Elu Kristuses

§ 1691. „Kristlane, tunneta oma väärikust! Sa osaled jumalikus loomuses, ära naase oma kunagise mandunud eluviisi viletsusse ning ära ela allpool oma väärikust. Mõtle, millise Pea juurde sa kuulud ning millise Ihu liige sa oled! Mõtle sellele, et sa oled pimeduse võimu alt välja rebitud ning vastu võetud Jumala valgusesse ja kuningriiki“ (p. Leo Suur, Sermones, 21, 2-3: PL 54,192A). /790/

§ 1692. Usutunnistus tunnistab, kui suured on annid, mida Jumal oma loomistöös ning veel enam lunastamises ja õndsaks tegemises inimesele kinkis. Mida usk tunnistab, seda edastavad sakramendid. Ristimise kui uuestisündimise sakramendi läbi on kristlased saanud “Jumala lasteks” (Jh 1:12; 1 Jh 3:1) ja “jumaliku loomuse osaliseks” (2 Pt 1:4). Olles usus oma uuest väärikusest teadlikud, peavad kristlased edaspidi elama „Kristuse Evangeeliumi vääriliselt“ (Fl 1:27). Nad saavad selleks võime Kristuse armu ja Püha Vaimu andide läbi, mis neile sakramentide ja palve kaudu antakse.

Elu Kolmainu Jumalast

§ 1693. Kristus Jeesus tegi alati seda, mis meeldis Isale (vrd Jh 8:29). Ta elas Temaga alati täiuslikus osaduses. Ka Tema jüngrid on kutsutud elama Isa palge ees, „kes näeb varjatutki“ (Mt 6:6), et nad saaksid täiuslikeks, nagu „taevane Isa on täiuslik“ (vrd Mt 5:47).

§ 1694. Kristlased, ristimise kaudu Kristusesse liidetud (vrd Rm 6:5), on „surnud patule, aga elavad Jumalale Kristuses Jeesuses“ (vrd Rm 6:11), saades nõnda osa Ülestõusnu elust (vrd Kl 2:12). Kristust järgides ning Temaga ühtsuses (vrd Jh 15:5) on kristlased suutelised Jumalat jäljendama „nagu tema armastatud lapsed“ (vrd Ef 5:1) ning käima armastuse teed. Nad püüavad oma mõtetes, kõnedes ja tegudes omandada sellist meelsust, mis on Kristuses Jeesuses (vrd Fl 2:5) ning toimida Tema eeskujul (vrd Jh 13:12-16). /1267/

§ 1695. „Te olete õigeks tehtud Issanda Jeesuse Kristuse nimes ja meie Jumala Vaimus“ (1 Kr 6:11), “pühitsetud Kristuses Jeesuses” ja “kutsutud pühad” (vrd 1 Kr 1:2). Sellistena on kristlased saanud “Püha Vaimu templiks” (vrd 1 Kr 6:19). Poja Vaim õpetab neid Isa poole palvetama (vrd Gl 4:6). Kuna Temast on saanud nende õpetaja, ärgitab Ta neid tegutsema (vrd Gl 5:25), et nad kannaksid ning tooksid tegusa armastuse läbi esile “Vaimu vilju” (vrd Gl 5:22). Püha Vaim ravib patu haavad ja teeb “uueks” meie “mõttelaadi” (vrd Ef 4:23). Ta valgustab ning kinnitab meid, et me elaksime “nagu valguse lapsed … igasuguses headuses, õigluses ja tões” (Ef 5:8-9).

Kaks teed

§ 1696. Kristuse tee viib “elule”, vastupidine tee viib aga “hukatusse” (Mt 7:13-14; vrd 5 Ms 30:15-20). Evangeeliumi mõistujutul kahest teest on Kiriku katehheesis kindel koht. See näitab, kui oluline on kõlbeline otsustus meie õndsusele. „On kaks teed, üks elu ja üks surma tee. Mõlema vahel on suur erinevus“ (Didache, 1, 1). /1970/

Kristliku elu katehhees

§ 1697. Katehhees peab ühemõtteliselt esile tooma, millist rõõmu võib Kristuse teel leida ja milliseid nõudeid see esitab (vrd CT 29). Katehhees elust “uue inimesena” Kristuses (Rm 6:4) peab sisaldama:

– katehheesi Pühast Vaimust. Tema on meile Kristust järgiva väärika elu seesmine õpetaja, armastav külaline ja sõber, kes seda elu sisendab, juhatab, puhastab ja tugevdab. /737-741/

– katehheesi armust, sest armu läbi oleme me päästetud ning ainult armu läbi võivad meie teod kanda igavese elu vilju. /1987-1995/

– katehheesi õndsakskiitmistest, sest need on Kristuse tee kokkuvõte, ainus rada igavesele õnnele, mida inimese süda igatseb. /1716-1719/

– katehheesi patust ja andestamisest. Kui inimene ei taju, et ta on patune, ei saa ta tunda tõde enda kohta, mis on õige tegutsemise eelduseks. Ilma andestuse kingituseta aga ei suudaks inimene seda tõde eales taluda. /1846-1848/

– katehheesi inimlikest voorustest, mis võimaldab haarata hea poole kaldumise ilu ja ihaldusväärsust. /1803-1811/

– katehheesi kristlikest voorustest, usust, lootusest ja armastusest, mis võtab avali südamega eeskuju pühakutest. /1812-1829/

– katehheesi kahekordse armastuse käsust, mida arendab Dekaloog /2067/

– kiriklikku katehheesi, sest kristlik elu saab kasvada, areneda ja ennast jagada ainult mitmekesises “vaimulike varade” vahetuses ning “pühade osaduses”. /946-953/

§ 1698. Selle katehheesi algus- ja lõpp-punkt on Kristus ise, kes on „tee ja tõde ja elu“ (Jh 14:6). Kui me usus Kristusele vaatame, tohime loota, et Ta täidab meile antud tõotused. Ning kui me Teda armastame nii, nagu Tema on meid armastanud, tegutseme oma väärikusele vastavalt. /426/

„Ma palun sind, mõtle sellele, et meie Issand Jeesus Kristus on tõepoolest sinu Pea ning et sina oled üks Tema liikmetest. Kristus on sinu jaoks seda, mida tähendab pea kõigile liikmetele. Kõik, mis kuulub Talle, on ka sinu oma: vaim, süda, ihu, hing ja kogu võimekus. Sul tuleb neid tarvitada, nagu kuuluksid need sinule, et teenida Jumalat, Teda kiita, armastada ja ülistada. Sina aga kuulud Kristusele, nii nagu iga liige kuulub pea juurde. Seepärast soovib Ta kasutada kõiki sinu võimeid nagu Tema enda omasid, et teenida Isa ning Teda ülistada“ (p. Johannes Eudes, Tractatus de admirabili corde Jesu, 1,5).

„Jah, mulle on elamine Kristus“ (Fl 1:21).

§ 1699. Elu Pühas Vaimus viib inimese kutsumuse täiusele (esimene peatükk). See koosneb armastusest Jumala vastu ja ühtekuuluvusest ligimestega (teine peatükk). Elu Pühas Vaimus kingitakse armust meie õndsuseks (kolmas peatükk).

§ 1700. Inimisiku väärikus põhineb tema loomises Jumala näo järgi ja Temaga sarnasuses (artikkel 1), see jõuab täiusele tema kutsumuses õndsusele (artikkel 2). Inimese ülesandeks on vabaduses selle täiuse poole püüelda (artikkel 3). Teadliku tegutsemise kaudu (artikkel 4) suundub inimene Jumala tõotatud ja omaenese südametunnistuses tunnustatud hüve poole või astub sellele vastu (artikkel 5). Inimene kujundab ennast ise ja mõjutab oma sisemist kasvamist; ta teeb kogu oma tunde- ja vaimuelu selle kasvamise objektiks (artikkel 6). Armu toel kasvab ta voorustes (artikkel 7), väldib pattu, ja kui ta siiski patustab, annab ta end kadunud poja kombel (vrd Lk 15:11-31) taevase Isa armu hoolde (artikkel 8). Sel moel jõuab ta täiusliku armastuseni. /356, 1439/

1.artikkel. INIMENE – JUMALA VÕRDKUJU

§ 1701. „Kristus … avaldab inimesele Isa saladuse ning Tema armastuse ilmutuses täielikult tema enese olemuse ning kõrgeima kutsumuse“ (GS 22, 1). Kristuses, kes on „nähtamatu Jumala kuju“ (Kl 1:15; vrd 2 Kr 4:4), loodi inimene Looja “näo” järgi ja Tema sarnasena. Kristuses, Lunastajas ning Päästjas, taastati pärispatu läbi moonutatud inimese jumalik kuju tema algses ilus ning see õilistati Jumala armu läbi (vrd GS 22, 2). /359/

§ 1702. Jumala kuju on kohalolev igas inimeses. See saab ilmsiks inimeste osaduses, sarnaselt Jumala isikute omavahelise ühtsusega (vrd teine peatükk). /1878/

§ 1703. Kuivõrd inimene omab „vaimset ja surematut hinge“ (GS 14), on ta „ ainus loodud olend maa peal, keda Jumal on tahtnud tema enese pärast“ (GS 24, 3). Juba loomisest peale on ta määratud igavesele õndsusele. /363, 2258/.

