Kristlik palve

§ 2558. Suur on “usu saladus”. Kirik tunnistab seda apostellikus usutunnistuses (esimene osa) ja pühitseb sakramentide liturgias (teine osa), et kristlaste elu saaks Pühas Vaimus Jumal Isa auks Kristuse sarnaseks (kolmas osa). Kristlased peavad seda saladust uskuma, seda pühitsema ning elama elavas isiklikus suhtes elava ja tõelise Jumalaga. See suhe on palve.

Mis on palve?

„Minu jaoks on palve hinge ülendamine, lihtne pilk taeva poole, tänu ja armastuse hüüd keset katsumusi ja rõõmu“ (p. Jeesuslapse-Thérèse, Autobiograafilised märkmed, C 25r).

Palve kui Jumala and

§ 2559. „Palve on hinge ülendamine Jumala poole või Jumalalt sobivate asjade palumine“ (p. Johannes Damaskusest, De fide orthodoxa, 3,2: PG 94,1089D). Millisest hoiakust lähtub meie kõne, kui me palvetame? Kas meie uhkuse ja isekuse kõrgustest või alandliku ja kahetseva südame „sügavusest“ (Ps 130:1)? Kes ennast alandab, seda ülendatakse (vrd Lk 18:9-14). Alandlikkus on palve põhialus, sest „me ju ei tea, kuidas palvetada, nõnda nagu peab“ (Rm 8:26). Et võtta vastu palve andi, peame olema alandliku meelega: inimene on Jumala ees kerjus (vrd p. Augustinus, Sermones, 56,6,9: PL 38,381). /2613, 2736/

§ 2560. „Kui sa ainult teaksid Jumala kinki“ (Jh 4:10). Palve ime saab ilmsiks just seal, kaevu ääres, kust inimesed vett toovad. Seal kohtub Kristus iga inimesega; Ta otsib meid enne, kui meie Teda otsime ning palub: „Anna mulle juua!“ Jeesusel on janu; Tema palve tuleb Jumala sügavusest, kes meie järgele igatseb. Kas me seda teame või mitte, palves kohtub Jumala janu meie januga. Jumal januneb selle järele, et meie Tema järele januneksime (vrd p. Augustinus, De diversis questionibus octoginta tribus, 64,4:PL 40,56).

§ 2561. „Sa paluksid teda ning tema annaks sulle elavat vett“ (Jh 4:10). Meie palved on salapärasel viisil vastus – vastus elava Jumala kaebehüüule: „Mu rahvas … minu, elava vee allika, jätsid nad maha, et raiuda enestele kaevusid, pragulisi kaevusid, mis ei pea vett“ (Jr 2:13). Palve on usu vastus teenimatule õndsustõotusele (vrd Jh 7:37-39; Js 12:3; 51:1), armastuse vastus ainusündinud Poja janule (vrd Jh 19:28; Sk 12:10; 13:1).

Palve kui leping

§ 2562. Kust lähtub inimese palve? Sõltumatult sellest, millised on teod, liigutused ja sõnad, milles palve väljendub, palvetab alati kogu inimene. Kuid selleks, et tähistada paika, kust palve lähtub, räägib Pühakiri vahel hingest või vaimust, enamasti aga (rohkem kui tuhat korda) südamest. Süda palvetab. Kui süda on Jumalast kaugel, on palve mõttetu.

§ 2563. Süda on kodu, kus ma olen ja milles ma elan (semiitlikus või piibellikus kõnepruugis: kuhu ma “laskun”). See on meie varjatud kese, mida ei suuda haarata ei meie mõistus ega teised inimesed. Üksnes Jumala Vaim suudab seda uurida ja seda lõpuni tunda. Meie sügavaimate püüdluste puhul on süda otsustamise paik. Ta on tõe paik, kus me valime elu ja surma vahel. Ta on kohtumispaik, kuna Jumala näo järgi looduna elame me suhtlemises. Süda on lepingu paik. /368, 2699, 1696/

§ 2564. Kristlik palve on lepinguline suhe Kristuses Jumala ja inimese vahel. See on nii Jumala kui ka inimese tegu. Ta lähtub nii Pühast Vaimust kui ka meist. Ühendatuna inimeseks saanud Jumala Poja inimliku tahtega on ta täielikult suunatud Isale.

Palve kui osadus

§ 2565. Uues Lepingus on palvetamine Jumala laste elav suhtlemine oma lõpmatult hea Isaga, Tema Poja Jeesuse Kristusega ja Püha Vaimuga. Jumalariigi arm on „kogu pühima Kolmainsuse ühinemine kogu [inimese] vaimuga“ (p. Gregorius Nazianzist, Orationes, 16,9: PG 35,954C). Palveelu seisneb seega selles, et me püsime alati kolmekordselt püha Jumala ligiolus ning osaduses Temaga. See eluosadus on võimalik alati, kuna me oleme ristimise läbi saanud üheks Kristusega (vrd Rm 6:5). Palve on kristlik sedavõrd, kuivõrd ta on osadus Kristusega ning hõlmab tervet Kirikut, Kristuse Ihu. Ta on kõikehõlmav nagu Kristuse armastus (vrd Ef 3:18-21). /260, 792/

§ 2566. Inimene otsib Jumalat. Loomises kutsub Jumal iga olendi eimillestki olemisse. „Au ja austusega“ (Ps 8:6) ehituna on inimene, nagu juba enne teda inglid, võimeline tunnistama: „Issand, meie Issand, kui auline on sinu nimi kogu maailmas!“ (Ps 8:2). Isegi pärast seda, kui inimene kaotas patu läbi sarnasuse Jumalaga, jääb ta oma Looja näo järgi looduks. Ta säilitab igatsuse Jumala järele, kes kutsub teda olemisse. Kõik usundid annavad tunnistust sellest inimese olemusele vastavast otsimisest (vrd Ap 17:27). /296, 355, 28/

§ 2567. Enne, kui inimene hüüab Jumala poole, kutsub Jumal inimest. Isegi kui inimene on oma Looja unustanud või end Tema palge eest peitnud, kui ta jookseb ebajumalate järel või heidab Jumalale ette, et too on tema unustanud – kutsub elav ja tõeline Jumal kutsub väsimatult iga inimest salapärasele kohtumisele Temaga palves. Palve puhul astub oma armastuse esimese sammu ustav Jumal ise; inimese pöördumine Jumala poole on alati vastus. Sel määral, mil Jumal end ilmutab ning laseb ennast inimesel ära tunda, ilmneb palve teineteise poole hüüdmisena, lepingusündmusena, mis tõmbab sõnade ja tegude kaudu kaasa ka südame. See ilmneb kogu õndsusloos. /30, 142/

1.artikkel. VANAS TESTAMENDIS

§ 2568. Vanas Testamendis avaldub palve pattulangemiuse ja inimese algseisundi taastamise vahel toimunus, mida ühelt poolt märgistab Jumala valulik hüüd oma esimestele lastele: „Kus sa oled? … Mida sa oled teinud?“ (1 Ms 3:9.13), teisalt aga ainusündinud Poja vastus Tema tulemisel maailma: „Vaata, ma tulen … tegema sinu tahtmist, oh Jumal!“ (Hb 10:7) Sel viisil on palve seotud inimeste ajalooga,; ta on suhe Jumalaga ajaloosündmustes. /410, 1736, 2738/

Loomine – palve allikas

§ 2569. Kõigepealt saab palve elavaks loomistegelikkusest lähtudes. Esimese Moosese raamatu esimesed üheksa peatükki kirjeldavad seda suhet Jumalaga kui karja esmasündinute ohverdamist Aabeli poolt (vrd 1 Ms 4:4), kui jumaliku nime appihüüdmist Enose ajal (vrd 1 Ms 4:26) ning kui „kõndimist koos Jumalaga“ (1 Ms 5:24). Noa ohver on Jumalale meelepärane,; Jumal õnnistab Noad ja tema kaudu kogu loodut (vrd 1 Ms 8:20-9:17), kuna tal on õiglane ning laitmatu süda; ka tema „kõndis koos Jumalaga“ (1 Ms 6:9). Sellist palveviisi viljeleb palju õigeid kõigis religioonides. /288, 58/

Oma vankumatus lepingus kõige elavaga (vrd 1 Ms 9:8-16) kutsub Jumal lakkamatult inimesi palvele. Erilisel viisil tuleb palve Vanas Testamendis esile meie esiisa Aabrahami aegadest alates. /59/

Tõotus ja usupalve

§ 2570. Kui Jumal Aabrahami kutsub, asub too kohemaid teele, „nagu Issand teda käskis“ (1 Ms 12:4). Tema süda on „täielikult allutatud sõnale“,; ta kuuletub. Jumala kasuks otsustava südame kuulekus kuulub olemuslikult palve juurde. Sõnad on selle kuulamise teenistuses. Kuid Aabrahami palve väljendub kõigepealt tegudes: ta on mees, kes vaikib; kõikjal, kuhu ta paigale jääb, rajab ta Issandale altari. Hiljem paneb ta oma palve esmakordselt sõnadesse: see on varjatud kaebehüüd, mis tuletab Jumalale meelde Ttema tõotusi, mis ei näi täituvat (vrd 1 Ms 15:2-3). Kohe alguses avaldub seeläbi üks palve eripärasid: usu läbikatsumine Jumala ustavuse suhtes. /145/

§ 2571. Kuna patriarh Aabraham usub Jumalat (vrd 1 Ms 15:6) ning käib oma teed Ttema ees ja lepingus Ttemaga (vrd 1 Ms 17:1-2), on ta valmis oma telgis vastu võtma üht salapärast külastajat. See imeline külalislahkus Mamres on tõelise tõotuse Poja kuulutamise eelmäng (vrd 1 Ms 18:1-15; Lk 1:26-38). Sestpeale, kui Jumal pühendas Aabrahami oma kavatsustesse, ühineb tema süda Issanda kaastundega inimeste suhtesvastu. Nõnda söandab ta julges usalduses ka nende eest kosta (vrd 1 Ms 18:16-33). /494, 2635/

