1. peatükk. Taizé kloostri algus ja ajalugu
Teekond läbi aja: kuidas väike küla muutus maailma vaimseks keskuseks
Kujuta ette, et sõidad Lyonist põhja poole. Mööda libisevad Burgundia viinamarjaväljad, päike paistab läbi bussiakna ja näed silti: "Taizé – 2 km". Tänapäeval leiad sealt kaasaegse kiriku, kus palvetavad tuhanded noored, avarad söögisaalid ja arvukad majutushooned. Aga kas tead, mis seal oli 1940. aastal?
Peaaegu mitte midagi.
Väike küla suure saatusega
Kui oleksid siia reisinud 1940. aastal, oleksid näinud vaid väikest, pooleldi mahajäetud küla. Umbes 50 elanikku, mõned talud, üks väike keskaegne kirik... ja palju vaikust. Nii vaikne, et tänapäeva inimene võiks mõelda – kas telefoni aku on tühi või siin tõesti pole levi? Just see vaikus oli üks põhjusi, miks 25-aastane šveitslane Roger Schutz (hilisem vend Roger) selle koha valis. Tegelikult polnud tal ka palju valikuid – see oli viimane küla enne okupeeritud tsooni Teise maailmasõja ajal. Kujuta ette: noor mees, jalgratas, paar franki taskus ja suur unistus südames.
"Palun üks klooster, aga teistmoodi!"
Kui arvad, et kloostri rajamine on lihtne – võtad mõned palvehelmed, ehitad müürid ja voilà! – siis eksid. Eriti kui oled protestant, nagu vend Roger. 1940. aastatel oli see peaaegu sama üllatav kui täna öelda: "Ma viskan oma nutitelefoni minema ja hakkan kasutama kivist tahvlit!" See polnud lihtsalt nooruslik kapriis. Roger nägi üliõpilasena, kuidas kristlik maailm oli lõhestunud – katoliiklased, protestandid ja õigeusklikud elasid justkui erinevatel planeetidel. Samas märkas ta keskaegse mungakultuuri ilu ja sügavust. Ta unistas kohast, kus eri Kirikute kristlased võiksid elada koos nagu vennad, palvetada üheskoos ja näidata maailmale, et Kristuse armastus on suurem kui meie erinevused.
Algus: Supipott ja palved
Esimesed aastad olid tagasihoidlikud, ütleme nii. Vend Roger elas väikeses majas, kus igapäevaelu oli täidetud lihtsate, kuid tähendusrikaste tegevustega. Ta varjas sõjapõgenikke, eriti juute, ning jagas neile toitu – peamiselt suppi, mis tol ajal oli tõeline varandus. Sõjaajal oli supipott praktiliselt sama väärtuslik kui tänapäeval uusim iPhone! Päevad möödusid palvetades, põgenikke aidates ja veel rohkem palvetades.
Kasvamine: Väikesest seemnest suureks puuks
1950ndad tõid muutuse – üha rohkem noori hakkas Taizéd külastama. Mitte seepärast, et seal oleks olnud head sotsiaalmeedia postitamise võimalused (polnud isegi elektrit!), vaid sest nad leidsid seal midagi, mida mujalt ei leidnud: autentset vaimsust, lihtsust ja vendlust. 1960ndateks oli Taizé kasvanud rahvusvaheliseks keskuseks. Vana keskaegne kirik muutus liiga väikeseks ja ehitati uus, suurem Lepituse kirik. Just sel ajal sündisid kuulsad Taizé laulud – lihtsad meditatiivsed viisid, mis puudutavad südant sügavamalt kui ükski popmuusika hitt.
Tänapäev: Traditsiooniline, aga mitte igav
Tänapäeva Taizés elab üle saja venna eri kristlikest Kirikutest. Iga nädal võtab kogukond vastu tuhandeid noori külalisi kogu maailmast. See on paik, kus keegi ei muretse su välimuse või staatuse pärast. Koht, kus võid telefoni tõesti välja lülitada – ja avastada, et maailm muutub sellest isegi kaunimaks. See on koht, kus võid olla täielikult sina ise – otsida, kahelda ja leida.
Miks see oluline on?
Taizé näitab meile midagi hämmastavat: kui inimesed usuvad millessegi piisavalt tugevalt, võib väikesest ideest kasvada midagi, mis muudab maailma. Vend Roger ei plaaninud luua rahvusvahelist noorteliikumist – ta tahtis lihtsalt aidata inimesi ja elada tõelist kristlikku elu. Kuid vahel juhtub nii, et kui järgid oma südame kutset, kasvab sellest midagi palju suuremat.
Mis edasi?
Järgmises peatükis räägime lähemalt vend Rogerist – mehest, kes seda kõike alustas. Praegu aga mõtle: kui üks noor šveitslane suutis jalgrattaga ja paari frangiga alustada midagi, mis on puudutanud miljonite elusid, siis mis võiks olla sinu unistus? Ja võib-olla on just Taizé see koht, kus sa selle unistuse avastad.