USUÕPETUS
Katoliku Kiriku Katekismuse Kompendium
Kompendium on lühike kokkuvõte Katoliku Kiriku õpetusest. Siin leiate vastused küsimustele usust, sakramentidest, kristlikust elust ja palvest – selgelt ja lihtsasti loetavas vormis.
Kompendiumi osad
I osa · Usutunnistus
I jagu: „Mina usun” – „Meie usume”
1-25
Jumal, iseeneses lõpmatult täiuslik ja õnnis, lõi oma puhta headuse kava kohaselt vabast tahtest inimese, et teha ta osaliseks oma õndsas elus. Kui aeg sai täis, läkitas Jumal Isa oma Poja pattulangenud inimkonna Lunastajaks ja Päästjaks ning kutsus seeläbi kõik oma Kirikusse, et teha nad Püha Vaimu väe läbi oma lasteks ning igavese õndsuse pärijateks.
Suur oled Sina, Issand ja ülimat ülistust väärt … Sa oled meid loonud enda jaoks, ja rahutu on meie süda, kuni ta on rahu leidnud Sinus.
(Püha Augustinus)
27-30; 44-45
Jumal ise, kes lõi inimese enese sarnaseks, kirjutas ühtlasi tema südamesse igatsuse näha oma Loojat. Kuigi inimene seda igatsust tihti eirab, ei lakka Jumal kunagi teda ligi tõmbamast, sest ainult Jumalas võib ta leida tõe ja õnne külluse, mida ta üha otsib, ning selles elada. Inimene on seega nii oma loomuse kui ka kutsumuse poolest religioosne olend, kes on võimeline astuma osadusse Jumalaga. See sisemine ja elav ühendus Jumalaga annab inimesele tema väärikuse aluse.
31-36; 46-47
Lähtudes loodust, see tähendab maailmast ja inimesest, suudab inimene ka üksnes mõistuse abil kindlalt ära tunda Jumala kui kõiksuse algpõhjuse ja eesmärgi, ülima hüve, lõpmatu tõe ja ilu.
37-38
Kui inimene pürib Jumala mõistmisele ainult mõistuse abil, kogeb ta palju raskusi. Omal jõul ei ole ta ka võimeline sisenema Jumala saladuse sügavusse. Sel põhjusel on Jumalal vaja inimest valgustada oma Ilmutusega mitte ainult nendest asjadest, mis ületavad inimmõistust, vaid ka religioossetest ja kõlblustõdedest, mida mõistus ka iseenesest suudab haarata, nii et isegi inimkonna praegust seisundit arvestades võiksid kõik neid teada saada kergesti, täie kindlusega ja ilma eksitustesse sattumata.
39-43; 48-49
Jumalast saab rääkida kõikidele ja kõikidega, võttes lähtepunktiks inimeses ja muus loodus avalduvad täiuslikkuse astmed, mis on – olgugi et ainult piiratud määral – Jumala lõpmatu täiuslikkuse peegeldus. Siiski tuleb meil pidevalt puhastada oma väljendusviisi, mis on kujundlik ja ebatäiuslik, teades, et Jumala lõputut saladust pole meil kunagi võimalik täielikult väljendada.
JUMALA ILMUTUS
50-53; 68-69
Jumal oma headuses ja tarkuses ilmutab ennast. Ta ilmutab tegude ja sõnadega ennast ning oma armastava headuse kava, mille Ta on igavesest ajast ette määranud Kristuses. Selle kava kohaselt võivad kõik inimesed Püha Vaimu armu läbi saada osa Jumala elust kui Jumala ainusündinud Pojas lapsendatud “pojad”.
54-58; 70-71
Juba päris alguses ilmutas Jumal end meie esivanematele Aadamale ja Eevale ning kutsus nad endaga lähedasse osadusse. Pärast nende pattulangemist ei katkestanud Ta Ilmutust, vaid lubas pääsemist kõigile nende järeltulijatele. Pärast veeuputust tegi Ta lepingu Noaga enda ja kõige elava vahel.
59-64; 72
Jumal valis Aabrami, kutsus ta ära tema kodumaalt ja tegi temast Aabrahami, „paljude rahvaste isa” (1Ms 17:5). Ta lubas, et Aabrahami nimes õnnistatakse “kõik suguvõsad maa peal” (1Ms 12:3). Aabrahami järeltulijatest said patriarhidele antud tõotuste kandjad. Jumal vormis Iisraeli oma äravalitud rahvaks: vabastas nad Egiptuse orjapõlvest, tegi nendega Siinai lepingu ning andis neile Moosese kaudu oma Seaduse. Prohvetid kuulutasid ette Iisraeli rahva täielikku lunastamist ning päästmist, mis hõlmab uue ja igavese Lepingu alusel kõik rahvad. Iisraeli rahva hulgast, kuningas Taaveti soost pidi sündima Messias – Jeesus.
65-66; 73
Jumala Ilmutuse täielik ja lõplik aste sai teoks lihaks saanud Sõnas, Jeesuses Kristuses, Ilmutuse vahendajas ja täiuses. Tema, Jumala ainusündinud ja inimeseks saanud Poeg, on Isa täiuslik ja lõplik Sõna. Poja läkitamise ning Püha Vaimu väljavalamisega on Ilmutus lõpetatud, ehkki Kiriku usul tuleb kogu selle tähendust sajandite jooksul sügavamalt tundma õppida.
Pärast seda, kui Ta meile kinkis oma Poja, kes on Tema ainus ja lõplik Sõna, ei ole Jumal meile juurde andnud ühtki muud sõna.
Ta on kõik juba ära ütelnud selles ühesainsas Sõnas ning rohkem ei ole Tal midagi ütelda.
(Püha Risti-Johannes – Juan de la Cruz)
67
Olgugi et need ei kuulu usuvaramusse, võib neist olla abi igapäevases usuelus, juhul kui nad juhivad meid Kristuse poole. Kiriku Õpetusamet, kellel on kohustus selliseid privaatilmutusi hinnata, ei saa aktsepteerida neid, mis väidetavalt ületavad või parandavad Ilmutust, kes on Kristus.
JUMALA ILMUTUSE EDASTAMINE
74
Jumal „tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele” (1Tm 2:4), s.t Jeesuse Kristuse tundmisele. Seepärast on vaja Kristust kuulutada kõikidele inimestele, nii nagu Tema ise käskis: „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad” (Mt 28:19). See toimub apostelliku Pärimuse (Traditsiooni, ld tradítio edasiandmine) kaudu.
75-79; 83; 96, 98
Apostellik Pärimus on Kristuse sõnumi edasiandmine, mida ristiusu algusest saadik on tehtud jutluste, oma usu tunnistamise, institutsioonide, jumalateenistuse ja inspireeritud raamatute kaudu. Apostlid andsid edasi kõik, misnad ise Kristuse käest vastu võtsid ja mida Püha Vaim neile õpetas, oma ametijärglastele, piiskoppidele, ning nende kaudu kõigile sugupõlvedele kuni aegade lõpuni.
76
Apostellik Pärimus toimib kahel viisil: Jumala sõna elava edasiandmisega (nimetatud ka lihtsalt Pärimuseks) ja Pühakirja kaudu, kus sama päästmise kuulutus on kirjalikul kujul.
80-82; 97
Pärimus ja Pühakiri on vastastikku läbi põimunud ja suhtlevad teineteisega. Mõlemad teevad Kristuse saladuse Kirikus kohalolevaks ning viljakandvaks. Nad lähtuvad samast jumalikust allikast ning moodustavad üheskoos ühe ja sama püha usuvaramu, millest Kirik ammutab oma kindla teadmise Ilmutuse kohta.
84, 91-94; 99
Apostlid usaldasid usuvaramu kogu Kiriku kätte. Tänu oma üleloomulikule usutunnetusele võtab Jumala rahvas Püha Vaimu abiga ja Kiriku Õpetusameti juhtimisel Jumala Ilmutuse anni alati vastu, õpib seda järjest sügavamini tundma ning oma elus rakendama.
85-90; 100
Usuvaramule siduva tõlgenduse andmise ülesanne on usaldatud ainuüksi Kiriku elavale Õpetusametile (Magisteeriumile), s.t Peetruse ametijärglasele Rooma piiskopile ning temaga osaduses olevatele piiskoppidele. Sellele Õpetusametile, kellel on Jumala sõna teenimisel kindel tõe karisma, kuulub ka ülesanne määratleda dogmad, s.t Jumala Ilmutuses sisalduvate tõdede siduvad sõnastused. Õpetusameti pädevus laieneb ka nendele tõdedele, mis on vahetult Ilmutusega seotud.
95
Pühakiri, Pärimus ja Õpetusamet on üksteisega nii tihedalt seotud, et ükski neist ei püsi ilma teisteta. Üheskoos – igaüks omal viisil – aitavad nad Püha Vaimu toimel tõhusalt kaasa hingede päästmisele.
PÜHAKIRI
101j; 105-108; 134-136
Sest Jumal ise on Pühakirja autor. Seepärast räägitakse Pühakirjast kui inspireeritud raamatust, mis õpetab eksimatult meie pääsemiseks hädavajalikke tõdesid. Püha Vaim inspireeris inimesi, kes kirjutasid üles selle, mida Jumal tahtis meile õpetada. Ristiusk ei ole siiski “raamatureligioon”, vaid Jumala sõna religioon, mille aluseks pole „mitte tumm kirjatäht, vaid inimeseks saanud elav Sõna” (Clairvaux’ püha Bernard).
109-119; 137
Pühakirja tuleb lugeda ja tõlgendada Püha Vaimu abiga ja Kiriku Õpetusameti juhatust mööda, pidades silmas kolme põhimõtet: 1) kogu Pühakirja sisu ja ühtsuse arvestamine; 2) Kiriku elava Pärimuse raames püsimine; 3) usu analoogia, s.t usutõdede endi vahel valitseva sisemise harmoonia arvestamine.
120; 138
Pühakirja kaanon on täielik nimekiri pühadest kirjutistest, mida Kirik on hakanud tunnustama apostelliku Pärimuse alusel. Kaanon koosneb 46 Vana Testamendi ja 27 Uue Testamendi raamatust.
121-123
Kristlased austavad Vana Testamenti kui tõelist Jumala sõna – kõik raamatud selles on Jumala inspireeritud ning neil on püsiväärtus. Nad annavad tunnistust Jumala päästva armastuse kasvatustööst. Need raamatud pandi kirja eelkõige selleks, et valmistada ette Kristuse, kõiksuse Päästja tulemist.
124-127; 139
Uus Testament, mille keskmeks on Jeesus Kristus, toob meile lõpliku tõe Jumala Ilmutusest. Uue Testamendi raames moodustavad Pühakirja südamiku neli evangeeliumi – Matteuse, Markuse, Luuka ja Johannese evangeelium, sest nad on Jeesuse elu ja õpetuse peamine tunnistus. Sellisena on neil Kirikus eriline koht.
128-130;140
Pühakiri on üks, sest on olemas ainult üks Jumala sõna, ainult üks Jumala päästmisplaan ja ainult üks Jumala inspiratsioon mõlemas Testamendis. Vana Testament on Uue ettevalmistus ning Uus viib lõpule Vana: kumbki heidab valgust teisele.
131-133; 141
Pühakiri annab Kiriku elule tuge ja jõudu. Kiriku lastele on ta usu kinnitus, hinge toit ja vaimuliku elu allikas. Pühakiri on teoloogia ja usukuulutuse hing. Psalmilaulja ütleb: „Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal” (Ps 119:105). Seetõttu manitseb Kirik Pühakirja tihti lugema: „Kes Kirju ei tunne, ei saa tunda ka Kristust” (püha Hieronymus).
MINA USUN
142-143
Jumala armu toel vastab inimene Jumalale usukuulekusega, mis tähendab enda täielikku allutamist Jumalale ja Tema tõe omaksvõtmist, sest selle tagab Tema ise, kes on Tõde.
144-149
Selliseid tunnistajaid on palju. Kaks peamist nende hulgas on Aabraham, kes „uskus Jumalat” (Rm 4:3), kui teda proovile pandi, ja jäi alati ustavaks oma kutsumusele, nii et tema kohta hakati ütlema „kõikide isa, kes usuvad” (Rm 4:11.18), ning Neitsi Maarja, kes kogu oma maise eluga kehastas täiuslikult usukuulekust: „Fiat mihi secundum verbum tuum – Mulle sündigu Sinu Sõna järgi” (Lk 1:38).
150-152; 176-178
See tähendab, et ta seob ennast Jumalaga, usaldab ennast Temale ja võtab täielikult omaks kõik tõed, mis Jumal on ilmutanud, sest Jumal on Tõde. See tähendab uskuda ühteainsasse Jumalasse kolmes isikus: Isasse, Pojasse ja Pühasse Vaimusse.
153-165; 179-180; 183-184
Usk on pääsemiseks hädavajalik üleloomulik voorus. Ta on Jumala kingitus, mis on kättesaadav kõigile, kes seda alandlikult otsivad. Usuakt (ld actus fidei) on inimese seisukohavõtt,s.t Jumala toetatud tahte algatusel tehtud inimmõistuse vabatahtlik otsus võtta Jumala tõde vabatahtlikult omaks. Usk on ka kindel, sest ta tugineb Jumala sõnale, ta on tegus „armastuse läbi” (Gl 5:6) ja kasvab pidevalt Jumala sõna kuulmise ning palve väel. Usus võib juba praegu ette aimata taevalikke rõõme.
159
Ehkki usk seisab mõistusest kõrgemal, ei saa usk ja teadus olla kunagi vastuolus, sest mõlemad lähtuvad Jumalast. Jumal ise on see, kes annab meile niihästi mõistuse kui ka usu valguse.
Ma usun selleks, et mõista ja mõistan selleks, et uskuda.
(Püha Augustinus)
MEIE USUME
166-169; 181
Usk on isiklik akt, inimese vaba vastus ennast ilmutavale Jumalale. Samas on ta ka Kiriku akt, mida väljendab tunnistus: „Meie usume”. Tegelikult usub Kirik: ta käib Püha Vaimu armust iga kristlase usu eel, sünnitab ja toidab seda. Sellepärast on Kirik Ema ja Õpetaja.
Keegi ei saa nimetada Jumalat oma Isaks, kui Kirik ei ole tema Ema.
(Püha Cyprianus)
170-171
Sõnastatud usutõed on olulised, sest nad võimaldavad usutõdede väljendamist, nende õppimist, ülistamist ja üksteisega jagamist ühises keeles.
172-175; 182
Kirik koosneb küll inimestest, kes erinevad üksteisest nii keele, kultuuri kui ka riituse poolest, ent ometi tunnistab ta ühel häälel ühtainsat, Issandalt saadud ja apostellikust Pärimusest kantud usku. Ta tunnistab ühtainsat Jumalat – Isa, Poega ja Püha Vaimu – ning näitab ühtainsat pääseteed. Seepärast usume ühest südamest ja hingest kõike, mida sisaldab Kiriku poolt Jumala Ilmutusena esitatud Jumala sõna, olgu suuliselt edastatud või kirjapandud kujul.
I osa · Usutunnistus
II jagu: Kristlik usutunnistus
Mina usun Jumalasse, kõigeväelisse Isasse,
Taeva ja maa loojasse.
Ja Jeesusesse Kristusesse,
tema ainsasse Pojasse,
meie Issandasse,
kes on saadud Pühast Vaimust,
ilmale toodud Neitsist Maarjast,
kannatanud Pontsius Pilaatuse ajal,
Risti löödud, surnud ja maetud,
alla läinud surmavalda,
kolmandal päeval üles tõusnud surnuist,
läinud Taevasse,
istub oma kõigeväelise Isa paremal käel;
sealt Ta tuleb kohut mõistma
elavate ja surnute üle.
Mina usun Pühasse Vaimusse,
püha katoliiklikku Kirikut,
pühade osadust,
pattude andeksandmist,
iu keha ülestõusmist
ja igavest elu. Aamen.
Usutunnistused
185-188; 192, 197
Usutunnistused on koondsõnastused (tuntud ka kui kreedo või ususümbol), mille abil on Kirik algusest peale võtnud kokku ja andnud edasi oma usu siduvalt ning kõigile usklikele ühises keeles.
189-191
Kõige vanemad on ristimistunnistused. Ristitakse „Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse” (Mt 28:19). Seepärast on ka ristimisel tunnistatavad usutõed Pühima Kolmainsuse isikute järgi kolmeks jaotatud.
193-196
Need on Apostellik usutunnistus, mis on Rooma Kiriku vana ristimistunnistus, ning Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus, mis pärineb kahelt esimeselt üleilmselt kirikukogult Nikaias (325. a.) ja Konstantinoopolis (381. a.) ning on tänapäevani ühine kõigile suurtele Hommiku- ja Õhtumaa kirikutele.
MINA USUN JUMALASSE, KÕIGEVÄELISSE ISASSE, TAEVA JA MAA LOOJASSE
198-199
Usutunnistus algab nende sõnadega, kuna kinnitus „Mina usun Jumalasse” on kõige tähtsam: see on allikas, millest lähtuvad kõik teised tõed inimese ja maailma kohta ning ka iga Jumalasse uskuva inimese kogu elu kohta.
200-202; 228
Me tunnistame ühtainsat Jumalat, sest Ta ilmutas ennast Iisraeli rahvale kui üks ja ainus, kui ütles: „Kuule Iisrael! Issand, meie Jumal, on ainus” (5Ms 6:4); „Mina olen Jumal ja kedagi teist ei ole” (Js 45:22). Jeesus ise kinnitas: Jumal on „ainus Issand” (Mk 12:29). Tunnistus, et Jeesus ja Püha Vaim on samuti Jumal ja Issand, ei too endaga kaasa Jumala jaotamist.
203-205; 230-231
Jumal ilmutas ennast Moosesele kui elav Jumal, kes on „Aabrahami Jumal, Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal” (2Ms 3:6). Jumal ilmutas Moosesele ka oma saladusliku nime: „Ma olen, kes Olen (JHWH)” (2Ms 3:14). Jumala nimi, mida ei tohtinud nimetada, asendati juba Vana Testamendi aegadel sõnaga Issand (=Isand). Uues Testamendis omistatakse ka Jeesusele nimi Issand ja tunnistatakse Teda kui tõelist Jumalat.
212-213; 229
Kuna kõik loodud olendid on saanud Jumalalt kõik, mis nad on ja mis neil on, siis onainult Jumal iseeneses kõige olemise ja mistahes täiuslikkuse täismäär. Jumal on „See, Kes On”, algusetu ja lõputu. Jeesus ilmutab, et ka Tema kannab Jumala Nime: „Mina Olen” (Jh 8:28).
206-213
Oma nime ilmutamise läbi annab Jumal teada rikkusest, mida sisaldab Tema seletamatu saladus: ainult Tema on – igavesest ajast ja igaveseks. Tema on see, kes ületab maailma ja ajaloo. Tema on loonud Taeva ja maa. Ta on ustav Jumal, alati oma rahva lähedal, et teda päästa. Ta on kõrgeimal määral püha, „rikas halastuse poolest” (Ef 2:4), alati valmis andeks andma. Tema on vaimne, kõikeületav, kõikvõimas, igavene, isikuline, täiuslik olemine. Ta on tõde ja armastus.
Jumal on lõpmatult täiuslik olemine, Pühim Kolmainsus.
(Mongrovejo püha Turibius)
214-217; 231
Jumal on Tõde ise, ning Tõena Ta ei peta ega saa ka Teda petta. Ta „on valgus, ja Temas ei ole mingit pimedust” (1Jh 1:5). Jumal läkitas maailma oma igavese Poja, inimeseks sündinud tarkuse, et Ta „tõest tunnistust” annaks (Jh 18:37).
218-221
Jumal ilmutas ennast Iisraelile sellena, kelle armastus on tugevam kui isal või emal oma laste ja mehel või naisel oma abikaasa vastu. Jumal iseenesest „on Armastus” (1Jh 4:8.16), kes annab ennast täielikult ja mingit tasu nõudmata; kes on „nõnda maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et … maailm Tema läbi päästetaks” (Jh 3:16-17). Oma Poja ja Püha Vaimu läkitamisega ilmutab Jumal, et Ta on igavene, vastastikune Armastus.
222-227; 229
Usuga ühteainsasse Jumalasse käib kaasas Tema suuruse ja ülimuslikkuse tundmine; elamine Teda tänades ja usaldades – ka raskustes; Jumala näo järgi loodud inimeste ühtsuse ja tõelise väärikuse tunnustamine; Tema loodud asjade hea kasutamine.
232-236; 261
Kristliku usu ja elu keskne saladus on Pühima Kolmainsuse saladus. Kristlane võtab vastu ristimise Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel.
237
Jumal on jätnud mõned jäljed oma kolmainsast olemisest nii loodusse kui ka Vanasse Testamenti, aga Tema sisim kolmainus olemine on saladus, millele inimmõistus üksi ligi ei pääse. Jumala Poja Lihakssaamise ja Püha Vaimu väljavalamiseni jäi see kättesaamatuks ka Iisraeli usule. Selle saladuse, mis on kõigi teiste ususaladuste algallikas, ilmutas alles Jeesus Kristus.
238-242; 262
Jeesus Kristus ilmutas meile, et Jumal on Isa mitte ainult kõiksuse ja inimese Loojana, vaid eelkõige seetõttu, et Ta sünnitas oma sisimas igavikuliselt Poja, kes on Tema Sõna, „tema kirkuse kiirgus ja tema olemuse kuju” (Hb 1:3).
243-248; 263j
Püha Vaim on Pühima Kolmainsuse kolmas isik. Ta on Jumal, Isa ja Pojaga üks ja võrdne. Ta „lähtub Isast” (Jh 15:26), alguseta algusest, kogu Kolmainsuse elu lättest. Ta lähtub ka Pojast (Filioque), sest Isa kingib Ta Pojale igavese annina. Püha Vaim, läkitatud Isa poolt ja inimeseks sündinud Poja poolt, juhatab Kiriku „kogu tõesse” (Jh 16:13).
249-256; 265-266
Kirik väljendab oma usku Kolmainsusesse sellega, et ta tunnistab ühtainsat Jumalat kolmes isikus: Isa ja Poega ja Püha Vaimu. Need kolm isikut on ainult üks Jumal, sest igaühel neist on üheainsa ja jagamatu jumaliku loomuse täius. Reaalne erinevus nende vahel tuleneb nende omavahelistest seostest: Isa sünnitab Poja, Poeg sünnib Isast, Püha Vaim lähtub Isast ja Pojast.
257-260; 267
Kolm jumalikku isikut, kes on lahutamatud oma ühtses olemuses, on lahutamatud ka oma toimimises. Kolmainsus toimib ühtse ja samana. Ent selles ühes jumalikus toimimises on iga Kolmainsuse isik tegev oma eripära kohaselt.
Oh mu Jumal, Kolmainsus, keda ma kummardan…
Vaigista mu hinge, tee temast oma Taevas, oma armas asukoht, oma puhkepaik.
Iial ei taha ma jätta Sind sinna üksi, lase mul olla täielikult Sinu lähedal,
alati ergas usus, alati kummardamas Sind, alati avatud Sinu loovale tööle.
(Õnnis Kolmainsuse Elisabeth)
268-278
Jumal ilmutab ennast kui „tugev ja vägev” (Ps 24:8), kelle „käes ei ole ükski asi võimatu” (Lk 1:37). Tema kõikvõimsus on üleüldine ning see on ususaladus; seda näitab maailma loomine eimillestki ja inimese loomine armastusest, ennekõike aga Tema Poja Lihakssaamine ja Ülestõusmine, meie lapseks võtmise kingitus ning pattude andeksandmine. Seepärast pöördub Kirik oma palvetes „kõigeväelise igavese Jumala” poole (Omnipotens sempiterne Deus…).
279-289; 315
See on tähtis, kuna loomine on kogu Jumala päästmisplaani alus. Loomine näitab Jumala kõigeväelist ja tarka armastust ning Ta on esimene samm lepingu poole Ainujumala ja Tema rahva vahel. Loomisest algab õndsuslugu, mis saavutab haripunkti Kristuses. See annab esimese vastuse meie peamistele küsimustele inimese päritolu ja eesmärgi kohta.
290-292; 316
Isa ja Poeg ja Püha Vaim on ühtne ja jagamatu loomisprintsiip, isegi kui maailma loomise tegu omistatakse eriliselt Jumal-Isale.
293-294; 319
Jumal on maailma loonud enese auks, et ilmutada oma headust, tõde ja ilu ning et seda jagada. Loomise ülimaks eesmärgiks on see, et Jumal oleks Kristuses „kõik kõiges” (1Kr 15:28) – enese auks ja meie õndsuseks.
Elav inimene teeb Jumalale au, inimese elu on Jumala nägemine.
(Püha Irenaeus)
295-301; 317-318; 320
Jumal lõi maailma oma vabast tahtest, tarkuse ja armastusega. Maailm pole hädavajalikkuse, pimeda saatuse ega juhuse tagajärg. Jumal lõi „eimillestki” („ex nihilo”, 2Mak 7:28) maailma, mis on korrastatud ja hea ning millest Ta ise on lõputult ülem. Jumal hoiab ja kannab loodut olemises, laseb loodul toimida ning juhib seda täiuslikkuse poole oma Poja ja Püha Vaimu abiga.
302-306; 321
Jumala ettehooldus seisneb maailma korraldamises, millega Jumal juhib oma loodud olendeid nende lõppeesmärgi poole. Jumal ise on oma kavatsuste suveräänne haldaja. Selle teostamisel kasutab Ta aga ka loodud olendite koostööd. Sellega kingib Ta loodud olendeile väärikuse toimida iseseisvalt ning olla üksteisele toimimise põhjuseks.
307-308; 322 – 323
Meie vabadust austades kutsub Jumal meid koostööle ning annab meile võime seda teha tegude, palvete ja kannatuste läbi. Nii äratab Ta meis soovi „tahta ja toimida Jumala hea nõu kohaselt” (vrd Fl 2:13).
309-310; 324, 400
Sellele küsimusele – nii valus ja mõistatuslik kui ta on – saab vastuse anda ainult kogu ristiusk tervikuna. Jumal ei ole mitte mingil viisil –ei otseselt ega kaudselt – kurja põhjus. Ta valgustab kurjuse saladust oma Pojas Jeesuses Kristuses, kes suri ja tõusis üles selleks, et võita ülisuur kõlbeline kurjus – inimese patt, mis on kõige muu kurja juur.
311-314; 324
Usk annab meile kindluse, et Jumal ei lubaks kurja, kui Ta sellest samast kurjast ei laseks sündida heal. See juhtus imelisel viisil Kristuse Surma ja Ülestõusmisega. Tegelikult tõi Ta suurimast mõeldavast kõlbelisest kurjusest (Jumala Poja tapmisest) esile suurima mõeldava hüve (Kristuse kirkusse tõstmise ja meie lunastamise).
Taevas ja maa
325-327
Pühakiri ütleb: „Alguses lõi Jumal Taeva ja maa” (1Ms 1:1). Kirik kuulutab oma usutunnistuses, et Jumal on kõige – nii nähtava kui nähtamatu, nii vaimsete kui kehaliste olendite Looja, see tähendab inglite, nähtava maailma ning – erilisel viisil – inimese Looja.
328-333; 350-351
Inglid on puhtalt vaimsed, kehatud, nähtamatud, surematud ja isikulised loodud olendid, kel on mõistus ja tahe. Nad on Jumalaga lakkamatult palgest palgesse ning ülistavad Teda. Nad teenivad Teda ning toovad Temalt sõnumeid kõigi inimeste päästmise missioonis.
334-336; 352
Kirik kummardab Jumalat koos inglitega, palub neilt abi ning austab mõningaid ingleid oma liturgias.
Iga uskliku kõrval seisab ingel kui tema kaitsja ja karjane, kes aitab tal jõuda Ellu.
(Püha Basilius Suur)
337-341
Pühakirja kirjeldus maailma loomisest „kuue päevaga” õpetab meile loodu väärtust ning otstarvet, nimelt – Jumala kiitmist ja inimese teenimist. Iga väikseimgi asi on saanud oma olemasolu Jumalalt, kelle käest saab see ka oma headuse ja täiuslikkuse, talle omased seadused ja oma õige koha kõiksuses.
343-344; 353
Inimene on nähtava loodu tipp, sest ta on loodud Jumala näo järgi ja Jumala sarnaseks.
342, 354
Loodud olendite vahel valitseb Jumala tahte kohaselt vastastikune sõltuvus ja hierarhiline korraldus. Samas on loodud olendite vahel ka ühtsus ja solidaarsus, kuna kõigil on sama
Looja, kes neid armastab ja neid oma au poole kutsub. Loodusse sisse kirjutatud seaduste ja asjade olemusest tulenevate suhete austamine on seega tarkuse põhimõte ja kõlbluse alus.
345-349
Loomistöö tipneb lunastamistööga, mis on veelgi suurem ning mis tegelikult annab alguse uuele loodule, milles kõik saavutab oma tõelise tähenduse ja täiuslikkuse.
Inimene
355-358;
Inimene on loodud Jumala näo järgi selles mõttes, et ta on võimeline vabalt oma Loojat tundma ja armastama. Ta on maa peal ainus loodud olend, keda Jumal tahtis tema enda pärast ning kutsus tunnetuse ja armastuse kaudu osalema oma jumalikus elus. „Jumala näo järgi” loodutena on kõigil inimestel isiku väärikus: isik pole miski– ta on keegi. Ta suudab iseennast mõista, vabast tahtest ennast anda ning Jumala ja teiste isikutega osadusse astuda.
358-359; 381
Jumal on loonud kõik inimese pärast, ent inimese lõi Ta Jumalat tundma, teenima ja armastama, selleks et inimenekõik loodu selles maailmas tänuga Jumalale ohvriks tooks ning et ta ülendataks elama Taevas koos Jumalaga. Inimese saladus tõuseb õigesse valgusse üksnes inimeseks saanud Sõna saladuse läbi. Inimene on ette määratud eneses taaslooma inimeseks saanud Jumala Poja kuju, kes on täiuslik „nähtamatu Jumala kuju” (Kl 1:15).
