Alaealiste kaitsmine kirikus

 

TALLINNA PIISKOPKOND

JUHISED ALAEALISTE SEKSUAALSE ÄRAKASUTAMISE JUHTUMITE KÄSITLEMISEKS, KUI SELLE ON TOIME PANNUD VAIMULIK

1. Sissejuhatus

Kuigi Tallinna piiskopkonnas ei ole seni seksuaalse ärakasutamise juhtumeid tuvastatud ega registreeritud, oleme vastavalt Püha Tooli juhistele koostanud käesolevad juhised, et ennetada ning – vajaduse korral – reageerida sellele raskelt taunitavale kuriteole. Dokument on mõeldud Eesti Katoliku Kiriku preestritele, kõigile katoliiklastele ning üldiselt ka ametivõimudele. Soovime, et see oleks märgiks meie pühendumusest selliste tegude ennetamisele ning selgeks tunnistuseks, et Katoliku Kirik Eestis täidab täielikult nii Eesti Vabariigi seadustest kui ka Kiriku kanoonilisest õigusest tulenevaid kohustusi. Täname Jumalat oma preestrite ustavuse eest ja kohustume tegema kõik endast oleneva, et ükski väärkohtlemise juhtum ei leiaks aset Tallinna piiskopkonnas.

Käesolevad juhised algavad osaga, mis esitab Kiriku põhilised teoloogilised arusaamad inimesest ja tema seksuaalsusest. Seejärel käsitletakse, kuidas määratleme mõisteid „laps“ ja „seksuaalne väärkohtlemine“, millised on väärkohtlemise võimalikud tunnused ning kuidas ära tunda võimalikke toimepanijaid. Järgmises osas määratakse kindlaks isik, kes Tallinna piiskopkonnas nende küsimustega tegeleb. Edasised osad käsitlevad, kuidas reageeritakse väärkohtlemise kahtlusele või süüdistusele, millist toetust tuleks pakkuda kannatanutele ja kuidas tuleb informeerida teisi seotud isikuid. Seejärel esitatakse juhised kahtlustatava või süüdistatava suhtes ning meetmed, mida tuleb rakendada uurimise ja kohtumenetluse ajal ja järel. Viimaks käsitletakse pastoraalhoolekannet sellistes olukordades ning tuuakse välja olulised ennetusmeetmed nii seksuaalse väärkohtlemise kui ka alusetute süüdistuste vältimiseks.

2. Mõned teoloogilised põhiseisukohad

a. Jumal on loonud inimese armastusest ja armastuse jaoks. See teoloogiline tõdemus aitab meil sügavamalt mõista nii Jumalat kui ka inimest. Kuid patt on Jumala loodut haavanud ja kahjustanud. Jumal läkitas oma Poja maailma, et lepitada loodu enesega, ilmutada oma armastuse täiust ja taastada inimväärikus. Jumal pakub oma armu ja andestust kõigile, kes selle vastu võtavad, kuid me teame, et võitlus patu vastu kestab kogu elu.

b. Jeesuse sõnadest „Laske lapsed minu juurde tulla“ valgustatuna on Kirik alati mõtisklenud laste rolli ja tähtsuse üle. Samuti on Ta toonud esile ja kaitsnud iga lapse ainulaadset väärikust. Seetõttu peab Kirik laste seksuaalset väärkohtlemist üheks kõige jäledamaks kuriteoks inimkonna vastu – ja seega ka Jumala enda vastu.

c. Sõna „väärkohtlemine“ hõlmab mitmesuguseid tegusid, alates puhtfüüsilisest vägivallast kuni vaimse piinamiseni. Sageli tähendab see olukorda, kus täiskasvanu püüab saavutada ebamoraalseid eesmärke, kasutades ära lapse süütust ja usaldust. Väärkohtlemisest räägitakse ka siis, kui autoriteeti kasutatakse põlastaval ja lugupidamatul viisil, mis kahjustab last tema haavatavuse ja sõltuvuse tõttu. Seksuaalne rünne toimub siis, kui täiskasvanu kasutab last oma seksuaalse iha rahuldamiseks. Ükski väärkohtlemise vorm – olenemata selle moraalsest raskusastmest – ei saa kunagi olla sallitud; kõik tuleb hukka mõista kui ränki kuritegusid nii lapse kui ka Looja vastu.

d. Kui Kirik mõtiskleb lapse väärikuse ja kutsumuse üle, lähtub Ta teoloogilisest põhiväitest, et inimene on loodud Jumala näo järgi (1Ms 1:27). See sarnasus tähendab, et iga inimene on isik – ainulaadne olend, kellel on puutumatu väärikus. Jumalalt saadud vaba tahe võimaldab inimesel elada hea kohaselt, harmoonias moraalse korraga. Suhtumises teistesse tuleb igaühte kohelda kui subjekti, mitte kui objekti. Teise inimese kasutamine oma eesmärkide saavutamiseks rikub tema väärikust; väärkohtlemise juur on just selles, et ei tunta teist ära kui isikut.

e. Inimesel on puutumatu väärikus kogu elu jooksul – alates eostamisest kuni loomuliku surmani. Kahjuks ei austata seda väärikust alati. Lapse sõltuvus täiskasvanutest ning tema nõrkus ja arenev iseseisvus muudavad lapse haavatavaks. Lapsel on õigus kasvada keskkonnas, kus ta kogeb turvalisust ja usaldust elu ning teiste inimeste vastu. Vastutus selle eest lasub eeskätt lapsevanematel ja teistel täiskasvanutel tema ümber. Kuid me teame, et paljud lapsed on saanud täiskasvanute poolt haiget. Seepärast peavad Kirik ja ühiskond tegema koostööd, et kaitsta ja hoida laste inimväärikust.

