Seoses tekkinud eutanaasia teemaga ühiskonnas, avaldame katoliku kiriku seisukoha tuginedes püha paavst Johannes Paulus II apostellikule ringkirjale Evangelium Vitae.
„Mina surman ja teen elavaks“ (5 Ms 32:39) – eutanaasia tragöödia
64. Eluraja teises otsas leiab inimene end silmitsi surma müsteeriumiga. Meditsiinialaste edusammude tulemusel ja üleloomulikule sageli suletud kultuurikontekstis on tänapäeval surmakogemusel mõned uued tunnusjooned. Kui valitseb kalduvus väärtustada elu ainult siis, kui see toob naudingut ja heaolu, näib kannatus talumatu löögina, millest peab iga hinna eest vabanema. Surma peetakse mõttetuseks, kui see äkki katkestab elu, mis on avatud uutele ja huvitavatele kogemustele. Kuid seal, kus elu ei peeta enam mõttekaks, sest see on täis valu ja ees ootab veelgi suurem kannatus, muutub surm “õigustatud vabanemiseks”.
