I osa · Usutunnistus
Usutunnistus
PROLOOG
§ 1. Jumal on iseeneses lõpmatult täiuslik ning õnnelik. Puhtast headusest vabal tahtel vastuvõetud otsusega lõi Ta inimese, et see Tema õndsuselus osaleks. Seetõttu on Ta inimese läheduses alati ja kõikjal. Ta kutsub inimest ning aitab teda ennast otsida, tunnetada ning kõigest oma väest armastada. Ta kutsub kõiki üksteisest patu läbi lahutatud inimesi ühtsusele oma perekonnas, Kirikus. Ta teeb seda oma Poja läbi, kelle Ta aja täis saades Lunastaja ja Päästjana maailma läkitas. Temas ja Tema läbi kutsub Ta inimesi Pühas Vaimus oma lasteks saama ning nõnda Tema õndsuselu pärima.
§ 2. Et see kutse tervesse maailma jõuaks, läkitas Kristus enda valitud apostlid välja Evangeeliumi kuulutama: „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad,ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni“ (Mt 28:19-20). Selle läkituse jõul ”jüngrid läksid välja ja kuulutasid [Rõõmusõnumit] kõikjal, ning Issand toetas neid ja kinnitas Sõna tunnustähtedega” (Mk 16:20).
§ 3. Kes Jumala abiga Kristuse kutse vastu võttis ning sellele vabadusega vastas, tundis armastusest Kristuse vastu tungi terves maailmas Rõõmusõnumit kuulutada. Seda apostlitelt saadud hinnalist pärandust on nende järeltulijad ustavalt säilitanud. Kõik, kes usuvad Kristusesse, on kutsutud seda põlvest põlve edastama, kuulutades usku, elades vennalikus ühenduses ja pühitsedes seda liturgias ning palves (vrd Ap 2:42).
§ 4. Kirik püüab inimesi Kristuse jüngriteks teha. Ta tahab neil aidata uskuda, et Jeesus on Jumala Poeg, et neil usu läbi oleks elu Tema nimes. Juhendamise kaudu püüab ta inimesi selles elus kujundada ning nõnda Kristuse Ihu üles ehitada (vt CT 1;2). Kogu sedalaadi tegevust nimetati juba varakult katehheesiks.
§ 5. Katehhees on “laste, noorukite ning täisealiste usukasvatus, mis hõlmab eelkõige kristliku õpetuse esitamist, kusjuures tegutsetakse orgaaniliselt ja süstemaatiliselt, juhatamaks õpilasi kristliku elu täiusesse” (CT 18).
§ 6. Katehhees on Kiriku hingehoidliku ülesandega tihedalt seotud mõnede elementide kaudu, millel on katehheetlik loomus, mis katehheesiks ette valmistavad või sellest tulenevad: Evangeeliumi esmakuulutus, see tähendab misjonijutlus usu äratamiseks, uskumiseks põhjenduste otsimine, kristlikult elamise kogemus, sakramentide pühitsemine, kiriklikku ühendusse kaasamine ning apostellik ja misjonärlik tunnistus (vrd Ap 2:42).
§ 7. “Katehhees on kogu Kiriku eluga tihedalt seotud. Katehheesist ei sõltu oluliselt mitte ainult Kiriku geograafiline ulatus ning arvuline kasv, vaid veel enam tema sisemine kasvamine ja vastavus Jumala plaanile” (CT 13).
§ 8. Kiriku uuenemise perioodid on ka katehheesi õitseaegadeks. Nõnda pühendavad kirikuisade suurel ajastul pühad piiskopid suure osa oma hingehoidlikust teenimisest katehheesile. See on ajastu, mil tegutsesid püha Cyrillus Jeruusalemmast, püha Johannes Chrysostomos, püha Ambrosius, püha Augustinus ning hulk teisi isasid, kelle katehheetilised teosed on jäävaks eeskujuks.
§ 9. Katehheetiline teenimine ammutab ikka ja jälle uut jõudu kirikukogudest. Tridenti Kirikukogu oli selles osas tähendusväärne näide: oma konstitutsioonide ja dekreetidega andis ta katehheesile esmajärgulise seisundi. Temast lähtus Rooma katekismus, mida nimetatakse tridentiinlikuks ning mis kujutab endast kristliku õpetuse esmajärgulist esitust. Kirikukogu andis Kirikule tõuke katehheesi tähelepanuväärseks organiseerimiseks ning juhatas pühad piiskopid ja teoloogid nagu püha Petrus Canisiuse, püha Carl Borromaeuse, püha Turibio de Mongrovejo ja püha Robertus Bellarminuse arvukaid katekismusi avaldama.
§ 10. Nii pole vaja imestada, et pärast Vatikani II Kirikukogu, mida paavst Paulus VI nägi tänapäeva suure katekismusena, katehhees Kirikus endale taas tähelepanu tõmbas. Seda tunnistavad üldine katehheetiline direktoorium aastal 1971, evangeliseerimist ja katehheesi käsitlev Piiskoppide Sinod (1974) ning apostellikud kirjad Evangelii nuntiandi (1975) ning Catechesi tradendae (1979). 1985. aasta Erakorraline Piiskoppide Sinod ergutas koostama “kogu katoliku usu- ja kõlblusõpetust hõlmavat katekismust või kompendiumi” (Lõpparuanne II B a 4). Paavst Johannes Paulus II võttis Piiskoppide Sinodi soovi endale südameasjaks, tunnistades, et “see soov vastab üleilmse Kiriku ning osakirikute tõelisele vajadusele” (kõne Piiskoppide Sinodil 7. detsembril 1985). Ta tegi kõik selleks, et sinodi-isade soovi täita.
§ 11. Käesoleva katekismuse eesmärgiks on esitada Vatikani II Kirikukogu ning üldkirikliku Pärimuse valguses orgaaniline süntees katoliikliku usu- ja kõlblusõpetuse olemuslikest ja põhjapanevatest tõsiasjadest. Tema põhiallikateks on Pühakiri, kirikuisad, liturgia ning Kiriku Õpetusamet. Ta on mõeldud “lähtepunktiks nendele kompendiumidele ja katekismustele”, mida “tuleb erinevates maades koostada” (Piiskoppide Sinod 1985, Lõpparuanne, II B a 4).
§ 12. Käesolev katekismus on mõeldud peamiselt nendele, kes vastutavad katehheesi eest, esmajoones piiskoppidele kui usuõpetajatele ning Kiriku karjastele. Katekismus on neile abivahendiks nende ülesande, Jumala rahva õpetamise täitmisel. Piiskoppide kaudu on see suunatud ka katekismuste koostajatele, preestritele ning katehheetidele, kuid katekismus kujutab endast kasulikku lugemist ka teistele usklikele kristlastele.
§ 13. Katekismus on pikaajalise katehheetilise traditsiooni kohaselt jaotatud neljaks põhiosaks: usutunnistus (symbolum), ristiusu saladuse pühitsemine, elu Kristuses (10 käsku) ja kristlik palve (Meie Isa).
Esimene osa: Usutunnistus
§ 14. Inimesel, kes kuulub ristimise kaudu Kristusele, tuleb oma ristimisusku inimeste ees tunnistada (vrd Mt 10:32; Rm 10:9). Seepärast käsitleb katekismus kõigepealt Ilmutust, mille kaudu Jumal pöördub inimese poole ning kingib enese, ning usku, mille abil inimene Jumalale vastab (esimene lõik). Usutunnistus võtab kokku annid, mida Jumal kõige hea Algatajana, Lunastajana ning Pühitsejana inimesele kingib ning korraldab need meie ristimise kolme põhiartikli järgi. Nendeks on usk Ainujumalasse, kõigeväelisse Isasse, Loojasse, usk Jeesusesse Kristusesse, Tema Pojasse, meie Issandasse ja Päästjasse, ning usk Pühasse Vaimusse pühas Kirikus (teine lõik).
Teine osa: Ristiusu saladuse pühitsemine
§ 15. Katekismuse teine osa selgitab, mil viisil Jumala lunastus, mis on üks kord kõikideks aegadeks Jeesuse Kristuse ning Püha Vaimu läbi teoks tehtud, saab kohalolevaks Kiriku liturgia pühades talitustes (esimene lõik), eriliselt aga seitsmes pühas sakramendis (teine lõik).
Kolmas osa: Elu Kristuses
§ 16. Katekismuse kolmas osa näitab Jumala näo järgi loodud inimese viimset eesmärki, õndsust, ja esitab ka tee, mis selleni viib: vabatahtlik õige tegutsemine Jumala juhendamise ning armu abil (esimene lõik). Selles tegutsemises teostub armastuse kaksikkäsk, nagu see on väljendatud Jumala kümnes käsus (teine lõik).
Neljas osa: Kristlik palve
§ 17. Katekismuse viimane osa käsitleb palve mõtet ja tähendust uskliku elus (esimene lõik). Ta lõpeb lühikommentaariga Issanda palve, Meie Isa seitsme palve kohta (teine lõik). Nendes palvetes sisalduvad kõik hüved, mida me loota tohime ning mida meie taevane Isa meile anda soovib.
§ 18. Käesolev katekismus on mõeldud kogu katoliku õpetuse orgaanilise esitusena, seega tuleb seda lugeda kui tervikut. Arvukad joonealused märkused, tekstiäärsed viited ning register raamatu lõpus võimaldavad näha iga eraldi teemat seoses usu kui tervikuga.
§ 19. Sageli ei tsiteerita Pühakirja, vaid viidatakse sellele märkustes. Viidatud kirjakohtade lugemine süvendab mõistmist. Nimetatud viited on mõeldud ka katehheetide abistamiseks.
§ 20. Mõnede lõikude puhul väikese kirja kasutamine viitab sellele, et tegemist on kas ajalooliste või apologeetiliste märkustega või siis täiendavate õpetuslike selgitustega.
§ 21. Väiksemas kirjas tsitaadid patristika, liturgika, hagiograafia ja Õpetusameti allikatest rikastavad õpetuslikku esitust. Sageli valiti need tekstid otseselt katehheetilist tarvitamist silmas pidades.
§ 22. Iga temaatilise üksuse lõpus paiknevad lühitekstid, mis olulise õpetussisu lühikestes sõnastustes kokku võtavad. Nende ülesandeks on anda kohalikule katehheesile materjali lühikesteks, hästi mällu sööbivateks lauseteks.
§ 23. Käesolev katekismus peab esmajoones silmas õpetuse esitamise eesmärki. Tema ülesandeks on süvendada teadmisi usust. Seega on ta suunatud usu küpsemisele, tema juurdumisele ellu ning kiirgamisele tunnistuses (vrd CT 20-22;25).
§ 24. Oma lõppeesmärgi tõttu ei saa katekismus ise soovitada kohandamisi esituses ning katehheetilistes meetodites, mida nõuavad adressaatide kultuurilised, vanuselised, vaimulikku elu, ühiskondlikke ning kiriklikke olusid puudutavad erinevused. Need hädavajalikud kohandamised on ülesandeks neile, kes vastutavad katekismuste koostamise ning eelkõige usklike õpetamise eest:
„See, kes õpetab, peab ”kõigile kõigeks saama” (Kr 9:22), võitmaks kõiki Kristusele … Ta ei tohi uskuda, et kõik tema hoolde usaldatud inimesed on üheülbalised, nii et ta saab neid kõiki ühel moel kindlaksmääratud ja kindla skeemi alusel juhendada ning tõeliselt vagaks kujundada. Pigem on ühed nagu “äsjasündinud lapsed” (1 Pt 2:2), teised alustavad Kristuses kasvamist, mõned on seevastu juba küpses eas … Selleks ametiks kutsutud peavad mõistma, et usu saladuste ning elu käskude edastamisel tuleb õpetust kohandada kuulajate mõttelaadi ning taibuga“ (Catechismus Romanus, Eessõna 11).
Eelkõige – armastus
§ 25. Sissejuhatuse lõpetuseks peab meenutama pastoraalset põhimõtet, mida Rooma katekismus selliselt väljendab:
“Kogu õpetamine ja juhendamine peab olema suunatud lõpmatule armastusele. Niisiis, kui esitatakse midagi uskumiseks, lootmiseks või tegemiseks, tuleb alati eelkõige soovitada meie Issanda armastamist, et igaüks mõistaks, et igasugused täiuslikult kristlikud voorusteod võrsuvad ainuüksi armastusest ning pole suunatud mingile muule eesmärgile peale armastuse“ (Catechismus Romanus, Eessõna 10).
Esimene peatükk. INIMENE ON „JUMALAKÕLBLIK"
§ 26. Me alustame oma usu tunnistamist, öeldes: “Mina usun” või “meie usume”. Enne kui esitame Kiriku usku, nagu see on usutunnistuses, nagu seda pühitsetakse liturgias ning elatakse käskude järgimises ja palves, küsime endalt, mida tähendab uskumine. Usk on inimese vastus Jumalale, kes end inimesele ilmutab ja kingib ning sellega tema elu viimse eesmärgi otsingut külluslikult valgustab. Seega vaatleme esmalt inimese Jumala-otsimist (esimene peatükk), siis jumalikku Ilmutust, mille kaudu Jumal inimesele vastu tuleb (teine peatükk) ja lõpuks usu vastust (kolmas peatükk).
§ 27. Igatsus Jumala järele on kirjutatud inimese südamesse, sest inimene on loodud Jumala poolt ja Jumala jaoks. Jumal ei lakka inimest enda poole tõmbamast ja üksnes Jumalas leiab inimene tõe ja õnne, mida ta lakkamatult otsib:
“Inimväärikuse kõige ülevam põhjus peitub inimese kutses osaleda Jumala elus. Inimene on juba loomisest peale kutsutud dialoogiks Jumalaga: ta eksisteerib vaid seetőttu, et ta on loodud Jumala armastusega ning armastusega on ta alati alal hoitud. Ta ei ela täiusliku tõe kohaselt, kui ta seda armastust vabatahtlikult ei tunnista ning ennast oma Looja hoolde ei anna (GS 19,1). /335,1701,1718/
§ 28. Läbi aegade kuni kaasajani on inimesed väljendanud oma Jumala-otsingut usuliste vaadete ja mitmesuguste religioossete aktide nagu palve, ohvri, kultuse ja meditatsiooni läbi. Need väljendusvahendid võivad olla mitmetähenduslikud, ent nad on niivõrd üldiselt levinud, et inimest saab nimetada religioosseks olendiks.
Jumal “on teinud ühestainsast terve inimkonna elama kogu ilmamaa peal ning on neile seadnud ettemääratud ajad ja nende asukohtade piirid, et nad otsiksid Jumalat, kas nad ehk saaksid Teda käega katsuda ja leida, kuigi Tema küll ei ole kaugel ühestki meist, sest Tema sees meie elame ja liigume ja oleme …” (Ap 17:26-28). /2095-2109,843,2566/
§ 29. Seda “südamlikku ning elujõulist seotust Jumalaga” (GS 19,1) võib inimene aga unustada, vääriti mõista või isegi sõnaselgelt tagasi tõrjuda. Sellistel hoiakutel võib olla mitmesuguseid ajendeid (vrd GS 19-20): mäss maailma kurjuse vastu, usuline harimatus või ükskõiksus, maised mured või varad, usklike halb eeskuju, usuvaenulikud mõttevoolud ja lõpuks patuse inimese kalduvus hirmu tõttu Jumala eest peitu pugeda ning Jumala kutse eest pageda. /2123-2128,398/
§ 30. “Kiidelge Tema pühast nimest, rõõmutsegu nende süda, kes ISSANDAT otsivad” (Ps 105:3). Kui inimene unustab või tõrjubki Jumala, ei lakka Jumal siiski inimest kutsumast, et see Teda otsiks ning seeläbi elaks ning oma õnne leiaks. See otsing nõuab aga inimeselt kogu mõttepinget ja sirgjoonelist tahet, “siirast südant” ning ka tunnistust kaasinimestelt, kes õpetavad teda Jumalat otsima.
“Suur oled, Issand, ja kõrgeks kiidetav; suur on Su vägi, Sinu tarkusel pole määra. Ja kiita tahab Sind inimene, mingi osa Sinu loomest, inimene, kes kannab endaga kaasas oma surelikkust, kannab kaasas oma patu tunnistust ja tunnistust, et Sa paned vastu suurelistele; ja ikkagi tahab Sind kiita inimene, mingi osa Sinu loomest. Sina õhutad, et ta Sind kiites rõõmu tunneks, kuna oled meid teinud enda jaoks ja rahutu on meie süda, kuni ta ei puhka Sinus” (p. Augustinus, Confessiones, I,1,1). /2567,845, 368/
§ 31. Kuivõrd inimene on loodud Jumala kuju järgi ja kutsutud Jumalat tunnetama ning armastama, avastab ta Jumalat otsides Tema tunnetamiseni jõudmiseks teatavaid teid. Neid nimetatakse ka jumalatõestusteks, kuid seda mitte loodusteaduslike tõendite, vaid kokkulangevate ning veenvate argumentide mõttes, mis lubavad jõuda kindlale veendumusele. Nende Jumala juurde viivate teede lähtepunktiks on loodu – materiaalne maailm ja inimene kui isiksus.
§ 32. Maailm. Universumi muutumisest ja saamisest, juhuslikkusest, korrastatusest ning ilust võib ära tunda Jumala kui universumi algpõhjuse ja eesmärgi.
Püha Paulus kinnitab paganatele: “Sest et see, mida teatakse Jumalast, on nende keskel avalik, Jumal on seda neile avaldanud. Tema nähtamatu olemus, Tema jäädav vägi ja jumalikkus on ju maailma loomisest peale nähtav, kui mõeldakse Tema tehtule” (Rm 19:20; vrd Ap 14:15.17; Trk 13:1-9).
Ja püha Augustinus ütleb: “Küsi maa ilult, küsi mere ilult, mis end laiendab ja laotab, küsi taeva ilult … küsi neilt kõigilt. Kõik vastavad sulle: vaata, kui kaunid me oleme! Nende ilu on tunnistus (confessio). Kes on need muutumisele alluvad asjad loonud kui mitte Kaunis (Pulcher), kes ise muutumisele ei allu “ (Sermo 241,2: PL 38,1134). /54,337/
§ 33. Inimene. Oma avatusega tõele ja ilule, oma arusaamisvõimega kõlbeliselt heast, oma vabaduse ning südametunnistuse häälega, oma sooviga saavutada igavikulisust ning õnne esitab inimene küsimuse Jumala olemasolust. Kõiges selles tajub ta märke enda hingelis-vaimsest loomusest. “Kuivõrd igavikulisuse alget, mida ta eneses kannab, pole võimalik lihtsalt mateeriaga seletada” (GS 18,1; vrd GS 14,2), saab tema hing vaid Jumalast pärineda. /2500, 1730,1776,1703,366/
§ 34. Maailm ja inimene tunnistavad sellest, et ei nende esmapõhjus ega lõppeesmärk ei peitu neis enestes, vaid et nad lihtsalt osalevad algusetus ning lõputus olemises. Neil erinevatel teedel võib inimene niisiis tunnetusele jõuda, et on olemas tegelikkus, mis on kõige esmane alge ja lõppeesmärk ja et “seda tegelikkust nimetavad kõik Jumalaks” (Aquino p. Thomas, Summa theologiae, I,2,3). /199/
§ 35. Inimese võimed võimaldavad tal ära tunda isikulise Jumala olemasolu. Et inimene võiks Jumalaga usalduslikku vahekorda astuda, tahtis viimane end inimesele ilmutada ja anda armu, et ta suudaks selle Ilmutuse usus vastu võtta. Tõendid Jumala olemasolu kohta võivad juhtida inimest usuni ning jõuda tal arusaamisele, et usk ei ole inimmõistusega vastuolus. /50,159/
§ 36. „Püha Ema, Kirik, kinnitab ja õpetab, et Jumalat, kõikide asjade algpõhjust ja lõppeesmärki, võib inimmõistuse loomulikul valgusel loodud asjadest kindlalt ära tunda” (Vatikani I Kirikukogu: DS 3004; vrd DS 3026; DV 6). Selle võime puudumisel poleks inimene suuteline Jumala Ilmutust vastu võtma. Inimene on selleks suuteline, kuna ta on “loodud Jumala näo järgi” (Vt 1 Ms 1:26). /355/
§ 37. Antud ajaloolistes tingimustes aga on inimesel võrdlemisi raske Jumalat üksnes oma vaimu valguse abil ära tunda.
“Sest kuigi inimmõistus saab põhimõtteliselt omaenda loomuliku jõu ja valgusega jõuda nii oma Ettehoolduses maailma valvava ja valitseva ainsa isikulise Jumala kui ka Looja poolt meie südamesse kirjutanud loomuseaduse tõese ja kindla tunnetuseni, jääb ometigi palju takistusi, mis ei lase mõistusel oma loomulikku võimekust piisavalt ja viljakalt kasutada. Tõed, mis käsitlevad Jumalat ning suhteid Jumala ja inimeste vahel, ületavad täielikult tajutava korra, ja kui neid praktikas rakendada, et nad mõjutaksid tegelikku elu, nõuavad nad inimeselt pühendumist ja enesesalgamist. Kuid kui inimmõistus on neist tõdedest teada saanud, on ta meelte tegevuse ja kujutlusvõime ning pärispatust tulenevate paheliste kirgede tõttu suurtes raskustes. Seepärast veenavad inimesed end sellistes asjades kergelt, et see, mida nad ei taha uskuda, on vale või vähemalt kaheldav (Pius XII, ringkiri. Humani Generis: DS 3875). /1960/
§ 38. Seetõttu on vajalik, et Jumala Ilmutus ei valgustaks inimest mitte ainult selles osas, mis ületab tema mõistmist, vaid et ka „tõed, mis on religiooni ja moraali küsimustes mõistusele iseenesest saavutatavad, võiksid inimsoo praeguses olukorras kõigile täie kindlusega ja ilma igasuguste eksitusteta kergesti teada olla“ (ibid.: DS 3876, vrd Vatikani I Kirikukogu, dogmaatiline konstitutsioon Dei Filius: DS 3005;DV 6; Aquino p. Thomas, Summa Theologiae, I,1,1). /2036/
§ 39. Kirik kaitseb veendumust, et inimlik mõistus on võimeline Jumalat tunnetama. Sellega kuulutab ta vankumatult, et kõikidele inimestele ja kõikide inimestega on võimalik Jumalast rääkida. See veendumus väljendub dialoogis teiste religioonide, filosoofia ja teaduste, ent ka uskmatute ning ateistidega ja on sedalaadi dialoogi aluseks. /851/
§ 40. Kuivõrd meie jumalatunnetus on piiratud, on seda ka meie rääkimine Jumalast. Me saame Jumalast rääkida vaid lähtudes loodust ning oma piiratud inimlikust tunnetus- ja mõtlemisvõimest.
§ 41. Kõik loodud olendid on teataval määral Jumalaga sarnased, eriti inimene, kes on loodud Jumala näo järgi, Temaga sarnaseks. Seetõttu peegeldavad loodud olendite mitmesugused täiuslikkused (nende tõesus, nende headus, nende ilu) Jumala lõpmatut täiuslikkust. Sellest järelduvalt võime me Tema loodud olendite täiustest lähtudes anda tunnistust Jumalast, “sest loodu suurusest ja ilust võib võrdpildina näha, missugune on Looja” (Trk 13:5). /213,299/
§ 42. Jumal on lõpmatult ülevam igast loodud olendist. Seetõttu tuleb meil Jumalast kõneldes oma väljendusi pidevalt puhastada piiratusest, piltlikkusest, ebatäiuslikust, et “sõnulseletamatut, mõistetamatut, nähtamatut, haaramatut” (püha Johannes Chrysostomose liturgia, missakaanon) Jumalat mitte segi ajada oma inimlike ettekujutustega Jumalast. /212,300,370/
§ 43. Kui me sel moel Jumalast räägime, väljendume küll inimlike sõnadega, kuid kõneleme tõepoolest Jumalast, suutmata iialgi Tema lõpmatut lihtsust väljendada. Meil tuleb teadvustada, et ”sarnasus Looja ja loodu vahel pole eales nii suur, et ei ilmneks nendevaheline veelgi suurem ebasarnasus” (Lateraani IV Kirikukogu: DS 806). ”Me ei suuda Jumalast haarata seda, mis Ta on, vaid ainult seda, mida Ta pole, ja seda, millistes suhetes on Temaga teised olendid “(Aquino p. Thomas, Summa contra gentiles, I,30). /206/
LÜHITEKSTID
§ 44. Inimene on oma loomuselt ja kutsumuselt religioosne olend. Kuna ta pärineb Jumalast ja suundub Jumalasse, elab inimene täiuslikult inimlikku elu vaid vabatahtlikus seotuses Jumalaga.
§ 45. Inimene on loodud kooseluks Jumalaga, kelles ta leiab oma õnne: “Kui Sinuga täielikult olen ühinenud, siis pole mul enam valu ega vaeva, ja mu tervenisti Sinust täidetud elu muutub elusaks“ (p. Augustinus, Confessiones, X,28,39).
§ 46. Kui inimene võtab kuulda loodud olendite ja oma süüme sõnumit, võib ta jõuda kindlale veendumusele Jumala kui kõige algpõhjuse ja lõppeesmärgi olemasolus.
§ 47. Kirik õpetab, et ainus ja tõeline Jumal, meie Looja ja Issand, on oma loodu kaudu mõistuse loomuliku valguse abil tunnetatav.
§ 48. Lähtudes loodud olendite mitmekesistest täiuslikkustest, mille läbi nad sarnanevad lõpmatult täiusliku Jumalaga, saame me Jumalast tõepoolest rääkida. Meie piiratud kõne ei suuda aga müsteeriumi ammendada.
§ 49. “Loodu hääbub Loojata olematusse” (GS 36). Seetõttu teavad Kristuse armastusest ajendatud usklikud oma kohustust viia elava Jumala valgust neile, kes seda ei tunne või tõrjuvad.
Teine peatükk. JUMAL PÖÖRDUB INIMESE POOLE
§ 50. Inimene suudab loomuliku mõistuse abil Jumalat Tema loodu kaudu täie kindlusega tunnetada. Kuid on ka teine Jumala tunnetamise kord, milleni inimene oma isikliku väega ei suuda jõuda: see, mis põhineb jumalikul Ilmutusel (vrd Vatikani I Kirikukogu, dogmaatiline konstitutsioon Dei filius: DS 3015). Jumal ilmutab ja kingib oma täielikult vaba tahte otsusel ennast inimesele, avaldades talle oma sisima saladuse, oma armulise nõu, mille Ta Kristuses kõikide inimeste hüveks igavikuliselt vastu võttis. Läkitades meile oma armsa Poja, meie Issanda Jeesuse Kristuse, ning Püha Vaimu, avaldab Ta oma armastava headuse kava täielikult. /36,1066/
§ 1. artikkel. JUMALA ILMUTUS
§ 51. “ Oma headuses ja tarkuses meeldis Jumalale ennast ilmutada ning teha teatavaks oma tahtmise saladus, et inimestele saaks Kristuse, lihaks saanud Sõna läbi Pühas Vaimus avatud tee Isa juurde ning nad võiksid osa saada jumalikust loomusest” (DV 2). /2823, 1996/
§ 52. Jumal, “kes elab ligipääsmatus valguses” (1 Tm 6:16), soovib kõigile inimestele, keda Ta vabal tahtel lõi, anda osa omaenda jumalikust elust, et neid oma ainusündinud Pojas poegadena vastu võtta (vrd Ef 1:4-5). Ennast ilmutades tahab Ta, et inimestel oleks võimalik Talle vastata, Teda tunnetada ning hoopis enam armastada, kui nad selleks iseenesest võimelised oleksid.