f. Meie usk Jumala inimesekssaamisesse Jeesuses Kristuses kinnitab inimese väärikuse puutumatust. Saades inimeseks, näitas Jumal meile, milline peab olema inimelu. Evangeeliumis kaitseb Jeesus alati haavatavaid. Seetõttu on lastel Jumala riigis eriline koht: „Laske lapsed minu juurde tulla, ärge keelake neid, sest niisuguste päralt on Jumala riik“ (Mk 10:14). Teisel korral asetab Jeesus lapse nende keskele ja ütleb: „Kes iganes ühe niisuguse lapse minu nimel vastu võtab, võtab vastu minu; ja kes mind vastu võtab, võtab vastu mitte mind, vaid selle, kes minu läkitas“ (Mk 9:37). Lapse vastu võtmine on Jumala vastu võtmine. See hoiak peab peegelduma ka meie käitumises laste suhtes. Tugeva ja konkreetse hoiatuse vastupidise suhtumise kohta annab Jeesus järgmiste sõnadega: „Aga kes iganes paneb ühe neist pisikestest, kes minusse usuvad, komistama – sellele oleks parem, kui talle pandaks kaela suur veskikivi ja ta uputataks mere sügavusse“ (Mt 18:6); „Vaadake, et te ei põlgaks ühtki neist pisikestest“ (Mt 18:10).

g. Jumal lõi inimese meheks ja naiseks. Mees ja naine on kutsutud jäljendama Jumalat armastuses ja osaduses. Seksuaalsuse kaudu – mis on Jumala and – väljendavad ja kinnitavad mees ja naine oma vastastikust armastust. Katoliku Kiriku Katekismus ütleb: „Mehe ja naise liit abielus on viis, kuidas ihu kaudu jäljendada Looja heldust ja viljakust“ (KKK, nr 2335). Seega on Kiriku õpetuse kohaselt seksuaalsus and, mida tuleb teostada üksnes eluaegses abielulepingus. Abielus kasvatatakse tõelist armastust ja vastastikust austust, ustavust, elu ühtsust, viljakust, rõõmu ja naudingut. Kõik see on võimalik vaid siis, kui abikaasad tunnistavad ja kohtlevad teineteist kui isikuid. Teineteise kahjustamine või ärakasutamine on vastuolus eneseandmise ühendusega, milleks abielu on kutsutud.

h. Nagu paljusid teisi Jumala ande, võib ka seksuaalsust väärkasutada, mis põhjustab suurt kahju. Kui laps, kes ei ole veel küps täiskasvanu seksuaalsuseks, satub täiskasvanu ärakasutamise ohvriks, on tegemist väärkohtlemise ja raske vägivallateoga, mis toob sageli kaasa eluaegseid ja parandamatuid haavu. Selline väärkohtlemine on kuritegu lapse kui isiku vastu ning raske Jumala seaduse rikkumine. Kui toimepanijaks on preester – või mõni muu kirikutöötaja või vabatahtlik – on kahju veelgi suurem, arvestades suurt usaldust, mida vaimulike ja kirikuametnike vastu tuntakse.

Kirikujuhid peavad alati tegutsema selle nimel, et kaitsta lapsi väärkohtlemise eest. Kui aga – hoolimata kõigist jõupingutustest – väärkohtlemine siiski aset leiab, tuleb kirikujuhil võtta viivitamatult tarvitusele meetmed süüdistatava isiku vastu: tagada, et esitatakse politseiaruanne, ning teha täielikku koostööd tsiviilvõimudega uurimise ja kohtumenetluse käigus. Samuti on oluline, et kirikujuhid rakendaksid rangelt kanoonilise õiguse karistusnorme. Kirik ei tohi mingil moel käituda viisil, mis võiks jätta mulje juhtunu varjamisest või pisendamisest. Lapse ja tema pere heaolu peab olema esmatähtis. Need normid väljendavad Tallinna piiskopkonna vastutust väärkohtlemise ennetamisel ja vajadusel kiirel ning otsustaval reageerimisel.

i. Lõpuks ei tohi me unustada, et Jumala halastus hõlmab kõiki inimesi – ka neid, kes on toime pannud raskeid kuritegusid. Jeesuse Kristuse ristiohver on väeline ka kõige raskemate pattude andeksandmisel. Kuid andeksandmine eeldab siirast kahetsust, pöördumise ja hüvitamise tahet. Seksuaalset väärkohtlemist toime pannud isikud peavad oma süüd avalikult tunnistama ning vastutama oma tegude eest nii tsiviilkohtus kui ka Kiriku ees. Samuti peavad nad isiklikult hüvitama tekitatud kahju, aktsepteerides tsiviil- ja kiriklikke karistusi ning läbi palve ja patukahetsuse.

3. Mõisted „laps“ ja „seksuaalne väärkohtlemine“

Katoliku Kiriku jaoks on vaimulike poolt toime pandud alaealiste seksuaalne väärkohtlemine üks raskemaid moraalivastaseid kuritegusid, mistõttu on sellised juhtumid reserveeritud Usuõpetuse Dikasteeriumile (vt Motu Proprio Sacramentorum sanctitatis tutela [SST], art. 6, §1).

Käesolevates juhistes kasutatakse mõistet „laps“ vastavalt ÜRO lapse õiguste konventsioonile ja Motu Proprio SST-le. Lapseks loetakse iga alla 18-aastane isik. Kui isiku vanus on teadmata, kuid on alust arvata, et ta võib olla alla 18-aastane, tuleb teda käsitleda lapsena kuni vastupidise tõestamiseni (vt Eesti lastekaitseseadus, § 3 lõige 2).

Mõistet „alaealise seksuaalne väärkohtlemine“ käsitletakse siin Motu Proprio SST artikli 6 alusel: „kuuenda käsu vastu suunatud kuritegu, mille on alaealisega toime pannud vaimulik, kui laps on alla kaheksateistkümne aasta vana.“ Samuti tuleb märkida, et sama artikli kohaselt „isikut, kellel on püsivalt piiratud arusaamisvõime, käsitletakse alaealisega võrdsena.“ Selle määratluse alla kuuluvad ka haavatavad isikud – see tähendab kõik inimesed, kelle haigusseisund, füüsiline või vaimne puue või isikliku vabaduse piiramine – isegi ajutiselt – takistab neil olukorda mõista, vabalt tahta või väärkohtlemisele vastu astuda. Vaimulik, kes paneb toime eespool nimetatud kuriteo, karistatakse Kiriku poolt vastavalt teo raskusele, vajadusel kuni vaimuliku seisusest vabastamiseni.