360-361
Kõik inimesed moodustavad ühtse inimsoo, sest nad on kõik üht päritolu, pärinedes Jumalast: „Tema on teinud ühestainsast terve inimkonna” (Ap 17:26).* Kõigil on üksainus Päästja ning kõik on kutsutud osalema Jumala igaveses õndsuses.
*kõik rahvad – nii ütleb kreekakeelne originaaltekst. Eestikeelne Piibel ütleb “terve inimkond”. – Tlk.
362-365; 382
Inimene on ühtaegu kehaline ja vaimne olend. Vaim ja aine moodustavad inimeses ühtse loomuse. See ühtsus on sedavõrd sügav, et hinge kui vaimse alge toimel saab ainelisest kehast elav inimihu, mis osaleb „Jumala kuju“ väärikuses.
366-368; 382
Inimese vaimne hing ei pärine tema vanematelt, vaid on vahetult Jumala loodud ning surematu. Hing ei hävi, kui ta surmahetkel lahkub ihust, ning lõplikul surnute ülestõusmisel ühendatakse ta uuesti ihuga.
369-373; 383
Jumal on loonud mehe ja naise võrdselt väärikana, sest nad on isikud. Samas on nad loodud teineteist täiendama. Jumala tahtel on nad teineteise jaoks, nii et nad moodustavad kahe isiku koosluse. Üheskoos on nad kutsutud edasi andma inimelu, kui neist abielus saab „üks liha” (1Ms 2:24). Samuti on nad Jumala „majapidajatena” kutsutud valitsema maad.
374-379; 384
Kui Jumal lõi mehe ja naise, siis andis Ta neile erilise osa oma jumalikust elust pühaduses ja õigluses. Jumala kava kohaselt ei tulnud neil kannatada ega surra. Lisaks valitses täiuslik kooskõla inimeses endas ning ka loodu ja Looja, mehe ja naise, esimese inimpaari ja kogu loodu vahel.
Pattulangemine
385-390
Inimajaloos on patt selgelt olemas. Patu tegelikku tähendust saab mõista alles selles valguses, mida annavad Jumala Ilmutus ning esmajoones Kristus, kõikide Päästja: seal, kus oli pattu külluses, andis Ta armu seda küllasemalt.
391-395; 414
See väljend viitab, et Saatan ja teised deemonid, kellest räägib Pühakiri ja Kiriku Pärimus, olid Jumala poolt headena loodud inglid, kes aga pöördusid kurjaks, kuna hülgasid oma vabal ja pöördumatul valikul Jumala ja Tema kuningriigi, tekitades sel viisil Põrgu. Nad üritavad inimesi sellele vastuhakule kaasata, ent Jumal on Kristuses kurja kindlalt ära võitnud.
396-403; 415-417
Kuradi kiusamisest lasksid esimene mees ja naine oma südames kustuda usaldusel Looja vastu. Sõnakuulmatuna soovisid nad olla „nagu Jumal” (1Ms 3:5), ent ilma Jumalata ja Temaga kooskõlas olemiseta. Nii kaotasid Aadam ja Eeva endi ning oma järeltulijate jaoks algse pühaduse ja õigluse armu.
404, 419
Pärispatt (= pärilik patt), milles kõik inimesed sünnivad, on algsest pühadusest ja õiglusest ilmajäetuse seisund. See on kaasa saadud, mitte sooritatud patt, kaasasündinud seisund, mitte isikliku teotagajärg. Kuna kõik inimesed on üht päritolu, kandub pärispatt Aadamalt järglastele „mitte jäljendamise, vaid soo jätkumise teel”. Selline edasikandumine jääb saladuseks, mida me ei suuda täielikult mõista.
405-409; 418
Pärispatu tagajärjel ei ole inimese loomus koos talle loomuomaste jõududega küll täiesti rikutud, vaid haavatud. Ta on teadmatuse, kannatuse ja surma võimuses ning kaldub patu poole. Seda kalduvust nimetame himuks(ld concupiscentia).
410-412; 420-421
Pärast esmast pattu ähvardas patt maailmas võimust võtta, ent Jumal ei jätnud inimest surma meelevalda. Nn „esi-evangeeliumis” (1Ms 3:15) kuulutas Ta hoopis saladuslikul viisil ette, et Kuri võidetakse ning inimene tõstetakse oma langusest üles. See oli Messia ja Lunastaja esimene ettekuulutus. Seepärast hakati hiljem pattulangemist nimetama „õnnelikuks süüks”, sest seetõttu „saime nii aulise Lunastaja” (Ülestõusmispüha ööliturgia).
422-424
Rõõmusõnum kuulutab Jeesust Kristust, „elava Jumala Poega” (Mt 16:16), kes suri ja on surnuist üles tõusnud. Jumal tegi Aabrahamile ja tema soole antud tõotused teoks kuningas Heroodese ja keiser Augustuse ajal. Ta „läkitas oma Poja, kes sündis naisest, sündis Seaduse alla, lahti ostma neid, kes on Seaduse all, et me saaksime pojaseisuse” (Gl 4:4-5).
425-429
Algusest peale innustusid esimesed jüngrid õhinal kuulutama Jeesust Kristust kõigile ja juhatama neid Temasse uskuma. Ka praegu innustab Kristuse tundmisest võrsuv armastus uskujaid Rõõmusõnumit kuulutama ja usutõdesid õpetama (katehhees), s.t Jumala kavatsusi Kristuse isikus ilmsiks tegema ning inimsugu Temaga osadusse viima.
JA JEESUSESSE KRISTUSESSE, TEMA AINSASSE POJASSE, MEIE ISSANDASSE
430-435; 452
Nimi, mis anti Jeesusele inglikuulutuse läbi, tähendab „Jumal päästab” ning ütleb meile, kes on Jeesus ja milleks Ta saadeti („sest Tema päästab oma rahva nende pattudest”,Mt 1:21). Peetrus kuulutas: „Kellegi muu läbi ei ole pääsu, sest inimestele ei ole antud ühtegi teist nime taeva all, kelle läbi meid päästetaks” (Ap 4:12).
436-440; 453
Kreeka sõna Kristus ja heebrea Messias tähendavad salvitud inimest. Jeesus on Kristus, sest Jumal on Tema pühitsenud ja Püha Vaimuga salvinud lunastamist teoks tegema. Tema on Messias, keda Iisrael ootas ja kelle Isa läkitas maailma. Jeesus võttis Messia nime omaks, kuid täpsustas selle tähendust: Ta on see, „kes on tulnud Taevast alla” (Jh 3:13), Risti löödud ja surnuist üles tõusnud. Ta on Kannatav Sulane, kes jätab oma elu „lunaks paljude eest” (Mt 20:28). Meie nimetus kristlanetuleb nimest Kristus.
441-445; 454
Jeesus on Jumala Poeg ainukordsel ja täiuslikul viisil. Kui Jeesust ristiti ja kirgastati, nimetas Isa hääl Teda “armsaks Pojaks”. Jeesus nimetab ennast Pojaks, kes „tunneb Isa” (Mt 11:27). Sellega kinnitab Ta oma kordumatut ja igavest suhet Jumala, oma Isaga. Ta on “Jumala ainusündinud Poeg” (1Jh 4:9), Pühima Kolmainsuse teine isik. Ta on apostlite kuulutuse kese: nad nägid „Tema au nagu Isast Ainusündinu au, täis armu ja tõde” (Jh 1:14).
446-451; 455
Piiblis tähendab nimetus Issand tavaliselt Jumalat kui valitsejat. Jeesus kasutas seda enda kohta ning ilmutas oma jumalikku väge meelevallaga looduse, kurjade vaimude, patu ja surma üle, ennekõike aga ülestõusmisega surnuist. Esimesed kristlikud usutunnistused kuulutavad, et sama vägi, au ja kirkus, mis on omased Jumal-Isale, kuuluvad ka Jeesusele: Jumal on „annetanud talle nime, mis on üle iga nime” (Fl 2:9). Tema on maailma ja ajaloo Isand, ainus, kellele me peame täielikult allutama oma isikliku vabaduse.
JEESUS KRISTUS … SAADUD PÜHAST VAIMUST, ILMALE TOODUD
NEITSIST MAARJAST
456-460
Jumala Poeg sai Püha Vaimu väel Neitsi Maarja ihus inimeseks meie, inimeste, ja meie lunastamise pärast. Ta tegi seda, et meid patuseid Jumalaga lepitada, lasta meil tunda Jumala piiritut armastust, olla meile pühaduse eeskujuks ning teha meid „jumaliku loomuse osalisteks” (2Pt 1:4).
461-463; 483
Inkarnatsiooniks ehk Lihakssaamiseks nimetab Kirik Jumala ja inimese loomuste imelise liitumise saladust Sõna ühes jumalikus isikus. Jumala Poeg „sai lihaks” (Jh 1:14) meie päästmiseks ning sai tõeliseks inimeseks. Usk Jumala Poja inimeseks saamisse on üks ristiusu erilisi tunnuseid.
464-466; 469
Jeesus on jagamatult tõeline Jumal ja tõeline inimene iseenda kui jumaliku isiku ühtsuses. Ta on Jumala Poeg, „sündinud, mitte loodud, olemuselt üks oma Isaga”, kellest sai tõeline inimene, meie vend, ilma et Ta oleks lakanud olemast Jumal, meie Issand.
467
Halkedoni Kirikukogu õpetab „tunnistama meie Issandat Jeesust Kristust kui ühte ja sama Poega, kes on täiuslik nii oma jumalikkuse kui ka oma inimlikkuse poolest; kes on tõeline Jumal ja tõeline inimene, mõistusliku hingega ning ihuga; kes oma jumalikkuses on olemusühtne Isaga ja oma inimlikkuses olemusühtne meiega, kõiges ’nii nagu meie, ja siiski ilma patuta’ (Hb 4:15), sündinud Jumalana Isast enne aegade algust ning inimesena neil viimastel aegadel Maarjast, Neitsist ja Jumalaemast, meie pärast, meie lunastamiseks”.
464-469; 479-481
Kirik tunnistab, et Jeesus Kristus on tõeline Jumal ja tõeline inimene, kelle kaks loomust – jumalik ja inimlik – ei ole üksteisega segunenud, vaid on ühinenud Sõna isikus. Seega tuleb Jeesuses kui inimeses kõik – imeteod, kannatused ja surm – omistada Tema jumalikule isikule, kes toimib omaksvõetud inimloomuse kaudu.
Oh ainusündinudJumala Poeg ja Jumala Sõna!
Igavene! Sina võtsid meie lunastamise pärast lihasse tulla pühast Jumalaemast ja alati Neitsist Maarjast…
Sina, üks Pühast Kolmainusest, keda Isa ja Püha Vaimuga ühes kiidetakse – lunasta meid!
(Püha Johannes Chrysostomuse liturgiast)
470-474; 482
Jumala Poeg võttis omaks ihu, mida elustas inimmõistuslik hing. Selle inimmõistuse abil õppis Jeesus paljusid asju kogemuste kaudu, kuid ka inimesena oli Jumala Pojal sisim ja vahetu teadmine Jumalast, oma Isast.Ta tajus inimeste salamõtteid ning teadis täiel määral ka Jumala igavesi kavatsusi, mida Ta tuli ilmutama.
475, 482
Jeesusel oli jumalik tahe ja inimlik tahe. Oma maises elus tahtis Jumala Poeg inimesena sedasama, mida Ta oli otsustanud Jumalana koos Isa ja Püha Vaimuga meie päästmiseks ette võtta. Kristuse inimlik tahe järgis tema jumalikku tahet vastuseisuta ja tõrkumata, teisisõnu allus sellele.
476-477
Kristus võttis omaks tõelise inimihu, mille abil nähtamatu Jumal muutus nähtavaks. Seepärast võib Kristust kujutada ja austada pühapiltidel ja -kujudel.
478
Jeesus tundis ja armastas meid inimsüdamega. Tema Süda, mis meie päästmiseks odaga läbi torgati, on selle lõputu armastuse märk, millega Ta armastab Isa ja igaüht meist.
484-486
See väljend tähendab, et Neitsi Maarja üsas eostus igavene Poeg Püha Vaimu väel, mehe osaluseta. Ingel oli Neitsi Maarjale kuulutades öelnud: „Püha Vaim tuleb sinu peale” (Lk 1:35).
495, 509
Maarja on tõeliselt Jumala Ema, sest ta on Jeesuse ema (Jh 2:1; 19:25). See, kelle ta sai Pühast Vaimust ja kes sündis tõeliselt tema pojana, on Jumal-Isa igavene Poeg, Jumal ise.
487-492; 508
Jumal valis oma tahtest Maarja igavikuliselt oma Poja Emaks. Teostamaks temale antud missiooni, eostati ta süüvabalt, s.t Maarja hoiti eostumisest peale pärispatust vaba. See sündis Jumala armust ja Jeesuse Kristuse tulevaste teenete nimel.
493-494; 508-511
Jumala armust jäi Maarja kogu oma elu jooksul vabaks mistahes isiklikust patust. Ta on „armuleidnu” (Lk 1:28), „täis armu“ ja „täiuslikult püha”. Kui ingel talle kuulutas, et ta sünnitab „Kõigekõrgema poja” (Lk 1:32), nõustus ta sellega omast vabast tahtest, „usukuulekuses” (Rm 1:5). Nõnda pühendus Maarja täielikult oma Pojale Jeesusele ja Tema tööle ning avas end kõigest südamest Jumala tahtele päästa inimkond.
496-498; 503
See tähendab, et Jeesus eostati Neitsi üsas ainult Püha Vaimu väel, ilma mehe osalemiseta. Ta on taevase Isa Poeg jumaliku loomuse järgi ning Maarja poeg inimliku loomuse järgi, kuid ometi tõeline Jumala Poeg mõlema loomuse järgi, sest Ta on ainult üks jumalik isik.
499-507; 510-511
Maarja jäi alati neitsiks selles mõttes, et ta „oli neitsi kui ta eostas oma poja, neitsi ka siis, kui ta oli poja ilmale toonud, neitsi, kui ta teda kandis, neitsi ka siis, kui ta teda rinnaga toitis – neitsi alati“ (Püha Augustinus). Evangeeliumides mainitud „Jeesuse vennad ja õed” tähendavad Pühakirja keelekasutuses Jeesuse lähisugulasi.
501-507; 511
Maarjal oli ainult üks poeg – Jeesus, kuid Jeesuses laieneb Maarja vaimulik emaksolemine kõigile, keda tema Poeg päästma tuli. Kuulekalt Jeesuse Kristuse, uue Aadama, kõrval seistes on ta uus Eeva, tõeline kõigi elavate ema, kes aitab emaarmastusega kaasa nende sündimisele ja kasvamisele armu korras. Neitsi ja Emana on ta ühtlasi Kiriku võrdkuju, Kiriku ideaali kehastus.
512-512-521; 561-562
Kogu Kristuse elu on Ilmutus – kõik nähtav Tema maises elus viib meid Tema Jumala Pojaks olemise nähtamatu saladusejuurde: „Kes on näinud mind, on näinud Isa” (Jh 14:9). Lisaks – olgugi et pääsemine tuleb ainuüksi Ristist ja Ülestõusmisest – on kogu Kristuse elu päästmise saladus, sest kõigi Jeesuse tegude, ütluste ja kannatuste eesmärgiks oli pattulangenud inimese päästmine ning tema Jumala lapse kutsumuse taastamine.
522-524
Jumal valmistas oma Poja tulemist ette sajandeid. Ta äratas rahvaste südameis hämara aimduse sellest tulemisest, samuti valmistas Ta seda eriliselt ette Vana Testamendiga kuni Ristija Johanneseni, kes oli prohvetite seast viimane ja suurim. Meie taaselustame seda pikka ootust advendiaja iga-aastase liturgilise tähistamisega.
525-530; 563
Jõulusündmuses saab Taeva kirkus ilmsiks väeti lapse kujul, Jeesuse ümberlõikamine märgib Tema kuuluvust juudi rahva hulka ning kuulutab ette meie ristimist, Ilmumispühal ilmub juutide kuningas ja Messias kõigile rahvastele, templissetoomisel kohtub Siimeoni ja Anna isikuis kogu Iisraeli ootus ja lootus oma Päästjaga, põgenemine Egiptusse ja süüta laste tapmine annavad mõista, et kogu Kristuse elu kulgeb tagakiusamistes, Tema kojutulek Egiptusest tuletab meelde Iisraeli rahva naasmist ja näitab Jeesust kui uut Moosest, tõelist ja lõplikku Päästjat.
531-534; 564
Temavarjujäänud elujärk kulgeb igapäevaelu vaikuses. See lubab meil astuda osadusse Jeesusega igapäevaelu pühaduses, mida iseloomustab palve, lihtne eluviis, töö ja perearmastus. Tema kuulekus Maarjale ja kasuisa Joosepile on Isale kuuletumise võrdkuju. Maarja ja Joosep võtsid Jeesuse saladuse vastu usus, ilma et oleksid seda alati mõistnud.
535-537; 565
Sisse juhatades oma avalikku tegevust ja ette tähistades „ristimist” oma surma läbi (Mk 10, 38), loeb Tema, kes Ta oli patust vaba, enese patuste hulka kuuluvaks. Ta oli „Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu” (Jh 1:29). Isa kuulutab Ta oma „armsaks Pojaks” (Mt 3:17) ning Püha Vaim tuleb Tema peale. Jeesuse ristimine kuulutab ette meie ristimist.
538-540; 566
Jeesuse kiusatused kõrbes võtavad kokku Aadama kiusatuse Paradiisis ja Iisraeli kiusatused kõrbes. Saatan kiusab Jeesust, kui too Isa antud missioonis Talle kuuletub. Kristus, uus Aadam, jääb kindlaks ning see võit kuulutab ühtlasi ette Tema võitu Kannatuses, milles Jeesuse kuulekas pojaarmastus Isa vastu on ülim. Kirik ühineb selle saladusega erilisel viisil liturgilisel paastuajal.
541-546; 567
Jeesus kutsub kõiki Jumalariiki tulema. Isegi suurim patune on kutsutud pöörduma ja Isa piiritut halastust vastu võtma. Juba siin maises elus kuulub Jumalariik neile, kes selle alandliku südamega omaks võtavad. Neile ilmutatakse selle saladused.
547-550; 567
Jeesus kinnitas oma sõnu tunnustähtede ja imetegudega, näitamaks, et Jumalariik on tema, Messia isikus päral. Olgugi et Ta tegi mõned inimesed terveks, ei tulnud Ta maa pealt kogu kurjust ära kaotama, vaid hoopis vabastama meid eelkõige patu orjusest. Kurjade vaimude väljaajamine kuulutas, et Jeesuse Rist võidab „maailma vürsti” (Jh 12:31).
551-553; 567
Jeesus valis kaksteist apostlit, oma Ülestõusmise tulevased tunnistajad, ja tegi neist osalised oma missioonis ja meelevallas õpetada, anda andeks patte ning ehitada ja juhtida Kirikut. Selles kolleegiumis sai Peetrus „Taevariigi võtmed” (Mt 16:19), esikoha ja ülesande hoida usku puhtana ning kinnitada oma vendi.
554-556; 568
Issandamuutmine (Jeesuse kirgastumine) tähendab eelkõige Püha Kolmainsuse ilmumist: „Hääles Isa, inimeses Poeg, heledas pilves Püha Vaim” (Aquino püha Thomas). Kõneldes Moosese ja Eelijaga oma „eluotsast” (Lk 9:31), ilmutab Jeesus, et tema au tuleb Risti läbi, ning ennustab oma Ülestõusmist ja aulist Taastulemist, mil Kristus „meie alanduse ihu muudab oma kirgastatud ihu sarnaseks” (Fl 3:21).
Mäe peal muudeti Sind, oh Kristus Jumal, ja Su jüngrid said Sinu au näha nii palju kui nad võisid,
et nad Sinu Ristisurma nähes mõistaksid, et Sa oma tahtmist mööda kannatad ja maailmale kuulutad,
et Sina oled tõesti Isa hiilgus.
(Bütsantsi liturgiast)
Seatud ajal otsustas Jeesus minna üles Jeruusalemma kannatama, surema ja surnuist üles tõusma. Eesli seljas oma linna sisse ratsutades kuulutas Ta Messia ja Kuningana Jumalariigi tulekut. Teda võtsid vastu lapsed, kelle rõõmuhõisked kõlavad edasi euharistiatalituse hümnis Püha, püha, püha: „Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel! Hoosianna (päästa meid)!” (Mt 21:9). Kannatusnädalat alustab Kiriku liturgia pühapäevaga, mis mälestab Jeesuse saabumist Jeruusalemma.
… KANNATANUD PONTIUS PILAATUSE AJAL, RISTI LÖÖDUD, SURNUD JA MAETUD
571-573
Jeesuse paasamüsteerium, mis hõlmab Kannatamist, Surma, surnuist Ülestõusmist ja tõusmist Taeva kirkusse, on ristiusu kese, sest Jumala kava inimsoo päästmiseks sai Poja Lunastussurmaga lõplikult teoks.
574-576
Mõned Iisraeli juhid süüdistasid Jeesust, et Ta oli astunud Seaduse, Jeruusalemma Templi ning eriti ainsasse Jumalasse uskumise vastu, sest Ta nimetas ennast Jumala Pojaks. Sel põhjusel andsid nad Jeesuse Pilaatuse kätte, et too Ta surma mõistaks.
577-582; 592
Jeesus ei tühistanud, vaid viis täide Seaduse, mille Mooses oli saanud Jumalalt Siinai mäel, ning andis sellele lõpliku tõlgenduse. Jeesus ise oli jumalik seadusandja, kes ka seda Seadust täitis. Lisaks tõi Ta ustava sulasena oma Lepitussurmaga ainsa Ohvri, mis suudab hüvitada kõik „esimese lepingu aegsed üleastumised” (Hb 9:15).
583-586; 593
Jeesust süüdistati vaenulikus suhtumises templisse. Tegelikult austas Ta seda kui oma „Isa koda” (Jh 2:16) ning jagas just seal suure osa oma õpetustest. Samas ennustas Ta templi hävitamist seoses oma surmaga ning esitas iseennast Jumala jäädava eluasemena inimeste hulgas.
587-591; 594
Jeesus ei vaidlustanud kunagi usku ainsasse Jumalasse, isegi mitte siis, kui Ta tegi seda, mis on omane ainult Jumalale – andis andeks patte, täitis nõnda Messia kohta antud tõotust ja ilmutas end Jumalaga samasena. Aga kuna Jeesus kutsus inimesi üles, et nad usuksid Temasse ja pöörduksid, võib aru saada Suurkohtu traagilisest mõistmatusest, mille alusel nad langetasid otsuse Jeesus jumalateotuse eest surma mõista.
595-598
Jeesuse Kannatuse ja surmamõistmise eest vastutavaks ei tohi lugeda kõiki tollal elanud juute ega ka nende järeltulijaid. Iga patune – seega iga inimene – on tegelikult Lunastaja Kannatuse põhjus ja vahend. Suurem süü lasub selles mõttes nendel, kes sagedamini pattu langevad või oma pahesid naudivad, eriti kui nad on kristlased.
599-605; 619
Soovides endaga lepitada kõik, kes olid määratud patu tõttu surema, astus Jumal armastavalt vahele ning läkitas oma Poja, et Ta annaks elu patuste eest. Vana Testamendi kirjade järgi, eriti vastavalt kirjeldustele Kannatava Sulase ohvrist, tuli Jeesusel surra.
606-609; 620
Kogu Kristuse elu oli vabatahtlik ohvriand Isale Tema päästmisplaani elluviimiseks. Ta loovutas oma elu „lunaks paljude eest” (Mk10:45), lepitades sel viisil kogu inimsoo Jumalaga. Tema Kannatus ja Surm näitasid, kuidas Tema inimloomus oli vabatahtlik ja täiuslik tööriist Jumala armastusele, mis ihkab kõikide päästmist.
610-611; 621
Oma Kannatuse eelõhtu Viimsel Paasasöömaajal apostlitega Jeesus niihästi ennetab oma tulevast eneseohverdust sümboolselt kui ka teeb selle reaalselt teoks: „See on minu Ihu, mis teie eest antakse” (Lk 22:19), „see on minu lepingu Veri, mis … valatakse” (Mt26:28).Nõnda seab Ta Euharistia oma Ohverduse „mälestuseks” (1Kr 11:25) ning apostlid Uue Lepingu preestriteks.
612
Hoolimata surmaõudusest, mida Jumala Poja, „Elu Juhi” (Ap 3:15) püha inimloomus kogeb, jääb Tema inimlik tahe ustavaks Isa tahtmisele, et meid päästa. Jeesus võttis vastu kohustuse kanda meie patte oma kehas, „saades kuulekaks surmani” (Fl 2:8).
613-617; 622-623
Jeesus andis vabast tahtest oma elu Lepitusohvriks, s.t hüvitas meie patud oma täiuslikult kuuleka armastusega, armastusega kuni surmani. Jumala Poja armastus „lõpuni” (Jh 13:1) lepitas kogu inimkonna Isaga. Kristuse Paasaohverdus lunastab seega inimsoo ainukordselt, täiuslikult ja alatiseks ning avab talle osaduse Jumalaga.
618
Kui Jeesus ütleb jüngritele, et nad võtaksid oma risti ja käiksid Tema järel, tahab Ta tõmmata oma Lunastusohvrisse kaasa need, kes saavad sellest esimesena kasu.
624-630
Kristus suri tõelist surma ja Ta ihu pandi hauakambrisse, kuid Jumala vägi hoidis seda lagunemast.
…ALLA LÄINUD SURMAVALDA, KOLMANDAL PÄEVAL ÜLES TÕUSNUD SURNUIST
632-637
„Surmavald” ei ole hukkamõistetute Põrgu, vaid tähendab kõigi nende – õigete ja kurjade – seisundit, kes surid enne Kristust. Jeesuse hing – ühendatud tema jumaliku isikuga – laskus surmavalda õigete juurde, kes ootasid oma Lunastajat, et nad saaksid lõpuks näha Jumalat. Pärast seda kui Jeesus oli oma surmaga alistanud surma ja kuradi, „kellel on võimus surma üle” (Hb 2:14), vabastas Ta õiged, kes ootasid Lunastajat, ning avas neile Taeva väravad.
631, 638
Jeesuse surnuist Ülestõusmine on tõde, mis kroonib meie usku Kristusesse ning moodustab koos Ristiga paasamüsteeriumi keskse osa.
639-644; 656-657
Otsustava tähtsusega tõendi kõrval, milleks oli tühi haud, tõendasid Jeesuse surnuist Ülestõusmist naised, kes esimesena nägid ülestõusnud Kristust ja viisid sõna apostlitele. Siis Jeesus „näitas ennast Keefasele (Peetrusele), seejärel Kaheteistkümnele, seejärel … enam kui viiesajale vennale” (1Kr 15:5-6) ning veel teistelegi. Apostlid poleks suutnud Ülestõusmise lugu ise välja mõelda, sest see tundus neile võimatu: Jeesus pidi neid koguni manitsema nende uskmatuse pärast.
647; 656-657
Ajaloolise sündmusena on Ülestõusmine tõestatud märkide ja tunnistustega, ent kuivõrd see oli Kristuse inimloomuse sisenemine Jumala kirkusesse, siis on tegemist ajalugu ületava ususaladusega. Seetõttu ei näidanud ülestõusnud Kristus ennast mitte maailmale, vaid jüngritele ja tegi nendest oma tunnistajad rahva ees.
645-646
Kristuse Ülestõusmine ei olnud tagasipöördumine maisesse ellu: Tema ülestõusnud ihu kannab ristilöömise ja kannatuse märke, ent osaleb jumalikus elus kirgastatud ihu tunnustega. Seetõttu oli ülestõusnud Jeesus täiesti vaba otsustama, millal, kus ja missugusel kujul Ta end oma jüngritele näitab.
648-650
Kristuse Ülestõusmine on Jumala üleloomulik tegu. Kolmainsuse isikud toimivad üheskoos, nii nagu igaühele omane: Isa ilmutab oma väge, Poeg võtab tagasi oma elu (Jh 10:17), mille Ta vabatahtlikult loovutas, ühendades oma hinge oma ihuga, mille elustab ja kirgastab Vaim.
651-655; 658
Ülestõusmine on Jumala Sõna inimeseks saamise kõrgpunkt. See kinnitab Kristuse jumalikku olemust ning kogu Tema tegevust ja õpetust. See teeb teoks kõik meile Jumala poolt antud tõotused. Ülestõusnud Kristus, patu ja surma äravõitja, on ka meie õigeksmõistmise ja tulevase ülestõusmise põhjus. Juba praegu annab Ta meile lapseseisuse armu – tegeliku osaduse ainusündinud Poja elus. Aegade lõpul äratab Ta üles meie ihud.
… ÜLES LÄINUD TAEVASSE; ISTUB OMA KÕIGEVÄELISE ISA PAREMAL KÄEL
659-667
Nelikümmend päeva näitas Kristus end apostlitele oma tavalisel inimkujul, mis varjas Tema kui Ülestõusnu kirkust; siis läks Ta Taevasse ning asus oma Isa paremale käele. Tema on Issand, kes nüüd valitseb oma inimloomusega Jumala Poja igaveses kirkuses ning kostab kogu aeg Isa palge ees meie eest. Tema läkitab meile oma Vaimu ja annab meile lootust jõuda ühel päeval eluasemesse, mille Ta on meile valmistanud.
… TULEB KOHUT MÕISTMA ELAVATE JA SURNUTE ÜLE
668-674; 680
Kõiksuse ja ajaloo Isandana jääb Kiriku Pea, kirgastatud Kristus, saladuslikul viisil maa peale, kus Tema riik on külvatud ja juba võrsumas Kirikus. Kunagi tuleb Ta tagasi kirkuses, aga meie ei tea, millal. Seepärast elame valvsas ootuses ja palvetame: „Tule, Issand Jeesus!” (Ilm 22:20).
