„Just sinodaalsuse tee on see, mida Jumal ootab Kirikult kolmandal aastatuhandel.“1 Nende sõnadega andis paavst Franciscus suuna 16. korralisele piiskoppide sinodile, mis avati 10. oktoobril 2021 Roomas piduliku Missaga. Kaks aastat kestev sinodiprotsess kulmineerub ülemaailmse piiskoppide kohtumisega Roomas 2023. aasta oktoobris. Seekordse sinodi teema on „Sinodaalse kiriku jaoks – osadus, osalemine ja missioon“.
Sinod – vastastikune kuulamine
Sinodi mõiste pärineb kreeka keelest (synodos) ja tähendab laiemalt „koos kõndimist“. Sinod on oma olemuselt usklike kogunemine, mille eesmärk on üheskoos kuulata, mida Püha Vaim Kirikule selle olemise ja toimimise kohta mõista annab. See on võtnud Kiriku ajaloos eri vorme, kuid üldjuhul on see väljendunud piiskoppide kohtumistes, mille eesmärk on arutada ühes Rooma paavstiga Kiriku õpetust ja pastoraaltööd puudutavaid küsimusi. II Vatikani kirikukogu järgselt leiavad aset korralised Piiskoppide Sinodi kohtumised, mis toimuvad iga paari-kolme aasta tagant, selleks et „süvendada Pühakirja ja Kiriku Pärimuse alusel Kiriku elu ja õpetust ning tuua need uuesti üha suurema selguse ja konkreetsusega kõikide katoliiklasteni.“2
Sinodi traditsioon on varasemalt väljendunud ennekõike Piiskoppide Sinodi üldkogu kohtumistes Roomas. Seekordne sinod on eriline selle poolest, et esimest korda on kõik usklikud kutsutud piiskopkondlikul või koguduse tasandil sinodi teemal aktiivselt kaasa kuulama ja sõna võtma. Paavst Franciscus on oma ametiaja algusest peale rõhutanud Kiriku vajadust kasvada sinodaalsuses, mis on Kirikule olemuslik ja kätkeb endas kogu Jumala Rahva ühist teekonda, millest ei saa lahutada kohtumist, kuulamist ja ühist mõtisklemist. Sinodaalsus on tee, kultuur, mõtte- ja olemisviis, mis peegeldab tõde, et Kirikut juhib Püha Vaim, kes võimaldab kõigil panustada Kiriku ellu. See on „Kirikule, Jumala Rahvale eriomane modus vivendi et operandi [ee olemise ja toimimise viis], mis kõneleb ja annab tunnistust Kirikust kui osadusest, kui kõik selle liikmed rändavad üheskoos, tulevad nõukoguna kokku ning osalevad aktiivselt tema evangeliseerimismissioonis.“3 Praegune sinod on pikem sinodaalne protsess, mille eesmärk on kaasata kõiki usklike teekonnal sinodaalse Kiriku poole, sest Kiriku missioon vajab, et „kogu Jumala rahvas oleks ühisel teekonnal, kus iga liige mängib teistega seotult oma erilist rolli.“4 Sinodiprotsess ei ole niisiis enam üksnes piiskoppide kohtumine, vaid igal osakirikul on selles täita oluline osa. See on „vastastikuse kuulamise harjutus, mis viiakse läbi Kiriku kõigil tasanditel ja kaasab kogu Jumala Rahvast. /.../ See ei ole arvamuste kogumine, küsitlus, vaid oluline on kuulata Püha Vaimu, nagu me loeme Ilmutusraamatust: “Kellel kõrv on, see kuulgu, mida Vaim ütleb kogudustele.“ (Ilm 2:7).“ 5
Sinodiprotsessi üheks eesmärgiks on tugevdada koostööd Kiriku kõigil tasanditel ja edendada osadust, osalemist ja missiooni, liikumaks üheskoos sinodaalse Kiriku poole. Sellest eesmärgist johtuvalt on olnud kõik usklikud kutsutud peatuma sinodi põhiküsimusel: kuidas see ühine teekond täna teie konkreetses kirikus toimub? Milliseid samme kutsub Vaim meid astuma, et kasvada oma ühisel teekonnal?
