Kuigi Taizést räägitakse sageli eelseisva noortekohtumise valguses, on paljudel inimestel veel vähe teadmisi selle kohta, mida Taizé vennaskond, noortekohtumised ja meditatiivne laulmine tegelikult kujutavad. Väga vähesed meie katoliiklastest on külastanud Taizé kloostrit ja veelgi vähemad, eriti noorte seast, on osalenud aasta lõpus toimuvatel rahvusvahelistel noortekohtumistel. Samuti on levinud arvamus, et Taizé vaimsus on kaugel traditsioonilisest katoliku vaimsusest.
Et täita neid lünki, mis sageli põhjustavad arusaamatusi, ja selgitada, mis on Taizé ning kas katoliiklased võivad sellistes tegevustes osaleda, soovime pakkuda sarja, kus on jutustusi Taizést.. Iga uus jutustus ilmub kaks korda nädalas... Tutvuge – ja las igaüks teeb seejärel oma järeldused.
Sissejuhatus: Mis on Taizé?
Kas oled kunagi avastanud end telefonis TikToki või Instagrami sirvimas, tundes samas, et sellest virvarrist hoolimata on miskit puudu? Võib-olla oled märganud, kuidas su sõbrad püüavad õnne leida järjest uutest challenge'itest, trendikatest riietest või sotsiaalmeedia trendidest. Kuid õhtu lõpuks tundub see kõik sama nagu eile õhtul söödud krõpsupakk – ajutine ja pealiskaudne.
Tundub, et otsid midagi muud. Tuleb võib-olla mõte pähe: "Olgu, aga ma käin ju pühapäeviti kirikus!" Ja see on suurepärane! Ent kas sa oled tundnud, et suhe Jumalaga võiks olla midagi enamat kui lihtsalt iganädalane kohustus? Kas pole vahel tekkinud soov leida sügavam ühendus, kus Jumal pole ainult Kiriku osa, vaid sinu igapäevaelu keskne osa?
Tihtipeale leiame end otsimas vastuseid valedest kohtadest – meelelahutusest, sotsiaalmeediast või kiiretest lahendustest. Aga mida rohkem püüame neid tühje kohti täita, seda selgemaks saab, et midagi jääb ikka puudu. Miski, mida ei paku ei ekraanid ega igapäevased tegevused. Just siis hakkame küsima: kas suhe Jumalaga võiks olla elavam ja tähendusrikkam?
Ja siin tulebki mängu Taizé.
Taizé on väike küla Prantsusmaal, mille vaimne mõju ulatub üle kogu maailma. Kujuta ette kohta, kus inimesed, eelkõige noored, tulevad kokku kõikjalt maailmast, et leida sügavam tähendus ja rahu. Vend Roger asutas Taizé kogukonna 1940. aastatel, otsides lihtsat ja sügavat viisi Jumala kogemiseks. Kui otsid rahu ja sügavamat sidet Jumalaga, võib Taizé olla just see koht, kus leiad, mida oled kaua otsinud.
Taizé ei ole lihtsalt palvetamise paik. Siin ei keskenduta pelgalt reeglitele ja rituaalidele, vaid elavale vaimsusele. See on rahvusvaheline kogukond, kuhu sinusugused noored tulevad oma usu, kahtluste ja küsimustega. Pole oluline, kui palju sa tead või kui sageli Missal käid. Tähtis on, et oled valmis otsima Jumalat ja olema aus iseenda ja oma usuteekonna suhtes.
Mis teeb Taizé eriliseks? Kujuta ette, et istud vaikuses kirikus koos sadade noortega, kes laulavad meditatiivset laulu. Lihtsad korduvad fraasid annavad võimaluse mõelda sügavamalt ja kuulata Jumalat. Taizé palved ja laulud rahustavad ning aitavad sul hetkeks peatuda ja vaadata enda sisse. See pole lihtsalt laulmine, vaid palve, mis juhatab sind Jumala juurde. Kui igapäevaelu muutub kaootiliseks, aitavad Taizé laulud leida tasakaalu ja harmooniat.
Taizé kogemus pole ainult sõnad või laulud. See on rännak sügavamasse vaimsesse maailma, kui oled ette kujutanud. Paljud, kes on Taizés käinud, on leidnud vastused küsimustele, mis on neid pikalt vaevanud. Võib-olla oled sinagi samas olukorras, kus otsid midagi enamat – tähendust, mis annaks elule sügavama mõtte.
Ja siin tuleb põnev osa – Taizé pole lihtsalt klooster Prantsusmaal. See on seiklus! Kohtad inimesi kogu maailmast, kuulad nende lugusid ja jagad oma teekonda. Seal saad olla sina ise oma küsimuste ja kahtlustega, ilma hukkamõistuta. See on koht, kus oled ainult sina ja Jumal – ilma kiirustamiseta, ilma surveta.
Kui tunned, et su elu on liiga rahutu ja sa ei leia tasakaalu, siis võib Taizé olla täpselt see, mida vajad. Seal võid leida Jumala ja sügavama suhte temaga. Ja see on alles algus. Taizé vaimsusesse süüvides ootab sind ees veelgi rohkem, kui oskad ette kujutada.
Edasi räägime Taizé palvetest, kogukonna elust ja sellest, kuidas sa saad ise seda kõike kogeda. Kuid praegu pea meeles – kui sa tunned, et vajad oma usuelus värskendust või otsid midagi enamat kui lihtsalt kiriklike kohustuste täitmist, võib Taizé olla just see, mida vajad.
Nagu üks noor ütles: "Tulin Taizésse, sest sõber ütles, et siin on head prantsuse juustu. Jäin, sest leidsin midagi palju enamat – ma leidsin Jumala uuel viisil."
Oled sa valmis selleks seikluseks?
1. peatükk. Taizé kloostri algus ja ajalugu
Teekond läbi aja: kuidas väike küla muutus maailma vaimseks keskuseks
Kujuta ette, et sõidad Lyonist põhja poole. Mööda libisevad Burgundia viinamarjaväljad, päike paistab läbi bussiakna ja näed silti: "Taizé – 2 km". Tänapäeval leiad sealt kaasaegse kiriku, kus palvetavad tuhanded noored, avarad söögisaalid ja arvukad majutushooned. Aga kas tead, mis seal oli 1940. aastal?
Peaaegu mitte midagi.
Väike küla suure saatusega
Kui oleksid siia reisinud 1940. aastal, oleksid näinud vaid väikest, pooleldi mahajäetud küla. Umbes 50 elanikku, mõned talud, üks väike keskaegne kirik... ja palju vaikust. Nii vaikne, et tänapäeva inimene võiks mõelda – kas telefoni aku on tühi või siin tõesti pole levi? Just see vaikus oli üks põhjusi, miks 25-aastane šveitslane Roger Schutz (hilisem vend Roger) selle koha valis. Tegelikult polnud tal ka palju valikuid – see oli viimane küla enne okupeeritud tsooni Teise maailmasõja ajal. Kujuta ette: noor mees, jalgratas, paar franki taskus ja suur unistus südames.
"Palun üks klooster, aga teistmoodi!"
Kui arvad, et kloostri rajamine on lihtne – võtad mõned palvehelmed, ehitad müürid ja voilà! – siis eksid. Eriti kui oled protestant, nagu vend Roger. 1940. aastatel oli see peaaegu sama üllatav kui täna öelda: "Ma viskan oma nutitelefoni minema ja hakkan kasutama kivist tahvlit!" See polnud lihtsalt nooruslik kapriis. Roger nägi üliõpilasena, kuidas kristlik maailm oli lõhestunud – katoliiklased, protestandid ja õigeusklikud elasid justkui erinevatel planeetidel. Samas märkas ta keskaegse mungakultuuri ilu ja sügavust. Ta unistas kohast, kus eri Kirikute kristlased võiksid elada koos nagu vennad, palvetada üheskoos ja näidata maailmale, et Kristuse armastus on suurem kui meie erinevused.