§ 53. Jumalik ilmutusotsus teostub “üksteisega seonduvates sõnades ja tegudes”, mis üksteist vastastikku valgustavad (DV 2). Selles peitub omalaadne jumalik “kasvatustarkus”: Jumal avaldab end inimesele aste-astmelt, Ta valmistab teda järk-järgult ette vastu võtma üleloomulikku Ilmutust, mis tipneb lihaks saanud Sõna, Jeesuse Kristuse isikus ja läkituses.
Püha Irenaeus Lyonist räägib korduvalt sellest jumalikust pedagoogikast, kasutades kujundit Jumala ja inimese vastastikusest harjumisest: “Jumala Sõna elas inimeses ja sai Inimese Pojaks, et inimene harjuks Jumalat vastu võtma ja Jumal harjuks Isa heameele kohaselt inimeses elama “ (Adversus haereses, III,20,2; vrd nt III,17,1; IV,12,4; IV,21,3). /1153,1950/
Ilmutuse astmed
§ 54. “Jumal, kes on oma Sõna läbi kõik loonud ja kõike hoiab, annab inimesele loodud asjade kaudu endast pidevalt tunnistust ning soovides neile avada igavese õndsuse tee, ilmutas end juba alguses meie esivanematele” (DV 3). Ta kutsus nad endaga südamlikku koosellu, ümbritsedes neid oma armu ning õigluse säraga. /32,374/
§ 55. See ilmutus ei katkenud esivanemate pattulangemisega. Sest Jumal on nad “pärast langemist lunastamise lubaduse ja õndsuse lootusega jalule aidanud ning pidevalt inimsoo eest hoolt kandnud, et kõigile neile, kes heades tegudes püsides õndsusele pürgivad, igavene elu anda“ (DV 3).
„Kui inimene sõnakuulmatuse tõttu Sinu sõpruse kaotas, ei jätnud Sa teda surma meelevalda. … Sina tegid inimestega mitmeid lepinguid” (MR, IV missakaanon, 118). /410,397,761/
Leping Noaga
§ 56. Kui inimsoo ühtsus patu läbi purunes, püüdis Jumal inimkonda iga üksiku killu kaupa päästa. Pärast veeuputust Noaga sõlmitud leping väljendab jumalikku päästeplaani “rahvaste“, see tähendab inimeste suhtes, kes on ühendatud “nende
maade järgi, igaühel oma keel, nende suguvõsade kaupa, vastavalt neile rahvastele.“ (1 Ms 10:5, vrd 1 Ms 10: 20-31). /401,1219/
§ 57. Rahvaste paljususe ühtaegu kosmiline, ühiskondlik ja religioosne korraldus (vrd Ap 17: 26-27) peab summutama kõrkuse, mis on langenud inimkonnal, kelle sooviks oleks üksmeelses kurjuses (vrd Trk 10:5) Paabeli torni ehitades (1 Ms 11:4-6) iseenese jõul ühtsust saavutada. Kuid patu (vrd Rm 1:18-25) tagajärjel ähvardab sedalaadi ajutist korraldust ikka ja jälle paganlik libastumine mitme jumala kummardamisse ning rahva ja tema juhi jumalikustamisse.
§ 58. Leping Noaga kehtib seni, kuni kehtib rahvaste ajastu, kuni terves maailmas on Evangeeliumi kuulutatud. Piibel austab mõningaid rahvaste suurkujusid: “õiglast Aabelit”, preesterkuningas Melkisedekki kui Kristuse võrdkuju (vrd 1 Ms 14:18), õiglast Noad, Taanieli ja Iiobit (Hs 14:14). Nõnda rõhutab Pühakiri, kui suure pühaduse võivad saavutada need, kes elavad Noaga sõlmitud lepingu kohaselt ootuses, et Kristus kogub ka „hajali elavaid Jumala lapsi ühtekokku” (Jh 11:52). /674,2569/
Jumal valib Aabrahami
§ 59. Juhatamaks laialipillutatud inimkonda taas ühtsusesse, valib Jumal Aabrami ning kutsub ta välja tema maalt, sugulaste seast ning isamajast (vrd 1 Ms 12:1), et teha temast Aabraham, see tähendab “paljude rahvaste isa” (1 Ms 1:5): “Sinu nimel õnnistavad endid kõik suguvõsad maa peal!” (1 Ms 12:3 LXX; vrd Gl 3:8). /145,2570/
§ 60. Aabrahamist pärinevast rahvast saab patriarhidele antud tõotuste kandja, valitud rahvas (vrd Rm 11:28), kes on kutsutud ette valmistama kõikide Jumala laste koondamist Kiriku ühtsusesse (vrd Jh 11:52). See rahvas saab emapuuks, mille külge poogitakse usklikuks saanud paganad (vrd Rm 11:17-18,24). /706,762,781/
§ 61. Patriarhe, prohveteid ning teisi Vana Testamendi suurmehi austati ning austatakse kõigis liturgilistes traditsioonides pühakutena.
Jumal kujundab Iisraelist endale rahva
§ 62. Patriarhide-järgsel ajal tegi Jumal Iisraeli oma rahvaks. Ta vabastas ta Egiptuse orjapõlvest, sõlmis temaga Siinail lepingu ning andis Moosese kaudu oma käsud, et rahvas tunnistaks Teda kui ainsat, elavat ja tõelist Jumalat, hoolitsevat Isa ning õiglast Kohtumõistjat, Teda teeniks ning ootaks tõotatud Lunastajat (vrd DV 3). /2060, 2574,1961/
§ 63. Iisrael on Jumala preesterlik rahvas (vrd 2 Ms 19:6), “ kelle peale on pandud Jehoova nimi” (5 Ms 28:10). Ta on rahvas, “kellega Jumal kõigepealt kõneles” (MR, Suur Reede 13: suur eestpalve 6), Aabrahami usus “vanemate vendade” rahvas. /204,2810,839/
§ 64. Prohvetite kaudu kujundas Jumal oma rahvast, andes talle pääsemislootuse ja seades ta kindlameelselt ootama uut, kõikidele inimestele määratud (vrd Js 2:2-4) igavikulist Lepingut, mis kirjutatakse ta südamesse (vrd Jr 31:31-34; Hb 10:16). Prohvetid kuulutasid Jumala rahva täielikku lunastamist, puhastamist kõigist tema väärastustest (vrd Hs 36), kõiki rahvaid hõlmavat päästet (vrd Js 49:5-6;53:11). Selle lootuse kandjateks saavad eelkõige vaesed ja Issanda ees alandlikud (vrd Sf 2:3). Pühad naised nagu Saara, Rebeka, Raahel, Mirjam, Deboora, Hanna, Juudit ja Ester hoiavad Iisraeli päästelootust elavana. Selle lootuse puhtaimaks näiteks on Maarja (vrd Lk 1: 38). /711,1965,489/
Oma Sõnas on Jumal kõik ära öelnud
§ 65. “Jumal, kes muiste palju kordi ja mitmel viisil rääkis esivanematele prohvetite kaudu, on nüüd päevade lõpul meile rääkinud Poja kaudu“ (Hb 1:1-2). Kristus, inimeseks saanud Jumala Poeg, on Isa täiuslik, ületamatu, ainusündinud Sõna. Temas ütleb Isa kõik ja ei saa olema teist Sõna peale Tema. Seda väljendab püha Risti-Johannes valgustatult oma kirjaseletuses Hb 1:1-2 kohta:
“Pärast seda, kui Ta meile kinkis oma Poja, kes on Tema ainus ja lõplik Sõna, ei ole Jumal meile juurde andnud ühtki muud sõna. Ta on kõik juba ära ütelnud selles ühesainsas Sõnas ning rohkem ei ole Tal midagi ütelda… Sest seda, mida Ta varem tükati prohvetitele rääkis, rääkis Ta nüüd tervikuna, andes meile kõik, nimelt oma Poja. Kes sellest järelduvalt nüüd veel Teda küsitleda tahab või Temalt visioone või ilmutusi soovib, ei käituks mitte ainult rumalasti, vaid otse solvaks Jumalat, kuna ta ei taha pöörata oma silmi üksnes Kristusele, nõudmata teisi või uusi asju” (Subida del monte Carmelo, II,22). /102,516,2717/
Uut Ilmutust enam ei tule
§ 66. “Seetõttu ei saa kristlik päästeplaan, nimelt uus ja lõplik Leping eales läbi ning uut avalikku Ilmutust pole enam oodata enne meie Issanda Jeesuse Kristuse auhiilguses taastulemist” (DV 4). Kuigi Ilmutus on lõpetatud, pole tema sisu lõplikult ammendatud. Kristliku usu ülesandeks on aastasadade vältel järk-järgult selle tähendust haarata. /94/
§ 67. Sajandite vältel on toimunud niinimetatud privaatilmutusi, millest mõnda on kiriklik autoriteet ka tunnustanud. Need ei kuulu aga usuvaramusse. Nad pole selleks, et Kristuse lõplikku Ilmutust täiendada, vaid nad peavad teatud kindlal ajastul aitama sügavamalt kristlikult elada. Kiriku Õpetusameti juhtimisel suudab usklike usuvaist eristada ja omaks võtta seda, mis on sellistes ilmutustes Kristuse või Tema pühakute tõene üleskutse Kirikule.
Kristlik usk ei saa vastu võtta ilmutusi, mis taotlevad Kristuses lõpetatud Ilmutuse ületamist või parandamist, nagu see toimub teatavate mittekristlike religioonide ja sageli ka mõnede hiljuti tekkinud kristlike sektide puhul, mis rajanevad sedalaadi ilmutustel.
LÜHITEKSTID
§ 68. Jumal ilmutas ning kinkis end inimesele armastusest. Selliselt annab Ta üliküllase ning lõpliku vastuse elu mõtte ja eesmärgi küsimustele, mida inimene endale esitab.
§ 69. Jumal ilmutas end inimesele sel viisil, et avaldas talle aste-astmelt sõnas ja teos oma müsteeriumi.
§ 70. Peale loodud asjades peituva tunnistuse iseendast andis Jumal endast teada ka meie esivanematele. Ta kõneles nendega ja pärast pattulangemist tõotas Ta neile päästmist (vrd 1 Ms 3,15) ning pakkus neile oma Lepingut.
§ 71. Jumal sőlmis Noaga igavese lepingu, lepingu iseenese ning kõige elava vahel. Kuni kestab maailm, kestab ka see leping.
§ 72. Jumal valis Aabrahami ning sõlmis tema ja tema järeltulijatega lepingu. Viimastest kujundas ta enesele rahva, kellele Ta Moosese kaudu Käsuseaduse ilmutas. Prohvetite kaudu valmistas Ta selle rahva ette vastu võtma tervele inimkonnale määratud Lunastust.
§ 73. Jumal ilmutas ennast täielikult, läkitades omaenese Poja, kelles Ta sõlmis igavikulise Lepingu. Kristus on Isa lõplik Sõna, nõnda et uut Ilmutust enam ei tule.
§ 2. artikkel. JUMALIKU ILMUTUSE EDASIANDMINE
§ 74. Jumal, “tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele” (1 Tm 2:4), see tähendab Jeesuse Kristuse tunnetamisele (vrd Jh 14:6). Seepärast tuleb Kristusest kuulutada kõigile inimestele ja rahvastele ning Ilmutus peab jõudma kõikjale maailmas.
See, mida Jumal kõikide rahvaste päästmiseks ilmutas – nõnda on Ta oma suures helduses seadnud –, peab igavesti rikkumatult kestma ning kõikidele sugupõlvedele kuulutatud saama” (DV 7). /851/
§ 75. “Issand Kristus, kelles ülima Jumala Ilmutus on täiusele jõudnud, kohustas apostleid Evangeeliumi, mida prohvetid tõotasid, Tema ise täide viis ning omaenese suu läbi kuulutas, kõikidele jutlustama kui igasuguse õndsakstegeva tõe ja kõlbluse allikat, ning neile jumalikke ande vahendama” (DV 7). /171/
Apostellik jutlus …
§ 76. Vastavalt Issanda tahtmisele toimus Evangeeliumi edastamine kahel viisil:
* suuliselt “apostlite läbi, kes suulise jutluse, eeskuju ning seadmiste kaudu edastasid seda, mida nad Kristusega koos elades ja Tema tegusid nähes olid Tema suust kuulnud või Püha Vaimu sisendusel õppinud”;
* kirjalikult “nende apostlite ning apostellike inimeste läbi, kes sellesama Püha Vaimu sisendusel päästekuulutuse kirja panid” (DV 7).
… edasi kantud apostellikus järjepidevuses
§ 77. “Et Evangeeliumit Kirikus jäävalt rikkumatu ning elavana säilitada, seadsid apostlid endale järeltulijateks piiskopid, kellele nad oma õpetusameti üle andsid” (DV 7). Sest “apostellik õpetus, mis erilisel viisil väljendub inspireeritud raamatutes, pidi katkematus järjepidevuses säilima kuni aegade lõpuni” (DV 8). /861/
§ 78. Sedalaadi Pühas Vaimus toimuvat elavat edastamist nimetatakse – erinevalt Pühakirjast, mis on sellega tihedalt seotult – Pärimuseks (Traditsiooniks, ld traditio). “Nõnda säilitab Kirik oma õpetuses, elus ja kultuses ning edastab kõikidele sugupõlvedele kõike seda, mida ta ise on ja kõike seda, mida ta usub (DV 8). “Pühade isade ütlused annavad tunnistust Pärimuse elustavast kohalolekust, mille rikkused leiavad väljenduse uskuva ning palvetava Kiriku elus ja tegudes” (DV 8). /174,1124, 2651/
§ 79. Nõnda jääb Isa enesekinkimine Tema Sõna läbi Pühas Vaimus Kirikus alati kohalolevaks ja mõjusaks: “Jumal, kes kord kõneles, ei lakka kõnelemast oma armsa Poja Mõrsjaga, ning Püha Vaim, kelle kaudu Evangeeliumi elav hääl kajab Kirikus ja Kiriku läbi terves maailmas, juhatab usklikud kogu tõesse ning laseb Kristuse sõnal külluslikult nende seas elada” (DV 8).
Ühine allikas …
§ 80. „Püha Pärimus ning Pühakiri on teineteisega tihedalt seotud ning täiendavad teineteist. Nad lähtuvad samast jumalikust allikast, voolavad teatavas mõttes ühte ning pürgivad samale eesmärgile” (DV 9). Mõlemad teevad Kirikus kohalolevaks müsteeriumi, milles Kristus tõotas omade juures olla “iga päev … ajastu lõpuni” (Mt 28:20) ning muudavad selle viljakaks.
… kaks erinevat edastamise viisi
§ 81. “Pühakiri on Jumala kõne, kuivõrd ta on kirja pandud Püha Vaimu sisendusel.”
„Püha Pärimus on Jumala sõna, mille Issand Kristus ning Püha Vaim apostlite hoolde usaldasid, mille apostlid rikkumatult oma järeltulijatele edasi andsid, et need Tõe Vaimu valgustaval juhtimisel seda oma kuulutuses ustavalt säilitaksid, seletaksid ja levitaksid” (DV 9). /113/
§ 82. Sellest järeldub, et Kirik, kellele sai usaldatud Ilmutuse edasiandmine ja tõlgendamine, „ei saa kindlat selgust kõikide ilmutatud tõdede osas mitte ainuüksi Pühakirjast. Seepärast tuleb mõlemad vastu võtta võrdse aupaklikkuse ja tänuga ning hoida neid võrdses aus“ (DV 9).
Apostellik ja kiriklik Pärimus
§ 83. Pärimus, millest me siin kõneleme, lähtub apostlitest ning edastab seda, mida nad omandasid Jeesuse õpetusest ja eeskujust ning kuulsid Pühalt Vaimult. Kristlaste esimesel põlvkonnal polnud ju veel kirjapandud Uut Testamenti, ja Uus Testament ise tunnistab elava Pärimuse toimimisest.
Neist tuleb eristada aja jooksul kohalikes kirikutes tekkinud teoloogilisi, distsiplinaarseid, liturgilisi või religioosseid pärimusi, mis kujutavad endast suure Pärimuse erinevatele paikadele ja aegadele kohandatud väljendusviise. Neid võib selle valguses ning Kiriku Õpetusameti juhtimisel kas alal hoida, muuta või isegi kõrvale heita. /1202,2041,2684/
Usuvaramu on tervenisti Kiriku hoolde usaldatud
§ 84. Pühakirjas ja Pärimuses sisalduva püha usuvaramu (depositum fidei, vrd 1 Tm 6:20;2 Tm 1:12-14) usaldasid apostlid terve Kiriku hoolde. “Temast sõltudes püsib terve püha rahvas oma karjastega ühendatuna jätkuvalt apostlite õpetuses ning leiva murdmise ja palve vennalikus osaduses nõnda, et päritud usus püsimises, selle teostamises ja tunnistamises tekib ainulaadne vaimuühtsus hingekarjaste ning usklike vahel” (DV 10). /857,871,2033/
Kiriku Õpetusamet
§ 85. “Jumala pärimusliku või kirjapandud sõna tõepärase seletamise ülesanne on usaldatud ainuüksi Kiriku elavale Õpetusametile“ – see tähendab piiskoppidele ühenduses Peetruse järeltulija, Rooma piiskopiga – “kes teostab oma meelevalda Jeesuse Kristuse nimel ” (DV 10). /888-892,2023-2040/
§ 86. “Seega pole Õpetusamet Jumala sõnast kõrgemal, vaid teenib sõna, õpetades vaid seda, mis on päritud, kuna ta ju seda Sõna Jumala ülesandel ja Püha Vaimu toetusel armastusega kuulab, pühalt säilitab ning ustavalt seletab ning kõike, mida ta Jumala ilmutatuna uskumiseks esitab, sellest ainsast usuvaramust ammutab” (DV 10). /688/
§ 87. Usklikud meenutavad Kristuse sõnu apostlitele: ”Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind” (Lk 10:16, 1 Tm 6:20; 2 Tm 1:12-14) ning võtavad alandlikult vastu õpetused ja juhised, mida karjased neile mitmesugustes vormides esitatavad. /1548, 2037/
Usutõed (dogmad)
§ 88. Kiriku Õpetusamet teostab Kristuselt saadud meelevalda täiel määral siis, kui ta defineerib usutõdesid, see tähendab juhul, kui ta kohustuslikus vormis esitab kristlikule rahvale muutmatuks usuliseks heakskiitmiseks selliseid tõdesid, mis sisalduvad jumalikus Ilmutuses või on sellega hädavajalikult seotud.
§ 89. Meie vaimuelu on usutõdedega eluliselt seotud. Dogmad on meie usuteel valgusallikateks, mis seda valgustavad ja sellele kindluse annavad. Kui me elame õiget elu, on meie mõistus ja süda avatud, võtmaks vastu usutõdede valgust (vrd Jh 8:31-32). /2625/
§ 90. Dogmade vastastikune seos ning nende sisemine kooskõla sisaldub Kristuse müsteeriumi Ilmutuses tervikuna. Tuleb silmas pidada, et “usutõdede erisugused seosed kristliku õpetuse fundamentaalsete tõdedega määravad katoliikliku õpetuse tõdede hierarhilise korrastatuse” (UR 11). /114,158,234/
Üleloomulik usuvaist
§ 91. Kõik usklikud saavad osa ilmutatud tõe mõistmisest ning edasiandmisest. Nad on vastu võtnud võidmise Pühalt Vaimult, kes neid õpetab (vrd 1 Jh 2:20.27) ja kogu tõesse juhatab (vrd Jh 16:13). /737/
§ 92. “Usklike kogu … ei saa usus eksida ja see eriline omadus avaldub terve rahva üleloomuliku usuvaistu kaudu siis, kui nad alates piiskoppidest kuni viimase uskliku ilmikuni usu ja kõlbluse küsimustes üksmeelt ilmutavad” (LG 12). /785/
§ 93. “Tänu sellele usuvaistule, mille äratab ja mida hoiab Tõe Vaim, püsib Jumala rahvas püha Õpetusameti juhtimisel … vankumatult kord pühakutele edastatud usus, süveneb sellesse õige otsustuse alusel üha enam ning rakendab seda üha kindlamalt oma elus ” (LG 12). /889/
Kasvamine usu mõistmises
§ 94. Tänu Püha Vaimu abile võib arusaam nii usuvaramus sisalduvate tõdede tegelikkusest kui ka sõnastustest Kiriku elus edeneda:
– “ neid oma südames kaalutlevate usklike mõtiskluste ning uurimise alusel” (DV 8); eriliselt peab “teoloogiline uurimine … püüdlema ilmutatud tõe üha sügavama mõistmise poole” (GS 62,7; vrd GS 44,2).
– “ kogetud vaimsetest asjadest sügavama seesmise arusaamise alusel” (DV 8); Divina eloquia cum legente crescunt – “jumalikud sõnad kasvavad koos lugejaga” (Gregorius Suur, Hom. in Hes., I,7,8: PL 76,843 D);
– „nende inimeste õpetuse alusel, kes piiskopiameti järjepidevusega on saanud kindla tõe karisma” (DV 8). /66,2651,2038,2518/
§ 95. “Niisiis on näha, et püha Pärimus, Pühakiri ning Kiriku Õpetusamet on Jumala ülimalt targa nõu kohaselt nõnda üksteisega seotud ning üksteisest sõltuvad, et üks ei saa ilma teisteta püsida ning et nad kõik koos, igaüks omal viisil, aitavad Püha Vaimu tegevuse läbi mõjusalt kaasa hingede päästmisele ” (DV 10,3).
LÜHITEKSTID
§ 96. Selle, mille Kristus oma apostlite hoolde usaldas, edastasid need Pühast Vaimust inspireeritutena oma jutlustes ning kirjalikult kõigile järeltulevatele põlvedele kuni Kristuse taastulemiseni auhiilguses.
§ 97. „Püha Pärimus ning Pühakiri moodustavad ühtse Kiriku kätte usaldatud Jumala Sõna varamu” (DV 10). Selles näeb palverännakul olev Kirik nagu peeglis Jumalat, kõigi Kiriku varade allikat.
§ 98. Nõnda säilitab Kirik oma õpetuses, elus ja kultuses ning edastab kõikidele järeltulevatele põlvedele kõike seda, mis ta ise on ja kõike seda, mida ta usub” (DV 8).
§ 99. Tänu üleloomulikule usuvaistule võtab kogu Jumala rahvas pidevalt vastu jumaliku Ilmutuse andi, haarab üha sügavamalt selle mõtet ja elab temas üha täielikumalt.
§ 100. Jumala Sõna siduva tõlgendamise ülesanne sai usaldatud ainuüksi Kiriku Õpetusametile, s.t paavstile ning temaga ühenduses olevate piiskoppide kogule.
§ 3. artikkel. PÜHAKIRI
§ 101. Ilmutamaks end inimestele, kõneleb Jumal oma vastutulelikus headuses nendega inimkeeli: “Jumala inimkeeli väljendatud sõnad on saanud sarnaseks inimkõnele, nii nagu kord Isa igavikuline Sõna, võtnud vastu inimliku nõdra liha, on saanud sarnaseks inimestele” (DV 13).
§ 102. Pühakirja sõnade paljususe kaudu lausub Jumal vaid üheainsa Sõna: oma ainusündinud Sõna, kelles Ta iseennast täielikult väljendab (vrd Hb 1:1-3).
“Üks ning sama Jumala Sõna ulatub läbi kogu Pühakirja, üks ja sama Sõna kõlab kõikide pühade kirjanike suus. Kuna alguses oli Ta Jumal Jumala juures, ei vaja Ta silpe, kuna Ta pole ajast tingitud” (p. Augustinus, Enarratio in Psalmos, 103,4). /65,2763,426-429/
§ 103. Sel põhjusel on Kirik on alati pühasid Kirju austanud, nii nagu ta austab Kristuse Ihu ennast. Ta ulatab usklikele lakkamatult Eluleiba, mida ta võtab Jumala Sõna ning Kristuse Ihu laualt (vrd DV 24). /1100,1184,1378/
§ 104. Kirik leiab Pühakirjast endale pidevalt toidust ja väge (vrd DV 24), kuna ta ei võta sealt vastu mitte ainult inimlikku sõna, vaid seda, mida Pühakiri endast tegelikult kujutab: Jumala Sõna (vrd 1 Ts 2:13). „Pühades raamatutes tuleb Isa, kes on Taevas, oma lastele armuküllaselt vastu ning peab nendega kahekõnet” (DV 21).
§ 105. Jumal on Pühakirja autor. “Jumala ilmutatud tõde, mis on Pühakirjas kirja pandud ja väljendatud, on kirja pandud Püha Vaimu sisendusel.”
“Püha Ema Kirik peab apostelliku usu alusel nii Vana kui Uue Testamendi raamatuid tervikuna ning kõigis nende osades pühadeks ja kanoonilisteks, kuna nad on kirja pandud Püha Vaimu sisendusel, nende autoriks on Jumal ning sellistena on nad Kirikule edasi antud” (DV 11).
§ 106. Jumal inspireeris Pühakirja inimestest autoreid. “Pühade raamatute kirjapanemiseks valis Jumal välja inimesed, kes pidid oma isiklikke võimeid ja oskusi kasutades Teda teenima, et nad tõeliste autoritena vahendaksid kirjalikult kõike seda ja ainult seda, mida tahtis Tema ise, kes tegutses nendes ja nende läbi” (DV 11).
§ 107. Inspireeritud raamatud õpetavad tõde. „Kunakõike seda, mida inspireeritud autorid või hagiograafid tunnistavad, tuleb pidada Püha Vaimu poolt kinnitatuks, peab Pühakirja raamatute kohta tunnistama, et nad õpetavad kindlalt, ustavalt ja eksimatult tõde, mida Jumal tahtis meie päästmiseks pühadesse Kirjadesse üles kirjutada” DV 11). /702/
§ 108. Kuid kristlik usk ei ole “raamatuusk”. Kristlus on Jumala Sõna religioon, “mitte kirjapandud tumma sõna, vaid inimeseks saanud elava Sõna” usk (Clairvaux’ püha Bernard, Homilia super missus est, 4,11:PL 183,86 B). Kristusel, elava Jumala igavikulisel Sõnal, tuleb Püha Vaimu läbi avada meie vaim “kirju mõistma” (Lk 24:45), et need ei jääks surnud kirjatäheks.