4. Asjakohased sätted Eesti seadustest laste kaitse kohta

Vastavalt lastekaitseseaduse § 3 lõikele 1 ja § 6 lõikele 1 on igal inimesel, kes puutub kokku lastega, kohustus tagada lapse õigused ja heaolu ning toetada tema igakülgset arengut – sealhulgas seksuaalset arengut ja tervist. Laps, kes viibib olukorras, mis ohustab tema tervist või heaolu, peab saama viivitamatult ja sobival viisil vajalikku abi.

Lastekaitseseaduse § 24 keelab laste väärkohtlemise. Selle paragrahvi lõike 1 kohaselt on keelatud lapse hooletusse jätmine ning vaimne, emotsionaalne, füüsiline või seksuaalne väärkohtlemine – sealhulgas lapse alandamine, hirmutamine või füüsiline karistamine, samuti lapse karistamine mis tahes muul viisil, mis ohustab tema vaimset, emotsionaalset või füüsilist tervist.

Lisaks eeltoodule kriminaliseerib karistusseadustik mitmesugused alaealiste vastu suunatud seksuaalse väärkohtlemise vormid. Alljärgnevad paragrahvid Karistusseadustiku 9. peatüki 7. jaost käsitlevad vastavaid süütegusid:

• 141. Vägistamine

1. Teise isikuga vahekorra astumine tema tahtest sõltumata, kasutades vägivalda või olukorda, kus isik ei ole võimeline ennast kaitsma või toimuvast aru saama, on karistatav ühe- kuni kuueaastase vangistusega.
2. Sama tegu on karistatav kuue- kuni viieteistaastase vangistusega, kui:
   1. see on toime pandud alla 18-aastase isiku suhtes;
   2. selle on toime pannud mitu isikut;
   3. see põhjustab kannatanule raske tervisekahjustuse;
   4. see põhjustab kannatanu surma;
   5. see viib kannatanu enesetapu või selle katseni;
   6. teo toimepanija on varem karistatud käesolevas jaos sätestatud süüteo eest.

• 141¹. Nõusolekuta seksuaalse iseloomuga tegu

Isiku kaasamine tema tahtest sõltumata seksuaalse iseloomuga tegevusse, välja arvatud vahekord, kasutades vägivalda või olukorda, kus isik ei suuda toimuvat mõista ega vastupanu osutada, on karistatav kuni viieaastase vangistusega.

• 143. Isiku sundimine vahekorda astuma

1. Vahekorda astumine isikuga tema tahtest sõltumata, kasutades ära tema sõltuvust toimepanijast või kuritarvitades mõjuvõimu või usaldust (ilma vägivalda kasutamata või kui olukord ei kuulu § 141 alla), on karistatav kahe- kuni kaheksa-aastase vangistusega.
2. Sama tegu on karistatav kolme- kuni kaheksa-aastase vangistusega, kui selle on toime pannud isik, kes on varem karistatud käesolevas jaos sätestatud süüteo eest.

• 144. Vahekord järeltulijaga

1. Vanema, eestkostja või vanavanema vahekord või muu seksuaalne tegu oma lapse või lapselapsega on karistatav kahe- kuni kaheksa-aastase vangistusega.
2. Sama tegu on karistatav kolme- kuni kaheksa-aastase vangistusega, kui selle on toime pannud varem samas jaos sätestatud süüteo eest karistatud isik.

• 145. Vahekord või muu seksuaalne tegu lapsega

1. Täiskasvanu vahekord või muu seksuaalne tegu alla 14-aastase isikuga on karistatav kuni viieaastase vangistusega.
2. Sama tegu on karistatav kahe- kuni kaheksa-aastase vangistusega, kui selle on toime pannud isik, kes on varem karistatud käesolevas jaos sätestatud süüteo eest.
3. Kui teo toimepanijaks on juriidiline isik, karistatakse teda rahalise karistusega.

• 145¹. Alaealiselt seksi ostmine

1. Seksuaalvahekord või muu seksuaalne tegu alla 18-aastase isikuga tasu või mis tahes hüve eest on karistatav kuni kolmeaastase vangistusega.
2. Sama tegu alla 14-aastase isiku suhtes on karistatav kuni viieaastase vangistusega.
3. Kui tegu paneb toime isik, kes on varem karistatud käesolevas jaos sätestatud süüteo eest, on karistuseks kaks kuni kaheksa aastat vangistust.
4. Kui tegu paneb toime juriidiline isik, karistatakse teda rahalise karistusega.

• 147. Alla 10-aastase isiku arusaamisvõime puudumine

Käesolevas jaos sätestatud süütegude kontekstis loetakse alla 10-aastane isik teovõimetuks olukorrast arusaama.

• 153¹. Seksuaalne ahistamine

Isiku tahtest sõltumatu füüsiline seksuaalse iseloomuga tegu, mille eesmärgiks või tagajärjeks on isiku alandamine, on karistatav kuni 300 päevamäära suuruse rahatrahvi või arestiga.

5. Pornograafilise sisuga alaealiste kujutiste omandamine, valdamine või levitamine vaimuliku poolt

„Lastepornograafia“ tähendab mis tahes kujutist alaealisest, olenemata kujutamise viisist, kus alaealine on kaasatud otsestesse seksuaalsetesse tegevustesse – olgu need reaalsed või lavastatud – ning samuti alaealiste suguelundite kujutisi, kui nende eesmärk on eelkõige seksuaalne. Lastepornograafia käsitlemine, omandamine või levitamine on karistatav tegu vastavalt Karistusseadustiku 11. peatüki 2. jaole (vt lastekaitseseadus § 25 ja karistusseadustik § 175) ning kuulub ka Kiriku õiguse kohaselt väga raskete süütegude hulka. Motu Proprio Sacramentorum sanctitatis tutela (art. 6, § 1, 2°) sätestab: „Alaealiste (alla kaheksateistaastaste) pornograafilise sisuga kujutiste omandamine, valdamine või levitamine vaimuliku poolt seksuaalse rahulduse eesmärgil, olenemata kasutatud vahenditest või tehnoloogiast,“ loetakse raskemateks moraalivastasteks süütegudeks, mis on reserveeritud Usuõpetuse Dikasteeriumile.

Lisaks tuleb rõhutada, et kui preestrit – või mõnda teist Kirikus töötavat isikut – kahtlustatakse lastepornograafiaga seotud kuriteos, tuleb sellest viivitamatult teavitada politseid.