Algus: Supipott ja palved
Esimesed aastad olid tagasihoidlikud, ütleme nii. Vend Roger elas väikeses majas, kus igapäevaelu oli täidetud lihtsate, kuid tähendusrikaste tegevustega. Ta varjas sõjapõgenikke, eriti juute, ning jagas neile toitu – peamiselt suppi, mis tol ajal oli tõeline varandus. Sõjaajal oli supipott praktiliselt sama väärtuslik kui tänapäeval uusim iPhone! Päevad möödusid palvetades, põgenikke aidates ja veel rohkem palvetades.
Kasvamine: Väikesest seemnest suureks puuks
1950ndad tõid muutuse – üha rohkem noori hakkas Taizéd külastama. Mitte seepärast, et seal oleks olnud head sotsiaalmeedia postitamise võimalused (polnud isegi elektrit!), vaid sest nad leidsid seal midagi, mida mujalt ei leidnud: autentset vaimsust, lihtsust ja vendlust. 1960ndateks oli Taizé kasvanud rahvusvaheliseks keskuseks. Vana keskaegne kirik muutus liiga väikeseks ja ehitati uus, suurem Lepituse kirik. Just sel ajal sündisid kuulsad Taizé laulud – lihtsad meditatiivsed viisid, mis puudutavad südant sügavamalt kui ükski popmuusika hitt.
Tänapäev: Traditsiooniline, aga mitte igav
Tänapäeva Taizés elab üle saja venna eri kristlikest Kirikutest. Iga nädal võtab kogukond vastu tuhandeid noori külalisi kogu maailmast. See on paik, kus keegi ei muretse su välimuse või staatuse pärast. Koht, kus võid telefoni tõesti välja lülitada – ja avastada, et maailm muutub sellest isegi kaunimaks. See on koht, kus võid olla täielikult sina ise – otsida, kahelda ja leida.
Miks see oluline on?
Taizé näitab meile midagi hämmastavat: kui inimesed usuvad millessegi piisavalt tugevalt, võib väikesest ideest kasvada midagi, mis muudab maailma. Vend Roger ei plaaninud luua rahvusvahelist noorteliikumist – ta tahtis lihtsalt aidata inimesi ja elada tõelist kristlikku elu. Kuid vahel juhtub nii, et kui järgid oma südame kutset, kasvab sellest midagi palju suuremat.
Mis edasi?
Järgmises peatükis räägime lähemalt vend Rogerist – mehest, kes seda kõike alustas. Praegu aga mõtle: kui üks noor šveitslane suutis jalgrattaga ja paari frangiga alustada midagi, mis on puudutanud miljonite elusid, siis mis võiks olla sinu unistus? Ja võib-olla on just Taizé see koht, kus sa selle unistuse avastad.
2. peatükk. Vend Roger: nägemus ja elumissioon
Mees, kes nägi kaugemale kui teised
Kas oled kunagi tundnud, et tead täpselt, mida tahad teha, kuid kõik ümberringi ütlevad, et see on võimatu? Just selline oli noore Roger Schützi elu. Õnneks oli ta piisavalt järjekindel, et mitte alla anda.
Lapsepõlv: väike poiss suure südamega
Kujuta ette väikest poissi, kes istub vanaema juures ja kuulab tundide kaupa lugusid. See pole tavaline muinasjutuõhtu – vanaema räägib talle Esimese maailmasõja ajal nähtud kannatustest ja sellest, kuidas ta aitas eri usutunnistustega inimesi. Väike Roger kuulab, silmad pärani, ja mõtleb: "Kui ma suureks saan..."
See vanaema ei olnud tavaline vanaema. Ta oli katoliiklane, kes elas protestantlikus Šveitsis – ja tegi seda nii väärikalt, et keegi ei tundnud end ebamugavalt. Võib-olla just sealt sai alguse Rogeri unistus kirikute ühtsusest.
Perekond: armastuse ja teenimise kool
Rogeri isa oli protestantlik pastor, kes pidas oma kohuseks aidata vaeseid ja hädasolijaid. Nende kodu oli alati avatud kõigile abivajajatele. Vahel oli söögilaud nii täis külalisi, et pere pidi sööma köögis! Noore Rogeri jaoks oli see tavaline – ta kasvas üles teadmisega, et tõeline usk tähendab armastust tegudes, mitte ainult sõnades.
Ta armastas kuulata isa jutustusi sellest, kuidas erinevad Kirikud varem koostööd tegid. "Miks mitte nüüd?" küsis väike Roger sageli. "Kes teab," vastas isa kavalalt, "võib-olla saad sina midagi ära teha."
Noorukiiga: haige poiss, kes leidis oma tee
Noorena oli Roger sageli haige, nii et pidi kooli pooleli jätma. Aga vahel just sellised raskused viivad meid õigele teele. Haigevoodis lebades oli tal aega mõelda, lugeda ja unistada. Ja need unistused polnud väikesed – ta nägi vaimusilmas kohta, kus eri Kirikute kristlased elavad koos nagu üks pere.
"Aga Roger," ütlesid paljud, "see on võimatu! Katoliiklased ja protestandid? Koos elamas? See on nagu õpetada kasse ja hiiri koos tantsima!" Kuid Roger naeratas oma sooja naeratust.
Ülikooliaastad: otsing ja avastused
Ülikoolis avastas Roger midagi hämmastavat – ta vaimustus keskaegsetest munkadest! Mitte selles mõttes, et ta oleks tahtnud elada täpselt nagu nemad (keskajal polnud isegi kohvi!), vaid ta nägi nende eluviisis midagi, mida tänapäeva maailm oli kaotanud: lihtsust, rahu ja tõelist vendlust.
Ta veetis pikki öid raamatukogus, lugedes kloostrite ajalugu. Eriti paelus teda Cluny klooster, kus mungad lõid kogukonna, mis mõjutas kogu Euroopat. "Mis siis, kui..." hakkas ta mõtlema.
Suur otsus ja seiklused teel
Sa tead, kuidas ta 25-aastaselt Taizésse jõudis. Aga kas oled kuulnud, et ta peaaegu polekski kohale jõudnud? Tema vana jalgratas lagunes teel mitu korda! Üks rehv plahvatas just mäest alla sõites – õnneks oli ta kunagi olnud skaut ja oskas pidurdada jalgadega!
Ja siis veel juhtum piirivalvuritega... Teise maailmasõja ajal polnud tark mõte ringi sõita kaardiga, millele oli märgitud kloostri võimalikud asukohad. Roger suutis selgitada, et ta on lihtsalt "huvitatud keskaegsest arhitektuurist".
Esimesed aastad: seiklused ja väljakutsed
Kui ta lõpuks Taizésse jõudis, polnud tal isegi korralikku voodit – ta magas põrandal õlgedel. Aga ta ei hoolinud sellest. Ta kirjutas oma päevikusse: "Kui sul on suur unistus, siis on õled sama mugavad kui kuninglik voodi!"
Esimestel aastatel oli palju seiklusi. Kord tuli külla üks vana daam, kes soovis teada, mis "kahtlased elemendid" külla kolisid. Roger pakkus talle teed ja küpsiseid ning rääkis oma unistusest nii innukalt, et daam lubas pühapäeval palvusele tulla.
Armastuse revolutsionäär
Vend Roger polnud tavaline munk. Ta oli omamoodi revolutsionäär – tema relvaks oli armastus. Ta ei tahtnud kedagi "ümber pöörata", vaid näidata, et Jumala armastus on suurem kui meie erinevused.
Kord tuli tema juurde noor mees, kes oli väga vihane katoliiklaste peale. Roger kuulas teda ja ütles siis: "Kas sa tead, et mu vanaema oli katoliiklane? Ta oli üks armastavamaid inimesi, keda ma kunagi tundnud olen." See lause muutis noormehe suhtumist rohkem kui ükski teoloogiline vaidlus.