§ 1704. Inimene osaleb Jumala Vaimu valguses ning väes. Mõistuse kaudu on ta võimeline aru saama Looja poolt asjadesse seatud korrast. Tahte jõul on ta võimeline ise sammuma tõelise õndsuse poole. Ta leiab oma täiuse „tõese ning hüvelise otsimises ja armastamises“ (GS 15, 2). /339, 30/

§ 1705. Tänu oma hingele ning mõistuse ja tahte vaimsetele võimetele on inimesel vabaduse anne, mis on „Jumala kuju üllas tundemärk inimeses“ (GS 17). /1730/

§ 1706. Mõistuse kaudu tajub inimene Jumala häält, mis teda ergutab „armastama head ja vältima kurja“ (GS 16). Iga inimene on kohustatud olema kuulekas sellele seadusele, mis kõlab tema südametunnistuses ja mida täidetakse armastusega Jumala ja ligimese vastu. Kõlbelises tegutsemises avaldub inimese väärikus. /1776/

§ 1707. Inimene on „kurja õhutusel ajaloo algusest peale oma vabadust kuritarvitanud“ (GS 14, 1). Ta on kiusatusele alistunud ning kurja teinud. Ta püüdleb küll veel hüve poole, aga tema loomus on pärispatu tõttu haavatud. Ta kaldub kurjale ja on allutatud eksitusele.

„Nõnda on inimene seesmiselt lõhestatud. Seetõttu kujutab kogu inimese elu, nii üksikult kui kollektiivselt, dramaatilist võitlust hea ja kurja, valguse ja pimeduse vahel“ (GS 13, 2). /397/

§ 1708. Kristus vabastas meid oma kannatuste läbi Saatanast ja patust. Ta teenis meie jaoks välja uue elu Pühas Vaimus. Tema arm taastas selle, mille patt oli ära rikkunud. /617/

§ 1709. Kes usub Kristusesse, saab Jumala lapseks. See lapseks võtmine kujundab inimese ümber ja võimaldab tal järgida Kristuse eeskuju, õigesti tegutseda ja head teha. Ühenduses Lunastajaga jõuab jünger armastuse täiusele – pühadusele. Kõlbeline elu, mis on küpseks saanud armus, avardub taevases auhiilguses igaveseks eluks. /1265, 1050/

LÜHITEKSTID

§ 1710. Kristus „avaldab … inimesele täielikult tema enese olemuse ning kõrgeima kutsumuse“ (GS 22, 1).

§ 1711. Inimene on juba eostamisest peale Jumalale suunatud ja igavesele õndsusele määratud, kuna tal on vaimne hing ning ta on varustatud mõistuse ja tahtega. Ta pürgib täiuslikkuse poole, „otsides ja armastades seda, mis tõene ja hea“ (GS 15, 12).

§ 1712. Tõeline vabadus on „Jumala kuju üllas tundemärk inimeses“ (GS 17).

§ 1713. Inimene on kohustatud kuuletuma loomulikule kõlblusseadusele, mis kutsub teda üles „tegema head ja vältima kurja“ (GS 16). See seadus kõlab tema südametunnistuses.

§ 1714. Oma loomuses pärispatust haavatud inimene on allutatud eksitusele ning kaldub oma vabaduse teostamises kurjale.

§ 1715. Kes usub Kristusesse, sel on uus elu Pühas Vaimus. Armus kasvanud ja küpsenud kõlbeline elu peab täiusele jõudma taevases auhiilguses.

2.artikkel. MEIE KUTSUMUS ÕNDSUSEKS

§ 1716. Õndsakskiitmised asuvad Jeesuse jutlustamise keskmes. Nad võtavad taas üles tõotused, mis anti valitud rahvale alates Aabrahamist. Õndsakskiitmised viivad need tõotused täiusele, kuna nad ei ole suunatud mitte ainult tõotatud maa omamisele, vaid taevariigi pärimisele: /2546/

„Õndsad on need, kes on vaimus vaesed, sest nende päralt on taevariik.

Õndsad on kurvad, sest neid lohutatakse.

Õndsad on tasased, sest nemad pärivad maa.

Õndsad on need, kellel on nälg ja janu õiguse järele, sest nemad saavad küllaga.

Õndsad on halastajad, sest nende peale halastatakse.

Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad näevad Jumalat.

Õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks.

Õndsad on need, keda õiguse pärast taga kiusatakse, sest nende päralt on taevariik.

Õndsad olete teie, kui teid minu pärast laimatakse ja taga kiusatakse ja teist valega kõiksugu kurja räägitakse!

Olge rõõmsad ja hõisake, sest teie palk on suur taevas.“

(Mt 5:3-12)

§ 1717. Õndsakskiitmised peegeldavad Jeesuse palet ja Tema armastust. Nad näitavad kristlaste kutsumust saada vastu võetud Tema kannatuse ning ülestõusmise auhiilgusesse; nad selgitavad kristlikule elule iseloomulikke tegusid ja hoiakuid; nad on vasturääkivad tõotused, mis katsumustes lootust kinnitavad; nad kuulutavad õnnistusi ja tasusid, mis jüngritel juba varjatult on; Neitsis Maarjas ning kõigis pühakutes on nad juba ilmsiks saanud. /459, 1820/

§ 1718. Õndsakskiitmised vastavad loomulikule õnneigatsusele, mis lähtub Jumalast. Jumal on selle asetanud inimese südamesse, et teda enese poole tõmmata, sest üksnes Jumal suudab seda täita: /27, 1024/

„Kindlasti tahavad kõik õnnelikult elada ja inimeste seas pole kedagi, kes selle lausega ei nõustuks veel enne, kui see talle täielikult välja on öeldud“” (p. Augustinus, De moribus ecclesiae catholicae, 1,3,4: PL 32,1312)

„Kuidas ma Sind siis otsin, Issand? Sest kui ma sind, oma Jumalat, otsin, siis otsin ma õnnelikku elu. Otsin sind, et mu hing elaks. Mu keha elab ju mu hingest ja mu hing elab sinust“ (p. Augustinus, Confessiones, X,20,29). /2541/

„Ainult Jumal rahuldab isu“ (p. Aquino Thomas, Expositio in symbolum apostolicum, 1).

§ 1719. Õndsakskiitmised avavad inimelu mõtte, inimese tegude viimse eesmärgi: õndsuse Jumalas. Jumal suunab selle kutsumuse igale inimesele isiklikult, kuid ka tervele Kirikule, uuele rahvale, kes on tõotuse vastu võtnud ning elab sellesse uskudes. /1950/

§ 1720. Uus Testament kasutab mitmeid väljendeid, väljendamaks õndsust, millele Jumal inimesi kutsub: taevariigi lähedalolu (vrd Mt 4:17); Jumala nägemine: „Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad näevad Jumalat“ (Mt 5:8; vrd 1 Jh 3:2; 1 Kr 13:12); minemine Issanda rõõmupeole (vrd Mt 25:21.23) ja Jumala hingamisse (vrd Hb 4:7-11). /1027/

„Siis me pühitseme ja näeme, näeme ja armastame, armastame ja ülistame. Jah, nii saab see lõpuks lõpmatult olema. Sest millist eemärki me taotleme kui mitte seda, et jõuda kuningriiki, millel ei ole lõppu?“ (p. Augustinus, De civitate Dei, 22,30).

§ 1721. Jumal kutsus meid olemisse, et me Teda tunnetaksime, Teda teeniksime, Teda armastaksime ja sel moel paradiisi jõuaksime. Õndsus teeb meid „Jumala loomuse osaliseks“ (2 Pt 1:4) ning annab igavese elu (vrd Jh 17:3). Sellega astub inimene Kristuse auhiilgusesse (vrd Rm 8:18) ja Pühima Kolmainsuse elu rõõmu. /260/

§ 1722. Selline õndsus ületab inimese mõistmise ja võimed. Ta kingitakse Jumala armust, seepärast nimetatakse seda üleloomulikuks õndsuseks, niisamuti nagu ka armu, mis valmistab inimest ette Jumala rõõmu astumiseks. /1028/

„Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad näevad Jumalat.“ Tõepoolest, „keegi ei saa Jumalat näha“, see tähendab, näha Tema suurt ja sõnulseletamatut auhiilgust, „ja jääda elama“, sest Isa on haaramatu. Kuid oma armastuses, inimsõbralikkuses ja kõigeväelisuses läheb Ta nii kaugele, et nendele, kes Teda armastavad, annab Ta täie õiguse Jumalat näha … „Sest mis inimesele on võimatu, on Jumalale võimalik“ (p. Irenaeus, Adversus haereses, IV,20,5). /294/

§ 1723. Tõotatud õndsus asetab meid tähtsate kõlbeliste otsustuste ette. Ta kutsub meid üles oma südant kurjadest kirgedest puhastama ning selle poole pürgima, et Jumalat üle kõige armastada. Ta õpetab meid, et tõeline õnn ei peitu rikkuses ja heaolus, kuulsuses ja võimus ega inimese tegevuses – olgu see kuitahes väärtuslik, näiteks teadus, tehnika või kunst – ega mitte üheski loodus, vaid ainuüksi Jumalas, kes on kõige hea ja kõige armastuse allikas. /2519, 227/

„Rikkuse ees painutavad kõik põlvi; seda kummardavad instinktiivselt rahvahulgad, kogu mass. Nad mõõdavad õnne varanduse alusel ning selle alusel osutavad ka austust … Kõik see lähtub veendumusest, et rikkuse abil on kõik võimalik. Rikkus on üks tänapäeva ebajumalatest ja kuulsus on teine … Üldine tuntus, tõsiasi, et ollakse kuulus ja äratatakse maailmas tähelepanu (mis tähendab seda, mida võiks nimetada pressirenomeeks) on paraku muutunud millekski heaks iseeneses, ülimaks hüveks, tõelise austamise objektiks“ (J.H. Newman, Discourses to mixed congregations, 5: pühadusest).