§ 109. Pühakirjas kõnetab Jumal inimest inimese kombel. Pühakirja seletamiseks tuleb seega tähele panna, mida inimesest autor tegelikult öelda tahtis ning mida Jumal tema sõnade kaudu meile ilmutada soovis (vrd DV 12,1).
§ 110. Selle mõistmiseks, mida Kirja autorid öelda tahtsid, tuleb arvesse võtta nende ajastu ja kultuuri eripärasid, antud ajajärgul kasutatavaid kirjandusliike ja toona käibinud mõtte-, kõne- ja jutustamisvorme. “Sest tõde väljendatakse ja esitatakse ajaloolistes, prohvetlikes ja poeetilistes või teist laadi tekstides, igas ühes erineval moel“ (DV 12,2).
§ 111. Kuna Pühakiri on inspireeritud, eksisteerib veel teine, eelmisest mitte vähem tähtis õige seletamise põhimõte, ilma milleta Pühakiri jääks surnud kirjatäheks: “Pühakirja tuleb lugeda ja seletada samas Vaimus, milles see on kirja pandud” (DV 12,3).
Kirja seletamiseks vastavalt selle kirjutamist inspireerinud Vaimule annab Vatikani II Kirikukogu kolm kriteeriumi (vrd DV 12,3):
§ 112. 1. Pöörata suurt tähelepanu “kogu Pühakirja sisule ja terviklikkusele”. Kui erinevad temas sisalduvad raamatud ka ei oleks, on Pühakiri siiski terviklik Jumala tervikliku plaani tõttu, mille südameks on Jeesus Kristus ja mis on avatud alates paasapühadest (vrd Lk 24,25-27;44-46):
““Kristuse südame” (vrd Ps 22:15) all tuleb mõista Pühakirja, mis lubab mõista Kristuse südant. See süda oli suletud enne kannatust, sest Pühakiri oli ebaselge. Kuid pärast kannatust on Pühakiri avatud, et need, kes seda nüüd mõistavad, teaksid ja eristaksid, kuidas seletada prohvetlikke ettekuulutusi (Aquino p. Thomas, Expositio in Psalmos, 21,11). /128,368/
§ 113. 2. Pühakirja tuleb lugeda “kogu Kiriku elavas Pärimuses”. Kirikuisade mõttetera kohaselt Sacra Scriptura principalius est in corde Ecclesiae quam in materialibus instrumentis scripta – “Pühakiri on kirjutatud pigem Kiriku südamesse kui pärgamendile”. Kirik säilitab ju oma Pärimuses elavat mälestust Jumala Sõnast ja Püha Vaim annab Pühakirjale vaimuliku tõlgenduse secundum spiritualem sensum quem Spiritus donat Ecclesiae – “ … vaimse mõtte kohaselt, mille Vaim Kirikule kingib” (Origenes, Homilia in Leviticum, 5,5). /81/
§ 114. 3. Tähele tuleb panna “usu analoogiat” (vrd Rm 12:6). Usu analoogia all mõistame usutõdede seost omavahel ning kogu ilmutusplaaniga. /90/
Pühakirja mõte
§ 115. Iidse pärimuse kohaselt võib eristada Pühakirja kahesugust mõtet: sõnasõnalist ja vaimset. Viimane võib omakorda olla allegooriline, kõlbeline ja anagoogiline. Nende nelja mõttesisu sügav kooskõla tagab Kirikus Pühakirja elava lugemise kogu selle rikkuses.
§ 116. Sõnasõnaline mõte väljendub Pühakirja sõnades ning selle mõtte avab õige kirjaseletuse reeglitest lähtuv eksegees. Omnes sensus (sc Sacrae Scripturae) fundentur super litteralem – “Igat liiki (Pühakirja) mõte põhineb sõnasõnalisel mõttel” (Aquino p. Thomas, Summa theologiae, I,1,10, ad 1). /110/
§ 117. Vaimne mõte. Jumala plaani terviklikkuse tõttu ei või märgilise tähendusega olla mitte ainult Pühakirja tekst, vaid ka tegelikkused ja sündmused, millest ta kõneleb. /1101/
§ 1. Allegooriline mõte. Me saame sündmusi sügavamalt mõista, kui saame aru, millist tähendust nad omavad Kristuses. Nii märgib Punase mere läbimine Kristuse võitu ning seeläbi ka ristimist (vrd 1 Kr 10:2).
§ 2. Kõlbeline mõte. Sündmused, millest Kiri kõneleb, peavad meid innustama õigele tegutsemisele. Nad on juhtunud “näite pärast ning on kirjutatud hoiatuseks meile” (1 Kr 10:11; vrd Hb 3:1-4.11).
§ 3. Anagoogiline mõte. Me võime teatud tegelikkusi ning sündmusi näha nende igavikulises tähenduses, kui nad juhivad (kreeka anagoge) meid igavesse kodusse. Nõnda on maapealne Kirik taevase Jeruusalemma märgiks (vrd Ilm 21:1-22:5).
§ 118. Keskaegne distihhon võtab nelja mõttesisu tähenduse kokku selliselt:
Littera gesta docet, quid credas allegoria,
Moralis quid agas, quo tendas anagogia.
(Kirjatäht õpetab sündmusi; mida sul uskuda tuleb, õpetab allegooria; moraal seda, mida sul teha tuleb; anagoogia seda, kuhu sa pürgima pead.)
§ 119. “Eksegeesi ülesandeks … on nende reeglite alusel tungida sügavamalt Pühakirja mõttesse ning seda sügavamalt seletada, et Kiriku otsustus küpseks teaduslikule eeltööle põhinedes. Sest kõike seda, mis hõlmab kirjaseletuse viisi, peab otsustama Kirik, kellel on jumalik ülesanne ja käsk Jumalasõna hoida ja seletada” (DV 12,3).
“Ma ei usuks isegi Evangeeliumi, kui katoliku Kiriku autoriteet mind selleks ei ajendaks” (p. Augustinus, Contra epistolam Manichei quam vocant fundamenti, 5,6; PL 42,176).
§ 120. Apostellik Pärimus võimaldas Kirikul eristada, millised kirjad võtta pühade raamatute nimekirja (vrd DV 8,3). Seda täielikku nimekirja nimetatakse Pühakirja kaanoniks. Selle kohaselt koosneb Vana Testament neljakümne kuuest (neljakümne viiest, kui Jeremia ja Nutulaulud üheks lugeda) ning Uus Testament kahekümne seitsmest raamatust:
Vana Testament: Genesis, Exodus, Leviticus, Numeri, Deuteronomium (vastavalt 1.-5. Moosese raamat), Joosua, Kohtumõistjad, Rutt, kaks Saamueli raamatut, kaks Kuningate raamatut, kaks Ajaraamatut, Esra ja Nehemja, Ester, Iiob, Psalmid, Õpetussõnad, Koguja, Ülemlaul, Jesaja, Jeremia, Nutulaulud, Hesekiel, Taaniel, Hoosea, Joel, Aamos, Obadja, Joona, Miika, Nahum, Habakuk, Sefanja, Haggai, Sakarja, Malaki, Juudit, Saalomoni Tarkuseraamat, Toobit, Jeesus Siirak, Baaruk, kaks Makkabite raamatut.
Uus Testament: Matteuse, Markuse, Luuka ning Johannese evangeeliumid, Apostlite teod, Pauluse kiri roomlastele, kaks kirja korintlastele, galaatlastele, efeslastele, filiplastele, koloslastele, kaks kirja tessalooniklastele, kaks kirja Timoteusele, Tiitusele, Fileemonile, heebrealastele, Jaakobuse kiri, kaks Peetruse kirja, kolm Johannese kirja, Juuda kiri ning Johannese Ilmutusraamat. /1117/
Vana Testament
§ 121. “Vana Testamendi päästeplaan oli eelkõige suunatud sellele, et ette valmistada Kristuse, kõikide Lunastaja tulemist.”
§ 122. Kuigi Vana Testamendi raamatud sisaldavad ka “ebatäiuslikku ning ajastust tingitut”, on nad sellegi poolest Jumala päästva armastuse kasvatuskunsti tunnistajad. Nad sisaldavad “ülevat õpetust Jumalast, tervendavat tarkust inimelust ning imelist palvevara, milles peitub lõpuks ka meie pääsemise saladus” (DV 15). /702,762,708,2568/
§ 123. Kristlased austavad Vana Testamenti Jumala tõelise Sõnana. Mõtet Vanast Testamendist loobuda, kuna Uus olevat selle tühistanud (markionism), on Kirik alati otsustavalt tõrjunud.
Uus Testament
§ 124. “Jumala Sõna, mis on Jumala vägi kõikide usklike päästmiseks, näitab ning ilmutab oma väge erilisel moel Uue Testamendi kirjades“ (DV 17). Need kirjad esitavad meile jumaliku Ilmutuse lõplikku tõde. Nende keskseks teemaks on inimeseks saanud Jumala Poeg Jeesus Kristus, Tema teod, õpetus, kannatus ning kirgastamine ning ka Kiriku kujunemine Püha Vaimu tegevuse läbi (vrd DV 20).
§ 125. Evangeeliumid on terve Pühakirja süda, kuivõrd nad on “peamine tunnistus lihaks saanud Sõna, meie Lunastaja, elust ja tegevusest” (DV 18). /515/
§ 126. Evangeeliumide kujunemisel võib eristada kolme järku:
§ 1. Jeesuse elu ja õpetuslik tegevus. Kirik kinnitab otsustavalt, et neli evangeeliumi, “mille ajaloolisuses tal pole kahtlust, edastavad usaldusväärselt seda, mida Jeesus, Jumala Poeg, inimeste seas elades nende õndsuseks tõepoolest tegi ja õpetas kuni päevani, mil Ta Taevasse võeti”.
§ 2. Suuline pärimus. Apostlid edastasid “pärast Issanda taevasseminemist oma kuulajatele seda, mida Ta ise oli öelnud ning teinud, ning tegid seda täiusliku mõistmisega, mille nad said Kristuse eluga seonduvate imeliste sündmuste ning Tõe Vaimu valgustuse läbi”. /76/
§ 3. Evangeeliumide sõnastamine. “Pühad autorid kirjutasid neli evangeeliumi, valides mõned osad suuliste või ka juba kirjapandud pärimuste paljususest, tehes ülejäänust kokkuvõtte või seletades seda Kiriku olusid silmas pidades. Sealjuures säilitasid nad jutlustamise vormi, kuid alati nõnda, et nad meile tõeselt ja ausalt Jeesusest teada andsid” (DV 19). /76/
§ 127. Neljas erinevas vormis Evangeeliumil on Kirikus eriline koht. Sellest tunnistab tema austamine liturgias ning võrreldamatu külgetõmme, mida pühakud alati tema suhtes tundsid. /1154/
“Pole olemas õpetust, mis oleks Evangeeliumist parem, hinnalisem ja suurepärasem. Vaadake ja jäädvustage kindlalt, mida meie Issand ja Õpetaja Kristus oma sõnades õpetas ja tegudes teostas” (Caesaria Noorem, Pühale Richilde’ile ja Radegundele: Sources Chrétiennes, 345,480).
“Sisepalve ajal kõnetab mind eelkõige Evangeelium – temas leian ma kõike, mida minu vaene hing hädasti vajab. Ma avastan selles uusi arusaamasid, varjatud, salapäraseid mõtteseoseid” (p. Jeesuslapse-Thérèse, Autobiograafilised käsikirjad, A 83v). /2705/
Vana ja Uue Testamendi ühtsus
§ 128. Juba apostlite ajal (vrd Kr 10:6.11; Hb 10:1; 1 Pt 3:21) ning hiljem püsivalt terves apostellikus Pärimuses kinnitas Kirik jumaliku plaani ühtsust mõlemas Testamendis ning selgitas seda tüpoloogia kaudu. Tüpoloogias võib Vana Lepingu ajastul leida Jumala tegevuses selle eelvorme, mida Jumal hiljem aegade täis saades oma inimeseks saanud Sõna isikus täide viis. /1094,486/
§ 129. Seega loevad kristlased Vana Testamenti surnud ning ülestõusnud Kristuse valguses. Selline tüpoloogiline lugemine toob esile Vana Testamendi ammendamatu mõttesisu. Ta ei luba unustada, et sisaldab omaenese ilmutusväärtust, mida meie Issand ise kinnitas (vrd Mk 12:29-31). Muuseas tuleb ka Uut Testamenti lugeda Vana Testamendi valguses. Kristlik algkatehhees tegi seda pidevalt (vrd 1 Kr 5:6-8). Iidse mõttetera kohaselt on Uus Testament Vanasse varjatud, Uus on Vana kattest vabastanud: Novum in Vetere latet et in Novo Vetus patet (p. Augustinus, Quaestiones in Heptateuchum, 2, 73:PL 34,623; vrd DV 16). /651,2055,1968/
§ 130. Tüpoloogia tähendab jumaliku plaani täitumise kiirendamist, et lõpuks “Jumal oleks kõik kõiges” (1 Kr 15:28). Näiteks ei kaota patriarhide kutsumine või väljarändamine Egiptusest oma väärtust Jumala plaanis ainult sellepärast, et nad on seal vaheastmeteks.
§ 131. “Jumala Sõna on aga nii kõigeväeline, et ta on Kirikule toeks ja elujõuks ning Kiriku lastele usu kinnituseks, hinge toiduks ning puhtaks ja ammendamatuks vaimuelu allikaks” (DV 21). “Ligipääs Pühakirjale peab kristlastele olema pärani avatud” (DV 22).
§ 132. “Pühakirja uurimine olgu ühtaegu püha teoloogia hingeks. Kuid ka sõna teenimine, nimelt jutlustamine, katehhees ning kogu kristlik õpetamine, milles eriti tähtis koht peab olema liturgilisel jutlusel, ammutab sellest samast kirjasõnast tervendavat toitu ja püha väge” (DV 22). /94/
§ 133. Kirik manitseb eriti tungivalt … kõiki kristlasi … sagedase jumalike Kirjade lugemisega saama “Issanda Kristuse Jeesuse kõikeületava tunnetuse” (Fl 3:8). “Kirjade mittetundmine on Kristuse mittetundmine” (Hieronymus, Comm. In Is., prol.) (DV 25). /2653,1792)/
LÜHITEKSTID
§ 134. “Kogu Pühakiri on terviklik raamat ning see terviklik Raamat on Kristus, sest kogu jumalik Kiri kõneleb Kristusest ja läheb Kristuses täide” (Hugo de Saint-Victor, De arca Noe, 2,8:PL 176,642 C).
§ 135. “Pühad Kirjad sisaldavad Jumala Sõna ja kuna nad on sisendatud, on nad tõepoolest Jumala Sõna” (DV 24).
§ 136. Jumal on Pühakirja autor, inspireerides inimestest kirjapanijaid. Ta on neis tegev ja tegutseb nende kaudu. Sellega on tagatud, et Kirjad õpetavad eksimusvabalt päästvaid tõdesid (vrd DV 11).
§ 137. Inspireeritud Kirjade seletamisel tuleb eelkõige silmas pidada seda, mida Jumal pühade autorite läbi meie päästmiseks öelda tahab. ”Seda, mis tuleb Vaimust, saab täiuslikult taibata ainult sellesama Vaimu tegevuse abil” (Origenes, Homilia in Exodum, 4,5).
§ 138. Vana Testamendi neljakümmend kuut ning Uue Testamendi kahtekümmend seitset raamatut tunnistab ja austab Kirik kui inspireerituid.
§ 139. Neljal Evangeeliumil on keskne koht, kuna nende kese on Kristus.
§ 140. Jumala plaani ning Ilmutuse ühtsusest järeldub mõlema Testamendi ühtsus. Vana Testament valmistab ette Uut, kusjuures viimane viib täiusele Vana Testamendi. Mõlemad valgustavad üksteist, mõlemad on tõene Jumala Sõna.
§ 141. “Kirik on alati pühasid Kirju austanud, nii nagu ta austab Kristuse Ihu ennast” (DV 21). Mõlemad toidavad ja juhivad kristlikku elu. “Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal” (Ps 119:105; vrd Js 50:4).
Kolmas peatükk. INIMESE VASTUS JUMALALE
§ 142. Ilmutuse kaudu “kõnetab … nähtamatu Jumal oma ülevoolavast armastusest inimesi sõpradena ja suhtleb nendega, et neid kutsuda ja vastu võtta endaga osadusse” (DV 2). Sobivaks vastuseks sellele kutsele on usk. /1702/
§ 143. Usu kaudu allutab inimene oma mõistuse ja tahte täielikult Jumalale. Ta annab end ilmutavale Jumalale kogu oma olemusega nõusoleku (vrd DV 5). Pühakiri nimetab inimese sedalaadi vastust end ilmutavale Jumalale “usukuulekuseks” (vrd Rm 1:5;16, 26). /2087/
§ 1. artikkel. MINA USUN
§ 144. Usus kuuletuda (ld ob-audire) tähendab vabatahtlikku allumist kuuldud sõnale, kuna selle tõesuse tagab Jumal, kes on Tõde ise. Pühakiri seab meile kuulekuse eeskujuks Aabrahami. Püha Neitsi Maarja on selle kuulekuse kõige täiuslikumaks kehastuseks.
Aabraham – “kõikide usklike isa”
§ 145. Esiisade usu kiidukõnes rõhutab kiri heebrealastele eriliselt Aabrahami usku: “Usus oli Aabraham kuulekas, kui teda kutsuti minema paika, mille ta pidi saama pärandiks, ja ta läks välja, teadmata, kuhu ta läheb” (Hb 11:8; vrd 1 Ms 12:1-4). Usule tuginedes elas ta Tõotatud Maal (vrd 1 Ms 23:4) võõra ja rändurina. Usule tuginedes sai Saara temalt tõotatud poja. Lõpuks, usule tuginedes, tõi Aabraham oma ainsa poja ohvriks (vrd Hb 11:7). /59,2570,489/
§ 146. Aabraham kehastab seega usu definitsiooni, mille esitab kiri heebrealastele: “Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus” (Hb 11:1). “Aabraham uskus Jumalat ja see arvestati talle õiguseks” (Rm 4:3; vrd 1 Ms 15:6). Kuna ta “sai vägevaks usus” (Rm 4:20), on Aabraham “kõikide isa, kes usuvad … “(Rm 4:11; vrd Rm 4:18; 1 Ms 15:5). /1819/.
§ 147. Vana Testament on rikas sellise usu tunnistustest. Kiri heebrealastele peab kiidukõne esiisade eeskujulikule usule, mille “kohta on ju esivanemad saanud tunnistuse” (Hb 11:2; vrd Hb 11:39). Ent “Jumal on midagi paremat näinud ette meile” (Hb 11:40): armu uskuda Tema Pojasse Jeesusesse Kristusesse, “usu Alustajasse ja Täidesaatjasse” (Hb 12:2). /839/
Maarja – “Õnnis on see, kes on uskunud”
§ 148. Neitsi Maarja kehastab kõige täiuslikumat usukuulekust. Kuna ta uskus, et “Jumala käes ei ole ükski asi võimatu” (Lk 1:37; vrd 1 Ms 18:14), võttis ta ingli toodud kuulutuse ja tõotuse usus vastu ning andis oma nõusoleku: “Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi! ” (Lk 1:38). Eliisabet tervitab teda: “Ja õnnis on naine, kes on uskunud, et läheb täide, mis Issand talle on kõnelnud” (Lk 1:45). Selle usu tõttu kiidavad teda õndsaks kõik inimpõlved (vrd Lk 2:35). /494,2617,506/
§ 149. Terve elu jooksul, ka viimse katsumuse ajal (vrd Lk 2:35), kui Tema Poeg Jeesus ristil suri, ei vankunud Maarja usk. Ta ei loobunud hetkekski uskumast, et “läheb täide” Jumala Sõna. Seepärast austab Kirik Maarjat kui kirkaimat usulist isiksust. /909,507,829/
Uskuda üksnes Jumalat
§ 150. Usk on inimese isiklik seotus Jumalaga ning ühtaegu lahutamatu vabast nõustumisest kogu Jumala ilmutatud tõega. Enese isikliku sidumise Jumalaga jailmutatud tõe tunnistamise pärast erineb kristlik usk inimisikusse uskumisest. Enda täielikult Jumala kätte usaldamine ning selle absoluutne uskumine, mida Ta ütleb, on õige ja hea. Asjatu ja vale oleks sellise usu kinkimine loodule (vrd Jr 17:5-6; Ps 40:5;146:3-4). /222/
Uskuda Jeesusesse Kristusesse, Tema Pojasse
§ 151. Kristlaste jaoks on usk Jumalasse lahutamatu usust sellesse, kelle Ta läkitas, Tema “armastatud Pojasse”, kellest Tal on hea meel (vrd Mk 1:11) ja kellele Ta käsib meil kuuletuda (vrd Mk 9:7). Issand ise ütleb oma jüngritele: „Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse!“ (Jh 14:1). Me võime uskuda Jeesusesse Kristusesse, sest Tema on ise Jumal, Jumala Sõna, kes sai lihaks: „Keegi ei ole iialgi näinud Jumalat. Ainusündinud Poeg, kes on Isa rinna najal, Tema on meile teate toonud“ (Jh 1:18). Kuna Ta „on näinud Isa“ (Jh 6: 46), on Ta ainuke, kes Teda tunneb ja võib Teda ilmutada (vrd Mt 11:27). /424/
Uskuda Pühasse Vaimusse
§ 152. Pole võimalik uskuda Jeesusesse Kristusesse, osa saamata Tema Vaimust. Püha Vaim ilmutab inimestele, kes on Jeesus. “Ükski ei suuda öelda: “Jeesus on Issand!” muidu kui Pühas Vaimus” (1 Kr 12:3). “Vaim uurib läbi kõik, ka Jumala sügavused. …
Samuti ei tea ükski Jumala mõtteid peale Jumala Vaimu” (1 Kr 2:10-11). Üksnes Jumal tunneb Jumalat täielikult. Me usume Pühasse Vaimusse, sest Ta on Jumal. /243,683/
Kirik tunnistab lakkamatult oma usku Ainujumalasse, Isasse, Pojasse ja Pühasse Vaimusse. /232/
Usk on arm
§ 153. Kui püha Peetrus tunnistab, et Jeesus on Messias, elava Jumala Poeg, ütleb Jeesus talle: “Seda ei ole sulle ilmutanud liha ja veri, vaid minu Isa, kes on Taevas” (Mk 16:17; vrd Gl 1:15; Mt 11:25). Usk on Jumala kingitus, Tema poolt sissevalatud üleloomulik voorus. ”Sellise usu teostamiseks on vaja Jumala ennetavat ja abistavat armu ning seesmist abi Pühalt Vaimult, kes liigutab südant ja pöörab selle Jumala poole, avab mõistuse silmad ning „annab kõigile tõega nõustumise ja uskumise rõõmu“” (DV 5). /1996,2609/
Usk on inimlik akt
§ 154. Uskuda on võimalik ainult armu ning Püha Vaimu seesmise toetuse läbi. Ning ometi on usk tõeliselt inimlik akt. Jumala usaldamine ning Tema ilmutatud tõdedega nõustumine pole vastuolus ei inimese vabaduse ega mõistusega. Juba inimestevahelistes suhetes pole selle uskumine, mida inimesed ütlevad enda ja oma eesmärkide kohta ega ka nende lubaduste uskumine vastuolus meie väärikusega (näiteks kui mees ja naine abielluvad). Uskudes inimesi, astume nendega osadusse. Järelikult on veelgi vähem meie väärikusega vastuolus “osutada usus täit mõistuse ja tahte kuulekust end ilmutavale Jumalale” (Vatikani I Kirikukogu: DS 3008) ja sel moel Temaga tihedasse osadusse astuda. /1749,2126/
§ 155. Usus tegutsevad inimese mõistus ja tahe kooskõlas Jumala armuga: Credere est actus intellectus assentientis veritati divinae ex imperio volunatis a Deo motae per gratiam – “Usk on mõistuse akt, milles Jumala käsul armu läbi liikumapandud tahe jumaliku tõega nõustub” (Aquino p. Thomas, Summa theologiae, II-II,2,9; Vatikani I Kirikukogu: DS 3010). /2008/
Usk ja mõistus
§ 156. Põhjus uskumiseks ei seisne selles, et ilmutatud tõed meie loomuliku mõistuse valguses tõestena ja ilmselgetena näivad. Me usume “end ilmutava Jumala autoriteedi enese tõttu, kes ei eksi ise ega saa meid eksitada” (Vatikani I Kirikukogu: DS 3009). “Et usukuulekus sellegipoolest mõistusega kooskõlas oleks, tahtis Jumal, et Püha Vaimu seesmise abiga seonduksid ka Tema Ilmutuse välised tõendid” (samas: DS 3009). Nõnda on Kristuse ja pühakute imed (vrd Mk 16:20; Hb 2:4), ennustused, Kiriku pühadus ja tema levimine, tema viljakus ja püsivus “kindlad ja kõikide tunnetamisvõimele sobilikud jumaliku Ilmutuse märgid” (DS 3009), „usutavuse põhjused“ (vrd DS 3013), mis näitavad, et nõustumine usus „pole mingil juhul vaimu pime otsus“ (DS 3010). /1063, 2465,548,812/
§ 157. Usk on kindel, kindlam kui igasugune inimlik tunnetus, sest ta rajaneb Jumala Sõnal, mis ei saa eksitada. Küll aga võivad ilmutatud tõed inimlikule mõistusele ja kogemusele hämarad tunduda, kuid „kindlus, mille annab jumalik valgus, on suurem kui loomuliku mõistuse abil saavutatud kindlus” (Aquino p. Thomas, Summa Theologiae, II-II,171,5. obj.3). “Kümned tuhanded raskused ei saa põhjustada ühtainsatki kahtlust” (J. H. Newman, Apologia pro vita sua). /2088/
§ 158. „Usk püüdleb mõistmisele“ (p. Anselm Canterburyst, Proslogion, proemium: PL 153,225 A). Kes tõeliselt usub, püüab seda, kellesse ta usub, paremini mõista ning Tema ilmutatust paremini aru saada. Sügavam tunnetus omakorda kutsub esile tugevama, üha enam armastusest hingestatud usu. Usu arm avab “südame silmad” (Ef 1:18), et mõista elavalt Ilmutuse sisu, see tähendab tervet Jumala nõu ja usu müsteeriumi, nende seoseid omavahel ja Kristusega, ilmutatud müsteeriumi keskmega. ”Et Ilmutusest arusaamine üha süveneks, täiustab Püha Vaim usku pidevalt oma andide läbi” (DV 3).Sel moel teostub see, mida ütles püha Augustinus: “Ma usun, et mõista ja ma mõistan, et paremini uskuda” (Sermo 43,7,9:PL 38,258). /2705,1827,90,2518/
§ 159. Usk ja teadus. ”Hoolimata sellest, et usk ületab mõistuse, ei saa eales usu ja mõistuse vahel olla tõelist vastuolu, sest seesama Jumal, kes ilmutab saladusi ja kingib usu, on inimese vaimu asetanud mõistuse valguse. Jumal ei saa aga iseendale vastu rääkida ega tõde eales tõega vastuolus olla” (Vatikani I Kirikukogu: DS 3017). “Seepärast ei saa ükski teadus, kui ta tõesti tegutseb teaduslikul kombel ja kõlbelisi norme järgides, Jumalale tõeliselt vastanduda, kuna nii ilmalikud kui ka usulised asjad lähtuvad mõlemad ühest ja samast Jumalast. See, kes alandlikult ja püsivalt asjade saladusi uurida püüab, võetakse ka siis, kui ta ise sellest teadlik pole, Jumala käekõrvale, kes kõiki olendeid kannab ja teeb nad selleks, kes nad on” (GS 36,2). /283,2293/
Usu vabadus
§ 160. Et usk oleks kooskõlas inimliku loomusega, peab “inimene oma usuga vabatahtlikult Jumalale vastama”, seepärast ei tohi “kedagi vastu tema tahtmist sundida usku vastu võtma … Sest usuakt on tema enese loomuse kohaselt vabatahtlik” (DH 10; vrd CIC can. 748 par.2). “Jumal kutsub inimest oma teenistusse tões ja vaimus ning ta saab selle kutse läbi süümekohustuse, mitte aga -sunni … See on aga täiuslikult avaldunud Jeesuses Kristuses” (DH 11). Kristus kutsus küll usule ja meeleparandusele, kuid mingil juhul ei sundinud selleks. “Ta andis tunnistust tõest, kuid sellegipoolest ei tahtnud Ta seda neile, kes Talle vastu rääkisid, vägivaldselt peale sundida. Tema Riik … kasvab armastuse väel, kus Kristus ristil ülendatuna inimesi enese juurde tõmbab” (DH 11). /1738,2106, 616/
Usu hädavajalikkus
§ 161. Uskuda Jeesusesse Kristusesse ja sellesse, kes Ta meie õndsuse pärast läkitas, on õndsusele jõudmiseks hädavajalik (vrd Mk 16:16; Jh 3:26;6:40). “Aga ilma usuta on võimatu olla [Jumalale] meelepärane” (Hb 11:6) ning jõuda Tema laste seisusesse, kellelegi pole eales ilma usuta õigeksmõistmist osaks saanud ja keegi ei saa igavesse ellu, kui ta ei pea usus lõpuni vastu“ (vrd Mt 10:22; 24:13; Vatikani I Kirikukogu: DS 3012; vrd Tridenti Kirikukogu: DS 1532). /432,1257,846/
Püsimine usus
§ 162. Usk on armu kingitus, mille Jumal inimesele annab. Me võime selle hindamatu kingi kaotada. Püha Paulus juhib sellele Timoteose tähelepanu: ”et sa … võitleksid head võitlust, säilitades usku ja puhast südametunnistust, mille mõned on enesest ära tõuganud, ja nende usulaev on läinud põhja” (1 Tm 1:18-19). Et elada usus, olla valvas ja lõpuni püsima jääda, peame end toitma Jumala Sõnast ja Issandat paluma, et Ta usku kasvataks (vrd Mk 9:24; Lk 17:5;22,32). Usk peab olema “tegev armastuse läbi” (Gl 5:6; vrd Jk 2:14-26), lootusest kantud (vrd Rm 15:13) ja juurdunud Kiriku usku. /2089,1037,2016, 2573,2849/
Usk – igavese elu algus
§ 163. Usk lubab meil juba ennetavalt nautida õndsakstegeva Jumala-vaatlemise rõõmu ja valgust, mis on meie maise teekonna siht. Siis näeme Jumalat “palgest palgesse” (1 Kr 13:12), “nii, nagu Ta on” (1 Jh 3:2). Usk on seega juba igavese elu algus. /1088/
“Me ootame meile armust tõotatud varade nautimist. Kui me vaatleme neid usus nagu peeglist, siis on nad juba kohalolevad” (p. Basilius Suur, Liber de Spiritu Sancto, 15,36:PG 32,132; vrd Aquino p. Thomas, Summa theologiae, II-II,4,1).