Uus viis palvetada
Ta lõi palveteenistused, kus polnud pikki jutlusi (ta teadis, et noored neid ei armasta), vaid lihtsad korduvad laulud, mis puudutavad südant. Alguses tundus see revolutsiooniline – "Kuidas saab palvetada ilma pika jutluseta?" küsiti. Aga Roger teadis, et vahel ütleb vaikus rohkem kui tuhat sõna.
Ta kasutas oranže küünlaid (sest need olid odavaimad) ja neist sai Taizé sümbol. "Mõnikord," ütles ta naeratades, "teeb Jumal oma parima töö just meie vaesuses."
Isa tuhandetele noortele
Aastatega sai vend Rogerist vaimne isa tuhandetele noortele. Ta kuulas tunde noori ja oskas alati öelda midagi, mis andis lootust.
Üks tüdruk meenutas: "Ma rääkisin talle oma suurest pettumusest. Ta kuulas vaikselt ja ütles siis: 'Iga pettumus on nagu uks – sa võid selle taha seisma jääda ja kurvastada või selle avada ja avastada midagi uut.' See muutis mu elu."
Huumor ja tarkus
Rogeril oli ka hea huumorimeel. Kord, kui noor külaline kurtis, et ei suuda palvetada, sest kõrval istuv vend norskab, vastas Roger: "Võta seda meeldetuletusena – Jumal armastab meid just sellistena, nagu oleme, norskamisega või ilma!"
Traagiline lõpp ja uus algus
2005. aasta augustis juhtus midagi kohutavat – vend Roger tapeti palveteenistuse ajal. See oli šokk kogu maailmale. Kuid kogukond vastas armastuse ja andestusega.
Pärand, mis elab edasi
Täna, kui külastad Taizéd, näed, et vend Rogeri nägemus elab edasi. Tema portree naeratab kiriku seinal, kuid tõeline pärand on elavas kogukonnas – noortes ja vendades, kes jätkavad tema teed.
Kõige olulisem osa tema pärandist on mõte, et iga inimene on oluline. "Jumal ei vaata meie vigu, vaid meie südamesse ja näeb meie soovi armastada," ütles Roger.
Mis edasi?
Järgmises peatükis vaatleme, kuidas väikesest grupist kasvas rahvusvaheline kogukond, kus tuhanded noored leiavad oma tee ja sõpru koguks eluks. Aga see on juba uus lugu...
3. peatükk. Kogukonna kasv ja areng läbi aastate
Kuidas väike vendade grupp muutus rahvusvaheliseks perekonnaks
Kujuta ette, et sul on unistus elada koos inimestega, kes on täiesti erinevad sinust – erinev keel, erinev kultuur, erinev kristlik traditsioon... Kas see kõlab utoopiliselt? Võib-olla. Aga just nii algas Taizé vendade lugu!
Esimesed vennad: Julged pioneerid
Kui sa oleksid külastanud Taizéd 1940ndate lõpus, oleksid sa näinud midagi hämmastavat: kolm noort meest, kes elasid. Kogukonna kasv ja arendused läbi aastate vanas talus. Üks neist oli šveitslane, teine prantslane ja kolmas sakslane. Jah, sa lugesid õigesti – sakslane! Vahetult pärast sõda, mil paljud prantslased veel sakslasi vihkasid, otsustasid need noored mehed elada koos vendadena.
"Alguses oli see... huvitav," meenutab üks vanematest vendadest naeratades. "Max, meie saksa vend, ei julgenud külas käia, sest kartis, et tema aktsent võib probleeme tekitada. Aga varsti avastasid külaelanikud, et ta on suurepärane puusepp, ja teda hakati kutsuma mööblit parandama. Nii muutus 'saksa vaenlane' lihtsalt 'vend Maxiks, kes oskab kõike parandada'."
Igapäevaelu: Mitte ainult palvetamine
Võid arvata, et mungad ainult palvetavad. Aga Taizé vennad? Nemad tegid (ja teevad siiani) kõike! Algusaastatel pidid nad õppima lehmi lüpsma (mitte keegi neist polnud kunagi talus elanud), aeda harima (esimene aed nägi välja nagu džungel) ja isegi juustu tegema.
"Meie esimene juustuvalmistamise katse oli... meeldejääv," räägib üks vanem vend. "Keegi oli unustanud temperatuuri kontrollida ja tulemus oli midagi, mida isegi meie kass keeldus söömast. Aga me õppisime!"
Kogukond kasvab: Ootamatud külalised
1950ndatel hakkas midagi huvitavat juhtuma – üha rohkem noori mehi liitus kogukonnaga. Mitte ainult protestandid, vaid ka katoliiklased. Tol ajal oli see ennekuulmatu! See oli nagu öelda: "Ma tahan ehitada lennukit oma tagaaias" – kõik ütlesid, et see on võimatu.
Veel huvitavam oli see, kuidas nad tulid. Üks vend saabus mootorrattaga (mis lagunes ukse ees), teine tuli jalgsi Rootsist(!), kolmas... tsirkusest! Jah, ta oli olnud professionaalne žonglöör ja otsustas vahetada tsirkuseelu mungarüü vastu.
Järgmine väljakutse: Õigeusklikud vennad
1960ndatel juhtus midagi, mida keegi poleks osanud ennustada – esimesed õigeusklikud vennad liitusid kogukonnaga. See oli nagu öelda: "Hei, paneme pitsa peale jäätist!" – kõik arvasid, et see ei saa toimida. Aga toimis!
"Alguses oli meil palju naljakaid hetki," meenutab üks õigeusklik vend. "Me ei teadnud, kuidas üksteise traditsioone austada. Näiteks oli meil üks vend, kes armastas kummardada ikooni ees – aga ta tegi seda nii innukalt, et põrutas iga kord oma pea vastu seina!"
Igapäevaelu muutub
Aastatega muutus vendade elu üha rahvusvahelisemaks. Tänapäeval elab Taizés üle saja venna kahekümne viiest rahvusest. See tähendab, et isegi lihtne õhtusöök võib muutuda kultuuridevaheliseks seikluseks!
"Meil on vend Indiast, kes armastab väga vürtsikat toitu," räägib üks vend naerdes. "Kord, kui ta oli köögis, muutis ta traditsioonilise prantsuse supi selliseks, mis pani isegi kogenud Mehhiko venna nutma! Nüüd on meil reegel – vürtsikuse tase peab olema 'rahvusvaheline'."
Töö ja teenimine: Mitte ainult Taizés
Kuigi paljud vennad elavad Taizés, on teised läinud maailma kõige vaesematesse piirkondadesse – Bangladeshi slummidesse, Lõuna-Ameerika favela'desse, Aafrika küladesse. Nad ei lähe sinna jutlustama, vaid elama ja jagama igapäevaelu.
Üks vend Brasiilias elab väikeses majas favela's ja töötab kohalikus haiglas. "Inimesed küsivad tihti, miks ma ei ela ilusas kloostris," ütleb ta. "Ma vastan alati – sest Jeesus ei elanud ka lossis!"
Uued väljakutsed: Pärast vend Rogeri lahkumist
Pärast vend Rogeri traagilist surma 2005. aastal kartsid paljud, et kogukond võib laguneda. Aga juhtus midagi ootamatut – vennad said veelgi lähedasemaks. Nad avastasid, et armastus, mille vend Roger oli külvanud nende südametesse, oli juurdunud sügavamale, kui keegi oskas arvata.
Uueks prioriks sai vend Alois – katoliiklane, kes oli aastaid vend Rogeri lähedane kaastööline. See oli märgiline hetk – protestantliku asutaja järglaseks sai katoliiklane! Aga Taizés polnud see mingi probleem – seal oli juba ammu õpitud nägema inimest, mitte tema konfessionaalset kuuluvust. Vend Aloisi juhtimisel on kogukond jätkanud oma teed, tulles toime uute väljakutsetega. Näiteks on nad hakanud rohkem tegelema keskkonnateemadega. Taizé kasutab nüüd peaaegu täielikult taastuvenergiat ja neil on oma mahepõllumajanduslik aed.