§ 1724. Dekaloog, mäejutlus ja apostlite õpetus juhatavad meile teed, mis viib taevasesse kuningriiki. Me astume sel teel sammhaaval igapäevastes toimingutes, toetatuna Püha Vaimu armust. Kristuse sõna mõjul kanname me Kirikus tasapisi vilju Jumala auks (vrd mõistukõnet külvajast, Mt 13:3-23).

LÜHITEKST

§ 1725. Õndsakskiitmised võtavad üle ja viivad täide selle, mida Jumal Aabrahami aegadest on tõotanud ja suunavad need tõotused taevariigile. Nad vastavad õnneigatsusele, mille Jumal on paigutanud inimese südamesse.

§ 1726. Õndsakskiitmised viitavad lõppeesmärgile, millele Jumal meid kutsub: taevariigile, Jumala nägemisele, osasaamisele Jumala loomusest, igavesele elule, Jumala lapseks saamisele ja rahule Jumalas.

§ 1727. Igavese elu õndsus on Jumala armu kingitus: see on üleloomulik nagu ka arm, mis selleni juhatab.

§ 1728. Õndsakskiitmised panevad meid tähtsate otsustuste ette maiste varade osas. Nad puhastavad meie südant ja õpetavad meid Jumalat üle kõige armastama.

§ 1729. Taevane õndsus seab mõõdupuu maiste varade tarbimisele Jumala seaduse järgi.

§ 3. artikkel. INIMESE VABADUS

§ 1730. Jumal lõi inimese mõistusega varustatud olendiks ning andis talle isikuväärikuse, mille alusel ta tegutseb omaenese ajel ja on oma tegude isand. „Jumal tahtis nimelt jätta inimesele vaba tahte (vrd Srk 15:14) selleks, et ta ise oma Loojat otsiks ning vabalt end Temast sõltuvusse seades täielikule õndsale täiuslikkusele jõuaks“ (GS 17). /30/

„Inimene on mõistuslik olend ning Jumala võrdkujuna loodud vabaks ja oma tegude isandaks“ (p. Irenaeus, Adversus haereses, IV,4,3).

§ 1731. Vabadus on mõistuses ja tahtes juurdunud võime tegutseda või tegutsemata jätta, teha ühte või teist ja sel moel iseenese tahtel teadlikke tegusid sooritada. Vaba tahte läbi korraldab igaüks omaenda elu. Vabadus on inimeses olev jõud kasvamiseks ja küpsemiseks tões ja headuses. Vabadus jõuab täiusele siis, kui ta on suunatud Jumalale, meie õndsusele. /1721/

§ 1732. Kuni vabadus pole lõplikult seotud Jumalaga, oma ülima hüvega, esineb võimalus valida hea ja kurja vahel, seega siis kas täiuslikkuses kasvada või langeda ja patustada. Vabadus iseloomustab tõelises mõttes inimlikke tegusid. Ta saab põhjuseks kas kiitusele või laitusele, teenele või süüle. /396, 1849, 2006/

§ 1733. Mida enam inimene teeb head, seda vabamaks ta saab. Tõeline vabadus seisneb ainult headuse ning õigluse teenimises. Otsus kuuletumatuseks ja kurjuseks on vabaduse kuritarvitamine ning teeb inimese patu orjaks (vrd Rm 6:17). /1803/

§ 1734. Vabaduse alusel on inimene oma tegude eest vastutav sel määral, mil määral need on tahtlikud. Kasvamine voorustes, hüve tunnetamine ja askees tugevdavad tahte võimu tegevuse üle. /1036, 1804/

§ 1735. Teo arvestatavust ning vastutust selle eest võivad vähendada teadmatus, tähelepanematus, vägivald, hirm, harjumused, allutamatud affektid ning ka muud psüühilised või ühiskondlikud tegurid. Need võivad vastutuse isegi välistada. /597/

§ 1736. Iga otseselt tahetud tegu pannakse tegutseja arvele.

Nii küsib Issand pärast pattulangemist paradiisiaias Eevalt: „Miks sa seda tegid?“ (1 Ms 3:13). Sama küsimuse esitab ta Kainile (vrd 1 Ms 4:10). Prohvet Naatan esitab selle küsimuse kuningas Taavetile pärast abielurikkumist Uuria naisega ja Uuria tapmist (vrd 2 Sm 12:7-15). /2568/

Tegevus võib olla tahtlik ka kaudselt, ja nimelt juhul, kui see tekib hooletusest selle suhtes, mida oleks pidanud teadma või tegema. Näiteks selle kohta on õnnetus liiklusreeglite mittetundmise tõttu.

§ 1737. Võidakse arvestada tagajärjega, mida tegutsemisel ei taheta, nagu näiteks ema arvestab liigse väsimusega, kui ta oma haige lapse eest hoolitseb. Halba tagajärge ei panda tegutsejale süüks, kui seda ei ole tahetud ei eesmärgi ega abinõuna, nagu näiteks enda surm juhul, kui abistatakse hädaohus olevat inimest. Süüks pannakse aga halb tagajärg siis, kui seda oli võimalik ette näha ja tegutseja oleks suutnud seda vältida, nagu näiteks inimese tapmine joobnud juhi poolt. /2263/

§ 1738. Vabadust teostatakse inimestevahelistes suhetes. Igal inimesel on loomulik õigus, et teda tunnustataks vaba, vastutustundelise isiksusena, kuna ta on loodud Jumala näo järgi. Kõik inimesed võlgnevad üksteisele lugupidamist. Õigus kasutada vabadust, eriti kõlbelistes ja usulistes küsimustes, on lahutamatult seotud inimese väärikusega (vrd DH 2). Seda õigust peab riiklik seadusandlus tunnustama ning ühise hüve ja avaliku korra piirides kaitsma (vrd DH 7). /2106, 2108/

§ 1739. Vabadus ja patt. Inimese vabadus on piiratud ja ekslik. Inimene on tõepoolest eksinud. Ta on vabatahtlikult pattu teinud. Tagasi lükanud Jumala armastava plaani, pettis ta iseennast: temast sai patu ori. See esmane võõrandumine tõi enesega kaasa hulgaliselt järgnevaid. Inimkonna ajalugu annab algusest peale tunnistust õnnetutest sündmustest ja viletsusest, mis lähtusid inimese südamest vabaduse kuritarvitamise tagajärjel. /387, 401/

§ 1740. Vabaduse ohud. Vabadus ei anna meile õigust kõike öelda ja kõike teha. On vale kinnitada, et inimene, „selle vabaduse subjekt, on iseenesele piisav indiviid, kelle eesmärgiks on omaenese huvide rahuldamine maiste varade nautimise läbi“ (CDF, Instr. Libertatis conscientia, 13). Peale selle, vabaduse õiglaseks teostamiseks hädavajalikke majanduslikke ja ühiskondlikke, poliitilisi ja kultuurilisi eeldusi mõistetakse liigagi sageli vääralt või rikutakse neid. Selline pimestatus ja ebaõiglus koormavad kõlbelist elu ja toovad nii tugevatele kui nõrkadele kiusatusi teha pattu armastuse vastu. Kui inimene eemaldub kõlblusseadusest, piirab ta omaenda vabadust, seab end ise orjusesse, purustab vennalikkuse sidemed ja tõstab mässu Jumala tõe vastu. /2108, 1887/

§ 1741. Vabastamine ja õndsus. Oma auväärse risti läbi teenis Kristus kõigile inimestele õndsuse. Ta vabastas patu orjad patu köidikutest. „Vabaduseks on Kristus meid vabastanud“ (Gl 5:1). Temas osaleme me nüüd tões, mis meid vabaks teeb (vrd Jh 8:32). Meile kingiti Püha Vaim ja „seal, kus on Issanda Vaim, on vabadus“ (2 Kr 3:17), õpetab püha Paulus. Juba nüüd omame me „Jumala laste auhiilguse vabadust“ (vrd Rm 8:21). /782/

§ 1742. Vabadus ja arm. Kristuse arm ei riku mingilgi määral meie vabadust juhul, kui see vastab tõelise ja hea tunnetusele, mille Jumal on inimeste südamesse pannud. Kristlik kogemus tunnistab eelkõige palves vastupidist: meie sisemine vabadus ja vastupidavus nii raskustes ja katsumustes kui välise maailma surve ja sunni all kasvab sel määral, mil määral me armu sisendusi järgime. Armu tegutsemise kaudu kasvatab Püha Vaim meid vaimselt vabaks, tegemaks meist Tema töö vabatahtlikud kaastöölised Kirikus ja maailmas. /2002, 1784/

„Kõigeväeline halastaja Jumal … Hoia meid eemal kõikidest ohtudest ja võta meie hingelt ja ihult see raskus , mis takistab meid kogu südamega täitmast Sinu tahet“ (MR, 32. pühapäeva päevapalve).