Sinodi piiskopkondlik etapp Eesti Apostellikus Administratuuris
Kaks aastat kestev sinodiprotsess jaguneb kolmeks etapiks: piiskopkondlikuks, kontinentaalseks ja universaalseks. Sinodi esimene etapp lõppes piiskopkondades 15. augustil 2022. Selle käigus viidi iga piiskopkonna kogudustes ja institutsioonides läbi konsultatsioonikohtumisi, mille eesmärk oli üheskoos kuulata Püha Vaimu ja üksteist ning mõtiskleda sinodi põhiteema ja sellega seonduvate arutelupunktide üle. Kohtumiste tulemusena esitati vestlustes esile tõusnud mõtted kirjaliku aruandena kohalikule sinoditoimkonnale, kes kogus kokku kõik koguduste, institutsioonide ja eraisikute esitatud aruanded ja mõtteavaldused ning kirjutas nende põhjal sünteesi – dokumendi, mis saadeti kohaliku piiskopi nõusoleku ja allkirjaga Püha Tooli esindajatele. Sünteesi esitamise tähtaeg oli 15. august 2022. Piiskopkondades koostatud dokumendid töötatakse läbi regionaalsetes töörühmades. Seejärel algab sinodi kontinentaalne etapp, kus loodud aruannetega alustab tööd iga kontinendi Piiskoppide Konverents. Piiskoppide koostatud sünteesid on omakorda aluseks 2023. aastal Roomas toimuvale piiskoppide üldkogu kohtumisele ja sinodi lõppdokumendile. Kolmas, universaalne etapp hõlmab taas kogu Kirikut ning kujutab endast sinodi lõppdokumendis esitatud põhimõtete ellu rakendamist igas osakirikus, eesmärgiga liikuda edasi sinodaalse Kiriku poole.
Rooma-Katoliku Kirik Eestis panustas sinodi töösse efektiivselt ja sisukalt. 2021. aasta oktoobris nimetas Eesti Apostellik Administraator piiskop Philippe Jourdan sinodi piiskopkondlikku etappi juhatama sinodireferendi, hr Luc Saffre’i, ja meediareferendi, pr Marge-Marie Paasi, kelle juhatusel pandi kokku kuueliikmeline sinoditoimkond. Toimkonna roll oli koordineerida sinodiportsessi Eesti katoliku kirikus ja kirjutada lõpparuanne. Sinod avati igal pool maailmas, k.a Eestis, piduliku Missaga 17. oktoobril 2021.
Konsultatsioonikohtumised toimusid detsembrist 2021 aprillini 2022 Eesti katoliku kogudustes ja institutsioonides ning religioossetes kogukondades. Aruteluga ühines ka teiste konfessioonide esindajaid ning samuti laekus mõtteavaldusi üksikisikutelt. Sinoditoimkonnale esitati kokku 17 aruannet. Laekunud aruande põhjal kirjutas sinoditoimkond Püha Tooli seatud ettekirjutuste järgi aruande, mis saadeti piiskop Philippe Jourdani allkirjaga sinodi peasekretariaati 22. juulil 2022. Aruande koostamisel võeti aluseks kümme Püha Tooli esitatud aruteluteemat, mis olid abiks sinodi põhiküsimuse avamisel.
Järgnevalt on esitatud lühike kokkuvõtte aruandes kajastunud mõtetest. Eesti katoliku kiriku sinodiaruande terviktekstiga on võimalik tutvuda siin. Rooma-Katoliku Kirik Eestis tänab kõiki, kes andsid kohalikku sinodiprotsessi oma panuse.
Kokkuvõtvaid mõtteid Eesti Apostelliku Administratuuri sinodiaruandest
Sinodteekond on olnud Eesti katoliiklaste ennekõike vaimne rännak, aga kindlasti ka õppimine – oleme õppinud üksteist kuulama ja märkama. Kuulates Püha Vaimu ja olles Temalt juhatust saanud, oleme alandliku meele ja kogu südamega panustanud sinodi töösse Jeesuse Kristuse apostleid järgides. Nii nagu nemad kõik olid püsivalt ühel meelel palvetamas (vt Ap 1:14), nii on olnud sinodi teekond meile palveks.
