10. peatükk. Taizé ja Eesti: eriline side
Taizé ja Eesti vahelised seosed – kuidas Taizé vaimsus on mõjutanud Eesti noori ning milline on Taizé mõju siinsele kristlikule elule ja kultuurile
Taizé ja Eesti vahelised seosed – kuidas Taizé vaimsus on mõjutanud Eesti noori ning milline on Taizé mõju siinsele kristlikule elule ja kultuurile.
Kujuta ette hetke, mil seisad Jaani kirikus Tallinnas. Õhk on vaikne, kuid tihedalt täidetud ootuse ja rahuga. Keegi alustab vaikselt laulmist: „Ubi caritas et amor, Deus ibi est." Alguses kõlab see nagu meloodiline sosin, kuid üha rohkem inimesi liitub. Keegi laulab eesti keeles, keegi vene keeles, keegi isegi ladina keeles. Kuid selles hetkes pole vahet, mis keel või kultuur – kõik on üks. Selline ongi Taizé ja Eesti side – lihtne, ent sügavalt südantpuudutav.
Kust kõik alguse sai?
Taizé lugu Eestis algas väikeste sammudega, tänu headele inimestele, kes olid valmis jagama Taizé vaimsust Nõukogude Eestiga, mis sel ajal oli suletud piiritagustele mõjudele. Üks võtmeisikuid oli soomlanna Anna-Maija Raittila. 1980. aastatel, kui reisimine Eestisse polnud lihtne, kasutas Anna-Maija iga võimalust siinseid kristlasi külastada. Ta tõi kaasa Taizé laule, lugusid ja ideid. Ühel oma külaskäigul tutvustas ta Taizé vaimsust Tallinna teoloogiatudengitele, kes hakkasid seda edasi kandma.
Soomlaste toetusel sündis midagi suuremat. Kui 1989. aastal avanesid piirid, saabus Eestisse esimene Taizé vabatahtlik Jan Björn. Ta ei toonud ainult Taizé ideid, vaid kutsus noori ise Taizéd avastama. Sama aasta Wrocławi Euroopa kohtumisel osalesid esimest korda ka eestlased. Kujuta ette seda elevust – noored, kes polnud varem välismaale sattunud, leidsid end rahvusvaheliselt palverännakult, mis avas nende silmad ja südamed uuele vaimsusele.
Lugu noortest Moskvast ja Eesti ühendusest
Taizé ja Eesti loo juured ulatuvad 1980. aastate noorte eludesse Moskvas. Sealne noor kristlik kogukond, mida juhatas preester Aleksander Men, leidis Eestis vaimulikke sõpru. Igal suvel reisisid need noored Tallinnasse oikumeenilistesse laagritesse, mis tõid kokku erinevaid konfessioone ja kultuure.
Olga, üks neist noortest, meenutab: „Igal suvel õnnistas preester Aleksander meid enne teele minekut. Reisisime rongiga Vilniusse ja sealt edasi bussiga Eestisse. Tallinnas ootas meid alati soe vastuvõtt. Need polnud ainult suvelaagrid – need olid meie jaoks aknad vabadusse ja vaimsesse avardumisse."
Eestis tervitas neid pastor Heino Nurk, üks esimesi Taizé kontakte Eestis. Tema meenutab: „Nad olid täis energiat ja otsinguid. Oikumeenilised laagrid Häädemeestel ja teised kohtumised pakkusid võimalust jagada ja õppida. Mäletan, kuidas nende tulihingelisus inspireeris ka minu kogudust."
Taizé jõuab Tallinna: Jaani kirik kui keskpunkt
1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses hakkasid Taizé palvused Eestis toimuma regulaarselt. Esialgu kogunesid noored väiksemates gruppides, kuid peagi sai Jaani kirikust Taizé vaimsuse keskpunkt.
„See oli aeg, mil kõik oli uus," meenutab Kristel Abel, üks esimesi osalejaid. „Palvused olid lihtsad, aga sügavad. Küünlavalgus, laulud ja vaikus andsid rahu, mida tol ajal paljud otsisid."