§ 164. Nüüd aga „me käime usus, mitte nägemises” (2 Kr 5:7) oma teed ning tunnetame Jumalat nagu peeglis, salapäraselt ja ebatäiuslikult (vrd 1 Kr 13:12). Usku valgustab Jumal, kellele see on suunatud, sellegipoolest elatakse sageli pimedas. Usk võib saada ränga katsumuse osaliseks. Maailm, milles me elame, näib sageli olevat äärmiselt kaugel sellest, mida me usume. Kurja ja kannatuse, ebaõigluse ja surma kogemused näivad rõõmusõnumile vastu rääkivat. Nad võivad usku kõigutada ning sellele katsumuseks saada. /2846,309,1502,1006/
§ 165. Siis tuleb meil pöörduda usutunnistajate poole: Aabrahami, kes „uskus, kui lootus näis lootusetu” (Rm 4:18), Neitsi Maarja, kes “usu palverännakul” (LG 58) oma Poja kannatustes ja Tema hauaöös osaledes jõudis isegi “usuöösse” (Johannes Paulus II, ringkiri Redemptoris Mater, 18), ning hulga teiste usutunnistajate poole. “Seepärast ka meie, kelle ümber on nii suur pilv tunnistajaid, pangem maha kõik koormav ja patt, mis hõlpsasti takerdab meid, ja jookskem püsivusega meile määratud võidujooksu! Vaadakem üles Jeesusele, usu alustajale ja täidesaatjale” (Hb 12:1-2).
§ 2. artikkel. MEIE USUME
§ 166. Usk on isiklik akt: inimese vaba vastus end ilmutava Jumala kutsele. Ent usk pole eraldatud akt. Keegi ei saa omaette uskuda, nagu ka keegi ei saa omaette elada. Keegi pole ise endale usku andnud, nagu ka keegi pole ise endale elu andnud. Usklik on usu vastu võtnud teistelt, seega tuleb tal seda teistele edastada. Meie armastus Jeesuse ja inimeste vastu sunnib meid teistele oma usust rääkima. Iga usklik on seega justkui lüli pikas usklike ahelas. Ma ei saa uskuda, kui mind ei kanna teiste usk ja ma kannan oma usuga kaasa teiste usku.
§ 167. “Mina usun” (Apostellik usutunnistus): see on Kiriku usk, nagu seda iga usklik eelkõige ristimisel isiklikult tunnistab. “Meie usume” (Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus): see on Kiriku usk, nagu seda tunnistavad kirikukogule kokku tulnud piiskopid või liturgiaks kokku tulnud usklikud. “Mina usun”: nii kõneleb ka Kirik, meie Ema, kes oma usu kaudu Jumalale vastab ja meid ütlema õpetab: “Mina usun”, “Meie usume”. /1124,2040/
§ 168. Esiteks on Kirik see, kes minu usku kannab, toidab ja toetab. Esiteks on Kirik see, kes kõikjal Issandat tunnistab (“Üle terve ilmamaa püha Kirik Sind tunnistab”, laulame hümnis Te Deum) ning koos temaga ja temas lisandume ka meie, samuti tunnistades: “Mina usun”, “Meie usume”. Kiriku kaudu võtame ristimise läbi vastu usu ja uue elu Kristuses. Rooma riituses küsib ristija ristitavalt: “Mida sa palud Jumala Kirikult?” Vastuseks on: “Usku” – “Mida usk sulle annab?” – “Igavese elu” (RR, OBA). /1253/
§ 169. Päästmine tuleb üksnes Jumalalt, kuid kuna me võtame usuelu vastu Kiriku kaudu, on ta meie Ema. “Me usume Kirikut kui meie taassünni Ema, ja mitte Kirikusse, justkui oleks ta meie pääsemise autor” (Faustus Riez’ist, De Spiritu Sancto, 1,2: CSEL 21,104). Meie Emana on ta ka meie kasvataja usus. /750,2030/
§ 170. Me ei usu vormeleid, vaid tegelikkust, mida nad väljendavad ja mida usk lubab meil “puudutada”. ”Uskliku usu akti sihiks pole ütlus, vaid väljaöeldud tegelikkus” (Aquino p. Thomas, Summa theologiae, II-II,1,2 ad 2). Kuid me läheneme sellele tegelikkusele usuvormelite abil. Need võimaldavad usku väljendada ja edastada, seda koguduses pühitseda, omaks võtta ning üha enam sellest elada. /186/
§ 171. Kui “tõe sammas ja alustugi” (1 Tm 3:15) säilitab Kirik ustavalt “pühadele kord antud usku” (Jd 3). Ta hoiab meeles Kristuse sõnu, ta edastab põlvest põlve apostlite usutunnistust. Nagu ema, kes õpetab lapsi rääkima ning selle kaudu aru saama ja suhtlema, õpetab Kirik, meie Ema, meile usu keelt, et meid juhatada usu mõistmisele ja selles elamisele. /78,84,57,185/
§ 172. Juba sajandeid tunnistavad Kirikus arvukad keeled, kultuurid, rahvad ja rahvused oma ainsat, Issandalt vastu võetud ja ainsamas ristimises edasi antud usku, mis juurdub veendumuses, et kõigil inimestel on vaid üks Jumal ja Isa (vrd Ef 4:4-6). Püha Irenaeus Lyonist, üks tunnistajate seast, selgitab: /813/
§ 173. “Kirik ulatub üle terve maailma kuni maa äärmiste piirideni. Ta on apostlitelt ja nende õpilastelt vastu võtnud usu … ja säilitab (seda sõnumit ja seda usku) nii, nagu ta selle vastu võttis, nagu elaks ta ühes ainsas majas, usub seda, nagu oleks tal vaid üks hing ja üks süda ning kuulutab ja edastab oma õpetust nii ühehäälselt, nagu oleks tal vaid üks suu” (Adversus haereses, I,10,1-2).
§ 174. “Ja kui ka maailmas leidub mitmeid keeli, on Pärimuse sisu ainus ja samane. Germaanias rajatud kirikud ei usu ega edasta usku ja pärimust teisiti kui Hispaanias või keltide juures, kui Oriendis või Egiptuses, Liibüas või maailma keskmes …” (Sealsamas). “Kiriku sõnum on tõene ja usaldatav, sest tema juures ilmneb terves maailmas üks ja sama tee õndsusele” (Adversus haereses, V,20,1).
§ 175. “Seda usku, mille me oleme Kirikult vastu võtnud, hoiame hoolikalt. Nagu hinnaline aare, mida säilitatakse suurepärases anumas, nooreneb usk Jumala Vaimu mõjul ning noorendab ka anumat, milles ta sisaldub” (Adversus haereses, III,24,1).
LÜHITEKSTID
§ 176. Usk on terve inimese isiklik seotus end ilmutava Jumalaga. See haarab mõistuse ja tahte nõusoleku end ilmutava Jumala tegude ja sõnadega.
§ 177. “Uskuda” tähendab seega kahesugust seost: isikuga ja tõega; usuakt suundub tõele usalduse läbi isiku suhtes, kes sellest tõest tunnistab.
§ 178. Meil ei tule uskuda kellessegi teisesse peale Jumala: Isa, Poja ja Püha Vaimu.
§ 179. Usk on Jumala üleloomulik and. Uskumiseks vajab inimene Püha Vaimu seesmist abi.
§ 180. Usk on teadlik ja vaba inimlik akt, mis vastab inimisiksuse väärikusele.
§ 181. Usk on kiriklik akt. Kiriku usk ennetab meie usku, põhjustab, kannab ja toidab seda. Kirik on kõigi usklike Ema. “Kellelegi ei või Jumal olla Isaks, kui Kirik pole talle Emaks” (p. Cyprianus, De catholicae unitate Ecclesiae: PL 4,503 A).
§ 182. “Me usume kõike, mis sisaldub Jumala kirjapandud või pärimuslikus sõnas ning mida Kirik Jumala ilmutatud tõena uskumiseks esitab” (SPF 20).
§ 183. Usk on õndsuseks hädavajalik. Issand ise ütleb: “Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka” (Mk 16:16).
§ 184. “Usk on selle tunnetuse eelmaitse, mis meid tulevases elus õndsaks teeb” (Aquino p. Thomas, Compendium theologiae, I, 2).
Esimene peatükk. „MINA USUN JUMALASSE"
§ 185. See, kes ütleb: „Mina usun”, ütleb: ”Ma nõustun sellega, mida meie usume”. Osadus usus vajab ühist usukeelt, mis on kõigile siduv ning ühendab kõiki ühe ja sama usu tunnistamises. /171,949/
§ 186. Algusest peale väljendas ja edastas apostellik Kirik oma usku lühikestes, kõikidele siduvates täpsetes sõnastustes (vrd nt Rm 10:9). Peatselt tahtis aga Kirik oma usus olulist koondada ka orgaanilistesse, liigendatud kokkuvõtetesse, mis olid määratud peamiselt ristitavatele:
“Seda usu kokkuvõtet ei koostanud inimlik meelevaldsus, vaid võeti kokku terves Pühakirjas sisalduvad olulisemad õpetused, koondades nad ühte usuõpetusse. Nagu tillukeses sinepiivas peitub hulgaliselt võrseid, sisaldab ka usu kokkuvõte vähestes sõnades kõiki Vana ja Uue Testamendi usulisi tunnetusi” (p. Cyrillus Jeruusalemmast, Catecheses illuminandorum, 5,12:PG 33,521-524).
§ 187. Usu lühikokkuvõtteid nimetatakse usutunnistusteks, kuna nad võtavad lühidalt kokku usu, mida kristlased tunnistavad. Neid nimetatakse ka kreedodeks, kuna nad algavad ladina keeles tavaliselt sõnaga Credo – „Mina usun“. Neid nimetatakse ka ususümboliteks.
§ 188. Kreeka sõna symbolon tähistab pooleksmurtud eseme (näiteks pitsati) üht poolt ning seda kasutati tunnusmärgina. Mõlemad osad pandi kokku, tuvastamaks omaniku isikut. Ususümbol on seega usklike äratundmise ja osaduse märk. Symbolon tähendab sel juhul ka kogumikku, kokkuvõtet, ülevaadet. Ususümbolis on kokku võetud põhilised usutõed. Seetõttu on ta katehheesi esmaseks pidepunktiks ja alustekstiks.
§ 189. Usutunnistust tunnistatakse esimest korda ristimisel. Ususümbol on eelkõige ristimise tunnistus. Kuna ristimist jagatakse “Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse” (Mt 28:19), liigendatakse ristimisel tunnistatavad usutõed kolmeks, vastavalt nende seostele püha Kolmainsuse kolme isikuga. /1237,232/
§ 190. Seega on ususümbolil kolm põhiosa: “Esimeses osas tuleb juttu Jumala esimesest isikust ja Tema imelisest loomistööst; teises osas räägitakse teisest isikust ning inimese lunastamise saladusest; kolmandas osas kõneldakse kolmandast isikust, meie õndsuse algatajast ning allikast” (Catechismus Romanus, 1,1,4). Need on “meie ristimispitseri kolm osa” (p. Irenaeus, Demonstratio apostolica, 100).
§ 191. Need kolm põhiosa erinevad üksteisest, ent on omavahel seotud. “Võrdluse järgi, mida tihti kasutasid kirikuisad, nimetame me neid artikliteks (liikmeteks). Nõnda nagu keha erinevad osad üksteisest erinevad, nimetame ka usutunnistuses iga üksikut lauset, mida meile uskumiseks esitatakse, täiesti sobilikult artikliks“ (Catechismus Romanus, 1,1,4). Iidse traditsiooni alusel, millest tunnistab juba püha Ambrosius (vrd Explanatio Symboli, 8:PL 17,1158 D), loendatakse tavaliselt 12 kreedo artiklit, et apostelliku usu tervikut näitlikustada apostlite arvuga.
§ 192. Vastavalt erinevate ajastute nõuetele koostati aegade jooksul arvukalt usutunnistusi või -sümboleid: need on mitmete vanade, apostellike kirikute usutunnistused (vrd DS 1-64); Quimcumque, nimetatud ka püha Athanasiuse usutunnistuseks (vrd DS 75-76), teatavate kontsiilide ja sinodite usutunnistused (vrd Toledo sinod: DS 525-541; Lateraani IV Kirikukogu: DS 800-802; Lyoni II Kirikukogu: DS 851-861; Tridenti Kirikukogu DS 1862-1870) ja mõnede paavstide koostatud tekstid, nt Fides Damasi (DS 71-72) ja 1968. aastal Paulus VI koostatud Jumalarahva kreedo.
§ 193. Ühtegi erinevatel ajastutel koostatud Kiriku usutunnistust ei saa pidada vananenuks või väärtusetuks. Nad kõik hõlmavad lühidalt algusest peale ja kõikidel aegadel usutut ning aitavad meil täna seda haarata ning süvendatult mõista.
Kahel usutunnistusel on Kirikus eriline koht:
§ 194. Apostellik usutunnistus, mis onnime saanud sellest, et ta õigusega kehtib kui ustav apostlite usu kokkuvõte. See on Rooma Kiriku iidne ristimistunnistus, mistõttu on tal suur autoriteet: ”See on sümbol, mida säilitas Rooma Kirik, kus asus Peetruse, apostlite seas esimese Tool ning kuhu tema tõi ühise usu õpetuse” (p. Ambrosius, Explanatio Symboli, 7:PL 17,1158 D).
§ 195. Ka niinimetatud Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus omab suurt autoriteeti, kuivõrd ta lähtub kahest esimesest üleilmsest kirikukogust (325 ja 381) ning on veel tänapäevalgi ühine kõigile suurtele Ida ja Lääne kirikutele. /242,245,465/
§ 196. Meie usu esitus toetub Apostellikule usutunnistusele, mis kujutab endast teatud mõttes vanimat Rooma katekismust. Esitust täiendavad aga pidevad viited Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistusele, mis on sageli põhjalikum ning üksikasjalikum.
§ 197. Võtkem omaks meie elu muutva usu tunnistus samal moel, nagu see toimus ristimisel, mil kogu meie elu usaldati “õpetuse selle kuju” kätte. Usus kreedo palvetamine tähendab ühendusse astumist Jumal Isa, Poja ja Püha Vaimuga, samas tähendab see aga ka seotust üleilmse Kirikuga, kes meile usku vahendab ja kelle osaduses ka meie usume.
“See ususümbol on vaimulik pitser, meie südame mõtisklev vaatlus ning pidevalt kohalolev valvur; ta on kindlasti meie hinge aare” (p. Ambrosius, Explanatio Symboli, 7:PL 17,1155 C). /1064,1274/
§ 198. Meie usutunnistus algab Jumalast, sest Jumal on „esimene ja viimane“ (Js 44:6). Ta on kõige algus ja lõppsiht. Kreedo algab Jumal Isast, sest Isa on Pühima Kolmainsuse esimene isik. Meie ususümbol algab maa ja taeva loomise tunnistamisest, sest loomine on kõikide Jumala tegude alguseks ja aluseks.
§ 1. artikkel “Mina usun Jumalasse, kõigeväelisse Isasse, taeva ja maa Loojasse”
§ 1. “Mina usun Jumalasse”
§ 199. “Mina usun Jumalasse”: see usutunnistuse kinnitus on ka kõige põhjapanevam. Kogu tunnistus kõneleb Jumalast, ja kui ta kõneleb ka maailmast ja inimesest, sünnib see siiski suhtes Jumalaga. Kõik kreedo artiklid sõltuvad esimesest, nii nagu kõik dekaloogi käsud on esimese käsu edasiarendus. Järgnevad artiklid võimaldavad meil paremini Jumalat tunnetada sellisena, nagu Ta ennast järk-järgult inimesele ilmutas. “Õigusega tunnistavad usklikud kõigepealt, et nad usuvad Jumalasse” (Catechismus Romanus, 1,2,6). /2083/
§ 200. Nende sõnadega algab Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus. Vana Testamendi jumalikus ilmutuses juurduv ainsa Jumala tunnistamine on lahutamatult seotud Jumala olemasolu tunnistamisega ning on samamoodi põhjapanev. Jumal on üks; on olemas vaid üks Jumal. “Kristlik usk jäädvustab ja tunnistab … et Jumal on üks loomuselt, substantsilt ja olemuselt” (Catechismus Romanus, 1,2,2). /2085/
§ 201. Iisraelile, iseenda valitud rahvale ilmutas Jumal end ainsana: “Kuule, Iisrael! Issand, meie Jumal Issand, on ainus. Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest!” (5 Ms 6:4-5). Prohvetite läbi kutsub Jumal Iisraeli ja kõiki rahvaid üles pöörduma Tema, ainsa Jumala poole: “Pöörduge minu poole ja laske endid päästa, kõik maailma ääred, sest mina olen Jumal ja kedagi teist ei ole! … Minu ees peab nõtkuma iga põlv, kõik keeled peavad andma mulle vande. Üksnes Issandas – nõnda öeldakse minu kohta – on õigus ja jõud“ (Js 45:22-24; vrd Fl. 2:10-11). /2083/
§ 202. Jeesus ise kinnitab, et Jumal on “ainus Issand” ning Teda tuleb armastada „kogu oma südamega ja kogu oma hingega, kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga“ (Mk 12:29-30). Samal ajal annab Jeesus teada, et on ise “Issand” (vrd Mk 12:35-37). Tunnistus, et “Jeesus on Issand”, on küll kristliku usu eripära. See pole aga vastuolus usuga ainsasse Jumalasse. Ka usk Pühasse Vaimu, “Issandasse ja Elustajasse”, ei loo mingeid lõhesid ainsasse Jumalasse. /446, 152/
“Me usume kindlalt ja tunnistame siiralt, et vaid üks on tõeline, igavene, mõõtmatu ja muutumatu, mõistetamatu, kõigeväeline ja sõnulväljendamatu Jumal, Isa, Poeg ja Püha Vaim: küll kolm isikut, ent üks olemus, üks substants või täiesti lihtne loomus” (Lateraani IV Kirikukogu, DS 800). /42/
§ 203. Oma rahvale Iisraelile ilmutas Jumal end selle kaudu, et andis neile teada oma nime. Nimi väljendab isiku olemust, identiteeti ning tema elu mõtet. Ka Jumalal on nimi. Ta pole nimetu vägi. Oma nime teatavaks tegemine tähendab enda tutvustamist: teataval määral tähendab see iseenda saladuse reetmist, enda kättesaadavaks tegemist, et isikut saaks sügavamalt tunnetada ning teda kutsuda. /2143, 2808/
§ 204. Jumal ilmutas end oma rahvale sammhaaval ja erinevate nimede all. Põhiliseks ilmutuseks nii Vana kui Uue Testamendi jaoks oli aga Jumala nime ilmutamine Moosesele põlevast põõsast enne Egiptusest põgenemist ning lepingut Siinail. /63/
Elav Jumal
§ 205. Jumal kutsub Moosest põlevast kibuvitsapõõsast, mis ometi ära ei põle. Ta ütleb Moosesele: “Mina olen sinu vanemate Jumal, Aabrahami Jumal, Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal!” (2 Ms 3:6). Jumal on isade Jumal, kes kutsus patriarhe ja saatis neid rännuteedel. Ta on ustav ja kaastundlik Jumal, kes mäletab isasid ja neile antud tõotusi. Ta tuleb nende järeltulijaid orjapõlvest vabastama. Ta on Jumal, kes suudab ja tahab seda teostada, sõltumata ajast ja ruumist. Ta teostab selle plaani oma kõigeväelisuse läbi. /2575, 268/
“Ma olen, kes ma olen”
“Siis Mooses ütles Jumalale: „Vaata, kui ma lähen Iisraeli laste juurde ja ütlen neile: Teie vanemate Jumal on mind läkitanud teie juurde, aga nemad küsivad minult: Mis ta nimi on?, mis ma siis neile pean vastama?“
Ja Jumal ütles Moosesele: „Ma olen see, kes ma Olen!“ Ja Ta jätkas: „Ütle Iisraeli lastele nõnda: „Ma Olen“ on mind läkitanud teie juurde.“
Ja Jumal ütles Moosesele veel: „Ütle Iisraeli lastele nõnda: Jahve, teie vanemate Jumal, Aabrahami Jumal, Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal on mind läkitanud teie juurde; see on igavesti mu nimi ja nõnda peab mind hüütama põlvest põlve!” (2 Ms 3:13-15).
§ 206. Ilmutades oma salapärast nime JHWH – “Ma olen, kes ma olen” või „Ma olen see, kes on“ –, teatab Jumal seda, kes Ta on ja kuidas Teda kõnetada. Jumala nimi on salapärane samal moel, nagu Jumal ise on salapärane. See on ilmutatud nimi ning samaaegselt teataval määral keeldumine nime ilmutamisest. Just seeläbi väljendab ta aga kõige paremini seda, mida Jumal endast kujutab: Ta on üle kõigest, mida me endale ette kujutada või mida me sõnastada suudame, Ta on lõpmatult ülev. Ta on “ennast varjav Jumal” (Js 45:15); Tema nimi on väljaöeldamatu (vrdl Koht 13:8, LXX), kuid samas on Ta Jumal, kes inimesele oma läheduse kingib. /43/
§ 207. Koos oma nimega ilmutab Jumal ühtaegu oma ustavuse, millel pole algust ega lõppu; mis haarab nii minevikku („mina olen sinu vanemate Jumal“ – 2 Ms 3:6) kui tulevikku („mina olen sinuga“ – 2 Ms 3:12). Jumal, kes nimetab end “ma olen”, ilmutab end alati kohaloleva Jumalana; Jumalana, kes on alati oma rahva juures, et teda päästa.
§ 208. Tajudes Jumala salapärast ja lummavat kohalolekut, tajub inimene, kui tühine ta on. Põleva okaspõõsa ees võtab Mooses sandaalid jalast ning varjab jumaliku auhiilguse ees oma näo (vrd 2 Ms 3:5-6). Nähes kolmekordselt püha Jumala auhiilgust, hüüab Jesaja: “Häda mulle, sest ma olen kadunud! Sellepärast et ma olen roojane mees huultelt…” (Js 6:5). Nähes jumalikke märke, mille Jeesus toime pani, hüüab Peetrus: “Mine minu juurest ära, Issand, sest ma olen patune mees” (Lk 5:8). Kuid kuna Jumal on püha, suudab Ta andestada inimesele, kes end Tema ees patuseks tunnistab: “Ma ei tee teoks oma tulist viha… sest ma olen Jumal, aga mitte inimene, ma olen su keskel Püha” (Ho 11:9). Nõnda ütleb ka apostel Johannes: “Ja me võime kinnitada Tema ees oma südant, et olgu mis tahes, milles meie süda meid süüdistab, Jumal on siiski meie südamest suurem ja Tema teab kõik” (1 Jh 3:19-20).
