Anneta

Otsi Katoliku lehelt

Alusta kirjutamist, et otsida uudiseid, lehti, sündmusi, teateid ja muud sisu.

Vastused paaridele

Abielu ja perekond

Siit leiad Kiriku õpetuse abielu, armastuse, truuduse ja perekonna kohta.

Teemad

I teema · Mis on abielu?

Mis on abielu?

Katoliku Kiriku jaoks on abielu mehe ja naise kogu elu kestev liit, milles nad annavad end vabalt teineteisele, võtavad teineteist vastu ning on avatud laste sünnile ja kasvatamisele. See ei ole ainult eraasi ega tunne, vaid inimese loomusesse kirjutatud kutsumus armastuseks, truuduseks ja perekonna loomiseks. Ristitute vahel on see liit ka sakrament, sest Kristus ülendab abikaasade armastuse oma armu märgiks (vt Katoliku Kiriku Katekismus 1601; Pius XI, Casti Connubii; Johannes Paulus II, Kiri perekondadele 7).
Kooselus võib olla siirast kiindumust ja vastastikust hoolt, kuid Kiriku mõistes puudub seal abielule omane avalik ja püsiv side, milles mees ja naine lubavad teineteisele truudust kogu eluks ning võtavad koos vastu vastutuse laste ja ühiskonna ees. Abielu ei ole lihtsalt sama suhte teine nimi, vaid siduv eneseandmine, mis loob perekonna ja kaitseb armastust ka siis, kui tunne muutub raskemaks. Seda erinevust rõhutavad Katoliku Kiriku Katekismus 1601 ja Johannes Paulus II õpetus abielulisest nõusolekust.
Perekond on ühiskonna alus, sest just seal võetakse inimene esimest korda vastu kingitusena, õpitakse armastama, andestama, uskuma, vastutama ja elama koos teistega. Perekond ei ole asendatav üksnes õigusliku korraldusega, sest ta kujundab inimest seestpoolt: lapse, abikaasa, vanema ja vanavanemana. Johannes Paulus II nimetab perekonda Kiriku teeks ja elu pühamuks ning rõhutab, et ühiskonna ühine hüvang kasvab perekonna hüvangust (vt Kiri perekondadele 2, 11, 17).

II teema · Sakrament ja lubadus

Sakrament ja lubadus

Kui kaks ristitud inimest sõlmivad tõelise abielu, ei jää nende lubadus ainult inimlikuks kokkuleppeks. Kristus teeb sellest sakramendi – nähtava märgi, mille kaudu Jumal annab armu armastada, olla truu, kanda raskusi ja kasvada pühaduses. Abikaasad ise teenivad seda sakramenti teineteisele, kui nad annavad oma vaba ja jääva nõusoleku. Casti Connubii õpetab, et Kristus kinnitab abikaasade loomulikku armastust ja pühitseb nende lahutamatu ühenduse (vt ka Katoliku Kiriku Katekismus 1601).
Abielu lahutamatus ei ole lihtsalt range reegel, vaid tuleneb armastuse enda loomusest: tõeline abieluline eneseandmine tahab olla täielik, ustav ja lõplik. Jeesus seob selle loomise algusega: “Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu” (Mt 19:6). Kirik õpetab, et kehtiv ja täideviidud sakramentaalne abielu kestab kuni surmani, sest see kujutab Kristuse ustavat liitu Kirikuga (vt Casti Connubii 31-38; Kiri perekondadele 11; kardinal Ennio Antonelli tekst abielulahutamatusest).
Piibel näeb abielu Jumala loodud liiduna: mees jätab oma isa ja ema, hoiab oma naise poole ning nad saavad üheks lihaks (1Ms 2:24). Jeesus kinnitab seda algset plaani ja taastab abielu lahutamatuse, öeldes, et inimene ei tohi lahutada seda, mille Jumal on ühendanud (Mt 19:3-9; Mk 10:2-12). Paulus näeb kristlikus abielus suurt müsteeriumi, mis viitab Kristuse ja Kiriku armastusele (Ef 5:21-33).

III teema · Armastus ja igapäevaelu

Armastus ja igapäevaelu

Abieluarmastus kasvab igapäevaste otsuste kaudu: kannatlikkuses, andestamises, teise hea otsimises ja valmisolekus oma esialgset lubadust uuesti kinnitada. Armastus ei ole ainult tunne, vaid kogu inimese teekond eneseandmises. Deus Caritas Est õpetab, et eros vajab puhastumist ja küpsemist, et muutuda tõeliseks hoolimiseks teise eest. Amoris Laetitia lisab, et abielu on dünaamiline kasvutee, mille sees on rõõmu, pinget, võitlust, rahu ja pidevat otsust jääda koos armastama (vt AL 122-126, 163).
Vastutustundlik abieluelu tähendab, et abikaasad võtavad tõsiselt nii oma armastuse ühteliitvat tähendust kui ka avatust uuele elule. Nad ei ole elu peremehed, vaid Jumala kaastöölised, kes kaaluvad oma olukorda südametunnistuses ja moraaliseaduse valguses. Humanae Vitae õpetab, et abieluline armastus on inimlik, kõikehõlmav, truu ja viljakas ning et vastutustundlik vanemlikkus võib tähendada nii suuremeelset avatust lastele kui ka tõsistel põhjustel sündide vahe hoidmist moraalselt lubatud viisil (vt HV 8-12, 16).
Kristlik perekond palvetab mitte ainult vahel koos, vaid õpib nägema kogu kodust elu Jumala ees elatud kutsumusena. Ühine Meie Isa, söögipalve, pühapäevane missa, laste õnnistamine ja teineteise eest palumine teevad kodust väikese koduse Kiriku. Johannes Paulus II kirjutab, et palve tugevdab perekonna vaimset ühtekuuluvust ja aitab perel osa saada Jumala jõust (Kiri perekondadele 4). Paavst Franciscus palub, et pered oleksid osaduse ja palve paigad, ehtsad Evangeeliumi koolid.