§ 2572. Oma usu viimase selitamisena puhastamisena nõutakse Aabrahamilt, „kes oli saanud tõotused“ (Hb 11:17), oma poja ohverdamist, kelle Jumal oli talle kinkinud. Tema usk ei vangu: „Jumal vaatab enesele ohvritalle“ (1 Ms 22:8), lausub Aabraham, sest „ta arvestas, et Jumal võib ka surnuist üles äratada“ (Hb 11:19). Nõnda sai usklike isa (vrd Rm 4:16-21) Jumal Isa sarnaseks, kes ei säästnud omaenese Poega, vaid loovutas Ta kõikide eest (vrd Rm 8:32). Palve muudab inimese taas Jumala sarnaseks ning lubab tal osa saada Jumala armastuse väest, mis päästab paljud. /603/

§ 2573. Jumal uuendab oma tõotust Jaakobi, Iisraeli kaheteistkümne suguharu esiisa suhtes (vrd 1 Ms 28:10-22). Enne, kui Jaakob läheb vastu oma vennale Eesavile, peab ta terve öö võitlema ühe salapärase mehega. See keeldub oma nime teatavaks tegemast, kuid õnnistab Jaakobit enne, kui ta tema juurest koidikul lahkub. Kiriku vaimulik Pärimus on selles kirjelduses näinud palve võrdkuju, kuivõrd tegemist on usuvõitluse ja püsivuse võiduga (vrd 1 Ms 32:25-31; Lk 18:1-8). /362/

Mooses ja vahendav palve

§ 2574. Kui paasas, väljarännus Egiptusest, Seaduse andmises ja Lepingu sõlmimises saab alguse tõotuse täitumine, saab Moosese palvest eestpalve haarav näidis. Selle viib täiusele „üks … vahemees Jumala ja inimeste vahel: … Kristus Jeesus“ (1 Tm 2:5). /62/

§ 2575. Ka siin jõuab Jumal inimesest ette. Ta kutsub Moosest põlevast kibuvitsapõõsast (vrd 2 Ms 3:1-10). See sündmus on nii juudi kui kristlikus vaimulikus pärimuses määratud jääma üheks palve algkujudest. Nimelt kui „Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi Jumal“ oma sulast Moosest kutsub, siis teeb Ta seda seetõttu, et Ta on elav Jumal, kes tahab, et inimestel oleks elu. Ta ilmutab ennast, et neid päästa, kuid; aga Ta ei taha inimesi päästa vastu nende tahtmist või ilma inimeste abita. Seepärast kutsub Ta Moosese, et teda läkitada ja lasta tal osaleda oma kaastundes ning lunastustöös. Selles läkitamises ilmneb teataval määral Jumala anumine ning alles pärast pikka kahekõnet seab Mooses oma tahte vastavusse Jumala, Päästja, tahtega. Selle vestluses, milles Jumal end Moosesele avab Mooses Jumal usaldab end JumalaMoosese kätte, õpib Mooses palvetama: ta otsib ettekäändeid, toob vastuväiteid, ennekõike aga esitab küsimusi. Issand vastab, usaldades talle oma sõnulseletväljendamatu nime, mis saab avalikuks Tema suurtes tegudes. /205/

§ 2576. „Issand kõneles Moosesega palgest palgesse, nagu räägiks mees oma sõbraga“ (2 Ms 33:11). Moosese palve on eeskujuks vaatlevale palvele, mille abil Jumala sulane jääb ustavaks oma läkitusele. Mooses „kõneleb“ sageli ja pikalt Issandaga sageli ja pikalt. Ta tõuseb mäele, et Jumalat kuulda ja Tema poole hüüda, ning laskub siis alla rahva juurde, et talle Jumala sõnu korrata ning teda juhtida. „Tema on ustav kogu mu kojas. Temaga ma räägin suust suhu, ilmsi, mitte nägemuste ja mõistatuste läbi“ (4 Ms 12:7-8), sest „mees, Mooses, oli väga alandlik, alandlikum kõigist inimestest maa peal“ (4 Ms 12:3). /555/

§ 2577. Usalduslikust läbikäimisest ustava Jumalaga, kes on pikameelne ja täis heldust (vrd 2 Ms 34:6), ammutab Mooses jõudu järjekindlakskangekaelseks eestpalveks. Ta ei palveta iseenda, vaid rahva eest, kelle Jumal on endale valinud. Mooses esitab eestpalve siis, kui võideldakse amalekkide vastu (vrd 2 Ms 17:8-13), samuti Mirjami paranemise pärast (vrd 4 Ms 12:13-14). Kuid ennekõike „astub ta kaljulõhes“ (Ps 106:23) Jumala ette pärast rahva äralangemist, et rahvast päästa (vrd 2 Ms 32:1-34:9). Seeläbi saab selgeks, et eestpalve on ka salapärane võitlus. Argumendid, mis Mooses palves esitab, sisendavad nii juudi rahva kui ka Kiriku suurtele palvetajatele julgust. Jumal on armastus ja seega õiglane ning ustav. Ta ei saa iseendaga vastuollu minna. Ta peab meelde tuletama oma imelisi tegusid. Mängus on Tema au: Ta ei tohi hooletusse jätta rahvast, kes kannab Ttema nime. /210, 2635, 214/

Taavet ja kuninglik palve

§ 2578. Jumala rahva palve kujuneb Jumala eluaseme vahetus ümbruses:; kõigepealt on selleks lepingulaegas ning hiljem tempel. Esialgu õpetavad rahvast palvetama preestrid ja prohvetid kui juhid. Poisikesele Saamuelile oli tema ema Hanna hoiak Issanda ees “palvekooliks”„palvekooliks“ (vrd 1 Sm 1:9-18). Preester Eeli juures ta õppis, kuidas peab kuulama Jumala sõna: „Issand, räägi, sest su sulane kuuleb!“ (1 Sm 3:9-10). Hiljem tunneb ta ära ka eestpalve väärtuse ja koorma: „Ka mina ise – jäägu see minust kaugele! – teeksin pattu Issanda vastu, kui ma lakkaksin palvetamast teie eest. Mina aga tahan teile õpetada head ja õiget teed“ (1 Sm 12:23).

§ 2579. Taavet on täielikult kuningas „Jumala südame järgi“, karjane, kes palvetab oma rahva eest ja tema nimel. Tema alistumine Jumala tahtele, tema Jumala- ülistamine ja tema kahetsus saavad rahvale jaoks palve eeskujuks. Tema kui Jumala poolt Võitu palve, on ustav kinnihoidmine jumalikust tõotusest (vrd 2 Sm 7:18-29), armastav ja rõõmus usaldus selle suhtes, kes on ainus Kuningas ja Issand. Pühast Vaimust inspireerituna näitab Taavet end psalmides juutliku ja kristliku palve esimese prohvetina. Kristuse, tõelise Messia ja Taaveti Poja palve, teeb avalikuks ning täidab selle palve mõtte. /709, 436/

§ 2580. Jeruusalemma tempeli, palvekojda, mille Taavet tahtis rajada, ehitabtakse tema poegja Saalomoni poolt. Palve templi pühitsemisel (vrd 1 Kn 8:10-61) toetub Jumala tõotusele ja lepingule Temaga, Tema nime tegusale ligiolule oma rahva keskel ning mälestusele Tema suurtest tegudest väljarändamise ajal Egiptusest. Kuningas tõstab käed taeva poole ja palub Jumalalt iseendale, kogu rahvale ning tulevastele põlvedele pattude andeksandmist ja kõikide igapäevaste vajaduste täitmist, et kõik rahvad teaksid, et Issand on ainus Jumal ja et Tema rahva süda kuulub tervenisti talle. /583/

Eelija, prohvetid ja südame pöördumine

§ 2581. Tempel pidi Jumala rahvale olema palve õppimise ja harjutamise kohtaks. Palverännakud, pühad ja ohvrid, õhtune ohverdamine, suitsutamine ning “vaateleivad” „vaateleivad“ – kõik need kõrge ja siiski päris lähedal oleva Jumala pühaduse ja auhiilguse märgid – olid üleskutsed ning teed palveteedks. Kuid usuliste talituste väline teostamine eksitas rahva sageli üksnes välisesse kultusesse. Oli vaja kasvatamist usus ja südame pöördumist. See oli prohvetite ülesanne nii enne kui ka pärast pagendust. /1150/

§ 2582. Eelija on prohvetite isa sellest „sugupõlvest“, „kes teda nõuab, kes otsib su palet, Jaakobi Jumal“ (Ps 24:6). Nimi Eelija – “Issand on minu Jumal” „Issand on minu Jumal“ – kuulutab ette rahva hüüdu, mis kõlab vastusena prohveti palvele Karmeli mäel (vrd 1 Kn 18:39). Püha Jaakobus viitab sellele hüüdele, et virgutada meid palvetama: „Õige inimese mõjuvõimas eestpalve saadab palju korda“ (Jk 5:16b).

§ 2583. Pärast seda, kui Eelija oli oma pelgupaigas Kriti oja ääres halastust kogenud, õpetab ta Sarepta lesknaist uskuma Jumala sõnasse. Ta kinnitab seda usku oma tungiva palvega ning Jumal äratab ellu lesknaise poja (vrd 1 Kn 17:7-24).

