SINODI KOHTUMISED EESTI APOSTELLIKUS ADMINISTRATUURIS
Sinodi kohtumised toimusid detsembrist 2021 kuni aprillini 2022 Eesti katoliku kogudustes ja teistes konfessioonides. Kõik katoliiklased said ka individuaalselt teha ettepanekuid sinodi meeskonnale. Kokku laekus 17 erinevat aruannet sinodi meeskonnale, mille põhjal on kokku kirjutatud käesolev raport.
Sinodi meeskond: isa Edgaras Versockis, Luc Saffre, Helle-Helena Puusepp, Helve Trumann, Johanna Aus, Marge-Marie Paas.
Sinodi meeskond soovib tänada selle algatuse eest Püha Tooli ja edastab omapoolse raporti sinodi peasekretariaati. Täiendavad küsimused on teretulnud sinodi üldmeilile: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud. või lisainfo sinodi Eesti kodulehel: sinod.katoliku.ee.
RAPORT
SISSEJUHATUS
Kuulates Püha Vaimu ja olles Temalt juhatust saanud, oleme alandliku meele ja kogu südamega panustanud sinodi töösse Jeesuse Kristuse apostleid järgides. Nii nagu nemad kõik olid püsivalt ühel meelel palvetamas (vt. Ap 1:14), nii on olnud sinodi teekond meile palveks.
Rooma-Katoliku Kirik Eestis panustas sinodi töösse efektiivselt ning sisukalt. Me püüdsime vastata kogu südamest Püha Isa paavst Franciscuse kutsele, olles sinodi teel palveränduritena, keda saadab Püha Vaim. Sinodist said osa kõik kogudused Eestis. Sinodist rääkisime ka Ida-Eestis, kus on valdavalt eesti keelt teise keelena kõnelev elanikkond; ka teiste konfessioonidega, sest Eesti on pigem tuntud kui luterlik maa, kuigi usu juured asuvad katoliikluses; ja Ukraina Kreeka-Katoliku kirikuga. Seega kõik, kes soovisid oma häält sinodi ühises piiskopkondlikus etapis kuuldavaks teha, said selleks võimaluse. Me tegime võimalikuks minna äärealadele ja anda tunnistust Jeesusest Kristusest, paavst Franciscuse eeskujul, et võimalikult palju meie vendi ja õdesid Kristuses saaks sinodis osaleda. Oleme kõikidele väga tänulikud.
Eesti katoliiklaste jaoks on sinodi teekond olnud eelkõige vaimne rännak, aga kindlasti ka õppimine – eriti õppimine kuulamises ning ligimese märkamises. Kindlasti on see rännak alles alguses, sest me kõik oleme teekonna alguses ning alati on kasvamisruumi Jeesuses Kristuses. Oluliseks muutub rännak Jumalas, meie Issandas, kes on hea Isa ja saadab meid ühes Püha Vaimuga. Ükski teekond pole aga kerge. Igal teel on takistusi, kive, tõuse ja langusi, kurve ja pikki vahemaid – kuid see teebki meie rännaku sinodi teekonnal sisukaks. Sooviksime selle väikese aruandega väljendada siirast tänu Pühale Isale ning ta võib olla kindel, et meie pidev palve saadab nii teda kui kogu kirikut pidevalt.
„Aga Jeesus tundis kohe oma vaimus ära, et nood nõnda mõtlevad iseeneses“ (Mk 2:8). Siin on sinodi meeskonna ametlik aruanne ja Eesti-poolne sisend sinodisse.
Saatku Looja Vaim selle lugejaid!
1. TEEKAASLASED
Jumal on meid valinud enne maailma rajamist olema pühad ja laitmatud Tema palge ees armastuses (Ef 1:4). Katekismus ütleb meile ka, et Ta on meie juures olnud meie olemasolu, meie elu esimesest hetkest alates. Seega on meie eluteekonna esimene kaaslane Pühim Kolmainsus: Isa, Poeg ja Püha Vaim, kes on meid ellu kutsunud ja saadab meid meie teekonnal ajast igavikku. Kui aeg sai täis, sai Jumala Poeg lihaks ja elas meie keskel (vrd Jh 1:14). Kristus, kes on kutsunud meid enesele järgnema ja olema Talle teekaaslasteks, on andnud meile Püha Vaimu, see tähendab Kellegi, „kes on kutsutud meid saatma ja aitama“. Nii on Püha Vaim see, kes meid meie teekonnal suunab, juhatab, lohutab ja parandab – ka sinodi teekonnal.
Kirik on üks elav ja liikuv Kristuse Ihu. Kristuses Vaimu läbi ühteliidetuna kogeme ka teiste kirikuliikmete, nii vaimulike, pühendunud orduinimeste kui ka ilmikliikmete tuge ja igaühe eriilmelist rolli selle Ihu töös. Osaduses paavsti ja kohaliku piiskopiga rändame üheskoos taevase Jeruusalemma poole, aidates üksteisel pühaduses kasvada ning tugevdada usku püha kiriku suhtes. Me oleme kutsutud üheskoos kasvama Jumala Sõna kuulamise, sakramentide vastuvõtmise ja inimlike suhete kaudu, saates teisi nende muredes ja kannatustes – nende eludes. Kuni kirik on teel tõotatud Jumala riiki ja ei ole veel teekonna lõpuni jõudnud, kutsub kirik kaasa kõiki inimesi. See on ka meie peamine eesmärk täna.