675-677; 680
Pärast praeguse kaduva maailma viimast kosmilist vapustust naaseb Kristus kirkuses. Tema ilmumise ja Viimse Kohtupäevaga triumfeerib Jumal lõplikult. Siis on Jumalariik teoks saanud.
678-679; 681-682
Kristus hakkab mõistma kohut meelevallaga, mille Ta saavutas maailma Lunastajana, kes tuli tooma päästmist kõigile. Siis tulevad avalikuks südamesaladused ning igaühe käitumine Jumala ja kaasinimese suhtes. Vastavalt elatud elule pälvib igaüks kas elu täiuse või igavese hukatuse. Nõnda saab teoks „Kristuse täisea mõõt” (Ef 4:13), milles Kristus on „kõik kõiges” (1Kr 15:28).
…PÜHASSE VAIMUSSE
683-686
Uskuda Pühasse Vaimusse tähendab tunnistada usku, et Püha Vaim on Pühima Kolmainsuse kolmas isik, kes lähtub Isast ja Pojast ja „keda koos Isa ja Pojaga kummardatakse ja austatakse”. Vaim on läkitatud „meie südameisse” (Gl 4:6), et me saaksime uue elu Jumala lastena.
687-690; 742-743
Jagamatus Kolmainsuses on Poeg ja Vaim küll teineteisest erinevad, kuid pole lahus. Algusest kuni aegade lõpuni lähetab Isa Poega, läkitades ühtlasi välja oma Vaimu, kes ühendab meid usus Kristusega, et me võiksime Jumala lasteks võetuna hüüda Jumalale: „Abba! Isa!” (Rm 8:15). Püha Vaim on küll nähtamatu, aga me tunneme Ta ära tegudest, kui Ta ilmutab meile Sõna ja toimib Kirikus.
691-693
Pühima Kolmainsuse kolmanda isiku põhinimi on Püha Vaim. Jeesus nimetab Teda veel ka Lohutajaks ja Tõe Vaimuks. Uues Testamendis on Ta ka Kristuse Vaim, Issanda Vaim, Jumala Vaim, Kirkuse Vaim, Tõotuse Vaim.
694-701
Pühal Vaimul on palju sümboleid: eluvesi, mis voolab välja Kristuse haavatud südamest ja vaigistab ristitud inimese janu;õliga salvimine, mis on kinnitamissakramendi märk; tuli, mis muudab kõike, mida puudutab; tume või hele pilv, millest paistab Jumala kirkus; käte pealepanemine, mille kaudu Püha Vaimu edasi antakse; tuvi, kes Jeesuse ristimise ajal alla laskus ja Tema kohale jäi.
687-688; 702-716
Prohvetid olid inimesed, keda Püha Vaim inspireeris rääkima Jumala nimel. Vana Testamendi prohvetisõnadel laseb Püha Vaim lõplikult täide minna Kristuses, kelle saladuse Ta ilmutab Uues Testamendis.
717-720
Püha Vaim valdas Ristija Johannese, Vana Testamendi viimase prohveti, ning läkitas ta „looma Issandale valmistatud rahvast” (Lk1:17) ja kuulutama ette Jumala Poja Kristuse tulekut. Johannes nägi Vaimu laskuvat ja jäävat Jeesuse peale, Tema peale, kes „ristib Püha Vaimuga” (Jh 1:33).
721-726; 744
Püha Vaim viis Maarja isikus täide kogu Vana Testamendi ootuse ja ettevalmistuse Kristuse tuleku eel. Ta täitis Maarja ainukordsel viisil armuga ja muutis tema neitsilikkuse viljakaks, nii et ta sai ilmale tuua inimeseks saanud Jumala Poja. Vaim tegi temast Ema „kogu Kristusele”– Jeesuse Kristuse kui Kiriku Pea Ema ning Kiriku kui Tema Müstilise Ihu Ema. Maarja oli koos apostlitega Nelipühipäeval, kui Vaim avas Kiriku kehtestamisega ajaloo „lõpuajastu”.
727-730; 745-746
Jumala Poeg pühitseti oma inimloomuses Messiaks Püha Vaimu salvimisega Tema inimeseks saamisest alates. Ta ilmutas Vaimu oma õpetuses ning tegi teoks patriarhidele tõotatu. Pärast surnuist Ülestõusmist andis Ta apostlite peale hingates Püha Vaimu sündivale Kirikule.
731-732; 738
Viiskümmend päeva pärast Ülestõusmist, Nelipühi pühapäeval, kallas kirgastatud Kristus külluslikult välja Püha Vaimu ning ilmutas Vaimu Jumala isikuna, nii et Ilmutus Pühast Kolmainsusest sai täielikuks. Kristuse ja Püha Vaimu missioonist sai Kiriku missioon, kes on läkitatud kuulutama ja levitama Kolmainsuse osaduse saladust.
Meie saime näha tõe valgust, võtsime vastu Taeva Vaimu ja leidsime õige usu. Me kummardame jagamatut kolmainsat Jumalat, sest Tema on meid lunastanud.
(Nelipühade vespri tropar Bütsantsi liturgiast)
733-741; 47
Püha Vaim ehitab, hingestab ja pühitseb Kirikut. Armastuse Vaimuna taastab Ta ristitutes Jumala-sarnasuse, mis läks kaduma patu läbi, ning laseb neil Kristuses osa saada Püha Kolmainsuse elust. Ta läkitab nad tunnistama Kristuse tõest ja suunab nende tegemisi nii, et kõik võiksid kanda „Vaimu vilju” (Gl 5:22).
738-741
Kristus jagab sakramentides oma Vaimu ja Jumala armuKiriku liikmetele, kes seeläbi kannavad Vaimu uue elu vilja. Püha Vaim õpetab meid ka palvetama.
… PÜHA KATOLIIKLIKKU KIRIKUT
Kirik Jumala kavatsuse kohaselt
748-752; 777, 804
Kirik tähendab rahvast, keda Jumal kutsub ja kogub igalt poolt maailmast. See on kogukond inimestest, kellest usu ja ristimise läbi on saanud Jumala lapsed, Kristuse Ihu liikmed ja Püha Vaimu templid.
753-757
Pühakirjast leiame hulga võrdpilte, mis näitavad Kiriku saladusest selle üksteist täiendavaid külgi. Vana Testament eelistab kujundeid, mis seostuvad ideega Jumala rahvast. Uus Testament pakub kujundeid, mis seostab Kristuse kui Pea tema rahva kui Ihuga. Samuti leiame võrdpilte karjuste (lambakari ja -tara), põllumeeste (põld, õli- ja viinapuu), ehitajate (koda, kivi, tempel) ja perekonna elust (pruut, ema, pere).
758-766; 778
Kiriku algus ja lõpuleviimine on osa Jumala igavikulisest kavatsusest. Vana Leping valmistas Kiriku algust ette Iisraeli äravalimisega, mis oli tulevase kõigi rahvaste kokkukogumise märk. Kirikule rajasid aluse Kristuse sõnad ja teod, teda vormis Jeesuse Lunastussurm ja Ülestõusmine; Kiriku kui päästva saladuse tegi nähtavaks Püha Vaimu väljavalamine Nelipühil. Kirik saavutab täiuseaegade lõpul – kõigi maa peal päästetute kogudusena Taeva kirkuses.
767-769
Kiriku ülesanne on kuulutada ja rajada kõigi rahvaste hulgas Jumalariiki, mille lõi Jeesus Kristus. Maapealne Kirik on selle õndsakstegeva riigi seeme ja algus.
767-773; 779
Kirik on saladus selles mõttes, et tema nähtavas tõeluses peitub ja toimib vaimne, jumalik tõelus, mida näeb üksnes ususilmaga.
774-776; 780
See tähendab, et ta on kogu inimkonna Jumalaga lepitamise ja Temaga osadusse pääsemise märk ja vahend ning samuti kõigi inimeste ühtsuse märk ja vahend.
Kirik – Jumala rahvas, Kristuse Ihu, Püha Vaimu tempel
781; 802-804
Kirik on Jumala rahvas, sest Jumal arvas heaks inimesi pühitseda ja päästa mitte ükshaaval, vaid Isa ja Poja ja Püha Vaimu ühtsuse jõul kokku liidetud ühtse rahvana.
782
Selle rahva liikmeks saab usust Kristusesse ja ristimise vastuvõtmisega. See rahvas saab alguse Jumal-Isast, tema Pea on Jeesus Kristus, tema tunnus on Jumala laste väärikus ja vabadus, tema seadus on uus armastuse käsk, tema ülesanne on olla maa sool ja maailma valgus, tema eesmärk on Jumalariik, mis juba praegu maa peal kasvab.
783-786
Jumala rahvas osaleb Kristuse preestriametis, sest Püha Vaimu poolt pühitsetuna tulebristituil tuua vaimseid ohvreid; prohvetiametis, sest oma üleloomuliku usutunnetuse ajel võtab ta eksimatult omaks usu, õpib seda järjest sügavamalt tundma ning tunnistab seda; kuningaametis,sest ta teenib, järgides Kristuse eeskuju, kes kõiksuse kuningana hakkas kõikide, eriti vaeste ja kannatajate teenijaks.
787-791; 805-806
Ülestõusnud Kristus ühendab Temasse uskujad Püha Vaimu väel endaga väga lähedaselt. Nõnda on Kristusesse uskujad, kes on Temaga lähisuhtes eriti läbi Euharistia, ka omavahel ühendatud armastuses. Nad moodustavad ühe Ihu – Kiriku. Selle Ihu ühtsus teostub erinevate ihuliikmete ja ülesannete mitmekesisuses.
792-795; 807
Kristus „on oma Ihu, Kiriku pea” (Kl 1:18). Kirik elab Tema läbi, Temas ja Temale.Kristus ja Kirik üheskoos on „kogu Kristus” (Püha Augustinus). „Pea ja ihuliikmed moodustavad otsekui ühe ja sama müstilise isiku” (Aquino püha Thomas).
796, 808
Kirikut kutsutakse Kristuse Mõrsjaks, kunaIssand ise kasutas enda kohta nimetust „peigmees” (Mk 2:19). Issand armastab Kirikut ning on ta endaga sidunud igavese Lepingu läbi. Ta on enda loovutanud Kiriku pärast, et „teda pühitseda, olles ta puhastanud vees pesemisega sõna läbi” (Ef 5:26), ja teha temast kõigi Jumala lasteviljakas Ema. Ihumõiste rõhutab Pea ühtsust ihuliikmetega, sõna Mõrsja toob esile kahe poole erinevuse selles isiklikus suhtes.
797-798; 809-810
Kirikut nimetatakse nõnda, kuna Püha Vaim elab Ihus, kes on Kirik, nii tema Peas kui ka liikmetes. Lisaks ehitab Ta Kirikut armastusega sõna, sakramentide, vooruste ja karismade väel.
Mida hing on inimese ihule, seda on Püha Vaim Kristuse liikmetele, see tähendab, Kristuse Ihule, kes on Kirik.
(Püha Augustinus)
799-801
Karismadeks nimetatakse Püha Vaimu erilisi ande, mis kingitakse konkreetsetele inimestele kaasinimeste hüvanguks, maailma vajaduste heaks ning eriti Kiriku ülesehitamiseks. Karismade üle otsustamine kuulub Kiriku Õpetusameti pädevusse.
Kirik on üks, püha, katoliiklik ja apostellik
811-815; 866
Kirik on üks, sest tema allikas ja eeskuju on isikute ühtsus kolmainsas Jumalas; sest Kiriku asutajana ja Peana taastas Jeesus Kristus kõigi rahvaste ühtsuse ühesainsas Ihus. Kiriku hingena ühendab Püha Vaim Kristuse osaduses kõiki usklikke. Kirikul on üksainus usk, üksainus sakramentaalne elu, üksainus apostellik järjepidevus, üks ühine lootus ning üks ja sama armastus.
816, 870
Kristuse üks Kirik kui maa peal asutatud ja üles ehitatud kogukond on olemas (subsistit in) katoliku Kirikus, keda juhib Peetruse ametijärglane koos temaga osadust jagavate piiskoppidega. Üksnes selle Kiriku kaudu pääseb täiel määral pääsemise vahendite juurde, sest Issand usaldas kõik Uue Lepingu hüved ainuüksi Apostlite Kogu hoolde, kelle pea on Peetrus.
817-819
Kirikutest ja kiriklikest kogukondadest, mis on lahutatud täielikust osadusest katoliku Kirikuga, võib leida hulgaliselt pühaduse ja tõe elemente. Kõik need hüved tulevad Kristuse käest ja juhivad katoliiklikku, see tähendab üleilmsesse ühtsusse. Ristimise läbi on nende kirikute ja kiriklike kogukondade usklikud ühinenud Kristusega ning seega tunnistame me neid kui vendi.
820-822
Soov taastada kõigi kristlaste ühtsus on Kristuse and ja Vaimu kutse. See soov hõlmab kogu Kirikut ning teostub meeleparanduse, palve, üksteise vennaliku tundmaõppimise ja teoloogilise mõttevahetuse kaudu.
823-829; 867
Kirik on püha, kuna tema rajaja on pühimast püham Jumal. Kristus andis oma elu, et Kirikut pühitseda ja teha temast pühitseja. Püha Vaim annab Kirikule elu armastuses. Kirikus võib leida kõik pääsemisvahendid. Pühadus on iga Kiriku liikme kutsumus ning kõigi Kiriku tegevuste eesmärk. Kirik loeb oma liikmeks Neitsi Maarjat ja suurt hulka pühakuid, kes on Kirikule eeskujuks ja eestkostjaks. Kiriku pühadus on pühitsusallikaks tema lastele, kes tunnistavad maa peal, et nad patustena vajavad pidevalt meeleparandust ja puhastust.
830-831; 868
Kirik on katoliiklik, see tähendab üleüldine, kuna temas on kohal Kristus: „Kus on Kristus Jeesus, seal on ka katoliku Kirik” (Antiookia püha Ignatius). Kirik kuulutab täielmääral kogu usku. Talle kuuluvad kõik päästevahendid ja ta jagab neid; Kristus on ta läkitanud missioonile kõigiinimeste juurde, mis hõlmab kõiki ajastuid ja kultuure.
832-835
Iga osakirik (piiskopkond, diötsees ehk eparhia) on katoliiklik. Selle moodustab usklike kogukond, kes seisavad usu- ja sakramendiosaduses nii oma piiskopiga, kes on pühitsetud apostellikus järjepidevuses, kui ka Rooma Kiriku, „armastuse eesistujaga” (Antiookia püha Ignatius).
836-838
Mingil viisil kuuluvad Jumala rahva katoliiklikku ühtsusse või on sellesse kutsutud kõik inimesed. Täielikult on katoliku Kiriku liikmed need, kellel on Kristuse Vaim ja keda ühendab Kirikuga usutunnistuse, sakramentide, kiriklikule hierarhiale allumise ja osaduse side. Selles ühtsuses mitteosalevad ristitud inimesed seisavad siiski teatavas, olgugi et mittetäielikus osaduses katoliku Kirikuga.
839-840
Katoliku Kirik tunnistab erilist seost juudi rahvaga selles, et Jumal valis nad enne kõiki teisi vastu võtma oma Sõna. Juudi rahvas on see, „kelle päralt on lapseõigus ja kirkus, lepingud ja seadused, jumalateenistus ja tõotused, kelle päralt on esiisad ning kelle seast on ihu poolest pärit Kristus” (Rm 9:4.5). Erinevalt teistest mittekristlikest usunditest on juutide usk juba vastus Jumala Ilmutusele Vanas Lepingus.
841-845
Kõigi rahvaste vahel on side, mis tuleneb eelkõige kogu inimkonna ühisest päritolust ja eesmärgist. Kirik tunnustab, et kõik hea ja õige teistes usundites tuleb Jumalast ja on tema tõe peegeldus. Sellisena võib see aidata Head Sõnumit omaks võtta ja olla innustajaks teel inimkonna ühtsuse poole Kristuse Kirikus.
846-848
See tähendab, et kogu pääsemine tuleb Kristuselt kui Pealt Kiriku, Tema Ihu läbi. Seetõttu ei saa pääseda need, kes küll teavad, et Kristus on rajanud Kiriku ja see on hädavajalik pääsemiseks, ent keelduvad siiski temasse astumast või jäämast. Samas – tänu Kristusele ja Tema Kirikule – võivad igavikku pääseda need, kes pole selles süüdi, et nad ei tunne Kristuse Evangeeliumi ja Kirikut, kuid otsivad siiralt Jumalat ning püüavad armu abiga teha Tema tahtmist, nagu see on teada nende südametunnistuse käsul.
849-851
Kirik peab seda tegema, sest Kristus on andnud käsu: „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse” (Mt 28:19). See Issanda antud misjoniülesanne lähtub Jumala igavesest armastusest, kes läkitas oma Poja ja Püha Vaimu ning „tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele” (1Tm 2:4).
852-856
Püha Vaimu juhtimisel jätkab Kirik Kristuse enda kuulutustööd läbi ajaloo. Seepärast on kristlase kohus kuulutada Kristuselt saadud Rõõmusõnumit kõigile, ning Tema jälgedes käies olema valmis ennast –isegi märtrina – ohverdama.
857; 869
Kirik on apostellik oma päritolu tõttu, sest on rajatud „apostlite alusele” (Ef 2:20); oma õpetuse tõttu, sest see on sama, mis oli apostlite õpetus; oma ülesehituse tõttu, sest kuni Kristuse Taastulemiseni õpetavad, pühitsevad ja juhivad Kirikut apostlid läbi oma ametijärglaste, kes on Peetruse ametipärijaga osaduses seisvad piiskopid.
858-860
Sõnaapostel tähendab läkitatut. Jeesus, Isa Läkitatu, kutsus oma õpilaste seast kaksteistkümmend ning seadis apostliteks, Ülestõusmise ja Kiriku rajamise valitud tunnistajateks. Ta käskis neil jätkata oma missiooni, öeldes: „Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid” (Jh 20:21) ja tõotas jääda nendega maailma lõpuni.
861-865
Apostellik järjepidevus on apostlite missiooni ja väe edasiandmine pühitsussakramendi kaudu nende ametijärglastele, piiskoppidele. Tänu sellele edasiandmisele kestab Kiriku usu- ja eluosadus oma algusajaga läbi sajandite, mil ta teostab oma apostellikku missiooni – Kristuse riigi levitamist maa peal.
Usklikud – hierarhia, ilmikud, pühendunud
871-872
Kristlastest usklikud on need inimesed, kes ristimise läbi Kristusega ühendatuna moodustavad Jumala rahva. Kuna nad sel põhjusel jagavad igaüks omal moel Kristuse preestri-, prohveti- ja kuningaametit, on nad kutsutud osalema Jumala poolt Kirikule usaldatud missioonis. Jumala lastena on nad võrdselt väärikad.
873; 934
Jumala seatud usklike hulgas kuuluvad vaimulikkondaneed, kes on võtnud vastu vaimuliku seisuse sakramendi ja moodustavad Kiriku hierarhia. Teisi Kiriku liikmeid kutsutakse ilmikuteks. Kummaski seisuses leidub usklikke, kes pühendavad oma elu erilisel viisil Jumalale, võttes omaks evangeelsed nõuanded: sugulise karskuse või tsölibaadi, vaesuse ja kuulekuse.
874-876
Kristus rajas Kiriku hierarhia, et karjatada Jumala rahvast oma nimel ning andis talle selleks meelevalla. Hierarhia moodustavad pühitsetud ametikandjad – piiskopid, preestrid ja diakonid. Vaimuliku seisuse sakramendi alusel teenivad piiskopid ja preestrid Kristuse kui Pea nimel, esindades Teda isikuliselt. Diakonid teenivad Jumala rahvast sõna-, liturgia- ja hooldusteenistuses (kr diakoonia teenistus).
877
Kaheteistkümne apostli eeskujul, kelle Kristus valis välja ja läkitas üheskoos, on kogu Kiriku hierarhia oma ühtsuses kõigi usklike osaduse teenistuses. Iga piiskop teenib oma piiskopkonda piiskopikolleegiumi liikmena, osaduses paavstiga, kellega koostakannab hoolt kogu Kiriku eest. Preestrid teenivad kogudusi osakiriku vaimulikkonnas, osaduses oma piiskopiga ja tema alluvuses.
878-879
Kiriklik amet on ka isikuline, sest vaimulikuseisuse sakramendi alusel kannab iga ametikandja isiklikku vastutust Kristuse ees, kes on teda kutsunud isiklikult ja andnud talle missiooni.
880-882; 936-937
Paavst kui Rooma piiskop ja püha Peetruse ametijärglane on Kiriku ühtsuse jääv ja nähtav allikas ja alus. Ta on Kristuse asemik, piiskoppide kolleegiumi pea ja kogu Kiriku ülemkarjane. Jumalast seatuna kuulub paavstile kõrgeim, täielik, otsene ja üleüldine võim kogu Kiriku üle.
883-885
Piiskoppide kolleegium kannab Kirikus samuti kõrgeimat ja täielikku võimu, ent alati koos paavstiga ja mitte kunagi ilma temata.
888-890
Kuna piiskopid on ühenduses paavstiga apostlite usu õiged tunnistajad ja neil on Kristuselt saadud meelevald, on nende kohus kuulutada kõikidele Evangeeliumi ustavalt ja autoriteetselt. Üleloomuliku usutunnetuse ajel ja Kiriku elava õpetusameti juhtimisel jääb Jumala rahvas usule kõikumatult truuks.
891-892
Eksimatult toimib Õpetusamet siis, kui paavst Kiriku ülemkarjase ameti jõul või piiskoppide kolleegium üheskoos paavstiga, eriti ühiselt kokkukutsutuna oikumeenilisel kirikukogul, kuulutavad lõpliku otsustuse vormis välja mingi õpetuse usu või kõlbluse osas. Ta on eksimatu ka juhul, kui paavst ja piiskopid oma korralises õpetusametis esitavad mingi õpetuse üksmeelselt lõplikul kujul. Iga uskliku kohus on sellised õpetused usukuulekuses omaks võtta.
893
Nad pühitsevad Kirikut Kristuse armu jagamisega sõna- ja sakramenditeenistuses, eriti Euharistias, nagu ka oma palve, eeskuju ja tööga.
894-896; 938
Piiskoppide kolleegiumi liikmena kannab iga piiskop hoolt kõigi osakirikute ja kogu Kiriku eest kollegiaalselt koos teiste piiskoppide ja paavstiga. Piiskop, kelle juhtida usaldatakse üks osakirik, juhib seda omaenda, korralise ja otsese püha meelevalla alusel Kristuse, Hea Karjase nimel, osaduses kogu Kirikuga ja Peetruse ametijärglase juhtimisel.
897-900; 940
Ilmikutest usklike eriline kutsumus on otsida Jumalariiki, mõtestades ja korraldades ajalikke asju Jumala kava kohaselt. Nõnda realiseerivad nad kõigile ristituile ühist kutset pühadusele ja apostolaadile.
901-903; 941
Nad osalevad selles eriti Euharistias, kui toovad oma vaimulikeks ohvriandideks, „mis on Jumalale meelepärased Jeesuse Kristuse kaudu” (1Pt 2:5), kõik oma tööd, palved, apostellikud algatused, perekonnaelu, igapäevase töö, eluraskuste talumise, keha ja vaimu kosutamise – kogu oma elu. Nii toovad ka Kristusele pühendunud ja Vaimu poolt pühitsetud ilmikud kogu maailma Jumalale ohvrianniks.
904-907; 942
Nad osalevad selles, kui võtavad Kristuse sõna üha rohkem omaks ja kuulutavad seda maailmale oma elu, sõnade, evangeelse tegevuse ja õpetamise tunnistusega. See evangeliseeriv tegevus võib kanda eriti head vilja, sest toimub igapäevase elu tingimustes.
908-913; 943
Ilmikud võtavad osa Kristuse kuningana valitsemisest, sest nad on Issandalt saanud väe ületada pattu nii iseendas kui maailmas, elades ennastsalgavat ja püha elu. Nad täidavad oma kogudust teenides mitmesuguseid ülesandeid ning annavad ilmalikule ja ühiskondlikule elule kõlbelised väärtused.
914-930; 944
Jumalale pühendatud elu – vabatahtlik vastus Kristuse erilisele kutsele – on Kiriku poolt tunnustatud eluviis. Pühendunu annab end täielikult Jumala hoolde ning püüdleb Pühast Vaimust ajendatuna täiusliku armastuse poole. Pühendumust iseloomustab kolme evangeelse nõuande omaksvõtmine.
931-933; 945
Pühendunud osalevad Kiriku missioonis, pühendades end jäägitult Kristusele ja oma vendadele-õdedele, andes nõnda tunnistust Taevariigi ootusest.
MINA USUN … PÜHADE OSADUST
946-953; 960
Väljendpühade osadus tähendab esmajoones, et pühad asjad (sancta) – usk, sakramendid (eeskätt Euharistia), karismad ja muud vaimuannid – on kõigi Kiriku liikmete omad. See osadus põhineb armastusel, mis „ei otsi omakasu” (1Kr 13:5), vaid õhutab usklikke, et „neil kõik oleks ühine” (Ap 4:32) – isegi sel määral, et oma aineline vara antakse vaeste teenistusse.
954-959; 961-962
See väljend viitab ka osadusele pühade isikute, (sancti) vahel, s.t nende vahel, kes armu läbi on ühendatud surnud ja ülestõusnud Kristusega. Mõned käivad alles maist rada, teisi – siit elust lahkunuid – puhastatakse ja neid aitavad ka meie palved. Kolmandad saavad juba osa Jumala kirkusest ning paluvad meie eest. Kõik koos on nad Kristuse üks pere – Kirik – kolmainsa Jumala auks ja kiituseks.
Neitsi Maarja – Kristuse Ema, Kiriku Ema
963-966; 973
Ülipüha Neitsi Maarja on Kiriku Ema Jumala armust, sest ta tõi ilmale Jumala Poja Jeesuse, kes on Kiriku kui Issanda Ihu Pea. Ristil hinge heites andis Jeesus oma Ema oma jüngrile, öeldes: „Vaata, see on sinu ema!” (Jh 19:27).
967-970
Pärast Poja Taevasseminekut toetas Maarja oma palvetega Kiriku algatamist. Ka taevassevõetuna jätkab ta oma laste eest kostmist, annab kõigile eeskuju usus ja armastuses ning mõjutab neid päästvalt, tuginedes Kristuse külluslikele teenetele. Usklikud näevad Maarjas neid ees ootava ülestõusmise võrdpilti ja eelkuju ning kutsuvad teda appi eestkostja, aitaja, heategija ja vahendajana.
971
See on ainulaadne austamine, mis erineb olemuslikult üksnes Pühimale Kolmainsusele osutatavast kummardamisest. Maarjale suunatud austamine leiab erilise väljenduse Jumalaemale pühendatud liturgilistes pühades, samuti Maarjapalvetes, näiteks Roosipärjas, mis on kogu evangeeliumi kokkuvõte.
972; 974j
Vaadates Neitsi Maarja peale, kes on täiesti püha ning ihu ja hinge poolest juba kirkuses, näeb Kirik temas niihästi seda, mida ta ise on kutsutud maailmas tegema, kui ka seda, mis temast saab taevasel kodumaal.
MINA USUN PATTUDE ANDEKSANDMIST
976-980; 984-985
Esimene ja peamine sakrament pattude andekssaamiseks on ristimine. Pärast ristimist tehtud pattude andekssaamiseks seadis Kristus sisse meeleparandus- ehk pihisakramendi, mis lepitab ristitu Jumala ja Kirikuga.
981-983; 986-987
Kirikul on ülesanne ja meelevald patte andeks anda, sest selle andis talle Kristus ise: „Võtke vastu Püha Vaim! Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud, kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud” (Jh 20:22-23).
MINA USUN IHU ÜLESTÕUSMIST
988-990; 1015
Ihu ülestõusmine on apostelliku usutunnistuse sõnastus inimkeha ülestõusmise kohta. Sõnaga liha tähistatakse inimest tema nõrkuses ja surelikkuses. „Liha on pääsemise lähe” (Tertullianus). Me usume Jumalasse, lihaLoojasse; me usume Sõnasse, kes sai lihaks, et liha lunastada; ning me usume liha ülestõusmist, milles saavutavad täiuse nii liha loomine kui ka lunastamine.
990-991
See tähendab, et inimese lõplikuks olekuks ei jää see, et tema vaimne hing on lahutatud tema ihust. Ka meie surelik ihu hakkab kord uuesti elama.
998; 1002-1003
Nõnda kui Kristus on tõesti üles tõusnud surnuist ja elab nüüd igavesti, äratab Ta ise Viimselpäeval kõik surnuist üles nende kadumatu ihuga: „need, kes on teinud head, elu ülestõusmiseks, aga need, kes on teinud halba, hukkamõistmise ülestõusmiseks” (Jh 5:29).
992-1004; 1016-1018
Pärast surma, mis on ihu ja hinge lahutamine, ihu laguneb, aga hing, kes on surematu, läheb vastu Jumala kohtule ning ootab taasühinemist ülestõusnud, kirgastunud ihuga Issanda Taastulemise ajal. See, kuidas ihu ülestõusmine toimub, ületab meie kujutluse ja mõistmise piirid.
Surra Jeesuses Kristuses tähendab surra Jumala armu seisundis ilma ühegi surmapatuta. Kristusesse uskujal on Tema eeskuju järgides seega võimalik teha omaenda surmast Isale allumise ja Tema armastamise akt. „Ustav on see sõna: Kui me oleme surnud koos Temaga, siis me ka elame koos Temaga” (2 Tm 2, 11).
MINA USUN … IGAVEST ELU
1020
Igavene elu on see elu, mis algab kohe pärast surma. Tal ei ole lõppu. Igal inimesel eelneb sellele isiklik kohtumõistmine, mida toimetab Kristus, elavate ja surnute Kohtumõistja. Selle erilise kohtumõistmise otsuse kinnitab Viimne Kohtumõistmine.
1021-1022; 1051-1052
See on kohtuotsus, millega igaüks saab Jumalalt pärast surma oma surematule hingele kohese õiglase tasu vastavalt oma usule ja tegudele. See tasu on kas pääs Taeva õndsusse (otsekohe või pärast kohast puhastumist) või sisenemine Põrgu igavesse hukatusse.