2023. aastal toimus järjekordne ajalooline sündmus – vendade uueks prioriks valiti vend Matthew. Siin on üks põnev detail, eriti teile, head Eesti lugejad – vend Matthew oli varem tihedalt seotud Eestiga! Nii et mingis mõttes on nüüd Taizé ja Eesti vahel eriline side.
Vennaskonna elu täna: Traditsioonid ja uuendused
Tänapäeva Taizé elu on põnev segu vanast ja uuest. Vennad kannavad endiselt valgeid rüüsid (kuigi nüüd on neil ka pesumasin – varem pidid nad kõik käsitsi pesema!), palvetavad kolm korda päevas ja elavad lihtsalt.
Kuid nad kasutavad ka tänapäeva tehnoloogiat – neil on oma rakendus palvelaulude jaoks ja nad edastavad oma palvusi internetis. "Me ei usu, et Jumal kardab WiFit," naljatab üks noorematest vendadest.
Kogukonna saladus
Mis hoiab seda ebatavalist kogukonda koos? Üks vanem vend sõnastas selle nii: "Me oleme nagu vikerkaare värvid – igaüks erinev, aga koos moodustame midagi kaunist. Ja nagu vikerkaar, saame eksisteerida ainult siis, kui valgus paistab läbi meie."
Mis edasi?
Järgmises peatükis sukeldume mõningatesse kõige erilisematesse hetkedesse Taizé ajaloos – kohtumistesse paavstidega, salajastesse palvustesse raudse eesriide taga, ootamatutesse imedesse ja vapustavatesse hetkedesse, mis on kujundanud selle erilise paiga ajalugu. Aga see on juba järgmine lugu...
4. peatükk. Erilised hetked Taizé ajaloos
Imed, kohtumised ja üllatavad pöörded
Kas oled mõelnud, kuidas väikesed sündmused võivad muuta ajalugu? Või kuidas üks kohtumise hetk võib muuta tuhandete inimeste elusid? Taizé lugu on täis selliseid hetki – mõned neist dramaatilised, teised vaiksed, aga kõik omamoodi erilised.
Paavstide külaskäigud: Kui Rooma tuli Taizésse
Kujuta ette olukorda: 1986. aasta tavapärane hommik Taizés. Vennad valmistuvad hommikusöögiks, kui äkki tuleb teade – paavst Johannes Paulus II tahab Taizéd külastada! See oli midagi enneolematut – Katoliku Kiriku pea tuleb külastama protestantlikku mungakloostrit!
"Mäletan seda päeva hästi," räägib üks vanematest vendadest. "Üks vend oli nii närvis, et unustas paavstile tooli panna. Johannes Paulus II aga naeratas ja ütles: 'Ära muretse, ma võin ka seista – see teeb mind nooremaks!'"
Paavsti külaskäik polnud lihtsalt viisakusvisiit. Ta ütles midagi, mis jäi kõigile meelde: "Läbisõidul olles võib inimene Taizés ainult peatuda, mitte kunagi jääda, sest teie kutsumus on jagada rõõmu, lootust ja lepitust."
Hiljem on Taizéd külastanud ka teised paavstid. Benedictus XVI ütles pärast külaskäiku: "Taizé on nagu värske allikas keset kuiva maad." Ja paavst Franciscus on öelnud, et Taizé on üks neist kohtadest, kus "Jumala Vaim hingab vabalt."
Raudse eesriide taga: Salajased palved ja põnevad seiklused
1960ndatel ja 1970ndatel toimus midagi eriti põnevat – vennad hakkasid salaja külastama kristlasi Ida-Euroopas. Nad pakkisid oma valged rüüd kohvritesse ja läksid "turistidena" üle raudse eesriide.
Üks vend meenutab: "Kord pidin ma Poolas oma valget rüüd kandma tavaliste riiete all. Oli august ja kohutavalt palav. Piirivalvur vaatas mind kahtlustavalt ja küsis: 'Miks te nii palju higistate?' Ma vastasin: 'Olen šveitslane, pole harjunud sooja ilmaga!' Ta uskus seda!"
Ida-Euroopas toimusid salajased palvused korterites ja keldrites. Üks vend räägib: "Riias kogunesime ühes korteris. Et mitte tähelepanu äratada, tulid inimesed ühekaupa, iga 15 minuti tagant. Naabrid arvasid, et seal toimub sünnipäevapidu – mis mingis mõttes oli õige, sest me tähistasime Jumala armastuse pidupäeva!"
Taizé rist: Lihtne sümbol, sügav tähendus
Oled kindlasti näinud Taizé risti – lihtne puust rist, mille keskel on neli väikest ruutu, mis on tavaliselt oranži või punast värvi. Aga kas tead selle lugu?
1950ndatel palus vend Roger ühel Poola vennal kujundada rist, mis oleks lihtne, aga tähendusrikas. "Me tahtsime midagi, mis meenutaks inimestele, et Kristuse armastus on lihtne ja sügav üheaegselt," selgitab üks vendadest.
Väikesed ruudud ristil sümboliseerivad Kristuse haavu, aga ka nelja ilmakaart – meenutades, et Jumala armastus ulatub kõikjale. Oranž värv valiti algselt, sest see oli odavaim! Aga sellest sai Taizé sümbol – rõõmu ja lootuse värv.
Üks huvitav detail: kui sa vaatad Taizé risti õhtuvalguses, näed, kuidas värvilised ruudud paistavad läbi risti tagaküljelt – justkui meenutades, et Jumala valgus paistab ka läbi meie haavade.
Ootamatud imed ja kummalised juhtumised
Taizé ajalugu on täis väikseid imesid. 1970ndatel oli kogukond kasvanud nii suureks, et oli vaja uut kirikut. Raha aga polnud. Ühel hommikul leidis vend Roger oma laualt ümbriku – sees oli täpselt nii palju raha, kui kiriku ehitamiseks vaja läks! Keegi ei tea siiani, kes selle saatis.
Või lugu "imepärasest veeallikast". 1976. aasta põua ajal hakkasid kogukonna veevarud otsa saama. Vennad otsustasid kaevata uue kaevu. Üks vend, endine geoloog, ütles: "Siin pole mõtet kaevata, siin pole vett." Nad kaevasid ikkagi – ja leidsid ühe parima veeallikaga koha kogus piirkonnas!
Kummaline külaline
Taizé on näinud ka oma osa kummalisi külalisi. Kord tuli külla Jaapani budistlik munk, kes tahtis õppida kristlikku palvet. Ta jäi terveks aastaks! "Ta oli väga distsiplineeritud," meenutab üks vendadest. "Ärkas iga päev kell 4, et mediteerida. Me ütlesime talle, et võib ka hiljem ärgata, aga ta vastas: 'Kui Buddha suutis vara ärgata, suudan mina ka!'"
Dramaatilised hetked
Muidugi on olnud ka raskeid aegu. 1974. aastal põles maha suur osa kloostri hoonetest. Kõik vennad päästsid, mida said. Üks vend jooksis põlevasse hoonesse, et päästa... raamatukogu kass! "Raamatud on asendatavad," ütles ta hiljem, "aga kassil on ainult üks elu!"
2005. aasta traagiline sündmus vend Roger'i surmaga oli raske katsumus. Aga just sel hetkel näitas kogukond oma tõelist vaimu – nad vastasid vihkamisele armastusega. Isegi traagilise sündmuse toimepanija eest palvetati.
Tulevikku vaadates
Täna on Taizé kogukond endiselt täis üllatusi. Näiteks on nad hakanud kasutama päikeseenergiat – "Päike on Jumala kingitus, miks mitte seda kasutada?" ütleb üks vendadest naeratades.
Üks vend on öelnud: "Taizés juhtub iga päev väikseid imesid. Suurim ime on see, et noored tulevad siia otsima ja leiavad. Mitte alati seda, mida nad otsisid, aga alati midagi, mida nad vajasid."