Ohverdamine Karmeli mäel oli jumalarahva usu otsustav läbikatsumine. Selle ohvri puhul sööb Issanda tuli Eelija palve peale põletusohvri sel ajal, kui „roaohvrit pidi ohverdatama“. Idakiriku liturgiad on armulauaepikleesis võtnud üle Eelija hüüde „Kuule mind, Issand, kuule mind!“ (vrd 1 Kn 18:20-39; antud koht on eesti piiblitõlkes: „Vasta mulle, Issand! Vasta mulle!“). /696/

Kui Eelija viimaks taas läbi kõrbe läheb paika, kus elav ja tõeline Jumal oli end oma rahvale ilmutanud, konutab ta nagu kord Mooses „ühes koopas“, kuni Jumala salapärane ligiolu „mööda läheb“ (vrd 1 Kn 19:1-14; 2 Ms 33:19-23). Kuid alles kirgastamismäel (vrd Lk 9:28-36) näitab Jumal, kelle palet inimesed otsivad, ennast täielikult. Ristilöödud ja ülestõusnud Kristuse palgel tunnevad nad ära Jumala auhiilguse (vrd 2 Kr 4:6). /555/

§ 2584. Jumalaga üksi olles võtavad prohvetid vastu valguse ja väe oma läkituse tarvis. Nende palve ei ole pagemine uskmatust maailmast, vaid Jumala sõna kuulamine. Vahel on see palve vaidlus või kaebehüüd, ent alati on see eestpalve, mis ootab ja valmistab ette Jumala, ajaloo Issanda päästvat sekkumist (vrd Am 7:2.5; Js 6:5.8.11; Jr 1:6; 15:15-18; 20:7-18). /2709/

Psalmid, koguduse palve

§ 2585. Taaveti ja Messia tulemise vahelisest ajast leidub pühades raamatutes palvetekste, mis tunnistavad sellest, et palvetamine iseenda ja teiste eest on omandanud sügavust (vrd Esr 9:6-15; Ne 1:4-11; Jn 2:3-10; Tb 3:11-16; Ju 9:2-14). Psalmid (kiituslaulud) seati ajapikku kokku viieosaliseks kogumikuks. Psalmide raamat on väljapaistev tunnistus palvest Vanas Testamendis. /1093/

§ 2586. Psalmidest toitub ja psalmides väljendub suurtel pühadel Jeruusalemma ning igal hingamispäeval sünagoogi koguneva jumalarahva palve. See palve on samaaegselt nii isiklik kui ka ühine: ta puudutab palvetajaid endid ning kõiki inimesi. Ta tõuseb üles Pühalt Maalt ning diasporaakogudustest ja hõlmab ometi kogu loodut. Psalmid tuletavad meelde mineviku õndsussündmusi ning viitavad ajaloo lõpule. Psalmipalves meenutab rahvas Jumala juba täitunud tõotusi ning ootab Messiat, kes need lõplikult teoks teeb. Kristuses palvetatuna ja täitununa on psalmid Kiriku palve jaoks olemusliku tähtsusega (vrd IGLH 100-109). /1177/

§ 2587. Psalter on raamat, milles Jumala sõna saab inimese palveks. Teistes Vana Testamendi raamatutes kuulutavad „sõnad [Jumala] tegusid“ inimeste heaks ning lasevad „neis peituval saladusel valguse ette tulla“ (DV 2). Psalmide raamatus väljendavad psalmisti Jumala auks lauldavad sõnad Tema õndsustegusid. Üks ja sama Püha Vaim inspireerib nii Jumala tegutsemist kui ka inimese vastust. Kristus ühendab mõlemad. Temas õpime psalme lakkamatult palvetama. /2641/

§ 2588. Psalmipalve mitmekesised väljendusvormid omandavad kuju ühtaegu nii templi ühises liturgias kui ka iga üksiku inimese südames. Olgu kiitus-, kaebe- või tänulauluna, kas isikliku või ühise palvena, kuninga- või palverännakulauluna või tarkuse üle järelemõtlemisena, peegeldavad psalmid Jumala suuri tegusid oma rahva ajaloos ning samas psalmisti poolt enda läbi elatud inimlikke olukordi. Kui üks psalm annab edasi mõnd minevikus toimunud sündmust, teeb ta seda niivõrd kainel viisil, et seda saab palvetada igast seisusest ja igal ajal elav inimene.

§ 2589. Psalmidel on palju ühiseid jooni. Selle alla kuuluvad palve lihtsus ja spontaansus ning palvetaja igatsus Jumala järele, mida ta jagab kõigega, mis loodus on head. Psalmides väljendatakse ka uskliku rasket olukorda, mis on usklikul, keda ohustavad tema armastuse tõttu Issanda vastu rohkearvulised vaenlased ja kiusatused, kes aga oodates seda, mida ustav Jumal ette võtab, on kindel Jumala armastuses ning usaldab ennast Tema tahte hoolde. Psalmipalve põhijooneks on kiitus ja selle kogumiku pealkiri vastab sellele, mida ta meile pakub: “Kiituslaulud”„Kiituslaulud“. Koguduse jumalateenistuse tarvis kokku seatuna teevad psalmid kuuldavaks üleskutse palveks ning laulavad vastuseks: “Hallelou-Ya!” „Hallelou-Ya!” („Halleluuj-Ja!“), “Kiitke Issandat!“ „Kiitke Issandat!“. /304/

„“Kas on midagi ilusamat kui üks psalm? Seepärast ütleb Taavet väga tabavalt: „Halleluuja! Jah, hea on mängida meie Jumalale; jah, kaunis ja kohane on kiituslaul” (Ps 147:1). Ja see on õige. Psalm on ju rahva poolt väljendatuda öeldud ülistus, Jumala kiitmine koguduse jumalakiituspoolt, kõikide rõõmustamine, ühiselt lausutud sõna, Kiriku hääl, hea kõlaga usutunnistus …”“ (p. Ambrosius, Enarrationes in Psalmos, 1,9: PL 14,924: vrd LH, 10. nädala laupäeva matutiini lugemine).

LÜHITEKSTID

§ 2590. „Palve on hinge ülendamine Jumala poole või Jumalalt sobivate asjade palumine“ (p. Johannes Damaskusest, De fide orthodoxa, 3,24: PG 94,1089D).

§ 2591. Jumal kutsub iga inimest väsimatult salapärasele kohtumisele endaga. Palve saadab tervet õndsuslugu kui Jumala hüüd inimese järele ja inimese hüüd Jumala poole.

§ 2592. Aabrahami ning Jaakobi palve on nagu usuvõitlus, mida peetakse usalduses Jumala ustavuse vastu, olles kindel võidus, mis on tõotatud neile, kes on püsivad.

§ 2593. Moosese palve vastab Jumala sekkumisele oma rahva päästmiseks. See on kujund ainsa vahemehe Kristuse Jeesuse eestpalvest.

§ 2594. Jumala rahva palve teostub Jumala eluaseme, ja nimelt – lepingulaeka ja templi mõjupiirkonnas; see toimub tema karjaste, eriliselt kuningas Taaveti ja prohvetite juhtimisel.

§ 2595. Prohvetid kutsuvad südame pöördumisele ja teevad rahva pärast eestpalvet, samal ajal kui nad ise otsivad – nagu Eelija – tulise innuga Jumala palet.

§ 2596. Psalmid on väljapaistev tunnistus palvest Vanas Testamendis. Neil on kaks lahutamatut koostisosa: isiklik ja ühiskondlik. Psalmid hõlmavad kõiki ajalooperioode: nad meenutavad juba täitunud Jumala tõotusi ning ootavad lootusega Messia tulemist.

§ 2597. Kuna psalme palvetatakse Kristuses ning nad täituvad Temas, kuuluvad nad olemuslikult ja püsivalt Kiriku palve juurde. Nad sobivad kõikidegist seisustest ja kõikide aegade inimestele.

§ 2. artikkel. AEGADE TÄITUDES

§ 2598. Palves toimuv saab meile täielikult ilmseks Sõnas, kes on saanud lihaks ja elab meie keskel. Mõista Kristuse palvet, millest räägivad Tema tunnistajad meile Evangeeliumis, tähendab läheneda Jeesusele, meie Issandale, kui põlevale kibuvitsapõõsale: kõigepealt vaatleme, kuidas Ta palvetab, seejärel kuulame, kuidas Ta meid palvetama õpetab, ning viimaks saame teada, kuidas Ta meie palvet kuulab.

Jeesus palvetab

§ 2599. Jumala Poeg, kes on saanud Neitsi Pojaks, on palvetama õppinud palvetama ka oma inimsüdames. Ta õppis palvesõnu oma Emalt, kes talletab kõik Kõigeväelise suured teod ning mõtiskleb nende üle oma südames (vrd Lk 1:49; 2:19; 2:51). Ta õpib palvetama nende sõnade ja vormide abil, millega Tema rahvas palvetab Naatsareti sünagoogis ja templis. Kuid Tema palve lähtub ühest varjatumast allikast; Ta laseb seda aimata kaheteistkümne aasta vanusena: „Kas te ei teadnud, et ma pean olema neis paigus, mis on mu Isa päralt?“ (Lk 2:49). Siin hakkab ilmsiks saama see uudsus, mis kätkeb palvetamistes aegade täitumisel. Lapselik palve, mida Isa ootas oma lastelt, saab viimaks elavaks Tema ainsa Poja inimloomuses koos inimestega ja nende eest. /470, 584, 534/

§ 2600. Luuka evangeelium tõstab esile Püha Vaimu tegutsemise ja palve tähenduse Jeesuse ülesande täitmisel. Jeesus palvetab iga kord enne oma tegevuse otsustavaid samme: enne, kui Isa Temast Tema ristimisel (vrd Lk 3:21) ja kirgastamisel (vrd Lk 9:28) tunnistust annab, ja enne, kui Ta oma kannatuse läbi Isa armunõu täidab (vrd Lk 22:41-44). Jeesus palvetab ka enne otsustavaid samme oma apostlite läkitamisel: enne, kui Ta kaksteist apostlit välja valib ja kutsub (vrd Lk 6:12) ning; enne, kui Peetrus tunnistab Teda “Jumala Messiana” „Jumala Messiana“ (vrdl Lk 9:18-20); viimaks palvetab Ta selle pärast, et apostlite pea usk kiusatuse ajal ei vanguks (vrd Lk 22:32). Issanda palves nende õndsussündmuste eel, mille teostamise Isa on talle ülesandeks seadnud, annab Tema inimlik tahe end alandlikult ja usaldavalt Isa armastava tahte hoolde. /535, 554, 612, 858, 443/

§ 2601. „Ja sündis, kui Jeesus oli ühes paigas palvetamas, et kohe, kui ta oli lõpetanud, ütles üks ta jüngreid talle: „Issand, õpeta meidki palvetama!““ (Lk 11:1). Kas Kristuse jünger ei soovi esmajoones just seetõttu palvetada, et ta näeb oma Õpetajat palvetamas? Ta saab Õpetajalt õppida palvetamist: vaadeldes ja kuulates, kuidas Poeg palvetab Isa poole, õpivad selle ära ka lapsed. /2765/