1023-1026; 1053
Taeva all mõeldakse ülimat ja jäädavat õnne. Need, kes surevad Jumala armus ega vaja lisapuhastamist, kogutakse kokku Jeesuse ja Maarja, inglite ja pühade ümber. Nõnda moodustavad nad taevase Kiriku, milles nad näevad Jumalat „palgest palgesse” (1Kr13:12). Nad elavad armastusosaduses Pühima Kolmainsusega ning kostavad meie eest.
Elu – oma olemuses ja tegelikkuses – on Isa, kes Poja läbi ja Pühas Vaimus valab kõige peale ilma erandita välja oma taevased annid.
Oma headuses tõotab Ta tõesti ka meile, inimestele, nagu me oleme, igavese elu jumaliku aarde.
(Jeruusalemma püha Kyrillos)
Purgatoorium ehk puhastustuli on nende seisund, kes surevad Jumala sõpruses ja on kindlad igaveses pääsemises, aga kes vajavad Taeva õndsusse sisenemiseks veel puhastamist.
1032; 1055
Alles maisel teel käivad usklikud võivad pühade osaduse alusel abistada puhastuses viibivaid hingi nende eest palvetades, eriti aga nende eest Missaohvrit tuues. Neid saab aidata ka almuste, indulgentside ja meeleparandustegudega.
1033-1035; 1056-1057
Põrgu seisneb nende igaveses hukatuses, kes surevad vabatahtlikult surmapatus. Põrgu suurim kannatus on igavene lahusolek Jumalast, ainsast, kelles võib meil olla elu ja õndsus, mille jaoks me oleme loodud ja mis on meie igatsus. Kristus kuulutab seda tegelikkust sõnadega: „Minge ära minu juurest, te äraneetud, igavesse tulle!” (Mt 25:41).
1036j
Jumal tahab, „et kõik jõuaksid meeleparandusele” (2Pt 3:9), kuid Ta on inimese loonud vabana ja vastutuse kandjana ning respekteerib inimese otsuseid. Nõnda on inimene see, kes ise vabal tahtel loobub osadusest Jumalaga, kui jääb surmatunnil püsima surmapatu seisundisse ja keeldub Jumala halastavast armastusest.
1038-1041; 1058-1059
Viimne ehk Üleüldine Kohtumõistmine seisneb otsuses õndsuse või igavese hukatuse kohta, mille langetab Issand Jeesus „õigete ja ülekohtuste” (Ap 24:15) üle, kui Ta naaseb elavate ja surnute Kohtumõistjana. Pärast Viimset Kohtumõistmist hakkab ülestõusnud ihu osa saama õiglasest tasust, mis määrati hingele isiklikul kohtumõistmisel.
1040
See kohtumõistmine tuleb maailma lõpul ning üksnes Jumal teab selle päeva ja tundi.
1042-1050; 1060
Pärast Viimset Kohtumõistmist vabaneb ka kõiksus ise kaduvuse orjusest ja hakkab osalema Kristuse kirkuses, kui tulevad „uus taevas” ja „uus maa” (2Pt 3:13). Sellega teostub täiel määral Jumalariik, s.t, et lõplikult saab teoks Jumala päästmisplaan „aegade täiuse korraldamiseks, et Kristuses võtta kokku kõik, mis on taevas ja mis maa peal” (Ef 1:10). Siis hakkab Jumal igaveses elus olema „kõik kõiges” (1Kr 15:28).
AAMEN
1061-1065
Heebrea sõnaga Aamen, lõpevad ka Pühakirja viimane raamat, mõned Uue Testamendi palved ning Kiriku liturgilised palved. Aamenväljendab meie usalduslikku ja täielikku jah-sõna sellele, mida me usutunnistuses tunnistame, andes end täielikult Kristuse, meie Issanda hoolde, kes on lõplik Aamen (Ilm 3:14).
II osa · Ristiusu saladuse pühitsemine
I jagu: Sakramendipõhisus
1066-1070
Liturgia on Kristuse saladuse, eriti Tema paasamüsteeriumi pühitsemine. Jeesuse Kristuse preestriameti toimetamise läbi teeb liturgia märkide kaudu ilmsiks ning teostab inimkonna pühitsemise. See, kes sel viisil Jumalat avalikult austab, on Kristuse Müstiline Ihu, s.t Tema Pea ja liikmed.
1071-1075
Liturgia – kõige kõrgemas tähenduses püha talitus – on tipp, mille poole on suunatud Kiriku tegevus, ning ühtlasi allikas, millest voolab välja tema vägi. Liturgia läbi – Kirikuga ja Kiriku kaudu – jätkab Kristus oma lunastustööd.
1076
Sakramendipõhisus, sakramentidele tuginemine, seisneb Kristuse Lunastuse viljade vahendamises Kiriku sakramentide, eeskätt Euharistia kujul, „kuni Tema tuleb” (1Kr 11:26).
LITURGIA – PÜHIMA KOLMAINSUSE TOIMIMINE
1077-1083, 1110
Liturgia läbi jagab Isa meile rikkalikult õnnistust lihakssaanud Sõnas, kes suri ja tõusis üles meie pärast, ning kallab meie südameisse Püha Vaimu. Samas õnnistab Kirik Isa ülistamise, kiitmise ja tänamisega ning palub Temalt Poja ja Püha Vaimu andi.
1084-1090, 1111
Kiriku liturgias Kristus avaldab ja toob kohale oma paasamüsteeriumi. Püha Vaimu andmisega apostlitele usaldas Ta nende ja ametijärglaste kätte meelevalla tuua kohale päästmistöö euharistilise Ohvri ja sakramentide kaudu, milles Tema ise tegutseb, vahendades oma armu kõikide aegade usklikele kõikjal üle maailma.
1091-1109, 1112
Liturgias toimivad Püha Vaim ja Kirik väga tihedalt omavahel koos. Püha Vaim valmistab Kirikut ette kohtuma Issandaga. Ta meenutab ja näitab kokkutulnute usule Kristust. Ta toob Kristuse saladuse tõeliselt nende keskele. Ta ühendab Kiriku Kristuse elu ja missiooniga ning paneb osaduse anni Kirikus vilja kandma.
PAASAMÜSTEERIUM KIRIKU SAKRAMENTIDES
1113-1131
Sakramendid on Kristuse poolt seatud ja Kiriku kätte usaldatud tõhusalt toimivad jumaliku armu märgid, mis on meeltega tajutavad. Nende läbi saame osa Jumala elust. Sakramente on seitse: ristimine, kinnitamine, Euharistia (Püha Armulaud), meeleparandus, haigete salvimine, vaimulik seisus ja abielu.
1114-1116
Kristuse elu saladused on see alus, millest Ta annab meile osa sakramentidena oma Kiriku vaimulike vahendusel.
Mis meie Lunastajas nähtav oli, see on nüüd Tema sakramentides.
(Püha Leo Suur)
1117-1119, 1131
Kristus usaldas sakramendid Kiriku hoolde. Sakramendid on „Kiriku omad” kahes mõttes. Nad tulevad „Kiriku läbi”, sest neid toimetab Kirik, kes ise on Kristuse tegevuse sakrament. Nad on „Kiriku jaoks”, sest nad ehitavad üles Kirikut.
1121
See on vaimulik pitserimärk, mille inimene saab ristimise, kinnitamise ja vaimulikuseisuse sakramentide läbi. See on Jumala kaitse all olemise tõotus ja tagatis. Selle pitseri läbi kujundatakse kristlane Kristuse sarnaseks, ta hakkab mitmel viisil osalema Tema preestriametis ning võtma erinevate seisuste ja ülesannete kohaselt omaks Tema rolli Kirikus. Nõnda on ta pühitsetud kummardama Jumalat ja teenima Kirikut. Kuna selline pitser on kustutamatu, siis saab sakramente, mis selle hinge jätavad, vastu võtta ainult üks kord elus.
1122-1126, 1133
Sakramendid mitte ainult ei eelda usku, vaid ka toidavad, tugevdavad ja väljendavad seda oma sõnastuse ja rituaalsete elementidega. Sakramente pühitsedes tunnistab Kirik apostlite usku. See seletab, kust tuleb vana ütlus palve ja usu ühtsuse kohta: lex orandi, lex credendi, s.t, kuidas Kirik palvetab, nõnda ta usub.
1127-1128, 1131
Sakramendid toimivad ex opere operato – selle tõsiasja alusel, et sakramentaalne tegu tehti –, sest Kristus ise toimib neis ja vahendab nendes tähistatavat armu. Sakramendi tõhusus ei sõltu ametikandja isiku pühadusest, küll aga vastuvõtja valmidusest seda vastu võtta.
1129
Isegi kui kõiki sakramente ei saa anda kõigile usklikele, on Kristusesse uskujaile sakramendid pääsemiseks hädavajalikud, sest nende läbi jõuab kohale sakramentaalne arm, pattude andeksandmine, Jumala lapseks võtmine ning Kristuse sarnaseks ja Kiriku liikmeks saamine. Püha Vaim tervendab ja muudab neid, kes sakramente vastu võtavad.
1129, 1131, 1134, 2003
Sakramentaalne arm on Püha Vaimu arm, mida jagab Kristus ja mis on igale sakramendile eriomane. See arm aitab usklikke nende teekonnal pühaduse poole, nii et seeläbi kasvab ka kogu Kiriku armastus ja usu tunnistamine maailma ees.
1130
Sakramente pühitsedes – „oodates õndsa lootuse täitumist ning suure Jumala ja meie Päästja Jeesuse Kristuse kirkuse ilmumist” (Tt2:13) – saab Kirik juba praegu eelmaitse igavesest elust.
KIRIKU LITURGIAPÜHITSEMINE
Kes pühitseb liturgiat?
1135-1137, 1187
Liturgiast võtab osa kogu Kristus (Christus totus), nii Pea kui Ihu. Kristus kui ülempreester pühitseb liturgiat koos oma Ihuga – Kirikuga – nii Taevas kui ka maa peal.
1138-1139
Taevast liturgiat pühitsevad inglid, Vana ja Uue Testamendi pühakud, eelkõige Jumalaema, apostlid, märtrid koos „suure rahvahulgaga, keda ükski ei suutnud loendada, kõigist hõimudest ja suguharudest ja rahvaist ja keeltest” (Ilm 7:9). Ka meie osaleme selles igaveses liturgias, kui pühitseme sakramentides oma pääsemise saladust.
1120, 1132, 1140-1144, 1188
Kirik pühitseb siin maailmas liturgiat kui preesterlik rahvas, kellest igaüks toimib omas rollis Püha Vaimu ühtsuses. Ristitud inimesed toovad iseendid vaimulikuks ohvrianniks. Pühitsetud vaimulikud toimivad vastavalt oma vaimuliku seisuse astmele, mille nad on saanud kõigi Kiriku liikmete teenimiseks. Piiskopid ja preestrid toimivad Kristuse kui Pea isikus.
Kuidas pühitsetakse liturgiat?
1145
Liturgia pühitsemine on läbi põimitud märkidest ja sümbolitest, mille tähendus toetub Jumala loomistööle ja inimkultuurile, saab selgemaks Vana Testamendi sündmustes ning täiel määral ilmsiks Kristuse isikus ja tegudes.
1146-1152, 1189
Mõned tulevad loodud asjade seast (valgus, vesi, tuli, leib, vein, õli), teised inimeste kooselust (pesemine, salvimine, leivamurdmine) või Vana Lepingu päästmisloost (paasariitused, ohvritalitused, käte pealepanemine, pühitsemine). Need märgid, millest mõned on normiandvad ja muutmatud, võttis Kristus üle ning tegi nendest oma päästva ja pühitseva tegevuse kandjad.
1153-1155, 1190
Tegevused ja sõnad on sakramentide pühitsemisel omavahel väga tihedalt seotud. Ehkki sümboolsed toimingud ise on juba omaette keel, on siiski hädavajalik, et rituaalsed sõnad saadaksid neid toiminguid ning annaksid neile elu. Liturgia sõnad ja tegevused on lahutamatud, kuna nad on tähenduslikud märgid ning kuna nad teevad teoks selle, mida nad tähistavad.
1156-1158, 1191
Kuna laul ja muusika on tihedalt seotud liturgilise tegevusega, peavad nad vastama järgmistele kriteeriumidele. Nende eelistatavalt Pühakirjast ja liturgilistest allikatest pärinevad tekstid peavad vastama katoliiklikule doktriinile. Nad peavad olema kaunis palveväljendus. Muusika tase peab olema kõrge. Laul ja muusika peavad julgustama kogudust liturgiast osa võtma. Nad peavad väljendama Jumala rahva kultuurilist rikkust ning talituse pühalikku ja pidulikku iseloomu. Kes laulab, palvetab kahekordselt (püha Augustinus).
1159-1162, 1192
Kristuse kujutis on kõrgeim liturgiline ikoon, mida võib ette kujutada. Ka Maarja ja pühakute kujutised märgivad Kristust, keda nendes austatakse. Nad kuulutavad sama Rõõmusõnumit, mida teeb Piibel sõnadega ja nad aitavad meid äratada ning toita meie usku.
Millal pühitsetakse liturgiat?
1163-1167, 1193
Liturgilise ajaarvestuse kese on pühapäev – kogu kirikuaasta alus ja tuum. Pühapäev saab oma kõrgpunkti Ülestõusmispühas – pühade pühas.
1168-1173, 1194-1195
Liturgilise aasta jooksul pühitseb Kirik Kristuse saladust tervikuna – Lihakssaamisest aulise Taastulemiseni. Seatud päevadel austab Kirik erilise armastusega pühimat Jumalasünnitajat Maarjat, Jumalaema. Samuti mälestab Kirik pühakuid, kes pühendasid oma elu ja kannatused Kristusele ning elavad nüüd koos Temaga kirkuses.
1174-1178, 1196
Tunnipalve on Kiriku avalik ja ühine palve, mida Kristus palvetab üheskoos oma Ihu – Kirikuga. Kristuse saladus, mida me pühitseme Euharistias, teeb tunnipalves pühaks ja muudab teiseks kogu päeva. Tunnipalve koosneb peamiselt psalmidest, muudest kirjakohtadest ning kirikuisade ja vaimulike õpetajate tekstidest.
Kus pühitsetakse liturgiat?
1197-1198
Jumala kummardamine tões ja vaimus (Jh 4:24) Uue Lepingu ajastul pole kindlalt seotud ühegi paigaga, sest Jumala tõeline tempel on Kristus. Tema läbi saab kristlastest ja kogu Kirikust Püha Vaimu toimel elava Jumala koda. Siiski vajab Jumala rahvas oma maises elus paiku, kuhu kogudus saaks kokku tulla liturgiat pühitsema.
1198-1199
See on jumalakoda, niihästi kõnealuses paikkonnas elava Kiriku kui ka taevase Jeruusalemma sümbol. Eelkõike on see palvetamise paik, milles Kirik pühitseb Euharistiat ja kummardab Kristust, kes on tõeliselt kohalolev kiriku tabernaaklis.
1182-1186
Need on altar, tabernaakel (sakramendi hoiupaik), püha kriisami ja teiste pühade õlide säilituspaik, piiskopi tool (kateeder) või preestri tool, ambo (pult), ristimisvaagen ja pihitool.
LITURGIA MITMEKESISUS – MÜSTEERIUMI ÜHTSUS
1200-1204, 1207-1209
Kristuse müsteeriumi põhjatut rikkust ei suudaks üksainus liturgiline traditsioon ammendada. Eri rahvad ja kultuurid on leidnud seepärast algusest peale sellele rikkusele eri väljendusvorme, mis on imeliselt erisugused ja üksteist täiendavad.
1209
Ühtsuse tagab ustavus apostellikule Pärimusele, s.t apostlitelt päritud usu ja sakramentide osadusele. Selle osaduse tunnuseks ja tagatiseks on apostellik järjepidevus. Kirik on katoliiklik, üleüldine, seepärast suudab ta oma ühtsusse lõimida kõik tõelised kultuuririkkused.
1205-1206
Liturgias, eriti sakramentide osas, on muutumatuid koostisosi, mis on sellised oma jumaliku päritolu poolest. Kirik on nende ustav hoidja. Samas on olemas ka liturgia koostisosi, mida Kirikul on meelevald – ja mõnikord kohus – kohandada eri rahvaste kultuuridele vastavaks.
II osa · Ristiusu saladuse pühitsemine
II jagu: Kiriku seitse sakramenti
1210-1211
Sakramendid jagunevad sisenemissakramentideks (ristimine, kinnitamine ja Euharistia (Armulaud)), tervendussakramentideks (meeleparandus, haigete salvimine) ning osadust ja missiooni teenivateks sakramentideks (vaimulik seisus, abielu). Sakramendid puudutavad kõiki kristliku elu tähtsaid asjaolusid, kõik nad koonduvad Euharistia ümber, mis Aquino püha Thomase sõnutsi on „nende eesmärk”.
1212, 1275
Kristlikusse seisundisse sisenetakse sakramentidega, mis rajavad kristliku elu aluse: ristimises uuesti sündinud usklikke tugevdab kinnitamine ja seejärel toidab Euharistia.
RISTIMISE SAKRAMENT
1213-1216, 1276-1278
Seda sakramenti kutsutakse ristimiseks. Tema keskne toiming on „vettekastmine”. Vee all ühineb ristitav Kristuse Surmaga ning tõuseb koos Temaga veest juba kui „uus loodu” (2Kr 5:17). Ristimist nimetatakse ka „uuestisünni pesemise” ja „Pühas Vaimus uuendamise” (Tt 3:5) ning „valgustuse” sakramendiks, sest ristitud inimesed on „valguse lapsed” (Ef 5:8).
1217-1222
Vanas Lepingus leidub mitmeid ristimist ettekuulutavaid märke: vesi, elu ja surma allikas; Noa laev, pääs uputuse käest; minek läbi Punase mere, Iisraeli vabanemine orjusest; Jordani jõe ületamine, Iisraeli jõudmine Tõotatud Maale, mis on igavese elu sümbol.
1223-1225
Kõik Vana Lepingu ettekuulutused said täielikult teoks Jeesuses Kristuses. Oma avaliku tegevuse alguses laskis Ta end Ristija Johannesel ristida Jordani jões. Ristil voolas Tema läbitorgatud küljest veri ja vesi – Euharistia ja ristimise märgid. Surnuist ülestõusnuna andis Ta apostlitele ülesande: „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse” (Mt 28:19).
1226-1228
Nelipühist peale jagab Kirik ristimise sakramenti kõikidele, kes usuvad Jeesusesse Kristusesse.
1229-1245, 1278
Selle sakramendi keskne osa on, et ristitav kastetakse üleni vette või valatakse vett tema pähe, kutsudes Isa ja Poja ja Püha Vaimu nime.
1246-1252
Ristimist võib vastu võtta iga inimene, kes ei ole veel ristitud.
1250, 1282
Kirik ristib lapsi, sest nad sünnivad pärispatu seisundis. Nad tuleb vabastada Kurja võimu alt ja tuua vabaduse valda, mis kuulub Jumala lastele.
1253-1255
Igalt ristitavalt nõutakse usu tunnistamist. Täiskasvanu teeb seda ise, lapse ristimisel aga tunnistavad usku tema vanemad ja Kirik. Ka vaderid ja kiriklik kogukond kannavad vastutust nii ristimise ettevalmistamise (katehhumenaadi) kui ka ristimises saadud usu ja armu hoidmise ja kasvamise eest.
1256, 1284
Tavaliselt ristib piiskop või preester, Ladina Kirikus ka diakon. Hädavajaduse korral võib ristida iga inimene, kui tal on sama taotlus, mis Kirikul. Selleks valatakse vett ristitava pähe ja lausutakse Kolmainsusele pühendamist väljendavad ristimissõnad: „Mina ristin sind Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel.”
1257, 2377
Ristimine on pääsemiseks hädavajalik kõigile neile, kellele on kuulutatud Evangeeliumi ning kellel on olnud võimalus endale seda sakramenti paluda.
1258-1261, 1281, 1283
Kuna Kristus suri kõigi päästmiseks, võivad pääseda need, kes surevad usu eest (vereristimine), samuti katehhumeenid (usuõppijad) ja kõik need, kes ka Kristust ja Kirikut tundmata otsivad ikkagi (armu mõjul) siiralt Jumalat, püüdes teha Tema tahtmist (sooviristimine). Ristimata surnud lapsed usaldab Kirik oma liturgias Jumala halastuse hoolde.
1262-1274, 1279-1280
Ristimine kustutab pärispatu, kõik isiklikud patud ja patukaristused ning annab ristitule osaluse Kolmainsuse jumalikus elus. See sünnib pühitseva ja õigeksmõistva armu toimel, mille läbi saadakse Kristuse ja Kiriku liikmeks ning Kristuse preestriameti osaliseks. Ristimine loob ka aluse osaduseks kõigi kristlastega, annab jumalikud voorused ning Püha Vaimu annid. Ristitu kuulub jäädavalt Kristusele. Ta kannab Kristuse kustutamatut märki (sakramentaalne pitser).
2156-2159, 2165-2167
See nimi on tähtis, sest Jumal tunneb igaüht meist nimepidi, s.t meie isikute ainulaadsuses. Ristimisega saab kristlane oma Kiriku-nime. Eelistama peaks mõne pühaku nime, kes oleks ristitule pühaduse eeskujuks ja kindlustaks talle eestkoste Jumala ees.
KINNITAMISE SAKRAMENT
1285-1288, 1315
Vana Lepingu prohvetid kuulutasid ette, et Issanda Vaim jääb püsima Messia ja kogu Tema rahva peale. Kogu Jeesuse elu ja missioon kulgesid täielikus Püha Vaimu osaduses. Nelipühil võtsid apostlid vastu Püha Vaimu ning hakkasid kuulutama „Jumala suuri tegusid” (Ap 2:11). Käte pealepanemisega kinkisid nad vastristituile Püha Vaimu. Kirik on jäänud läbi sajandite ikka selles Vaimus elama ning seda oma lastele jagama.
1289
Seda nimetakse kinnitamiseks, sest ta kinnitab ja kasvatab ristimisel saadud armu. Idakirikud nimetavad seda salvimiseks (kr chrismation) – olulise talituse järgi, mis kasutab püha mürri või kriisami õli.
1290-1301, 1318, 1320-1321
Kinnitamise keskne osa on salvimine püha kriisamiga (piiskopi pühitsetud oliiviõli ja palsami segu), mis toimub sakramendi jagaja käe pealepanemise ja jagamissõnade lausumisega. Ladina riituses salvitakse ristitu laupa ja öeldakse: „Võta vastu Püha Vaimu anni pitser.” Bütsantsi riituses salvitakse ka teisi kehaosi, lausudes: „Püha Vaimu anni pitserimärk.”
1302-1305, 1316-1317
Kinnitamine toob kaasa Püha Vaimu erilise väljavalamise, nagu see juhtus Nelipühil. See väljavalamine jätab hinge kustutamatu pitseri ning kasvatab ristimisel saadud armu. Kinnitamine teeb sügavamalt Jumala lapseks, liidab kindlamini Kristuse ja Kirikuga ning elustab hinges Püha Vaimu ande. Ta annab erilist jõudu tunnistada ristiusku.
1306-1311, 1319
Seda sakramenti võib vastu võtta juba ristitud inimene, kes peakski seda tegema – aga ainult üks kord. Tõhusaks kinnitamise vastuvõtmiseks peab kinnitatav viibima armuseisundis.
1312-1314
Kinnitamise algne jagaja on piiskop. Sel viisil tehakse ilmsiks kinnitatava koht Kiriku apostellikus mõõtmes. Kui kinnitamist jagab preester – mis on tavaks Ida- ja erandiks Läänekirikus –, siis väljendab kinnitatava sidet piiskopi ja Kirikuga preestri isik, kes on piiskopi abiline, ja piiskopi poolt pühitsetud kriisamiõli.
EUHARISTIA (ARMULAUASAKRAMENT)
1322-1323, 1409
Euharistia on Issand Jeesuse Ihu ja Vere ohverdamine, mille Tema seadis Ristiohvri jäädvustamiseks läbi aegade, kuni Tema Taastulemiseni kirkuses. Nõnda usaldas Ta oma Surma ja Ülestõusmise mälestamise Kiriku hoolde. Euharistia on ühtsuse märk, armastuse side, Paasasöömaaeg, millel Kristus toidab endaga ristitut, täidab tema meele armuga ning annab talle tulevase kirkuse pandi.
1323, 1337-1340
Jeesus seadis Euharistia Suurel Neljapäeval, „sel ööl, mil Ta ära anti” (1Kr 11:23), kui Ta pidas apostlitega Viimset Õhtusöömaaega.
1337-1340, 1365, 1406
Kui Tema ja Ta apostlid olid kogunenud ülemisse kambrisse, võttis Jeesus leiva, murdis sellest, ulatas neile ja ütles: „Võtke ja sööge sellest kõik: see on minu Ihu, mis teie eest antakse.” Seejärel võttis Ta veinikarika ja lausus: „Võtke ja jooge sellest kõik: see on Uue ja Igavese Lepingu karikas, minu Veri, mis teie ja paljude eest valatakse pattude andeksandmiseks. Tehke seda minu mälestuseks.”
1324-1327, 1407
Euharistia on kogu kristliku elu allikas ja tipp. Euharistias saavutab kõrgpunkti nii Jumala pühitsustegevus meie suhtes kui Tema kummardamine meie poolt. Euharistias sisaldub Kiriku kogu vaimulik aare – Kristus ise, meie Paasatall. Euharistias väljendub ja saab teoks Jumala rahva ühtsus ja osadus Jumala eluga. Euharistiat pühitsedes ühineme juba nüüd taevase liturgiaga ning saame eelaimuse igavesest elust.
1328-1332
Selle sakramendi ammendamatu rikkus väljendub erinevates nimedes, mis rõhutavad tema eri tahke. Kõige levinumad nimed on Euharistia, püha Missa, Issanda söömaaeg, Leivamurdmine, Tänutoomine, Issanda Kannatamise, Surma ja Ülestõusmise mälestus, püha Ohver, püha ja jumalik Liturgia, püha Müsteerium, Pühim Altarisakrament, püha Kommunioon.
1333-1344, 1406
Vanas Lepingus kuulutas Euharistiat ette eelkõige Paasasöömaaeg, mida juudid pühitsesid kord aastas hapendamata leibadega, et mälestada oma kunagist kiirustamist põgenemisel Egiptusest vabadusse. Jeesus kuulutas Euharistiat ette oma õpetuses ning seadis selle, kui pühitses Viimsel Õhtusöömaajal oma apostlitega Paasasöömaaega. Kirik,ustavana Issanda käsule „Tehke seda minu mälestuseks!” (1 Kr 11, 24), on pühitsenud Euharistiat alati, eelkõige pühapäeval, mis on Jeesuse Ülestõusmise päev.
1345-1355, 1408
Euharistia koosneb kahest peamisest osast, mis kokku moodustavad ühe ühtse teenistuse. Sõnaliturgias kuulutatakse ja kuulatakse Jumala sõna. Tänuliturgias (kr Eucharistia tänupalve, tänutoomine) tuuakse annid – leib ja vein –, lausutakse pühitsussõnu (konsekratsioonisõnu) sisaldav anafoor (missakaanon) ja jagatakse Armulauda.
1348, 1410-1411
Euharistiat pühitseb kehtivalt ametissepühitsetud preester (piiskop või preester), kes teeb seda Kristuse – Kiriku Pea – isikus ja Kiriku nimel.
1350, 1412
Need olemuslikud annid on nisuleib ja viinamarjavein.
1356-1367, 1412
Euharistiaon mälestamine selles mõttes, et ta toob reaalselt ja tegusalt kohale Ohvri, mille tõi Kristus Ristil Isale üks kord ja igaveseks kogu inimkonna eest. Püha Euharistiaohverduslik olemus on ilmne selle seadmissõnades endis: „See on minu Ihu, mis teie eest antakse… See karikas on uus leping minu Veres, mis teie eest valatakse” (Lk 22:19-20). Ristiohver ja Euharistia Ohver on üks ja seesama Ohver. Ohver ja ohverdaja on sama, erineb vaid ohverdamise viis: verine Ristil ja veretu Euharistias.
1368-1372, 1414
Euharistial saab Kristuse Ohvrist ka Tema Ihu liikmete ohver. Usklike elu, nende ülistus, kannatus, eestpalve ja töö saavad üheks Kristuse omaga. Ohvrina tuuakse Euharistia kõikide – nii elavate kui surnud usklike eest, nende pattude hüvitamiseks ning selleks, et saada Jumalalt vaimulikke ja ajalikke hüvesid. Kristuse ohvrianniga liitub ka taevane Kirik.
1373-1375, 1413
Kristus on Armulauasakramendis kohal ainulaadsel ja võrreldamatul viisil. Ta kohalolek on tõeline, reaalne ja substantsiaalne – Tema Ihu ja Verd ning Tema hinge ja jumalikkust hõlmav. Nõnda on Armulauas sakramentaalsel viisil – armulaualeiva ja -veini kujude all – kohal kogu Kristus, Jumal ja inimene.
1376-1377, 1413
Olemusmuutus tähendab, et leib muutub olemuselt Kristuse Ihuks ja vein Tema Vereks. Neid muudab Kristuse sõnade ja Püha Vaimu toime kaanonipalves. Leiva ja veini – armulauaandide kujude – välised omadused seejuures ei muutu.
1377, 1390
Leivamurdmine ei jaga Kristust. Ta on tervikuna ja täielikult olemas igas armulauaanni kujus ning nende igas osas.
1377
Kristuse kohalolek Armulauasakramendis kestab nii kaua, kui on alles armulauaandide kujud.
1378-1381, 1418
Nii Armulaua pühitsemisel püha Missa ajal kui väljaspool seda on kohane selle sakramendi kummardamine (latria), ülistus, mida tohib osutada ainuüksi Jumalale. Kirik hoiab suurima hoolega alles pühitsetud Hostiat, viib seda haigetele ja teistele, kes ei saa Missal osaleda, toob Ta pidulikuks kummardamiseks välja usklikele ja kannab protsessioonidel. Kirik innustab sageli külastama ja austama tabernaaklis hoitud Pühimat Altarisakramenti.