Eestis, kus kristlikest konfessioonidest on enim levinud luterlus ja õigeusk, on katoliku kirik vähemuskirik. Ehkki Eesti Apostelliku Administratuuri usklike hulka kuulub järjest enam neid, kes on katoliku kirikus ristitud juba lapsena, jõuab suur osa inimesi katoliku kirikusse täiskasvanueas, olles eelnevalt ristimata või ristitud mõnes teises kirikus. Kokkukasvamist ja üheskoos usuteel käimist soodustab aktiivne osalemine kiriku elus, seda võimalusel juba varajasest east alates. Siin on oluline roll perekondade toetamisel; samuti pühapäevakooli töö edendamisel ja teiste koolitus- ja osalemisvõimaluste loomisel ja kasutamisel. Neil aga, kes jõuavad kirikusse täiskasvanueas, on sageli raske kogukonda sulanduda ja usus püsivaks jääda. Oluline on tugevdada ühtsust ja vennalikkust, et keegi ei tunneks, et ta käib usueluteed üksinda, vaid tunneks end kiriku kui Kristuse ihu täieliku liikmena sellega täielikku osadusse astumise hetkest alates või, veelgi parem, juba katehhumeenina. Ristivanemate, tunnistajate ja vaimulike juhendajate roll ja nende ülesannete sügavam mõistmine on siin väga olulised.
Meie osakirikusse kuulub palju rahvusgruppe ning eri keelte ja kultuuride paabelis on ühtsuse hoidmine ja koostöö väljakutse. Samuti on tuntav killustumine eri vaimsuste järgi. Vaatamata erinevustele kultuurilistes traditsioonides ja vaimulaadis ühendab meid Püha Missa. Ühtsus liturgia pühitsemise viisis ja üksolemine Pühal Missal kaotab erinevused. Samas ei saa jätta välja toomata mõnede Vatikani II kirikukogu eelse missakorra järgijate vastandumist teistele usklikele, kiriku pealiinile.
Rahvusgruppide ja üldiselt kõigi usklike vahelist koostööd aitab edendada ühise eesmärgi nimel tegutsemine, olgu selleks heategevus, sõjapõgenike abistamine või ühised ettevõtmised: palverännakud, suurpühade ühised tähistamised jms.
Kaasteeliste hulgas on muidugi ka inimesi, kes on jäänud kiriku elust ja sakramentidest eemale, või kes tunnevad tõrjutust, olgu tegemist lahutatud ja uuesti abiellunud, vabaabielus elavate või homoseksuaalse elustiiliga inimestega. Ka ei saa unustada neid, kes on usukaaslaste pärast haiget saanud ja ravimata jäänud haavade tõttu kirikust eemaldunud. „Kui üks liige kannatab, siis kannatavad koos temaga kõik liikmed“ (1Kr 12:26), seega on kogu kiriku, nagu ka siinse osakiriku ülesanne jätkuvalt leida võimalusi, kuidas olla neile inimestele lähemal ja tuua neid tagasi „päästeallikale“, aidates neil kogeda või taas avastada Jumala ja kiriku kui hea Ema armastust ja halastust.
Teekaaslased on ka inimesed teistest konfessioonidest, kes ei ole küll täielikult osaduses Katoliku Kirikuga, kuid kellega meil on ristimise läbi eriline osadus Jumala lastena. Kristlikku sõnumit tuleks n-ö tõlkida ka kirikusse mittekuuluvatele inimestele, et kiriku universaalne sõnum, mis eluneb iga inimese südames, puudutaks kõiki inimesi. Meie kohalikes kogudustes püütakse olla avatud kõigile Jumala lastele, olenemata nende konfessioonist, usust, kultuurist, nahavärvist või seisusest, et igaüks tunneks, et kirik on ka nende Isa kodu.
2. KUULAMINE
Pühakirjast võime lugeda, kuidas Jumal kõneleb inimesega erinevatel viisidel: kuuldaval häälel (2Ms 6:2, 1Sm 3:10), üleloomulikus nägemuses või unes (Tn 2:19, Mt 2:13), pimestava valguse või pikse kaudu (2Ms 19:19, Ap 9:3-5) jne. Jumal andis inimestele teada, mida ta ootab neilt individuaalselt, ja vahel andis ta oma tahtmise teada kogu rahvale tervikuna. Jumal kõneleb igaühega meist kui oma erilise lapsega ja kasutab selleks mitmesuguseid vahendeid: oma Sõna, oma Poega Jeesust Kristust, kogu loodut, teisi usklikke, elu olukordi, kunsti ja muidugi oma Vaimu ning palvet – nende kaudu oleme kutsutud Jumalat kuulama. Ent üksnes kõrvaga kuulamisest ei piisa, vaid meil tuleb kuulata südamega, kuulda kuulava südamega. Seda nii peredes, kogukondades, kogudustes kui ka piiskopkonnas. Sest just südames kuuleme Püha Vaimu häält.
Tänu Jumalale saame Eesti katoliku kirikus ja siinsetes väiksemates kogukondades jätkuvalt kogeda, et meid kuulatakse, ning olla ka ise kuulaja rollis. Siiski avastame, et ehkki meie ihu kõrvad kuuevad hästi, ei ole südame kõrvad sageli tõelisele kuulamisele avatud. Seetõttu kaldume kuulama eelarvamusega või kuulates teiste üle kohut mõistma ja hinnangud andma või oma arusaamu ja ideid teistele peale suruma. Ehkki Kristuse ühe ihu liikmed, ei ole me sageli aldis kuulama oma vendade ja õdede arvamusi, mis meie omadele vastanduvad, või unustame kuulata neid, kelle arvamust peame vähem oluliseks. Siinkohal on eriti tähtis, et noorema põlvkonna katoliiklased hoiaksid sidet vanemate, vaeste ja haavatavate inimestega ning õpiksid nendega arvestama ja nende kogemusest õppima. Südamega kuulata tähendab ka märgata – märgata vanemate või abivajajate, meie kõrval elavate inimeste vajadusi, seda ka igapäevases koguduseelus. Ent ka vanematel lasub vastutus kuulata lapsi ja noori, kes on kiriku tulevik.