§ 209. Aukartusest Jumala pühaduse ees ei nimeta Iisraeli rahvas Jumala nime. Pühakirja lugemisel asendatakse Tema ilmutatud nimi jumaliku tiitliga “Issand” (Adonai, kreeka keeles Kyrios). Selle tiitliga antakse pidulikult teada ka Jeesuse jumalikkusest: “Jeesus on Issand.”
“Halastaja ja armuline Jumal”
§ 210. Pärast seda kui Iisraeli rahvas oli kuldvasika poole palvetades patustanud ja Jumalast ära pöördunud (vrd 2 Ms 32), võtab Jumal kuulda Moosese eestpalvet ja nõustub oma truudusetu rahvaga koos rändama. Selliselt näitab Ta oma armastust (vrd 2 Ms 33:12-17). Kui Mooses palub luba näha Tema auhiilgust, vastab Jumal talle: “Ma lasen sinu eest mööduda kogu oma ilu ja kuulutan sinu ees Issanda nime” (2 Ms 33:18-19). Ja Issand möödub Moosesest ning hüüab: “Issand, Issand on halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest” (2 Ms 34:6). Seepeale tunnistab Mooses, et Issand on andestav Jumal (vrd 2 Ms 34:9). /2112, 2577/
§ 211. Jumala nimi “Mina olen” või ka “Tema on” väljendab Jumala ustavust. Vaatamata ebaustavusele, mis peitub inimese patususes, ja teenitud karistusele, säilitab Jumal “halastust tuhandeile” (2 Ms 34:7). Jumal ilmutab, et Ta on “rikas halastusest” (Ef 2:4) ja läheb selles nii kaugele, et annab oma ainusündinud Poja. Jeesus ohverdab oma elu, et meid patust vabastada ja ilmutab nii, et Ta ise kannab jumalikku nime: “Kui te inimese Poja olete ülendanud, siis te mõistate, et mina olen” (Jh 8:28).
Üksnes Jumal on
§ 212. Sajandite jooksul suutis Iisraeli usk avada Jumala ilmutatud nimes peituvad rikkused, neid arendada ning nendesse süveneda. Jumal on ainus, peale Tema pole teist Jumalat (vrd Js 44:6). Ta on üle maailmast ja ajaloost. Ta on loonud taeva ja maa: “Need hävivad, aga sina püsid; nad kõik kuluvad nagu kuub … Aga sina oled seesama ja sinu aastad ei lõpe” (Ps 102:27-28). Tema “juures ei ole muutust ega varjutuste varju” (Jk 1:17). Ta on “See, kes on” igavikust igavikku ja jääb iseendaks ning Tema tõotused on alati ustavad. /42, 469, 2086/
§ 213. Väljaöeldamatu nime “ma-olen-kes-ma-olen” ilmutamine sisaldab seega tõde, et üksnes Jumal on. Selliselt mõistsid Jumala nime nii Septuaginta tõlge kui kiriklik Pärimus: Jumal on olemise ning igasuguse täiuslikkuse küllus, Tal pole algust ega otsa. Sellal kui kogu loodu on võtnud kõik, mis ta on ja mida ta omab, vastu Temalt, on üksnes Tema samane enda olemisega ning on iseenesest kõik, mis Ta on. /41/
§ 214. Jumal, “Tema, kes on”, ilmutas end Iisraelile kui see, kes on “rikas halastusest ja tõest” (1 Ms 34:6). Need kaks mõistet väljendavad jumaliku nime olemuslikku rikkust. Kõigis oma tegemistes näitab Jumal oma headust, armu, armastust, kuid ka usaldusväärsust, kindlameelsust, ustavust ja tõde. “Ma … tänan su nime su halastuse ja su ustavuse pärast” (Ps 138:2, Vulgata alusel; vrd Ps 85:11). Ta on tõde, kuna “Jumal on valgus ja Temas ei ole mingit pimedust” (1 Jh 1:5); “Jumal on armastus”, nagu õpetab apostel Johannes (1 Jh 4:8). /1062/
Jumal on tõde
§ 215. “Sinu sõna sisu on tõde ja kõik su õiguse seadused jäävad igavesti” (Ps 119:160). “Ja nüüd, Issand Jumal! Sina oled Jumal ja sinu sõnad on tõde” (2 Sm 7:28); seepärast täituvad Jumala tõotused alati (vrd 5 Ms 7:9). Jumal ise on Tõde, Tema sõnad ei saa petta. Seepärast saab kõiges usaldavalt tugineda Tema Sõna tõele ja usaldusväärsusele. Inimese patt ja langemine sai alguse kiusaja valest, mis juhtis kahtlemiseni Jumala Sõnas, Tema heatahtlikkuses ning ustavuses. /2465, 1063,156, 397/
§ 216. Jumala tõde on ühtaegu ka Tema tarkus, mis määrab kogu loodud asjade korra ning maailma asjade juhtimise (vrd Trk 13:1-6). Ainus Jumal, kes on loonud taeva ja maa (vrd Ps 115:15), on ka ainus, kes iga loodu seotuse tõttu Temaga võib kinkida selle tõese tunnetamise (vrd Trk 7:17-21). /295, 32/
§ 217. Jumal on tõene ka siis, kui Ta end ilmutab: Jumalast lähtuv õpetus on “tõeõpetus” (Ml 2:6). Ta läkitab maailma oma Poja selleks, et Ta annaks “tunnistust tõe kohta” (Jh 18:37). “Aga me teame, et Jumala Poeg on tulnud ja andnud meile mõistmise, et me tunneksime ära Tõelise” (1 Jh 5:20; vrd Jh 17:3).
Jumal on armastus
§ 218. Oma ajaloo kestel oli Iisraelil võimalus kogeda, et Jumalal oli vaid üksainus põhjus end talle ilmutada ning kõigi rahvaste seast välja valida, et ta Temale kuuluks: Tema armuline armastus (vrd 5 Ms 4:37). Tänu prohvetitele mõistis Iisrael, et Jumal teda armastuse pärast ikka ja jälle päästab (vrd Js 43:1-7) ning talle truudusetuse ja patu andestab (vrd Ho 2). /295/
§ 219. Jumala armastust Iisraeli vastu võrreldakse isa armastusega poja vastu (vrd Ho 11:1). See armastus on suurem kui ema armastus oma laste vastu (vrd Js 49:14-15). Jumal armastab oma rahvast rohkem kui peig mõrsjat (Js 62:4-5). See armastus andestab isegi kõige hullema truudusetuse (vrd Hs 16; Ho 11); Ta läheb nii kaugele, et annab isegi oma armsaima: “Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud” (Jh 3:16). /239, 796, 458/
§ 220. Jumala armastus on “igavene” (Js 54:8): „Mäed liiguvad ja künkad kõiguvad küll, aga minu halastus ei liigu su juurest“ (Js 54:10). ”Ma olen sind armastanud igavese armastusega, seepärast jääb mu osadus sinuga” (Jr 31:3).
§ 221. Püha Johannes läheb veelgi kaugemale ja ütleb: ”Jumal on Armastus” (1 Jh 4:8.16): armastus on Jumala olemus. Läkitades aegade täis saades oma Poja ning armastuse Vaimu, ilmutab Jumal oma seesmiseima saladuse (vrd 1 Kr 2:7-16; Ef 3:9-12). Ta ise on pidev armastuse vahetus – Isa, Poeg ja Püha Vaim – ning on määranud meid selles vahetuses osalema. /733, 851, 257/
§ 222. Ainsasse Jumalasse uskumisel ning Tema kogu südamest armastamisel on terve meie elu jaoks kaalukaimad tagajärjed:
§ 223. Me tunneme Jumala suurust ja majesteetlikkust: “Vaata, Jumal on suur, ja meie ei mõista Teda” (Ii 36:26). Seetõttu kehtib Jeanne d`Arci ütlus: “Eelkõige tuleb teenida Jumalat”. /400/
§ 224. Me elame tänamises: kui Jumal on ainus, tuleb Temalt kõik, mida omame: ”Mis sul on, mida sa ei oleks saanud?” (1 Kr 4:7). “Kuidas ma tasun Issandale kõik Tema heateod minu vastu” (Ps 116:12). /2637/
§ 225. Me tunneme kõikide inimeste ühtsust ja tõelist väärikust: nad kõik on loodud Jumala näo järgi ning Temaga sarnaseks (vrd 1 Ms 1:26). /vrd 356, 360, 1700, 1934/
§ 226. Me tarvitame loodud asju õigesti: usk ainsasse Jumalasse võimaldab meil kasutada kõike seda, mis ei ole Jumal sel määral, mil see meid Talle lähemale viib ning vabaneda sellest sel määral, mil see meid Temast eemale viib (vrd Mt 5:29-30; 16:24; 19:23-24). /339, 2402, 2415/
“Minu Issand ja minu Jumal, võta minult kõik, mis mind takistab sinu juurde tulemast.
Minu Issand ja minu Jumal, anna mulle kõik, mis mind aitab sinu juurde tulla.
Minu Issand ja minu Jumal, oh võta mind minult ja anna mind täiesti sinu omaks”
(p. Nikolaus Flüe`st, Palve).
§ 227. Me usaldame Jumalat kõigis olukordades, isegi vastumeelsetes. Ühes oma palvetest Jeesusele toob püha Jeesuse-Teresa selle mõjusalt esile: /313, 2090/
“Ärgu ajagu miski sind segadusse/ ärgu hirmutagu sind miski.
Kõik möödub./ Jumal ei muuda end.
Kannatlikkus saavutab kõik./ Kellel on Jumal,
sellel ei puudu midagi. / Jumalast üksi piisab”
(Poesías, 30). /2830, 1723/
LÜHITEKSTID
228.“Kuule, Iisrael! Issand, meie Jumal Issand, on ainus” (5 Ms 6:4; vt Mk 12:29). “See, mis peab kehtima ülima suurusena, peab olema ainulaadne ning ei tohi omada endasarnast … Kui Jumal pole ainus, siis pole Ta Jumal“ (Tertullianus, Adversus Marcionem, 1,3).
§ 229. Usk Jumalasse paneb meid pöörduma üksnes Tema kui meie alglätte ja viimse eesmärgi poole ning mitte miskit Talle eelistama või Tema kohale paigutama.
§ 230. Kuigi Jumal end ilmutab, jääb Ta siiski sõnulseletamatuks saladuseks: “Kui sa Teda mõistaksid, poleks Ta Jumal” (p. Augustinus, Sermo 52, 6, 16: PL 38, 360).
§ 231. Jumal, kellesse me usume, on end ilmutanud kui “See, Kes On”; Ta on end tunda andnud kui “rikas halastusest ja tõest” (2 Ms 34: 6). Tema olemuseks on tõde ja armastus.
232 – 267 Isa
268 – 278 Kõigeväeline
279 – 324 Looja
325 – 354 Taevas ja maa
355 – 384 Inimene
385 – 421 Pattulangemine
Teine peatükk. MINA USUN JEESUSESSE KRISTUSESSE
§ 422. „Aga kui aeg sai täis, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest, sündis Seaduse alla, lahti ostma seadusealuseid, et me saaksime pojaseisuse“ (Gl 4:4-5). See on “Jeesuse Kristuse rõõmusõnum” (Mk 1:1): Jumal külastas oma rahvast (vrd Lk 1:68, Vulgata kohaselt), Ta täitis Aabrahamile ning tema järeltulijatele antud tõotuse (vrd Lk 1:55), ent Ta tegi kaugelt enamat, kui eales oodata oleks võinud: Ta läkitas oma “armsa Poja” (Mk 1:11). /389, 2763/
§ 423. Me usume ja tunnistame: juut Jeesus Naatsaretist, kes sündis kuningas Heroodes Suure ja keiser Augustuse ajal Petlemmas ühest Iisraeli tütardest, ametilt puusepp, kes löödi keiser Tiberiuse ning maavalitseja Pontius Pilaatuse ajal Jeruusalemmas risti, on Jumala inimeseks saanud igavikuline Poeg. Ta on “pärit Jumala juurest“ (Jh 13:3), “on tulnud taevast alla”(Jh 13:13; 6:33), “on tulnud lihasse” (vrd 1 Jh 4:2).
424.Juhitud Püha Vaimu armust ning Isa kutsututena usume ja tunnistame Jeesuse Kristuse kohta: „Sina oled Messias, elava Jumala Poeg“ (Mt 16:16). Sellele püha Peetruse poolt tunnistatud usu kaljule rajas Kristus oma Kiriku (vrd Mt 16:18; p. Leo Suur, Sermones, 4,3: PL 54,151; 51,1: PL 54,309B; 62,2: PL 54,350C–351A; 83,3: PL 54,432A). /683, 552/
“Kuulutada Kristuse äraarvamatust rikkusest” (Ef 3:8)
§ 425. Kristliku usu edasiandmine seisneb eelkõige Jeesuse Kristuse kuulutamises, mis peab juhatama Temasse uskumisele. Algusest peale oli esimestel jüngritel tuline soov kuulutada Kristusest: „Meil on ju võimatu jätta rääkimata seda, mida me oleme näinud ja kuulnud“ (Ap 4:20). Ning nõnda kutsusuvad nad inimesi kõikidel ajastutel astuma Kristusega ühesolemise rõõmu:
„Mis algusest peale on olnud, mida me oleme kuulnud, mida me oleme oma silmaga näinud, mida me oleme vaadelnud ja mida meie käed on katsunud – seda me kuulutame Elu Sõnast. Jah, Elu on saanud avalikuks, ja me oleme näinud ja me tunnistame ja kuulutame teile igavest elu, mis oli Isa juures ja on saanud meile avalikuks. Mida me oleme näinud ja kuulnud, seda me kuulutame ka teile, et teilgi oleks osadus meiega. Meie osadus on osadus Isaga ja tema Poja Jeesuse Kristusega. Ja me kirjutame seda, et meie rõõm oleks täielik“ (1 Jh 1:1-4). /850, 858/
Kristus on katehheesi kese
§ 426. „Katehheesi keskmes näeme me olemuslikult üht isikut, Jeesust Naatsaretist, Isa ainusündinud Poega …, kes kannatas ja suri meie eest ja kes nüüd ülestõusnuna elab igavesti koos meiega … Katekismuse õpetamine … tähendab avaldada Kristuse isikus kogu Jumala igavikuline plaan, mis Temas täide läheb. See tähendab püüdu mõista Kristuse tegusid ja sõnu ning aru saada Tema seatud märkidest“ (CT 5). Sedalaadi katehheesi sihiks on „viia inimene ühendusse Kristusega; ainult Tema võib juhatada Pühas Vaimus Isa armastuse elavasse ühendusse ning vahendada osasaamist püha Kolmainsuse elust” (ibid.). /1698, 513, 260/
§ 427. „Katehheesis õpetatakse üksnes Kristust, lihakssaanud Sõna ja Jumala Poega – kõike ülejäänut ainult niivõrd, kuivõrd see seondub Temaga. Ja ainult Kristus õpetab – kõik teised õpetajad aga teevad seda niivõrd kui nad on Tema sõnade vahendajad, võimaldades Kristusel nende suu läbi õpetada …. On vaja, et iga katehheedi kohta võiks õigusega kohaldada Jeesuse salapärast ütlust: „Minu õpetus ei ole minu, vaid Tema oma, kes minu on saatnud“ (Jh 7:16; CT 6) /2145, 876/
§ 428. See, kelle kutsumuseks on “Kristust õpetada”, peab järelikult kõigepealt otsima “Jeesuse Kristuse kõikeületavat tunnetust”, ta peab valmis olema kõigest loobuma, et „saada kasuks Kristust ja et teda leitaks tema seest“, ta peab püüdma tunnetada „teda ja tema ülestõusmise väge ja tema kannatuste osadust“, saama „tema surma sarnaseks, et kuidagi jõuda ülestõusmisele surnuist” (vrd Fl 3,8-11).
§ 429. Sedalaadi armastav Kristuse tunnetamine äratab soovi kuulutada, “evangeliseerida” ning veenda ligimesi nõustuma usuga Kristusesse. Samal ajal tuntakse tungivat vajadust seda usku üha paremini tundma õppida. Sel eesmärgil esitatakse usutunnistust järgides kõigepealt Jeesuse aunimetused: Kristus, Jumala Poeg, Issand (2. artikkel). Seejärel annab Credo tunnistust Kristuse elu peamistest müsteeriumidest: inimeseks saamisest (3. artikkel), paasast (4. ja 5. artikkel) ja viimaks kirgastumisest (6. ja 7. artikkel). /851/
§ 2. artikkel. „Ja Jeesusesse Kristusesse, Jumala ainusündinud Pojasse, meie Issandasse”
§ 430. Heebrea keeles tähendab sõna Jeesus “Jumal päästab.” Ingel Gabriel annab oma kuulutuses talle nimeks Jeesus, mis väljendab üheaegselt tema identiteeti ja ülesannet (vrd Lk 1:31). Kuivõrd “patte andeks anda” saab vaid “Jumal üksi” (Mk 2:7), on see Tema, kes Jeesuses, oma inimeseks saanud igavikulises Pojas, “päästab oma rahva nende pattudest” (Mt 1:21). Nii teeb Jumal Jeesuses kokkuvõtte tervest inimestele mõeldud lunastustööst. /210, 402/
§ 431. Õndsusloos ei piirdunud Jumal Iisraeli vabastamisega “orjusekojast” (5 Ms 5:6), viies ta välja Egiptusest. Ta päästab Iisraeli ka tema patust. Kuivõrd patt on alati Jumala solvamine (vrd Ps 51:6), võib ainult Tema pattu andeks anda (vrd Ps 51:12). Seetõttu otsib Iisrael, teadvustades endale üha enam patu üldist levikut, päästet vaid lunastava Jumala nime appi hüüdes (vrd Ps 79:9). /1850, 1441, 388/
§ 432. Jeesuse nimi tähendab seda, et Jumala enda nimi on Poja isikus kohalolev (vrd Ap 5:41; 3 Jh 7). Ta sai inimeseks, et kõiki lõplikult pattudest lunastada. Jeesus on jumalik nimi, mis ainsana toob lunastuse (vrd Jh 3:18; Ap 2:21) Nüüdsest võivad Tema poole pöörduda kõik inimesed, sest Jumal ühendas end oma Poja lihakssaamise kaudu inimestega sel viisil (vrd Rm 10:6-13), et “taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist
nime, kelle läbi meid päästetaks” (Ap 4:12; vrd Ap 9:14; Jk 2:7). /589, 2666, 389, 161/
§ 433. Päästja Jumala nime hüüdis ülempreester üksainus kord aastas Iisraeli pattude lunastamiseks, kui ta piserdas pühima ohvrialtari lunastuslauda ohvrilooma verega (vrd 3 Ms 16:15-16; Srk 50:20; Hb 9:7). Ohvrialtar oli Jumala kohaloleku paik (vrd 1 Ms 25:22; 3 Ms 16:2; 4 Ms 7:89; Hb 9:5). Kui püha Paulus ütleb Jeesuse kohta, et “Jumal on seadnud tema lepitusohvriks veres usu kaudu” (Rm 3:25), peab ta silmas seda, et Jeesuse inimlikus loomuses “oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega” (2 Kr 5:19). /615/
§ 434. Jeesuse ülestõusmine ülendab päästva Jumala nime (vrd Jh 12:28), sest nüüdsest kuulutab nimi „Jeesus” selle nime täit väge, mis on “üle iga nime” (Fl 2:9). Kurjad vaimud kardavad Tema nime (vrd Ap 16:16-18; 19:13-16) ja jüngrid teevad Jeesuse nimel imesid (vrd Mk 16:17), sest Isa annab neile kõik, mida nad Isalt Tema nimel paluvad (Jh 15:16). /2812, 2614/.
§ 435. Jeesuse nimi on kristliku palve kese. Kõik liturgilised palvused lõpevad väljendiga “Jeesuse Kristuse, sinu Poja, meie Issanda läbi“. “Ave Maria” tipuks on “ja õnnistatud on sinu ihu vili Jeesus”. Idakiriku südamepalve, niinimetatud “Jeesuse-palve” kõlab nõnda: ”Issand Jeesus Kristus, elava Jumala Poeg, halasta minu, patuse, peale”. Paljud kristlased surevad, nagu seda tegi püha Jeanne d`Arc, huultel nimi “Jeesus”. /2667-2668, 2676/
§ 436. Kristus tuleneb heebrea mõiste “Messias” kreekakeelsest tõlkest, mis tähendab “võitud”. Temast saab Jeesuse pärisnimi vaid sellepärast, et Jeesus teostab täiuslikult nimes sisalduva jumaliku ülesande. Tõepoolest, Iisraelis võitigi Jumala nimel need, keda pühitseti Jumalalt saadud ülesande täitmiseks. Need olid kuningad (vrd 1 Sm 9:16; 10:1; 16:1.12-13; 1 Kn 1:39), preestrid (vrd 2 Ms 29:7; 3 Ms 8:12) ja harvadel juhtudel ka prohvetid (vrd 1 Kn 19:16). Selline Messias, kelle Jumal läkitas oma Kuningriiki (vrd Ps 2:2; Ap 4:26-27) lõplikult sisse seadma, pidi olema võitu täiuslikul viisil. Messias pidi olema pühitsetud Issanda Vaimuga (vrd Js 11:12) ühtaegu nii kuningaks kui preestriks (vrd Sk 4:14; 6:13), ent ka prohvetiks (vrd Js 61:1; Lk 4:16-21). Jeesus täitis Iisraeli messiaanliku lootuse oma kolmekordse – preesterliku, prohvetliku ning kuningliku – ameti kandmisega. /690, 695, 783, 711-716/
§ 437. Ingel kuulutas karjastele Jeesuse sündi Iisraelile tõotatud Messia sünnina: “Teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus” (Lk 2:11). Algusest saadik on Jeesus see “kelle Isa on pühitsenud ja läkitanud maailma” (Jh 10:36), kuna Ta eostatakse “pühana” (vrd Lk 1:35) Maarja neitsilikus rüpes. Jumal kutsus Joosepit Maarjat, oma abikaasat, enda juurde võtma, ”sest laps, keda ta kannab, on Pühast Vaimust” (Mt 1:20) – et Jeesus, “keda kutsutakse Kristuseks”, sünniks Joosepi abikaasast Taaveti messiaanliku järeltulijana (Mt 1:16; vrd Rm 1,3; 2 Tm 2:8; Ilm 22:16). /525, 486/
§ 438. Jeesuse Messiaks pühitsemine annab teada Tema jumalikust läkitatusest. “Nimi Kristus tähistab seda, kes võiab, seda, keda võitakse ning võidmist ennast, millega Teda võiti. Võidis aga Isa; keda võiti, on Poeg; võiti aga Vaimus, kes ongi võidmine” (p. Irenaeus, Adversus haereses, III,18,3). Tema igavikuline messiaanlik võidmine ilmutati Tema maise elu ajal: kui Johannes Teda ristis, võidis Teda Jumal ”Püha Vaimu ja väega” (Ap 10:38), “et tema saaks avalikuks Iisraelile” (Jh 1:31) kui Messias. Tema teod ja sõnad annavad tunnistust, et Ta on “Jumala Püha” (Mk 1:24; Jh 6: 69; Ap 3:14). /727, 535/
§ 439. Paljud juudid ja isegi mõned nende lootust jaganud paganad tundsid Jeesuses ära Jumala poolt Iisraelile lubatud messiaanliku “Taaveti poja” põhijooned (vrd Mt 2:2; 9:27; 12:23; 15:22; 20:30; 21:9.15). Jeesus nõustus Messiase tiitliga, millega Teda kõnetati (vrd Jh 4:25-26; 11:27), kuid mitte tingimusteta, sest paljud Tema kaasaegsed mõistsid Messiat liiga inimlikust (vrd Mt 22:41-46), peamiselt poliitilisest vaatenurgast lähtuvalt (vrd Jh 6:15; Lk 24:21). /528-529, 547/
§ 440. Jeesus võttis vastu usutunnistuse Peetruselt, kes tunnustas Teda kui Messiat, kuid seejärel kuulutas Ta Inimese Poja peatset kannatust (vrd Mt 16:16-23). Oma messiaanliku kuninglikkuse ehtsa sisu avaldas Ta ühtaegu nii Inimese Poja, “kes on tulnud taevast alla”(Jh 3:13) jumalikus identiteedis (vrd Jh 6:62; Tn 7:13) kui ka oma lunastustöös kannatava Jumala-sulasena: “Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest” (Mt 20:28; vrd Js 53:10-12). Seepärast saab Tema kuninglikkuse tõeline olemus ilmsiks alles ristil (vrd Jh 19:19-22; Lk 23:39-43). Alles pärast Ülestõusmist võib Peetrus jumalarahva ees kuulutada Tema messiaanlikku kuninglikkust: ”Kogu Iisraeli sugu teadku nüüd kindlasti, et Jumal on tema teinud Issandaks ja Messiaks, sellesama Jeesuse, kelle teie risti lõite!” (Ap 2:36). /552, 550, 445/
§ 441. Vanas Testamendis antakse Jumala Poja tiitel inglitele (vrd 5 Ms 32:8 LXX; Ii 1:6), valitud rahvale (vrd 2 Ms 4:22; Hs 11:1; Jr 3:19; Srk 36:11; Trk 18:13), Iisraeli lastele (5 Ms 14:1; Hs 2:1) ja nende kuningatele (vrd 2 Sm 7:14; Ps 82:6). Siin tähendab see lapsendavat sugulust, mis seab Jumala ja Tema loodud olendi vahel sisse eriliselt lähedased suhted. Kui lubatud Messias-Kuningat nimetatakse “Jumala pojaks“ (vrd 1 Aj 17:13; Ps 2:7), siis ei tähenda see nende tekstide sõnasõnalises tähenduses tingimata seda, et ta oleks midagi enamat kui lihtsalt inimene. Need, kes Jeesust selliselt Iisraeli Messiaks (vrd Mt 27:54) nimetasid, ei mõelnud võib-olla sellega midagi enamat (vrd Lk 23:47).