LÜHITEKSTID

§ 1743. Jumal on inimesele jätnud „vaba tahte“ (Srk 15:14), et ta vabalt end Temast sõltuvusse seades täielikule õndsale täiuslikkusele jõuaks (vrd GS 17).

§ 1744. Vabadus on võime tegutseda või tegutsemata jätta ja sel moel iseenese tahtel teadlikke tegusid sooritada. Vabadus jõuab täiusele siis, kui see on suunatud Jumalale, meie kõrgeimale hüvele.

§ 1745. Vabadus iseloomustab tõelises mõttes inimlikke tegusid. Vabaduse alusel on inimolend vastutav oma tegude eest, mida ta on tahtlikult toime pannud. Teadlik tegutsemine on inimesele eriomane.

§ 1746. Teadmatus, vägivald, hirm ja muud psüühilised või ühiskondlikud asjaolud võivad teo arvestatavust ja vastutust vähendada või tühistada.

§ 1747. Õigus kasutada vabadust, seda eriti usulistes ja kõlbelistes küsimustes, on inimese väärikusest lahutamatu nõue. Vabaduse teostamine ei anna aga arvatavat õigust kõike öelda ja kõike teha.

§ 1748. „Vabaduseks on Kristus meid vabastanud“ (Gl 5:1)

4.artikkel. INIMESE TEGUDE KÕLBELINE ISELOOM

§ 1749. Vabadus teeb inimesest kõlbluse subjekti. Teadlikult tegutsedes on inimene nii-öelda oma tegude isa. Tõeliselt inimlikke, see tähendab südametunnistuse otsustuse alusel vabalt valitud tegusid on võimalik kõlbeliselt hinnata. Need on kas head või kurjad. /1732/

§ 1750. Inimese tegude kõlbeline iseloom oleneb:

– valitud objektist

– taotlusest ehk intentsioonist

– tegevuse lähematest asjaoludest

Objekt, taotlus ja asjaolud moodustavad inimese tegevuse kõlbelisuse “allikad” ehk tema olemuslikud elemendid.

§ 1751. Valitud objekt on hüve, millele tahe end teadlikult suunab. Ta on inimese tegevuse “mateeria”. Valitud objekt määratleb tahteakti kõlbelise iseloomu vastavalt sellele, kas mõistuse otsustus vastab tõelisele hüvele või mitte. Kõlbluse objektiivsed reeglid väljendavad hea ja kurja mõistuspärast korda, millest annab tunnistust südametunnistus (süüme). /1794/

§ 1752. Erinevalt objektist asetseb taotlus tegutsevas subjektis. Kuna taotlus juurdub vabaduses ja kinnistab tegevuse tema objektile, on ta element, mis määrab olemuslikult tegevuse kõlbelise iseloomu. Taotlus on esmajoones suunatud objektile, mis tähistab tegevuse läbi taotletud eesmärki. Taotlus on eesmärgile suunatud tahteline liikumine: ta määrab, millelele tegevus on suunatud. Ta suunab pilgu hüvele, mida vastavalt tegevuselt oodatakse. Taotlus ei piirdu üksikute tegude suunamisega, vaid võib ühele ja samale eesmärgile suunata mitmeid tegevusi, ta võib terve elu suunata ühele lõppeesmärgile. Näiteks on osutatud teene eesmärgiks aidata ligimest; samaaegselt võib see olla inspireeritud armastusest Jumala kui kõikide tegude lõppeesmärgi vastu. Üks ja sama tegevus võib olla inspireeritud ka mitmest eesmärgist, näiteks teene osutamine selleks, et saavutada sellega kasu või sellega suurustleda. /2520, 1731/

§ 1753. Hea taotlus (näiteks ligimese aitamine) ei muuda heaks või õigeks iseenesest väära hoiakut (näiteks vale või laim). Eesmärk ei õigusta abinõusid. Seepärast ei saa näiteks süütu süüdimõistmist õigustada kui legitiimset abinõu rahva päästmiseks. Seevastu muutub iseenesest hea tegevus (näiteks annetamine) halvaks, kui sellele lisandub halb taotlus (näiteks edevus). /2479, 596/

§ 1754. Asjaolud, kaasa arvatud tagajärjed, on kõlbelise tegevuse teisejärgulised elemendid. Nad suurendavad või vähendavad inimese tegude kõlbelist headust või kurjust (selliseks asjaoluks on näiteks varastatu väärtus). Nad võivad ka vähendada või suurendada tegutseja vastutust tegevuse eest (näiteks tegevus surmahirmu tõttu). Asjaolud ei saa iseenesest muuta tegude kõlbelist olemust; nad ei saa heaks ja õiglaseks teha iseenesest halba tegu. /1735/

§ 1755. Kõlbeliselt hea tegevus eeldab, et head on niihästi objekt, taotlus kui asjaolud. Kuri taotlus muudab tegevuse halvaks isegi juhul, kui tegevuse objekt iseenesest on hea (näiteks palvetamine ja paastumine selleks, „et inimesed seda näeksid“).

Valitud objekt võib iseenesesttegevuse kui terviku kurjaks muuta. On konkreetseid hoiakuid nagu näiteks liiderlikkus, mille valimine on alati väär, kuna selline otsus tingib tahte korrastamatuse, see tähendab kõlbelise kurja.

§ 1756. Seega on inimese tegevuste kõlbelise loomuse hindamisel väär arvestada ainult seda inspireeriva taotluse või selle asjaoludega (nagu keskkond, ühiskondlik surve, sund või hädavajadus). On tegusid, mis hoolimata asjaoludest ja taotlusest on oma objekti kaalukuse tõttu iseenesest ja iseeneses kurjad ja lubamatud, näiteks jumalateotus ja valevanne, mõrv ning abielurikkumine. Lubamatu on teha midagi kurja, et sellest tekiks midagi head. /1789/

LÜHITEKSTID

§ 1757. Objekt, taotlus ja asjaolud moodustavad inimese tegevuse kõlbelisuse kolm “allikat”.

§ 1758. Valitud objekt määrab tahteakti kõlbelisuse, vastavalt millele mõistus tunnistab selle kas heaks või halvaks ja langetab otsuse.

§ 1756. „Ükski hea taotlusega tehtud kuri tegu pole õigustatav“ (p. Thomas Aquinost, Collationes in decem praeceptis, 6). Eesmärk ei õigusta abinõu.

§ 1760. Selleks et tegu oleks kõlbeliselt hea, peavad üheaegselt head olema nii objekt, taotlus kui asjaolud.

§ 1761. On konkreetseid hoiakuid, mille valik on alati väär. Selline otsus tingib alati tahte korrastamatuse, see tähendab kõlbelise kurja. On lubamatu teha kurja, et sellest tuleneks midagi head.

§ 5. artikkel. TUNNETE KÕLBELINE VÄÄRTUS

§ 1762. Inimene suunab end teadlike tegevuste kaudu õndsusele. Kired või tunded, mida ta tunneb, võivad teda selleks ette valmistada või sellele kaasa aidata.

§ 1763. Väljend “tunded” kuulub kristlikku kõnetavasse. Tunnete või kirgede all mõistetakse emotsioone või meeleliigutusi. Nad kallutavad inimest tegutsema või tegutsemata jätma vastavalt sellele, kas mingit tegevust tunnetatakse heana või kurjana.

§ 1764. Tunded on inimhinge loomulik liikumine. Nad kujutavad endast meelelise ja vaimse elu vahelist valdkonda ja tagavad sideme nende vahel. Meie Issand nimetab inimese südant allikaks, millest lähtub tunnete ja kirgede liikumine (vrd Mk 7:21). /368/

§ 1765. Inimesel on palju tundeid. Põhiline tunne on armastus, mille kutsub esile hüve ligitõmme. Armastus kutsub esile ihalduse puuduva hüve järele ja lootuse seda saada. See ihaldus leiab rahu saadud hüve nautimises ja rõõmus selle omamisest. Seevastu kurja teadvustamine kutsub esile vihkamise, vastikustunde ja hirmu ähvardava kurja ees. See hingeliigutus lõpeb kurbusega kohaloleva kurja pärast või vihaga, mis selle vastu mässab.