Kirikus ja ühiskonnas oleme kõrvuti samal teel.Eesti katoliiklased peavad oluliseks silmas pidada, et meie esimene teekaaslane teel Jumalariiki on Pühim Kolmainsus. Olulise teekaaslasena tuuakse välja Püha Vaimu, kes on meile saadetud saatjaks ja aitajaks; kes meid meie teekonnal suunab, juhatab, lohutab ja parandab. Kuid ka me ise oleme üksteistele olulisteks teekaaslasteks. Seetõttu peetakse tähtsaks ühtsuse ja vennalikkuse tugevdamist, et keegi ei tunneks, et ta käib usueluteed üksinda. Ristivanemate, tunnistajate ja vaimulike juhendajate rolli ja nende ülesannete sügavamat mõistmist nähakse siin väga olulistena. Ühtlasi rõhutatakse aruandes vajadust pingutada siinses keelte, kultuuride ja vaimsuste paabelis ühtsuse nimel ja osutatakse vajadusele paremini kaasata neid, kes on kiriku elust ja sakramentidest eemale jäänud või tunnevad end tõrjutuna. Eesti katoliiklased näevad teekaaslastena ka inimesi teistest konfessioonidest, kes ei ole küll täielikus osaduses Katoliku Kirikuga, kuid kellega meil on ristimise läbi eriline osadus Jumala lastena. Kristlikku sõnumit tuleks aga veelgi enam n-ö tõlkida ka kirikusse mittekuuluvatele inimestele, et kiriku universaalne sõnum, mis eluneb iga inimese südames, puudutaks kõiki inimesi.
Kuulamine on esimene samm, kuid see nõuab avatud meelt ja südant, ilma eelarvamusteta. Tänu Jumalale saame Eesti katoliku kirikus ja siinsetes väiksemates kogukondades jätkuvalt kogeda, et meid kuulatakse, ning olla ka ise kuulaja rollis. Siiski rõhutatakse aruandes vajadust edendada siirast dialoogi kõigi kiriku liikmete – preestrite, orduinimeste ja ilmikute – vahel; vajadust õppida üksteist paremini kuulama, südamega kuulama ja märkama. Seejuures tuntakse vajadust Kiriku ilmikliikmete suurema kaasamise ja tões kuulda võtmise järele. Samuti tuuakse välja soovi olla rohkem avatud teistele väljaspool katoliku kirikut, et kasvada vennalikkuses ja üksteiselt õppida. Eriliselt tuuakse eeskujuks Halastuse Misjonäride tööd ühiskonna äärealadel.
Kõik on kutsutud rääkima julgelt ja otsekoheselt, see tähendab vabaduses, tões ja armastuses. Jumalariigi kuulutamisel ja sellest kõnelemisel nähakse eeskujuna ennekõike Jeesust Kristust ja usutakse, et meil tuleb toetuda Pühale Vaimule. Ehkki aruandes tuuakse välja kristliku kommunikatsiooni ja meedia olulisust tänases maailmas, osutatakse seejuures eriliselt iga kristlase omavastutuse ja -algatuse olulisusele evangeeliumi kuulutamisel. Samuti rõhutatakse, et igasuguse kuulutustöö aluseks on isiklik suhe Jeesus Kristusega palves, pühakirjalugemises ja sakramentides, mis on see, millest igasugune evangeliseerimistöö peab välja kasvama.
Ühine teekond on võimalik ainult siis, kui see põhineb Sõna ühisel kuulamisel ja Armulaua pühitsemisel. Eesti katoliiklased tõdevad rõõmuga, et palvetamine ja liturgilistel talitustel osalemine inspireerib ja juhib meie ühist elu ja missiooni tõeliselt, olles meie siinse kirikuelu kese. Toonitati ka oikumeeniliste palvuste ja -palverännakute olulisust. Aruandes väljendub katoliiklaste rõõm, et vaatamata Eesti katoliku kiriku väiksusele, saab meile pidevalt osaks nähtavaid arme, seda hiljuti näiteks diakoniks ja preestriks pühitsemiste näol. Leitakse, et noorte kaasamine kiriku teenimisametites võiks aidata neil avastada kutsumust vaimulikuseisusesse või pühendunud ellu.