§ 442. Nii ei olnud see aga Peetruse puhul, kui ta tunnistab Jeesust kui “Kristust, elava Jumala Poega” (Mt 16:16), sest viimane vastab talle pühalikkusega: “Seda ei ole sulle ilmutanud liha ja veri, vaid minu Isa, kes on taevas” (Mt 16:17). Sama ütleb Paulus oma Damaskuse tee pöördumise kohta: “Kui aga Jumalale, kes minu on ema ihust alates välja valinud ja oma armu läbi kutsunud, oli meelepärane ilmutada mulle oma Poega, et ma kuulutaksin evangeeliumi temast paganate seas, siis ma ei hakanud arutlema liha ja verega…” (Gl 1:15-16). “Ning hakkas üsna varsti kuulutama sünagoogides Jeesusest, et see on Jumala Poeg” (Ap 9:20). Juba algusest (vrd 1 Ts 1:10) peale saab sellest tõest, mida Peetrus esimesena Kiriku alusena tunnistas (vrd Mt 16:18), apostelliku usu kese (vrd Jh 20:31). /552, 424/
§ 443. Kui Peetrus suutis Jeesuse Messia jumaliku pojalikkuse transendentaalse iseloomu ära tunda, siis sellepärast, et viimane seda selgelt teada andis. Suurkohtu ees, vastates oma süüdistajate lausele: “Sina oled siis Jumala Poeg?”, lausus Jeesus: “Need on teie sõnad, et mina olen” (Lk 22:70; vrd Mt 26:64; Mk 14:61). Juba ammu enne seda nimetas Ta ennast “Pojaks”, kes tunneb Isa (vrd Mt 11:27; 21:37-38), kes on erinev nendest “sulastest”, keda Jumal eelnevalt oma rahvale oli saatnud (vrd Mt 21:34-36) ja kes on ülem isegi inglitest (vrd Mt 24:36). Ta eristas oma pojaksolemist jüngrite omast sellega, et mitte kunagi ei öelnud Ta “meie Isa” (vrd Mt 5:48; 6:8; 7:21; Lk 11:13), välja arvatud siis, kui Ta andis neile ülesande: “Teie palvetage siis nõnda: meie Isa” (Mt 6:9). Ta rõhutas ka ise seda vahet: “Minu Isa ja teie Isa” (Jh 20:17). /2786/
§ 444. Nagu evangeeliumid teatavad, kõlas kahel pühalikul hetkel – nimelt Kristuse ristimisel ja kirgastamisel – Isa hääl, kes nimetab Teda oma “armastatud Pojaks“ (vrd Mt 3:17; 17:5). Jeesus ise nimetab end “ainusündinud Pojaks“ (Jh 3:16) ning kinnitab sellega oma igavikulist enne olemas olemist (vrd Mt 24:36). Ta nõuab usku “Jumala ainusündinud Poja nimesse” (Jh 3:18). See kristlik tunnistus ilmneb juba sadakonnaülema hüüatuses ristil rippuva Jeesuse ees: “See inimene oli tõesti Jumala Poeg” (Mk 15:39). Alles paasamüsteeriumis suudab usklik anda “Jumala Poja” tiitlile selle täieliku tähenduse. /536, 554/
§ 445. Üksnes pärast ülestõusmist ilmneb Kristuse Jumala Poja olemus kirgastatud inimliku loomuse hiilguse kaudu täiel määral: Ta on “pühaduse Vaimu poolest määratud oma surnuist ülestõusmise järel Jumala Pojaks väes” (Rm 1:4; vrd Ap 13:33). Apostlid võivad tunnistada: “Me nägime Tema auhiilgust nagu Isast ainusündinu auhiilgust täis armu ja tõtt” (Jh 1:14). /653/
§ 446. Vana Testamendi raamatute kreekakeelses tõlkes (LXX – Septuaginta) on väljaöeldamatu nimi, mille all Jumal ennast Moosesele ilmutas (vrd 2 Ms 3:14), JHWH, mis on edasi antud kui Kyrios (“Issand”). Issandastsaab sellest ajast saadik kõige sagedamini kasutatav nimi Iisraeli Jumala jumalikkuse tähistamiseks. Uus Testament kasutab “Issanda” tiitlit selle täpses mõttes samaaegselt nii Isa kui ka Jeesuse puhul, keda sel moel tunnustatakse Jumala endana, ja selles seisnebki uudsus (vrd 1 Kr 2:8). /209/
§ 447. Jeesus omistab selle tiitli endale varjatult, kui Ta arutleb variseridega 110. psalmi (vrd Mt 22:41-46; vt ka Ap 2:34-36 ja Hb 1:13) tähenduse üle. Jüngritega rääkides teeb Ta seda ilmselgelt (vrd Jh 13:13). Kogu Jeesuse avaliku elu jooksul näitavad Tema tehtud teod, millega Ta valitseb looduse, haiguste, deemonite, surma ja patu üle, Tema jumalikku kõrgeimat võimu. /548/
§ 448. Evangeeliumides pöörduvad inimesed sageli Jeesuse poole Teda “Issandaks” nimetades. See tiitel annab tunnistust austusest ja usaldusest, mis on inimestel, kes Jeesusele lähenevad ja Temalt abi ning tervenemist ootavad (vrd nt Mt 8:2; 14:30; 15:22 jne). Püha Vaimu sisendusel väljendab selle tiitli omistamine Jeesusele Tema jumaliku müsteeriumi tunnustamist (vrd Lk 1:43; 2:11). Kohtudes ülestõusnud Jeesusega, saab sellest jumaldamine: “Minu Issand ja minu Jumal!” (Jh 20:28). Siis lisandub sellele tiitlile armastuse ja kiindumuse varjund, mis jääb kristlikule traditsioonile eriomaseks: “See on Issand!” (Jh 21:7). /208, 683, 641/
§ 449. Kiriku esimesed usutunnistused omistavad Jeesusele Issanda jumaliku tiitli (vrd Ap 2:34-36). Sellega kinnitavad nad, et vägi, au ja hiilgus, mis kuuluvad Jumal Isale, kuuluvad ka Jeesusele (vrd Rm 9:5; Ti 2:13; Ilm 5:13), kuna Ta on “Jumala kuju” (Fl 2:6). Isa ilmutas Jeesuse valitsejaau Teda surnust üles äratades ja oma auhiilgusesse ülendades (vrd Rm 10:9; 1 Kr 12:3; Fl 2:9-11). /461, 653/
§ 450. Kristliku ajaloo algusest peale tähendab tõsiasja tunnistamine, et Jeesus on maailma ja ajaloo Issand (vrd Ilm 11:15), ühtaegu ka selle tunnistamist, et inimene ei tohi oma isiklikku vabadust täielikult allutada ühelegi maisele võimule, vaid ainult Jumal Isale ja Issandale Jeesusele Kristusele: Caesar ei ole “Issand” (vrd Mk 12:17; Ap 5:29). “Kirik usub … et kogu inimkonna ajaloo võti, kese ja eesmärk leiduvad tema Issandas ja Õpetajas“ (GS 10,2; vrd GS 45,2). /668-672, 2242/
§ 451. Kristlikku palvet tähistab “Issanda” tiitel, olgu see siis kutse palvele “Issand olgu teiega”, või palve lõpp “Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi” või usaldust ja lootust täis hüüd “Maran atha” (“Issand tuleb!”) või “Marana tha” (“Tule, Issand!”) – 1 Kr 16:22). “Aamen. Tule, Issand Jeesus!” (Ilm 22:20). /2664-2665, 2817/
LÜHIDALT
452.Jeesuse nimi tähendab “Jumal päästab”. Neitsist Maarjast sündinud last kutsutakse “Jeesuseks”, “sest tema päästab oma rahva nende pattudest” (Mt 1:21). “Taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi meid päästetaks” (Ap 4:12).
§ 453. Kristuse nimi tähendab “Võitut”, “Messiat”. Jeesus on Kristus, sest Tema oli see, keda “Jumal oli võidnud Püha Vaimu ja väega” (Ap 10:38). Ta oli “see, kes pidi tulema” (Lk 7:19), “Iisraeli lootus” (Ap 28:20).
§ 454. Jumala Poja nimi tähendab ainulaadset ja igavikulist suhet Jeesuse Kristuse ja Jumala, Tema Isa vahel: Ta on Isa ainusündinud Poeg (vrd Jh 1:14.18; 3:16.18), Ta on ise Jumal (Jh 1:1). Selleks et olla kristlane, tuleb uskuda, et Jeesus Kristus on Jumala Poeg (Ap 8:37; Jh 2:23).
§ 455. Issanda tiitel tähendab jumalikku meelevalda. Tunnustada või paluda Jeesust kui Issandat tähendab uskuda Tema jumalikkust. “Keegi ei suuda öelda ”Jeesus on Issand!” muidu kui Pühas Vaimus” (1 Kr 12:3).
§ 3. artikkel. “Jeesus Kristus on saadud Pühast Vaimust, sündinud Neitsist Maarjast”
§ 1. „Jumala Poeg sai inimeseks“
§ 456. Me vastame, tunnistades Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistusega: „Meie, inimeste pärast ja meie õndsuseks on ta taevast tulnud, Püha Vaimu läbi Neitsist Maarjast lihaks saanud, ja on saanud inimeseks.”
§ 457. Sõna sai lihaks selleks, et meid päästa, lepitades meid Jumalaga: Jumal „on armastanud meid ja on läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest” (1 Jh 4:10). Me teame, “et Isa on läkitanud Poja maailma Päästjaks” (1 Jh 4:14), “et tema on ilmunud patte ära kandma” (1 Jh 3:5). /607/
„Meie haige loomus vajas arsti; langenud inimene vajas ülestõstjat; elu kaotanud vajasid elustajat. Meid rööviti kõigest heast, me vajasime seda, kes meile need hüved tagasi annaks. Pimedusse mässitutena igatsesime valguse saabumist, aheldatutena igatsesime päästjat, vangidena lunastajat, orjadena orjakütkeist vabastajat. Kas need on siis liiga ebaolulised ning tähtsusetud põhjused, mõjustamaks Jumalat arsti kombel inimloomusesse laskuma, kuna inimkond paraku sedavõrd haletsusväärses ja armetus olukorras viibis?” (Gregorius Nyssast, Oratio catechetica, 15: PG 45, 48 B)“. /385/
§ 458. Sõna sai lihaks selleks, et me tunnetaksime seeläbi Jumala armastust: “Jumala armastus meie vastu on saanud avalikuks selles, et Jumal oma ainusündinud Poja on läkitanud maailma, et me tema läbi elaksime” (1 Jh 4:9). “Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu” (Jh 3:16). /219/
§ 459. Sõna sai lihaks selleks, et olla meile pühaduse eeskujuks: „Võtke enda peale minu ike ja õppige minult …” (Mt 11:29). ”Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu” (Jh 14:6). Ja kirgastamismäel annab Isa korralduse: “See on mu armas Poeg, teda kuulake” (Mk 9:7; vrd 5 Ms 6:4-5). Jeesus on ju õndsakskiitmiste võrdkuju ja uue Seaduse norm: “Armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid” (Jh 15:12). Selline armastus nõuab Tema jälgedes käimisel täielikku andumist (Mk 8:34). /520, 823, 2012, 1717, 1965/
§ 460. Sõna lihaks selleks, et me võiksime „saada jumaliku loomuse osalisteks“ (2 Pt 1:4). “Selleks sai Sõna inimeseks ja Jumala Poeg Inimese Pojaks, et inimene Sõna omaks võtaks ja lapseseisusesse vastuvõetuna Jumala pojaks saaks” (p. Irenaeus, Adversus haereses, III,19,1). “Tõesti, Jumala Poeg sai inimeseks, et meid jumalikustada” (p. Athanasius, De incarnatione, 54,3: PG 25,192B). Unigenitus Dei Filius, suae divinitatis volens nos esse participem, naturam nostram assumpsit, ut homines deos faceret factus homo – “Kuna Jumala ainusündinud Poeg tahtis meile anda osaluse oma jumalikkuses, võttis Ta vastu meie loomuse ja sai inimeseks, et inimesi jumalikuks teha” (p. Aquino Thomas, Opusculum 57 in festo Corporis Christi, 1). /1265, 1391, 1988/
§ 461. Kasutades püha Johannese väljendust (Verbum caro factum est – „Sõna sai lihaks“: Jh 1:14), nimetab Kirik sündmust, mil Jumala Poeg võttis omaks inimliku loomuse, et selles meie õndsust saavutada, “inkarnatsiooniks” (lihaks- või inimesekssaamine). Püha Pauluse hümnis ülistab Kirik inimesekssaamise saladust: /653, 661, 449/
„Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses: kes, olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena. Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani” (Fl 2:5-8; vrd LH, pühapäeva I vespri canticum).
§ 462. Kiri heebrealastele räägib samast müsteeriumist:
„Seepärast ütleb Kristus maailma tulles: „Tapaohvrit ja roaohvrit sa ei tahtnud, aga ihu sa oled mulle valmistanud. Põletusohvrid ja patuohvrid ei olnud sulle meelepärased. Siis ma ütlesin: Vaata, ma tulen –rullraamatusse on minust kirjutatud – tegema sinu tahtmist, oh Jumal!”” (Hb 10:5-7, tsiteeritud Ps 40:7-9 LXX).
§ 463. Usk Jumala Poja tõelisesse lihakssaamisesse on kristliku usu eristav märk: „Te tunnete Jumala Vaimu sellest: iga vaim, kes tunnistab Jeesust Kristust lihasse tulnuna, see on Jumalast” (1 Jh 4:2). Selline on Kiriku rõõmus veendumus algusest saadik, kui ta ülistab “suurt jumalakartuse saladust: Jumal on avalikuks saanud lihas” (1 Tm 3:16). /90/
§ 464. Jumala Poja ainulaadne ja täiesti erakordne inimesekssaamine ei tähenda seda, et Jeesus Kristus oleks osaliselt Jumal ja osaliselt inimene või et Ta oleks ebaselge segu jumalikust ja inimlikust loomusest. Ta sai tõeliselt inimeseks, jäädes tõeliselt Jumalaks. Jeesus Kristus on tõeline Jumal ja tõeline inimene. See on usutõde, mida Kirik pidi esimestel sajanditel lahti seletama ja kaitsma seda moonutavate väärõpetuste eest. /88/
§ 465. Esimesed väärõpetused ei eitanud niivõrd Kristuse jumalikkust, kuivõrd tema tõelist inimlikkust (gnostiline doketism). Juba apostlite ajast peale rõhutas kristlik usk Jumala Poja tõelist inimeseks saamist, ”lihas tulemist” (vrd 1 Jh 4:2-3; 2 Jh 7). Kolmandal sajandil tuli Kirikul ühel Antiookias kokku tulnud sinodil Samosatese Pauluse vastu kinnitada, et Jeesus Kristus on Jumala Poeg oma loomuselt, mitte lapsendamise tõttu. Nikaia I oikumeeniline Kirikukogu 325. aastal tunnistas oma usutunnistuses, et Jumala Poeg on “sündinud, mitte loodud, olemuselt üks (homousios) oma Isaga” ja mõistis hukka Ariuse, kes kinnitas, et “Jumala Poeg pärineb eimillestki” (DS 130) ja on “teistsuguse substantsi või olemusega kui Isa” (DS 126). /242/
§ 466. Nestoriaanlik väärõpetus nägi Kristuses Jumala Poja jumaliku isikuga ühendatud inimisikut. Vastuseks sellele väärõpetusele tunnistasid püha Cyrillus Aleksandriast ja Efesoses 431. aastal kokku tulnud III oikumeeniline Kirikukogu, et “Sõna, ühendades hüpostaatilises unioonis endaga mõistuslikust hingest elustatud liha … sai inimeseks” (DS 250). Kristuse inimlikul loomusel ei ole teist alust kui Jumala Poja jumalik isik, kes selle endale võttis ja oma eostamise hetkel omastas. Selle alusel kuulutas Efesose Kirikukogu 431. aastal, et Maarjast sai seeläbi, et ta Jumala Poja oma rüppe vastu võttis, tõeliselt Jumala Ema ja et teda nimetatakse seepärast “Jumalasünnitajaks“: “… mitte sellepärast, et Jumala Sõna oleks pühalt Neitsilt saanud oma jumaliku loomuse, vaid sellepärast, et temast sündis mõistusliku hingega varustatud püha keha, milles sellega hüpostaatilises unioonis viibiv Sõna sündis, nagu öeldakse, „liha järgi”” (DS 251). /495/
§ 467. Niinimetatud monofüsiidid kinnitasid, et inimlik loomus kui selline lakkas Kristuses olemast, kui Jumala Poja jumalik isik selle vastu võttis. Vastandina sellele väärõpetusele tunnistas Chalkedoni IV oikumeeniline Kirikukogu 451. aastal:
„Järgides pühi Isasid, õpetame me üksmeelselt tunnistama, et on üks ja sama Poeg, meie Issand Jeesus Kristus; seesama on täiuslik jumalikus loomuses ja täiuslik inimlikus loomuses, tõeline Jumal ja tõeline inimene, kes koosneb mõistuslikust hingest ja ihust; seesama on Isaga olemusühtne jumalikkuses ja olemusühtne meiega inimloomuse poolest kõiges, “siiski ilma patuta” (Hb 4:15). Seesama sündis ühelt poolt enne aegade algust Jumalana Isast, teiselt poolt sündis aegade lõpul meie õndsuseks inimesena Maarjast, Neitsist ja Jumalasünnitajast.
Üht ja sedasama Kristust, ainusündinud Poega ja Issandat, tuleb tunnistada kahes segunematus, muutumatus, lahutamatus ning jagamatus loomuses. Sealjuures ei kaota ühinemine kusagil loomuste erinevust, vaid kummagi loomuse eripärad jäävad püsima ning ühinevad ainsas isikus ja ainsas hüpostaasis” (DS 301-302).
§ 468. Pärast Chalkedoni Kirikukogu tajusid mõned Kristuse inimlikku loomust ikkagi teatud laadi eraldi isikuna. 553. aastal Konstantinoopolis peetud V oikumeeniline Kirikukogu tunnistas nende vastu Kristuse kohta: “On vaid üksainus hüpostaas (isik), kes on meie Issand Jeesus Kristus, üks püha Kolmainsuse isikutest“ (DS 424). Järelikult tuleb Kristuse inimlikus loomuses kirjutada kõik Tema jumaliku isiku kui aluse arvele (vrd juba Efesose Kirikukogu: DS 225), mitte ainult imed, vaid ka kannatused (vrd DS 424) ja isegi surm, kuna “oma lihas risti löödud Issand Jeesus Kristus on tõeline Jumal ja Issand auhiilguses, üks pühima Kolmainsuse isikutest” (DS 432). /254, 616/
§ 469. Kirik tunnistab sel moel, et Jeesus on lahutamatult tõeline Jumal ja tõeline inimene. Ta on tõeliselt Jumala Poeg, kes on võtnud inimese kuju, meie vend, lakkamata olemast Jumal, meie Issand: /212/
“Ta jäi selleks, kes Ta oli ja võttis endale selle, mida Ta ei olnud”, laulab Rooma liturgia (LH, 1. jaanuari Laudese antifoon canticumile Benedictus, vrd p. Leo Suur, Sermones 21,2-3: PL 54,12A). Püha Johannes Chrysostomose liturgia kuulutab ja laulab: “Oo ainusündinud Poeg ja Jumala Sõna, olles surematu, suvatsesid Sa meie päästmiseks lihaks saada pühast Jumalaemast ja igavesti Neitsist Maarjast, Sina, kes Sa muutuseta said inimeseks ja kes löödi risti, oo Kristus, Jumal; Sa hävitasid oma surmaga surma; kes Sa oled üks püha Kolmainsuse isikutest, ülistatud koos Isa ja Püha Vaimuga, päästa meid!“ (Bütsantsi liturgia, troopar O Monoghenis).
§ 470. Kuna inimesekssaamise salapärases ühinemises “võeti inimloomus omaks ega kaotatud seda” (GS 22), tuli Kirikul sajandite jooksul tunnistada nii mõistuse kui tahte osas nii Kristuse inimliku hinge kui ka Tema inimliku ihu täielikku tõelisust. Kuid samas pidi ta iga kord meelde tuletama, et Kristuse inimlik loomus kuulub Jumala Poja jumalikule isikule, kes selle omaks on võtnud. Kõik, mida Ta on ja kõik, mida Ta teeb oma inimlikus loomuses, tuleneb “Kolmainsuse ühest isikust“. Jumala Poeg edastab seega oma inimlikule loomusele omaenda isikliku olemisviisi Kolmainsuses. Nii oma hinge kui ka oma ihuga väljendab Kristus inimlikul viisil pühima Kolmainsuse jumalikku elu (vrd Jh 14:9-10): /516, 626/
„Jumala Poeg töötas inimkätega, Ta mõtles inimvaimu kohaselt, tegutses inimliku tahte käsul, armastas inimsüdamega. Sündinud Neitsist Maarjast, sai temast tõeliselt üks meie seast, meiega sarnane kõiges, välja arvatud patt“ (GS 22). /2599/
Kristuse inimlik hing ja inimlik tunnetamine
§ 471. Apollinarius Laodikeast kinnitas, et Kristuses oli Sõna asendanud hinge või vaimu. Selle väärõpetuse vastu tunnistas Kirik, et igavikuline Poeg võttis omaks ka inimliku mõistusliku hinge (vrd DS 149). /363/
§ 472. Inimlik hing, mille Jumala Poeg omaks võttis, omas tõelist inimlikku tunnetusvõimet. Sellisena ei saanud ta iseeneses olla lõpmatult piiritu: teda kasutati tema olemasolu ajaloolistel tingimustel ruumis ja ajas. Seepärast sai inimeseks saanud Jumala Poeg „kasvada tarkuses ja pikkuses ja armus” (Lk 2:52) ja Ta pidi isegi välja uurima selle, mida inimesena tuleb kogemuste abil õppida (vrd nt Mk 6:38; 8:27; Jh 11:34). See vastas Tema vabatahtlikule enesealandusele ”orja kuju” vastuvõtmisel (Fl 2:7).
§ 473. Samal ajal väljendas taoline Jumala Poja tõeliselt inimlik teadvus Tema isiku jumalikku elu (vrd p. Gregorius Suur, kiri Sicut aqua: DS 475). “Jumala Poja inimlik loomus, mitte iseenesest, vaid oma ühenduse tõttu Sõnaga, tundis ja ilmutas eneses kõik, mis kuulub Jumalale“ (p. Maximus Tunnistaja, Quaestiones et dubia, 66: PG 90,840A). See kehtib eelkõige vahetu seesmise tunnetuse kohta, mida inimeseks saanud Jumala Poeg oma Isa kohta omas (vrd nt Mk 14:36; Mt 11:27; Jh 1:18; 8:55). Poeg näitas ka oma inimlikus tunnetuses jumalikku võimet näha inimeste südamete salajasi mõtteid (vrd nt Mk 2:8; Jh 2:25; 6:61). /240/
§ 474. Ühenduses jumaliku tarkusega kehastunud Sõna isikus, osales Kristuse inimlik tunnetus täielikult igavikuliste kavade tundmises, mida Ta oli tulnud ilmutama (vrd Mk 8:31; 9:31; 10:33-34; 14:18-20.26-30). Jeesus küll ütleb, et Ta ei tea Jumala kavatsusi (vrd Mk 13:32), kuid teisal ütleb Ta, et Tal ei ole ülesannet seda avalikustada (vrd Ap 1:7).
Kristuse inimlik tahe
§ 475. Sellel vastavalt tunnistas Kirik VI oikumeenilisel Kirikukogul (Konstantinoopoli III Kirikukogu), et Kristus omab kahte tahet ja loomulikku tegutsemisviisi, jumalikku ja inimlikku, mis pole vastandlikud, vaid teevad koostööd. Lihakssaanud Sõna tahtis inimesena oma Isale kuuletudes kõike seda, mida Ta Jumalana koos Isa ja Püha Vaimuga meie lunastamiseks oli otsustanud (vrd DS 556-559). Kristuse inimlik tahe “on kuulekas ega hakka vastu Tema jumalikule tahtele, vaid allutab end Tema jumalikule ja kõigeväelisele tahtele” (DS 556). /2008, 2824/
Kristuse tõeline ihu
§ 476. Kuna Sõna võttis lihaks saades endale tõelise inimliku loomuse, oli Kristus „keha poolest piiratud“ (vrd Lateraani sinod 649. a.: DS 504). Seepärast on võimalik Jeesuse inimliku palge “silme ette” (Gl 3:1) toomine. VII oikumeenilisel Kirikukogul (Nikaia II Kirikukogu 787. a., vrd: DS 600-603) tunnistas Kirik, et Tema kujutamine pühapiltidel on õigustatud. /1159-1162, 2129-2132/
§ 477. Samas on Kirik alati kinnitanud, et “nähtava Lunastaja kaudu“ sai meie silmadele nähtavaks „Jumal, keda keegi pole kunagi näinud” (MR, jõuluprefatsioon). Kristuse keha isikupärased omadused väljendavad tõepoolest Jumala Poja jumalikku isikut. Ta võttis oma inimliku keha näojooned niivõrd omaks, et pühapiltidel kujutatuna tohib neid hardalt austada, sest Tema pilti austav usklik “austab selle kaudu pildil kujutatud isikut” (Nikaia II Kirikukogu 787. a.: DS 601).
Lihakssaanud Sõna Süda
§ 478. Oma maise elu, Õlimäe surmahirmu ja kannatuse ajal tundis ja armastas Jeesus meid kõiki ning igaühte üksikult ning ohverdas end meie eest: Jumala Poeg „on mind armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest” (Gl 2:20). Ta armastas oma inimsüdamega meid kõiki. Sel põhjusel austatakse meie pattude pärast ning meie õndsuseks läbitorgatud Jeesuse Pühimat Südant (vrd Jh 13:34) “kui sellise armastuse õilsaimat sümbolit, millega jumalik Lunastaja armastab lakkamatult igavikulist Isa ning eranditult kõiki inimesi” (Pius XII, ringkiri Haurietis aquas: DS 3924; vrd Pius XII, ringkiri Mystici Corporis: DS 3812). /487, 368, 2669, 766/
LÜHIDALT
§ 479. Jumala poolt määratud ajal sai Isa ainusündinud Poeg, igavene Sõna ja Isa olemuslik kuju lihaks. Kaotamata jumalikku loomust, võttis Ta omaks inimliku loomuse.
§ 480. Jeesus Kristus on tõeline Jumal ja tõeline inimene oma jumaliku isiku ühtsuses, sellepärast on Ta ainsaks vahendajaks Jumala ja inimeste vahel.
§ 481. Jeesus Kristusel on kaks loomust, jumalik ja inimlik. Need pole omavahel segunenud, vaid ainsas Jumala Poja isikus ühendatud.
§ 482. Tõelise Jumala ja tõelise inimesena on Kristusel inimlik mõistus ja inimlik tahe. Need on täielikus kooskõlas Tema jumaliku mõistuse ning jumaliku tahtega, mida Ta koos Isa ja Püha Vaimuga omab ning on neile allutatud.
§ 483. Inkarnatsioon (inimesekssaamine) on seega jumaliku loomuse ja inimliku loomuse ühinemise imeline saladus Sõna ainsas isikus.