§ 1766. „Armastus tähendab kellelegi hea soovimist“ (p. Aquino Thomas, Summa Theologiae, I-II,26,4). Kõik teised tunded lähtuvad sellest inimsüdame esmasest püüdlusest heale. Inimene armastab vaid seda, mis on hea (vrd p. Augustinus, De Trinitate, 8,3,4). „Tundeliigutused on kurjad, kui armastus on kuri, ning head, kui see on hea“ (p. Augustinus, De civitate Dei, 14,7). /1704/

§ 1767. Tunded ei ole iseenesest ei head ega kurjad. Kõlbeliselt määratleb neid see, mil määral nad on allutatud mõistusele ja tahtele. Tundeid nimetatakse vabatahtlikeks, „kuna neid käsib tahe või kuna tahe neid ei takista“ (p. Aquino Thomas, Summa Theologiae, I-II,24,1). Kõlbeliselt või inimlikult täiuslik hüve nõuab, et mõistus juhiks tundeid (vrd p. Aquino Thomas, Summa Theologiae, I-II, 24,3). /1860/

§ 1768. Tugevad tunded pole otsustavad ei inimese kõlbelise tegevuse ega pühaduse osas, küll aga on nad ammendamatu kujutluspiltide ja tundeliigutuste varamu, milles kõlbeline elu oma väljenduse leiab. Tunded on kõlbeliselt head, kui nad aitavad kaasa headele tegudele, vastupidisel juhul on nad kõlbeliselt kurjad. Õige tahe korrastab omaksvõetud tundeliigutused ning suunab nad hüvele ja õndsusele. Kuri tahe allub korrapäratutele tundeliigutustele ning võimendab neid. Emotsioone ja tundeid võib kaasata voorustesse või väärastada pahedes. /2005, 1803, 1865/

§ 1769. Kristlikus elus teostab Püha Vaim oma tööd terves inimeses, puudutades kogu tema olemust kõikide tema kannatuste, kartuste ja kurbusega, nagu see saab nähtavaks Issanda surmahirmus ning kannatuses. Kristuses võivad inimlikud tunded kristlikus armastuses ja jumalikus õndsuses täiuslikkuse leida.

§ 1770. Kõlbeline täiuslikkus seisneb selles, et inimest ei suuna hüve poole mitte üksnes tema tahe, vaid ka meelelised püüdlused, nagu ütleb psalm: „Mu süda ja mu ihu hüüavad rõõmsasti elava Jumala poole“ (Ps 84:3).

LÜHITEKSTID

§ 1771. Väljend “tunded” tähistab emotsioone või kirgi. Meeleliigutuste kaudu aimab inimene ette head ja kahtlustab kurja.

§ 1772. Põhilised tunded on armastus ja vihkamine, himu ja hirm, rõõm, kurbus ja viha.

§ 1773. Tunded kui meeleliigutused pole kõlbeliselt ei head ega kurjad; kõlbeliselt head või kurjad on sedavõrd, kuivõrd nad on allutatud mõistusele ja tahtele või ei ole seda.

§ 1774. Emotsioonid ja tunded võivad saada vooruste osaks või väärastuda pahedes.

§ 1775. Kõlbeline täiuslikkus seisneb selles, et inimest ei juhi hüve poole mitte üksnes tema tahe, vaid ka süda.

§ 6. artikkel. SÜDAMETUNNISTUS

§ 1776. „Südametunnistuse sügavustes avastab inimene seaduse, mida ta ise endale ei anna, vaid millele ta peab kuuletuma ning mille hääl teda alati seal, kus seda on vaja, kutsub head armastama ja tegema ja kurja vältima ning seda selliselt, et see kõlab südames käsuna … Sest inimesel on seadus, mille Jumal on tema südamesse kirjutanud ja millele kuuletumises peitub tema väärikus … Südametunnistus on inimese varjatuim tuum ja pühamu, kus ta on üksi koos Jumalaga, kelle hääl tema sisemuses vastu kajab“ (GS 16). /1954/

§ 1777. Isiku sisemuses tegutseb südametunnistus (vrd Rm 2:14-16). Ta annab vajalikul hetkel käsu teha head ja vältida kurja. Ta mõistab kohut ka konkreetsete otsuste üle, nõustudes headega ning mõistes hukka kurjad (vrd Rm 1:32). Ta annab tunnistust tõe autoriteedist, viidates Jumalale kui kõrgeimale hüvele, kes tõmbab inimest enda poole ja kellelt ta saab korraldusi. Kuuletudes südametunnistusele, võib mõistlik inimene kuulda Jumalat, kes selle kaudu kõneleb. /1766, 2071/

§ 1778. Südametunnistus on mõistuse otsustus, mille läbi inimene mõistab, kas konkreetne tegu, mida ta kavandab, parasjagu teoks teeb või on juba teinud, on kõlbeliselt hea või kuri. Kõige puhul, mida ta ütleb või teeb, on inimene kohustatud ustavalt järgima seda, mille kohta ta teab, et see on seadusekohane ja õige. Just nimelt südametunnistuse otsuse läbi võtab inimene vastu ja tunneb ära Jumala seaduse korraldusi: /1749/

„Südametunnistus on meie vaimu seadus, kuid enamgi veel, ta on vahetu sekkumine, mis sisaldab ka vastutuse mõistet, ähvardust ja tõotust… Ta on selle saadik, kes nii loomuse kui armu korras loori varjust meiega kõneleb, meid oma asemike kaudu õpetab ja juhib. Südametunnistus on Kristuse esmane asevalitseja“ (J. H. Newman, Kiri Norfolki hertsogile, 5).

§ 1779. Et suuta kuulata südametunnistuse häält ja seda järgida, tuleb iseenesesse süüvida. Selline sisemisele keskendumisele pürgimine on seda vajalikum, et elu sunnib meid sageli loobuma igasugusest kaalutlemisest, järelemõtlemisest ning enesesse süüvimisest. /1886/

„Pöördu oma südametunnistuse poole, küsitle teda! … Süüvige enesesse, vennad! Ning kõiges, mida te teete, pidage silmas, et Jumal on teie tunnistajaks!“ (p. Augustinus, In epistulam Joannis ad Parthos tractatus, 8,9).

§ 1780. Inimisiksuse väärikus sisaldab ja nõuab, et südametunnistus õigesti otsustaks. Südametunnistuse juurde kuuluvad moraaliprintsiipide tundmine (synderesis), nende kohaldamine konkreetseid asjaolusid, põhjuseid ja hüvesid arvesse võttes ja selle tulemusena otsustus täideviimisele kuuluvate või juba täideviidud konkreetsete tegude suhtes. Südametunnistuse mõistlik otsustus tunnustab praktilist ja konkreetset tõde kõlbelise hüve kohta, mis on väljendatud mõistuse seaduses. Mõistlikuks nimetatakse inimest, kes teeb otsuse sellise südametunnistuse otsustuse alusel. /1806/

§ 1781. Südametunnistus võimaldab võtta ja kanda teostatud tegude eest vastutust. Kui inimene on teinud kurja, võib südametunnistuse õige otsustus temas ikka veel tunnistada universaalse moraalse tõe kehtivust ja seda, et tema konkreetne otsus oli kuri. Südametunnistuse süüdimõistev otsustus jääb lootuse ning halastuse pandiks. Tunnistades sooritatud eksimusi, manitseb südametunnistus andestust paluma, siiski veel head tegema ning Jumala armu abil pidevalt vooruse kasvamise eest hoolt kandma. /1731/

„Ja me võime kinnitada tema ees oma südant, et olgu mis tahes, milles meie süda meid süüdistab, Jumal on siiski meie südamest suurem ja tema teab kõik“ (1 Jh 3:19-20).

§ 1782. Inimesel on õigus oma südametunnistuse kohaselt vabalt talitada ja seeläbi isiklikke kõlbelisi otsustusi langetada. „Seega ei tohi teda sundida oma südametunnistuse vastaselt tegutsema. Kuid teda ei tohi ka takistada südametunnistuse järgi tegutsemast, seda eriti religiooni valdkonnas“ (DH 3). /2106/

§ 1783. Südametunnistust tuleb kujundada ja kõlbelist otsustamist valgustada. Hästi kujundatud südametunnistus otsustab õigesti ja kooskõlas tõega. Ta järgib oma otsustustes mõistust ja suunab end tõelisele hüvele, mida on tahetud Looja tarkuse läbi. Meile, inimestele, kes on allutatud halbadele mõjutustele ning kiusatustele alati iseenda otsust eelistada ja kiriklike autoriteetide kindel õpetus tagasi lükata, on südametunnistuse kasvatamine hädavajalik. /2039/

§ 1784. Südametunnistuse kasvatamine on ülesanne terveks eluks. Juba esimestel eluaastatel juhatab see last südametunnistuse teadvustatud sisemist seadust ära tundma ja täitma. Hoolikas kasvatus innustab vooruslikule kõlbelisele hoiakule. Ta hoiab või vabastab hirmust, isekusest ja kõrkusest, vääradest süütunnetest ja enesekindlatest hoiakutest, mis võivad tekkida inimlikust nõrkusest ja ekslikkusest. Südametunnistuse kasvatamine kindlustab vabaduse ja annab südamerahu. /1742/

§ 1785. Südametunnistuse kujundamisel on Jumala sõna valguseks meie teel. Meil tuleb see usus ja palves vastu võtta ja teoks teha. Me peame ka südametunnistust Kristuse ristile vaadates läbi uurima. Sealjuures toetavad meid Püha Vaimu annid, kaasinimeste tunnistus ja nõuanded ning juhatab kiriklike autoriteetide kindel õpetus (vrd DH 14). /890/

§ 1786. Kõlbelise otsustuse ees võib südametunnistus otsustada õigesti kooskõlas mõistuse ja Jumala seadusega või eksida, juhul kui ta kummastki kinni ei pea.