§ 2602. Jeesus tõmbub sageli, eriti meelsaiminieldi öösel, mäele üksindusse, et palvetada (vrd Mk 1:35; 6:46; Lk 5:16). Kuna Ta võtab inimeseks saades omaks inimloomuse, esitab Ta inimesi Isale ka oma palves ning iseennast Isale ohverdades toob Talle ohvriannina ka inimesed. Tema, Sõna, kes “on saanud lihaks”„on saanud lihaks“, võtab oma inimlikus palves osa kõigest sellest, mida elavad läbi tema “vennad” „vennad“ (Hb 2:12),; Ta tunneb kaasa nende nõrkustele, et neid nendest vabastada (vrd Hb 2:15; 4:15). Just selleks on Isa Ta läkitanud. Tema sõnad ja teod on niisiis samaaegselt ka nähtav väljendus Tema varjatud palvest. /616/

§ 2603. Evangelistid on selgesõnaliselt säilitanud kaks Kristuse palvet tema tegevusajast. Mõlemad algavad tänuga. /2637/

Esimeses palves (vrd Mt 11:25-27; Lk 10:21-23) tunnistab ja ülistab Jeesus Isa, kuna Ta on Jumalariigi saladused pannud varjule nende eest, kes peavad end targaks, ent ilmutanud need väetitele – Õndsakskiitmiste vaestele. Tema juubeldavas hüüdes „Jah, Isa!“ väljendub Tema südame sügavus: nõustumine sellega, mis meeldib Isale. Siin kostub kajana Jeesuse Ema Fiat Tema eostamisel. Kristuse hüüe on justkui ettekuulutus sellele jah’ile, mille Ta ütleb Isale enne oma surma. Kogu Jeesuse palve sisaldub Tema inimsüdame armastavas jaatuses Isa „tahtmise saladuse“ suhtes (Ef 1:9). /2637, 2546, 494/

§ 2604. Teise palve annab edasi püha Johannes. See tuuakse meieni seoses Laatsaruse ülesäratamisega (vrd Jh 11:41-42). Sellele sündmusele eelneb tänu: „Ma tänan sind, Isa, et sa oled mind kuulnud.“. See tähendab, et Isa kuuleb alati Jeesuse palveid. Ning Jeesus lisab otsemaid: „Mina küll teadsin, et sa kuuled mind alati.“. See näitab, et Jeesus omalt poolt palvetab alati. Jeesuse palve, mida kannab tänu, ilmutab meile, kuidas me peame palvetama: juba enne, kui and kingitakse, kiidab Jeesus Jumalat, kes annab ja kes oma andides iseennast kingib. Andja on väärtuslikum kui kingitud and. Tema on tõeline “aare” „aare“ ning Ttema juures on Tema Poja süda. And ise antakse „pealekauba“ (vrd Mt 6:21.33). /478/

Jeesuse “ülempreesterlikul”„ülempreesterlikul“ palvel (vrd Jh 17) on Jumala armunõus eriline koht. Seda vaadeldakse esimese lõigu lõpul. See ilmutab meie Ülempreesteri lakkamatut palvet ning sisaldab samal ajal seda, mida Ta meile õpetab meie palve jaoks meie Isa poole, mida käsitletakse teises lõigus. /2746/

§ 2605. Kui on tulnud tund, mil Ta viib täide oma Isa armunõu, laseb Jeesus aimata enda kui Poja palve põhjatut sügavust. See sügavus ei näitab ennast mitte ainult enne enda vabatahtlikku välja andmist („Isa … ärgu sündigu minu tahtmine, vaid sinu oma!“ Lk 22:42), vaid isegi Tema viimsetes sõnades ristil, kus palve ja andumus on täielikult üheks saanud: /614/

„Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!“ (Lk 23:34)

„Tõesti, ma ütlen sulle, juba täna oled sa koos minuga paradiisis.“ (Lk 23:43)

„Naine, vaata, see on su poeg! … Vaata, see on su ema!“ (Jh 19:26-27)

„Mul on janu.“ (Jh 19:28)

„Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?“ (Mk 15:34)

„See on lõpetatud!“ (Jh 19:30)

„Isa, sinu kätte ma annan oma vaimu!“ (Lk 23:46)

Viimaks karjatab Jeesus valjusti ja heidab hinge (vrd Mk 15:37; Jh 19:30b).

§ 2606. Selles inimeseks saanud Sõna karjatuses on koos kõikide aegade patu ja surma poolt orjastatud inimeste kogu viletsus ning kõik kogu õndsusloo palved ja eestpalved. Isa võtab need kõik vastu ning kuulab neid viisil, mis ületab kogu inimliku lootuse –, oma Poja ülestõusmise läbi. Selles täitub ja jõuab täiusele palve tee nii loomis- kui lunastuskorras. Sest ülestõusmise “tänases” „tänases“ ütleb Isa: „Sina oled mu Poeg, täna ma sünnitasin sinu. Küsi minult, ja ma annan paganad su pärandiks ning ilmamaa otsad su omandiks“ (Ps 2:7-8; vrd Ap 13:33). /403, 653, 2587/

Kiri heebrealastele toob dramaatiliselt esile, mil moel Jeesuse palve toob kaasa päästetöö võidu: „Oma maise elu päevil ohverdas ta palumisi ja anumisi suure hüüdmise ja pisaratega selle poole, kes teda võis päästa surmast, ja teda võeti kuulda tema allaheitlikkuse tõttu. Ja olles küll Poeg, õppis ta kuulekust selle läbi, mida ta kannatas. Ja kui ta oli saanud täiuslikuks, sai ta igavese pääste toojaks kõigile, kes on talle kuulekad“ (Hb 5:7-9).

Jeesus õpetab palvetama

§ 2607. Juba siis kui Jeesus palvetab, õpetab Ta meid palvetama. Meie palve Jumalale meelepäraseks teeks on Jeesuse palve oma Isa poole. Aga Evangeelium pakub meile lisaks ka Jeesuse selgesõnalise õpetuse palve kohta. Targa kasvatajana võtab Ta meid käekõrvale seal, kus me oleme, ning juhib meid samm-sammult Isa poole. Oma sõnades inimestele, kes Teda järgivad, lähtub Jeesus sellest, mis neile palve kohta on teada juba Vanast Testamendist teada on, ning avab nende südamed sellele uudsele, mis on omane tulevasele Jumalariigile. Seejärel ilmutab Ta seda uudsust rahvahulgale tähendamissõnades. Lõpuks kõneleb Ta avameelselt Isast ning Pühast Vaimust oma jüngritele, kes peavad Tema Kirikus tegutsema nendena, kes kasvatavad teisi palves. /520/

§ 2608. Juba Mäejutluses pani Jeesus rõhku südame pöördumisele. Enne , kui me toome ohvrianni altarile, peame vennaga ära leppima (vrd Mt 5:23-24). Me peame armastama vaenlasi ning palvetama oma tagakiusajate eest (vrd Mt 5:44-45). Me peame palvetama „Isa poole, kes on varjatud“ (Mt 6:6) ega tohi seejuures palju sõnu teha (vrd Mt 6:7), me peame palvetades südamest andeks andma (vrd Mt 6:14-15), meil peab olema puhas süda ja me peame otsima Jumalariiki (vrd Mt 6:21.25.33). See pöördumine on tervenisti suunatud Isa poole. See on lapselik pöördumine Isa juurde. /541, 1430/

§ 2609. Kui süda otsustab pöörduda, õpib ta usus palvetama. Usk on Jumala lapselik jaatamine, mis ületab meie tunded ja mõistmise. See andumus on saanud võimalikuks seeläbi, et armastatud Poeg on avanud meile ligipääsu Isale. Poeg võib meilt nõuda, et me „otsiksime“ ja „koputaksime“, kuna Tema ise on värav ja tee (vrd Mt 7:7-11.13-14). /153, 1814/

§ 2610. Isa poole palvetades tänab Jeesus veel enne Tema andide vastuvõtmist. Nii õpetab Ta meid toimima sellessamas lapselikus julguses: „Kõike, mida te iganes palves endale palute – uskuge, et te olete saanud, ja see saabki teile!“ (Mk 11:24). Selles seisnebki palve vägi, sest „kõik on võimalik sellele, kes usub“ (Mk 9:23) ning selles usus „kaksipidi ei mõtle“ (Mt 21:21). Nii väga, kui Jeesuse omaste „uskmatus“ (Mt 6:6) ning „nõdrausulised“ Tema jüngrite hulgas (Mt 8:26) Talle ka meelehärmi ei teevad, samapalju on Ta täidetud imetlusest Rooma väepealiku (Mt 8:10) ja Kaanani naise (vrd Mt 15:28) „suure usu“ vastuüle. /165/

§ 2611. Usu palve ei seisne mitte ainult selles, et öeldakse „Issand, Issand!“, vaid et oma süda suunatakse tegema Isa tahtmist (vrd Mt 7:21). Jeesus kutsub oma jüngreid kandma palves seda püüdlust olla kooskõlas jumalike otsustega (vrd Mt 9:38; Lk 10:2; Jh 4:34). /2827/

§ 2612. Jeesuses on Jumalariik väga lähedal. Jeesus kutsub pöördumisele ja usule, kuid ka valvsusele. Palves ootab jünger tähelepanelikult Teda, kes on ja kes tuleb, mõeldes Tema esimesele tulemisele liha alandlikkuses ning lootuses Tema teisele tulemisele auhiilguses (vrd Mk 13; Lk 21:34-36). Jüngrite palve on võitlus, milles saavutatakse võit koos Õpetajaga: kes on palves valvel, see ei satu kiusatusse (vrd Lk 22:40.46). /672, 2725/

2613.Püha Luukas toob meieni kolm peamist tähendamissõna palve kohta: /546/

Esimeses on tegemist pealetükkiva sõbraga (vrd Lk 11:5-13). See kutsub üles tungivale palvele: „Koputage ja teile avatakse.“. Sellele, kes nõnda palvetab, annab Isa taevas „seda, mida ta vajab“, eelkõige Püha Vaimu, kes on kõikide heade andide kehastus.