Sinodaalsus teenib Kiriku missiooni, milles on kutsutud osalema kõik tema liikmed. Sinodikohtumistel arutati, milline on iga uskliku roll Kiriku missioonis ja leiti, et kõik ristitud inimesed on kutsutud olema misjonärid, kes kuulutavad Jeesust Kristust oma elu ja eeskujuga oma peredes, töökohtades, kogukondades – oma igapäevaelus. Evangeliseerimine on Kiriku lõppematu missioon, mida nüüdisajal takistab paljuski tarbimiskultuur. Kiriku missiooni teostamisel nähakse kõiki usklike kaasvastutajatena, peetakse eriti oluliseks tööd perekondadega ja tõstetakse esile vajadust kaasata Kiriku missiooni rohkem nii teisi kristlasi kui mittekristlasi.
Dialoog on üksteisemõistmise tee, mis nõuab ka püsivust ja kannatlikkust, kuid mis on võimeline koguma inimeste ja rahvaste kogemusi. Sinodiprotsessis osalenud tunnistavad dialoogi ja selle kasvatamiste vajadust kohalikus kirikus. Ehkki tuuakse välja Eesti katoliiklaste, sh piiskop Philippe Jourdani sõnavõtte avalikus meedias, leitakse, et Eesti katoliku kiriku dialoog meediaga võiks olla aktiivsem ja nähtavam. Samuti toonitati kiriku rolli ühiskondlikus dialoogis rahu edendamisel ja inimeste elu parandamisel. Seejuures toodi välja, et viimaste aastate kriisiolukorrad on aidanud Kirikul kasvada dialoogis nii erinevate konfessioonide kui kogu ühiskonnaga.
Dialoogil erinevate konfessioonide kristlastega, keda ühendab üks ristimine, on sinodaalsel teekonnal eriline koht.Võrreldes ülejäänud Euroopa ja mitme maailma piirkonnaga on katoliku kiriku ja teiste konfessioonide vaheline koostöö Eestis väga toimiv. Vastastikune suhtlemine on tihe ja vennalik. Samas kõneleb aruanne vajadusest selles vennalikkuses kasvada ja katoliku kirikut teistele konfessioonidele enam tutvustada. Rõhutatakse paavst Franciscuse Eesti visiidi ja tema poolt toetatud „Laudato Si“ liikumise positiivset mõju konfessioonidevahelisele lähedusele.
Sinodaalne kirik on kaasav ja kaasvastutav kirik. Praeguse sinodi konsultatsiooniprotsessiga küsib paavst, kuidas edendatakse ilmikute kaasamist kiriku juhtimisse, kuidas nendega jagatakse teenimisülesandeid ja kaasvastutust. Kuidas areneb meeskonnatöö, kuidas tegutsevad pastoraalnõukogud ja milliseid tulemusi need annavad? Sinodi aruandes kajastub mõte, et koguduste juures tegutseb palju hea tahtega inimesi. Kuid ilmikute suurem kaasamine kiriku tegevustesse, kaasvastutuse jagamine, läbirääkimine ja nõupidamine enne otsuste tegemist on Kiriku kasvamiseks vajalik. Koguduseliikmete omaalgatust peetakse oluliseks. Ka lisatakse aruandes, et usaldus vaimulikkonna ja ilmikliikmete vahel ning kiriku juhtimiseks vajalik autoriteet saavutatakse ennekõike vastastikuse kaasamise kaudu.
Sinodi tee on olnud meie kohalikule kirikule rikastav ja edasiviiv kogemus. See on andnud meile võimaluse taas avastada, kui ilus ja suur on meie usk ja kui palju on meile antud. Juhtigu see sinodaalne teekond, mida oleme kogu kirikuga alustanud, meid Püha Vaimu läbi suuremasse ühtsusesse Pühima Kolmainsusega, et Kirik võiks üha paremini täita oma ülesannet hingede päästmisel ja kuulutada Jeesust Kristust, kes on tõeline „tee ja tõde ja elu.“ (Jh 14:6).