§ 1787. Inimene satub vahel olukordadesse, mis muudavad südametunnistuse otsustuse ebakindlaks ning otsustamise raskeks. Tal tuleb aga alati otsida seda, mis on õige ja hea ning ära tunda Jumala seaduses väljenduv Jumala tahtmine. /1955/

§ 1788. Sel eesmärgil püüab inimene oma kogemusi ja aja märke õigesti hinnata mõistlikkuse vooruse, usaldusväärsete inimeste nõuannete ning Püha Vaimu andide ja palve abil. /1806/

§ 1789. Igal juhul kehtivad järgmised reeglid:

– Iial ei ole lubatud teha kurja selleks, et sellest võrsuks midagi head. /1756/

– “Kuldreegel”: „Kõike siis, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka nendele“ (Mt 7:12; vrd Lk 6:31; Tb 4:15). /1970/

– Kristlik armastus väljendub alati austuses ligimese ja tema südametunnistuse vastu: /1827/

“Aga kui te nõnda patustate vendade vastu ja haavate nende nõrka sisetunnet, siis te patustate Kristuse vastu” (1 Kr 8:12). “Hea on … mitte teha seda, mis on su vennale komistuseks” (Rm 14:21). /1971/

§ 1790. Oma südametunnistuse kindlat otsustust peab inimene alati järgima. Kui ta teadlikult sellele vastupidiselt toimiks, mõistaks ta ise ennast hukka. Võib aga juhtuda, et südametunnistus langetab teadmatuse tõttu väärotsustusi tegude kohta, mida keegi kavandab või juba teoks on teinud.

§ 1791. Teadmatuses on inimene sageli ise süüdi, näiteks juhul, kui „ta liiga vähe vaeva näeb, et tõde ja hüve otsida ning südametunnistus patuga harjumise tõttu aegamisi peaaegu pimedaks muutub“ (GS 16). Sel juhul on inimene tema poolt tehtava kurja eest vastutav. /1704/

§ 1792. Väära kõlbelise hoiaku põhjusteks võivad olla teadmatus Kristusest ja tema Evangeeliumist , teiste inimeste halb eeskuju, sõltuvus kirgedest, valesti mõistetud südametunnistuse autonoomia taotlemine, Kiriku autoriteedi ning tema õpetuse tagasilükkamine, pöördumistahte ja kristliku armastuse puudumine. /133/

§ 1793. Kui aga teadmatus on ületamatu või asjaosaline ei ole väärotsutuse eest vastutav, ei saa teda kurja teo eest süüdistada. Sellegipoolest jääb tegu kurjaks, puuduseks ja korratuseks. Seepärast tuleb meil vaeva näha, et südametunnistuse eksitused kõrvaldada. /1860/

§ 1794. Head ja puhast südametunnistust valgustab tõeline usk, sest kristlik armastus lähtub samaegselt „puhtast südamest ja heast südametunnistusest ja siirast usust“ (1 Tm 1:5; vrd 1 Tm 3:9; 2 Tm 1:3; 1 Pt 3:21; Ap 24:16). /1751/

LÜHITEKSTID

§ 1795. „Südametunnistus on inimese varjatuim tuum ja pühamu, kus ta on üksi koos Jumalaga, kelle hääl tema sisemuses vastu kajab.“ (GS 16)

§ 1796. Südametunnistus on mõistuse otsustus, mille läbi inimene tunnetab, kas teatud tegu on hea või kuri.

§ 1797. Inimese jaoks, kes on teinud midagi kurja, jääb tema südametunnistuse otsustus pöördumise ja lootuse pandiks.

§ 1798. Hästi kujundatud südametunnistus on õige ja kooskõlas tõega. Ta kujundab oma otsustused, juhindudes mõistusest ja vastavuses tõelisele hüvele, mida on tahtnud Looja tarkus. Igaüks peab kasutama vahendeid südametunnistuse õigeks kujundamiseks.

§ 1799. Kõlbelise otsustuse ees võib südametunnistus langetada kas õige otsustuse, mis on kooskõlas mõistuse ja Jumala seadusega, või ka väära otsustuse, mis on mõlemaga vastuolus.

§ 1800. Inimene peab oma südametunnistuse kindlat otsustust alati järgima.

§ 1801. Südametunnistus võib olla teadmatuses või valesti otsustada. Selline teadmatus ja valed otsustused ei ole alati süüdimatud.

§ 1802. Jumala sõna on valguseks meie teel. Me peame selle usus ja palves omaks võtma ja teoks tegema. Sel moel kujundatakse südametunnistust.

§ 7. artikkel. VOORUSED

§ 1803. „Mis iganes on tõene, mis auväärne, mis õige, mis puhas, mis armastusväärne, mis ülendav, ja kui miski on vooruslik ja kui miski on kiidetav, seda arvestage!“ (Fl 4:8).

Voorus on harjumuspärane ja kindel kalduvus teha head. Ta ei võimalda inimesel mitte üksnes teha häid tegusid, vaid ka anda endast oma parima. Vooruslik inimene kaldub kõigi meelte ning vaimujõududega hüvele. Ta püüdleb hüve poole ja otsustab konkreetsete tegevuste puhul selle kasuks. /1733, 1768/

“Voorusliku elu eesmärk seisneb selles, et saada Jumala sarnaseks” (p. Gregorius Nyssast, Orationes de beatitudinibus, 1: PG 44,1200D).

§ 1804. Inimlikud voorused on harjumuspärased hoiakud, kindlad kalduvused ning mõistuse ja tahte püsiv täiuslikkus, mis juhivad meie tegusid, korrastavad meie tundeid ja suunavad meie käitumist mõistuse ja usu alusel. Nad annavad inimesele kerguse, kindluse ja rõõmu kõlbeliselt hea elu elamiseks. Vooruslik inimene teeb head vabatahtlikult. /2500/

Kõlbelised voorused saavutatakse inimliku pürgimisega. Nad on kõlbeliselt heade tegude viljad ning samas ka idud. Nad korrastavad kõiki inimese võimeid selles suunas, et elada ühenduses Jumala armastusega. /1827/

Inimlikud voorused

§ 1805. Kõlbelise elu põhialuseks on neli voorust. Sel põhjusel nimetatakse neid inimlikeks ehk kardinaalseteks voorusteks. Kõik teised voorused rühmituvad nende alla. Need voorused on mõistlikkus, õiglus, meelekindlus ja mõõdukus. „Kui keegi armastab õiglust, siis on tema tegudeks voorused. Sest ta õpetab mõõdukust ja arukust, õigust ja vaprust“ (Trk 8:7). Neid voorusi ülistatakse Pühakirja mitmetes tekstides ka teiste nimetuste all.

§ 1806. Mõistlikkus (ld prudentia) on voorus, mis valmistab praktilist mõistust ette igas olukorras ära tundma tõelist hüve ja valima selle saavutamiseks õiged vahendid. „Taiplik paneb tähele oma samme“ (Õp 14:15). „Olge siis arukad ja kained palveteks“ (1 Pt 4:7). „Mõistlikkus tähendab õiget käitumisreeglit,“ kirjutab Aristotelesest lähtudes püha Thomas (Summa Theologiae, II-II,47,2). Tal ei ole midagi tegemist arglikkuse või kartuse, kahekeelsuse või teesklemisega. Mõistlikkust nimetatakse auriga virtutum (vooruste juhtija): ta juhib teisi voorusi, andes neile korra ja mõõdu. Mõistlikkus juhib vahetult südametunnistuse otsustust. Mõistlik inimene otsustab oma käitumise üle ja korrastab seda vastavuses südametunnistuse otsustusega. Tänu mõistlikkuse voorusele kohaldame me kõlbelisi põhimõtteid eksimatult konkreetsetes olukordades ning saame üle kõhklustest hüve osas, mida tuleb teha, ja kurja suhtes, mida tuleb vältida. /1788, 1780/

§ 1807. Õiglus (ld justitia) kui kõlbeline voorus on püsiv ja kindel tahtmine anda Jumalale ja kaasnimesele seda, mis neile kuulub. Õiglust Jumala suhtes nimetatakse “Jumala austamise vooruseks” (ld virtus religionis). Õigluse teostamine inimeste suhtes on suunatud sellele, et austada igaühe õigusi ning tuua inimlikesse suhetesse harmoonia, mis edendab õiglust isikute ja ühiskondliku hüve osas. Õiglane inimene, kellest Pühakirjas on sageli juttu, paistab silma mõtlemise järjepideva sirgjoonelisusega ning õige käitumisega ligimese suhtes. „Ära ole erapoolik viletsa kasuks ja ära austa vägevat, vaid mõista ligimesele õiglaselt kohut“ (3 Ms 19:15). „Isandad, andke orjadele, mis on õiglane ja kohane, teades, et ka teil on isand taevas“ (Kl 4:1).