Vastavad sätted Karistusseadustikus on järgmised:

• 178. Lastepornograafilise sisuga teoste valmistamine või kättesaadavaks tegemine

(1) Alla kaheksateistaastast isikut pornograafilises situatsioonis või alla neljateistaastast isikut pornograafilises või erootilises situatsioonis kujutavate piltide, kirjalike või muude teoste või nende reprodutseeringute valmistamine, omandamine, hoidmine, üleandmine, näitamine või muul viisil teisele isikule kättesaadavaks tegemine on karistatav rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.

(¹1) Sama tegu on karistatav ühe- kuni kolmeaastase vangistusega, kui selle on toime pannud isik, kes on varem toime pannud käesolevas paragrahvis või §§ 175, 175¹, 178¹ või 179 sätestatud kuriteo.

(2) Kui teo toimepanijaks on juriidiline isik, karistatakse teda rahalise karistusega.

• 178¹. Seksuaalse eesmärgiga kohtumise kokkulepe lapsega

(1) Kohtumise ettepaneku tegemine alla kaheksateistaastasele isikule, kes ei ole suuteline olukorrast aru saama, või alla neljateistaastasele isikule, või kokkuleppe sõlmimine temaga kohtumiseks ning kohtumise ettevalmistava teo toimepanemine, kui kohtumise eesmärk on toime panna käesoleva seadustiku §§ 133, 133¹, 141–145¹, 175, 175¹, 178 või 179 sätestatud seksuaalkuritegu selle isiku suhtes, on karistatav rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.

(¹1) Sama tegu, kui selle on toime pannud isik, kes on varem toime pannud käesolevas või eespool nimetatud paragrahvides sätestatud kuriteo, on karistatav ühe- kuni kolmeaastase vangistusega.

(3) Kui selle paragrahvi alusel karistatav kuritegu pannakse toime isiku poolt, kes on varem vastavalt karistatud, ei või talle mõistetud karistust täielikult tingimisi kohaldada.

• 179. Laste seksuaalne peibutamine

(1) Isik, kes annab alla neljateistaastasele lapsele üle, näitab või teeb muul viisil teadlikult kättesaadavaks pornograafilisi teoseid või nende reprodutseeringuid, näitab talle seksuaalset väärkohtlemist, astub tema juuresolekul seksuaalvahekorda või meelitab teda teadlikult seksuaalselt muul viisil, karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.

(¹1) Sama tegu, kui selle on toime pannud isik, kes on varem toime pannud käesolevas või §§ 175, 175¹, 178 või 178¹ sätestatud kuriteo, on karistatav ühe- kuni kolmeaastase vangistusega.

(2) Kui teo toimepanijaks on juriidiline isik, karistatakse teda rahalise karistusega.

Lisaks soovime rõhutada, et teatud teod, mis ei ole tsiviilõiguse kohaselt kuriteod, võivad kujutada endast seksuaalset väärkohtlemist Kiriku enda õiguse – kanoonilise õiguse – alusel ning seega anda alust kiriklikuks uurimiseks ja karistuseks.

6. Laste väärkohtlemise tunnused

Vaid vähesed lapsed avaldavad ise, et nad on olnud seksuaalse väärkohtlemise ohvrid. Nad tunnevad sageli häbi, ärevust ja hirmu ning võivad isegi uskuda, et juhtunu oli nende enda süü. Sageli puuduvad igasugused nähtavad füüsilised märgid. Laste- ja noorukite psühhiaatria spetsialistide hinnangul ei ole olemas üheselt määratletavat „seksuaalse väärkohtlemise sündroomi“ – st sümptomite kogumit, mis esineks ainult väärkoheldud lastel ja mitte kunagi nendel, keda ei ole väärkoheldud. Üksikute laste käitumise ja seisundite avaldumine võib olla mõjutatud mitmetest teguritest, sealhulgas vanusest, soost, isiksusest ning väärkohtlemise laadist ja kestusest. Need tunnused võivad kattuda ka vaimse tervise häirete sümptomitega, millel on muu põhjus.

Sellegipoolest peaksid kaks käitumismustrit alati äratama kahtlust, kui neile ei leidu muud selget seletust:

• Seksualiseeritud käitumine (st lapse arengutasemele mittevastav seksuaalne käitumine, mis on püsiv, raskesti suunatav ning pealetükkivalt keskendunud seksuaalsusele);
• Traumajärgsed stressisümptomid (st krooniline stressiseisund, mis on tekkinud raske trauma tagajärjel ja mida laps ei ole suutnud läbi töötada ega oma kogemuste hulka integreerida).

Näited seksualiseeritud käitumisest võivad hõlmata järgmist:

• Provokatiivne seksuaalne käitumine, mis ei vasta lapse arengutasemele;
• Liialdatud või sundmõtteline huvi seksuaalsuse vastu;
• Kompulsiivne masturbeerimine.

Võimalikud sotsiaalsed või emotsionaalsed tunnused (mis võivad esineda ka muude väärkohtlemise vormide korral):

• Raskused suhete loomisel või hoidmisel eakaaslaste ja/või täiskasvanutega;
• Tundub emotsionaalselt eemaldunud vanematest või teistest lastest;
• Tõmbunud ja vaikne käitumine; laps võib tunduda eriti tähelepanelik ja pinges täiskasvanute juuresolekul;
• Liialdatud vajadus kiindumuse või füüsilise läheduse järele;
• Intensiivne hirm puudutamise ees;
• Õpi- ja käitumisraskused.

Oluline on rõhutada, et mitte ükski käitumisviis ega sümptom ei ole iseenesest lõplik tõend seksuaalse väärkohtlemise kohta. Seetõttu ei tohi neid märke kunagi võtta lõpliku tõestusena väärkohtlemise asetleidmise kohta ilma pädevate spetsialistide edasise uurimiseta. Samas on väga oluline jääda tähelepanelikuks märkide suhtes, mis võivad viidata sellele, et laps püüab väljendada ahastust või traumat.