IV teema · Kristlik kodu

Kristlik kodu

Kristliku perekonna kutsumus on teha kodus ruumi Kristusele ja lasta Tema armastusel saada nähtavaks igapäevaelus. Perekond on kutsutud olema kodune Kirik: koht, kus õpitakse palvetama, andestama, teenima, austama elu ja nägema igas pereliikmes Jumala kingitust. Paavst Franciscus ütleb Naatsareti perekonnast rääkides, et iga pere võib muuta tavaliseks armastuse ja vastastikuse abi. Amoris Laetitia kirjeldab perekonnavaimsust kui tuhandeid väikeseid, aga reaalseid armastuse tegusid (vt AL 315-323).
Laste kasvatamine algab sellest, et vanemad näevad last kingitusena, mitte koormana. Nad on oma laste esimesed ja tähtsaimad kasvatajad ning annavad usu edasi eelkõige eluga: palve, pühapäeva, aususe, andestuse ja ligimesearmastuse kaudu. Kiri perekondadele rõhutab, et kasvatus on armastuses toimuv isikute osadus ja et religioosne kasvatus teeb perest koduse Kiriku (vt 16). Amoris Laetitia lisab, et lapsi tuleb aidata kasvada vabaks, küpseks ja vastutustundlikuks, mitte lihtsalt kõike kontrollida (vt AL 260, 271, 280).
Kirik ei räägi perekonnast kui täiuslikust pildist, vaid kui reaalsest kutsumusest, kus on rõõmu, väsimust, kriise, haavu ja paranemist. Amoris Laetitia rõhutab, et ükski perekond ei kuku taevast alla valmis kujul; pered peavad pidevalt kasvama armastamise võimes (AL 325). Samas ei jäta Kirik raskustes peresid üksi. Ta kutsub pastoreid inimesi kuulama, juhatama ja aitama neil leida oma koht Kirikus, ilma et abielu täielik ideaal kaoks silmist (vt AL 291-312).

V teema · Raskemad küsimused

Raskemad küsimused

Kirik soovib, et iga inimest koheldaks väärikuse ja õiglusega, kuid ta ei pea õigeks luua õiguslikke vorme, mis muudavad abielu tähenduse häguseks või asetavad abielu sisuliselt samale tasemele teiste kooseluvormidega. Abielu on mehe ja naise püsiv liit, millel on eriline roll laste, põlvkondade ja ühiskonna hüvangus. Eesti Katoliku Kiriku seisukohad kooseluseaduse ja perekonnaseaduse muutmise kohta rõhutavad, et riik peaks kaitsma abielu olemust, mitte ainult sõna, ning pidama laiaulatuslikku arutelu selle tagajärgede üle.
Kui inimene on varem abielus olnud, tuleb enne uut kiriklikku abiellumist selgitada, kas eelmine abielu oli Kiriku silmis kehtiv. Katoliku Kirik ei käsitle lahutust lihtsalt suhte lõppemisena, sest tõeline abieluside on oma loomult lahutamatu. Mõnikord võib aga kiriklik kohus jõuda otsusele, et abielu ei olnud algusest peale kehtiv, näiteks puudus vaba nõusolek või mõni abielu olemuslik tingimus. Sellises olukorras ei lahutata kehtivat abielu, vaid tunnistatakse, et sakramentaalset sidet ei tekkinud (vt Mt 19:6; Casti Connubii 31-38; Amoris Laetitia 246, 298-300).
Kiriku õpetus eristab inimese väärikust, kalduvusi ja tegusid. Iga inimene on Jumala laps ja teda tuleb kohelda austuse, kaastunde ja õigluseta diskrimineerimiseta. Samal ajal õpetab Kirik, et abieluline seksuaalsus kuulub mehe ja naise liitu, mis on avatud elule. Katoliku Kiriku Katekismus ütleb, et homoseksuaalsete kalduvustega inimesi tuleb kohelda aukartuse ja taktitundega ning hoiduda nende ebaõiglasest tagaplaanile surumisest, kutsudes samas kõiki kristlasi elama kasinuses ja Kristuse järgimises (vt KKK 2333, 2357-2358; Amoris Laetitia 250).
Kirik kaitseb lapsi kõigepealt sellega, et näeb igas lapses Jumala kingitust ja isikut, keda ei tohi kasutada täiskasvanute soovide, mugavuse või konfliktide vahendina. Lapsel on õigus elule, emale ja isale, kasvatusele, turvalisusele, usule ning armastavale kodusele keskkonnale. Paavst Franciscus rõhutab, et laste kannatused on appikarje Jumala poole ja täiskasvanute vastutus ühiskonna ees. Kiri perekondadele õpetab, et laps on perekonna ühine hüvang ja elu pühamu keskne kingitus (vt Kiri perekondadele 11, 16; Amoris Laetitia 245-246, 259-290).