Mis on pihtimine ehk meeleparanduse sakrament?
Pihtimine ehk meeleparanduse ja lepituse sakrament on Kristuse kingitud tee ristimise järel tehtud pattude andekssaamiseks. Selles sakramendis lepitatakse patukahetseja Jumala ja Kirikuga ning talle kingitakse südametunnistuse rahu ja vaimulik jõud kristlikuks võitluseks.
Kristus usaldas pattude andeksandmise teenimise apostlitele. Preester tegutseb sakramendis Kristuse ja Kiriku teenrina. Pihisaladus on puutumatu ning preester ei tohi pihil kuuldut kellelegi avaldada.
Kuidas pihiks valmistuda?
Ettevalmistus algab südametunnistuse läbikatsumisest Jumala sõna valguses. Tihti kasutatakse selleks pihipeeglit. Hea piht hõlmab kahetsust, siirast otsust patust pöörduda, pattude tunnistamist preestrile ja määratud heastamisteo täitmist. Ka igapäevaste pattude regulaarne pihtimine aitab südametunnistust kujundada ja armus kasvada.
Kuidas pihtida?
Pihile mineku vorm on igas katoliku kirikus sarnane. Pihtija võib valida, kas astuda preestriga näost näkku vestlusse või põlvitada pihikapis sõela taga anonüümselt – mõlemad on tavapärased võimalused ja preester austab valikut. Kogu talitus on lihtne dialoog pihtija ja preestri vahel ning kestab enamasti vaid mõni minut (vrd KKK 1480-1484).
Pihil käik sammhaaval
- Ristimärk ja tervitus. Piht algab ristimärgiga Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Preester võib pihtijat tervitada või lugeda lühikese piiblisalmi.
- Pattude tunnistamine. Pihtija ütleb, kui kaua on eelmisest pihist möödas – piisab ligilähedasest hinnangust – ja tunnistab siis oma patud lihtsalt ja siiralt. Rasked patud tuleb tunnistada liigi ja arvu järgi (suured ja arvukad patud enne); igapäevaste pattude pihtimine on soovitatav, kuid pole kohustuslik (vrd KKK 1456).
- Nõuanne ja patukaristus. Preester võib jagada vaimulikku nõu ning määrab patukaristuse, mis on tavaliselt palve, halastustegu või muu ülesanne patust tekkinud kahju heastamiseks.
- Patukahetsuspalve. Pihtija väljendab siirast kahetsust, lausudes patukahetsuspalve, näiteks „Issand, Jumala Poeg, halasta minu peale” või mõne teise tuttava palve.
- Absolutsioon. Preester loeb Jeesuse nimel ja Kiriku volitusel absolutsioonipalve ning teeb selle lõpus ristimärgi. Pihtija vastab „Aamen”.
- Tänu ja teele saatmine. Preester saadab pihtija rahuga teele; pihtija tänab Jumalat ja täidab määratud patukaristuse niipea kui võimalik.
Pihi näide
Allpool on üks levinud pihi vorme palveraamatust.
PihtijaIsa ja Poja + ja Püha Vaimu nimel. Aamen. (Tehes samal ajal ristimärgi.)
PreesterTäitku Jumala Püha Vaim sinu süda, et sa suudaksid Temale oma patud tunnistada.
Pihtija„Issand, Sina tead kõik, Sina tead, et Sa oled mulle armas” (Jh 21:17). Minu viimasest pihist on möödas … nädalat, kuud või aastat. Minu patud on järgmised: …
Pihtija tunnistab patud lihtsalt ja siiralt. Preester jagab nõuandeid ja määrab patukaristuse, tavaliselt mõne palve lugemise. Pihtija väljendab kahetsust, öeldes:
PihtijaIssand, Jumala Poeg, halasta minu peale. (Või mõni muu tuttav patukahetsuspalve.)
Preester ütleb Jeesuse nimel:
PreesterJumal, helduste Isa, kes oma Poja surma ja ülestõusmise läbi on maailma enesega lepitanud, ja kes valas välja Püha Vaimu pattude andeksandmiseks, osutagu sulle kiriku teenistuse läbi heldust ja andku sulle rahu. Ja mina annan sulle su patud andeks Isa ja Poja + ja Püha Vaimu nimel.
PihtijaAamen.
PreesterJumal on sulle su patud andestanud. Mine Jumala rahus.
PihtijaTänu olgu Jumalale.
Andeksandmine ja uus algus
Sakramendi keskmes ei ole ainult eksimuste loetlemine, vaid kohtumine halastava Kristusega. Preestri antud absolutsioon kustutab patud, taastab armuelu ja aitab parandada patu tekitatud kahju. Meeleparandus avab tee uuele algusele ning valmistab katoliiklase taas Armulauda vastu võtma.