7. Võimalus väärkohtlejat ära tunda

Levinud, kuid ekslik on eeldus, et laste seksuaalses väärkohtlemises süüdi olevad isikud käituvad kummaliselt või äratavad kohe kahtlust ning on seetõttu kergesti äratuntavad. Vastupidi, kogemus näitab, et toimepanijad jätavad sageli väga „tavalise“ ja usaldusväärse inimese mulje. Ei ole olemas lihtsat väärkohtleja profiili ega kindlat mustrit, mis võimaldaks usaldusväärselt kedagi tuvastada. Siiski on täheldatud teatud tunnuseid isikute puhul, kes võivad sobiva võimaluse korral alaealisi seksuaalselt väärkohelda – kuigi nende omaduste esinemine ei tähenda iseenesest süüd ega ohtu:

• Nad võivad pärineda mis tahes ühiskonnakihist, ametialalt või majanduslikust taustast;
• Nad otsivad sageli teadlikult rolle või tegevusi (nt töö või vabatahtlik tegevus), mis viivad neid regulaarselt lastega kokku;
• Neid tajutakse tavaliselt kui „toredaid“, sõbralikke ja abivalmis inimesi;
• Nad „spetsialiseeruvad“ sageli kindla vanuserühma laste suhtes ning eelistavad tihti kas ainult poisse või ainult tüdrukuid;
• Nad tunnevad sageli hästi noortekultuuri (nt muusikat, moodi, huvisid), mis võimaldab neil lastega kergemini usaldust luua;
• Nad oskavad ära tunda haavatavaid, eraldatud lapsi, kes võivad olla eriti vastuvõtlikud täiskasvanu tähelepanule ja emotsionaalsele lähedusele;
• Nad püüavad sageli last „ära võluda“, pakkudes talle asju, mida laps muidu ei saaks – näiteks alkoholi, sigarette, riideid, mobiiltelefoni või isegi midagi nii lihtsat nagu pakk kartulikrõpse;
• Nad otsivad kontakti lastega, kellel on käitumis- või õpiraskusi, vaimse tervise probleeme või keda vanemad või õpetajad ei jälgi piisavalt – sageli seetõttu, et neid peetakse „raske iseloomuga“ või „probleemseteks“.

Samal ajal on oluline vältida põhjendamatuid kahtlustusi või isikute sildistamist ainuüksi iseloomujoonte, välimuse või elustiili alusel. Ühe või mitme eelmainitud tunnuse esinemine ei õigusta iseenesest süüdistust ega süü eeldamist.

8. Piiskopkonna vastutus süüdistuste käsitlemisel

Esmane vastutus alaealiste seksuaalse väärkohtlemise juhtumitega tegelemisel lasub piiskopkonna piiskopil. Kui süüdistus tundub usaldusväärne, algatab piiskopkond esmase uurimise. Piiskop on andnud volituse väidetava alaealise seksuaalse väärkohtlemise juhtumite vastuvõtmiseks ja esmase uurimise läbiviimiseks vikaarile.

Peavikaar tegutseb viivitamatult, kui ta peab süüdistust või väärkohtlemise kahtlust mõistlikult põhjendatuks. Vajaduse korral võib ta konsulteerida vastava ala ekspertidega – näiteks psühholoogide, kanoonilise või tsiviilõiguse juristide või piiskopkonna kommunikatsioonispetsialistiga.

Kõik uurimised tuleb läbi viia täielikus kooskõlas konfidentsiaalsuse põhimõttega ning kõigi osapoolte hea nime ja väärikuse austamisega.

9. Seksuaalse väärkohtlemise kahtlused

Tallinna piiskopkonna piiskop on pühendunud läbipaistvusele, vastutusele ja koostööle riiklike ametiasutustega selliste kuritegude uurimisel ja menetlemisel. Selle kohustuse valguses rõhutame, et kõik mõistlikult põhjendatud kahtlused selle kohta, et piiskopkonna vaimulik või töötaja on toime pannud seksuaalse väärkohtlemise, tuleb Eesti Vabariigi seaduste kohaselt edastada politseile ja sotsiaalhoolekandeasutustele.

Samal ajal peaks igaüks – välja arvatud preester, kes on saanud teabe pihisaladuses –, kes teab või mõistlikult kahtlustab, et selline kuritegu on toime pandud, viivitamata andma sellest teada piiskopile või vikaarile. Süüdistuse nõuetekohase uurimise kõrval peab piiskopkond eelkõige hoolt kandma väidetava kannatanu hingehoiu eest.

Kui keegi – v.a. pihisaladusega seotud preester – saab teada, et kellelgi on seksuaalse väärkohtlemise kahtlus või süüdistus, kuid see inimene ei ole valmis või võimeline ise pöörduma piiskopi või vikaari poole, on teadlikul isikul moraalne kohustus see teave ise edasi anda. Seda kavatsust tuleb selgelt väljendada inimesele, kes kahtlust või süüdistust kannab. Sellisel juhul ei tohi anda lubadust konfidentsiaalsuseks.

Piiskopkonnas lasub lõplik vastutus politseile ja sotsiaalhoolekandeasutusele teate edastamise eest piiskopil. Igaüks, kellel on teadmisi või kahtlus väärkohtlemisest, võib samuti pöörduda otse piiskopi või vikaari poole, kes hindavad, kas politseiraport on kohane. Samas on kõigil inimestel õigus ise pöörduda politsei poole. Kui kellelgi on mõjuv põhjus arvata, et piiskop või vikaar on jätnud vääralt tegutsemata või püüdnud juhtunut varjata, on tal õigus – ja teda julgustatakse – esitada teade otse Usuõpetuse Dikasteeriumile või tsiviilvõimudele, kartmata tagakiusamist. Laste kaitse on alati esmatähtis.

Teate esitajaid tuleb kohelda austuse, väärikuse ja pastoraalse hoolivusega. Kui seksuaalne väärkohtlemine on seotud teise raske süüteoga pihisakramendi väärikuse vastu (vt SST art. 4), on teate esitajal õigus taotleda, et tema isikut ei avaldataks süüdistatavale vaimulikule (vt SST art. 24).

Kui ei ole mõjuvaid vastupidiseid põhjuseid – nagu eelmainitud juhtum –, tuleb süüdistatavat vaimulikku isegi esmase uurimise käigus teavitada talle esitatud süüdistusest ning anda talle võimalus esitatud faktid omaks võtta, ümber lükata või selgitada. Talle tuleb selgitada tema õigust saada tsiviil- ja kanoonilist õigusteenust. Piiskopkond tagab ka vaimuliku pastoraalse saatmise ning julgustab teda valima isikliku tugiisiku.