Vatikani II kirikukogu on rõhutanud ilmikute – kes moodustuvad kiriku liikmeskonnas enamuse – olulisust ja nende üha suurema kaasamise vajalikkust kiriku elus. Olgugi et liigume järjest enam selles suunas, võib ajuti kogeda, et ilmikuid küll kuuldakse, ent ei võeta kuulda küsimustes, mis puudutavad koguduse või kiriku elu, mida suunavad ennekõike vaimulikud.
Kiriku püüdlus – mis väljendub ka praeguses sinodis – ajendab ja innustab meid otsima Püha Vaimu juhtimisel aktiivsemat ja sügavamat dialoogi kiriku kõigi liikmete – st vaimulike, orduinimeste ja ilmikute – ja iga konkreetse kogukonna liikmete vahel. Dialoog eeldab kõigi osapoolte kuulamist ja tões kuulda võtmist, julgedes kartmata öelda ja kuulata ka seda, mida võib-olla ei taheta kuulda ega öelda, ning unustamata, et kui meie sõnad või teod, kõnelemine või kuulamine ei ole kooskõlas Pühakirjaga, eriti kuulutades Jeesust kui Jumalat ja Päästjat, siis teame, et need ei ole Jumalast (5Ms 18:20; Gl 1:8-9; 1Tm 6:3-5). Ükski sõnum, mille juured ei ole Pühakirjas, ei ole tõene. Kui me, kristlased, kõneleme Jumala nimel, peab meie õpetus olema kooskõlas sellega, mida Jumal on juba Pühakirjas ilmutanud. Läbi aegade on inimesed arvanud end rääkivat Jumala nimel. Aga et Tema nimel kõnelda, tuleb ennekõike Teda kuulata. Jumala häält võime kuulda eriliselt ka pihisakramendis ja vaimulikus juhendamises, kus igaüht kuulatakse ja kus me õpime paremini mõistma Jumala tahtmist meie jaoks. Paremini kuulata ja mõista aitab ka pidev kasvamine kiriku õpetuse ja Pühakirja tundmises – üha paremaid võimalusi selleks vajavad nii ilmikud kui orduinimesed, aga ka vaimulikud, kes peavad vahendama usklikele Jumala Sõna praegusel ajastul.
Kirik ei ole suletud süsteem, vaid üleüldine pääsemissakrament kõigile inimestele. Vahel jääme kinni oma katoliiklikesse kogukondadesse ega ole avatud teistele, arvates, et katoliiklastena teame kõike kõige paremini. Ka katoliku kirikuga täielikku osadusse mittekuuluvate inimeste, sh teistesse konfessioonidesse kuulujate kuulamine on oluline, et üksteiselt õppida ja vennalikkuses kasvada, aitamaks neil läheneda Kristusele ja Tema kirikule. Väga väärtuslik on kirikuliikmete töö vaeste, haigete ja sõja eest põgenenute heaks. Tähelepanuväärne on Halastuse Misjonäride Ordu siinse kogukonna igapäevane abivajajate teenimine, viies evangeeliumi sõnumit ühiskonna äärealadele. Selleks, et kuulata, peab olema kuuldekaugusel – katoliiklastena tuleb meil olla lähemal üksteisele ja kõigile teistele. Kuulamisest annab meile eeskuju Kristus ise, kes kuulas kõiki – ka neid, kes teda ei kuulanud –, et neid parandada, terveks teha ja vabastada.
3. JULGELT RÄÄKIMINE
Me kõik oleme kutsutud andma tunnistust Jeesusest Kristusest. See tunnistus peab alati olema esitatud armastuses ja tões, sest Jeesus ise on armastus. Seda pole aga sageli lihtne teha, eriti tänases ühiskonnas. Meie eeskujuks on Jeesus, kellel samuti ei olnud oma elu ajal lihtne kuulutada Jumala riiki. Koos Temaga saame aga julgelt rääkida oma usust Jumalasse. Meid saadab ka siin teekonnal Püha Vaim, kelle Isa on meile läkitanud.
Et julgelt Jumalast rääkida, on vaja teatud oskusi. Selleks on väga oluline kristlik kommunikatsioon ja usu tunnistamiseks õigete kanalite valimine. Kasuks tuleb ka katehhees, et oleksime ette valmistatud teiste vendade ja õdedega julgelt rääkima. Me arvame sageli, et meedias olemine ja seal kiriku kuulutamine toob inimesi Kristuse juurde, kuid see on vaid väga väike protsent sellest, mida iga ilmikust koguduseliige teha saab. Kirik ei ole esmaselt kommunikatsiooniagentuur ega kultuurkoda. Meie siht ja meie usu kese on Jeesus Kristus ning oma eluga, mis on sakramentidest valgustatud, saame olla Tema tunnistajad – kõik koguduse liikmed.
Usku aitab kuulutada ja julgelt Kristusest rääkida saab just kogu kristlik kogukond, mis evangeeliumile omaste tõsiasjade ja kogemuste tunnistamise kaudu kuulutab Jumala armastust. Nii vaimulikud kui teised kristlased võiksid julgemalt rääkida Jumalast neile, kes pole veel Teda leidnud.