Mis edasi?
Järgmises peatükis sukeldume põnevasse loosse sellest, kuidas Taizé avastas end noortele – või õigemini, kuidas noored avastasid Taizé. Kuuleme, kuidas väikesest vendade kogukonnast sai koht, kuhu igal aastal kogunevad tuhanded noored üle maailma. Näeme, kuidas usaldus, lihtsus ja dialoog pole Taizés mitte lihtsalt ilusad sõnad, vaid elav reaalsus. Ja võib-olla kõige põnevam – saame teada, miks just noored tunnevad end siin nii koduselt. Aga see on juba uus lugu...
5. peatükk. Avanemine noortele: Taizé teejooned
Kuidas Taizé kogukond avas end noortele ja muutus rahvusvaheliseks noorte vaimseks koduks, keskendudes usaldusele, lihtsusele ja dialoogile
Kujuta ette, et oled sõpradega ühel järjekordsel suvepäeval, kui järsku keegi püstitab veidra küsimuse: „Kuule, kas keegi teist on midagi Taizé kohta kuulnud?“ Ilmselt järgneb sellele esialgu tühine vaikus ja siis haaratakse kiirelt telefon, et otsida vastust Google’ist. Taizé – väike Prantsusmaa küla, mingi kristlik kogukond... kõlab nagu veel üks koht, kus noortele pakutakse "kaasaegset" vaimsust?
Kuid sa näed midagi ootamatut: fotodel on peaaegu igal noorel käes telefon, nad on riietatud t-särkidesse ja tunduvad täiesti vabad ja muretud. Nad räägivad omavahel, mängivad palli ja kuskil läheduses algab rahulikus tempos palveteenistus, mille küünlavalgus tekitab sooja atmosfääri. Kuigi kõik võib esmapilgul tunduda kummaline, hakkad mõistma, et siin on midagi... teistsugust.
„Mis värk selle kohaga on?“ küsib keegi sõpradest. Hea küsimus! Miks peaks keegi, kes armastab muusikat, spordiülekandeid ja nädalavahetusel niisama olemist, üldse huvi tundma Taizé vastu? Mis viib noored välja oma mugavustsoonist, et kogeda midagi nii erilist? Miks tulevad nad sinna igal aastal tuhandete kilomeetrite kauguselt või naasevad sinna korduvalt?
Vastus on lihtne: Taizé on koht, kus saab olla täielikult sina ise. Koht, kus saad kõrvale panna kõik, mis sind mujal defineerib – olgu see sotsiaalmeedia profiil, sõprade ootused või isiklikud hirmud. Siin pole tähtis, mida sa teed või kui palju tead – sa oled lihtsalt sina ise. See pakub üllatavat vabadust, mis köidab paljusid. Taizé kogukond on vabastanud end tavalistest eeldustest ja loonud keskkonna, kus igaüks tunneb end teretulnuna, sõltumata usulisest veendumusest, kahtlustest või isegi huvist religiooni vastu.
Algus: Usaldus noortega
1950ndate alguses tekkis vend Rogeril mõte, et Taizé kogukond peaks olema avatud ka noortele. Paljud vanemad kristlased olid toona mures, sest noored tundusid juba "liiga palju maailmaga seotud," kuid Roger nägi selles võimalust.
„Meie noored otsivad midagi tõelist,“ ütles ta. „Miks ei võiks meie olla neile vaimulik kodu, kus nad saavad tunda end täiesti vabalt oma kahtluste ja otsingutega?” Nii avasid vennad oma kloostri uksed esimestele noortele külalistele.
Noored hakkasid sinna tulema tasahilju, algul ainult Prantsusmaalt ja naaberriikidest, kuid peagi igast maailma nurgast. Just noored leidsid Taizés midagi, mida nad kodukirikutes ei olnud kogenud. Neil polnud tähtis, kui palju nad teadsid usust või kui kindlad nad selles olid – nad said olla täpselt need, kes nad olid. Kui algselt oli Taizé peamiselt neile, kes otsisid vaimset kogemust, siis peagi avastati, et see pakkus rahu ka neile, kes tulid vaid rahu leidmiseks ja polnud kindlad, mida nad üldse otsivad.
„Aga mis Taizés siis täpselt toimub?“
Kas seal tehakse ainult kiriklikke asju? Sageli küsivad noored seda, ja tõsi, Taizés toimuvad igapäevased palvused, kus kogunetakse, lauldakse meditatiivseid laule ja mõtiskletakse vaikselt. Kuid Taizé on rohkemgi – see on koht, kus lihtsalt istutakse koos, jagatakse laua taga sööke, mängitakse õhtuti jalgpalli ja räägitakse elust või tehakse nalja. Kõik see on osa igapäevaelust, mida noored hindavad, sest siin pole vahet, kes sa oled või kust sa tuled – sa oled lihtsalt sina.
Lugusid Taizé kogemusest
On lugu noormehest nimega Max, kes läks Taizésse ainult sõbra julgustusel ja igavusest. Ta ei olnud usklik ega vaimsuse otsija. „Arvasin, et see on lihtsalt hea tasuta suvepuhkus,“ naeris ta hiljem. Kuid paari päeva möödudes avastas Max end laulmas koos teistega, isegi osaledes väikestes arutelugruppides. Talle meeldis kuulata, kuidas teised oma mõtteid jagavad, ja üllataval kombel leidis ta end mõtlemas oma elu ja selle tähenduse üle sügavamalt kui kunagi varem. Kui Max hiljem koju läks, ütles ta, et Taizé aitas tal leida rahu, mida ta varem polnud kuskilt leidnud.
Samuti on lugu noorest tüdrukust, kes tuli Taizésse sõbra soovitusel. „See on nagu spirituaalne Woodstock!“ Sõber oli öelnud. Esimestel päevadel tundus kõik talle kummaline – palvused, vaikus ja lihtsus. Aga nädala lõpuks, kui ta kodu poole sõitis, mõistis ta, et oli leidnud koha, kus sai vaadata endasse ja mõista, et elu tähendus võib peituda just lihtsates asjades.
Lihtsus ja usaldus
Taizé tõmbab noori oma erakordse lihtsuse ja usalduse tõttu. Siin pole religioosseid reegleid ega kohustusi, mille täitmist kontrollitakse. Siin saab olla lihtsalt sina ise.
Üks noor naerab ja meenutab: „Koolis või kodus pidin alati üritama olla teistsugune, et teistele meeldida. Taizés pole sellest midagi. Võid lihtsalt olla sina ise, ilma igasuguse ülemäärase religioossuse või teeskluseta.“
Vennad usaldavad noori ja annavad neile vabaduse iseennast leida. Nad ei sunni kedagi palvustele ega nõua kindla programmi järgimist. „Me lihtsalt kutsume teid kaasa tulema,“ ütleb üks vend. „Ülejäänu tuleb iseenesest.“
Dialoog ja kokkusaamised
Taizé ei ole vaid palvetamise paik, siin toimub aktiivne dialoog vendade ja osalejate vahel. Noored saavad jagada oma kahtlusi ja rõõme, kuulata vendade lugusid ja arutleda teistega. Üks külaline meenutab: „Esimesel päeval kartsin rääkida, kuid siis nägin, et teised jagasid avameelselt oma lugusid. Ja vennad kuulasid väga tähelepanelikult, ilma et oleks öelnud, et minu mured on tühised. See andis julgust end avada.“
Lisaks palvustele korraldatakse Taizés ühiseid tegevusi, näiteks töötubasid ja diskussioone – küpsetamisest kuni ühisprojektideni. „Algul tahtsin lihtsalt palvetada,“ ütleb üks noormees. „Aga siis sain aru, et Taizé on palju rohkem – see on koht, kus saame koos midagi erilist luua.“
Miks just noored?
Taizé paelub noori mitmel põhjusel. Üks neist on kindlasti puhkusevajadus kaasaegsest kiirest elustiilist. Taizé pakub pausi, kus noored saavad iseennast uuesti leida.