Teine jutustab pealekäivast lesest (vrd Lk 18:1-8). See tähendamissõna on suunatud ühele teisele palve omadusele: usklikus kannatlikkuses järelejätmatult palvetada. „Ometi, kui Inimese Poeg tuleb, kas ta leiab usku maa pealt?“

Kolmas tähendamissõna, milles on juttu variserist ja tölnerist (vrd Lk 18:9-14), nõuab palvetamise puhul alandlikku südant. „Jumal, ole mulle patusele armuline!“. Kirik kasutab seda palvet pidevalt: Kyrie eleison! („Issand, halasta!“). /2559/

§ 2614. Kui Jeesus usaldab oma jüngritele Isa poole palvetamise saladuse, avaldab Ta neile, milline peab nende – ja seega ka meie – palve olema siis, kui Ta oma kirgastatud inimloomuses Isa juurde tagasi pöördub. Uueks elemendiks palves on nüüd Tema nimel palvetamine (vrd Jh 14:13-14). Usk Kristusesse juhib jüngrid Isa tundmisele, kuna Jeesus on „Tee ja Tõde ja Elu“ (Jh 14:6). Usk kannab vilja armastuses: me peame kinni Jeesuse sõnast ning käskudest; me jääme Isasse, kes armastab meid Kristuses nii väga, et jääb meisse. Kindlustunne, et meie palveid võetakse kuulda, rajaneb Uuues Llepingus Jeesuse palvele (vrd Jh 14:13-14). /434/

§ 2615. Enamgi veel: kui meie palve ühineb Jeesuse palvega, täidab Ta tõotuse: „Ma palun Isa ja ta annab teile teise Lohutaja, et tema oleks teiega igavesti: Tõe Vaimu“ (Jh 14:16-17). See palve uus mõõde saab ilmseks lahkumiskõnedes (vrd Jh 14:23-26; 15:7.16; 16:13-15; 16:23-27). Kristlik palve Pühas Vaimus on armastusosadus Isaga, mitte ainult Kristuse läbi, vaid ka Temas: „Tänini ei ole te midagi palunud minu nimel. Paluge, ja te saate, et teie rõõm oleks täielik!“ (Jh 16:24). /728/

Jeesus kuuleb palvet

§ 2616. Jeesus kuuleb Tema poole suunatud palvet ja vastab sellele juba oma maise tegutsemise ajal tunnustähtede kaudu, mis ilmutavad ennetavalt Tema surma ning ülestõusmise väge. Jeesus kuuleb sõnadesse võetud usupalvet (pidalitõbise [vrd Mk 1:40-41], Jairuse [vrd Mk 5:36], Kaanani naise [vrd Mk 7:29] ja kahetseva kurjategija [vrd Lk 23:39-43] palved), aga ka välja ütlemata palveid (nende palve, kes kandsid halvatut [vrd Mk 2:5], veritõbise naise palve, kes puudutab Ttema kuube [vrd Mk 5:28], patuse naise pisaraid ja võideõli [vrd Lk 7:37-38]). Pimedate tungiv palve: „Taaveti Poeg, halasta meie peale!“ (Mt 9:27); „Jeesus, Taaveti Poeg, halasta minu peale!“ (Mk. 10, 48) võeti üle Jeesuspalve tavana: „Issand Jeesus Kristus, Jumala Poeg, halasta minu, patuse peale!“. Jeesus kuuleb alati palvet, milles Teda usus haigustest tervenemise või pattude andeksandmise pärast anutakse: „Mine rahus, sinu usk on sind aidanud.“. /548, 2667/

Püha Augustinus võtab suurepäraselt kokku Jeesuse palve kolm mõõdet: „Ta palvetab meie eest nagu meie preester; Tta palvetab meie sees kui meie Pea; meie palvetame Tema kui oma Jumala poole. Võtame niisiis kuulda oma häält Temas ja Tema häält meis“ (Enarratio in Psalmos, 85,1; vrdl. IGLH 7).

Neitsi Maarja palve

§ 2617. Maarja palve saab meile ilmsiks aegade täitumise hakul. Nii enne Jumala Poja inimesekssaamist kui ka enne Püha Vaimu väljavalamist on tema palvel ainulaadne osa Isa armunõus: ingli kuulutamisel palvetas ta Kristuse eostamise pärast (vrd Lk 1:38) ja Nelipühial Kiriku, Kristuse Ihu kujundamise pärast (vrd Ap 1:14). Oma alandliku ümmardaja usus leiab Jumala and just selle vastuvõtu, mida Ta ootas aegade algusest. Kõigeväelise poolt “armuga täidetuna” „armuga täidetuna“ vastab Maarja kogu oma olemuse täie andumusega: „Vaata, siin on Issanda ümmardaja, sündigu mulle sinu sõna järgi!“ Fiat! – see ongi kristlik palve: kuuluda täielikult Temale, kuna Tema kuulub täielikult meile. /148, 494, 490/

§ 2618. Evangeelium ilmutab meile, kuidas Maarja usus palvetab ja teiste eest palub. Kaanas (vrd Jh 2:1-12) palub Jeesuse Ema oma Pojalt seda, mis on vajalik pulmasöömaajaks. See söömaaeg on märgiks ühest teisest söömaajast: Talle pulmasöömaajast, kus Kristus ohverdab Kiriku kui oma Mõrsja palvel oma Ihu ning Vere. Uue Lepingu teostumise tunnil kuuldakse Maarja palvet risti jalamilt (vrd Jh 19:25-27), sest tema on see Naine, uus Eva, tõeline “kõigi elavate ema”„kõigi elavate ema“. /2674, 726/

§ 2619. Seetõttu on Maarja kiituslaul (vrd Lk 1:46-55) – ladina keeles Magnificat, bütsantsi traditsioonis Megalinárion – ühtaegu nii Jumalaema kui ka Kiriku kiidulaul, nii Siioni tütre kui uue jumalarahva kiituslaul. See on tänulaul armukülluse eest, mida Jumala armu majapidamises jagatakse., See on “vaeste” „vaeste“ laul, kelle lootus ülirikkalikult täidetakse, sest tõotused, mis on antud „Aabrahamile ja tema järglastele“, lähevad ju täide. /724/

LÜHITEKSTID

§ 2620. Uues Testamendis on palvetamise täiuslikuks eeskujuks Jumala Poja Jeesuse palve. Jeesuse palve – mis leiab tihti aset üksinduses ja varjatuna – seisneb Isa tahte armastavas jaatamises kuni Ristini ning absoluutses usalduses, et seda võetakse kuulda.

§ 2621. Oma õpetussõnades õpetab Jeesus jüngreid palvetama puhta südame, elava ja püsiva usu ning lapseliku julgusega. Ta õhutab neid valvsusele ning kutsub neid oma palveid Tema nimel Jumala ette tooma. Jeesus Kristus ise kuuleb palveid, mis on Tema poole suunatud.

§ 2622. Neitsi Maarja palvet tema Fiat’is ning Magnificat’is iseloomustab kogu tema olemuse suuremeelne andumus usus Jumalassele.

§ 3. artikkel. KIRIKU AJASTUL

§ 2623. Nelipühil valati Tõotuse Vaim jüngrite peale. Nad olid „“kõik koos ühes paigas“” (Ap 2:1) „püsivalt ühel meelel palvetamas“ (Ap 1:14) ning ootasid Püha Vaimu. Vaim, kes Kirikut õpetab ja talle kõike, mida Jeesus on öelnud, meelde tuletab, kasvatab teda ka palveeluks. /731/

§ 2624. Jeruusalemma algkoguduse usklikud „püsisid apostlite õpetuses ja osaduses, leivamurdmises ja palvetes“ (Ap 2:42). See järjekord on iseloomulik: Kiriku palve rajaneb apostlite usul, seda kinnitab armastus ning toidab Euharistia. /1342/

§ 2625. Usklikud peavad esmalt kinni palvetest, mida nad kuulevad ja loevad Pühakirjast. Nad seostavad need aga oma kaasajaga. Eriliselt kehtib see psalmide puhul, mis on ju Kristuses täide läinud (vrd Lk 24:27.44). Püha Vaim, kes tuletab palvetavale Kirikule meelde Kristust, juhatab ta ka kogu tõesse. Ta ergutab uuel viisil sõnastama Kristuse põhjatut müsteeriumi, mis on tegev Kiriku elus, sakramentides ja läkituses. Need uued väljendusviisid arenevad suurtes liturgilistes ja vaimulikes pärimustes. Apostlite kanoonilistes kirjutistes sisalduvateld palvevormidel on omavad kristlikule palvele mõõtuandevat iseloomu. /1092, 1200/

§ 2626. Õndsakskiitminenistamine kujutab endast kristliku palve põhisuundumust: kohtumist Jumala ja inimese vahel. Õndsakskiitmisesnistamises ühinevad Jumala and ning selle vastuvõtmine inimese poolt vastastikuses teineteise poole hüüdmises. Õndsakskiitmisenistav palve on inimese vastus Jumala andidele. Kuna Jumal kingib õnnistuse, saab inimese süda kiita ja õnnistada selle eest Teda, kes on igasuguse õnnistuse allikas (ladina keeles on sõnal benedicere kahesugunekordne tähendus: “õnnistamine” ning “kiitmine”). /1078/

§ 2627. Sellel liikumisel on kaks peamist suunda: ühelt poolt tõuseb ta – Pühast Vaimust kantuna – läbi Kristuse üles Isa poole: me kiidame ja õnnistame Teda, sest Tema on meid õnnistanud (vrd Ef 1:3-14; 2 Kr 1:3-7; 1 Pt 1:3-9). Teiselt poolt anub meie palve Püha Vaimu armu, mis tuleb Isalt läbi Kristuse: Jumal õnnistab meid (vrd 2 Kr 13:13; Rm 15:5-6; Ef 6:23-24). /1083/

§ 2628. KAustav kummardamine on taolise inimese esmane hoiak, kes tunnistab ennast oma Looja ees Tema looduna. See ülistab meid loonud Issanda suurust (vrd Ps 95:1-6) ning meid kurjast vabastava Päästja kõikvõimsust. Taolises austuses heidab vaim end “Aukuninga”„Aukuninga“ ette (Ps 24:9-10) ning vaikib aukartlikult „alati suurema“ Jumala ees (p. Augustinus, Enarratio in Psalmos, 62,16). Kolmekordselt püha ning üle kõige armastatud Jumala austav kummardamine täidab meid alandlikkusega ja annab meie palumisele lootuskindluse. /2096-2097, 2559/