Julgelt rääkimises tuleb olla ka püsiv. Aastakümnete vältel on kirikus tehtud palju erinevaid algatusi, et kuulutada Kristust ja tema õpetust. Algne entusiasm ei ole alati püsima jäänud. Ei tohiks unustada Pühakirja. See on esmane õpik ja suunanäitaja Kristusest rääkimisel. Vahel puudub meil isegi aeg selleks, et päevas korra Piibel avada, aga kui palju käime läbi katoliiklikke internetiportaale ja lehekülgi, et koguda uut informatsiooni! Ka Eestis sooviksid paljud kirikulised uusi portaale ja lehekülgi, et katoliikluse kohta rohkem teada saada, unustamata, et oluline on võtta aega palveks ja Pühakirja lugemiseks ja julgeda sellest omavahel rääkida. Sinodi üks väljund universaalse kiriku jaoks võiks olla suunised, kuidas pöörduda kogu südamega tagasi Piibli juurde, Piibli avastamise juurde. See oleks üks sõnum meie väikese kiriku poolt Eestis kogu kirikule, et üheskoos elada Pühakirja tekstidega. Nii muutume ise meelekindlamaks ja leiame vahendi, mille kaudu suudaksime julgemalt rääkida oma usust ning anda meelekindlamalt tunnistust Jeesusest Kristusest.
4. PÜHITSEMINE
Ühine teekond on võimalik ainult siis, kui see põhineb Sõna ühisel kuulamisel ja Armulaua pühitsemisel. Palvetamine ja liturgilistel talitustel osalemine tegelikult inspireerib ja juhib meie ühist elu ja missiooni meie katoliiklikus kogukonnas Eestis. Issanda sõna juhib meid igapäevaelus ja see on meie elu kese – mõnel katoliiklasel enam, teisel vähem, aga Sõna on kohalolev meis kõigis. Me saame alati enamat teha, et Tema sõna enam tundma õppida.
Evangeeliumi rakendamine meie elus muudab meie meelsust ja seda, kuidas suhtume oma usku ning kuidas seda teiste inimestega jagame. Meil on hea meel tõdeda, et olles katoliiklased väikese rahvaarvuga maal, praktiseerides oma usulist terviklikkust, suudame teha paljut. Me teame, et see kõlab liiga idealistlikult, aga kui suudame teistele inimestele head eeskuju anda, siis saavutame suurepäraseid tulemusi ja saame julgustada neid sama tegema.
Armulaua pühitsemised toimuvad iga päev meie kogudustes ja sageli sõidab vaimulik pikki kilomeetreid, et missasid pühitseda. Ka on Eestis palju erinevaid liikumisi ja ordusid. Isegi kui liikmete arv on kesine, näitab see meie usulist rikkust, mille eest olla tänulik ja tänada Issandat igapäevaselt. Loodame, et katoliiklased teevad tulevikus veelgi enam, et oleks võimalik enam oma usku praktiseerida ja olla koos ühise Isa lapsed Armulauas.
Sageli ei märka me isegi neid nähtavaid Jumala arme, mida meile on siia Eestimaale saadetud: näiteks viimasel ajal oleme olnud tunnistajaks mitmele diakoniks- ja preestrikspühitsemistele. Ja taaskord nii väikesel maal! Peaksime vaid rohkem palvetama, et oleks enam võimalusi äratada noortes nende kutsumust preesterluseks ja usueluks, sest kahjuks on hea Isa andnud vaid mõne üksiku eestlasest preestri ja praegu ei ole Eestis ühtegi sellist. Kuid loodame, et tulevikus antakse meile seda armu ja näeme preestrikspühitsemisi ka eestlaste seast.
Andes ilmikutele võimaluse osaleda lektori ja akolüüdi ametites, saab neid lähendada Issanda teenimisele. See on see viis, kuidas aidata eriliselt noortel ära tunda kutsumus preesterlusesse ja pühendunud ellu.
Ka toimub mitmeid katoliiklikke palverännakuid; ka oikumeenilisi, millest on võimalik osa saada paljudel inimestel. Neid on ka meedias kajastatud. Puudu on ehk palverännakute korraldamisest väljapoole koduriiki, mõnda Maarja pühamusse või Pühale Maale, aga pandeemia on viimastel aastatel seadnud omad takistused. Loodame kasvõi naaberriikide kristlastega rohkem kokku hoides teha palverännakuid ja üheskoos osa saada Jeesuse Kristuse sakramentidest.
Sinodi kohtumistel pakkusid mitmed katoliiklased välja, et jumalateenistused võiksid olla ka teleülekannetena katoliku kanalites. Kuigi veebis vahendatud missa pole reaalne Kristuse kohalolu, millest inimesed saaksid vahetult osa Armulaua kaudu, on Kristuse kohaolu vahendatud evangeeliumi kaudu reaalne ja ulatub kaugemale oma koguduse ringist. Mõned leiavad, et võiks jätkata Missade otseülekandeid, aga see teema vajab eraldi arutelu nagu leidsid mitmed sinodi kohtumised.
Tunneme vajadust palvetada pidevalt Püha Isa, oma piiskopi, preestrite ja orduinimeste eest. Me näeme Jumala sõna olulisust liturgiate keskmes koos Armulaua pühitsemisega, kus kogukond on tihedalt ühendatud Kristuse surma ja ülestõusmise müsteeriumiga, millest kirik sünnib, kujuneb, saab jõudu ja saadetakse ellu viima kiriku kutsumust. Oleme lõpmata tänulikud selle eest, mida meile on hea Isa poolt antud.
5. KAASVASTUTAMINE MISJONIS
Kõik ristitud inimesed on kutsutud olema misjonärid. Jünger on Jeesuse Kristuse järgija. Olenemata sellest, kas meid ristiti imikuna või hilisemas elus täiskasvanuna, on meil alati võimalus usus kasvada. See tähendab, et püüame üha sügavamalt mõista, mida tähendab Kristust järgida. Kõige parem on seda teha sellisel viisil, et jätkata Tema misjonit, missio Filii maa peal, nii nagu Tema meid õpetas.