„Iga päev on mul nii palju teha – kool, trennid, sõbrad, sotsiaalmeedia,“ ütleb üks tüdruk. „Taizés saan lihtsalt istuda ja kuulata, mis mu sees toimub. See on nagu hingamispaus kogu sellest kärast.“
Dialoog ja põlvkondadevaheline suhtlus aitavad luua tugeva sideme. Vennad on noorte jaoks sõbrad ja teejuhid. „Mulle meeldib, kuidas vennad räägivad meiega,“ ütleb üks noormees. „Nad ei jutlusta ega õpeta, vaid jagavad oma lugusid ja kuulavad ka meid. Nii saame koos kasvada.“
Mida Taizé noortele annab?
Taizé fenomen on rohkem kui lihtsalt lõõgastav paus. Paljud noored leiavad seal sügavama tähenduse, uusi sõpru ja isegi elu kutse. „Taizé avas mu silmad ja aitas mul näha usu võimalusi, mida polnud varem teadvustanud,“ jagab üks noor. Teised leiavad inspiratsiooni oma tulevase elukutse jaoks, näiteks arenguabi või sotsiaaltöö valdkonnas.
Mis edasi...
Kui oled kunagi mõelnud Taizést kui paigast, mida tasub kogeda, tea, et see on vaid algus. Järgmises peatükis süveneme Taizé vaimsusesse – kuidas lihtsus, usaldus ja rõõm võivad muuta igapäevaelu ka meie endi jaoks. Aga see on juba uus lugu...
6. Taizé vaimsus: lihtsus, usaldus ja rõõm
Taizé vaimsuse keskne mõte – kuidas kogukond elab välja usku lihtsuses, usalduses ja rõõmus ning kuidas see mõjutab osalejate vaimset teekonda.
Nüüd on ehk aeg eemalduda Taizé elu kirjeldamisest, suhetest noortega ja rääkida sellest, mis teeb Taizé tegelikult Taizéks – selle vaimsusest. Aga ära muretse – see ei tähenda, et hakkame rääkima keerulistest teoloogilistest mõistetest või rasketest filosoofilistest ideedest. Taizé vaimsus on hoopis midagi muud.
Kujuta ette, et sul on nutitelefon. Sa tead, et see on keeruline seade – sees on protsessor, mälu, igasugused kiibid ja programmid. Aga kasutamiseks vajad sa ainult mõnda lihtsat liigutust – libista, puuduta, vajuta. Umbes nii on ka Taizé vaimsusega – see on lihtne väljastpoolt, aga sügav seestpoolt.
Lihtsus: vähem on rohkem
"Kas tead, mis on kõige raskem?" küsis kord üks vend naeratades. "Mitte teha asju keerulisemaks, kui need tegelikult on!"
Taizé vaimsuse esimene märksõna ongi lihtsus. See väljendub kõiges – alates vendade valgetest rüüdest kuni igapäevase eluni. Pole uhkeid hooneid, kalleid maale ega keerulisi rituaale.
Siin on üks lugu, mis kirjeldab hästi Taizé lihtsuse mõju. Kord tuli sinna üks noor inimene, kes oli harjunud uhkete mugavuste ja kõigega, mida tehnoloogia suudab pakkuda. Esimesed päevad olid talle tõeliseks väljakutseks. "Mida see tähendab, et ei saa iga söögikorra juurde Instagrami postitada? Ja kus on siin üldse korralik WiFi?" naeris ta alguses sõpradega. Aga nädala lõpuks oli ta ise üllatunud: "Olles eemal kõigest üleliigsest, sain aru, et saan ka ilma hakkama. Mulle jäi rohkem aega lihtsalt olla ja isegi suhelda inimestega, kellega ma muidu võib-olla poleks sõnagi vahetanud." Lihtsus andis talle ruumi, mida ta polnud varem tundnud.
Usaldus: julge hüpe
Teine oluline element Taizé vaimsuses on usaldus. Mitte pime usk, vaid teadlik valik usaldada – Jumalat, teisi inimesi ja iseennast.
"See on nagu esimene kord, kui lähed sügavasse vette," võrdleb üks noor. "Sul on natuke hirm, aga sa tead, et kui usaldad, siis vesi kannab sind."
Vennad rõhutavad, et usaldus ei tähenda probleemide või kahtluste eitamist. Vastupidi – see tähendab julgust nendega silmitsi seista, teades, et sa pole üksi.
Kord rääkis üks vend noortele loo mehest, kes saabus Taizésse täis skeptitsismi ja kahtlusi. Ta oli elus palju pettunud ja harjunud kõike ning kõiki kontrollima. "Kui ma siin ei leia mingit tõelist põhjust usaldada elu ja Jumalat, siis ma lihtsalt ei näe sellel mõtet," ütles ta. Nädala lõpuks oli ta saanud kogemuse, mis muutis tema vaate: "See, et ma ei saa kõike kontrollida, polegi halb. Mõistsin, et vahel on vabastav lihtsalt olla ja lasta kõigel minna omasoodu."
See vaimne usaldus, mis Taizés noortele avaneb, aitab paljudel leida rahu ja kergust, mida nad pole kuskil mujal kogenud. See on usaldus, mis pole mitte ainult sõnad, vaid eluviis – Taizés ei püüta kellelegi midagi peale suruda, vaid lastakse igal inimesel leida oma koht ja oma vastused.
Rõõm: tõeline, mitte kunstlik
Kolmas oluline aspekt on rõõm. Mitte see pealiskaudne "cheese"-naeratus fotodel, vaid sügav sisemine rõõm, mis tuleb rahust iseendaga ja Jumalaga.
Kord rääkis vend Roger loo noorest poisist, kes polnud üldse religioonist huvitatud ja kellel oli raske isegi sõbralikult naeratada. Ta tuli Taizésse vastu tahtmist, üksnes seetõttu, et perekond oli teda veennud. Kuid pärast nädalast viibimist ja Taizé vaimsusest osasaamist hakkas ta vaikselt muutuma. "Ma polnud kunagi mõelnud, et vaikus võib olla nii rahustav ja et tõeline rõõm ei peitugi pidevas tegevuses, vaid hoopis selles, et saan lihtsalt olla ja vaadata enda ümber," ütles ta hiljem.
Taizé rõõm ei välista kurbust ega valu. See on pigem nagu päike pilvede taga – sa tead, et see on olemas, isegi kui sa seda hetkel ei näe.
Mis on Taizé vaimsuse saladus?
Lihtne on öelda, et see on eluviis, mis põhineb lihtsusel, usaldusel ja rõõmul, kuid mida see tegelikult noortele tähendab? Taizés õpivad noored vaatama elu uue pilguga. Nad avastavad, et rõõm ja rahu ei tule suurtest saavutustest või tunnustusest, vaid hoopis võimest olla tänulik ja usaldada. Kui kõik üleliigne kõrvale jätta, ilmneb midagi tõelist ja püsivat, mida ei saa kaotada ega ära osta.
Taizé vaimsus tuletab meelde, et vahel piisab väga vähesest, et leida see, mida otsime. Lihtsad hetked, nagu päikeseloojangul istumine, sõpradega naermine või lihtsalt vaikuses olemine, võivad olla piisavad, et tuua sisemine rahu ja selgus.
Kuidas see mõjutab inimesi?
Üks noor kirjeldab oma kogemust nii: "Enne Taizéd oli mu usk nagu keeruline matemaatikaülesanne – püüdsin kõike õigesti teha, aga ikka tundsin, et eksin. Siin sain aru, et usk on pigem nagu armastus – sa ei pea seda täielikult mõistma, et seda kogeda."
Teine lisab: "Ma õppisin siin, et ei pea olema täiuslik. Võin olla lihtsalt mina ise, oma vigade ja kahtlustega. Ja see teadmine toob tõelise rõõmu."