1382-1384, 1391-1396
Euharistia on Paasasöömaaeg, sest Kristus toob selles sakramentaalselt kohale oma paasa, jagab meile toidu ja joogina oma Ihu ja Verd, ühendab meid selles Ohverduses endaga ja omavahel.
1383, 1410
Altar kujutab Kristust ennast, kes on kohal niihästi kui ohvriand (ohverdamise altar) kui ka meile kingitud taevane roog (altar kui Issanda laud).
1389, 1417
Kirik kohustab oma liikmeid võtma osa Euharistiast igal pühapäeval ja seatud kirikupühadel, kuid soovitab seda teha ka teistel päevadel.
1389, 1417
Kirik soovitab, et usklikud, kui nad on nõutavas seisundis, võtaksid püha Armulauda vastu alati, kui nad osalevad pühal Missal. Kohustuslik on see vähemalt üks kord aastas ülestõusmisajal.
1385-1388, 1415
Et võtta vastu püha Armulauda, tuleb olla täies osaduses katoliku Kirikuga ja viibida armuseisundis – enda teada vaba surmapatust. Enda teada rasket pattu teinu peab enne Armulauda esmalt vastu võtma meeleparanduse sakramendi. Samuti on püha Armulaua vastuvõtmiseks tähtis keskendumise ja palve vaim, Kiriku poolt ettenähtud paastu pidamine ning sobiv kehaline olek (hoiak, riietus) kui märk aukartusest Kristuse ees.
1391-1397, 1416
Püha Armulaud süvendab meie ühtsust Kristuse ja Tema Kirikuga. Ta hoiab alal ja uuendab ristimise ja kinnitamisega saadud armuelu ning kasvatab meie kaasinimesearmastust. Ta tugevdab meie armastust, kustutab kerged patud ning hoiab meid tulevikus eemal surmapattudest.
1398-1401
Katoliku vaimulikud tohivad püha Armulauda korrakohaselt jagada usklikele Hommikumaa kirikutest, mis pole täielikus osaduses katoliku Kirikuga, kui need seda omast tahtest soovivad ning nende seisund vastab vajalikele nõuetele. Teiste kiriklike kogukondade liikmeile tohivad katoliku vaimulikud korrakohaselt jagada Armulauda ainult siis, kui need raske hädavajaduse korral seda omast tahtest soovivad, nende seisund vastab vajalikele nõuetele ning nad tunnistavad selle sakramendi suhtes katoliku usku.
1402-1405, 1419
Euharistia on tulevase kirkuse pant, kuna ta täidab meid iga armu ja taevase õnnistusega. Ta annab meile jõudu maiseks teekonnaks ning paneb igatsema igavest elu. Ta ühendab meid juba praegu Kristusega, kes istub Isa paremal käel, ning taevase Kiriku, pühima Neitsi Maarja ja kõigi pühakutega.
Euharistias me murrame „leiba, mis on surematuse oode, rohi surma vastu, ja toit, mis laseb meid elada Jeesuses Kristuses nüüd ja igavesti” (Antiookia püha Ignatius).
1420-1421
Kristus, meie hinge ja ihu ravija, seadis need sakramendid sel põhjusel, et uus elu, mille Ta meile kingib sisenemissakramentides, võib patu tagajärjel nõrgeneda või kaduda. Seetõttu oli Tema tahe, et Kirik jätkaks nende kahe sakramendi abil Tema pääste- ja tervendustööd.
MEELEPARANDUSE JA LEPITAMISE SAKRAMENT
1422-1424, 1486
Seda sakramenti kutsutakse meeleparanduse, lepitamise, andeksandmise, pihi-, pöördumise ja patukahetsuse sakramendiks.
1425-1426, 1486
Kuna ristimisega saadud uus elu Jumala armus ei tee olematuks inimloomusele omast nõrkust ja kalduvust patule (himu), seadis Kristus selle sakramendi tagasipöördumiseks neile ristitutele, kes patu läbi on Temast eraldatud.
1485
Ülestõusnud Issand seadis selle sakramendi Ülestõusmispäeva õhtul, kui Ta näitas end apostlitele ja ütles: „Võtke vastu Püha Vaim! Kellele teie iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud, kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud” (Jh 20:22-23).
1427-1429, 1487-1489
Kristuse kutse meeleparandusele jääb ristitute elus pidevalt kõlama. Meeleparandus on kogu Kiriku püsikohustus. Kirik on küll püha, ent tema liikmete hulgas on patuseid.
1430-1433, 1490
See on „rusutud südame” (Ps 51:19) teisenemine Jumala armu abil, vastamaks Looja halastavale armastusele. See toob kaasa kahetsuse ja põlguse tehtud pattude vastu, kindla otsuse mitte enam patustada ning Jumala abi usaldamise. Meeleparandust toidab lootus Jumala halastusele.
1434-1439
Meeleparandust saab väljendada mitmel eri viisil, kuid eelkõige paastumise, palvetamise ja almustega. Need ja paljud muudki meeleparanduse vormid sobivad kristlase igapäevaellu, eriti paastuajal ning reedel, patukahetsuspäeval.
1440-1449
Olulisi osi on kaks: Püha Vaimu toimel pöördunud patukahetseja toimingud ning pattudest lahtimõistmine* vaimuliku poolt, kes Kristuse nimel andestab ja määrab hüvitamise viisi.
* absolutsioon
1450-1460, 1490-1492, 1494
Need on: hoolikas süümejuurdlus (südametunnistuse läbiuurimine); pattude kahetsemine, mis on täiuslik, kui lähtub armastusest Jumala vastu, ning ebatäiuslik, kui tugineb muudele motiividele, ning mis hõlmab kindlat otsust mitte enam pattu teha; pihtimine, mis on pattude tunnistamine vaimulikule; ja hüvitus (patukaristus) ehk teatud tegude sooritamine, mis vaimulik määrab patukahetsejale, et hüvitada patust tingitud kahju.
1456
Pihile tuleb tuua kõik seni pihtimata rasked patud, mis hoolikal süümejuurdlusel meelde tulevad. Raskete pattude pihtimine on ainus korraline viis nende andekssaamiseks.
1457
Iga mõistuse kasutamise ikka jõudnud usklik peab pihtima oma surmapatud vähemalt kord aastas ja alati enne püha Armulauda.
1458
Kirik soovitab kindlasti ka kergemate pattude pihtimist, olgugi et see pole rangelt hädavajalik. See aitab kujundada õiget südametunnistust ja võidelda halbade kalduvuste vastu. See laseb Kristusel meid ravida ning meil vaimulikus elus areneda.
1461-1466, 1495
Kristus usaldas lepitamisameti apostlite ja nende järglaste piiskoppide ning preestrite, piiskoppide kaastööliste kätte. Neist kõigist saavad sellega Jumala halastuse ja õigluse tööriistad. Nad kasutavad pattude andestamise meelevalda Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel.
1463
Teatud eriti rasketest pattudest (nagu need, mis toovad kaasa Kiriku osadusesteraldamise(ekskommunikatsiooni))lahtimõistmise ainuõigus on Apostelliku Aujärje või kohaliku piiskopi või nende poolt määratud preestrite pädevuses. Surmaohu korral on aga igal preestril luba lahti mõista mistahes patust või Kiriku osadusest eraldamise karistusest.
1467
Selle teenistuse ülevuse ja tähtsuse, aga ka inimestele võlgnetava lugupidamise tõttu on iga vaimulik, kellele pihitakse, kohustatud erandeid tegemata ja raske karistuse ähvardusel hoidma “sakramentaalset pitserit”, mis tähendab absoluutset vaikimiskohustust talle pihil avaldatud pattude osas.
1468-1470, 1496
Meeleparandussakramendi toime on lepitus Jumalaga ning seepärast pattude andekssaamine; lepitus Kirikuga; armuseisundi taastumine, kui see oli kaotatud; vabanemine surmapattudega pälvitud igavesest karistusest ning ka vähemalt osaline vabanemine patu läbi teenitud ajalikust karistusest; südame- ja meelerahu, puhas südametunnistus, vaimulik troost; kristlikuks eluvõitluseks vajaliku vaimuliku jõu kasv.
1480-1484
Raske hädavajaduse korral (näiteks otseses surmaohus) võib pühitseda meeleparandust üldise patutunnistuse ja ühise pattudest lahtimõistmisega, kui järgitakse Kiriku seatud korda ning kui üksikud patukahetsejad on valmis pihtima oma rasked patud tavalisel ajal isiklikult.
1471-1479, 1498
Indulgents on juba andekssaadud pattudega kaasneva ajaliku karistuse kustutus Jumala ees. Õigesti meelestatud usklik saab määratud eeltingimustel indulgentsi iseendale või lahkunule, mille Kirik kui lunastusarmu vahendaja jagab Kristuse ja pühade isikute teenete varamust.
HAIGETE SALVIMISE SAKRAMENT
1499-1502
Vanas Testamendis kogeti haigust kui nõrkuse märki, mis samas oli salapärasel kombel seotud patuga. Prohvetid aimasid, et haigusel võib olla ka lunastav väärtus haige või tema kaasinimeste pattude suhtes. Nõnda põeti haigust Jumala pilgu ees, kellelt paluti tervekssaamist.
1503-1505
Jeesuse kaastunne haigete vastu ja Tema mitmed tervendamised olid selge märk, et koos Temaga oli saabunud Jumalariik ning seepärast võit patu, kannatuse ja surma üle. Omaenda Kannatuse ja Surmaga andis Kristus uue tähenduse meie kannatusele, millest võib siis, kui see on ühenduses Kristuse omaga, saada meile endile ja kaasinimestele puhastuse ning pääsemise vahend.
1506-1513, 1526-1527
Issandalt saadud tervendamisülesannet püüab Kirik täita haigete eest hoolitsemise ning nende eest palvetamisega. Kirikul on haigete tarvis ka eriline sakrament, mille seadis Kristus jamillest püha Jaakobus tunnistab: „Kui keegi teie seast on haige, siis ta kutsugu kogudusevanemad enese juurde ja need palvetagu tema kohal teda õliga võides Issanda nimel” (Jk 5:14).
1514-1515, 1528-1529
Seda sakramenti võib vastu võtta iga usklik kohe, kui teda haiguse või vanadusnõtruse tõttu ähvardab surmaoht. Usklik võib seda vastu võtta mitu korda uuesti, kui haigus süveneb või kui lisandub veel mõni raske haigus. Kui võimalik, peab haige enne selle sakramendi pühitsemist isiklikult pihtima.
1516, 1530
Seda sakramenti võivad jagada ainult piiskopid või preestrid.
1517-1519, 1531
Selle sakramendi pühitsemise juures on keskne salvimine õliga – kui võimalik, piiskopi pühitsetud õliga, kusjuures salvitakse haige laupa ja käsi (rooma riitus) või ka veel muid kehaosi (teised riitused) –, mida saadab vaimuliku palve selle sakramendi erilise armu eest.
1520-1523, 1532
See sakrament annab erilise armu, mis liidab haige tihedamini Kristuse Kannatusega – tema enda ja Kiriku hüvanguks. See toob talle lohutust, südamerahu, julgust ja ka pattude andeksandmise, kui ta ise ei suuda enam pihtida. Kui see on Jumala tahtmine, võib see sakrament tuua kehalise tervenemise. Igal juhul valmistab salvimine ette haige teekonda Isa koju.
1524-1525
Viaatikum on püha Armulaud, mida võtavad vastu need, kes valmistuvad lahkuma sellest elust igavesse. Osadus surnud ja ülestõusnud Kristuse Ihu ja Verega siit maailmast Isa juurde mineku hetkel on igavese elu seeme ja ülestõusmise vägi.
1533-1535
Kaks sakramenti – vaimulik seisus (ordinatsioon) ja abielu – annavad erilise armu kindla ülesande teostamiseks Kirikus Jumala rahva teenimisel ja kasvatamisel. Need sakramendid toetavad erilisel viisil kiriklikku osadust ning päästmistööd.
VAIMULIKUSEISUSE SAKRAMENT
1536
See on sakrament, mille kaudu Kirik jääb Kristuse poolt apostlitele usaldatud missiooni teostama kuni aegade lõpuni.
1537-1538
Mõiste ordo tähendab Kiriku vaimulikkonda, mille liikmeks pääseb erilise pühitsuse (ordinatsiooni) kaudu. See sakrament annab pühitsetule Püha Vaimu erilise anni abil püha väe teenida Jumala rahvast Kristuse nimel ja Tema meelevallaga.
1539-1545, 1590-1591
Seda sakramenti kuulutasid Vana Lepingu ajal ette leviitide teenistus, Aaroni preestriamet ja seitsmekümne „vanema” amet (4Ms 11:25). Need ettetähendused saavad teoks Jeesuse Kristuse isikus, kes Ristiohvri läbi on ainus „vahemees Jumala ja inimeste vahel” (1Tm 2:5) „ülempreester Melkisedeki korra järgi” (Hb 5:10). Kristus kui ainus preester on meie keskel preestriteenistuse kujul.
Ainuüksi Kristus on tõeline preester, kõik teised on vaid Tema teenrid.
(Aquino püha Thomas)
1554, 1593
Vaimulikuseisuse sakrament koosneb kolmest astmest, mis on Kiriku orgaanilise ülesehituse seisukohast asendamatud. Need on piiskopi-, preestri- ja diakoniseisus.
1555-1559, 1594
Piiskopiks pühitsemine annab vaimuliku seisuse sakramendi täiuse. See teeb piiskopist apostlite õiguspärase ametijärglase ja liidab ta piiskoppide kolleegiumisse, et kanda koos paavsti ja teiste piiskoppidega hoolt kõikide kirikute eest. See annab talle õpetamise, pühitsemise ja juhtimise ametid.
1560-1561
Piiskop, kelle hoolde on usaldatud osakirik, on selle kiriku ühtsuse nähtav alus ja pea. Selle osakiriku heaks täidab ta kui Kristuse asetäitja oma preestrite ja diakonite abiga karjase ametit.
1562-1567, 1595
Püha Vaimuga salvimine kinnitab preestrile kustutamatu vaimuliku pitseri, mis teeb ta Kristuse kui preestri sarnaseks ja võimaldab tal toimida Kristuse kui Pea nimel. Piiskopi kaastöölisena on ta pühitsetud kuulutama Evangeeliumi ja pühitsema jumalateenistust, eriti Euharistiat, millest ta ammutab oma ameti jaoks jõudu, ning olema usklikele karjaseks.
1568
Olgugi et preester on pühitsetud ülemaailmseks missiooniks, peab ta oma ametit ühes kindlas osakirikus sakramendivendluses koos teiste preestritega, kes moodustavad presbüteeriumi (preesterkonna). Koos piiskopiga ja temale alludes kannavad nad vastutust oma osakiriku eest.
1569-1571, 1596
Diakon, kes saab Kristuse – kõikide teenija – sarnaseks, pühitsetakse Kiriku teenimiseks oma piiskopi alluvuses sõna, jumalateenistuse, hingehoiu ja heategeva armastuse alal.
1572-1574, 1597
Vaimuliku seisuse sakrament antakse igal astmel edasi nii, et piiskop asetab oma käed pühitsetava pea peale ja ütleb pühitsemispalve, millega ta palub Jumalalt pühitsetavale erilist Püha Vaimu jagamist ning neid Vaimu ande, mis on vajalikud selleks teenistuseks, millesse ta pühitsetakse.
1575-1576, 1600
Vaimuliku seisuse sakramenti võivad jagada üksnes kehtivalt pühitsetud piiskopid kui apostlite ametijärglased.
1577-1578, 1598
Vaimuliku seisuse sakramenti võib kehtivalt vastu võtta ainult ristitud mees. Kirik tunnistab enda seotuks selle valikuga, mille tegi Issand ise. Vaimuliku seisuse sakramenti ei saa ükski inimene endale ise nõuda, vaid Kiriku võimukandjad peavad tunnistama ta teenistusse sobivaks.
1579-1580, 1599
Piiskopiks pühitsemiseks on tsölibaat tingimata nõutav. Preestriks pühitsemiseks valitakse ladina Kirikusreeglina usklikke mehi, kes tahavad jääda vallalisteks „Taevariigi pärast” (Mt 19:12). Idakirikud ei luba abielluda pärast preestriks pühitsemist. Nn püsidiakoniteks võib pühitseda ka abielus mehi.
1581-1589
See sakrament kingib Püha Vaimu erilise jagamise, mis teeb pühitsetava vastavalt pühitsusastmele Kristuse sarnaseks Tema preestri-, prohveti- ja kuningaametis. Pühitsemine annab kustutamatu vaimse loomuse ning seetõttu pole võimalik seda korrata nagu ka pühitseda piiratud ajaks.
1546-1553, 1592
Pühitsetud preestrid ei räägi ega tegutse oma pühas teenistuses omaenda meelevallaga ega ka mitte koguduse ülesandel või volitusel, vaid Kristuse kui Pea isikus ja Kiriku nimel. Seega erineb teenistus ametisse pühitsetud preestrina olemuslikult ning mitte ainult määra poolest üldisest preestriametist, mis on ühine kõigile usklikele, kelle teenimiseks Kristus eraldi preestriseisuse seadis.
ABIELUSAKRAMENT
1601-1605
Jumal, kes on armastus ja kes lõi mehe ja naise armastuse pärast, kutsub neid armastama. Kui Ta lõi mehe ja naise, kutsus Ta nad elu- ja armastuseosadusse abielus, „nõnda et nad ei ole nad enam kaks, vaid üks liha” (Mt 19:6). Jumal õnnistas neid ja ütles: „Tehke sugu ja saagu teid palju” (1Ms 1:28).
1643-1644, 1652-1654, 1659-1660
Mehe ja naise abielu, mille on rajanud Looja ja millele Ta on andnud oma erilised seadused, on loomu poolest suunatud abielupaari osadusele ja hüvele ning laste sigitamisele ja kasvatamisele. Jumala algse kava kohaselt on see abieluliit lahutamatu – Jeesuse Kristuse kinnitusel: „Mis Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu!” (Mk 10:9).
1606-1608
Pärispatu pärast, mis katkestas Jumala antud osaduse mehe ja naise vahel, ohustavad abieluliitu väga sageli lahkhelid ja truudusetus. Siiski kingib Jumal oma suurest halastusest armu, et viia mehe ja naise kooselu kooskõlla Jumala algse kavaga.
1609-1611
Jumal aitas oma rahval peamiselt Seaduse ja prohvetite õpetuse kaudu pidevalt süvendada oma arusaama abielu ühtsusest ja lahutamatusest. Abieluleping Jumala ja Iisraeli vahel valmistas ette ja andis märgi Uuest Lepingust, mille Jumala Poeg Jeesus Kristus sõlmis oma Mõrsja, Kirikuga.
1612-1617, 1661
Kristus mitte ainult ei taasta algset korda, vaid annab abielule ka sakramendi väärikuse ning kingib abikaasadele erilise armu elada oma abielu nii, et see väljendab Kristuse armastust oma Mõrsja – Kiriku – vastu: „Mehed, armastage naisi, nii nagu Kristus on armastanud Kirikut” (Ef 5:25).
1618-1620
Abielu ei ole kõigile kohustuslik, eriti sellepärast, et Jumal kutsub mõningaid mehi ja naisi järgima Issand Jeesust ja elama Taevariigi nimel neitsilikku või tsölibaatset elu. Nad loobuvad suurest abieluhüvest, et keskenduda Issanda asjadele ning püüda olla Temale meelepärane. Nõnda saab neist märk Kristuse armastamise ülimuslikkusest ning Tema aulise tulemise palavast igatsemisest.
1621-1624, 1663
Kuna abielu kinnitab abikaasad avaliku elu staatusesse Kiriku raames, pühitsetakse abielu avalikult – preestri (või Kiriku poolt volitatud tunnistaja) ja teiste tunnistajate juuresolekul.
1625-1632, 1662
Mees ja naine annavad abielunõusoleku, kui nad väljendavad tahet anda ennast pöördumatult teineteisele, et elada truu ja viljaka armastuse liidus. Kuna nõusolek loob abielu, on see tingimata vajalik ja asendamatu. Et abielu oleks kehtiv, peab nõusoleku sihiks olema tõeline abielu ning nõusolek ise olema inimlik otsus, mis on teadlik ja vabatahtlik ning ei põhine ei survel ega sundusel.
633-1637
Segaabielu puhul (katoliiklane ja ristitud mittekatoliiklane) tuleb sakramendi seaduslikkuse saavutamiseks taotleda luba kirikuvõimult; kultusliku lahknevuse (katoliiklane ja ristimata inimene) puhul tuleb kehtivuse jaoks nõutada teatud reeglitest vabastav otsus (dispensatsioon). Mõlemal juhul on oluline, et osapooled ei välistaks abielu olemuslike eesmärkide ja omadustega nõustumist ning et katoliiklasest kaasa kohustuks säilitama usku, laskma ristida oma lapsed ning kasvatama neid katoliiklikult. Mittekatoliiklasest kaasa peab olema sellest kohustusest teadlik.
1638-1642
See sakrament loob abikaasade vahel jääva ja ainulise sideme. Jumal ise kinnitab abikaasade abielunõusoleku. Seepärast pole kahe ristitud inimese sõlmitud abielu ja täideviidud abielu kunagi lahutatav. Abielusakrament annab mehele ja naisele vajaliku armu, et saavutada abielus pühadus, võtta vastutustundlikult vastuneile kingitavad lapsed ning neid kasvatada.
1645-1648, 1664
Abielurikkumine ja polügaamia on vastuolus abielusakramendiga, kuna nad eitavad mehe ja naise võrdset väärikust ning abielulise armastuse ühtsust ja ainulisust. Veel on selliste pattude hulgas tahtlik sigimisest keeldumine, mis jätab abielulise armastuse ilma laste kingist, ja abielulahutus, mis astub vastu abielu lahutamatusele.
1629, 1649
Kirik võimaldab abikaasadel elada lahus, kui kooselu osutub tõsistel põhjustel praktiliselt võimatuks, olgugi et veel võib olla lootust ära leppida. Uude abiellu ei saa partneri eluajal astuda kumbki, välja arvatud juhul, kui abielu ei kehti ja Kirik tunnistab seda.
1650-1651, 1665
Kirik ei saa tunnistada liitu inimeste vahel, kes on ilmalikult lahutatud ja siis uuesti abiellunud, sest ta on ustav Issandale: „Kes iganes lahutab oma naisest ja võtab teise, rikub tollega abielu, ja kui naine on lahutanud oma mehest ja läheb teisele, rikub ta abielu” (Mk 10:11-12). Kirik suhtub sellistesse inimestesse tähelepanelikkuse ja hoolega ning kutsub neid elama usus, palvetama, aitama kaasinimest ja kasvatama lapsi ristiusu vaimus. Aga kuni kestab olukord, mis objektiivselt on vastuolus Jumala seadusega, ei saa nad võtta vastu meeleparandus- ja Armulauasakramenti ega täita teatud kiriklikke ülesandeid.
1655-1658, 1666
Kristlikku perekonda nimetatakse kodukirikuks, kuna sellises peres saab ilmsiks ja tuuakse ellu Kiriku kui Jumala pere kogukondlik ja perekondlik loomus. Rakendades ristimisel saadud üldist preestriametit aitab perekonna iga liige omal viisil teha perest armu ja palve koguduse, inimlike ja kristlike vooruste kooli ning koha, kus lapsed kuulevad esimest korda ristiusu sõnumit.
1667-1672, 1677-1678
Sakramentaalid on Kiriku seatud pühad märgid erinevate elujuhtumite pühitsemiseks. Nad koosnevad palvest ja seda saatvast ristimärgist või muudest märkidest. Tähtsamad sakramentaalid on õnnistamised, mis ülistavad Jumalat ja paluvad Temalt ande, isikute pühitsemine ning esemete pühendamine Jumala teenimiseks.
1673
Kui Kirik palub oma meelevallaga Jeesuse nimel, et keegi isik või mingi ese oleks kaitstud Kurja väe eest ning saaks tema võimusest vabastatud, räägimeeksortsismist. Tavapärane eksortsism toimub igal ristimistalitusel. Erakordset, nn suurt eksortsismi tohib ette võtta vaid piiskopi volitatud preester.
1674-1676, 1679
Kristliku rahva usklik meel on läbi aegade väljendunud vagaduse erinevates vormides, mis saadavad Kiriku sakramentaalset elu, näiteks reliikviate austamine, pühapaikade külastamine, palverännakud, protsessioonid, Ristitee ja Roosipärg. Kirik heidab tõelistele rahvavagaduse vormidele usuvalgust ning hoolitseb nende eest.
KRISTLIKUD MATUSED
1680-1683
Kristlane, kes sureb Kristuses, jõuab oma maise olemise lõpus täiel määral uude ellu, mis sai alguse tema ristimisega, mis tugevnes kinnitamisel ning mida toideti Euharistias, taevase pidusöömaaja ettekuulutuses. Kristlase surma tähendus saab selgeks Kristuse – meie ainsa lootuse – Surma ja Ülestõusmise valgel. Kristlane, kes sureb Jeesuses Kristuses, lahkub oma ihust, et „viibida Issanda juures” (2Kr 5:8).
1684-1685
Olenevalt kohalikest oludest ja pärimustest peetakse matusetalitust maailma eri osades erineval kujul. Ometi väljendub matusetalituses ikka kristliku surma ülestõusmislootus ning osadus surma läbi lahkunuga – eriti palvetes tema hinge puhastamise eest.
1686-1690
Tavaliselt koosneb matusetalitus neljast põhilisest osast: surnu vastuvõtmine koguduses lohutuse ja lootuse sõnadega; sõnaliturgia; Euharistia ja hüvastijätt, milles lahkunu hing usaldatakse Jumala, igavese elu allika hoolde ning ihu maetakse ülestõusmise ootuses.
III osa · Elu Kristuses
I jagu: Inimese kutsumus – Elu Pühas Vaimus
1691-1698
Sakramendid vahendavad seda, millest tunnistab usutunnistus. Sakramentide läbi võtavad usklikud vastu Kristuse armu ja Püha Vaimu annid, mis teevad neil võimalikuks elada uut Jumala lapse elu Kristuses, kelle nad on vastu võtnud usus.
„Ristiinimene, tunneta oma väärikust!” (Püha Leo Suur).
INIMENE ON JUMALA NÄGU
1699-1715
Inimese väärikuse alus on see, et ta on loodud Jumala näo järgi ja Tema sarnaseks. Inimesel on vaimne ja surematu hing, mõistus ja vaba tahe, tema sihiks on seatud Jumal ning ta on kutsutud oma ihu ja hingega igavesele õndsusele.
MEIE KUTSUMUS ÕNDSUSELE
1716
Me saavutame õndsuse Kristuse armu läbi, mis teeb meist osalised Jumala elus. Evangeeliumis juhatab Kristus nn õndsakskiitmistes (Mt 5:1-11) oma õpilastele kätte tee, mis viib igavesele õnnele – õndsusse. Kristuse arm toimib ka igas inimeses, kes õigest südametunnistusest lähtudes otsib ja armastab tõde ja headust ning hoidub kurja eest.
1716-1717, 1725-1726
Õndsakskiitmised on Jeesuse kuulutuse kese ning need võtavad kokku ning viivad täiuseni Jumala antud tõotused Aabrahamist alates. Nad näitavad Jeesuse tõelist palet ja ehedat kristlikku elu. Nad toovad välja inimtegevuse viimse eesmärgi – igavese õndsuse.
1718-1719, 1725
Õndsakskiitmised on vastus kaasasündinud õnnepüüdlusele, mille Jumal on pannud inimese südamesse, et teda enda poole tõmmata. Seda taotlust saab rahuldada ainult Jumal ise.
1720-1724, 1727-1729
Igavene õndsus on Jumala nägemine igaveses elus, kus me saame täiel määral osa „jumalikust loomusest” (2Pt 1:4), Kristuse kirkusest ja Pühima Kolmainsuse elu rõõmust. See õnn ületab meie inimliku võimise. Ta on Jumala üleloomulik kingitus, mida me pole pälvinud, nagu ka arm, mis selleni viib. See tõotatav õnn seab meid silmitsi oluliste kõlbeliste valikutega maiste hüvede suhtes ning innustab armastama Jumalat üle kõige.
INIMESE VABADUS
1730-1733, 1743-1744
Vabadus on Jumala kingitud võime toimida või mitte toimida, teha seda või teist ning nõnda korda saata teadlikke tegusid omaenda vastutusel. Vabadus on inimlike tegude eriomane joon. Mida enam keegi teeb head, seda vabamaks ta muutub. Vabadus saavutab talle loomuomase täiuse, kui see on suunatud Jumalale, ülimale hüvele ja meie õndsusele. Vabadusega käib kaasas võimalus valida hea ja kurja vahel. Kurja valimine on vabaduse kuritarvitamine ning viib patu orjusse.
1734-1737, 1745-1746
Vabadus teeb inimesed oma tegude eest vastutavaks sel määral, kuivõrd need on tahtlikud, kuigi teadmatus, tähelepanematus, surve, hirm, ülemäärased tundeerutused või harjumus võivad süüd ja vastutust teo eest vähendada või mõnikord need ka tühistada.
1738, 1747
Õigus vabadusele on igaühel, sest seda ei saa lahutada inimese väärikusest. Seetõttu tuleb seda õigust alati austada, eriti kõlbelistes ja religioossetes küsimustes. Ilmalik võim peab õigust vabadusele tunnustama ja kaitsma ühise hüve ja õiglase ühiskonnakorra piirides.
1739-1742, 1748
Pärispatu tõttu on meie vabadus nõrgenenud. Järgnevad patud võimendavad seda nõrkust veelgi, kuid „Kristus on meid vabaduse jaoks vabastanud” (Gl 5:1). Tema armu läbi juhatab Püha Vaim meid vaimsesse vabadusse ning teeb meist Tema vabad kaastöölised Kirikus ja maailmas.