Misjonäriks läkitatakse. Jeesus ütles: „Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid“ (Jh 20:21). See läkitus koos ülesandega on antud esmalt Kristuse kirikule ja antakse kiriku kaudu edasi igale ristiinimesele. Kui tahame rõhutada, et igal katoliiklasel on kaasvastutus kiriku kaudu ellu viidud Jumala misjonis, siis rõhutame ka seda, et vaimulikkonnal on seda suurem ülesanne misjoni eesliinil olevaid ilmikkristlasi kõiges varustada, õpetada ja õnnistades välja saata. „Ite, missa est!“.
Misjon algab meie endi koduuksel. Jeesus kutsub meid kõiki olema misjonärijüngrid oma peredes, töökohtades, kogukondades ja kõiges, mida teeme. Tähelepanu all on kõik ühiskonnaelu valdkonnad, eriti perekonnad. Peame jagama sõnumit Jeesusest sõnas ja tegudes. Misjonärijünger olemine ei ole üleskutse olla ainult "jutlustaja", vaid kutse elada ja jagada Jeesuse sõnumit.
Et olla misjonär ja Kristuse evangeeliumi levitaja, peab seesama evangeelium puudutama esmalt meid ennast. Kirik vajab pidevat reevangeliseerimist.
Missiooni üheks takistuseks on tänapäevane tarbimiskultuur. Tegelikult vajavad tähelepanu kõik ühiskonna valdkonnad, eriti perekond. Perekonna toetamine ja aitamine ning ühisel usuteel käimine on ka kindlasti üks valdkond, mida kohalik kirik peab edendama. Sellest on vähe, kui võtta katoliiklikke perekondi eraldi ja kohtuda nendega vaid kord nädalas Missal. See on kindlasti teema, mida edendada ka sinoditeekonna väliselt.
Lisaks sellele peaksime end enam avama Kristuse kohalolekule ja seda teistega jagama, ka perekonnad omavahel. Misjon ei ole individuaalne ettevõtmine, vaid seda viib ellu kogu kristlik kogukond; mitte ainult mõned valitud isikud, näiteks preestrid või vaimulikud, vaid kogu kogudus. Kui usklik tunneb, et kirikus käiakse vaid pühapäeviti ja kirik on justkui üksnes vaimulike „teema“, siis ei saa keegi Kristuse misjonit jätkata. Me kõik oleme selles ühiselt kaasvastutajad. Me usume, et katoliiklike organisatsioonide ja ühingute, näiteks Caritase, tegevus tõmbab kaasa koguduse ja kogukonna liikmeid, et ühiselt viia ellu Kristuse misjonikäsku ja muuta maailm paremaks paigaks kõigi inimeste jaoks. Julgustame katoliiklasi üles näitama initsiatiivi. Sageli on vaja kedagi kogukonnas, kes aitab meil avastada Kristust ning elada ja tegutseda kogukonnana üheskoos. Kaasata on vaja ka vaimulikke. Nii on võimalik üheskoos jõuda paljudeni ja viia edasi Kristuse missiooni.
Üksik kirik tänapäeva maailmas ei suuda Kristuse misjonikäsku üksinda lõpule viia. Jumala misjonis vajatakse üksteistselleks, et üksteist täiendada ja toetada. Kaasvastutamine on õigustatud isegi praeguste tingimuste juures, kus kirikute vahel puudub täielik osadus ja ühtsus, ometi jõudumööda misjonis koos töötades. Me peame julgemalt kaasama oma koguduseliikmeid ja isegi neid, kes veel ei ole ristitud. Vahel on Kristuse leidmine ja Temale jah-sõna ütlemine pikk teekond. Seetõttu võiksid veel ristimata inimesed näiteks osa võtta heategevusüritusest, et nad näeksid, et kuuluvad ka ühte kogukonda.
Eestis on kirikus üks hea näide, kuidas eelpool kirjeldatut aitavad ellu viia orduõed – Pühima Päästja Püha Birgitta orduõed. Nemad, püha Birgitta ja püha Elisabeth Hesselbladi tütred, on ennast väga pühendanud oikumeenilisele teenimistööle. See seisneb heategudes, palves ja töös, mis on suunatud Jeesuse ülima soovi elluviimisele: "et kõik oleksid üks" (Jh 17:21-23). Nad on pühendanud ennast olema tõelised misjonärijüngrid ja samas ulatama kätt abivajajatele. Nad on Eestis katoliku kiriku eeskujuks. Nad meenutavad sageli inimestele, et Jeesus kutsub meid kõiki olema misjonärijüngrid oma peres, töökohal, kogukonnas ja kõiges, mida teeme. Peame jagamasõnumit Jeesusest nii sõnade kui ka tegudega. Misjonärijünger olemine ei ole üleskutse olla "jutlustaja", vaid kutse elada ja jagada Jeesuse sõnumit.
6. DIALOOG KIRIKUS JA ÜHISKONNAS
Dialoogi eesmärk on süvendada katoliku kirikus usaldust ja osadust erinevate vaimsuste ja gruppide vahel. See on ühiselt elamise kunst, kus katoliiklased üheskoos kõigi hea tahtega inimestega, sh teiste religioonide esindajatega, lahendavad elukondlikke probleeme: tagavad rahu, turvalisuse, turvatunde, abi andmise hädavajajatele. Iga üksikinimene saab teha midagi rahu, turvalisuse, turvatunde heaks ja teiste abistamiseks.