§ 1808. Meelekindlus (ld fortitudo) on sedalaadi kõlbeline omadus, mis tagab kindlaksjäämise raskustes ja püsivuse hüvele pürgimises. Ta kinnitab otsust vastu panna kiusatustele ja ületada takistused kõlbelises elus. Meelekindluse voorus teeb võimalikuks võita hirm, ka surmahirm, ning vastu astuda kõigile katsumustele ja tagakiusamistele. Ta annab valmisoleku õige asja eest isegi elu ohverdada. „Issand on mu tugevus ja mu kiituslaul“ (Ps 118:14). „Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud“ (Jh 16:33). /2848, 2473/

§ 1809. Mõõdukus on sedalaadi kõlbeline voorus, mis ohjeldab kalduvust mitmesugustele naudingutele ning võimaldab hoida õiget tasakaalu mitmesuguste loodud hüvede kasutamisel. Ta kindlustab tahte valitsemise kirgede üle ning hoiab himud õigetes piirides. Mõõdukas inimene suunab meelelised himud hüve poole, säilitab terve eristamisvõime ja juhindub õpetussõnast: „Ära järgi oma hinge ja oma jõudu, nii et käid oma südame himude järele!“ (Srk 5:2; vrd Srk 37:27-31). Mõõdukuse voorust kiidetakse Vanas Testamendis sageli: „Ära anna järele oma himudele ja talitse oma himusid“ (Srk 18:30). Uues Testamendis nimetatakse “tagasihoidlikkust” ja “kainust”. Me peame elama „praegusel ajal mõõdukalt ja õiglaselt ja jumalakartlikult“ (Tt 2:12). /2341, 2517/

„Elada head elu pole midagi muud kui armastada Jumalat kõigest südamest, kõigest hingest ja kõigi meeltega. Tema jaoks säilitab inimene (mõõdukuse kaudu) kogu armastuse, mida ei saa (tänu meelekindlusele) hävitada ükski õnnetus, mis kuuletub üksnes Temale (see on õiglus) ja mis (tänu mõistlikkusele) on valvas, vaadeldes kõiki asju, et teda ei saaks üllatada salakavaluse või valega“ (p. Augustinus, De moribus ecclesiae catholicae, 1,25, 46: PL 32,1330-1331).

Voorused ja arm

§ 1810. Inimlikud voorused, mis saavutatakse kasvatusega, teadvustatud tegudega ning püsivusega pingutustes, puhastatakse ning ülendatakse Jumala armu läbi. Jumala abiga kujundavad nad iseloomu ning teevad heade tegude tegemise kergeks. Vooruslik inimene tunneb head tehes rõõmu. /1266/

§ 1811. Patu läbi haavatud inimesel ei ole kerge säilitada kõlbelist tasakaalu. Kristuses kingitud õndsus annab meile hädavajalikku armu, et püsida vooruste poole pürgimises. Igaüks peab pidevalt paluma selle valguse ja väe armu, otsima abi sakramentidest, tegutsema koostöös Püha Vaimuga ning järgima Tema sisendusi, armastama head ning hoiduma kurja eest. /2015/

§ 1812. Inimlikud voorused juurduvad jumalikes ehk teologaalsetes voorustes, mis teevad inimese võimed suuteliseks osalema Jumala loomuses (vrd 2 Pt 1:4). Jumalikud voorused seostavad inimese vahetult Jumalaga. Nad teevad kristlase võimeliseks elama ühtsuses pühima Kolmainsusega. Nende allikas, ajend ja otsene objekt on Kolmainu Jumal. /1266/

§ 1813. Jumalikud voorused on kristlaste kõlbelise tegutsemise alus, tõukejõud ja tunnusmärk. Nad kujundavad ning elustavad kõiki kõlbelisi voorusi. Jumal valab need kristlaste hinge, et nad suudaksid tegutseda Tema lastena ning ära teenida igavese elu. Nad on tagatiseks, et Püha Vaim on inimlikes võimetes kohalolev ning tegutsev. On kolm jumalikku voorust: usk, lootus ja armastus (vrd 1 Kr 13:13). /2008/.

Usk /142-175/

§ 1814. Usk on jumalik voorus, mille läbi me usume Jumalat ning kõike seda, mida Ta on meile öelnud ja ilmutanud ning mida püha Kirik meile uskumiseks esitab, sest Jumal on tõde ise. Usu läbi „annab inimene end vabast tahtest tervenisti Jumala hoolde“ (DV 5). Seepärast püüab kristlane Jumala tahet ära tunda ja selle järgi teha. „Aga õige jääb usust elama“ (Rm 1:17). Elav usk „on tegev armastuse läbi“ (Gl 5:6). /506/

§ 1815. Usu kingitus jääb püsima sellesse, kes tema vastu pattu ei tee (vrd Tridenti Kirikukogu: DS 1545). Aga „ usk ilma tegudeta on surnud“ (Jk 2:26). Usk ilma lootuse ja armastuseta ei ühenda kristlast Kristusega täielikult ning ei tee teda Tema Ihu elavaks liikmeks.

§ 1816. Kristuse jüngrid peavad usu säilitama ja sellest elama, seda vapralt tunnistama ning edasi andma. “Kõik peavad olema valmis Kristust inimeste ees tunnistama ja Teda järgima ristiteel tagakiusamistes, millest Kirikul eales puudust pole olnud“ (LG 42; vrd DH 14). Usus teenimine ja usu tunnistamine on õndsuseks hädavajalik: „Igaüht nüüd, kes mind tunnistab inimeste ees, teda tunnistan ka mina oma Isa ees, kes on taevas. Aga igaühe, kes iganes minu ära salgab inimeste ees, tema salgan ära ka mina oma Isa ees, kes on taevas“ (Mt 10:32-33). /2471/

Lootus

§ 1817. Lootus on jumalik voorus, mille kaudu me ihkame taevariiki ja igavest elu kui oma õndsust, usaldades Kristuse tõotusi ja toetudes mitte oma jõududele, vaid Püha Vaimu armu abile. „Pidagem vankumatult kinni lootuse tunnistusest, sest ustav on, kes seda on tõotanud“ (Hb 10:23). Jumal on „Püha Vaimu … meie peale ohtralt valanud Jeesuse Kristuse, meie Päästja läbi,et meie, tema armust õigeks saanud, oleksime igavese elu pärijaiks lootuse põhjal“ (Tt 3:6-7). /1024/.

§ 1818. Lootuse voorus vastab õnnepüüdlusele, mille Jumal on iga inimese südamesse asetanud. Lootus võtab üle need ootused, mis inimese tegevust hingestavad; ta puhastab neid, et suunata nad taevariigile; ta hoiab kahtluste eest, annab tuge mahajäetuses ja muudab südame avaraks igavese õndsuse ootuses. Hoog, mille lootus annab, hoiab isekuse eest ja juhatab kristlikus armastuses peituva õnne juurde. /27/

§ 1819. Kristlik lootus võtab üle ja täidab väljavalitud rahva lootuse, mille aluseks ja eeskujuks on Aabrahami lootus. Seda kingitakse Jumala tõotuste täitumise kaudu Iisakus ülikülluslikult ja puhastatakse ohvritoomise katsumuse kaudu (vrd 1 Ms 17:4-8). „Aabraham uskus, kui lootus näis lootusetu, et ta saab paljude rahvaste isaks” (Rm 4:18). /146/

§ 1820. Kristliku lootuse avab Jeesus õndsakskiitmistes juba oma jutlustamistegevuse alguses. Õndsakskiitmised suunavad meie lootuse taevale kui tõotatud maale ja visandavad tee selleni läbi katsumuste, mis ootavad Jeesuse jüngreid. Kuid Jeesuse Kristuse teenete ja kannatuste kaudu hoiab Jumal meid lootuses: „Aga lootus ei jäta häbisse“ (Rm 5:5). Temas on meil „nhinge ankur, kindel ja kinnitatud“, mis ulatub sinnamaale, „kuhu Jeesus, meie eeljooksja, on läinud sisse meie heaks“(Hb 6:19-20). Ta on ka relv, mis meid kaitseb võitluses õndsuse pärast: me oleme „rõivastatud usu ja armastuse kaitserüüga ning päästelootuse kiivriga“ (1 Ts 5:8). Lootus rõõmustab meid isegi katsumustes: „Olge rõõmsad lootuses, vastupidavad viletsuses“ (Rm 12:12). Ta väljendab ning toidab end palves, eriti Meie Isa palves, mis on kõige selle kokkuvõte, mida lootus meid igatseda laseb. /1716, 2772/

§ 1821. Me tohime seega loota taevast auhiilgust, mida Jumal on tõotanud neile, kes Teda armastavad (vrd Rm 8:28-30) ja teevad Tema tahtmist (vrd Mt 7:21). Igas olukorras tuleb meil loota, et me Jumala abiga „peame vastu lõpuni“ (vrd Mt 10:22) ning saavutame Jumala igavikulise tasuna taevase rõõmu heade tegude eest, mida me Kristuse armu abil tegime. Täis lootust palvetab Kirik, et „kõik inimesed pääseksid“ (1 Tm 2:4). Ta igatseb ühinemist taevases auhiilguses Kristuse, oma Peigmehega: /2016, 1037/

„Looda, mu hing, looda! Sa ei tea päeva ega tundi. Valva tähelepanelikult – kõik möödub ruttu, kuigi sinu kärsitus seda, mis on kindel, kahtluse alla seab ja väga lühikese aja pikaks muudab. Mõtle sellele: mida enam sa võitled, seda enam tõestad sa oma armastust Jumala vastu ja seda enam rõõmustad sa ühel päeval oma Armastatuga õnnes ja vaimustuses, mis ei saa iial ei lõppeda“ (p. Jeesuslapse-Thérèse, Hinge hüüdmised Jumala poole, 15, 3).