1749-1754, 1757-1758
# Inimese teod saavad kõlbelise väärtuse kolmest allikast: valitud objektist (tõeline või näiline hüve), tegutseja taotlusest (eesmärk, milleks tegutsetakse) ja tegevuse asjaoludest (kaasa arvatud teo tagajärjed).
1755-1756, 1759-1760
Tegu on kõlbeliselt hea, kui ühtaegu on head niihästi selle objekt, taotlus kui ka asjaolud. Ainuüksi valitud objekt võib rikkuda kogu teo, isegi selle võimalikust heast taotlusest hoolimata. Ei ole lubatav teha kurja, et sellest võiks tõusta head. Kuri taotlus rikub teo isegi siis, kui objekt on iseenesest hea. Samas ei tee hea taotlus tegu heaks, kui teo objekt on kuri, sest eesmärk ei õigusta abinõu. Asjaolud võivad tegutseja vastutust vähendada või suurendada, ent ei saa muuta tegude endi kõlbelist väärtust; mitte kunagi ei saa nad teha heaks tegu, mis iseenesest on kuri.
1756, 1761
On tegusid, mis on iseenesest alati lubamatud oma objekti tõttu (näiteks jumalateotus, mõrv, abielurikkumine). Sellise teo valimine toob kaasa tahtehäire, s.t kõlbelise kurja, mida ei saa kunagi õigustada võimalikele headele tagajärgedele viitamisega.
TUNNETE KÕLBELINE VÄÄRTUS
1762-1766, 1771-1772
Tunded on emotsioonid, meeleliigutused ja kired – inimese psüühika loomuomased komponendid –, mis kallutavad inimese toimima või toimimata jätma sõltuvalt sellest, mida kogetakse heana või kurjana. Põhilised tunded on armastus ja vihkamine, himu ja hirm, rõõm, kurbus ja viha. Peamine tunne on armastus, mille kutsub välja hüve ligitõmme. Armastada saab ainult seda, mis on hea –tõeliselt või näiliselt.
1767-1770, 1771-1772
Tunded pole meeleliigutustena iseenesest head ega halvad. Nad on head, kui nad aitavad kaasa heale teole, ning nad on halvad vastupidisel juhul. Neid võib ülendada voorustesse kaasates või väärastada pahede läbi.
SÜDAMETUNNISTUS
1776-1780, 1795-1797
Südametunnistus on mõistuse otsus, mis käsib inimesel õigel hetkel teha head ja hoiduda kurjast. Tänu südametunnistusele tajub inimene tehtava või tehtud teo kõlbelist väärtust ning saab nõnda kanda oma teo eest vastutust. Võttes kuulda oma südametunnistust, võib tark inimene kuulda Jumala häält, kes temaga räägib.
1780-1782, 1798
Inimese väärikus nõuab õiget südametunnistust – mis tähendab, et see oleks kooskõlas sellega, mis mõistuse ja Jumala seaduse järgi on õiglane ja hea. Inimese isikuväärikuse tõttu ei saa kedagi sundida toimima tema südametunnistuse vastaselt ega ühise hüve raames takistada toimimast südametunnistusega kooskõlas, eriti religiooni valdkonnas.
1783-1788, 1799-1800
Õige ja tõese südametunnistuse kujundavad kasvatus, Jumala sõna tundmaõppimine ja Kiriku õpetus. Kujundamist toetavad Püha Vaimu annid ja nõuanded tarkadelt inimestelt. Inimese kõlbelisele kujunemisele aitab samuti kaasa palvetamine ja südametunnistuse läbiuurimine.
1789
Kehtib kolm üldist reeglit: 1) ei tohi kunagi teha kurja, et sellest võiks tõusta head; 2) „Kõike, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka nendele!” (nn kuldreegel, Mt 7:12); 3) armastus käib alati läbi kaasinimese ja tema südametunnistuse austamise, kuid see ei tähenda millegi heaks tunnistamist, mis on tegelikult kuri.
1790-1794, 1801-1802
Inimene peab alati alluma oma südametunnistuse kindlale otsusele, kuid ta võib teha ekslikke otsuseid põhjustel, mis ei pruugi teda alati vabastada isiklikust süüst. Siiski ei saa inimese süüks arvata kurja tegu, mis tulenes tahtmatust teadmatusest, ehkki tegu ise jääb ometi objektiivselt kurjaks. Seega tuleb südametunnistuse vigade parandamiseks näha vaeva.
VOORUSED
1803, 1833
Voorus on harjumuspärane ja kindel kalduvus teha head. „Voorusliku elu eesmärk on saada Jumala sarnaseks” (Nyssa püha Gregorius). Voorused jagunevad inimlikeks ja jumalikeks.
1804, 1810-1811, 1834, 1839
Inimlikud voorused on mõistuse ja tahteharjumuspärased ja püsivad head omadused, mis juhivad meie tegusid, korrastavad meie kirgi ning suunavad meie käitumist mõistuse ja usu alusel. Need omandatakse ja neid tugevdatakse kõlbeliselt heade tegude kordamisega. Neid puhastab ja ülendab Jumala arm.
1805, 1834
Peamisi inimlikke voorusi nimetatakse kardinaalseteks* voorusteks. Nende alla rühmituvad kõik teised voorused ja nad on voorusliku elu tugipunktid. Kardinaalsed voorused on mõistlikkus, õiglus, meelekindlus ja mõõdukus.
* ld cardouksehing, sagar
1806, 1835
Mõistlikkus kallutab mõistuse tundma igas olukorras ära seda, mis on meile tõeliselt hea ning valima õiged vahendid selle saavutamiseks. Mõistlikkus suunab teisi voorusi, näidates kätte nende korra ja määra.
1807, 1836
Õiglus on kindel ja püsiv tahe anda igaühele, mis talle kuulub. Õiglust Jumala suhtes nimetatakse religiooni vooruseks.
1808, 1837
Meelekindlus tagab, et raskes olukorras jäädakse kindlaks ja ollakse püsiv hea taotlemises. Meelekindlus ulatub isegi võimeni ohverdada vajaduse korral oma elu õige asja eest.
1809, 1838
Mõõdukus mahendab naudingute ligitõmmet; tagab, et loomusund allub tahtele, ning annab loodud asjade kasutamisele õige tasakaalu.
1812-1813, 1840
Jumalike vooruste puhul on vooruse allikas, ajend ja otsene objekt Jumal ise. Need antakse inimesele koos pühitseva armuga ning nende läbi saadakse võime elada oma elu koos Pühima Kolmainsusega. Nad on kristlaste kõlbelise tegevuse alus ja tõukejõud ning nad annavad elu inimlikele voorustele. Need on tagatis sellele, et inimese olemises on kohal ja toimiv Püha Vaim.
1813, 1814
Jumalikud voorused on usk, lootus ja armastus.
1814-1816, 1842
Usk on jumalik voorus, mille läbi me usume Jumalasse ja kõigesse, mida Tema on meile ilmutanud ja Kirik meile uskumiseks esitab, sest Jumal on Tõde ise. Usu läbi usaldab inimene end vabatahtlikult Jumala hoolde. See, kes usub, püüab mõista ja teha Jumala tahtmist, sest usk on „tegev läbi armastuse” (Gl 5:6).
1817-1821, 1843
Lootus on jumalik voorus, mille läbi me ihkame ja loodame Jumalalt igavest elu kui õndsust, usaldades Kristuse tõotusi ja toetudes Püha Vaimu armu abile, et püsida ustavana maise elu lõpuni ja teenida õndsus välja.
1822-1829, 1844
Armastus on jumalik voorus, mille läbi me armastame Jumalat üle kõige ning Jumala armastamise pärast oma kaasinimest nagu iseennast. Jeesus seab armastuse uueks käsuks, mis on kogu Seaduse täitumine. Armastus on „täiuslikkuse side” (vrd Kl 3:14), alus, millele on rajatud kõik teised voorused, mida ta elustab, innustab ja korrastab. „Kui mul ei oleks armastust, ei oleks ma midagi” ja „ma ei saavutaks midagi” (1Kr 13:1-3).
1830-1831, 1845
Püha Vaimu annid on püsivad valmisolekud, mis lasevad meil kuulekalt järgida Jumala sisendusi. Püha Vaimu ande on seitse: tarkus, mõistmine, nõu, meelekindlus, teadmine, vagadus ja jumalakartus.
1832
Püha Vaimu viljad on täiuslikud omadused, mis on meis välja kujunenud kui igavese kirkuse esimesed viljad. Kiriku Pärimuse järgi on neid kaksteist: armastus, rõõm, rahu, kannatlikkus, lahkus, headus, pikameelsus, leebus, ustavus, tagasihoidlikkus, mõõdukus, suguline karskus (Gl 5:22-23, Vulgata alusel).
PATT
1846-1848, 1870
See nõuab meilt oma eksimuste tunnistamist ja pattude kahetsemist. Jumal ise oma Sõna ja Vaimuga paljastab meie patud ning annab meile südametunnistuse tõe ja andestuse lootuse.
1849-1851, 1871-1872
Patt on „Igavese Seadusega vastuolus seisev sõna, tegu või soov” (Püha Augustinus). Patt on Jumala solvamine allumatusega Tema armastusele. Patt haavab inimese olemust ja vigastab inimeste ühtekuuluvust. Kristus näitas oma Ristikannatuses, kui tõsine asi on patt ning võitis selle oma halastusega.
1852-1853, 1873
On väga mitmesuguseid patte. Neid võib liigitada objekti või selle järgi, missuguse vooruse või käsu vastu eksitakse. Nad võivad käia otseselt Jumala, kaasinimese või meie endi kohta. Neid võib jagada ka mõtte, sõna, teo või tegematajätmise pattudeks.
1854
Raskusastme järgi tehakse vahet surmapattude ja andestatavate pattude vahel.
1855-1861, 1874
Surmapatt tehakse siis, kui esinevad üheaegselt järgmised asjaolud: eksitakse tähtsas asjas, täie teadmisega ja tahtliku nõustumisega. Selline patt hävitab meis armastuse, jätab meid ilma pühitsevast armust ning kahetsemata jäämise korral saadab meid Põrgusse, igavesse surma. Surmapatu saab üldise korra kohaselt andeks ristimise ja meeleparanduse sakramentide abil.
1862-1864, 1875
Andestatav patt, mis oma olemuselt on surmapatust erinev, tehakse siis, kui tegemist on vähem tähtsa asjaga või ka tähtsa asjaga, agajuhul, kui puudub täielik teadmine või täielik nõustumine. Andestatav patt ei katkesta liitu Jumalaga, küll aga nõrgestab armastust ja näitab loodud hüvede korrastamata himustamist. Ta takistab hinge edenemist vooruste praktiseerimisel ja kõlbeliselt heade tegude sooritamisel. See patt toob kaasa puhastava ajaliku karistuse.
1865, 1876
Patt tekitab kalduvuse patustada, samade tegude kordamisest sünnib pahe.
1866-1867
Pahed on vooruste vastandid. Nad on rikutud harjumused, mis tumestavad südametunnistust ja kallutavad kurjusele. Pahesid võib seostada nn seitsme põhipatuga: uhkus, ihnsus, kadedus, viha, himurus, õgardlus, laiskus.
1868
Me vastutame nende eest juhul, kui me neile süüdivalt kaasa aitame.
1869
Patustruktuurid on ühiskondlikud olukorrad ja institutsioonid, mis on vastuolus Jumala seadusega. Need on isiklike pattude väljendus ja tulemus.
INIMISIK JA ÜHISKOND
1877-1880, 1890-1891
Koos isikliku kutsega õndsusele on inimese loomuse ja kutsumuse olemuslikuks osaks ka kogukondlikkus: on ju kõik kutsutud taotlema sama eesmärki – Jumalat ennast. On olemas mõningane sarnasus Jumala isikute osaduse ja vennalikkuse vahel, mis inimestel tuleb omavahel luua tões ja armastuses. Kaasinimese armastamine on Jumala armastamisest lahutamatu.
1881-1882, 1892-1893
Inimene kui isikon ja peab olema kõigi ühiskondlike institutsioonide alus, kandja ning eesmärk. Mõned inimkooslused, näiteks perekond ja kodanikuühiskond, on inimesele hädavajalikud. Kasulikud on ka teised riikliku ja rahvusvahelise tasandi ühendused, mis austavad subsidiaarsuse põhimõtet.
1883-1885, 1894
Subsidiaarsuse põhimõtte kohaselt ei tohi kõrgema astme kogukond võtta üle madalama tasandi kogukonna ülesandeid ega jätta teda ilma võimust, vaid kõrgem aste peab vajaduse korral madalamat toetama.
1886-1889, 1895-1896
Tõeline ühiskond nõuab õigluse austamist, õiglast väärtuste hierarhiat ning ainelise ja tungidega seotu allutamist sisemisele ja vaimsele. Eriti seal, kus patt on ühiskonna seisundit väärastanud, on hädavajalik kutsuda inimesi oma südames pöörduma ning Jumala armu paluma, et saavutada ühiskondlikud muutused, mis tõesti teenivad iga inimest tema terviklikkuses. Suurim ühiselu käsk on armastus. See nõuab õiglast käitumist ja teeb selle võimalikuks.
OSAVÕTT ÜHISKONNAELUST
1897-1902, 1918-1920
Iga inimkogukond vajab õiguspärast võimu, mis hoiab alal korda ning aitab kaasa ühise hüve teostumisele. Sellise võimu alus asub inimloomuses, sest see vastab Jumala seatud korrale.
1901, 1903-1904, 1921-1922
Võimu rakendatakse õiguspäraselt, kui see toimub ühise hüve huvides ning selleks kasutatakse kõlbeliselt lubatud vahendeid. Seetõttu peavad poliitilised režiimid olema määratletud oma kodanike vabade otsustega ning austama seaduslikkuse põhimõtet, mille kohaselt on ülimuslik seadus, aga mitte inimeste suvaline tahe. Ebaõiglased seadused ning meetmed, mis on vastuolus kõlbluskorraga, ei ole südametunnistusele siduvad.
1905-1906, 1924
Ühise hüve all mõistetakse kõiki neid ühiskonnaelu tingimusi ühtekokku, mis võimaldavad nii inimrühmadel kui ka üksikutel inimestel saavutada oma täiuslikkus.
1925
Ühisesse hüvesse kuulub isiku põhiõiguste austamine ja edendamine, isiku ja ühiskonna vaimsete ja ajalike hüvede arendamine ning rahu ja kõikide julgeolek.
1910-1912, 1927
Ühine hüve teostub kõige täielikumalt nendes poliitilistes kogukondades, mis kaitsevad ja edendavad oma kodanike ja vaherühmade hüve, unustamata kogu inimkonna üleüldist hüve.
1913-1917, 1926
Iga inimene võtab osa ühise hüve edendamisest vastavalt oma kohale ja rollile, austades õiglasi seadusi ja hoolitsedes nende valdkondade eest, mille eest tema on isiklikult vastutav – nagu perekond ja amet. Kodanikud peaksid võtma aktiivselt osa avalikust elust nii palju kui võimalik.
SOTSIAALNE ÕIGLUS
1928-1933, 1943-1944
Ühiskond tagab sotsiaalse õigluse, kui ta austab inimväärikust ja inimõigusi ühiskonna enda tõelise eesmärgina. Lisaks püüdleb ühiskond sotsiaalse õigluse poole, mis on seotud ühise hüvega ja võimu teostamisega, kui ta loob tingimused, mis võimaldavad üksikisikutel ja kooslustel saavutada seda, millele neil on õigus.
1934-1935, 1945
Kõik inimesed on väärikuse ja põhiõiguste poolest võrdsed, sest nad on loodud ühe Jumala näo järgi, neil on ühesugune mõistuslik hing, üks loomus ja päritolu ning ühine kutsumus taevasele õndsusele Kristuses, ainsas Päästjas.
1936-1938, 1946-1947
Kristuse Rõõmusõnumile otseselt vastanduv, õigluse, inimväärikuse ja rahu vastane ühiskondlik ja majanduslik ebavõrdsus mõjutab miljoneid inimesi. Ent on olemas ka erisugustest asjaoludest põhjustatud inimestevahelised erinevused, mis vastavad Jumala kavatsustele. Jumal tahab, et iga inimene saaks teistelt seda, mida ta vajab, ning et need, kes on saanud erilised annid, jagaksid neid teistega. Sellised erinevused julgustavad ja tihti kohustavad inimesi suuremeelsusele, lahkusele ja hüvede jagamisele ning aitavad ka kultuuridel vastastikku rikastuda.
1939-1942, 1948
Solidaarsus, mis pärineb inimlikust ja kristlikust vendlusest, avaldub eeskätt hüvede õiglases jagamises, töö õiglases tasumises ning õiglasema ühiskonnakorra poole püüdlemises. Solidaarsuse voorustähendab ka usu vaimulike hüvede jagamist, mis on isegi tähtsam kui aineliste hüvede jagamine.
KÕLBLUSSEADUS
1950-1953, 1975-1978
Kõlblusseadus on Jumala tarkuse tegu. Ta kirjutab ette rajad ja käitumisreeglid, mis viivad tõotatud õndsusse ning keelab rajad, mis viivad Jumalast eemale.
1954-1960, 1978-1979
See Looja poolt iga inimese südamesse kirjutatud seadus on osalemine Jumala tarkuses ja headuses. Ta väljendab algset kõlbelist tunnetust, mis võimaldab mõistusega teha vahet hea ja kurja vahel. Ta on üldkehtiv ja muutumatu ning määrab ära aluse niihästi üksikisiku kohustustele ja põhiõigustele kui ka ühiskonnale ja tsiviilseadustele.
1960
Patu tõttu ei taju kõik inimesed alati loomuseadust või siis ei tunnusta seda ühtviisi selgelt ja vahetult.
Sel põhjusel “kirjutas Jumal käsulaudadele Seaduse, mida inimesed ei osanud lugeda oma südameist”. (Püha Augustinus)
1961-1962, 1980
Vana Seadus on ilmutatud Seaduse esimene aste. Ta väljendab paljusid tõdesid, milleni võib mõistusega jõuda loomulikul teel ning mida päästeleping seega kinnitab ja kehtivaks kuulutab. Tema kõlblusnormid võtab kokku dekaloogi kümme käsku, mis paneb aluse inimese kutsumusele – kirjutab ette, mis on Jumala ja kaasinimese armastamises olemuslik, ning keelab ära, mis sellele vastu käib.
1963-1964, 1981-1982
Vana Seadus võimaldas mõista paljusid mõistusele tabatavaid tõdesid, näitas, mis tuleb teha ja mis tegemata jätta, ning eelkõige valmistas kogenud õpetajana ette meeleparandust ja Hea Sõnumi omaksvõtmist ning kallutas inimesed sellele. Kuigi Vana Seadus oli püha, vaimne ja hea, oli see siiski ebatäiuslik, sest iseenesest ei andnud ta tugevust ja Vaimu armu enda järgimiseks.
1965-1972, 1977, 1983-1985
Kristuse kuulutatud ja täidetud Uus Seadus ehk Evangeeliumiseadus on jumaliku seaduse – nii loomuseaduse kui ilmutatud seaduse – täidesaatmine ja täius. Selle kokkuvõtteks on käsk armastada Jumalat ja kaasinimest ning armastada üksteist nii, nagu Kristus on meid armastanud. See on ühtlasi meie sisemine reaalsus: Püha Vaimu arm, mis teeb sellise armastuse võimalikuks. See on „vabaduse seadus” (Jk 1:25), sest ta kallutab meid armastuse ajendusel tegutsema sundimatult.
Uus Seadus on põhiliselt seesama Püha Vaimu arm, mis saab osaks neile, kes usuvad Kristusesse. (Aquino püha Thomas)
1971-1974, 1986
Uue Seaduse võib leida Kristuse elust tervikuna ja Tema kuulutusest ning apostlite moraaliõpetusest. Selle põhiväljendus on Mäejutlus.
ARM JA ÕIGEKSMÕISTMINE
1987-1995, 2017-2020
Õigeksmõistmine on Jumala armastuse õilsaim tegu. See on Jumala halastav ja tasuta tegu, mis annab andeks meie patud ning teeb meid kogu meie olemuses õigeks ja pühaks. See sünnib Püha Vaimu armu läbi, mille on meie jaoks välja teeninud Kristus oma Kannatusega ning mis antakse meile ristimises. Õigeksmõistmisest algab inimese vaba vastus, s.t usk Kristusesse, ning koostöö Püha Vaimu armuga.
1996-1998, 2005, 2021
See arm on and, mida me pole pälvinud ja millega Jumalvõtab meid osalema Pühima Kolmainsuse elus ning annab meile võime tegutseda Tema armastusest. Seda armu nimetatakse ka pühitsevaks, jumalikustavaksvõi püsiarmuks, sest see pühitseb ja teeb Jumala sarnaseks. Ta on üleloomulik, sest sõltub täielikult Jumala vabast algatusest (me pole seda pälvinud) ning ületab inimeste mõistuse ja tahtejõu võimalused. Seepärast jääb ta väljapoole meie kogemust.
1999-2000, 2003-2004, 2023-2024
Lisaks pühitsevale armule on veel nn aktuaalne arm (and eriliste olukordade jaoks), sakramentaalne arm (iga sakramendi jaoks) ja karisma (and, mis on mõeldud Kiriku ühiseks hüveks). Viimasesse liiki kuulub ka seisusearm kiriklike teenistuste ja argielu eest vastutajaile.
2001-2002, 2022
Arm käib meie vaba vastuse eel, valmistab selle ette ning toob esile. Ta vastab inimvabaduse sügavatele igatsustele, kutsub seda koostööle ja viib täiuse poole.
2006-2010, 2025-2026
Üldiselt viitab teene õigusele saada hea teo eest teenitud tasu. Jumalalt ei saa me tegelikult endale midagi teenida, sest kõik, mis meil on, oleme saanud Jumalalt tasuta. Sellest hoolimata annab Ta meile siiski võimaluse pälvida teeneid, kui me ühineme Kristuse armastusega, mis on meie teenete allikas Jumala ees. Teened heade tegude eest võlgneme seega eelkõige Jumala armule – ning alles siis oma vabale tahtele.
2010-2011, 2027
Püha Vaimu sisendusel saame teenida nii endale kui teistele armu, mis aitab inimest pühitseda ja igavesse ellu jõuda. Samuti võime teenida ajalikke hüvesid, mis Jumala kava kohaselt on meile kasuks. Mitte keegi ei suuda aga teenida esmast armu, millest algab pöördumine ja õigeksmõistmine.
2012-2016, 2028-2029
Kõik usklikud on kutsutud kristlikule pühadusele. See on kristliku elu ja armastuse täius, mis saavutatakse lähedases ühenduses Kristusega ja Tema läbi Pühima Kolmainsusega. Kristlase tee pühadusele kulgeb Risti kaudu ja selle lõpp on õigete ülestõusmine, mil Jumal saab kõigeks kõiges.
KIRIK – EMA JA ÕPETAJA
2030-2031, 2047
Kirik on see kogukond, milles kristlane võtab vastu Jumala sõna, „Kristuse seaduse” (Gl 6:2) õpetused ja sakramentide armu. Kristlased on ühendatud Kristuse euharistilise Ohvriga sel viisil, et nende kõlbeline elu on vaimne jumalateenistus. Nad õpivad pühadust ülipüha Neitsi Maarja ja pühakute elu eeskujust.
2032-2040, 2049-2051
Õpetusameti ülesanne on kuulutada usku, mida tuleb uskuda ja ellu rakendada. See laieneb ka loomuseaduse erilistele nõuetele, millest kinnipidamine on pääsemiseks hädavajalik.
2041, 2048
Kiriku viis käsku on mõeldud kindlustama usklikele nende vähimat hädavajalikku osadust palvevaimus ja sakramentides, püüet kõlblusele ning kasvamist Jumala ja kaasinimese armastamises.
2042-2043
Need on: 1. Osaleda pühal Missal pühapäeval ja suurematel kirikupühadel ning jätta kõik tööd-tegemised, mis võiksid häirida nende päevade pühadust. 2. Vähemalt kord aastas – meeleparandust vastu võttes – pihtida oma patud. 3. Võtta vastu püha Armulaud vähemalt ülestõusmisajal. 4. Pidada Kiriku seatud paastu- ja lihast loobumise päevi. 5. Toetada jõukohaselt Kirikut tema materiaalsetes vajadustes.
2044-2046
Kui kristlaste elu kasvab kokku Issanda Jeesuse eluga, siis tõmbavad nad teisi kaasa usule tõelisse Jumalasse, ehitavad Kirikut, täidavad maailma Evangeeliumi vaimuga ning kiirendavad Jumalariigi tulemist.
III osa · Elu Kristuses
II jagu: Kümme käsku
1. Mina olen Issand, sinu Jumal, kes sind tõi välja Egiptusemaalt, orjusekojast. Sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval!
2. Sa ei tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti sellest, mis on ülal taevas, ega sellest, mis on all maa peal, ega sellest, mis on maa all vees! Sa ei tohi neid kummardada ega neid teenida.
3. Sa ei tohi Issanda, oma Jumala nime asjata suhu võtta!
4. Pea meeles, et sa pead hingamispäeva pühitsema!
5. Auusta oma isa ja ema!
6. Sa ei tohi tappa!
7. Sa ei tohi abielu rikkuda!
8. Sa ei tohi varastada!
9. Sa ei tohi oma ligimese vastu vale tunnistust anda!
10. Sa ei tohi oma ligimese koda igatseda!
2052-2054, 2075-2076
Noormehele, kes seda küsis, ütles Jeesus: „Kui sa tahad ellu minna, siis pea käsud!” ning lisas: „Tule, käi minu järel!” (Mt 19:16-21). Käskude pidamine kuulub Jeesuse järgimise juurde: need pole tühistatud, vaid inimest kutsutakse taasavastama Seadust jumaliku Õpetaja isikus. Tema täitis Seadust täiuslikult, ilmutas täies ulatuses selle tähenduse ning kinnitas selle jäävat kehtivust.
2055
Jeesus seletab Seadust üheainsa, olgugi kahetise armastamisekäsu valguses, mis ongi Seaduse täitumus: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest südamest, kõigest hingest ja kõigest meelest! See on suurim ja esimene käsk. Teine on selle sarnane: Armasta oma ligimest nagu iseennast! Neis kahes käsus on koos kogu Seadus ja Prohvetid” (Mt 22:37-40).
2056-2057
See tähendab „kümmet käsusõna” (2Ms 34:28). Need sõnad võtavad kokku Seaduse, mille Jumal andis Iisraeli rahvale Moosese vahendatud liidulepingu raames: armastada Jumalat (esimesed kolm) ja armastada kaasinimest (ülejäänud seitse). Nendega näitab Jumal kogu äravalitud rahvale ja igale üksikisikule teed ellu, mis on patu orjusest vaba.
2058-2063, 2077
Dekaloogi tuleb mõista Lepingu valguses, milles Jumal ennast ilmutas ja tegi teatavaks oma tahte. Käskude pidamisega näitas rahvas, et ta kuulub Jumalale ning vastas tänulikkusega Tema armastuse osutamisele.
2064-2068, 2078
Kirik on ustav Pühakirjale ja Jeesuse eeskujule ning tunnistab dekaloogi põhjapanevat tähtsust ja tähendust. Kristlase kohus on sellest kinni pidada.
2069, 2079
Kümme käsku moodustavad ühtse ja jagamatu terviku, sest iga käsk viitab teistele ja tervele dekaloogile. Ühe käsu rikkumine tähendab seega kogu Seaduse rikkumist.
2070-2073, 2080-2081
See on nii, sest kümme käsku väljendavad inimese põhikohustusi Jumala ja kaasinimeste suhtes.
2074, 2082
On küll, sest Kristus, kelleta me ei suuda teha midagi, teeb selle meile võimalikuks oma Vaimu ja armu andidega.
2083-2094, 2133-2134
See tähendab, et uskliku kohus on hoida ja kasvatada endas jumalikke voorusi ning hoiduda nende vastu patustamast. Usk tähendab uskuda Jumalasse ning lükata tagasi kõik, mis usule vastandub nagu tahtlik kahtlemine, uskumatus, hereesia (väärõpetus), apostaasia (usust taganemine), skisma (allumatus). Lootus tähendab oodata usaldusega Jumala õndsat nägemist ja Tema abi, vältides meeleheidet või jultumust. Armastus tähendab armastada Jumalat üle kõige ning jätta seepärast ükskõiksus, tänamatus, leigus, vaimulik laiskus ning uhkusest sündiv jumalavihkamine.
2095-2105, 2135-2136
Need sõnad tähendavad Jumala kummardamist kõige oleva Issandana, Tema väärilist teenimist üksinda ja kogukonnas; kiituse, tänu ja vajaduste Tema ette toomist palves; ohverdamist Temale, eelkõige oma elu toomist vaimulikuks ohvriks ühenduses Kristuse täiusliku Ohvriga; ning kõige Jumalale lubatu või tõotatu täitmist.
2104-2109, 2137
Igal inimesel on õigus ja moraalne kohus otsida tõde, eriti Jumalasse ja Tema Kirikusse puutuvas. Kui tõde on teada saadud, on igal inimesel õigus ja moraalne kohus see omaks võtta, seda ustavalt hoida ning Jumalat õigesti teenida. Samas nõuab inimese väärikus, et usulistes asjades ei sunnita kedagi tegema midagi oma südametunnistuse vastast või jätma avaliku korra õiglastes raamides tegemata midagi südametunnistuse kohast. See kehtib nii era- kui avalikus elus, nii üksinda kui koos teistega.
2110-2128, 2138-2140
See käsk keelab
• mitme-või ebajumalausu: millegiloodu, võimu, raha või isegi deemonite jumaldamise;
• ebausu:kõrvalekaldumise tõelise Jumala teenimisest, mis võib väljenduda „selgeltnägemises“, maagias, nõidumises, spiritismis;
• usupõlguse: Jumala kiusamise sõnas ja teos; pühaduseteotuse (sakrileegi) – pühitsetud isikute ja esemete, eriti Euharistia rüvetamise; simoonia ehk vaimulike asjade, ametite vms müütamise;
• ateismi: Jumala olemasolu eitamise, mis tugineb tihti väärale arusaamale inimese sõltumatusest;
• agnostitsismi: väite, et Jumalat ei saa tunnetada – mis tähendab usulist ükskõiksust ja praktilist ateismi.