Igapäevaellu kaasa
Taizé vaimsus ei ole mõeldud ainult kloostrisse. See on nagu tööriistakomplekt, mida saad kasutada oma igapäevaelus.
"Kui tunnen, et elu läheb liiga keeruliseks," räägib üks noor, "meenutan Taizé lihtsust ja küsin endalt – mis on praegu tõeliselt oluline? Kui kardan tulevikku, meenutan usaldust. Ja kui olen kurb, tean, et sügav rõõm on ikka olemas."
Praktiline pool
Kuidas seda kõike praktiseerida? Vennad soovitavad alustada väikestest asjadest:
- Lihtsus: proovi üks päev elada ilma sotsiaalmeediata
- Usaldus: räägi kellelegi oma hirmudest
- Rõõm: leia igas päevas midagi, mille eest tänulik olla
"See on nagu jalgrattaga sõitmine," ütleb üks vend. "Alguses võib olla raske, aga harjutades muutub see loomulikuks."
Mis edasi?
Järgmises peatükis sukeldume ühte Taizé vaimsuse kõige tuntumasse väljendusvormi – meditatiivsesse laulmisse ja palvetesse. Kuidas need lihtsad laulud aitavad meil leida sügavama ühenduse Jumalaga? Miks noored üle maailma on neist vaimustuses? Aga see on juba uus lugu...
7. peatükk. Kontemplatiivsed laulud ja palved Taizés
Taizé laulud ja palved: nende praktiseerimine, mõju ja populaarsus noorte seas üle maailma
Kujuta ette õhtut, mil Taizé küla hakkab vaikselt hämarduma. Päike loojub ja kõik ümberringi vaikib. Kirikusaalis põlevad küünlad, inimesed kogunevad vaikselt pinkidele. Siin ei ole jutlust, valjuhäälset kõnet ega kiireid sõnu. Taizé palve on hoopis midagi muud – see on nagu aeglase hingetõmbe muusika, rütm, mis laseb mõtetel settida ja hingel rahuneda.
Mida see siis tähendab? Mis on selles nii erilist, et see toob kokku noori üle maailma, ja miks soovivad nad osaleda palvetes, kus on nii palju vaikust ja kordust? Just see Taizé meditatiivne laul ja palve, mis viib argipäevaelust kaugemale, jääb paljudele Taizé kogemusest kauaks meelde.
Taizé laulud: lihtsad, kuid sügavalt puudutavad
Taizé laulud on tegelikult üsna lihtsad. Sõnad korduvad ja meloodia on rahulik, mis võib esmapilgul tunduda veidi kummaline. "Miks laulda samu sõnu ikka ja jälle?" küsivad paljud, kes tulevad esmakordselt Taizésse. Kuid sellel lihtsusel on sügavam mõte. Just kordus ja rahulik rütm lubavad aeglaselt sukelduda sõnade tähendusse ja avastada endas uusi sügavusi.
Side katoliku traditsiooniga
Võib-olla mõtled: kuidas erineb see meie katoliku traditsioonist? Oled ehk kuulnud, kuidas mungad loevad psalme või laulavad gregooriuse koraale – need on Katoliku Kiriku iidse palvetraditsiooni osad, mis põhinevad samuti korduvatel lausetel ja rütmilisel laulmisel. Taizé laulud on omamoodi kaasaegne kaja sellest traditsioonist. Kuigi need pole täpselt samad, täidavad nad samasugust eesmärki: viia palvetaja teadvuslikust mõtlemisest sügavama sisemise rahuni, kus Jumala kohalolu saab vaikselt, kuid tõeliselt kogeda.
Taizé laulud loovad silla Katoliku Kiriku kontemplatiivse palvetraditsiooniga. Näiteks roosipärg – korduv „Ole tervitatud, Maarja” aitab mõtteid rahustada ja hinge Jumalale avada. Samamoodi viivad Taizé laulud sind samm-sammult palvesse, kus peaesinejaks pole sina ega su mõtted, vaid Jumal.
"See on nagu vana vein uues pudelis," naeratab üks vend. "Me võtsime iidse palvetraditsiooni ja andsime sellele vormi, mis kõnetab tänapäeva noori."
Palvuse struktuur
Aga kuidas näeb üks Taizé palvus tegelikult välja? Siin on lihtne "retsept":
1. Alguslaulud – tavaliselt midagi rõõmsat ja energilist
2. Psalm – lihtne ja korduv laul, mis hõlmab kõiki osalisi.
3. Valguse laul - mis sümboliseerib Kristuse valgust ja armastust.
4. Piibli lugemine - lihtsad ja mõistetavad ilma põhjalikust seletuseta.
5. Laul ja vaikus - mis annavad ruumi Jumalale olla lähedal ja kõneleda meiega.
6. Eestpalved – lihtsad palved maailma ja inimeste eest
7. Meie Isa palve
7. Lõpulaulud – rahulikud ja lootusrikad
"See on nagu hästi komponeeritud sümfoonia," selgitab üks muusik. "Igal osal on oma roll, aga kõik töötab koos, et luua midagi erilist."
Kuidas see toimib?
Võib-olla mõtled – kuidas saab lihtne laul olla nii mõjuv? Vastus peitub kordustes.
"See on nagu meditatsioon," selgitab üks vend. "Kui sa laulad sama fraasi uuesti ja uuesti, siis mingil hetkel lakkab su mõistus analüüsimast ja süda hakkab palvetama."
Üks noor lisab: "See on nagu oleksid ujumas – alguses märkad iga liigutust, aga siis lased end lihtsalt voolul kanda."
Lõbusad seigad
Muidugi juhtub vahel ka naljakaid asju. "Kord tuli üks grupp ja nad olid nii innukad, et laulsid kõik laulud kaks korda kiiremini kui tavaliselt," meenutab üks vend naerdes. "Me pidime neile selgitama, et see pole võidujooks!"
Või teine lugu: "Üks poiss ütles pärast palvust: 'Ma ei saanud aru, miks kõik silmad kinni istusid. Arvasin, et nad magavad!' Nüüd ta teab, et see oli vaikusepalve!"
Miks see noortele meeldib?
1. Lihtsus – ei pea olema professionaalne laulja.
2. Keelte mitmekesisus – võid õppida uusi keeli.
3. Ühtsustunne – kui sajad inimesed laulavad koos, tekib eriline side.
4. Rahulik atmosfäär – paus kiire elu keskel.
"See on nagu vaimse aku laadimine," ütleb üks noor. "Ja parim osa – sa võid neid laule ka kodus laulda!"
Praktilised nõuanded
Kui tahad Taizé laule proovida, siin on mõned soovitused:
- Alusta lihtsatest lauludest.
- Ära muretse, kui ei oska kõiki keeli.
- Lase meloodial "elada" sinus.
- Proovi ka vaikust nautida.
Tänapäevane tehnoloogia ja Taizé laulud
Kas teadsid, et Taizé laulud on nüüd ka Spotifys ja YouTubes? "Elame 21. sajandil," ütleb üks vend. "Miks mitte kasutada tehnoloogiat, et aidata inimestel palvetada?"
Võta hetk ja kuula ühte Taizé laulu
Mõju igapäevaelule
"Pärast Taizéd avastasin, et laulan neid laule bussis, koolis, isegi duši all," naerab üks tüdruk. "Need on nagu väikesed palvepausid päeva sees." Teine noor lisab: "Kui mul on raske, tuleb mõni Taizé laul meelde. See on nagu sõber, kes aitab raskel hetkel."
Taizé laule lauldakse nüüd igal pool – haiglates, koolides, isegi vanglates. "Kord kuulsin, kuidas üks vangivalvur ümises Taizé laulu," räägib üks kaplan. "Ta ütles, et see aitab tal rahulikuks jääda."
Muusika, mis ühendab
Üks kõige ilusamaid asju Taizé laulude juures on see, kuidas nad ühendavad inimesi. "Mul oli üks sõber, kes ei rääkinud üldse usu teemadel," räägib noor. "Aga kui ta kuulis Taizé laule, ütles ta: 'See on ilus. Mis see on?' See avas ukse paljudeks headeks vestlusteks."
