2. peatükk. Vend Roger: nägemus ja elumissioon
Mees, kes nägi kaugemale kui teised
Kas oled kunagi tundnud, et tead täpselt, mida tahad teha, kuid kõik ümberringi ütlevad, et see on võimatu? Just selline oli noore Roger Schützi elu. Õnneks oli ta piisavalt järjekindel, et mitte alla anda.
Lapsepõlv: väike poiss suure südamega
Kujuta ette väikest poissi, kes istub vanaema juures ja kuulab tundide kaupa lugusid. See pole tavaline muinasjutuõhtu – vanaema räägib talle Esimese maailmasõja ajal nähtud kannatustest ja sellest, kuidas ta aitas eri usutunnistustega inimesi. Väike Roger kuulab, silmad pärani, ja mõtleb: "Kui ma suureks saan..."
See vanaema ei olnud tavaline vanaema. Ta oli katoliiklane, kes elas protestantlikus Šveitsis – ja tegi seda nii väärikalt, et keegi ei tundnud end ebamugavalt. Võib-olla just sealt sai alguse Rogeri unistus kirikute ühtsusest.
Perekond: armastuse ja teenimise kool
Rogeri isa oli protestantlik pastor, kes pidas oma kohuseks aidata vaeseid ja hädasolijaid. Nende kodu oli alati avatud kõigile abivajajatele. Vahel oli söögilaud nii täis külalisi, et pere pidi sööma köögis! Noore Rogeri jaoks oli see tavaline – ta kasvas üles teadmisega, et tõeline usk tähendab armastust tegudes, mitte ainult sõnades.
Ta armastas kuulata isa jutustusi sellest, kuidas erinevad Kirikud varem koostööd tegid. "Miks mitte nüüd?" küsis väike Roger sageli. "Kes teab," vastas isa kavalalt, "võib-olla saad sina midagi ära teha."
Noorukiiga: haige poiss, kes leidis oma tee
Noorena oli Roger sageli haige, nii et pidi kooli pooleli jätma. Aga vahel just sellised raskused viivad meid õigele teele. Haigevoodis lebades oli tal aega mõelda, lugeda ja unistada. Ja need unistused polnud väikesed – ta nägi vaimusilmas kohta, kus eri Kirikute kristlased elavad koos nagu üks pere.
"Aga Roger," ütlesid paljud, "see on võimatu! Katoliiklased ja protestandid? Koos elamas? See on nagu õpetada kasse ja hiiri koos tantsima!" Kuid Roger naeratas oma sooja naeratust.
Ülikooliaastad: otsing ja avastused
Ülikoolis avastas Roger midagi hämmastavat – ta vaimustus keskaegsetest munkadest! Mitte selles mõttes, et ta oleks tahtnud elada täpselt nagu nemad (keskajal polnud isegi kohvi!), vaid ta nägi nende eluviisis midagi, mida tänapäeva maailm oli kaotanud: lihtsust, rahu ja tõelist vendlust.
Ta veetis pikki öid raamatukogus, lugedes kloostrite ajalugu. Eriti paelus teda Cluny klooster, kus mungad lõid kogukonna, mis mõjutas kogu Euroopat. "Mis siis, kui..." hakkas ta mõtlema.
Suur otsus ja seiklused teel
Sa tead, kuidas ta 25-aastaselt Taizésse jõudis. Aga kas oled kuulnud, et ta peaaegu polekski kohale jõudnud? Tema vana jalgratas lagunes teel mitu korda! Üks rehv plahvatas just mäest alla sõites – õnneks oli ta kunagi olnud skaut ja oskas pidurdada jalgadega!
Ja siis veel juhtum piirivalvuritega... Teise maailmasõja ajal polnud tark mõte ringi sõita kaardiga, millele oli märgitud kloostri võimalikud asukohad. Roger suutis selgitada, et ta on lihtsalt "huvitatud keskaegsest arhitektuurist".
Esimesed aastad: seiklused ja väljakutsed
Kui ta lõpuks Taizésse jõudis, polnud tal isegi korralikku voodit – ta magas põrandal õlgedel. Aga ta ei hoolinud sellest. Ta kirjutas oma päevikusse: "Kui sul on suur unistus, siis on õled sama mugavad kui kuninglik voodi!"
Esimestel aastatel oli palju seiklusi. Kord tuli külla üks vana daam, kes soovis teada, mis "kahtlased elemendid" külla kolisid. Roger pakkus talle teed ja küpsiseid ning rääkis oma unistusest nii innukalt, et daam lubas pühapäeval palvusele tulla.
Armastuse revolutsionäär
Vend Roger polnud tavaline munk. Ta oli omamoodi revolutsionäär – tema relvaks oli armastus. Ta ei tahtnud kedagi "ümber pöörata", vaid näidata, et Jumala armastus on suurem kui meie erinevused.
Kord tuli tema juurde noor mees, kes oli väga vihane katoliiklaste peale. Roger kuulas teda ja ütles siis: "Kas sa tead, et mu vanaema oli katoliiklane? Ta oli üks armastavamaid inimesi, keda ma kunagi tundnud olen." See lause muutis noormehe suhtumist rohkem kui ükski teoloogiline vaidlus.
Uus viis palvetada
Ta lõi palveteenistused, kus polnud pikki jutlusi (ta teadis, et noored neid ei armasta), vaid lihtsad korduvad laulud, mis puudutavad südant. Alguses tundus see revolutsiooniline – "Kuidas saab palvetada ilma pika jutluseta?" küsiti. Aga Roger teadis, et vahel ütleb vaikus rohkem kui tuhat sõna.
Ta kasutas oranže küünlaid (sest need olid odavaimad) ja neist sai Taizé sümbol. "Mõnikord," ütles ta naeratades, "teeb Jumal oma parima töö just meie vaesuses."
Isa tuhandetele noortele
Aastatega sai vend Rogerist vaimne isa tuhandetele noortele. Ta kuulas tunde noori ja oskas alati öelda midagi, mis andis lootust.
Üks tüdruk meenutas: "Ma rääkisin talle oma suurest pettumusest. Ta kuulas vaikselt ja ütles siis: 'Iga pettumus on nagu uks – sa võid selle taha seisma jääda ja kurvastada või selle avada ja avastada midagi uut.' See muutis mu elu."
Huumor ja tarkus
Rogeril oli ka hea huumorimeel. Kord, kui noor külaline kurtis, et ei suuda palvetada, sest kõrval istuv vend norskab, vastas Roger: "Võta seda meeldetuletusena – Jumal armastab meid just sellistena, nagu oleme, norskamisega või ilma!"
Traagiline lõpp ja uus algus
2005. aasta augustis juhtus midagi kohutavat – vend Roger tapeti palveteenistuse ajal. See oli šokk kogu maailmale. Kuid kogukond vastas armastuse ja andestusega.
Pärand, mis elab edasi
Täna, kui külastad Taizéd, näed, et vend Rogeri nägemus elab edasi. Tema portree naeratab kiriku seinal, kuid tõeline pärand on elavas kogukonnas – noortes ja vendades, kes jätkavad tema teed.
Kõige olulisem osa tema pärandist on mõte, et iga inimene on oluline. "Jumal ei vaata meie vigu, vaid meie südamesse ja näeb meie soovi armastada," ütles Roger.
Mis edasi?
Järgmises peatükis vaatleme, kuidas väikesest grupist kasvas rahvusvaheline kogukond, kus tuhanded noored leiavad oma tee ja sõpru koguks eluks. Aga see on juba uus lugu...