§ 2629. Palve tähistamiseks kasutatakse Uues Testamendis mitmesuguseid väljendeid: palumine, soovimine, anumine, appihüüdmine, kisendamine, valjusti kisendamine, isegi “palves võitlemine”„palves võitlemine“ (vrd Rm 15:30; Kl 4:12). Kõige kasutatavam ja sobivaim väljend on siiski “palumine”„palumine“. Palumispalves väljendub teadlikkus meie jumalasuhtest. Me oleme loodud ning seetõttu pole ei me omaenda päritolu allikad, ega ka oma olukorra peremehed, samuti pole me iseenda viimne eesmärk. Patustena teame meie, kristlased, aga ka seda, et me end ikka jälle oma Isast ära pöörame. Palve on juba tagasipöördumine Jumala juurde. /396/

§ 2630. Uus Testament peaaegu ei sisalda kaebepalveid, mida Vanas Testamendis esineb sageli. Ülestõusnud Kristuses on Kiriku palve kantud lootusest, isegi kui me peame veel ootama ning päevast päeva pöörduma. Kristlik palve lähtub suuremast sügavusest. Püha Paulus nimetab selle palumise lähtepunktina ägamist ning peab sellega silmas loodut, kes „ägab üheskoos sünnitusvaludes tänini“ (Rm 8:22). Ta peab silmas ka meid, sest „ka meie ise ägame iseenestes, oodates lapseõigust, oma ihu lunastust. Sest me oleme päästetud lootuses“ (Rm 8:23-24). Püha Paulus peab viimselt silmas Püha Vaimu, kes astub meie eest välja „sõnatute ägamistega“. Sel viisil tuleb „Vaim appi meie nõtrusele: me ju ei tea, kuidas palvetada, nõnda nagu peab“ (Rm 8:26). /2090/

§ 2631. Palumispalve esimeseks püüdluseks on palve andestuse pärast. See tuleb esile näiteks tölneri palves: „Jumal, ole mulle patusele armuline!“ (Lk 18:13). See on siira ja puhta palve eeldus. Usaldav alandlikkus asetab meid taas Isa ja Tema Poja Jeesuse Kristuse osaduse valgusesse ning seeläbi ka meie, inimeste vahelisse osadusse (vrd 1 Jh 1:7-2:2). Siis „me saame temalt“ kõike seda, „mida me iganes palume“ (1 Jh 3:22) Andeksandmise palumine peab eelnema nii Euharistia pühitsemisele kui isiklikule palvele. /2838/

§ 2632. Kristuse õpetuse kohaselt seisab kristliku palve keskmes igatsus Jumala riigi järele ja Jumala riigi otsimine (vrd Mt 6:10.33; Lk 11:2.13). Seejuures on palvetel oma tähtsuse järjekord: esmalt palume Jumala riiki ja siis kõike seda, mis on meile hädavajalik selle riigi vastuvõtmiseks ning selle tulemisele kaasa aitamiseks. See kaasa aitamine Kristuse ja Püha Vaimu missioonile, mis on nüüd Kiriku missioon, on apostelliku koguduse palve sisuks (vrd Ap 6:6; 13:3). Apostel Pauluse palve näitab meile, kuidas jumalik hoolitsus kõigi kirikute eest peab hingestama kristlikku palvet (vrd Rm 10:1; Ef 1:16-23; Fl 1:9-11; Kl 1:3-6; 4:3-4.12). Palve kaudu aitab iga ristitu kaasa Jumala riigi tulemisele. /2816, 1942, 2854/

§ 2633. Kes osaleb nõnda Jumala päästvas armastuses, mõistab, et iga vajadus võib saada palve aineks. Kristus, kes on kõik vastu võtnud, et kõik lunastada, saab ülistatud palvete läbi, mis me Tema nimel Isa ette toome (vrd Jh 14:13). Sel põhjusel manitsevad Jaakobus (vrd Jk 1:5-8) ja Paulus (vrd Ef 5:20; Fl 4:6-7; Kl 3:16-17; 1 Ts 5:17-18) meid igal ajal palvetama. /2830/

§ 2634. Eestpalve on palumispalve, mis ühendab meid Jeesuse palvega. Tema on ainus eestkostja Isa ees kõigi inimeste, eelkõige patuste eest (vrd Rm 8:34; 1 Jh 2:1; 1 Tm 2:5-8). Ta võib „päästa neid, kes tulevad Jumala ette tema läbi, elades aina selleks, et nende eest paluda“ (Hb 7:25). Püha Vaim tuleb „appi meie nõtrusele … Jumala tahtmise järgi palub ta pühade eest“ (Rm 8:26-27). /432/

§ 2635. Iga süda, mis on häälestatud Jumala halastusele, astub Aabrahamist peale välja ka teiste eest ning palvetab nende pärast. Kiriku ajastul on kristlaste eestpalve osaks Kristuse eestpalvest,; see on pühade osaduse väljendus. Eestpalves peab iga palvetaja palvetaja silmas „mitte ainult oma, vaid ka teiste kasu“ (Fl 2:4) – jah, ta palvetab isegi nende eest, kes teevad talle kurja (vrd püha Stefanusega, kes palvetas nagu Jeesus oma piinajate eest: Ap 7:60; Lk 23:28.34). /2571, 2577/

§ 2636. Esimesed kristlikud kogudused elasid pidevas vastastikuses osaduses (vrd Ap 12:5; 20:36; 21:5; 2 Kr 9:14). Püha apostel Paulus laseb neid sel viisil osaleda Evangeeliumi teenimistöös (vrd Ef 6:18-20; Kl 4:3-4; 1 Ts 5:25), astub aga ka nende eest välja (vrd 2 Ts 1:11; Kl 1:3; Fl 1:3-4). Kristlaste eestpalve ei tunne piire: seda tehakse „kõigi inimeste eest, kuningate ja kõigi ülemuste eest“ (1 Tm 2:1-2). Kristlased palvetavad ka oma tagakiusajate eest (vrd Rm 12:14) ja nende päästmise pärast, kes Evangeeliumi tagasi lükkavad (vrd Rm 10:1). /1900, 1037/

§ 2637. Kiriku palvele on iseloomulik tänamine, kuna Kirik annab just nimelt Euharistiat pühitsedes tunnistust sellest, mis ta on, ja saab selleks, mida ta tunnistab. Kristus vabastab oma päästetöö läbi loodu surmast ja patust, et ta uuesti pühitseda ja juhtida ta oma Isa auks Tema juurde. Ihu liikmete tänu osaleb oma Pea toodavas tänus. /274, 1328, 2603/

§ 2638. Iga sündmus ja iga vajadus võib saada tänuohvriks, nagu neist võib saada ka palumispalve sisu. Püha Pauluse kirjad algavad ja lõpevad sageli tänamisega, milles viidatakse alati Jeesusele. „Tänage kõige eest – – sest see on, mida Jumal teilt tahab Jeesuses Kristuses!“ (1 Ts 5:18). „Palvetage püsivalt, valvake tänupalves!“ (Kl 4:2).

§ 2639. Ülistuspalve on palvevorm, mis kõige vahetumalt austab Jumalat. Ülistuspalve ülistab Jumalat Tema enda pärast, osutades Talle au mitte ainult Tema tegude tõttu, vaid selle pärast, et Ta on. Kes kiidab Jumalat, sellel on osa puhaste südamete õndsusest: ta armastab Jumalat usus enne, kui ta Teda auhiilguses näeb. Kiituspalve läbi ühineb Püha Vaim meie vaimuga, et tunnistada, et oleme Jumala lapsed (vrd Rm 8:16). Ta tunnistab ainusündinud Pojast, kelles me oleme lastena vastu võetud ning kelle läbi me austame Isa. Ülistus võtab kokku teised palvevormid ning viib need nende allika ja eesmärgi juurde, kelleks on „üks Jumal, Isa, kellest on kõik asjad, ja meie tema juurde teel“ (1Kr 8:6).

§ 2640. Püha Luukas mainib oma evangeeliumis sageli imestust ja kiitust/ülistust, mille Kristuse imeteod vallandavad. Hämmastuse ja ülistuse kutsuvad esile ka apostlite teod, mis on viimselt Püha Vaimu teod: nii näiteks Jeruusalemma koguduse moodustumine (vrd Ap 2:47) ja halvatu tervendamine Peetruse ja Johannese poolt (vrd Ap 3:9). Rahvahulk ülistab Jumalat selle tervendamise tõttu eest (vrd Ap 4:21). Kui Pisiidia paganatele toodi Rõõmusõnum, siis nad „rõõmustasid … ja ülistasid Jumala sõna“ (Ap 13:48).

§ 2641. Laske oma keskel kõlada „psalme, hümne ja vaimulikke laule, lauldes ja pilli mängides kogu oma südamega Issandale!“ (Ef 5:19; vrd Kl 3:16). Nagu Uue Testamendi inspireeritud koostajad, loevad ka esimesed kristlaste kogudused psalmide raamatut uuel moel: nende lauludega ülistavad nad Kristuse müsteeriumi. Nad loovad uues vaimuväes ise hümne ja kiituslaule. Seejuures lähtuvad nad ainulaadsest sündmusest, mille Jumal on oma Pojas teoks teinud: inimeseks saamisest, surmast, mis võitis surma, ülestõusmisest ja Isa paremale käele üles minemisest (vrd Fl 2:6-11; Kl 1:15-20; Ef 5:14; 1 Tm 3:16; 6:15-16; 2 Tm 2:11-13). Sellest Jumala armunõu “imede imest” „imede imest“ tõuseb kõrgustesse doksoloogia, Jumala ülistus (vrd Ef 1:3-14; Rm 16:25-27; Ef 3:20-21; Jd 24-25). /2587/

§ 2642. Ilmutus sellest, „mis peatselt peab sündima“ (Ilm 1:1), apokalüpsis (Ilmutusraamat), on kantud taevase liturgia lauludest (vrd Ilm 4:8-11; 5:9-14; 7:10-12) ning “tunnistajate” „tunnistajate“ [märtrite] eestpalvest (vrd Ilm 6:9). Prohvetid ja pühakud, kõik, kes on Jeesuse tunnistamise pärast maa peal tapetud (vrd Ilm 18:24) ning tohutu hulk neid, kes on tulnud suurest viletsusest, on meie eel Jumala riiki läinud. Nad ülistavad nii troonil istuja kui ka Talle auhiilgust (vrd Ilm 19:3-8). Osaduses nendega laulab ka Kirik maa peal usus ja katsumustes neid kiitus laule. Usus ja eestpalves loodab usk vastu igasugust lootust ning tänab „valguste Isa“, kellelt tuleb „iga hea and ja iga täiuslik kink“ (Jk 1:17). Sel viisil saab usust puhas ülistus.