Palvused tõid kokku inimesi eri taustadest: eestlasi, venelasi, luterlasi, õigeusklikke ja neidki, kes lihtsalt otsisid vaimset selgust.
Taizé laulud: ühine keel
Kui sul on olnud võimalus Taizé laule laulda, tead, et need ei ole pelgalt laulud – need on palved, mis puudutavad südant. Eestis on Taizé laulud kujunenud omamoodi keeleks, mis ühendab eesti ja vene kogukondi.
Kujuta ette, et istud palvusel ja laulad: „Jesus, remember me, when you come into your kingdom." Kõrval istuv inimene laulab seda vene keeles, kuid sa mõistad, et teie mõtted ja südamed on samal lainel. Sellised hetked loovad tõelisi sildu, mis aitavad ületada igasuguseid barjääre.
Üks noor, kes osales Taizé palvustel 1990. aastatel, meenutab: „Alguses tundus veider laulda samu fraase ikka ja jälle. Aga siis sain aru, et just see kordus aitab mul rahuneda ja keskenduda. Laulud ei olnud lihtsalt muusika, vaid midagi, mis avas ukse Jumala ligiolule."
Eestlased Taizés ja Taizé vennad Eestis
1990. aastatel muutus Taizé eestlaste seas üha populaarsemaks. Paljud, kes jõudsid Taizé külla Prantsusmaal, avastasid midagi, mis polnud lihtsalt kaunis paik, vaid sügav kogemus. See oli paljudele esimene kord kogeda nii rahvusvahelist, kuid samas sügavalt isiklikku vaimsust.
Ka Taizé vennad pole Eestit unustanud. 2017. aastal, pärast Riia Euroopa kohtumist, külastas suur grupp vendi Tallinna. Nad veetsid siin mitu päeva, jagades oma lugusid ja osaledes kohalikes palvustes. Vend Matthew, kes on nüüd Taizé prior, on aastaid olnud Eesti ja Taizé ühenduslüli. Ta on tervitanud Taizés paljusid eestlasi ja külastanud Eestit rohkem kui korra, et tugevdada seda erilist sidet.
Mis teeb Taizé eriliseks Eesti jaoks?
Eestis, kus kristlus pole enamiku noorte jaoks igapäevane teema, on Taizé olnud vaikne kutse peatuda ja mõelda. See pole koht, kus keegi midagi nõuab või käsib – see on koht, kus sa võid lihtsalt olla.
Taizé vaimsus, mis keskendub lihtsusele, usaldusele ja rõõmule, on kõnetanud paljusid, sealhulgas ka neid, kes pole kirikuga seotud. Just see avatus on teinud Taizé palvused ja laulud nii oluliseks. Eestis on Taizé aidanud tuua kokku erinevaid kogukondi, näidates, et Jumala armastus ületab kõik piirid.
Kogemus, mis jääb südamesse
Paljud, kes on Taizés või Taizé kohtumistel osalenud, ütlevad, et see kogemus jääb nendega kogu eluks. Kristel Abel meenutab: „See ei olnud ainult palvetamine – see oli midagi sügavamat. Taizé õpetas, et rahu ja rõõm ei tule välistest asjadest, vaid sisemisest lihtsusest ja usaldusest."
Ja see kogemus pole mõeldud ainult üksikutele. Kui Tallinna Taizé kohtumine 2024. aasta lõpus toimub, saavad tuhanded noored Eestis kogeda, mida tähendab rahvusvaheline vendlus ja palve jõud.
Mis edasi?
Järgmises peatükis sukeldume sügavamale – kuidas Taizé palved, vaikus ja kogukonnakogemus aitavad meil kasvada usus? Miks ütlevad paljud noored, et pärast Taizé kogemust näevad nad maailma ja oma usku hoopis teise pilguga? Aga see on juba uus lugu...