Süüdistatav vaimulik loetakse süütuks, kuni tema süü on tõendatud. Piiskopkond ei avalikusta süüdistust, välja arvatud juhul, kui vaimulik on oma teo üles tunnistanud, teda on süüdistatud ametlikult või tema süü on tsiviil- või kiriklikult kindlaks määratud.

Oluline on märkida, et kui preester saab teada seksuaalsest väärkohtlemisest pihisakramendi kaudu, seob teda pihtimise puutumatuse absoluutne saladus. Samas tuleb preestril tungivalt julgustada patustajat, et ta esitaks juhtunu kohta teate väljaspool pihisakramendi konteksti. Kuigi Eesti Karistusseadustik (§ 4, §§ 306–307) sätestab kohustuse teatada esimese astme kuritegudest ning lastekaitseseadus (§§ 26–27) kehtestab kohustuse teavitada abivajavast lapsest, ei tühista need seadused Katoliku Kiriku poolt absoluutseks peetavat pihisaladuse kaitset.

10. Toetus kannatanule ja teistele mõjutatud isikutele

Piiskopkond pakub koostöös sotsiaalteenustega tuge ja abi lastele, kes on olnud seksuaalse väärkohtlemise ohvrid. Sellisest traumast taastumine võib olla pikk ja keeruline protsess. Piiskopkond aitab kaasa – sealhulgas vajadusel ka rahaliselt –, et tagada kannatanule juurdepääs professionaalsele abile ja teraapilisele hooldusele.

Abi hõlmab ka väärkohtlemisest otseselt mõjutatud isikuid, näiteks kannatanu pereliikmeid. Lisaks edastab piiskopkond teavet ning vajaduse korral pakub pastoraalset tuge ka neile, keda juhtunu on kaudselt puudutanud – näiteks koguduse liikmetele või noorterühma kuuluvatele isikutele.

11. Meetmed süüdistatud või kahtlustatava isiku suhtes

Laste turvalisus peab olema ülimuslik kõigi teiste kaalutluste ees. Kui Tallinna piiskopkonna vaimuliku, töötaja või vabatahtliku vastu esitatakse süüdistus ning juhtumist on teavitatud politseid ja asjakohaseid sotsiaalteenuseid, peab piiskop rakendama kõik vajalikud abinõud, et uurimise ajal ei esineks väärkohtlemise ohtu. Need meetmed võivad hõlmata ajutist ametikohustustest vabastamist, vaimulikust teenimisest või muudest ülesannetest kõrvaldamist või muid ennetavaid samme laste kaitseks. Kui süüdistus puudutab piiskoppi ennast, peaks ta uurimise ajaks ametist taanduma.

Uurimisprotseduurid on järgmised:

a. Kui keegi väidab, et teda on väärkohelnud piiskopkonna vaimulik või töötaja, kutsub peavikaar isiku tema enda valitud ajal ja kohas vestlusele süüdistuse arutamiseks.

b. Vestluse ajal tuleb inimest kohelda väärikuse ja austusega. Teda tuleb vastu võtta lugupidavalt, kuulata ära ja toetada ning pakkuda vaimulikku ja meditsiinilist abi. Tuleb tagada tema isikuandmete, hea nime ja eraelu puutumatus. Kui väidetav kannatanu on naissoost, peab kohal viibima ka naissoost piiskopkonna esindaja.

c. Pihtimissaladust rikkumata peavad pastoritöötajad, abistajad ja vabatahtlikud, kes saavad teada võimalikust alaealise ärakasutamisest, seksuaalsest väärkohtlemisest või kuritarvitamisest, viivitamata andma selle teabe otse piiskopile või peavikaari vahendusel.

d. Peavikaar palub inimesel esitada kirjalik avaldus, milles ta formaliseerib süüdistuse või kahtluse väärkohtlemise kohta.

e. Kui süüdistatav on vaimulik, kes kuulub teise piiskopkonna alluvusse või pühitsetud elu instituti või apostelliku elu ühingusse, edastab peavikaar teate viivitamata pädevale ordinaarile või ülemale.

f. Kui teade ei ole ilmselgelt alusetu, vabastab peavikaar süüdistatava vaimulikust teenimisest või pastoritegevusest ning algatab viivitamatu ja põhjaliku uurimise.

g. Uurimise käigus hinnatakse süüdistatava teo laadi, kannatanu isikuandmeid ja vanust, tekkinud kahju ulatust ning võimalikku seotust sakramendikontekstiga. Kogutakse asjakohased dokumendid, tunnistused ja tõendid kohtadest, kus süüdistatav on teeninud.

h. Pärast uurimise lõppu esitab peavikaar piiskopile aruande, milles hinnatakse süüdistuse esitanud isiku ja süüdistatava usaldusväärsust ning tehakse ettepanekud edasiseks tegutsemiseks.

i. Kui süüdistatav on vaimulik, tuleb 30 päeva jooksul pärast teate saamist algatada kanooniline eeluurimine, välja arvatud juhul, kui esinevad mõjuvad põhjused viivituseks. Iga viivitus tuleb dokumenteerida toimikus.

j. Pärast eeluurimise lõppemist peab piiskop edastama juhtumi Usuõpetuse Dikasteeriumile. Kui Dikasteerium ei otsusta juhtumit ise menetleda, annab ta piiskopile juhised edasise tegutsemise kohta (vt SST, art. 16). Need juhised puudutavad ainult kanoonilist menetlust ja võimalikke kiriklikke karistusi ega mõjuta tsiviilkohtumenetlust. Võimalike karistuste hulka kuulub ka vaimuliku seisusest vabastamine, mis tähendab, et preester ei tohi enam Kirikus teenida (vt SST, art. 6, §2).

Kannatanul on õigus osaleda kanoonilises menetluses kannatanuna ning esitada samas menetluses isikliku kahju hüvitamise nõue (vt CIC, can. 1729).

Isegi kui kuritegu on tsiviilõiguse järgi aegunud (vt KarS § 81), tuleb kanooniline uurimine siiski läbi viia. Kanoonilise õiguse järgi kehtib alaealise seksuaalse väärkohtlemise puhul 20-aastane aegumistähtaeg, arvestatuna hetkest, mil kannatanu saab 18-aastaseks. Kirik võib üksikjuhtudel sellest tähtajast erandkorras loobuda.