§ 2643. Euharistia sisaldab kõiki neid palvevorme ja toob need esile: ta on kogu Kristuse Ihu „puhas ohvriand Tema nime auks“ (vrd Ml 1:11); ta on nii Ida kui Lääne pärimuse kohaselt täiuslik “kiitusohver”

„kiitusohver“.

LÜHITEKSTID

§ 2644. Püha Vaim, kes Kirikut õpetab ja tuletab talle meelde kõike, mida Jeesus on öelnud, kasvatab teda ka palveeluks. Õndsakskiitnistamise, palumise, eestpalve, tänamise ja kiitmise ülistamise alati samaks jäävate vormide raames toob Vaim esile uusi väljendusviise.

§ 2645. Kuna Jumal õnnistab inimese südant, saab see omakorda õnnistada ja ülistada Jumalat, kes on igasuguse õnnistuse allikas.

§ 2646. Palumispalve objektiks on andestus ja Jumala riigi otsimine, nagu ka iga tõeline vajadus.

§ 2648. Eestpalve seisneb palves teiste heaks. Tal ei ole piire ning ta hõlmab ka vaenlasi.

§ 2648. Iga rõõm ning iga häda, iga sündmus ja iga vajadus võib anda sisu tänupalvele, mis on osaks Kristuse tänupalvest ning peab täitma kogu elu: „Tänage kõige eest!“ (1 Ts 5:18).

§ 2649. Täiesti omakasupüüdmatu kiituspalve on suunatud Jumalale. See ülistab Teda Tema enese pärast; see ei austab Teda mitte ainult Tema tegude tõttu, vaid seepärast, et Ta on.

§ 2650. Palve ei seisne vaid teatava seesmise tungi tahtmatus esiletungis –; et palvetada, peab seda teha tahtma. Ei piisa ka selle teadmisest, mida Pühakiri palve kohta ilmutab,; palvetamist tuleb õppida. Seepärast õpetab Püha Vaim Jumala lastele palvetamist „uskuvas ja palvetavas Kirikus“ (DV 8) elava Pärimuse, püha Traditsiooni kaudu. /75/

§ 2651. Kristlik palvetraditsioon on üks vormidest, milles väljendub usu Pärimus. See kujuneb iseäranis taolise õppimise ja vaatlemise kaudu, mille puhul usklikud talletavad oma südames lunastusloo sündmusi ja sõnu ning mõtestavad sügavalt läbi vaimulikku tegelikkust, mida nad on kogenud. /94/

§ 1. artikkel. PALVE ALLIKAIL

§ 2652. Püha Vaim on „elav vesi“, mis saab palvetavas südames „igavesse ellu voolavaks allikaks“ (Jh 4:14). Ta õpetab meid just selle allika ääres Kristust vastu võtma. Kristlikus elus on allikad, mille ääres ootab Kristus, et joota meid Püha Vaimuga. /694/

Jumala Sõna

§ 2653. Kirik manitseb kõiki kristlasi „eriti tungivalt Pühakirja sagedase lugemise läbi „‘Kristuse kõikeületavale tunnetusele”’ jõudma“. Nad peavad mõtlema sellele, „et Pühakirja lugemist peab saatma palve, et sellest saaks vestlus Jumala ja inimese vahel,; sest „‘Teda me kõnetame, kui me palvetame; Teda kuuleme, kui loeme jumalikke sõnu”’ (p. Ambrosius, De officiis ministrorum, 1,88: PL 16,50A)” (DV 25). /133, 1100/

§ 2654. Vaimuliku elu õpetajad võtavad oma seletustes Matteuse 7:7 kohta kokku palves Jumala sSõnaga toidetud südame hoiakud: „Kui te loete, siis otsige, ja mõtiskledes te leiate; kui te palvetate, siis koputage, ja teile avatakse vaatluse kaudu“ (vrd Guido Kartuuslane, Scala claustralium: PL 184,476C).

Kiriku liturgia

§ 2655. Kristuse ja Püha Vaimu läkitus, mis Kiriku sakramentaalses liturgias kuulutab, teostab ja vahendab õndsusmüsteeriumi, leiab oma jätku palvetavas südames. Vaimulikud isad võrdlevad südant vahel altariga. Palve laseb liturgia selle pühitsemise ajal ja järel endasse ning võtab selle omaks. Isegi siis, kui palve toimub „varjatult“ (Mt 6:6), jääb ta Kiriku palveks ning osaduseks pPühima Kolmainsusega (vrd IGLH 9). /1073, 368/

Jumalikud voorused /1812 – 1829/

§ 2656. Me siseneme palvesse nagu liturgiasse: läbi usu kitsa värava. Issanda kohalolu märkides otsime ja igatseme Tema palet. Me tahame neis kuulda ja talletada Tema sSõna.

§ 2657. Püha Vaim õpetab meid pühitsema liturgiat Kristuse taastulemise ootuses; nõnda kasvatab Ta meid palveks lootuses. Ning vastupidi, Kiriku palve ning isiklik palve kinnitavad meis lootust. Eriti psalmid oma konkreetse ning rikkaliku keelega õpetavad meid panema oma lootust Jumalale: „Ma ootasin Issandat suure ootusega; ta kummardus mu poole ja kuulis mu appihüüdmist“ (Ps 40:2). „Lootuse Jumal täitku teid kõige rõõmu ja rahuga usus, et teil oleks küllaga lootust Püha Vaimu väes!“ (Rm 15:13).

§ 2658. „Lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud“ (Rm 5:5). Liturgilisest elust vormitud palve ammutab kõike armastusest, millega me oleme Kristuses armastatud. Ta lubab meil sellele vastata, armastades nii, nagu Tema on meid armastanud. Armastus on palve tõeline allikas; kes ammutab sellest allikast, on jõudnud palve kõrgeimale harjale: /826/

„Ma armastan Sind, mu Jumal, ja minu ainus soov on armastada Sind kuni oma elu viimse hingetõmbeni. Ma armastan Sind, Sa minu lõpmatult armastusväärne Jumal, ja ma tahaksin pigem surra Sind armastades, kui elada Sind armastamata.ilma armastuseta Sinu vastu. Ma armastan Sind, Issand, ja ainus arm, mida ma Sinult palun, on see, et tohiksin armastada Sind igavesti armastada … Mu Jumal, kui mu keel ei suuda igal silmapilgul ütelda, et ma Sind armastan, siis tahan, et mu süda kordaks seda Sulle seda nii palju kordi, kui ma hingan“ (p. Jean Marie Baptiste Vianney, Palve). Issand, ma armastan Sind, ja ainus arm, mida ma Sinu käest palun, on armastada Sind igavesti. Mu Jumal – kui ka mu keel igal silmapilgul ei suuda öelda, et Sind armastan, korraku mu süda seda igal hingetõmbel

“Täna”

§ 2659. Kui me kuuleme Issanda sSõna ja saame osa Tema paasamüsteeriumist, õpime palvetama kindlatel aegadel. Kuid Tema Vaim kingitakse meile palve allikana igal ajal, iga üksiku päeva sündmustes. Jeesuse õpetus palvest meie Isa poole on seotud Tema õpetusega ettehooldusest (vrd Mt 6:11.34): aeg on Isa kätes; me kohtume Temaga praegu, mitte eile või homme, vaid täna: „Täna, kui te kuulete ta häält, ärge tehke kõvaks oma südant“ (Ps 95:7-8). /1165, 2837, 305/

§ 2660. Üheks Jumala riigi saladustest, mis on ilmutatud “väetitele”„väetitele“, Kristuse sulastele, Õndsakskiitmiste vaestele, on oskus palvetada keset iga päeva ja iga silmapilgu sündmusi. On hea ja õige palvetada selle eest, et õigluse ja rahu riik mõjutaks ajaloo kulgu; sama tähtis on tulla palve abil toime lihtsate ja igapäevaste olukordadega. Kõik palvevormid võivad olla selleks haputaignaks, millega Issand võrdleb Jumala riiki (vrd Lk 13:20-21). /2546, 2632/

LÜHITEKSTID

§ 2661. Elava Pärimuse, Traditsiooni kaudu õpetab Püha Vaim Kirikus Jumala lapsi palvetama.

§ 2662. Jumala ssõna, Kiriku liturgia, usu, lootuse ja armastuse voorused on palve allikad.

§ 2. artikkel. PALVE TEE

§ 2663. Iga kirik annab oma usklikele vastavalt oma ajaloolisele, ühiskondlikule ja kultuurilisele keskkonnale elava palvetraditsioonipärimuse kaudu sõnadest, lauludest, palvehoiakutest liigutustest ja piltidest koosneva palvekeele. Õpetusamet (vrd DV 10) peab hindama nende erinevate palveviisideteede tõelist vastavust apostellikule usu PärimuselePärimusele, ning hingehoidjad ja katehheedid peavad selgitama nende mõtet, mis on alati suunatud Kristusele. /1201/

Palve Isa poole

§ 2664. Ei ole mingit muud kristlikku palveviisiteed kui Kristus. Meie palvel on vaid siis ligipääs Isale, kui me palvetame “Jeesuse nimel”, kas üheskoos või üksinda, kõneldes sõnades või sisemiselteesmisel viisil. Jeesuse püha inimlikkus on tee, mille kaudu Püha Vaim õpetab meid palvetama Jumala, meie Isa poole. /2780/

Palve Jeesuse poole

§ 2665. Kiriku palve, mis toitub Jumala sõnast ja liturgia pühitsemisest, õpetab meid palvetama Jeesuse, meie Issanda poole. Isegi juhul, kui palve on esmajoones suunatud Isale, sisaldub siiski kõigis liturgilistes traditsioonides Kristusele suunatud palvevorme. Mõned Kiriku palves oma koha leidnud psalmid ning Uus Testament panevad selle palve Kristuse poole meie huultele ning vajutavad meie südamesse taoliste pöördumistena: Jumala Poeg, Jumala Sõna, Issand, Päästja, Jumala Tall, Kuningas, armastatud Poeg, Neitsi Poeg, hea Karjane, meie Elu, meie Valgus, meie Lootus, meie Ülestõusmine, inimeste Sõber … /451/