Erinevate kiriklike organite vahelise koostöö edendamiseks on vaja oma kogemuste vastastikust rikastamist. Kõigepealt on vaja dialoogi kohalikus koguduses, et saaks väljenduda kiriku tegelik reaalsus. Suuremat tähelepanu tuleb pöörata peredele, usu edasiandmisele lastele. Kirik peab tundma maailma probleeme, et neid teades suuta vastata ühiskonna vajadustele. Kirik on kutsutud Kristust maailma tooma, et maailm muuta evangeeliumi läbi paremaks paigaks kõigi loodute jaoks ega peaks andma ainult „humanistlikele“ väärtustele põhinevaid vastuseid, vaid Jumala vastust. Peame meeles pidama, et kirik on ennekõike Jumala käsutuses. Tihti pole liiga paljudest teoreetilistest mõtisklustest kasu.
Eesti katoliiklased võtavad sõna avalikus meedias. Silmapaistva intensiivsusega esineb kohaliku katoliku kiriku pea, piiskop Philippe Jourdan, kes on paljudele Eestis autoriteet: artiklid, konverentsiettekanded, intervjuud ning osalemine riiklikel ja tähtsatel avalikel üritustel. Kuid avalikku dialoogi meedias peaks olema enam. See peaks olema rohkem nähtaval. Dialoog meediaga oli väga hea, kui Püha Isa Paavst Francisus külastas Eestit aastal 2018.
Ent nagu alati, tekivad uued teemad, suured raskused, mis on viimasel aastal maailmas olnud – pandeemia, sõda Ukrainas –, ja kirik ei jõua sealjuures olla erinevate küsimustega meediadialoogis. Siiski on ka siinjuures üks hea kogemus, mida sinodi kaudu teistega jagada. Nimelt, pandeemia alguses oli usklikel väga raske leppida sellega, et nad ei saa osaleda vabalt Pühal Missal. Kirikuhooned suleti ning jumalateenistusi tuli vaadata interneti teel. Kuid kirik suutis ennast “avada” teises mõttes, olla kohalolev individuaalselt. Üheskoos meediaväljaannetega korraldati ka oikumeenilisi ühispalvusi ja avaldati mitmeid vaimselt toetavaid artikleid. Tagasiside koguduste liikmetelt näitas, et ühtehoidmine kasvas, isegi kui koguduseliikmed ei saanud reaalselt ühiselt kirikus kohtuda. Ja teiseks, igatsus ja janu Jeesus Kristuse järele kasvas ning kui taas oli võimalus kohtuda Kristusega pühades sakramentides, olime väga tänulikud. See kriis aitas taas mõtestada, mis on oluline ja kuidas üheskoos paremini anda tunnistust Kristusest kasvas kiriku dialoog erinevate vaimsete teemade kaudu ühiskonnas.
Teine näide tuleb sõjategevuse puhkemise ajast Ukrainas. Ka katoliku kiriku sees, lääne- ja idariituse (Ukraina Kreeka-Katoliku Kiriku) kirikute vahel tekkis koostöö ja dialoog. Toimusid ühispalvused ja abiosutamised Ukraina Kreeka-Katoliku Kirikule. Viimane, kes on olnud Eestis väike kirik, kasvas sõjapõgenike tõttu suureks. Sisse viidi mitu korda päevas jumalateenistuste läbiviimine Ukraina katoliku kirikus, samuti teistes õigeusu kirikutes. Kogu kirik toetas nii palves kui ka materiaalselt Ukraina kiriku kaudu abivajajaid. Seegi on üks võimalus, kuidas kahe erineva riituse katoliiklased saaksid tulevikus heategevuse kõrval ühiselt jätkata ja dialoogi pidada ka erinevatel sisulistel teemadel.
7. TEISTE KRISTLIKE KONFESSIOONIDEGA
Võrreldes ülejäänud Euroopa ja mitme maailma piirkonnaga on katoliku kiriku ja teiste konfessioonide vaheline koostöö Eestis väga toimiv, eriti vendade ja õdedega luteri kirikus. Seega tunnistame, et oleme sinodaalse tee vilju noppinud ka juba enne, kui paavst selle ametlikult välja kuulutas.
See on vajalik koostöö evangeeliumi kuulutamisel. Küsimus pole dialoogis dialoogi enese pärast, vaid koos vendade ja õdedega Kristuse kuulutamises maailmale. Näiteks on Eestis hästi toimiv koostööplatvorm Eesti Kirikute Nõukogu, mis edastab Eesti ühiskonnale olulisi sõnumeid. Viimane annab tunnistust kristlaste üksmeelest ja koostööst.
Eesti oikumeenilises miljöös (Eesti Kirikute Nõukogu ja konfessioonide kohalik koostöö Eesti eri paikades) on katoliiklastel suurepärane võimalus rikastada teiste konfessioonide katehheesi, moraaliteoloogiatja vaimuelu.Rääkimata sellest, et katoliiklastel on teistelt kristlastelt mitmel alal õppida. Katoliiklastel ja õigeusklikel on ühine äratundmine selle suhtes, milles seisneb jumaliku liturgia pühadus, sakramentide arm ja pühakute ning Jumalaema Maarja austamine eestkostjatena.
Samuti tuleks katoliku kirikut tutvustada teistele kirikutele, kelle liikmetelt on tulnud tihti tagasisidet, et nad ei tea meie kirikust palju ja katoliiklased ise on samuti liiga „kinnised“.