Peavikaari poolt määratud isik peab säilitama regulaarse kontakti süüdistatavaga, pakkuma talle pastoraalset tuge ning hoidma teda kursis uurimise käiguga.

12. Uurimise lõppjärgus

Õiguslik uurimine võib lõppeda erinevate tulemustega, millest igaühel on oluline mõju sellele, kuidas Piiskopkond reageerib isikule, keda on süüdistatud alaealiste vastu toime pandud seksuaalkuriteos. Eristatakse nelja peamist stsenaariumi:

1°) Kohus lõpetab kriminaalasja ja Piiskopkond on veendunud, et süüdistatav ei ole toime pannud seksuaalset väärkohtlemist. Sellisel juhul peab Piiskopkond tegema kõik vajalikud sammud, et taastada süütult süüdistatud vaimuliku hea nimi. Vajaduse korral võib Piiskopkond kaaluda ka vale süüdistuse esitanud isiku nime edastamist õiguskaitseasutustele.

2°) Kohus mõistab süüdistatava süüdi seksuaalkuriteos. Kohtu lõpliku otsuse väljakuulutamisel tegutseb Piiskopkond vastavalt allpool kirjeldatud meetmetele.

3°) Kohus lõpetab kriminaalasja, kuid Piiskopkond leiab, et jääb alles mõistlik kahtlus selle suhtes, kas isik peaks jätkama vaimulikus ametis.

4°) Politsei lõpetab uurimise, ilma et asi jõuaks kohtusse.

Stsenaariumite 2°, 3° ja 4° korral viib peavikaar koostöös tsiviilvõimudega läbi riskihindamise, et selgitada, kas ja millistel tingimustel võib asjaomane isik jätkata teenimist Piiskopkonnas. Selle hindamise järeldused esitatakse piiskopile ametliku soovitusena.

Samas on selgelt välistatud süüdi mõistetud vaimuliku naasmine avalikku teenistusse, kui selline teenistus kujutanuks endast ohtu alaealistele või põhjustaks skandaali usklike seas.

Kui vaimulik on seksuaalses väärkohtlemises süüdi mõistetud, soovitab Piiskopkond tungivalt, et ta läbiks diagnostilise hindamise ja jagaks selle tulemusi piiskopiga. Üldreeglina oodatakse temalt osalemist ravi- ja järelevalveprogrammis, mis hõlmab isiklikku arengut ja vastutuse võtmist. Kõik piiskopi otsused vaimuliku edasise teenimise kohta lähtuvad põhimõttest kaitsta teisi võimaliku kahju eest.

Piiskopkond võtab endale kohustuse tagada süüdimõistetud vaimulikule sobiv pastoraalne tugi, tunnustades tema väärikust, kuid seades esikohale teiste kaitse ja heaolu.

13. Nõustamine

Nagu varem märgitud, pakub Piiskopkond koostöös sotsiaalasutustega tuge ja abi väärkoheldud isikutele ning nende peredele. Kui kannatanu või tema pereliikmed vajavad konkreetset pastoraalset hoolt, tagab Piiskopkond viivitamatu abi. See toetus võib hõlmata nii vaimulikku saatmist preestrite või väljaõppinud ilmikute poolt kui ka professionaalset terapeutilist abi kvalifitseeritud vaimse tervise spetsialistidelt.

Piiskopkond teeb selgelt vahet nende rollide vahel ja tagab, et kannatanud ja nende pered oleksid teadlikud pakutava abi võimalustest.

Erijuhtudel võib erilist pastoraalset tähelepanu vajada ka kogukond, kus väärkohtlemine aset leidis. Piiskopkond pöörab erilist hoolt selle koguduse või kogukonna pastoraalsetele vajadustele, kus süüdistatav oma ametit täitis. Kui Piiskopkond või vastav kanooniline või tsiviilvõim leiab, et süüdistus on põhjendatud, esitab Piiskopkond pastoraalse üleskutse teistele võimalikele kannatanutele, julgustades neid välja tulema ja tuge otsima.

Piiskopi poolt määratud isik hoiab püsivat kontakti süüdistuse esitanud isikuga, tagades, et ta oleks uurimisprotsessi jooksul informeeritud ja talle oleks tagatud pidev tugi.

14. Ennetamine

Kõik rühmad, kogudused, organisatsioonid ja muud üksused, mis tegutsevad Piiskopkonna alluvuses ning töötavad laste ja noortega, peavad olema teadlikud käesolevas dokumendis esitatud juhistest, rakendama neid ja järgima täies mahus.

Kõikidesse koolitusprogrammidesse, mis on suunatud laste ja noortega töötavatele isikutele, tuleb lisada seksuaalse väärkohtlemise ennetamise ning väärkohtlemise juhtumitele või süüdistustele reageerimise teemad.

Väärkohtlemise ning väärsüüdistuste riski saab vähendada mitmete praktiliste meetmete abil, sealhulgas järgmiste kaudu:

• Võimaluse korral ei tohiks täiskasvanu olla üksi koos lapse või noorukiga olukorras, kus teised neid ei näe. See kaitseb nii täiskasvanut kui ka alaealist.
• Tuleb teha kõik endast olenev, et laste või noortega toimuvates tegevustes viibiks kaks täiskasvanut, eriti kui tegevus toimub väljaspool kogudusehoonet või ajal, mil hoones ei toimu muid sündmusi. Alaealistega töötavad isikud ei tohiks korraldada era- või individuaalkohtumisi lapse või noorukiga väljaspool ametlikke grupitegevusi.
• Noortetegevused peaksid toimuma hästi valgustatud, avatud ja ligipääsetavates ruumides. Täiskasvanud juhendajad peavad jälgima alaealisi kuni nende lahkumiseni kirikust või koguduse hoonest.
• Transportimise korral tuleb eelistada, et ühes sõidukis oleks rohkem kui üks reisija. Grupiväljasõitude puhul tuleb määrata ühine koht laste ja noorte pealevõtuks ja mahapanekuks.
• Eriti ettevaatlik tuleb olla majutuse korraldamisel laste ja noorte jaoks – olgu see retriit, palverännak või muu sündmus. Ühte last või noort ei tohi kunagi majutada üksi koos täiskasvanuga. Kodumajutuse korral tuleb tagada, et toas ööbib vähemalt kaks alaealist.
• Kõigis suhtlusviisides alaealistega – telefoni, e-posti või sotsiaalvõrgustike teel – tuleb rakendada asjakohast ettevaatlikkust.
• Lastevanemaid või hooldajaid tuleb eelnevalt teavitada planeeritud tegevustest, milles alaealised osalevad, samuti nende praktilistest korraldustest.
• Alaealisi ei tohi pildistada ega filmida ilma vanema või hooldaja eelneva kirjaliku nõusolekuta. Samuti ei tohi alaealise äratuntavate piltide avaldamine või jagamine – sealhulgas veebilehtedel või sotsiaalmeedias – toimuda ilma sellise nõusolekuta. Kõik kirjalikud nõusolekud tuleb säilitada turvaliselt Piiskopkonna arhiivis või vastutava koguduse või organisatsiooni dokumentides. Ligipääs sellele teabele peab olema piiratud ja vastama andmekaitse seadustele.