/451/

Jumala Poeg Neitsi Poeg

Jumala Sõna Hea Karjane

Meie Issand Meie Elu

Meie Õnnistegija Meie Valgus

Jumala Tall Meie Lootus

Meie Kuningas Meie Ülestõusmine

Sa ülimalt armastatud Poeg Inimeste Sõber …

§ 2666. Ent lihaks saades saab Jumala Poeg nimei, mis sisaldab kõike, on see, mille Jumala Poeg saab inimeseks saades:: Jeesus. Jumala nime ei ole võimalik inimhuultega välja öelda (vrd 2Ms 3:14; 33:19-23), kuid Jumala Sõna ilmutab selle meile inimeseks saades; nüüd võime Tema poole hüüda: “Jeesus”, “JHWH päästab” (vrd Mt 1:21). Jeesuse nimi sisaldab kõike – : Jumalat ja inimest ning tervet loomis- ja lunastuskordapäästeplaani. Palvetada, öeldes “Jeesus”, tähendab Tema poole hüüda, Teda meis hüüda. Tema nimi kannab ainsana endas Jumala ligiolu, mida ta ka tähendab. Jeesus on üles tõusnud, ja kes iial Tema nime appi hüüab, võtab vastu Jumala Poja, kes on teda armastanud ning ennast tema eest andnud (vrd Rm 10:13; Ap 2,21; 3:15-16; Gl 2:20). /432, 435/

§ 2667. See äärmiselt lihtne usus appihüüdminelühipalve arenes Ida ja Lääne palvetraditsioonidespärimustes mitmekesiste vormidena. Kõige sSagedaseim sõnastus, mille on andnud edasi Siinai, Süüria ning Athose mäe vaimulikud isad, on palvehüüd lühipalve „Jeesus Kristus, Jumala Poeg, Issand, halasta meie, patuste peale!“ See ühendab Kristusele suunatud hümni kirjas Filippi kogudusele (vrd Fl 2:6-11) tölneri ja pimeda palvega (vrd Mk 10:46-52; Lk 18:13). Selle palve kaudu häälestatakse süda inimeste viletsusele ja nende Päästja halastusele. /2616/

§ 2668. Jeesuse nime appihüüdmine on lihtsaim tee lakkamatuks palveks. Keskendunud südame poolt sagedasti alandlikult korratuna ei kao see palve “paljusõnalisusesse” (Mt 6:7), vaid „säilitab sõna ning kannab vilja kannatlikkuses“ (vrd Lk 8:15). See on “alati” võimalik, sest palvetamine ei ole mitte üks tegevus teiste kõrval, vaid on ainulaadne tegevus – nimelt armastada Jumalat, kes Kristuses Jeesuses kõiki tehtavat hingestab ja kirgastab. /435/

§ 2669. Kiriku palve austab ja kummardab Jeesuse Südant, Tema pühimat nime appi hüüdes. Kirik austab inimeseks lihaks saanud Sõna ja Tema Südant, kes lasi end armastuse pärast inimeste vastu meie pattudelst läbi torgata. Kristlik palve järgneb Ristiteel meelsasti Lunastajale. Peatused pretooriumist kuni Kolgatani ja kuni hauani iseloomustavad oma püha risti läbi maailma lunastanud Jeesuse teed, kes lunastas oma püha risti läbi maailma. /478, 1674/

“Tule, Püha Vaim!”

§ 2670. „Ükski ei suuda öelda: „Jeesus on Issand!“ muidu kui Pühas Vaimus“ (1 Kr 12:3). Iga kord, kui me hakkame Jeesuse poole palvetama, tõmbmeelitab Püha Vaim meid oma ennetava armu läbi palve teele. Kui Ta õpetab meid palvetama seeläbi, et Tema tuletab meile Kristust meelde tuletades, kuidas siis me ei peaks me ka Tema enda poole palvetama? Seepärast kutsub Kirik meid iga päev anuma Püha Vaimu, eriti iga tähtsa tegevuse alguses ja lõpul: /683, 2001, 1310/

„Kui Vaimu ei ole vaja kummardada, kuidas Ta mind siis ristimise kaudu jumalikustab? Ja kui Teda tuleb kummardada, kas ei pea Ta siis olema erilise austuse objekt?“ (p. Gregorius Nazianzist, Orationes theologicae, 5,28: PG 36,165C).

§ 2671. Vaimu pärast tehtava palve tavapärane vorm seisneb Isa palumises Kristuse, meie Issanda läbi, et Ta annaks meile Lohutaja Vaimu (vrd Lk 11:13). Kui Jeesus tõotab meile Tõe Vaimu (vrd Jh 14:17; 15:26; 16:13), siis Ta rõhutab Ta hädavajadust Tema nimel Vaimu pärast palvetada. Lihtsaim ja vahetuim on tavapärane palve „Tule, Püha Vaim!“. Iga liturgiline traditsioon arendab seda palvet oma antifoonides ja hümnides:

„Tule, Püha Vaim, täida oma vagade ustavate südamed ja süüta neisndes oma armastuse tuli!“ (vrd Nelipühia sekvents).

„Taevane Kuningas, Sa TrööstijaLohutaja Vaim, TSa tõe Vaim, kes Sa igas paigas oled ja kõike täidad,. Sina headuse allikas ja Eluandja, tule ja ela meie sees, ja puhasta meid kõigist pahedest ja päästa meie hinged, oh Armuline.“ (Bütsantsi liturgia, Nelipühia vespri troopar)

§ 2672. Püha Vaim, kelle salvimine läbib kogu meie olemust, on kristliku palve seesmine õpetaja ja elava palvetraditsioonipärimuse allikas. Kindlasti on võimalik leida sama palju erinevaid palveviiseteid, kui on palvetajaidvaid inimesi, ent siiski tegutseb kõigis ja koos kõikidega Püha Vaim. Püha Vaimu osaduses kujutab kristlik palve endast palvet Kirikuna. Palvet. /695/

Osaduses püha Jumalaemaga

§ 2673. Palves ühendab Püha Vaim meid ainusündinud Poja isikuga Tema kirgastatud inimloomuses. Selle kaudu ja selles on meie kui Jumala laste palve Kirikusna ühendatud Jeesuse Ema palvega (vrd Ap 1:14). /689/

§ 2674. Alates nõusolekust, mille ta Issandakuulutamisel usus andis ja millest ta risti all kõhklemata kinni pidas, laieneb Maarja emaksolemine sealtpeale ka tema Poja vendadele ja õdedele, „kes on veel palverännakul ning viibivad ohtudes ja ahistustes“ (LG 62). Jeesus, ainus Vahemees, on meie palve tee. Maarja, Tema ning meie Ema, ei varjuta Teda. Nii Ida kui Lääne pärimusele omasetraditsioonilises ikonograafias piltliku arusaama järgi on Maarja pigem “Teenäitaja” (Hodegetria) ning “Teeviit” Kristuse juurde. /494/

§ 2675. Lähtudes sellest Maarja ainulaadsest kaastegevusest Püha Vaimu töös, on kirikud kujundanud palve püha Jumalaema poole, suunates. Nad suunasid selle palve täielikult Kristuse isikule, nii nagu Ta näitab ennast oma müsteeriumides. Arvututes hümnides ja antifoonides, mis seda palvet väljendavad, vahelduvad tavaliselt kaks meeleliigutust: üks ülistab Issandat “suurte tegude” eest, mida Ta on teinud oma alandlikule ümmardajale ning tema kaudu kõigile inimestele (vrd Lk 1:46-55),; teine usaldab Jeesuse Emale Jumala laste palved ja kiituse, kuna ta tunneb inimloomust, millega Jumala Poeg on temas omaks võtnudnaitunud. /970, 512, 2619/

§ 2676. See kahekordne Maarjale suunatud palveliigutus on leidnud suurepärase väljenduse “Ave Marias”:

Ole tervitatud, Maarja. (või Sõna-sõnalt: “Rõõmusta, Maarja”). Ingel Gabrieli tervitus avab selle palve. Jumal ise tervitab Maarjat oma ingli kaudu. Meie palve söandab kaasata endasse Maarjale suunatud tervituse, vaadates nagu Jumal alandliku ümmardaja peale (vrd Lk 1:48) ning võtta osa rõõmust, mida Jumal Maarjast tunneb (vrd Sf 3:17b). /722/

Täis armu, Issand on sinuga. Need mõlemad iIngli tervituse osad laused selgitavad teineteist vastastikku. Maarja on täis armu, kuna Issand on temaga. Arm, mis teda täiesti täidab, on selle kohalolu, kes on kõigi armude allikas. „Rõõmusta ja rõkata kogu südamest, Jeruusalemma tütar! … Issand, sinu Jumal, on su keskel“ (Sf 3:14.17a). Maarja, kelles võtab aset Issand ise, on oma isikus SiioniJeruusalemma tütar tütar, sSeaduselaegas ning paik, kus troonib Issanda auhiilgus. Ta on „Jumala telk inimeste juures“ (Ilm 21:3). „Täis armu“, on Maarja täielikult andunud sellele, kes kes asub temasse elama sees aset võtab ning kelle ta annab maailmale. /490/

Õnnistatud oled sa naiste seas ja õnnistatud on sinu ihu vili, Jeesus. Pärast ingli tervitust võtame üle Eliisabeti pöördumise. „Täis Püha Vaimu“ (Lk 1:41), on Eliisabet esimene pikas sugupõlvede reas, kes Maarjat õndsaks kiidavad (vrd Lk.1:48): „Õnnis on naine, kes on uskunud“ (Lk 1:45). Maarja on „õnnistatud … naiste seas“ (Lk 1:42), kuna ta on uskunud, et Issanda sõna läheb täide. Usu alusel võisid Abrahami kaudu pärida õnnistuse „kõik suguvõsad maa peal“ (1Ms 12:2-3), usu alusel on Maarja saanud usklike Emaks. Temale on kõik suguvõsad maa peal tänu võlgu selle eest, et nad on tohtinud võtta vastu selle, kes on Jumala õnnistus ise: „Jeesuse, sinu ihu õnnistatud vilja“. /435, 146/