Mis edasi?
Järgmises peatükis räägime millestki erilisest – palverännakust Taizésse. Kuidas üks reis võib muutuda sügavaks vaimseks kogemuseks? Miks tuhanded noored igal aastal võtavad ette selle teekonna? Ja miks see pole lihtsalt tavaline reis, vaid midagi palju enamat? Aga see on juba uus lugu...
8. peatükk. Palverännak Taizésse: rohkem kui lihtsalt reis
Kirjeldus noorte palverännakutest Taizésse ja sellest, kuidas need kujunevad sügavaks vaimseks kogemuseks, ühendades inimesi ja kultuure
"See lihtsalt juhtus," naeratab Maria, sättides end bussis mugavamalt istuma. "Ühel päeval kuulsin sõbralt Taizést ja kolm nädalat hiljem istusin juba bussis, mis sõitis Prantsusmaa poole." Ta vaatab aknast mööduvaid maastikke ja lisab vaikselt: "Tollal ma ei teadnud, et see reis muudab mu elu."
Burgundia teed looklevad läbi viinamarjaistanduste ja unistavate külade. Buss täis noori liigub aeglaselt sihtkoha poole, mida paljud on juba kuid oodanud. Õhus on tunda ootusärevust – keegi loeb, keegi kuulab muusikat, mõned proovivad juba Taizé laule õppida.
"Ma mäletan oma esimest reisi siia," räägib kaasas olev preester Peeter. "See oli 15 aastat tagasi. Arvasin, et tean täpselt, mida oodata – veel üks kristlik koht, veel üks palvekeskus. Aga Taizé... see on midagi hoopis muud."
Äkki hüüab keegi bussi eesotsast: "Vaadake, see peab olema see!" Kaugelt paistab kirikutorn. Maria tunneb, kuidas süda hakkab kiiremini põksuma. Nad on peaaegu kohal.
Esimene üllatus tabab noori kohe pärast saabumist. Pole grandioosset sissepääsu, suuri silte ega turismikeskust. Ainult lihtne teeviit ja noored vabatahtlikud, kes tervitavad saabujaid sooja naeratusega.
"Tere tulemast Taizésse!" ütleb noor hispaanlanna Teresa, kes on seal juba kuu aega vabatahtlikuna töötanud. "Las ma näitan teile, kus te elama hakkate."
Martin, IT-tudeng, vaatab veidi kahtlevalt väikest hoonet, mis saab järgmiseks nädalaks tema koduks. "Ausalt öeldes ootasin midagi... teistsugust," sosistab ta Mariale. "See on ju nii lihtne!"
Teresa kuuleb seda ja naeratab: "Tead, just seda ütlevad paljud esimesel päeval. Aga oota, kuni näed päikeseloojangut kiriku juures. Või kuni kuuled tuhandeid noori koos laulmas. Või kuni leiad end keskööl tähistaeva all kellegagi rääkimas elu suurtest küsimustest..."
Päevad Taizés hakkavad voolama oma erilises rütmis. Hommikupalvused on täis valgust ja laulu. Lõunad, kus jagatakse leiba ja juttu noortega üle kogu maailma. Õhtud, mis toovad kaasa ootamatuid kohtumisi ja avastusi.
"Eile õhtul istusin koos grupiga Itaaliast, Koreast ja Prantsusmaalt," räägib Maria kolmandal päeval. "Keegi võttis välja kitarri ja järsku laulsime kõik koos Taizé laule – igaüks omas keeles, aga kuidagi see töötas!"
Martin avastab end üha sagedamini istumas kirikus ka väljaspool palveaegu. "See on kummaline," ütleb ta. "Kodusei teinud ma kunagi midagi sellist. Aga siin... siin tundub see nii loomulik."
Nädala jooksul juhtub palju väikeseid imesid. Sofia Poolast õpetab teistele oma vanaema küpsetiste retsepti. Pierre Prantsusmaalt korraldab spontaanse tähistaeva vaatluse…
"Vaata neid kõiki," ütleb preester Peeter ühel õhtul, kui noored istuvad kiriku ees murul. "Nad tulid siia erinevatest riikidest, kultuuridest, traditsioonidest. Ja ometi on nad siin üks pere."
Aeg möödub kiiresti – liigagi kiiresti, nagu alati heade asjade puhul. Viimasel õhtul istuvad noored koos väikesel künkal, vaadates päikeseloojangut.
"Ma ei taha homme ära minna," ütleb Maria vaikselt.
Teresa, kellest on saanud nende hea sõber, naeratab: "Tead, Taizé ei ole ainult see koht siin. See on midagi, mida kannad endaga kaasa. Kui lähed koju, märkad, et vaatad maailma teistmoodi."
Ja tal on õigus. Kui buss järgmisel päeval tagasi koju poole vurab, on kõik veidi muutunud. Mitte dramaatiliselt – nad on ikka needsamad noored. Aga midagi on teisiti.
"Ma tulen kindlasti tagasi," ütleb Martin, kui nad Pariisist mööduvad. "Võib-olla järgmisel suvel. Või talvel – mulle öeldi, et talvised palverännakud on eriti erilised."
Maria noogutab. Ta mõtleb Teresa sõnadele sellest, kuidas Taizé jääb sinuga. Tal on õigus – see ei ole lihtsalt reis. See on algus millelegi uuele.
Ja kui keegi küsib, mis see "uus" on, on raske täpselt seletada. See on nagu hommikune värskus, nagu soe naeratus, nagu vaikne teadmine, et sa pole kunagi päriselt üksi...
Kes saab osaleda?
„Kas ma pean olema superusklik või midagi sellist, et Taizésse minna?“ on üks esimesi küsimusi, mida paljud noored esitavad. Vastus on lihtne: ei, sa ei pea olema. Sa ei pea olema isegi katoliiklane! Piisab vaid soovist olla osa millestki suuremast, kogeda midagi uut ja anda endale võimalus peatuda igapäevasest saginast. Oluline on vaid see, et oled valmis – valmis küsima küsimusi, kuulama ja jagama.
Taizé palverännaku üks suurepäraseid aspekte on see, et igaüks leiab siin oma koha. Kui oled aktiivne katoliiklane, võib see süvendada sinu usku. Kui oled lihtsalt uudishimulik või otsid rahu, aitab see leida midagi, mida sa ise poleks osanud otsidagi. Pole tähtis, kas oled koolinoor, tudeng, töötaja või hingelt noor pensionär – Taizé on avatud kõigile, kelle südames on ruumi Jumalale või kes soovivad seda leida.
Kuidas alustada?
See on väga lihtne. Vaata juhiseid Taizé kodulehel: https://www.taize.fr/et_rubrique353.html
Raskused ja rõõmud
Pole mõtet teeselda, et palverännak on alati kerge. Mõnikord tuleb taluda ebamugavaid magamistingimusi või pikki bussisõite. Kuid just raskused on osa kogemusest ja tihti annavad need palverännakule selle erilise väärtuse. Nagu üks noor märkis pärast Taizés käimist: „Algul vihkasin neid pikki jalutuskäike palvustele, aga lõpuks mõistsin, et need olid ajad, mil õppisin kõige rohkem iseenda ja oma sõprade kohta.“
Aga rõõmud? Neid on lugematult – sõprussuhted, mis kestavad aastaid, sügavad arusaamad ja sisemine rahu, mille saad koju kaasa võtta.
Mis edasi?
Järgmises peatükis sukeldume erilisse sündmusesse – Taizé aastalõpu kohtumistesse. Mis toimub sel ajal, kui enamik inimesi valmistub aastavahetuse pidustusteks? Miks tulevad tuhanded noored üle Euroopa kokku just aasta viimastel päevadel? Ja kuidas need kohtumised on saanud osaks millestki palju suuremast? Aga see on juba uus lugu...