§ 2. „Kes on saadud Pühast Vaimust, ilmale toodud Neitsist Maarjast”
§ 484. Maarjale kuulutamine avab „aegade täiuse“ (vrd Gl 4:4), mis tähendab tõotuste ja ettevalmistuste täitumist. Maarjat kutsutakse vastu võtma Teda, kelles „elab kogu jumalik täius ihulikult” (Kl 2:9). Jumala vastus Maarja küsimusele: ”Kuidas see võib juhtuda, kui ma ei ole mehega olnud?” (Lk 1:34), viitab Püha Vaimu väele: “Püha Vaim tuleb sinu peale” (Lk 1:35). /461, 721/
§ 485. Püha Vaimu ülesanne on alati seotud Poja ülesandega ja sellele suunatud (vrd Jh 16:14-15). Püha Vaim, “Issand, kes elavaks teeb”, saadetakse Neitsi Maarja rüppe pühitsema ja teda jumalikul viisil viljastama. Ta teeb teoks selle, et Neitsi Maarja võtab Isalt vastu Tema igavikulise Poja, kes saab temalt inimliku loomuse. /689, 723/
§ 486. Isa ainusündinud Poeg, kes eostatakse inimesena Neitsi Maarja rüpes, on “Kristus”, see tähendab Pühast Vaimust võitu (vrd Mt 1:20; Lk 1:35) oma inimliku olemasolu algusest saadik, isegi kui Ta seda tegelikkust ainult samm-sammult ilmutab: kõigepealt karjastele (Lk 2:8-20), siis tähetarkadele (Mt 2:1-12), Ristija Johannesele (vrd Jh 1:31-34) ja jüngritele (Jh 2:11). Kogu Jeesuse Kristuse elu ilmutab, et ”Jumal oli teda võidnud Püha Vaimu ja väega“ (Ap 10:38). /437/
§ 487. See, mida katoliku usk Maarjast õpetab, rajaneb usule Kristusesse, ent see, mida ta Maarjast õpetab, selgitab omakorda usku Kristusesse. /963/
Maarja ettemääratus
§ 488. “Jumal läkitas oma Poja” (Gl 4:4). Kuid selleks, et Talle “ihu valmistada“ (vrd Hb 10:5), pidi Tema tahte kohaselt keegi loodust vabatahtlikult kaasa töötama. Tema Pojale emaks olemise ülesandeks valis Jumal igavikuliselt välja ühe Iisraeli tütre, noore juuditari Galilea Naatsaretist, neitsi, “kes oli kihlatud Taaveti soost Joosepi-nimelise mehega. Selle neitsi nimi oli Maarja“ (Lk 1:26-27).
„Halastuse Isa tahtmine oli see, et inimesekssaamisele eelneks selle nõusolek, kes oli ette määratud saama emaks: nagu üks naine oli kaasa aidanud surmale, nii aitaks teine naine kaasa elule” (LG 56; vrd LG 61).
§ 489. Terve Vana Lepingu jooksul valmistasid mitmed pühad naised oma läkituse kaudu ette Maarja kutsumust. Vaatamata oma sõnakuulmatusele, sai Eeva tõotuse järglase kohta, kes võidab kurja (vrd 1 Ms 3:15) ja tõotuse, et temast saab kõige elava ema (vrd 1 Ms 3:20). Selle tõotuse alusel sünnitab Saara kõrgele vanusele vaatamata poja (vrd 1 Ms 18:10-14; 21:1-2). Vastupidiselt igasugusele inimlikule ootusele valib Jumal need, keda peeti võimetuteks ja nõrkadeks (vrd 1 Kr 1:27), et näidata ustavust tõotuses: Hanna, Saamueli ema (vrd 1 Sm 1) Debora, Ruti, Juuditi ja Esteri ning hulga teisi naisi. Maarjale “kuulub esimene koht nende Issanda alandlike ja vaeste seas, kes usaldusega loodavad lunastust ja saavutavad selle. Temaga, Siioni ülla tütrega, täituvad pärast tõotuse pikka ootamist ajad ja algab uue õndsusloo ajastu” (LG 55). /722, 410, 145, 64/
Patusüüta saamine
§ 490. Kuna Maarja oli määratud Lunastaja Emaks, “andis Jumal talle sellise ülesande täitmiseks vastavad annid” (LG 36). Kuulutamise hetkel tervitab ingel Gabriel teda kui “armu leidnut” (Lk 1:28)”. Tõepoolest, et ta saaks oma kutsumuse ilmutamisel anda usus vabatahtlik nõusolek, pidi Jumala arm teda täielikult kandma. /2676, 2853, 2001/
§ 491. Sajandite jooksul sai Kirik teadlikuks sellest, et Jumala “armu leidnud” Maarja (Lk 1:28) oli lunastatud eostamisest alates. Seda tunnistab patusüüta saamise dogma, mille 1854. aastal kuulutas välja paavst Pius IX: /411/
“… et õndsaimat Neitsit tema eostamise esimesest hetkest alates hoiti kõigeväelise Jumala erilise armu ning eelistamise tõttu inimkonna Lunastaja Jeesuse Kristuse teenete alusel vabana igasugusest pärispatu taagast “ (Pius IX, bulla Ineffabilis Deus: DS 2803).
§ 492. See, et ta „oma eostamise esimesest hetkest alates ainulaadses pühaduses hiilgas“ (LG 56), tuleneb täielikult Kristusest: ta on “Tema Poja teeneid arvestades väljapaistvaimal viisil lunastatud” (LG 53). Rohkem kui ühtegi teist loodud isikut, õnnistas Isa teda “kõige vaimuliku õnnistusega Kristuses” (Ef 1:3). Isa valis ta „enne maailma rajamist olema püha ja laitmatu tema palge ees armastuses“ (Ef 1:4). /2011, 1077/
§ 493. Ida kirikuisad nimetavad Jumalaema “täielikult pühaks” (kr k Panaghia). Nad ülistavad teda kui “igasugusest patust puutumatut, justkui Pühast Vaimust valmistatut ning uueks looduks kujundatut” (LG 56). Jumala armu läbi jäi Maarja kogu elu jooksul vabaks igasugusest isiklikust patust.
„Sündigu mulle sinu sõna järgi …”
§ 494. Kuulutusele selle kohta, et ta sünnitab meest tundmata Püha Vaimu väes „Kõigekõrgema Poja” (vrd Lk 1:28-37), vastas Maarja „kuulekusega usule” (vrd Rm 1:5) ja kindlana selles, et “Jumala käes ei ole ükski asi võimatu”: “Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi” (Lk 1:37-38). Andes Jumala sõnale oma nõusoleku, sai Maarjast Jeesuse Ema. Ta allus täielikult Jumala õndsustahtele, ilma et ükski patt oleks teda selles takistanud, ning andus täiesti oma Poja isikule ja tööle, et Jumala armus ning sõltuvuses Pojast ja ühenduses Temaga teenida lunastamise saladust (vrd LG 56). /2617, 148, 968/
Püha Irenaeus ütleb “et tema kuulekus sai lunastamise põhjuseks talle endale ja kogu inimsoole”. Seepärast kordavad mitmed kirikuisad meelsasti koos temaga, et “Eeva sõnakuulmatusest tulenev sõlm sõlmiti lahti Maarja kuulekuse läbi; see, mida neitsi Eeva oli oma uskmatusega kinni sõlminud, selle sõlmis Neitsi Maarja oma usuga lahti”. Võrreldes Maarjat Eevaga, nimetavad nad Maarjat “elavate emaks” ja kuulutavad sageli: “Eeva läbi tuli surm, Maarja läbi elu” (LG 56). /726/
Maarja kui Jumalaema
§ 495. Maarjat, keda evangeeliumides nimetatakse “Jeesuse emaks” (Jh 2:1; 19:25; vrd Mt 13:55; p. Irenaeus, Adversus haereses, III,22,4), ülistab Eliisabet Püha Vaimu sisendusel juba enne tema poja sündi kui “mu Issanda ema” (Lk 1:43). See, kes temas Püha Vaimu läbi inimesena eostati ja kellest sai tõeliselt tema lihane Poeg, ei olnud keegi muu kui Isa igavikuline Poeg, püha Kolmainsuse teine isik. Kirik tunnistab, et Maarja on tõepoolest Jumala Ema (kr k Theotokos, Jumalasünnitaja. Vrd DS 251). /466, 2677/
Maarja neitsilikkus
§ 496. Juba esimestes ususümbolites (vrd DS 10-14) on Kirik tunnistanud, et Jeesus saadi ning võeti Neitsi Maarja rüppe vastu üksnes Püha Vaimu väel. Märgiti ka selle sündmuse kehalist aspekti: Jeesus eostati “ilma mehe seemneta Pühast Vaimust” (Lateraani sinod 649. a.: DS 503). Kirikuisad näevad neitsilikus eostumises märki, et Jumala Poeg sai tõepoolest meiega sama inimliku loomuse.
Nii ütleb püha Ignatius Antiookiast (II saj. algul): “Te olete kindlalt veendunud, et meie Issand pärineb liha järgi tõepoolest Taaveti soost (vrd Rm 1:3), on Jumala Poeg Jumala tahte ja väe kohaselt (vrd Jh 1:13), tõeliselt Neitsist sündinud …, tõeliselt Pontius Pilaatuse ajal meie pattude pärast … lihas risti naelutatud ja tõeliselt kannatanud, samuti ennast tõeliselt surnuist üles äratanud” (Epistola ad Smyrneos, 1-2).
§ 497. Evangeeliumide kirjeldused (vrd Mt 1:18-25; Lk 1:26-38) näevad neitsilikus eostumises Jumala tegu, mis ületab igasuguse inimliku mõistmise ja võimekuse (vrd Lk 1:34). Ingel ütleb Joosepile Maarja, tema kihlatu kohta: “Laps, keda ta kannab, on Pühast Vaimust” (Mt 1:20). Kirik näeb selles prohvet Jesaja kaudu antud jumaliku tõotuse täitumist: “Ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob ilmale poja” (Js 7:14; kreekakeelse tõlke järgi Mt 1:23).
§ 498. Mõnikord on lastud end häirida sellest, et Markuse evangeelium ja Uue Testamendi kirjad vaikivad Maarja neitsilikust eostumisest. On esitatud ka küsimus, kas sel puhul pole tegemist legendide või teoloogiliste konstruktsioonidega, mis ei pretendeeri ajaloolisele iseloomule. Sellele tuleb vastata, et usk Jeesuse neitsilikku eostamisse leidis elavat vastuseisu, väljanaermist või mõistmatust mitte-usklike juutide ja paganate seas (vrd nt p. Justinus, Dialogus cum Tryphone Judaeo, 99,7; Origenes, Contra Celsum, 1,32,69 jt). Seda usku ei motiveerinud niisiis ei paganlik mütoloogia ega mõne tolle aja idee kohandamine. Selle sündmuse mõte on kättesaadav ainult usule, mis näeb seda “omavahel saladusi ühendavas seoses” (DS 3011), Kristuse saladuste terviklikkuses Tema inimesekssaamisest kuni ülestõusmiseni. Juba püha Ignatius Antiookiast andis selle seose kohta tunnistust: “Selle maailma valitsejale jäid teadmatuks Maarja neitsilikkus ja neitsilik mahasaamine, samuti Issanda surm: kolm kõlavat saladust, mis tehti teoks Jumala vaikimises” (p. Ignatius, Epistola ad Ephesios, 19, 1; vrd 1 Kr 2:8). /90, 2717/
Maarja – igavikuline Neitsi
§ 499. Süvendades oma usku Maarja neitsilikku emadusse, jõudis Kirik Maarja tegeliku ja jääva neitsilikkuse tunnistamiseni (vrd DS 427) ka inimese kuju võtnud Jumala Poja sünnitamisel (vrd DS 291; 294; 442; 503; 571; 1880). Tõepoolest “ei vähendanud” Kristuse sünd Tema Ema “neitsilikku rikkumatust, vaid pühitses selle” (LG 57). Kiriku liturgia ülistab Maarjat kui „igavesti neitsit”(Aeiparthenos) (LG, 52).
§ 500. Vahetevahel on sellele vastuseks väidetud, et Pühakiri mainib Jeesuse vendi ja õdesid (vrd Mk 3:31-35). Kirik on nendest kirjakohtadest alati nii aru saanud, et need ei tähista Neitsi Maarja teisi lapsi. Jaakobus ja Joosep, “Jeesuse vennad” (Mt 13:55) on tegelikult ühe teise Kristust järgiva Maarja pojad (vrd Mt 27:56), keda nimetatakse väga tähendusrikkalt “teiseks Maarjaks” (Mt 28:1). Siin on vastavalt Vana Testamendi tuntud väljendusviisile tegemist Jeesuse lähisugulastega (vrd nt 1 Ms 13:8; 14:16; 29:15 jne).
§ 501. Jeesus on Maarja ainus poeg. Kuid Maarja vaimulik emadus hõlmab kõiki inimesi, kellele Jeesus on tulnud lunastust tooma: „Ta sünnitas Poja, kelle Jumal seadis „esmasündinuks paljude vendade“ (Rm 8:9), see tähendab usklike seas, kelle sünni ja kasvatamise juures ta on emaliku armastusega kaastegev “ (LG 63). /969, 970/
Maarja neitsilik emadus Jumala plaanis
§ 502. Seoses ilmutuse kui tervikuga võib usu pilk avastada salapäraseid põhjusi, miks Jumal oma õndsusloos tahtis, et Tema Poeg sünniks Neitsist. Need põhjused hõlmavad nii Kristuse isikut ja lunastustööd kui ka selle läkituse vastuvõtmist Maarja poolt kõigi inimeste hüvanguks. /90/
§ 503. Maarja neitsilikkus näitab Jumala täielikku algatust inimesekssaamisel. Jumal on Jeesuse ainus Isa (vrd Lk 2:48-49). Ta polnud “iial Isale võõras inimloomuse tõttu, mille Ta vastu võttis … Ta on Isa loomukohane Poeg jumalikkust mööda, Ema loomukohane Poeg inimlikkust mööda, kuid Isa tõeline Poeg mõlemas loomuses” (Friuli sinod 696. a.: DS 619). /422/
§ 504. Püha Vaim eostas Jeesuse Maarja rüpes seepärast, et Ta on uus Aadam (vrd 1 Kr 15:24), kes annab alguse uuele loomisele. “Esimene inimene oli maast muldne, teine inimene oli taevast” (1 Kr 15:47). Kristuse inimlik loomus on eostamise hetkest alates täis Püha Vaimu, sest “Jumal ei anna ju Vaimu mõõdu järgi” (Jh 3:34). Lunastatud inimkonna Pea (vrd Kl 1:18) täiusest oleme meie kõik võtnud, arm armu peale (vrd Jh 1:16). /359/
§ 505. Jeesus, uus Aadam, juhatab neitsist sündimise kaudu sisse uuestisünni, mis usu läbi teeb inimesed Pühas Vaimus Jumala lasteks. “Kuidas see võib juhtuda?” (Lk 1:34; vrd Jh 3:9). Osalemine jumalikus elus saab osaks neile, “kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast” (Jh 1:13). Seda elu võetakse vastu neitsilikult, sest selle kingib inimesele tervenisti Vaim. Inimese Jumala juurde kutsumise mõrsjalik loomus (vrd 2 Kr 11:2) on täiuslikult teostunud Maarja neitsilikus emakssaamises. /1265/
§ 506. Maarja on Neitsi, kuna tema neitsilikkus on märk tema usust, “mida ei väärasta ükski kahtlus” (LG 63), ja tema jagamatust andumusest Jumala tahtele (LG, 63; vrd 1 Kr 7:34-35). Just tänu oma usule võib ta saada Lunastaja Emaks: Beatior est Maria percipiendo fidem Christi quam concipiendo carnem Christi – “Õndsam on Maarja Kristuse usus vastuvõtmise kui ihuliku Kristusega eostumise tõttu” (p. Augustinus, De sancta virginitate, 3: PL 40,398). /148, 1814/
§ 507. Maarja on ühtaegu Neitsi ja Ema, kuna ta on Kiriku sümbol ja Kirik selle kõige täiuslikumas teostuses (vrd LG 63). „Kirikust saab usus Jumala sõna vastuvõtmise läbi … ka ise Ema, sest jutluse ning ristimise kaudu sünnitab ta lapsi, kes on saadud Pühast Vaimust ja sündinud Jumalast uueks ja surematuks eluks. Ka tema on neitsi, kes rikkumatu ning puhtana säilitab ustavusvannet, mille ta Peigmehele andis” (LG 64). /967, 149/
LÜHIDALT
§ 508. Eeva järeltulijatest valis Jumal Neitsi Maarja oma Poja Emaks. “Täis armu”, on ta “lunastuse üllaim vili” (SC 103). Ta hoiti eostamise esimesest hetkest vabana pärispatu rüvedusest ning ta jäi kogu elu vältel vabaks igasugusest isiklikust patust.
§ 509. Maarja on tõeline “Jumala Ema”, kuna ta on Ema inimeseks saanud igavikulise Jumala Pojale, kes on ka ise Jumal.
§ 510. Maarja “jäi Neitsiks oma poja eostamisel, Neitsiks kandmisel, Neitsiks sünnitamisel, Neitsiks, kui ta teda oma rinnaga toitis, igavikuliselt Neitsiks” (p. Augustinus, Sermones, 186, 1: PL 38,999). Kogu oma olemusega on ta “Jumala teenija” (Lk 1:38).
§ 511. Neitsi Maarja “oli vaba usu ning kuulekuse alusel kaastegev inimeste õndsuse saavutamisel” (LG 56). Ta andis nõusoleku loco totius humanae naturae – “kogu inimloomuse esindajana” (p. Aquino Thomas, Summa theologiae, III,30,1). Kuulekuse läbi sai temast uus Eeva, elavate Ema.
§ 3. Kristuse elu müsteeriumid
§ 512. Mis puutub Kristuse elusse, siis Usutunnistus räägib ainult inimesekssaamise (eostamine ja sünd) ja paasamüsteeriumist (kannatus, ristilöömine, surm, matmine, surmavalda minek, ülestõusmine, taevasseminek).Ta ei räägi otse Jeesuse varjatud ja avaliku elu müsteeriumidest, kuid inimesekssaamist ja paasat puudutavad usuartiklid selgitavad tervet Kristuse maist elu. Kõike, „mida Jeesus algusest peale tegi ja õpetas kuni selle päevani, mil ta võeti üles taevasse“ (Ap 1:1-2), tuleb näha Jumala sündimise ja paasamüsteeriumide valguses. /1163/
§ 513. Katehhees peab näitama Kristuse müsteeriumide kogu rikkust vastavalt asjaoludele. Siin piisab sellest, kui näidata kõikide Kristuse elu müsteeriumide teatud ühiseid elemente (I), seejärel aga kirjeldada lühidalt Jeesuse varjatud elu peamisi saladusi (II) ning lõpuks Tema avaliku elu saladusi (III). /426, 561 /
§ 514. Evangeeliumid ei esita meile kuigipalju sellist teavet, mis võiks rahuldada inimlikku uudishimu Jeesuse kohta. Peaaegu midagi pole öeldud Tema elu kohta Naatsaretis ning puudub kirjeldus isegi suure osa kohta Tema avalikust elust (vrd Jh 20:30). See aga, mis leidub Evangeeliumides, on kirjutatud selleks, „et te usuksite, et Jeesus on Kristus,
Jumala Poeg, ja et teil uskudes oleks elu tema nimes“ (Jh 20:31).
§ 515. Evangeeliumid kirjutasid need inimesed, kes kuulusid esimeste usklike hulka (vrd Mk 1:1; Jh 21:24) ja tahtsid jagada oma usku teistega. Tundes usu läbi, kes on Jeesus, võisid nad näha ja teistele näidata Tema müsteeriumi jälgi terves Tema maises elus. Kõik Jeesuse elus, alates mähkmetest Tema sündimisel (vrd Lk 2:7) kuni Tema kannatuse ajal Talle ulatatud äädikani (vrd Mt 27:48) ning peale Tema surnuist ülestõusmist hauda jäetud surilinani (vrdl Jh 20:7) on Tema müsteeriumi märgiks. Tema tegude, imede ja sõnade läbi ilmutati, et „temas elab kogu jumalik täius ihulikult“ (Kl 2:9). Jeesuse inimlik loomus ilmneb sel viisil justkui „sakramendina“, see tähendab Tema jumalikkuse ja õndsusnõu, milleks Ta tuli, märgi ja vahendina. Kõik see, mis oli nähtav Tema maises elus, juhatas Tema Jumala Poja müsteeriumini ja Tema õndsusttoova ülesandeni. /126, 609, 774, 477/
Jeesuse müsteeriumide ühised jooned
§ 516. Kogu Jeesuse elu – Tema sõnad ja teod, vaikimine ja kannatus, olemise ja rääkimise viis – kujutab endast ilmutust Isast. Jeesus võib õigusega öelda: „Kes on näinud mind, see on näinud Isa“ (Jh 14:9), kuid Isa kuulutab: „See on minu äravalitud Poeg, teda kuulake!“ (Lk 9:35). Kuna meie Issand sai inimeseks, et täita Isa tahet (vrd Hb 10:5-7), näitavad isegi Tema müsteeriumide pisimadki üksikasjad „Jumala armastust meie vastu“ (1 Jh 4:9). /65, 2708/
§ 517. Kogu Kristuse elu kujutab endast Lunastuse müsteeriumi. Lunastus saabub meile eelkõige ristil valatud vere läbi (vrd Ef 1:7, Kl 1:13-14; 1 Pt 1:18-19), kuid see müsteerium toimib terves Kristuse elus: juba Tema inimesekssaamises, mille läbi Ta sai vaeseks, et meie saaksime rikkaks Tema vaesusest (vrd 2 Kr 8:9); Tema varjatud elus, milles Ta oma allaheitlikkuse (Lk 2:51) läbi heastab meie kuuletumatuse; Tema sõnades, mille läbi Ta oma kuuljaid puhastab (Jh 15:3); Tema tervendamistes ja eksortsismides, mille läbi Ta „on võtnud ära meie haigused ja kandnud meie tõved“ (Mt 8:17, vrd Js 53:4); Tema ülestõusmises, mille läbi Ta on meid õigeks mõistnud (vrd Rm 4:25). /606, 1115/
§ 518. Kogu Kristuse elu kujutab endast kõikide uuesti kokkukoondamisemüsteeriumi Tema kui Pea alla. Kõik, mida Jeesus tegi, ütles ja kannatas, tegi Ta selleks, et suunata langenud inimest uuesti tema esmase kutsumuse suunas: /668,2748/
„Kui Jumala Poeg võttis endale ihu ja sai inimeseks, ühendas Ta endas uuesti terve pika inimajaloo ja tõi meile pääsemise. Selle, mille me kaotasime Aadamas, nimelt olemise Jumala näo järgi ja Tema sarnasena, saime me tagasi Jeesuses Kristuses. … Just nimelt seepärast läbis Jeesus Kristus inimelu kõik etapid, et seeläbi anda inimestele tagasi osadus Jumalaga“ (p. Irenaeus, Adversus haereses, III,18,1; III,18,7; vrd II,22,4).
Meie osadus Jeesuse müsteeriumidega
§ 519. Kogu „Kristuse rikkus on ette nähtud kõigile inimestele ja peab saama iga inimese hüveks“ (RH,11). Kristus ei elanud iseenda jaoks, vaid meie jaoks, inimesekssaamise hetkest „meie, inimeste pärast ja meie õndsuseks“ kuni oma surmani „meie pattude eest“ (1 Kr 15:3) ning ülestõusmiseni „meie õigekssaamise pärast“ (Rm 4:25). Ka praegu on Ta meie „eestkostjaks Isa juures“ (1 Jh 2:1), „elades aina selleks, et paluda“ meie eest (Hb 7:25). Kõige sellega, mida Ta meie pärast läbi elas ja kannatas, on Ta läinud „esindama meid nüüd Jumala palge ees“ (Hb 9:24). /793, 602, 1085/
§ 520. Kogu oma elus on Jeesus meile eeskujuks (vrd Rm 15:5; Fl 2:5): Ta on „täiuslik inimene“ (GS, 38), kes kutsub meid üles saama Tema õpilasteks ja Teda järgima. Oma alandliku teenimise läbi andis Ta meile jäljendamisväärt eeskuju (vrd Jh 13:15), oma palve läbi innustab ta meid palvetama (vrd Lk 11:1), oma vaesuse läbi kutsub Ta meid üles vabatahtlikult leppima puuduste ja jälitamistega (Mt 5:11-12). /459, 359, 2607/
§ 521. Kõik, mida Jeesus läbi elas, tegi Ta selleks, et meie võiksime seda läbi elada Temas ja et Tema elaks seda läbi meis. „Oma inimesekssaamise läbi ühendus Jumala Poeg teatud viisil iga inimesega“ (GS, 22). Oleme kutsutud saama üha enam üheks Temaga. Meile kui oma Müstilise Ihu liikmetele annab ta osaluse selles, mida Ta inimlikus ihus meie jaoks ja meie eeskujuna läbi elas: /2715,1391/
„Me peame Kristuse lunastustöö müsteeriume endis jätkama ja lõpule viima; me peame Teda sageli paluma, et Ta viiks need lõplikule teostumisele meis ja terves Kirikus… Jumala Poeg tahab oma müsteeriumid meile edasi anda, neid meis ja terves oma Kirikus avardada ja jätkata nende armude läbi, mida Ta meile tahab anda, ja viljade läbi, mida Ta oma müsteeriumide kaudu meis tahab teostad. Sel viisil tahab Jeesus oma müsteeriumid meis lõpule viia“ (p. Jean Eudes, Tractatus de regno Jesu, vrd: LH, IV tavalise aja 33. nädala matutiini lugemised).
Ettevalmistus
§ 522. Jumala Poja tulek maailma on nii suur sündmus, et Jumal tahtis seda sajandite vältel ette valmistada. Kõik „esimese lepingu“ (Hb 9:15) riitused ja ohvrid, figuurid ja sümbolid suunas Jumal Kristuse poole; Ta lasi Teda ette kuulutada Iisraelis üksteisele järgnenud prohvetite suu läbi. Ka paganate südames äratas Jumal selle tuleku ebamäärase ootuse. /711, 762/
§ 523. Püha Ristija Johannes on Issanda vahetu eelkäija (vrd Ap 13:24), kes on läkitatud valmistama ette teed Tema eel (vrd Mt 3:3). „Kõigekõrgema prohvet“ (Lk 1:76) ületab kõiki prohveteid (vrd Lk 7:26), ta on neist viimane (Mt 11:13), kes paneb aluse Evangeeliumile (vrd Ap 1:22; Lk 16:16), tervitab Jeesust Tema Ema üsas (vrd Lk 1:41), rõõmustab, et on „peigmehe sõber“ (Jh 3:29) ja nimetab Teda Jumala Talleks, „kes kannab ära maailma patu“ (Jh 1:29). Eelnedes Jeesusele „Eelija vaimus ning väes“ (Lk 1:17) , annab ta Temast tunnistust oma kuulutamisega, patukahetsusristimisega ja lõpuks märtrisurmaga (vrd Mk 6:17-29). /712-720/
§ 524. Igal aastal advendiliturgiat pühitsedes taaselustab Kirik selle Messia ootuse. Osaledes Päästja esimese tulemise pikas ettevalmistuses, uuendavad usklikud endis palavat igatsust Tema teise tulemise järele (vrd Ilm 22:17). Kristuse eelkäija sünni ja märtrisurma pühitsemise läbi ühineb Kirik tema igatsusega: „Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema“ (Jh 3:30). /1171/
Jumala sünni müsteerium
§ 525. Jeesus sündis armetus laudas vaesesse perekonda (vrd Lk 2:6-7). Selle sündmuse esimesed tunnistajad on lihtsad karjused. Just nimelt selles vaesuses ilmutab end taevalik auhiilgus (vrd Lk 2:8-20). Kirik ei lakka laulmast selle öö hiilgust: /437, 2443/
Täna toob Neitsi ilmale Igavese,
Maa kingib koopa Ligipääsmatule.