2129-2132, 2141
Vana Testament keelas selle käsuga igasuguse kujutise Jumalast, kes on absoluutselt meelteülene (transtsendentne). Seevastu kristlikku pühapiltide ja -kujude austamist õigustab Jumala Poja Lihakssaamine (nagu kinnitas 787. aastal Nikaia Kirikukogu), sest selle austamise aluseks on inimeseks sündinud Jumala Poja müsteerium, mille läbi transtsendentne Jumal saab ka nähtavaks. See ei tähenda kujutise kummardamist, vaid sellel kujutatud isiku – Kristuse, ülipüha Neitsi Maarja, inglite või pühakute – austamist.
Teine käsk: ÄRA KURITARVITA JUMALA NIME
2142-2149, 2160-2163
Jumala nimele antakse au seda õnnistades, kiites ja ülistades. Seepärast on keelatud kasutadaJumala nime selleks, et õigustada kuritegu. Samuti on vale kasutada Jumala püha nime igasugusel sobimatul viisil nagu Jumalat needa(see on loomu poolest raske patt), kiruda või murda tõotust, mis on antud Tema nimel.
2150-2151, 2163-2164
See on keelatud, sest siis kutsutakse valet õigeks tunnistama Jumal, kes on Tõde ise.
Ära vannu midagi ei Looja ega loodu nimel, kui puudub tõde, hädavajadus või aukartus!
(Loyola püha Ignatius).
2152-2155
Vande murdmine on millegi vande all tõotamine, mida tõotaja ei kavatsegi teha, või vandega kinnitatud tõotuse rikkumine. See on raske patt Jumala vastu, kes peab alati oma lubadusi.
Kolmas käsk: PÜHITSE PÜHAPÄEVA
2168-2172, 2189
Jumal tegi seda, sest hingamispäev meenutab seitsmendat loomispäeva, mil Jumal hingas (puhkas), samuti Iisraeli vabastamist Egiptuse orjapõlvest ning lepingut, mille Issand sõlmis oma rahvaga.
2173
Jeesus tunnistas hingamispäeva pühadust ning andis oma jumaliku autoriteediga sellele õige tõlgenduse: „Hingamispäev on seatud inimeste jaoks, mitte inimene hingamispäeva jaoks” (Mk 2:27).
2174-2176, 2190-2191
Põhjus on see, et pühapäev on Kristuse Ülestõusmise päev. „Nädala esimese päevana” (Mk 16:2) meenutab see loomise algustja hingamispäevale järgneva „kaheksanda päevana” sümboliseerib Kristuse Ülestõusmisega sisse juhatatud uut loomist. Nii on sellest saanud kristlaste jaoks esimene kõigi päevade ja pühade hulgas. See on Issanda päev, mil Kristus viis Paasaohvrina täide juutide hingamispäeva vaimse mõtte ja kuulutas välja inimese igavese rahu Jumalas.
2177-2185, 2192-2193
Kristlane pühitseb pühapäeva ja seatud kirikupühi pühast Missast osavõtmisega ning hoidub tegevustest, mis võiksid takistada Jumala teenimist või häirida Issanda päevale omast rõõmu või ka hingele ja ihule vajalikku puhkust. Lubatud on perekondlikest kohustustest või tähtsatest ühiskondlikest ülesannetest tulenev tegevus, kui sellest ei kujune harjumust, mis võiks kahjustada pühapäeva pühadust, perekondlikku elu ja tervist.
2186-2188, 2194-2195
See on tähtis, et kõik saaksid tõelise võimaluse küllalt puhata ja leida aega, et hoolitseda oma usu-, perekonna-, kultuuri- ja ühiskondliku elu eest. See on tähtis ka selleks, et leida sobiv aeg mediteerimiseks, mõtisklemiseks, vaikimiseks, õppimiseks ja heategevuseks (eriti haigete ja eakate hulgas).
Neljas käsk: AUSTA OMA ISA JA EMA
2196-2200, 2247-2248
See nõuab, et austaksime oma vanemaid ja neid, kellele Jumal on meie heaks andnud oma meelevalla.
2201-2206, 2249
Perekonna moodustavad abielus ühinenud mees ja naine koos oma lastega. Perekonna lõi ja perekonnale andis põhiolemuse Jumal. Abielu ja perekonna sihiks on kaasade heaolu ning laste soetamine ja kasvatamine. Ühe perekonna liikmed loovad omavahel isiklikud suhted ja esmase vastutuse. Kristuses saab perekonnast kodukirik, sest see on usu, lootuse ja armastuse kogukond.
2207-2208
Perekond on ühiskonna algrakk ning on seepärast esmane mistahes ühiskondliku võimu tunnustuse suhtes. Perekondlikud väärtused ja põhimõtted moodustavad ühiskondliku elu aluse. Perekonnaelu on sissejuhatus ühiskonnaellu.
2209-2213, 2250
Ühiskonna kohus on toetada ja kindlustada nii abielu kui perekonda, austades subsidiaarsuse põhimõtet. Avalik võim peab tunnustama, kaitsma ja edendama abielu ja perekonna tõelist loomust, avalikku kõlblust, vanemlikke õigusi ja perede majanduslikku kindlustatust.
2214-2220, 2251
Lapsed võlgnevad vanematele (lapselikult vaga) austuse, tänu, tähelepanu ja kuulekuse. Austades vanemaid ja pidades häid suhteid õdede-vendade vahel, aitavad nad kaasa terve perekonna üldisele kasvamisele kooskõlas ja pühaduses. Täiskasvanud laste kohus on anda oma vanematele materiaalset ja moraalset tuge, kui nad on hädas, haiged, üksinduses või vanad.
2221-2231
Osalistena Jumala isaksolemises kannavad vanemad esmavastutust oma laste kasvatamise eest ning on neile ka esimesed usukuulutajad. Nende kohus on armastada ja austada oma lapsi kui isikuid ja Jumala lapsi ning kanda võimalust mööda hoolt nende ihu ja hinge vajaduste eest. Nad peaksid valima lastele sobiva kooli ning andma neile arukat nõu kutse ja eluviisi valikul. Eriliselt on nende ülesandeks laste kasvatamine ristiusus.
2252-2253
Vanemad kasvatavad neid eeskuju, palve, koduse usuõpetuse ning Kiriku elust osavõtmise varal.
2232-2233
Perekondlikud sidemed on tähtsad, ent mitte absoluutsed, sest kristlase esmane kutsumus on järgida Kristust ja Teda armastada: „Kes isa ja ema armastab enam kui mind, see ei ole mind väärt, ja kes poega või tütart armastab enam kui mind, see ei ole mind väärt” (Mt 10:37). Vanemad peaksid rõõmuga toetama oma laste valikut mis tahes viisil Jeesust järgida – ka pühendunud elus või pühas preestriteenistuses.
2234-2237, 2254
Võimu tuleb alati rakendada teenimisena, austades põhilisi inimõigusi, õiglast väärtuste hierarhiat, seadusi ning väljajagava õigluse (ld justitia distributiva) ja subsidiaarsuse põhimõtteid. Kõik, kes rakendavad võimu, peaksid seadma kogukonna huvid enda huvidest kõrgemale ning oma otsustes juhinduma tõest Jumala, inimese ja maailma kohta.
2238-2241, 2255
Need, kes alluvad võimule, peaksid nägema võimu omajates Jumala esindajaid ning tegema nendega lojaalselt koostööd avaliku ja ühiskondliku elu õigeks toimimiseks. See koostöö hõlmab kodumaa-armastust ja -teenimist, valimisõigust ja -kohustust, maksude maksmist, kodumaa kaitsmist ning konstruktiivse kriitika tegemise õigust.
2242-2246, 2256-2257
Kodanikel on kohustus oma südametunnistuse järgi mitte kuuletuda võimuorganite seadustele, mis on vastuolus kõlbluskorra nõuetega: „Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna” (Ap 5:29).
Viies käsk: ÄRA TAPA
2258-2262, 2318-2320
Inimese elu tuleb austada, kuna see on püha. Inimelu vajab algusest peale Jumala loovat tegevust ning see jääb igavesti eriliselt seotuks Loojaga, oma ainsa eesmärgiga. Mitte kellelgi ei ole luba süütut inimest surma saata: see on ränk eksitus inimväärikuse ja Looja pühaduse vastu. „Sa ei tohi tappa süütut ega õiget” (2Ms 23:7).
2263-2265, 2321
Sest valides õigustatud enesekaitse, austatakse enese või teiste õigust elada ega valita tapmist. Mõnede jaoks, kes vastutavad teiste elu eest, võib õigustatud enesekaitse osutuda mitte ainult õiguseks, vaid tõsiseks kohustuseks, mille juures aga ei tohi kasutada ülearust jõudu.
2266
Seadusliku võimuorgani määratud karistuse eesmärgiks on kaotadasüüteo läbi tekkinud korratus, kaitsta avalikku korda ja inimeste kindlustunnet ning aidatasüüdlasel ennastparandada.
2267
Karistus peab vastama kuriteo raskusele. Kuna riigil on tänapäeval võimalusi kuritegevust tõhusalt ennetada ja takistada süüdlasi uuesti kahju tegemast, esineb tänapäeval „äärmiselt harva, praktiliselt peaaegu mitte enam” juhtumeid, kus surmanuhtlus on asendamatu (entsüklika Evangelium vitae). Kui sellest kergemad karistused täidavad oma ülesande, tuleks võimul nendega piirduda – see on paremini kooskõlas ühise hüve ja inimväärikusega ega võta süüdlaselt lõplikult võimalust ennast parandada.
2268-2283, 2322-2325
Viies käsk keelab rasked eksimused kõlblusseaduse vastu:
• otsene ja tahtlik mõrv ning sellele kaasaaitamine;
• otsene abort – nii eesmärgi kui vahendina – ja sellele kaasaaitamine. Selle patuga kaasneb sakramendiosadusest eraldamise (ekskommunikatsiooni) karistus. Inimelutuleb tingimusteta austada ja puutumatuna kaitsta viljastumise hetkest alates;
• otsene eutanaasia – vigase, haige või surija elu lõpetamine teoga või vajaliku teo tegematajätmisega;
• enesetappning sellele tahtlik kaasaitamine, sest see on raske patt Jumala, iseenda ja kaasinimese õiglase armastamise vastu. Avaliku pahameele (skandaali) tekitamine võib raskendada enesetapja vastutust, vaimne häiritus ja sügav hirm võivad seda kergendada.
2278-2279
Kui konstateeritakse haige peatset surma, ei tohi tema tavalist hooldamist katkestada. Lubatud on kasutada valuvaigisteid, mis ei ole suunatud surmale, ning võib loobuda erakorralistest arstlikest meetmetest, mis ei tõota paranemist.
2273, 2323
Iga inimese võõrandamatu õigus elule viljastumise hetkest alates on tsiviilühiskonna ja tema seadusandluse põhialuseid. Kui riik ei rakenda oma võimu kõigi kodanike ja eriti kõige haavatavamate, sealhulgas sündimata laste õiguste teenistusse, õõnestab ta sellega õigusriigi aluseid.
2284-2287, 2326
Hukutamise, teiste ahvatlemise kurjale teole, hoiab ära lugupidamine inimese hinge ja ihu vastu. Kes tahtlikult ahvatleb rasket pattu tegema, teeb ise rasket pattu.
2288-2291
Meie kohuseks on mõistlik hoolitsus enese ja teiste tervise eest, hoidudes siiski kehakultusest ja igasugustest liialdustest. Samuti tuleb hoiduda elu ja tervist tõsiselt kahjustavatest narkootilistest ainetest, aga ka liigsest toidust, alkoholist, tubakast ja arstimite tarbimisest.
2292-2295
Need on kõlbeliselt lubatavad, kui nad teenivad inimisiku ja ühiskonna hüve tervikuna, seadmata liigselt ohtu asjaosaliste elu, nende ihulikku ja vaimset tervist. Katsealused peavad olema tingimustest teadlikud ja nendega nõus.
2296
Siirdamine on kõlbeliselt vastuvõetav doonori nõusolekul ja kui see pole talle liigselt ohtlik. Elundi pärandamise õilsa teo puhul tuleb veenduda, et loovutaja on enne elundi eemaldamist tõesti surnud.
2297-2298
Need on inimrööv ja pantvangiks võtmine, terrorism, piinamine, vägivald ja sundsteriliseerimine. Kehaosade amputeerimine või vigastamine on kõlbeliselt lubatav ainult üheselt terapeutilistel põhjustel.
2299
Surijal on õigus maise elu väärikatele viimsetele hetkedele, eelkõige eestpalvete ja sakramentide abile, mis valmistavad teda ette kohtumiseks elava Jumalaga.
2300-2301
Lahkunu surnukeha tuleb kohelda armastuse ja austusega. Tuhastamine on lubatud, kui sellega ei taheta näidata, et eitatakse usku ihu ülestõusmisesse.
2302-2303, 2330
Issand kuulutas: „Õndsad on rahutegijad” (Mt 5:9). Ta kutsus üles südamerahule ja mõistis hukka kõlblusvastase viha, mis on soov maksta kätte kogetud ülekohtu eest, ning vaenamise, mis kavatseb kurja kaasinimese vastu. Kui need hoiakud on olulise tähtsusega asjade puhul tahtlikud ja nendega sisimas nõustutakse, on nad rasked patud armastuse vastu.
2304-2305
Rahu maailmas, mis on vajalik inimelu austamise ja arenemise pärast, ei tähenda üksnes sõja puudumist või vaenupoolte jõutasakaalu. Rahu on „korrast lähtuv rahu” (ld tranquillitas ordinis – püha Augustinus), „õigluse vili” (Js 32:17) ja armastuse tulemus. Maapealne rahu on Kristuse rahu kuju ja vili.
2304-2306
Rahu maailmas nõuab inimeste hüvede õiglast jagamist ja kaitsmist, vaba suhtlemist inimeste vahel, üksikisiku ja rahvaste väärikuse austamist, õigluse ja vennalike suhete pidevat viljelemist.
2307-2309
Relvajõu kasutamine on moraalselt õigustatud, kui on täidetud kõik alljärgnevad tingimused:
• ründaja poolt põhjustatav kannatus on kauakestev, raske ja kindel;
• on ilmnenud, et kõigist muudest rahumeelsetest vahenditest pole kasu;
• väljavaated edule on hästi põhjendatud;
• relvajõu kasutamine ei tohi põhjustada suuremat kurja kui see, mida likvideerima asuti, eriti arvestades tänapäeva massihävitusrelvade võimsust.
2309-2311
See kohustus on arukat hinnangut andvatel valitsusjuhtidel, kellel on ka õigus kohustada kodanikke oma riiki kaitsma. Erandiks sellest kohustusest on isiklik õigus südametunnistuse alusel keelduda, kuid sel juhul tuleb kohustust täita ühiskonda mõnel muul viisil teenides.
2312-2314, 2328
Kõlblusseadus kehtib ka sõjaolukorras ning nõuab tsiviilelanikkonna, haavatud sõdurite ja sõjavangide inimlikku kohtlemist. Tahtlik tegu rahvusvahelise õiguse vastu nagu ka selle teostamiseks antud käsk on kuritegu, mida ei õigusta pimeda kuuletumise argument. Massiline hukkamine, samuti mõne rahva või etnilise grupi hävitamine on üliraske kuritegu. Iga inimene on kõlbeliselt kohustatud keelduma sellist kuritegu nõudva käsu täitmisest.
2315-1217, 2327-2330
Kurja ja ebaõigluse tõttu, mida sõda kaasa toob, peame tegema kõik, mis on mõistlikult võimalik, et seda vältida. Sel põhjusel on eriti tähtis vältida:
• relvade kogumist ja müüki väljaspool võimuorganite korraldusi;
• igat laadi majanduslikku ja ühiskondlikku ebaõiglust;
• etnilist ja religioosset diskrimineerimist;
• kadedust, usaldamatust, ülbust ja kättemaksuvaimu.
Kõik, mida tehakse nende ja teiste ebakõlade kõrvaldamiseks, aitab edendada rahu ja hoida ära sõda.
Kuues käsk: ÄRA RIKU ABIELU
1331-2336, 2392-2393
Jumal lõi inimese meheks ja naiseks, võrdse väärikusega isikuteks, kutsumusega elada armastuses ja osaduses. Igal inimesel tuleb aktsepteerida oma identiteeti kas mehe või naisena ning tunnustada selle tähtsust isiku kui terviku jaoks nii sugude erinevuse kui vastastikuse täiendamise mõttes.
2337-2338, 2395
Suguline karskus tähendab seksuaalsuse positiivset lõimumist isiksusse. Seksuaalsus saab tõeliselt inimlikuks, kui see toimib isikutevahelises suhtes õigel viisil. Karskus on kõlbeline voorus, Jumala kingitus – arm ja Püha Vaimu vili.
2339-2343, 2346
Karskuse voorusega käib kaasas enesevalitsemise harjutamine kui inimese vabaduse väljendus, mis on suunatud eneseandmisele. Selle eesmärgi saavutamiseks on vajalik terviklik ja pidev, aste-astmeline kasvatus.
2340-2347
Käepärast on palju vahendeid: Jumala arm, sakramentide abi, palve, iseenda tundmaõppimine, erinevatele olukordadele vastav askees, kasvamine voorustes, eriti mõõdukuse vooruses, mis taotleb, et kirgi juhiks mõistus.
2348-2350, 2394
Kristust, karskuse kõrgeimat eeskuju järgides on kõik ristitud kutsutud elama karskelt, igaüks vastavalt oma seisusele elus. Mõned on valinud neitsilikkuse või pühendunud tsölibaadi, mis lubab neil kinkida ennast jagamatu südamega erilisel viisil ainuüksi Jumalale. Teised, kui nad on abielus, elavad abielulises karskuses, või loobumises, kui nad on vallalised.
2351-2359, 2396
Rasked patud karskuse vastu erinevad oma objekti poolest: abielurikkumine, eneserahuldamine, liiderdamine, pornograafia, prostitutsioon, vägistamine, homoseksuaalsed teod. Neis kõigis väljendub himuruse pahe. Need patud on veelgi raskemad, kui nendega rikutakse alaealiste füüsilist ja kõlbelist puutumatust.
2336
Olgugi et Piibli käsutekst ütleb vaid: „Sa ei tohi abielu rikkuda!” (2Ms 20:14), järgib Kiriku Pärimus kõikehõlmavalt kogu Vana ja Uue Testamendi kõlblusõpetust ning koondab kõik karskusevastased patud kuuenda käsu alla.
2354
Kuna ametivõimude kohus on edendada inimväärikuse austamist, peavad nad kujundama karskusesõbralikku elukeskkonda. Ennetamaks ülalmainitud raskeid eksimusi eriti alaealiste ning teiste ühiskonna nõrgemate liikmete vastu, tuleks tal kehtestada kohane seadusandlus.
2360-2361, 2397-2398
Abielulise armastuse hüved, mida ristitute jaoks pühitseb abielusakrament, on ühtsus, truudus, lahutamatus, avatus soojätkamiseks.
2362-2367
Abielulisel suguaktil on kahetine tähendus: ühekssaamine (kaasade täielik andumine teineteisele) ja soojätkamine (avatus elu edasiandmiseks). Mitte keegi ei tohi rikkuda Jumala seatud lahutamatut seost nende kahe tähenduse vahel, välistades ühe või teise.
2368-2369, 2399
Sündide reguleerimine, mis on üks vanemliku vastutuse aspekte, on kõlbeliselt vastuvõetav, kui kaasad teevad seda välise sunni ja egoistlike taotlusteta tõsistel põhjustel ning kõlbluse objektiivseid kriteeriumejärgivatemeetodite abil. See tähendab suguühtest hoidumist viljakate perioodide ajal ja selleks viljatute perioodide valimist.
2370-2372
Olemuselt kõlblusvastane on iga toiming, mille sihiks on takistada soojätkamist kas eesmärgi või vahendina, nii enne abielulist suguakti, selle ajal kui ka pärast seda selle loomulike tagajärgede arenemisel. Siia kuuluvad näiteks otsene steriliseerimine või rasestumisvastaste vahendite kasutamine.
2373-2377
Need on kõlblusvastased, sest nii lahutatakse soojätkamineaktist, milles kaasad anduvad teineteisele, ning antakse ülemvõim inimisiku päritolu ja saatuse üle tehnoloogia kätte. Paariväline kunstlik seemendamine või viljastamine, mille puhul abielupaarile lisandub kolmas isik, riivab otseselt ka lapse õigust põlvneda isast ja emast, keda ta tunneb, kes on ühendatud abielus ja kellel on eriline õigus saada lapsevanemaks ainult läbi teineteise.
2378, 2398
Laps on Jumala and, abielu suurim kingitus. Õigust last saada („laps iga hinna eest“) ei ole olemas. Küll aga on lapsel õigus olla oma vanemate ühekssaamise vili, samuti kuulub lapse õiguste hulka, et teda austataks kui isikut viljastumise hetkest peale.
2379
Kui abielupaarile pole kingitud lapsi ja arstiteaduse pakutavad loomuseaduse kohased võimalused on ammendunud, võivad abikaasad näidata oma suuremeelsust tugivanemaks olemise või lapsendamisega või teistele tähtsaid teenuseid pakkudes. Sel kombel teevad nad teoks hinnalise vaimse viljakuse anni.
2380-2391, 2400
Need on abielurikkumine, lahutamine, polügaamia, verepilastus, vabad liidud (kooselu, konkubinaat), suguelu enne ja väljaspool abielu.
Seitsmes käsk: ÄRA VARASTA
2401-2402
See käsib austada varade määratust üleüldiseks otstarbeks ja nende õiglast jaotamist, nende eraomandit, ning austada inimesi, nende vara ja loodu puutumatust. Kirik näeb selles käsus ka oma sotsiaaldoktriini alust, mis hõlmab õiget käitumisviisi majandus-, ühiskonna- ja poliitilises elus, inimese õigust ja kohustust töötada, rahvusvahelist õiglust ja solidaarsust ning vaeste armastamist.
2403, 2452
Õigus eraomandile on olemas eeldusel, et omand on hangitud või saadud õiglasel viisil ning et varade üleüldine otstarve – rahuldada kõikide põhivajadused – jääb esikohale.
2404-2406
Eraomandi otstarve on tagada üksikisiku vabadus ja väärikus, võimaldades tal rahuldada nii temast sõltuvate kui ka teiste inimeste põhivajadusi.
2407-2415, 2450-2451
Seitsmes käsk nõuab teistele kuuluvate hüvede austamist õigluse ja armastuse, mõõdukuse ja solidaarsuse praktiseerimise alusel. Eriti nõuab see seda, et peetaks kinni antud lubadustest ja sõlmitud kokkulepetest; et toimepandud ülekohus hüvitataks ja varastatud asjad tagastataks; et austataks loodu puutumatust, kasutades maapõue-, taime- ja loomavarusid arukalt ja mõõdukalt, pidades eelkõige silmas väljasuremisohus liike.
2418, 2456-2457
Loomi – Jumala loomingut – tuleb kohelda heatahtlikult, hoidudes nii liialdavast armastusest kui ka hoolimatust kohtlemisest, eriti teaduslikes eksperimentides, mis ületavad mõistlikke piire ning põhjustavad loomadele asjatut piina.
2408-2414, 2453-2455
Kõigepealt keelab see käsk varguse, s.t võõra vara võtmise või kasutamise omaniku mõistliku tahte vastaselt. See võib toimuda ka ebaõiglase töötasu maksmisega, hindadega spekuleerimisega saavutamaks kasu teiste arvel, maksutõendite ja arvete võltsimisega. See käsk ei luba äri- ja maksupettust, era- või avaliku omandi tahtlikku rikkumist. Keelatud on ka liigkasuvõtmine, korruptsioon, ühisvara kasutamine isiklikes huvides, meelega lohakalt tehtud töö ning pillamine.
2419-2423
Kiriku sotsiaaldoktriin on inimese väärikust ja ühiskondlikkust puudutavate evangeelsete tõdede loomulik edasiarendus, mis pakub lähtealuseid järelemõtlemiseks, kriteeriumeid hindamiseks ning tegevuse norme ja juhiseid.
2420, 2458
Kirik sekkub kõlbelise hinnangu andmisega majanduslikes ja sotsiaalsetes küsimustes siis, kui seda nõuavad põhilised inimõigused, ühine hüve või hingede päästmine.
2426, 2459
Seda tuleb kujundada valdkonnaomaste meetodite järgi kõlbluskorra ja ühiskondliku õigluse piires, nii et see teeniks inimest ja ühiskonda täies ulatuses. Ühiskonna- ja majanduselu tegija, kese ja eesmärk peab olema inimene.
2424-2425
Kiriku sotsiaaldoktriiniga on vastuolus ühiskondlikud ja majanduslikud süsteemid, mis toovad ohvriks inimese põhiõigused või mis teevad kasumist ainsa normi ja lõppeesmärgi. Seepärast lükkab Kirik tagasi ideoloogiad, mida kaasajal seostatakse kommunismiga või sotsialismi ateistlike ja totalitaarsete vormidega. Kuid kapitalismi praktikas lükkab Kirik samuti tagasi enesekeskse individualismi ning turuseaduste absoluutse ülimuslikkuseinimtöö suhtes.
2427-2428, 2460-2461
Töö on ühtaegu kohustus ja õigus, mille kaudu inimesed teevad koostööd Loojaga. Hoolsalt ja oskuslikult tehtud tööga teostame oma loomusesse kuuluva potentsiaali, austame Loojalt saadud andeid, kanname hoolt iseenda ja oma pere eest ning teenime kogu ühiskonda. Jumala armu abiga võib töö meid ka pühitseda ning saada koostööks Kristusega teiste päästmiseks.
2429-2430, 2433-2434
Igaühel peab olema võimalik teha kindlat ja ausat tööd ilma diskrimineerimiseta ning pidades aus õiglast tasumist ning vaba majanduslikku algatust.
2431, 2433
Riigi roll on tagada isikuvabaduse ja eraomandi kaitse, rahakursi stabiilsus ja avalike teenuste toimimine. Riik peab ka jälgima ja suunama inimõiguste järgimist majanduselus. Võimaluse piires peab riik aitama kodanikel tööd leida.
2432
Ärijuhid vastutavad oma tegevuse majanduslike ja keskkonnatagajärgede eest. Nad peavad võtma arvesse inimeste heaolu, mitte ainult kasumi kasvu, kuigi ka kasum on vajalik investeeringute, ettevõtte tuleviku, tööhõive ja majanduselu arenemise tagamiseks.
2435-2436
Nad peavad tegema tööd südametunnistusega, oskuslikult ja pühendunult, püüdes mis tahes vastuolusid lahendada dialoogi abil. Vägivallavabale streigile minek on kõlbeliselt lubatav, kui see osutub vajalikuks hüvede õiglase jaotamise saavutamiseks ning võtab arvesse ühist hüve.
2437-2441
Rahvusvahelisel tasandil peavad kõik riigid ja institutsioonid järgima solidaarsuse ja subsidiaarsuse põhimõtteid, et välja juurida või vähemalt leevendada vaesust, ressursside ja majandusliku potentsiaali ebavõrdsust, majanduslikku ja sotsiaalset ülekohut, inimeste ekspluateerimist, vaeste riikide võlakoorma kuhjumist ning rikutud mehhanisme, mis pärsivad vähem edasijõudnud riikide arengut.
2442
Ilmikutest usklikud osalevad otseselt poliitilises ja ühiskondlikus elus, hingestades ajalikku reaalsust kristliku vaimuga ning tehes koostööd kõigi tõeliste Evangeeliumi tunnistajate ning rahu ja õigluse eest seisjatega.
2443-2449, 2462-2463
Vaeseid armastama innustavad evangeeliumi õndsakskiitmised* ja Jeesuse eeskuju, kellel olid vaesed alati südamel: „Mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle!” (Mt 25:40). Armastus vaeste vastu näitab ennast võitlusena niihästi ainelise kui ka kultuurilise, kõlbelise ja usulise vaesuse vastu. Vaimsed ja ihulikud halastusteod ning paljud heategevusasutused, mis on loodud sajandite jooksul, näitavad selgesti, et Jeesuse järgijatele on vaeste eriline armastamine tüüpiline joon.
*Mt 5, 2-22
Kaheksas käsk: ÄRA TUNNISTA VALET OMA LIGIMESE VASTU
2464-2470, 2505
Kõik on kutsutud siirusele ja tõemeelele nii sõnas kui teos. Kõik on kohustatud tõde otsima, selle omaks võtma ja korraldama kogu oma elu tõe nõudmiste kohaselt. Kogu Jumala tõde on saanud ilmsiks Jeesuses Kristuses: Temaon Tõde ise. Need, kes Teda järgivad, elavad tõe Vaimus ning hoiduvad kahekeelsusest, valskusest ja silmakirjalikkusest.
2471-2474, 2505-2506
Kristlane peab tunnistama Evangeeliumi tõde kõikjal oma tegevuses, nii avalikus kui ka eraelus ning vajaduse korral Evangeeliumi eest ka elu andma. Märtrisurm on ülim tunnistus usutõele.
2475-2487, 2507-2509
Kaheksas käsk keelab:
• tunnistada või vanduda valet ja valetada; eksimuse raskus oleneb tõest, mida moonutatakse, asjaoludest, valetaja kavatsustest ning kahjust, mida vale kannatajatele põhjustab;
• põhjuseta hukka mõista, taga rääkida, levitada laimu või kuulujutte, mis riivavad või rikuvad head nime ja au, millele igal inimesel on õigus;
• libekeelsuse, pugemise, onupojapoliitika, eriti kui see on suunatud raskele patule või põhjendamatute eeliste saavutamisele.
Patt tõe vastu nõuab hüvitust, kui see on põhjustanud teistele kahju.