Need ennetavad meetmed on mõeldud nii alaealiste kaitsmiseks kui ka täiskasvanute kaitseks valeväidete eest. Need kehtivad kõigile – preestritele, töötajatele, vabatahtlikele ja teistele – ilma eranditeta. On lihtne langeda vale turvatunde ohvriks ja uskuda, et väärkohtlemine või vale süüdistus ei saa juhtuda meie Kirikus. Kuid realistlik teadlikkus ja vastutustundlik planeerimine on hädavajalikud, et riske vähendada. Oleks naiivne arvata, et sellised juhtumid ei ole meie kiriklikus kontekstis võimalikud.

15. Menetluse kokkuvõte

1. Kui keegi kahtlustab mõistlikel alustel, et Tallinna Piiskopkonna vaimulik või töötaja on toime pannud seksuaalse väärkohtlemise, tuleb sellest võimalikult kiiresti teavitada politseid, sotsiaalteenuseid ja peavikaari.
2. Peavikaar kohtub isikuga, kes väidab end olevat Tallinna Piiskopkonna vaimuliku või töötaja ohver, tema poolt valitud ajal ja kohas, et arutada süüdistust.
3. Peavikaar tagab, et süüdistuse või kahtluse kohta koostatakse kirjalik avaldus.
4. Peavikaar teavitab piiskoppi esitatud süüdistusest ja rakendatavatest sammudest, välja arvatud juhul, kui süüdistus puudutab piiskoppi ennast.
5. Peavikaar viib läbi hoolsalt eeluurimise esitatud süüdistuse kohta.
6. Tallinna Piiskopkond säilitab kõik süüdistusega ja menetlusega seotud dokumendid turvaliselt, et neid oleks võimalik kasutada ka tulevikus, sealhulgas kanoonilistes või tsiviilmenetlustes.
7. Peavikaar tagab, et uurimise ajal ei esineks alaealistele jätkuvat ohtu, rakendades vajadusel ajutist ametist kõrvaldamist, teenistuskohustustest peatamist või muid ettevaatusabinõusid.
8. Süüdistatav isik teavitatakse süüdistusest ning talle antakse võimalus tunnistada, eitada või selgitada talle esitatud asjaolusid.
9. Süüdistatavat teavitatakse tema õigusest kasutada nii tsiviil- kui ka kanoonilise õiguse juristi.
10. Peavikaari poolt määratud isik hoiab süüdistatava isikuga regulaarset kontakti, pakkudes talle pastoraalset tuge ja jagades infot uurimise edenemisest.
11. Piiskopkond tagab süüdistatavale vaimuliku hoolitsuse ning julgustab teda nimetama isiklikku tugiisikut.
12. Kannatanut teavitatakse tema õigusest osaleda kanoonilises protsessis kannatanuna ning esitada samas menetluses tsiviilnõue isikliku kahju hüvitamiseks (vt CIC, can. 1729).
13. Piiskopkond pakub kannatanule nii vaimulikku kui professionaalset tuge – nii praegu kui ka tulevikus. Peavikaari poolt määratud isik hoiab kannatanuga püsivat kontakti ja jagab infot uurimise kulgemise kohta.
14. Kõiki süüdistuse, uurimise ja selle tulemuste kohta käivaid andmeid käsitletakse range konfidentsiaalsusega, vastavalt kanoonilise õiguse ja tsiviilse andmekaitse seadustele.
15. Eeluurimise lõpetamisel esitab peavikaar piiskopile kirjaliku aruande, milles hinnatakse süüdistaja ja süüdistatava usaldusväärsust ning tehakse ettepanekuid edasiseks tegutsemiseks.
16. Kui süüdistatav on vaimulik, tuleb 30 päeva jooksul teate saamisest algatada kanooniline eeluurimine, välja arvatud juhul, kui mõjuvad põhjused õigustavad viivitust. Viivitus tuleb kirjalikult dokumenteerida.
17. Kui süüdistus tundub usutav, edastab piiskop juhtumi Usuõpetuse Dikasteeriumile.
18. Usuõpetuse Dikasteerium juhendab piiskoppi kanoonilise menetluse läbiviimisel.
19. Piiskopkond ei tee süüdistust avalikuks, välja arvatud juhul, kui süüdistatav tunnistab end süüdi või kui algatatakse tsiviil- või kanooniline menetlus või langetatakse süüdimõistev otsus.
20. Sellisel juhul pöörab Piiskopkond pastoraalset tähelepanu kogudusele või kogukonnale, kus süüdistatav teenis.
21. Kui tsiviil- või kanooniline võim tuvastab süü, esitab Piiskopkond pastoraalse üleskutse teistele võimalikele kannatanutele, julgustades neid välja astuma.
22. Kui tsiviilvõimud lükkavad süüdistuse tagasi ja Piiskopkond usub, et süüdistatav on süütu, võetakse meetmeid tema hea nime taastamiseks.
23. Kui tsiviiluurimine suletakse ilma süüdistust esitamata, kuid Piiskopkond leiab, et kahtlused jäävad, viib peavikaar läbi riskihindamise ja esitab piiskopile soovituse süüdistatava edasise teenimise osas.