Armastus

§ 1822. Armastus on jumalik voorus, mille läbi me armastame Jumalat Tema enese pärast üle kõige ning armastusest Jumala vastu armastame oma ligimest nagu iseennast. /1723/

§ 1823. Jeesus seab armastuse uueks käsuks (vt Jh 13:34). Kui Ta armastas omasid „lõpuni“ (Jh 13:1), ilmutas Ta armastust, mille Ta Isalt vastu võtab. Seepärast ütleb Jeesus: „Nõnda nagu Isa on armastanud mind, olen minagi armastanud teid. Jääge minu armastusse!“ (Jh 15:9). Ja samuti: „Minu käsk on see: armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid!“ (Jh 15:12). /1970/

§ 1824. Vaimu viljana ja Seaduse lõpuleviijana peab armastus Jumala ja Kristuse käske. „“Jääge minu armastusse! Kui teie peate minu käske, siis te jääte minu armastusse” (Jh 15:9-10; vrd Mt 22:40; Rm 13:8-10). /735/

§ 1825. Kristus suri armastusest meie vastu, kui me olime veel “vaenlased” (vrd Rm 5:10). Issand nõuab meilt, et me Tema eeskujul isegi oma vaenlasi armastaksime (Mt 5:44), saaksime ligimesteks kõige kaugematele (vrd Lk 10:27-37) ning armastaksime lapsi ja vaeseid (vrd Mk 9:37). /604/

Püha apostel Paulus on visandanud võrratu pildi armastusest: „Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, armastus ei kelgi ega hoople,ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha,tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle.Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike“(1 Kr 13:4-7).

§ 1826. Apostel ütleb ka: kui ma ka kõike omaksin ja suudaksin, „aga mul ei oleks armastust“ ja kui mul oleksid kõik eesõigused, teened ja isegi voorused, „aga mul ei oleks armastust, siis poleks minust ühtigi” (vrd 1 Kr 13:1-4). Armastus on ülem kõikide vooruste seas. Ta on esimene kõigist jumalikest voorustest: „Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus“ (1 Kr 13:13).

§ 1827. Armastus hingestab ja innustab kõikide vooruste praktiseerimist. Ta on “täiuslik side” (Kl 3:14); ta on vooruste vorm; ta liigendab ja korrastab neid omavahel; ta on kristliku voorusliku elu allikas ja eesmärk. Kristlik armastus täiustab ja puhastab meie inimlikku armastamise võimet. Ta ülendab selle jumaliku armastuse üleloomulikku täiuslikkusesse. /815, 826/

§ 1828. Üleloomulikust armastusest hingestatud kõlbeline elu annab kristlasele Jumala laste vabaduse. Ta ei käitu enam Jumala ees hirmu tundva orjana ja ka mitte nagu päevapalgaline, kes tahab oma palka kätte saada, vaid kui poeg, kes vastab armastusega selle armastusele, kes „on meid enne armastanud“ (1 Jh 4:19). /1972/

„Kui me pöördume kurjast ära hirmust karistuse ees, siis me käitume nagu orjad. Kui meid ahvatleb tasu ja me täidame käske, kuna sellest tõuseb kasu, siis sarnaneme päevapalgalistele. Kui kuuletume hüvele hüve enese pärast ja armastusest selle vastu, kes meile seaduse on andnud … siis me käitume nagu pojad“ (p. Basilius Caesareast, Regulae fusius tractatae, prol. 3: PG 31,896B).

§ 1829. Armastuse viljad on rõõm, rahu ja halastus; armastus nõuab heategevust ja vennalikku korralekutsumist; ta on heatahtlikkus; ta tahab olla vastastikune; ta jääb omakasupüüdmatuks ja heldeks; ta on sõprus ja osadus. /2540/

„Kõikide meie tegude täius on armastus. See on eesmärk, mille poole me püüdleme, mille pärast ja mille poole me jookseme ja milles me leiame puhkuse, kui oleme selleni jõudnud!“ (p. Augustinus, In epistolam Joannis ad Parthos tractatus, 10, 4)

§ 1830. Kristlase kõlbelist elu toetavad Püha Vaimu annid. Need on püsivad valmisolekud, mis lasevad inimesel kuulekalt järgida Püha Vaimu sisendusi.

§ 1831. Püha Vaimu seitse andi on tarkus, mõistmine, nõu, meelekindlus, teadmine, vagadus ja jumalakartus. Terviklikus täiuslikkuses omab neid Kristus, Taaveti poeg (vrd Js 11:1-2). Nad täiendavad ja täiustavad nende voorusi, kes need annid vastu võtavad ja teevad kristlased valmiks meeleldi kuuletuma Jumala sisendustele. /1266, 1299/

„Sinu hea Vaim juhatagu mind tasasel maal“ (Ps 143:10).

„Sest kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed. Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad“ (Rm 8:14.17).

§ 1832. Püha Vaimu viljad on täiuslikud omadused, mida Püha Vaim meis igavese kirkuse esmaste viljadena esile toob. Kiriku pärimus loetleb neid kaksteist: armastus, rõõm, rahu, kannatlikkus, lahkus, headus, pikameelsus, leebus, ustavus, tagasihoidlikkus, mõõdukus, suguline karskus (Gl 5:22-23, Vulgata alusel).

LÜHITEKSTID

§ 1833. Voorus on harjumuspärane ja kindel kalduvus teha head.

§ 1834. Inimlikud voorused on mõistuse ja tahte püsivad ja kindlad hoiakud, mis juhivad meie tegusid, korrastavad meie kirgesid ja suunavad meie käitumist mõistuse ja usu alusel. Neid võib rühmitada nelja põhivooruse alla, milleks on mõistlikkus, õiglus, meelekindlus ja mõõdukus.

§ 1835. Mõistlikkus võimaldab praktilisel mõistusel kõigis olukordades ära tunda tõelist hüve ning valida selle saavutamiseks õiged vahendid.

§ 1836. Õiglus seisneb kindlas ja püsivas tahtes anda Jumalale ja ligimesele seda, millele neil on õigus.

§ 1837. Meelekindlus võimaldab ka raskustes otsustavalt ja visalt hüve taotleda.

§ 1838. Mõõdukus ohjeldab kalduvust meelelistele naudingutele ja võimaldab loodud asjade kasutamisel õiget mõõtu pidada.

§ 1839. Kõlbelised voorused edenevad kasvatuse, kaalutletud tegude ja visa pingutuse läbi. Jumala arm puhastab ja ülendab neid.

§ 1840. Jumalikud voorused võimaldavad kristlasel elada ühtsuses pühima Kolmainsusega. Nende allikaks, liikumapanevaks ajendiks ja otseseks objektiks on Jumal ise, keda me usu läbi tunnetame, kellele me loodame ja keda me Tema enese pärast armastame.

§ 1841. On kolm jumalikku voorust: usk, lootus ja armastus (vrd 1 Kr 13:13). Nad kujundavad ja elustavad kõlbelisi voorusi.

§ 1842. Usu läbi usume me Jumalat ning kõike, mida Ta meile on ilmutanud ja mida püha Kirik meile uskumiseks esitab.

§ 1843. Lootuse läbi igatseme ja ootame me Jumalalt kindlas usalduses igavest elu ja arme, et seda ära teenida.

§ 1844. Armastuse läbi armastame me Jumalat üle kõige ja armastusest Tema vastu oma ligimest nagu iseennast. Armastus on “täiuslik side” (Kl 3:14) ja kõikide vooruste vorm.

§ 1845. Seitse Püha Vaimu andi, mida kristlastele lubatakse on tarkus, mõistmine, nõu, meelekindlus, teadmine, vagadus ja jumalakartus.

§ 8. artikkel. PATT

§ 1846. Evangeelium on Jumala halastuse ilmutus patustele Jeesuses Kristuses (vrd Lk 15). Ingel kuulutab Joosepile: „Ta toob ilmale poja ning sina paned talle nimeks Jeesus, sest tema päästab oma rahva nende pattudest“ (Mt 1:21). Sedasama võib öelda Euharistia, Lunastuse sakramendi kohta: „See on minu lepinguveri, mis valatakse paljude eest pattude andeksandmiseks! “ (Mt 26:28). /430, 1365/

§ 1847. „Jumal lõi sinu ilma sinuta, kuid Ta ei päästa sind ilma sinuta“ (p. Augustinus, Sermones, 169,11: PL 38,923). Jumala halastuse vastuvõtmine nõuab meilt oma pattude tunnistamist. „Kui me ütleme: „Meil ei ole pattu“, siis me petame iseendid ja tõde ei ole meis. Kui me oma patud tunnistame, on Tema ustav ja õige, nõnda et Ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust“ (1 Jh 1:8-9). /387, 1445/