2488-2492, 2510-2511
Kaheksas käsk nõuab tõe austamist, mida saadab armastusest kantud kaalutlusoskus:
• teabelevis, kus tuleb silmas pidada nii era- kui ühishüve, eraelu kaitstust ja skandaaliohtu;
• ametisaladuste pidamisel, välja arvatud erandjuhtudel raske ja olulise põhjuse olemasolul;
• usalduslike saladuste hoidmisel.
2493-2499, 2512
Meedias edastatav teave peab teenima ühist hüve. Selle sisu peab vastama tõele ning olema õigluse ja armastuse piires ka ammendav. Edastamisel tuleb olla aus ja asjakohane ning pidada kõrvalekaldumatult kinni kõlblusest, seaduslikkusest ja inimväärikusest.
2500-2503, 2513
Tõde on kaunis, ta kannab endas vaimse ilu sära. Lisaks tõe väljendamisele sõnadega on olemas täiendavaid tõe väljendusi, eelkõige kunstiteoste ilu kujul. Need on niihästi Jumala kingitud annete kui ka inimlike pingutuste vili. Sakraalne kunst, mis on ehe ja kaunis, aitab näha ja ülistada Kristuses nähtavaks saanud Jumala saladust ning juhatab kummardama ja armastama Jumalat, Loojat ja Päästjat, kes on ülim, nähtamatu tõe ja armastuse ilu.
Üheksas käsk: ÄRA HIMUSTA OMA LIGIMESE NAIST
2514-2517, 2528-2530
Üheksas käsk nõuab lihahimust ülesaamist mõttes ja soovis. Võitlus sellise himu vastu nõuab südame puhastamist ja mõõdukuse vooruse harjutamist.
2518-2519, 2531
Üheksas käsk keelab jääda mõtete ja soovidega kuuendas käsus keelatud tegevuste juurde.
2520, 2530
Korrastamata himude vastu võideldes on kristlane Jumala armu toel võimeline saavutamasüdamepuhtuse, kui ta toetub karskuse voorusele ja annile, taotluste aususele, nii ihu- kui vaimusilma puhtusele, tundmuste ja kujutlusvõime valitsemisele ning palvele.
2521-2527, 2533
Südamepuhtus nõuab kombekust, mis kaitseb inimese sisimat ja väljendab tema karsket peenetundelisust. See ohjab tema silmavaadet ja käitumist teiste inimeste suhtes kooskõlas isikuväärikuse ja inimestevahelise suhtlemise väärikusega. Südamepuhtus vabastab laialtlevinud erotomaaniast ning hoiab eemal sellest, mis äratab ebatervet uudishimu. Samuti nõuab südamepuhtus ühiskonna vaimse atmosfääri puhastamist pideva võitlusega inimese vabaduse väärkäsitusest tuleneva kõlbelise kõikelubatavuse vastu.
Kümnes käsk: ÄRA HIMUSTA OMA LIGIMESE VARA
2534-2543, 2551-2554
Kümnes käsk, mis on üheksanda täiendus, nõuab sisemist austavat hoiakut võõra omandi suhtes ning keelab ahnitsemise,talitsematu soovi teiste asju endale saada ning kadeduse, mis on meelehärm teiste heaolu ja vara pärast koos ihaga see endale saada.
2544-2547, 2555-2556
Jeesus kutsub oma järgijaid eelistama Teda kõigele ja kõigile. Varandusest loobumine evangeeliumis nõutud vaesuse vaimus ja enda usaldamine Jumala ettehoolduse alla teeb meid vabaks murest tuleviku pärast ning valmistab meid ette õndsuseks: „Õndsad on vaesed vaimus, sest nende päralt on Taevariik” (Mt 5:3).
2548-2550, 2557
Üle kõige igatseb inimene näha Jumalat, kogu tema olemus hüüab: „Ma tahan näha Jumalat!” Inimene saavutab tõelise ja täiusliku õnne üksnes selles, kui ta näeb ja tunneb õndsust Jumalas, kes on ta armastusest loonud ning teda ääretu armastusega enda poole tõmbab.
Kes näeb Jumalat, on võitnud kätte kõik varandused, mida üldse on võimalik ette kujutada. ( Nyssa püha Gregorius)
IV osa · Kristlik palve
I jagu: Palve kristlase elus
2558-2565, 2590
Palve on mõistuse ja südame tõstmine Jumala poole või Temalt millegi hea küsimine kooskõlas Tema tahtmisega. Palve on alati kink Jumalalt, kes tuleb inimesega kohtuma. Kristlastele on palve nende kui Jumala laste isiklik ja elav suhe oma lõputult hea Isaga, Tema Poja Jeesuse Kristusega ning Püha Vaimuga, kes elab usklike südameis.
2566-2567, 2591
Sest Jumal on loomise läbi kõik olendid olematusest ellu kutsunud. Ka pärast pattulangemist jääb inimesele alles võime oma Loojat ära tunda ning igatsus Tema järele, kes on inimese loonud. Kõik usundid, erilisel viisil aga kogu päästmise ajalugu, tunnistavad inimese igatsusest Jumala järele. Siiski on eelkõige Jumal ise see, kes lakkamatult tõmbab inimest endaga müstilisse kokkupuutesse palves.
VANA TESTAMENDI ILMUTUS PALVEST
2568-2573, 2592
Aabraham on palvetaja eeskuju, sest ta „käis Jumala palge ees” (1 Ms 17,1), kuulis ja kuulas Tema sõna. Tema palve oli usuvõitlus, sest ta jäi Jumala sõnapidamisse uskuma ka katsumustes. Pealegi, pärast seda, kui ta võõrustas oma telgis Issandat, kes andis talle seal teada oma kavatsused, söandas ta patuste eest paluda julge veendumusega.
2574-2577, 2593
Moosese palve oli tüüpiline kaemuslik palve: Jumal, kes kutsus teda põlevast põõsast, jäi temaga tihti ja kaua kõnelema „palgest palgesse, nagu mees sõbraga” (2Ms 33:11). Sellest jumalalähedusest ammutas Mooses jõudu oma rahva eest visalt paluda. Nõnda on tema palve eelkujuks meie ainsa vahemehe, Jeesuse Kristuse eestpalvele.
2578-2580, 2594
Jumala rahva palve arenes Jumala eluaseme – alguses Seaduselaeka, seejärel Templi – ümber oma karjaste juhtimise all. Üks neist oli Taavet, kuningas „Jumala südame järgi”: karjane, kes palvetas oma rahva eest. Tema palve oli eeskujuks rahva palvetamisele, sest see hoidis kinni Jumala tõotusest ja oli tulvil armastust Jumala vastu, kes on ainus Kuningas ja Issand.
2581-2584, 2595
Prohvetid ammutasid palvest valgust ja väge rahva kutsumiseks usule ja meeleparandusele. Jõudnud Jumalale väga lähedale, kostsid nad oma vendade ja õdede eest ning kuulutasid neile, mida nad Issanda juures nägid ja kuulsid. Prohvetite, Jumala palge otsijate isa oli Eelija. Karmeli mäel pöördus rahvas usku tagasi, kui Jumal Eelija palve peale sekkus: „Vasta mulle, Issand! Vasta mulle!” (1Kn 18:37).
2585-2589, 2596-2597
Psalmid on Vana Testamendi palve tipp: siin saab Jumala sõna inimese palveks. Pühast Vaimust sisendatud psalmides, mille puhul isikliku ja ühise palve element on lahutamatult seotud, lauldakse Looja aulistest tegudest loomises ja õndsusloos. Kristus palvetas psalmidega ja viis need täiuseni. Seepärast jäävad psalmid Kiriku palve oluliseks ja püsivaks osaks, mis sobivad igale inimesele igal pool ja igal ajal.
PALVE TÄIELIK ILMUTAMINE JA TEOSTUMINE JEESUSES
2598-2599
Inimesena õppis Jeesus palvetamist oma Emalt ja juudi pärimusest, kuid Tema palve pärines peidetumast allikast, sest Ta on Jumala igavene Poeg, kelle püha inimloomus pöördub täiuslikus lapsemeelses palves Isa poole.
2600-2604, 2620
Evangeelium näitab meile sageli Jeesust palves. Me näeme Teda minemas üksildasse paika palvetama isegi öösiti. Ta palvetab enne otsustavaid hetki enda ja oma apostlite võitlustes. Tegelikult on kogu Jeesuse elu palve, sest Tema armastuse osadus Isaga on katkematu.
2605-2606, 2620
Jeesuse palve Ketsemani aia heitlustes ja Tema viimased sõnad Ristil toovad välja Tema pojaliku palve sügavuse. Jeesus viib täide Isa armastava kavatsuse ning võtab enda kanda kõik inimsoo ängid ning kõik õndsusloo appihüüud ja anumised. Ta esitab need Isale, kes võtab need kuulda ning annab neile kõiki lootusi ületava vastuse, äratades oma Poja surnuist üles.
2607-2614, 2621
Jeesus ei õpeta meile palvetamist mitte üksnes Meie Isa palve abil, vaid ka siis, kui Ta ise palvetab. Nõnda õpetab Ta lisaks sisule ka iga tõelise palve puhul hädavajalikku seesmist hoiakut: südamepuhtust, mis otsib Jumalariiki ja andestab vaenlastele; julget ja lapsemeelset usku, mis läheb kaugemale sellest, mida me tunneme ja mõistame, ning valvsust, mis kaitseb jüngrit kiusatuses.
2615-2616, 2621
Meie palve on mõjus, kuna see on usus ühendatud Jeesuse palvega. Temas muutub kristlik palve armastuse osaduseks Isaga. Kui me sel viisil esitame oma soovid Jumalale, võetakse meid kuulda: „Paluge, ja te saate, et teie rõõm oleks täielik!” (Jh 16:24).
2617-2618, 2622, 2674
Neitsi Maarja palvet iseloomustas usk ning enese täielik ja suuremeelne loovutamine Jumalale. Jeesuse Ema on ühtlasi uus Eeva, „kõige elava Ema”. Ta palub Jeesust kõigi inimeste vajaduste eest.
2617, 2622
Lisaks Maarja palvele Galileas Kaana pulmas annab evangeelium meile Maarja ülistuslaulu (ld Magnificat, Lk 1:46-55), mis on Jumalaema ja kogu Kiriku kiituslaul, rõõmus tänutoomine, mis tõuseb vaeste südameist, sest Jumal on nende lootustele vastanud ja oma tõotused teoks teinud.
PALVE KIRIKU AJASTUL
2623-2624
Apostlite tegude raamatu alguses on kirjas, et Jeruusalemma algkoguduse usklikud, keda Püha Vaim palvetama õpetas, „püsisid apostlite õpetuses ja osaduses, leivamurdmises ja palvetes” (Ap 2:42).
2623, 2625
Püha Vaim kui kristliku palve sisemine õpetaja kasvatab Kiriku palveelu ja laseb tal pääseda üha sügavamalt Kristuse sõnulseletamatu saladuse sisekaemusse ja ühendusse sellega. Kristliku palve normiks jäävad apostellikes ja kanoonilistes kirjutistes esitatud palvevormid.
2644
Need on õndsakskiitmine, kummardamine, palumine ning eestpalve, tänu ja ülistus. Kõiki palvevorme sisaldab ja väljendab püha Missa.
2626-2627, 2645
Õndsakskiitmise palve on inimese vastus Jumala andidele: me kiidame Kõigeväelist õndsaks, sest Tema on meid esimesena õnnistanud ja oma andidega täitnud.
2628
Kummardamisega tunnistavad inimesed alandlikult, et nad on püha kolmainsa Looja loodud.
2629-2633, 2646
See võib olla andekspalumine või alandlikult ja usaldusega mis tahes meile vajaliku vaimse või materiaalse vajaduse pärast palumine. Esimene asi, mida paluda, on siiski Jumalariigi tulemine.
2634-2636, 2647
Eestpalve seisneb kellegi teise eest palumises. See ühendab ja kujundab meie palve sarnaseks Jeesuse palvega, kes koos Isaga kostab kõikide, eriti patuste eest. Eestpalvet tuleb pidada ka vaenlaste eest.
2637-2638, 2648
Kirik tänab Jumalat lakkamatult, eriti püha Missat pühitsedes, milles Kristus annab talle võimaluse koos Temaga Isale tänu tuua. Kristlasele annab iga elusündmus põhjust Jumalat tänada.
2639-2643, 2649
Ülistus on see palvevorm, mis tunnistab kõige otsesemalt Jumala Jumalaks. See on täiesti omakasupüüdmatu palve: ta toob Jumalale ülistust üksnes Jumala enda pärast ja annab Talle au lihtsalt seepärast, et Tema on.
2650-2651, 2661
Kirikus õpetab Püha Vaim Jumala lapsi palvetama elava Pärimuse raames. Palvet ei saa taandada spontaanseks sisemise meeleliigutuse puhanguks, vaid sellega käib kaasas sisekaemus, õppimine ja kogetava vaimse reaalsuse mõistmine.
PALVEALLIKATE JUURES
2652-2660, 2662
Need on Jumala sõna, mis annab meile „Issanda Kristuse Jeesuse kõikeületava tunnetuse” (Fl 3:8); Kiriku liturgia, mis kuulutab, toob kohale ja vahendab päästmise müsteeriumi; jumalikud voorused ning igapäevased elujuhtumid, sest nendes me kohtame Jumalat.
Issand, ma armastan Sind, ja ainus arm, mida ma Sinu käest palun, on armastada Sind igavesti. Mu Jumal – kui ka mu keel igal silmapilgul ei suuda öelda, et Sind armastan, korraku mu süda seda igal hingetõmbel. (Püha Jean-Marie Vianney, Ars’i küree)
PALVE TEE
2663
Tulenevalt erisugusest ajaloo, ühiskonna ja kultuuri taustast leidub Kirikus erinevaid palvetamisviise. Kiriku Õpetusameti ülesanne on otsustada selle üle, kas need palveviisid vastavad apostlite usu Pärimusele. Hingekarjaste ja usuõpetajate ülesanne on selgitada nende tähendust, mis osutab alati Jeesusele Kristusele.
2664-2669, 2680-2681
Meie palve tee on Kristus, sest palve on küll suunatud Jumal-Isale, ent Temani jõuame üksnes siis, kui palvetame Jeesuse nimel, isegi kui teeme seda vaikimisi. Jeesuse Kristuse inimloomus ongi ainus tee, mida mööda Püha Vaim õpetab meid Isa paluma. Seepärast lõpevad liturgilised palved väljendiga „Jeesuse Kristuse, meie Issanda nimel”.
Kuna Püha Vaim on kristliku palve sisemine õpetaja ning meie ise „ju ei tea, kuidas palvetada, nõnda nagu peab” (Rm 8:26), siis kutsub Kirik meid Teda igal võimalusel appi hüüdma ja anuma: „Tule, Püha Vaim!”
2673-2679, 2682
Maarja koostöö Püha Vaimu tegevusega oli ainulaadne. Seepärast armastab Kirik palvetada Maarja poole ning Maarjaga, kes on “täiuslik palvetaja”, ning ülistada ja anuda Issandat koos temaga. Maarja näitab meile kätte “Tee”, kes on tema poeg Jeesus, meie ainus Vahendaja.
2676-2678, 2682
Eelkõige Ingli tervituse (Lk 1:26-38)palvega, milles Kirik küsib Neitsi eestpalvet. Maarjapalved on ka Roosipärg, hümn Akathistos, Paraklees ning suur hulk muid erinevate kristlike pärimuste hümne ja vaimulikke palvelaule.
PALVETAMISE TEEJUHID
2683-2684, 2692-2693
Pühakud on meile palvetamises eeskujuks. Me palume neil ka kosta meie ja kogu maailma eest Pühima Kolmainsuse ees. Pühakute eestpalved on nende kõrgeim Jumala kavatsuste teenimise viis. Pühade osaduses on nad Kirikus aegade jooksul arendanud erisuguseid vaimsusi, mis õpetavad meid, kuidas palvetada ja palves elada.
2685-2690, 2694-2695
Esimene koht palve õppimiseks on kristlik perekond. Eriti soovitab Kirik igapäevast perepalvet, sest see on lastele esmane tunnistus Kiriku palveelust. Ka usuõpetus, palvetamise rühmad ja vaimulik juhtimine on palvetamise kool ja abi.
2691, 2696
Palvetada saab kõikjal, ent kohase paiga valimine ei ole palvetamise puhul vähetähtis asi. Liturgilise ühispalve ja adoratsiooni õige paik on pühakoda. Palvetada aitavad muudki paigad – palvenurk kodus, klooster või palverännupühamu.
2697-2698, 2720
Palvetada võib igal ajal, kuid Kirik soovitab usklikele kindlat palverütmi, mis toetaks pidevat palvetamist – hommiku- ja õhtupalve, palve enne ja pärast söömist, tunnipalved, pühapäevane Missa, Roosipärg, kirikupühad.
Me peame mõtlema Jumalale sagedamini kui hingame. (Nazianzi püha Gregorius)
2699, 2721
Kristlik Pärimus on alles hoidnud kolm palve väljendamise ja palves elamise viisi: suulise, mõtiskleva ja sisekaemusliku palve. Nende kõigi ühine joon on südame keskendumus.
PALVEVÄLJENDUSED
2700-2704, 2722
Suulises palves ühineb keha südame sisemise palvega. Suulise palveta ei tule toime ka kõige sügavaim sisim palve. Igal juhul peab palve lähtuma palvetaja isiklikust usust. Meie Isa palve näol õpetas Jeesus meile suulise palve täiusliku vormi.
2705-2708, 2723
Mõtisklev palve on palveline järelemõtlemine, mille lähtekoht on eelkõige Jumala sõna Piiblis. See palveviis rakendab mõistust, kujutlusi, tundmusi ja igatsusi, et süvendada meie usku, pöörata meie südant ning kinnitada meie tahet Kristust järgida. Mõtisklev palve on esimene samm armastuse osaduse poole meie Issandaga.
2709-2719, 2724
Sisekaemuslik palve on lihtne pilk Jumalale vaikuses ja armastuses. See on Jumala and, puhta usu hetk, mil palvetaja otsib Kristust, annab end Isa armastava tahte alla ning üleni Püha Vaimu käsutusse. Avila püha Teresa sõnul on sisekaemuslik palve lähim sõbrasuhe, „milles võtame sageli aega, et olla Jumalaga omavahel, teades, et Ta meid armastab”.
PALVEVÕITLUS
2725, 2752
Palve on Jumala armu and, ent eeldab alati meie otsusekindlat vastust, sest palvetaja peab võitlema iseenda, ümbruse ja eelkõige Kiusajaga, kes teeb kõik, mida suudab, et teda palvest eemale eksitada. Palvevõitlus on lahutamatu edenemisest vaimses elus. Me palvetame nagu elame, kuna me elame nagu palvetame.
2726-2728, 2753
Peale selle, et esineb palju väärkäsitusi palvest, arvavad paljud, et neil pole palveks aega või et palvest pole kasu. Palvetajaid võivad heidutada raskused ja näiline edutus. Nende takistuste ületamiseks läheb tarvis alandlikkust, usaldust ja visadust.
2729-2733, 2754-2755
Üks sagedasemaid raskusi on hajameelsus. See viib meietähelepanu Jumalalt kõrvale ning võib meile paljastada, kus on meie tegelikud huvid. Siis peame oma südames alandlikult Jumala poole tagasi pöörduma. Sageli ahistab palvet hingeline põud. Selle raskuse ületamine lubab meil jääda usus Issanda juurde ka siis, kui me ei leia sellest mingitki lohutust. Üks vaimulaiskuse vorme,mis tuleneb vähenenud valvsusest ja südame ükskõiksusest, on tüdimus.
2734-2741, 2756
Lapseliku usalduse paneb proovile mõte, et meie palveid ei võeta kuulda.Siis tuleb endalt küsida: kas Jumal on tõesti Isa, kelle tahtmist ma püüan täita, või hoopis vahend minu tahtmise täitmiseks. Kui meie palve on ühenduses Jeesuse omaga, siis teame, et Tema annab meile palju enam kui selle või teise kingituse. Me saame Püha Vaimu, kes teeb uueks meie südamed.
2742-2745, 2757
Palvetamine on alati võimalik, sest aeg on kristlasele ülestõusnud Kristuse aeg, kes on meie juures „iga päev” (Mt 28, 20). Seepärast on palve ja kristlik elu lahutamatud.
Alati on võimalik innukalt palvetada – nii turuplatsil, üksi ringi jalutades kui oma poes istudes ostmise ja müümise, koguni toidukeetmise ajal. (Püha Johannes Chrysostomos)
2604, 2746-2751, 2758
Jeesuse tunni palveks nimetatakse Jeesuse ülempreesterlikku palvet Viimsel Õhtusöömaajal. Jeesus, Uue Lepingu ülempreester, pöördub oma Isa poole, kui on tulemas Tema ohverdamise tund, Tema Isa juurde ülemineku tund.
IV osa · Kristlik palve
II jagu: Issanda palve – Meie Isa
Meie Isa, kes sa oled taevas,
pühitsetud olgu Sinu nimi,
Sinu riik tulgu,
Sinu tahtmine sündigu
nagu taevas, nõnda ka maa peal.
Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev
ja anna meile andeks meie võlad,
nagu meiegi andeks anname oma võlglastele
ja ära saada meid kiusatusse,
vaid päästa meid ära Kurjast.
Pater noster, qui es in cælis: sanctificétur Nomen Tuum…
2759-2760, 2773
Jeesus õpetas meile selle asendamatu kristliku palve päeval, kui üks Tema õpilastest nägi Teda palvetamas ja ütles: „Õpeta meid palvetama!” (Lk 11:1). Kiriku liturgiline pärimus on alati kasutanud seda palvet püha Matteuse sõnastuses (Mt 6:9-13).
KOGU EVANGEELIUMI KOKKUVÕTE
2761-2764, 2774
Meie Isa palve on „kogu Evangeeliumi kokkuvõte” (Tertullianus) ja „täiuslik palve” (Aquino püha Thomas). Mäejutluse keskel (Mt 5-7) võtab Ta palve kujul kokku Evangeeliumi põhilise sisu.
2765-2766, 2775
Meie Isa palvet kutsutakse ka Issanda palveks(Oratio Dominica), sest selle õpetas meile Issand Jeesus ise.
2767-2772, 2776
Meie Isa on Kiriku palve selle kõige puhtamal kujul. See palve antakse edasi ristimisel märgina uuest sündimisest jumalikku ellu Jumala lapsena. Selletäistähenduse avab püha Missa, sest Meie Isa pöördumised toetuvad juba teostunud päästmise saladusele ja saavad täieliku vastuse Issanda tulekul. Meie Isa on tunnipalve oluline osa.
MEIE ISA, KES SA OLED TAEVAS
2777-2778, 2797
Sest Jeesus, meie Lunastaja, viib meid Isa palge ette ja Püha Vaim teeb meist Tema lapsed. Nõnda võime palvetada Meie Isa palvet lihtsa ja lapseliku usalduse, rõõmsa kindluse ja alandliku söakusega, olles kindlad, et Jumal armastab ja kuuleb meid.
2779-2785, 2789, 2798-2800
Me saame öelda Jumalale „Isa!”, sest inimeseks saanud Jumala Poeg on Teda meile ilmutanud ja Püha Vaim Teda tundma õpetanud. Pöördumine „Isa!” laseb meil siseneda Isa saladusse alati ja uuesti imetlustundega ning äratab meis soovi olla Tema lapsed. Sel moel palvetame Meie Isa palvet teadmises, et Pojas oleme ka meie Isa lapsed.
2786-2790, 2801
Sõnameieväljendab täiesti uut suhet Jumalaga. Isa poole palvetades me kummardame ja ülistame Teda koos Poja ja Püha Vaimuga. Kristuses me oleme Tema rahvas ning Tema on meie Jumal, nüüd ja igavesti. Me ütleme „meie Isa” ka sellepärast, et Kristuse Kirik on suure hulga vendade ja õdede osadus, kellel on „üks süda ja üks hing” (Ap 4:32).
2791-2793, 2801
Kunameie Isa poole palvetamine on kõigi ristitute ühine õnnistus, tunneme endas suurt tungi ühineda üheskoos Jeesuse palves Tema õpilaste ühtsuse eest. Palvetada Meie Isa palvet tähendab palvetada koos kõigi inimestega ja kõigi inimeste eest, et nad tunneksid ära ainsa tõelise Jumala ning leiaksid tee ühtsusse.
2794-2796, 2802
See piibliväljend ei tähenda kohta, vaid olemise viisi: Jumal on teisel pool kõike ja kõrgemal kõigest. Väljend viitab Jumala suurusele ja pühadusele ning samuti Tema olemasolule õigete südames. Taevas kui Isa kodu on meie tõeline kodumaa, mille poole me siin maa peal olles lootusega rändame. Elades „koos Kristusega Jumalas” (Kl 3:3), elame sellel kodumaal juba praegu.
SEITSE PALUMIST
2803-2806, 2857
Selles pöördutakse Jumal-Isa poole seitsme palumisega. Kolm esimest keskenduvad rohkem Jumalale ning juhatavad meid Tema auks Tema suunas – armastusele on omane mõelda ennekõike armastatu peale. Need pöördumised näitavad, mida peaksime Temalt eriti paluma: Tema nime pühitsemist, Tema riigi tulemist ja Tema tahte täitmist. Neli viimast pöördumist toovad halastava Isa ette meie viletsuse ja ootused: me palume, et Ta meid toidaks, meile andestaks, toetaks meid kiusatuste ajal ja päästaks Kurjast.
2807-2812, 2858
Jumala nime pühitsemine on ennekõike ülistuspalve, mis tunnustab Jumala pühadust. Jumal ilmutas oma püha nime Moosesele ning tahtis, et Tema rahvas oleks Tema jaoks pühitsetud püha rahvana, kelle keskel Ta võib elada.
2813-2815, 2858
Jumal kutsub meid „pühitsusele” (1Ts 4:7). Tema nime pühitsemine tähendab tahtmist, et meie ristimispühitsus hingestaks kogu meie elu. Lisaks tähendab see, et me palume oma elu ja palvetamisega, et Jumala nime tunneks ja õnnistaks iga inimene.
2816-2821, 2859
Kirik palub Jumalariigi lõplikku saabumist Kristuse Taastulemisega kirkuses. Kirik palub samuti, et Jumalariik kasvaks juba nüüd inimeste pühitsemise läbi Vaimus ning nende pühendumise läbi õigluse ja rahu teenimisele Õndsakskiitmiste kohaselt. See palve on Vaimu ja Mõrsja kutse: „Tule, Issand Jeesus!” (Ilm 22:20).
2822-2827, 2860
Jumal „tahab, et kõik inimesed pääseksid” (1Tm 2:4). Jeesus tuli selleks, et Isa päästmisplaan täiuslikult teoks teha. Me palume Jumal-Isa liita meie tahtmine Tema Poja omaga, nii nagu seda tegid Neitsi Maarja ja pühad inimesed. Me palume, et see armastav kavatsus täituks maa peal täies ulatuses, nii nagu see on juba toimunud Taevas. Palve läbi saab meile selgeks, „mis on Jumala tahtmine” (Rm 12:2) ja kuidas seda tahtmist „kannatlikkuses” täita (Hb 10:36).
2828-2834, 2861
Jumalalt lapselikus usalduses meile vajalikku igapäevast toitu paludes me tunnistame, kui kõikeületavalt hea on Jumal. Ühtlasi palume armu, et mõista, kuidas toimida nii, et õiglus ja ühtekuuluvustunne laseksid ühtede küllusest leevendada teiste viletsust.
2835-2837, 2861
Kuna „inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis tuleb Jumala suust” (Mt 4:4), siis käib see pöördumine ühtlasi ka nälja kohta nii Jumala sõna ja Armulaual pakutava Kristuse Ihu kui ka Püha Vaimu järele. Suure usaldusega palume neid ande tänapäev – Jumala “täna” – ning saamegi need kõigepealt Euharistias, mis annab aimu Jumalariigi tulevasest pidusöömaajast.
2838-2839, 2862
Jumal-Isalt andekspalumisega me tunnistame Tema ees, et oleme patused. Samas kuulutame Tema halastust, sest Tema Pojas ja sakramentide läbi on meil „Lunastus” ja „pattude andeksandmine” (Kl 1:14). Siiski võetakse meie palumist kuulda alles siis, kui oleme enne ise omalt poolt andeks andnud.
2840-2845, 2862
Halastus pääseb meie südamesse ainult siis, kui me ise oleme õppinud andeks andma ka oma vaenlastele. Isegi kui sellise nõudmise täitmine näib olevat võimatu, suudab enda Pühale Vaimule avanud süda siiski Kristuse eeskujul armastada lõpuni, muuta oma haavad kaastundeks ja haiget saamised eestpalveks. Andeksandmine on osalemine Jumala halastuses ja kristliku palvetamise kõrgpunkt.
2846-2849, 2863
Me palume Jumal-Isa, et Ta ei jätaks meid üksi ega kiusatuse kätte. Me palume Püha Vaimu, et Ta aitaks meil mõista, kuidas teha vahet sellel, mis on katsumus ja mis on kiusatus, ning mille poolest erinevad kiusatuse talumine ja kiusatusega nõustumine. Katsumus kasvatab headust, kiusatus viib pattu ja surma. See palve ühendab meid Jeesusega, kes võitis kiusatuse palvega. Me palume endale valvsust ja lõpuni kindlaks jäämist.
2850-2854, 2864
Kuri märgib Saatana isikut, kes hakkab Jumalale vastu ja „eksitab kogu ilmamaad” (Ilm 12:9). Kristus saavutas täieliku võidu Saatana üle – nüüd me palume, et kogu inimsugu vabastataks Saatana ja tema tegude käest. Samuti palume kallist rahu andi ja armu püsida ustavalt Kristuse tulemise ootuses, kes meid lõplikult Kurjast päästab.
2855-2856, 2865
Sa ütled palvet lõpetades „aamen“. Sõnaga „aamen“, mis tähendab „nõnda sündigu“,
paned sa käe alla kõigele sellele, mis Jumala õpetatud palves seisab.
(Jeruusalemma püha Kyrillos)