Läbikäimises luterlastega juhindutakse ühisdokumendi „Konfliktist osaduseni“ (2017) nn imperatiividest: „Katoliiklased ja luterlased peavad oma kuulutuses ja maailma teenimises üheskoos Jumala halastusest tunnistust andma“; seejuures „oikumeeniline panus kiriku ühtsusesse ei teeni mitte ainult kirikut, vaid ka maailma, selleks et maailm võiks uskuda.“
Paavst Franciscuse külaskäik Eestisse 2018. aastal tõi kokku kõikide kristlike konfessioonide esindajad, eriti noored. Püha Isa sõnumit kuulati hoolega. Tänini vahendab sekulaarne press intensiivselt ja objektiivselt paavsti tegemisi ning paavsti tsiteeritakse ka teistes konfessioonides.
Paavst Franciscuse toetatud „Laudato si“ liikumine võib Eestis omandada oikumeenilised mõõtmed, kus katoliku kiriku sotsiaaldoktriinile rajatud ökoloogilist elustiili tugevdatakse õigeusu klassikalise ökoteoloogiaga ning kaasatakse vabakoguduslik aktsionism. See on konkreetne töö, mida oleks vaja enamgi konfessioonidevaheliselt edendada.
Tegelikult on oikumeenilise ideaali saavutamisel kõige olulisem vaimne tegur: soe, mõistev ja lugupidav ligimesearmastus, millega kaasneb alandlikkus. Seega, kui elame oma elu Jeesuse Kristuse alandlikus ja üllas teenimises ning lihtsalt pühendudes oma vendadele, suudame teha väga palju selles riigis, kus oikumeenial on väga suur roll. Saatku meid sellel teekonnal alati Püha Vaim.
8. AUTORITEET JA OSALEMINE
Paavst, püha Peetruse ametijärglane, juhib koos piiskoppidega Rooma-Katoliku Kirikut. Kiriku ilmikliikmete vahetu osalemine kiriku juhtimises on paavsti ja piiskoppide toetamine eestpalvetes. Lisaks sellele kutsub kirik praktiliste tegevuste jaoks appi ilmikliikmeid, kellel on vajalikud teadmised ja oskused. Kiriku kõigi osapoolte kaasamisega kirikuasjade üle arutamisel, otsustamisel ja elluviimisel kasvab ja areneb kirik, et olla maailmale valguseks. Kirik peab olema kaasav ja kaasvastutav Issanda sõna levimiseks. Vaimulike kõrval saavad sellest osa võtta paljud ilmikud. Katoliku kirik Eestis analüüsib, kuidas saaks konkreetselt kiriku tasandil pakkuda seda võimalust, et me kõik oleme kutsutud osalema ja oleme kaasavastutavad kiriku edenemise eest.
Käesoleva sinodi konsultatsiooniprotsessiga küsib paavst, kuidas edendatakse ilmikute kaasamistkiriku juhtimisse, kuidas nendega jagatakse teenimisülesandeid ja kaasvastutust. Kuidas areneb meeskonnatöö, kuidas tegutsevad pastoraalnõukogud ja milliseid tulemusi need annavad? Oleme sinodi teekonnal näinud, kui palju gruppe teeb ustavalt tööd koguduste juures. Kuid ilmikute suurem kaasamine kiriku tegevustesse, kaasvastutuse jagamine, läbirääkimine ja nõupidamine enne otsuste tegemist on vajalik Kiriku kasvatamiseks.
Sarnaselt Põhjamaadega ja erinevalt Lääne-Euroopast on Eestile omane demokraatlik ja vahetu organisatsioonikultuur. Meie katoliiklikud ühendused on võrsunud koguduseliikmete oma initsiatiivist. Peame seda hoidma ja edasi arendama. Püsides seejuures, mõistagi, kiriku õpetuses ning kooskõlastades oma toimingud vaimulikkonnaga.
Nüüdisaja kirikus, nii nagu ka ühiskonnas, on autoritaarne juhtimisviis taunitav ja kus seda esineb, saab see takistuseks kiriku arengule. Autoriteedi omamine on kingitus, mis sünnib usaldusest. Usaldus on alati kahepoolne. Usaldus vaimulikkonna juhtimise vastu ja vaimulikkonna autoriteet usklike silmis on loomupärane seal, kus leidub avatud suhtlemist ning koguduseliikmete kaasamist.
Saame vaid kinnitada seda, mis on olnud ajalooliselt probleemiks kirikus, et kogudusetöö juhtimises ei otsitud koguduse kõigi liikmete individuaalsete võimete rakendamist. Kui aga koguduseliige ei leia rakendust tema annete ja andumuse põhjal, kaasneb sellega vähene osaduselu koguduses, mis omakorda võib viia kogudusest kaugenemise kuni täieliku eemaldumiseni.
Eesti oludes oleks edasiviiv, kui vastava kompetentsusega koguduseliikmed hõivatakse (lisaks pidevale palvetamisele) eesti soost preestrite, diakonite, püsidiakonite, jutlustajate, teoloogide, hingehoidjate, katehheetide, pühapäevakooli õpetajate, lektorite, akolüütide, ministrantide, sekretäride jne ettevalmistusse?
Kiriku esmane eesmärk on teha kõike, et paljud inimesed jõuaksid Jumala juurde ja õpiksid tundma head Isa ning oleksid püsivad usus ning muudaksid kogukonna paremaks. Samuti on koguduste eesmärk õppida tundma taevast Isa, kes armastab meid kõiki ja ohverdab kaastundlikult oma Poja nende eest, kes on kadunud, sooviga neid taasühendada ja jõustada. Meie kohalikus kirikus rakendatav võim ja valitsemine tuleneb jumalikust õigusest kuulutada Jumala sõna kõigile. Piibel ja Kiriku Pärimus on õige lähtepunkt, kuidas kuulata ja osaleda efektiivselt kirikuelus.
9. ÄRATUNDMINE JA OTSUSTAMINE
Vanas Testamendis andis Jumal alati selgeid juhiseid oma käskude, prohvetite ja üleloomuliku ilmutuse kaudu. Siis tuli Jeesus ja näitas meile, kes on Jumal, Tema tarkuses ja tahtes. Aga kui Jeesus maa pealt lahkus, ei jäänud me abituks. Võtsime vastu Avitaja, Püha Vaimu. Peame usaldama Püha Vaimu, kes meis oma tööd teeb. Peame usaldama tõsiasja, et Püha Vaimu kaudu oleme tegelikult täiesti võimelised eristama Jumala tahet omaenese tahtest. Nii jõuame õigete otsusteni. Olgu selleks otsuseks siis mõni praktiline asi või hingehoiu küsimus.
Kui keskendume Vaimule, uuendatakse meie meelt (meie mõtteid, tundeid ja soove), nii et suudame näha, mis on hea otsus, vastuvõetav ja täiuslik."Ja ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik" (Rm 12:2).
Õigele äratundmisele jõuame siis, kui tunneme ära Jumala tahte ja Kristuse, kõige tõe allika. Jõuda äratundmisest otsustamiseni ja selle järel tegutsemiseni nõuab usujulgust ja häid eeskujusid. Iga otsuse õigsust kontrollib praktika. Õige vaimulik otsus võib tunduda esmapilgul uudne ja harjumatu ning võib kohata ka vastuseisu ja skeptilisust. Kui õigest otsusest sünnivad head viljad, on see tunnistus “heast puust”. Kiriklikus juhtimises on õige anda tagasisidet ja lasta end korrigeerida. Otsuste läbipaistvus ning tulemuste avalikuks tegemine on tõe teenistuses.
Me tunnistame, et paavst Franciscuse algatatud sinodaalsed kohtumised kogu kiriku tasandil on juba tõendanud selle õigsust, sest oleme tunda saanud vilju. Oleme näinud, kus on meie kohaliku kiriku kitsaskohad, mida parandada ja muuta. Me tahame meelt parandada. Koguduseliikmed soovivad jätkata regulaarseid kohtumisi koguduse vaimulikega kirikuelu teemade üle arutamiseks, ühiseks otsustamiseks ning ühiselt tegutsemiseks.
Me peame ära tundma Kristuse, meie Tõe allika, kelle kaudu saame kuulata vendi ja õdesid Kristuses. Peame olema avatud suhtlema üksteisega ja ka vaimulikega kirikus. Näiteks üks hea kuulamise võimalus olid nüüd tänu paavst Franciscuse algatusele korraldatud sinodi kohtumised Eesti Apostellikus Administratuuris. Regulaarseid ilmalike ja vaimulike vahelisi kohtumisi kirikus oleks vaja jätkata, sest nii saame Tões jätkata tema misjonit Jumala lastena. Oleme jõudnud äratundmisele, et katoliku kirik Eestis võib jõudsalt kasvada sinodaalsuses läbi erinevate otsustustasandite sidususe.
Sinod andis ka võimaluse aru saada, kui ilus ja suur on meie usk ja kui palju on meile antud. Peaksime rohkem oskama märgata, milline on meie igapäevane usuelu ja kui palju erinevaid võimalusi kirik usuelu rikastamiseks pakub. Kirik kasvab Eestis igal aastal, mis on Euroopa riikide hulgas pigem haruldane. Vaja on ainult rohkem märgata ja ära tunda noorte vajadusi ja üheskoos jätkata sinodaalset teed.
10. KUJUNEMINE SINODAALSUSES
Pööre sinodaalsuse suunas on pööre kiriku seesmise elujõu vabastamise suunas. Niisugune sinodaalsus ei piirdu ainult kiriku siseringiga, vaid kajab vastu ühiskonnas. Küsimus: mida on meil veel õppida, kellelt õppida, keda õpetada? See on küsimus tarkuse omandamisest, õppimisest, kasvamisest, kogemuste jagamisest. Kirik õpib ja õpetab. Meie Jumala lastena õpime ja õpetame. Meie kohus on kasvada Jumala lastena ja samas ka oma teadmisi edasi anda.
Kirik on sinodaalne. See on avastus; see on kiriku funktsionaalsus, mille läbi teostub kiriku neli notae ecclesiae: üks, püha, katoliiklik, apostellik. „Üksolemise“ sinodaalsus väljendub kõigi usklike võrdsuses Kristuse ees ja ülesannete täitmises Kristuse ihu ülesehitamiseks vastavalt oma vaimuannile ja rollile. „Püha“ sinodaalsus väljendub kõigi usklike individuaalselt elatud pühas elus, kelle lähedaseks eeskujuks on märterpiiskop Eduard Profittlich SJ. „Katoliiklik“ sinodaalsus väljendub selles, et suhtluskanalid on avatud: piiskopi sõnad, kavatsused ja teod saavad koguduseliikme teadmiseks; koguduseliikme mõtted, algatused ja abivajadus saavad piiskopi teadmiseks. „Apostellik“ sinodaalsus muudab „katoliikliku“ sinodaalsuse viljakaks kogu maailma jaoks misjoni kaudu.
Andku see sinodaalne teekond, millele oleme kogu kirikuga asunud, tarkuse vaimu, ning et oleksime avatud kõikide Püha Vaimu andide vastuvõtmisele, sest vastasel juhul ei ole võimalik edasi kasvada sinodaalsuses. Puudustele ja nõrkustele vaatamata sirutame käed Tema poole ja täname Issandat kogu südamest kõige eest. Siis suudame paremini ühisel teekonnal käia, üksteist kuulates ja dialoogi pidades.