Teda kiidavad inglid ja karjused,
Tähe järel käies liginevad targad,
Sest sündisid Sa meie jaoks,
Väike lapsuke, igavene Jumal!
(Romanos Melodese Kontagion)
§ 526. „Saada kui lapsed“ Jumala ees – see on Jumalariiki pääsemise tingimus (vrd Mt 18:3-4). Selleks tuleb ennast alandada (vrd Mt 23:12), saada väikeseks, enamgi veel, tuleb „uuesti sündida“ (Jh 3:7, Vulgata kohaselt), sündida Jumalast (vrd Jh 1:13), et „saada Jumala lasteks“ (Jh 1:12). Jumala sündimise müsteerium teostub meis siis, kui Kristus saab meis kuju (vrd Gl 4:19). Jumala sündimine kujutab endast selle „imepärase vahetuse“ müsteeriumi:
„Oo imeline vahetus! Inimsoo Looja võttis endale hinge ja ihu, sündis Neitsist ja saanud inimeseks maise isata, kinkis meile oma jumalikkuse“
(LH, I, 1. jaanuari 2. vespri antifoon). /460/
§ 527. Jeesuse ümberlõikamine kaheksandal päeval peale sündimist (vrd Lk 2:21) on märgiks Tema lülitamisest Aabrahami järglaste ja Lepingu-rahva sekka; see on märgiks Tema kuulekusest Seadusele (vrd Gl 4:4) ja õiguse saamisest osaleda Iisraeli jumalakultuses, milles Ta osaleb terve oma elu vältel. See on ka „Kristuse ümberlõikamise”, see tähendab ristimise kujund (Kl 2:11-12). /580, 1214/
§ 528. Issandailmumine (Epifaania) on Jeesuse ilmutamine Iisraeli Messiana, Jumala Pojana ja maailma Päästjana. Koos Kristuse ristimisega Jordanis ja pulmapeoga Kaanas (vrd LH, I, Magnificat’i antifoon Issandailmumise suurpüha 2. vespril) pühitsetakse sel päeval Idast tulnud „tarkade” Jeesuse kummardamist (Mt 2:1). Nendes „tarkades”, naaberrahvaste paganlike religioonide tunnistajates, näeb Kirik inimesekssaamise läbi Evangeeliumi vastuvõtvate rahvaste esimesi esindajaid. Tarkade saabumine Jeruusalemma „juutide vastsündinud kuningat” kummardama (vrd Mt 2:2) näitab seda, et nad otsivad Iisraelis Taaveti tähe messiaanlikus valguses (vrd 4 Ms 24:17; Ilm 22:16) seda, kes on määratud olema kuningaks kõikide rahvaste üle (vrd 4 Ms 24:17-19). Nende saabumine tähendab, et paganad võivad ainult siis avastada Jeesuse ja ülistada Teda Jumala Pojana, kui nad pöörduvad juutide poole (vrd Jh 4:22) ja võtavad neilt vastu Vanas Testamendis sisalduva messiaanliku tõotuse (vrd Mt 2:4-6). Issandailmumine (Epifaania) näitab, et „palju paganaid saab patriarhide pere liikmeks” (p. Leo Suur, Sermones, 23: PL 54,224B; vrd LH, I, Issandailmumise matutiini lugemised) ja saavutab valitud rahva Iisraeli väärikuse (israelitica dignitas) (MR, Ülestõusmispüha vigiil, 26: palve peale 3. lugemist). /439, 711-716, 122/
§ 529. Jeesuse esitlemine Templis (vrd Lk 2:22-39) näitab Jeesust Issandale kuuluva esmasündinuna (vrd 2 Ms 13:12-13). Koos Siimeoni ja Hannaga tuleb kogu Messiat ootav Iisrael oma Päästjaga kohtuma (Bütsantsi traditsioon nimetabki seda sündmust nii). Tunnistatakse, et Jeesus ongi nii kaua oodatud Messias, „valgus ilmutuseks paganaile” ja „au Iisraelile”, kuid samuti „tähis, mille vastu räägitakse”. Maarjale ettekuulutatud valu mõõk viitab teisele ohvrile, täiuslikule ja ainsale – Ristiohvrile, mis toob lunastuse, mille Jumal on „valmistanud kõigi rahvaste silme ees” (Lk 22:31). /583, 439, 614/
§ 530. Põgenemine Egiptusesse ja süütalaste tapmine (Mt 2:13-18) näitavad, et pimeduse jõud astuvad valguse vastu: Sõna „tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu” (Jh 1:11). Terve Jeesuse elu möödub tagakiusamise tähe all. Kõik Tema omad saavad koos Temaga tagakiusamistest osa (vrd Jh 15:20). Tema tagasitulek Egiptusest (vrd Mt 2:15) meenutab Egiptusest lahkumise sündmust (vrd Ho 11:1) ja esitab Jeesust lõpliku Vabastajana. /574/
Jeesuse varjatud elu müsteeriumid
§ 531. Suurema osa elust jagas Jeesus enamiku inimeste olukorda: see oli elu ilma nähtava suuruseta, elatumine omaenda käte tööst, käsuseadusele (vrd Gl 4:4) allutatud juudi religioosne elu, igapäevane elu külakogukonnas. Kogu selle elujärgu kohta on meile ilmutatud ainult niipalju, et Jeesus oli „allaheitlik“ oma vanematele ning „kasvas tarkuses ja pikkuses ja armus Jumala ja inimeste juures.“ (Lk 2:51-52). /2427/
§ 532. Kuuletumise läbi oma Emale ja õigusjärgsele isale täidab Jeesus täiuslikult neljandat käsku. See kuuletumine on maiseks kujundiks Tema pojalikust kuulekusest taevasele Isale. Igapäevane kuuletumine Joosepile ja Maarjale kuulutas ja aimas ette Tema kuulekust Suurel Neljapäeval: „.Ometi ärgu sündigu minu tahtmine…“ (Lk 22:42). Kristuse kuulekus Tema varjatud elu igapäevastes asjades alustas juba selle heastamist ja parandamist, mille oli hävitanud Aadama sõnakuulmatus (vrd Rm 5:19). /2214-2220, 612/
§ 533. Jeesuse varjatud elu Naatsaretis võimaldab igal inimesel ühineda Kristusega oma elu kõige tavalisematel teedel:
„Maja Naatsaretis on kool, milles võib hakata mõistma Jeesuse elu. See on Evangeeliumi kool… Kõigepealt vaikimise õppetund. Kujunegu meis suur austus vaikimise, selle kauni ja asendamatu vaimuhoiaku suhtes… Perekonnaelu õppetund. Õpetagu Naatsaret meile seda, mis on perekond, milles seisneb tema armastuse osadus, tema range ja lihtne ilu, tema püha ja puutumatu iseloom… Töö eeskuju. Oo Naatsaret, puusepa Poja kodu, siin me tahaksime mõista inimesele antud karmi, kuid õndsusttoovat töö seadust ja seda mõistmist süvendada… Kuidas me tahaksime siit tervitada kõiki töötegijaid terves maailmas ja näidata neile nende Jumaliku Venna suurt eeskuju“ (Paavst Paulus VI, kõne Naatsaretis 5. jaanuaril 1964, vrdl LH, I, Püha Perekonna püha matutiini lugemine). /2717, 2204, 2427/
§ 534. Jeesuse leidmine templist (Lk 2:41-52) on ainus sündmus, mis katkestab Evangeeliumide vaikimise Jeesuse varjatud eluaastatest. Jeesus laseb meil siin näha täieliku pühendumuse saladust oma Jumala Poja seisundist tulenevale läkitatusele: „Kas te ei teadnud, et ma pean olema neis paigus, mis on mu Isa päralt?“ (Lk 2:49). Maarja ja Joosep „ei mõistnud“ neid sõnu, kuid võtsid nad vastu usus, ja Maarja „hoidis kõik need lood oma südames alal“ (Lk 2:51) kõikide nende aastate vältel, mil Jeesus püsis varjatuna igapäevase elu vaikimises. /583, 2599, 964/
Jeesuse ristimine
§ 535. Oma avaliku tegevuse alguses (vrd Lk 3:23) võtab Jeesus Johanneselt Jordanis vastu ristimise (vrd Ap 1.22). Johannes „kuulutas meeleparandusristimist pattude andeksandmiseks“ (Lk 3:3). Patuste hulgad – tölnerid ja sõdurid (vrd Lk 3:10-14), variserid ja saduserid (vrd Mt 3:7) ja hoorad (vrd Mt 21:32) – tulevad, et lasta tal end ristida. „Siis tuli Jeesus.“ Ristija Johannes kõhkleb, Jeesus veenab teda ja võtab vastu ristimise. Siis laskub Püha Vaimu tuvi kujul Jeesuse peale ja hääl taevast kuulutab: „See on minu armas Poeg“ (Mt 3:13-17). See on Jeesuse Epifaania, enese ilmutamine Iisraeli Messiana ja Jumala Pojana. /719-720, 701, 438/
§ 536. Jeesuse ristimine on Tema poolt kannatava Jumala-sulase ülesande vastuvõtmine ja alustamine. Jeesus laseb end arvata patuste sekka (vrd Js 53:12). Ta on juba „Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu“ (Jh 1:29), Ta kuulutab juba ette oma verise surma „ristimist“ (vrd Mk 10:38; Lk 12:50), tuleb juba, et „täita kõike õigust“ (Mt 3:15), see tähendab, et Ta kuuletub täielikult oma Isa tahtele: Jeesus võtab armastusest vastu surma läbi ristimise meie pattude andeksandmiseks (vrd Mt 26:39). Selle valmisoleku peale vastab Isa hääl, et Tal on Pojast hea meel (vrd Lk 3:22, Js 42:1). Vaim, kes on Jeesusega täielikult juba Tema eostamisest saadik, laskub alla, et „puhata“ Tema peal (Jh 1:32-33). Jeesus on Püha Vaimu allikaks tervele inimkonnale. Tema ristimise ajal „avanesid taevad“ (Mt 3:16), mille oli meie ees sulgenud Aadama patt, ning kuna Jeesus ja Vaim laskuvad vette, pühitsetakse seeläbi veed – see on uue loomise ettekuulutus. /606, 1224, 444, 727, 739/
§ 537. Ristimise läbi saab kristlane sakramentaalselt sarnaseks Kristusega, kes ristimises haarab ette oma surma ja surnuist ülestõusmist. Kristlane peab sisenema alandliku enesealanduse ja patukahetsuse saladusse, laskuma vette koos Jeesusega, et uuesti tõusta koos Temaga, uueks sündida vee ja Vaimu läbi, et Pojas võiks ta ise saada Isa armastatud pojaks ja „käia uues elus“ (Rm 6:4): /1262/
„Laskem ennast ristimises koos Kristusega maha matta, et koos Temaga surnuist üles tõusta; laskugem koos Temaga, et me koos Temaga saaksime ülendatud; tõuskem koos Temaga üles, et me Temas saaksime kirgastatud“ (p. Gregorius Nazianzist, Orationes, 40,9: PG 36,369B). /628/
„Kõik, mis sai teoks Kristuses, laseb meil mõista, et peale ristimise suplust hõljub Püha Vaim taevast meie kohal ning, vastu võetud Isa hääle poolt, saame me Jumala lasteks“ (p. Hilarius Poitiers’st, In evangelium Matthaei, 2: PL 9,927).
Jeesuse kiusamine
§ 538. Evangeeliumid räägivad Jeesuse eraldumisest kõrbeüksindusse kohe peale Tema ristimist Johannese poolt: „Vaim viis“ Ta kõrbesse. Jeesus jääb kõrbese neljakümneks päevaks, paastudes ja elades metsloomade seas ja inglid teenisid Teda (Mk 1:12-13). Paastu lõpus kiusab Teda kolm korda Saatan, püüdes panna proovile Tema pojalikku suhtumist Jumalasse. Jeesus tõrjub tagasi kõik need rünnakud, mis võtavad justkui kokku Aadama kiusatused paradiisis ja Iisraeli kiusatused kõrbes ning kurat jätab Ta „mõneks ajaks rahule“ (Lk 4:13). /394, 518/
§ 539. Evangelistid viitavad selle salapärase sündmuse õndsusttoovale tähendusele. Jeesus on uus Aadam, kes püsib kiusatuses ustavana, samas kui esimene Aadam kiusatusele alistus. Jeesus vastab täiuslikult Iisraeli kutsutusele, vastupidiselt neile, kes kunagi provotseerisid Jumalat neljakümne aasta jooksul kõrbes (vrd Ps 95:10). Kristus näitab ennast Jumala tahtele täiuslikult kuuleka Jumala-sulasena. Seeläbi võidab Jeesus Saatana: ta köitis kinni vägimehe, et röövida talt tema saak (vrd Mk 3:27). Jeesuse võit kiusaja üle kõrbes kuulutab ette Tema võitu kannatuses, milles Jeesus osutas oma pojaliku armastuse ülimat kuulekust Isale. /397, 385, 609/
§ 540. Jeesuse kiusamine näitab, mil viisil Jeesus peab olema Messias, vastupidiselt sellele, mida Talle pakub Saatan ja mida Temalt meeleldi ootaksid inimesed (vrd Mt 16:21-23). Just nimelt seetõttu võitis Jeesus kiusaja meie jaoks: „Sest meil pole niisugune ülempreester, kes ei suuda kaasa tunda meie nõrkustele, vaid selline, kes on olnud kõigiti kiusatud nii nagu meie, ja siiski ilma patuta“ (Hb 4:15). Kirik ühineb igal aastal neljakümnepäevase Suure Paastu vältel Jeesuse müsteeriumiga kõrbes. /2119, 519, 2849, 1438/
Jumalariik on ligi
§ 541. „Pärast Johannese vangistamist tuli Jeesus Galileasse ja kuulutas Jumala Evangeeliumi: “Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal. Parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!”“ (Mk 1:14-15). „Et täita oma Isa tahet, rajas Jeesus Jumala riigi maa peal“ (LG, 3). Nüüdseks on Isa tahtmine „ülendada kõik inimesed osa võtma Jumala elust“ (LG, 2). Ta teeb seda seeläbi, et kogub kõik inimesed oma Poja Jeesuse Kristuse ümber. Selleks koguduseks on Kirik, mis kujutab endast „selle Jumala riigi võrset ja algust maa peal“ (LG, 5). /2816, 763, 669, 768, 865/
§ 542. Kristus on keskmeks, kelle ümber kogutakse kokku „Jumala pere“ kogudus. Ta kutsub neid enda juurde oma sõnade, Jumalariigile viitavate märkide ning jüngrite läkitamise kaudu. Jumalariigi saabumise teeb Ta teoks eelkõige paasamüsteeriumi – ristisurma ja ülestõusmise – läbi. „Kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde“ (JH 12:32). „Kõik inimesed on kutsutud osadusse Kristusega“ (LG, 3). /2233, 789/
Jumalariigi kulutamine
§ 543. Kõik inimesed on kutsutud Jumalariiki. Messia kuningriik, mida kuulutati kõigepealt Iisraeli lastele (vrd Mt 10:5-7), on määratud kõigile rahvastele (vrd Mt 8:11; 28:19). Sellese sisenemiseks on vaja vastu võtta Jeesuse sõna: /764/
„(Issanda) sõna võib võrrelda seemnega, mis põllule külvatakse: need, kes kuulavad seda usus ja lasevad end lugeda Kristuse väikese karja hulka, on juba vastu võtnud Tema kuningriigi. Edasi võrsub seeme omal jõul ja kasvab kuni lõikuseni“ (LG, 5).
§ 544. Jumalariik kuulub vaestele ja väetitele, see tähendab neile, kes on selle vastu võtnud alandliku südamega. Jeesus on saadetud „kuulutama vaestele rõõmusõnumit“ (Lk 4:18). Ta nimetab neid õndsateks, sest „nende päralt on taevariik“ (Mt 5:3). Nimelt „väetitele“ tahtis Isa ilmutada seda, mis on jäänud peidetuks tarkade ja mõistlike eest (vrd Mt 11:25). Hällist kuni ristisurmani jagab Jeesus vaeste elu. Ta tunneb nälga (vrd Mk 2:23-26; Mt 21:18), janu (vrd Jh 4:6-7; 19:28) ja puudust (vrd Lk 9:58). Enamgi veel, ta samastab ennast kõikide vaestega ja seab tegusa armastuse nende vastu oma kuningriigi pärimise tingimuseks (Mt 25:31-46). /709, 2443, 2546/
§ 545. Jeesus kutsub oma kuningriigi laua äärde patuseid:„Ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid“ (Mk 2:17, vrd 1 Tm 1:15). Ta kutsub neid üles meelt parandama, milleta ei saa siseneda Jumalariiki, näitab aga neile sõna ja teoga Isa lõpmatut halastust nende vastu (vrd Lk 15:11-32) ja määratut rõõmu „ühe meeltparandanud patuse pärast“ (Lk 15:7). Selle armastuse suurimaks tõendiks saab omaenda elu ohverdamine „pattude andeksandmiseks“ (Mt 26:28). /1443, 588, 1846, 1439/
§ 546. Kutsumaks inimesi Jumalariiki, kasutab Jeesus tähendamissõnu, mis kujutavad endast Tema õpetuse iseloomulikku külge (vrd Mk 4:33-34). Nende läbi kutsub Ta kuninglikule pulmasöömaajale (vrd Mt 22:1-14), kuid nõuab ka põhjaliku valiku tegemist: et pärida taevariik, tuleb kõik ära anda (vrd Mt 13:44-45); ei aita sõnad, tarvis on tegusid (Mt 21:26-28). Tähendamissõnad on inimese jaoks otsekui peegliks: kas ta võtab sõna vastu kui kivine maa või kui hea muld? (vrd Mt 13:3-9); mida ta teeb talle antud talentidega? (vrd Mt 25:14-30). Tähendamissõnade keskmeks on Jeesus ja Tema kuningriigi salapärane kohalolu siin maailmas. Et „mõista taevariigi saladusi“ (Mt 13:11), tuleneb siseneda Tema kuningriiki, see tähendab, saada Jeesuse jüngriks,. „Väljasolijaile“ (Mk 4:11) jääb kõik ebaselgeks (vrd Mt 13:10-15). /2613, 542/
Jumalariigi märgid
§ 547. Jeesuse sõnadega kaasnevad arvukad „teod, märgid ja tunnustähed“ (vrd Ap 2:22), mis tõendavad, et Temas on tegev Jumalariik ja kinnitavad, et Jeesus on tõotatud Messias (vrd Lk 7:18-23). /670, 439/
§ 548. Jeesuse tehtud märgid tunnistavad, et Ta on Isa saadetud (vrd Jh 5:36; 10:25) ja kutsuvad üles Temasse uskuma (vrd Jh 10:38). Neile, kes pöörduvad Jeesuse poole usuga, annab Ta, mida nad paluvad (Mk 5:25-34; 10:52). Tema imed tugevdavad inimeste usku sellesse, kes teeb Isa tegusid; nad tunnistavad, et Jeesus on Jumala Poeg (vrd Jh 10:31-38). Sellest hoolimata võivad nad anda ka põhjuse „pahanduda“ (Mt 11:6). Imede ülesandeks pole rahuldada uudishimu ja maagilisi soove. Hoolimata nii ilmselgetest imedest lükkavad mõned Jeesuse tagasi (Jh 11:47-48); mõned süüdistavad isegi, et Ta teeb imetegusid kurjade vaimude abil (Mk 3:22). /156, 2616, 574, 447/
§ 549. Vabastades mõnesid inimesi maistest kannatustest: näljast (vrd Jh 5:5-15), ebaõiglusest (vrd Lk 19:8), haigusest ja surmast (vrd Mt 11:5), täitis Jeesus Messia kohta käivad märgid. Kuid sellest hoolimata ei tulnud Ta selleks, et kaotada igasugust kannatust maa peal (vrd Lk 12:13-14; Jh 18:36), vaid selleks, et vabastada inimesed suurimast orjusest – patuorjusest (Jh 8:34-36), mis takistab neid kutsumusel saada Jumala lasteks ning mis on kõikide teiste sõltuvuste põhjuseks. /1503, 440/
§ 550. Jumalariigi saabumine maailma on kaotuseks Saatana riigile (Mt 12:26): „Aga kui mina Jumala Vaimu abil ajan kurje vaime välja, küllap siis on Jumala riik jõudnud teie juurde“ (Mt 12:28). Jeesuse eksortsismidvabastavad inimesi kurjade vaimude võimu alt (vrd Lk 8:26-39) ja kuulutavad ette Tema suurt võitu „selle maailma vürsti“ üle (Jh 12:31). Jumalariik maailmas saab lõplikult kinnitatud Kristuse risti läbi: Regnavit a ligno Deus – „Jumal valitses ristipuu pealt“ (vrd hümn Vexilla Regis). /394, 1673, 440, 2816/
„Taevariigi võtmed“
§ 551. Juba oma avaliku elu alguses valib Jeesus kaksteist meest, et nad oleksid koos Temaga ja osaleksid tema läkitatuses (vrd Mk 3:13-19). Ta andis neile osaluse oma võimus „ning läkitas nad kuulutama Jumala riiki ja parandama haigeid“ (Lk 9:2). Nad jäävad alati seotuks Kristuse kuningriigiga, sest nende läbi juhib Ta oma Kirikut: /858, 765/
„Mina sean teile kuningriigi, nõnda nagu minu Isa mulle on seadnud, et te sööksite ja jooksite minu lauas minu riigis ja istuksite troonidel, mõistes kohut Iisraeli kaheteistkümnele suguharule“ (Lk 22:29-30).
§ 552. Kaheteistkümne seas kuulub esimene koht Siimon Peetrusele (vrd Mk 3:16; 9:2; Lk 24:34; 1 Kr 15:5). Jeesus usaldas talle kordumatu ülesande. Tänu Jumal Isalt saadud ilmutusele tunnistas Peetrus: „Sina oled Messias, elava Jumala Poeg“. Meie Issand ütles seepeale temale: „Sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma ehitan oma kiriku (kr ekklesia), ja põrgu väravad ei saa sellest võitu“ (Mt 16:18). Kristus, „elav kivi“ (1 Pt 2:4), kindlustab oma Kirikule, mis on ehitatud Peetrusele, võidu surma vägede üle. Peetrus jääb tänu tunnistatud usule Kiriku vankumatuks kaljuks. Tema ülesandeks on hoida seda usku vankumatuna ning kinnitada usus oma vendi (vrd Lk 22:32). /880, 153, 442, 424/
§ 553. Jeesus usaldas Peetrusele erilise võimu: „Ma annan sulle taevariigi võtmed, ja mis sa iganes kinni seod maa peal, see on seotud ka taevas“ (Mt 16:19).„Võtmed“ tähendavad võimu juhtida Jumala koda, see tähendab Kirikut. Jeesus, „hea karjane“ (Jh 10:11), kinnitas seda ülesannet Peetrusele peale oma ülestõusmist: „Hoia mu lambaid kui karjane!“ (Jh 21:15-17). „Kinnisidumine ja lahtipäästmine“ (vrd Mt 16:19) tähendab võimu anda andeks patte, kuulutada välja õpetuslikke otsuseid ja võtta vastu Kirikut puudutavaid distsiplinaarseid otsuseid. Jeesus usaldas selle võimu Kirikule apostlite teenimise läbi (vrd Mt 18:18), erilisel viisil aga andis Ta selle ülesande Peetrusele, kellele Ta ainsana usaldas sõnaselgelt oma kuningriigi võtmed. /381, 1445, 641, 881/
Taevariigi ettekuulutus: Issandamuutmine
§ 554. Alates päevast, mil Peetrus tunnistas, et Jeesus on Kristus, elava Jumala Poeg, hakkas Õpetaja „oma jüngritele selgitama,et ta peab minema Jeruusalemma ja palju kannatama vanemate jaülempreestrite ja kirjatundjate poolt ning tapetama ja kolmandal päeval üles äratatama.“ (Mt 16:21). Peetrus vaidleb sellele ettekuulutusele vastu (vrd Mt 16:22-23), teised jüngrid aga ei mõista seda (Mt 17:23; Lk 9:45). Selles olukorras toimub ka saladuslik Issandamuutmise sündmus (vrd Mt 17:1-8 parall; 2 Pt 1:16-18) kõrgel mäel kolme Tema poolt valitud tunnistaja – Peetruse, Jaakobuse ja Johannese – ees. Jeesuse pale ja riided säravad silmipimestavalt; ilmuvad Mooses ja Eelija, kes „rääkisid tema eluotsast, sellest, mis tal Jeruusalemmas tuli täide viia“ (Lk 9:31). Pilv katab nad ja hääl taevast ütleb: „See on minu äravalitud Poeg, teda kuulake!“ (Lk 9:35). /697, 2600, 444/
§ 555. Jeesus näitab hetke jooksul oma jumalikku auhiilgust ja kinnitab sel moel Peetruse tunnistust. Ta näitab ka, et „oma auhiilgusesse minemiseks “ (vrd Lk 24:26) peab Ta läbi tegema ristisurma Jeruusalemmas. Mooses ja Eelija nägid Jumala auhiilgust kõrgel mäel, seadus ja prohvetid kuulutasid ette Messia kannatusi (Lk 24:27). Kristuse kannatus on Tema Isa tahe: Poeg peab tegutsema Jumala-sulasena (vrd Js 42:1). Pilv viitab Püha Vaimu kohalolule: „Terve Püha Kolmainsus ilmutas end: Isa hääles, Poeg kui inimene, Püha Vaim säravas pilves“ (Aquino p. Thomas, Summa theologiae, III,45,4 ad 2): /2576, 2583, 257/
„Sa muutusid mäel ja Su jüngrid, kuivõrd nad võisid, vaatlesid Su auhiilgust, Jumal Kristus, et nähes Sind ristilööduna, mõistaksid nad, et Sa kannatad vabal tahtel ja kuulutaksid maailmale, et Sa oled tõesti Isa hiilgus“ (Bütsantsi liturgia, Issandamuutmise püha Kontakion)
§ 556. Jeesuse avaliku elu alguses seisab ristimine, paasamüsteeriumi alguses Tema muutmine. Jeesuse ristimise läbi „ilmutati meile esimese uuestisünni – meie ristimise – saladus“, seevastu Issandamuutmine „on teise uuestisünni sakrament“ – see kuulutab meie surnuist ülestõusmist (Aquino p. Thomas, Summa theologiae, III,45,4 ad 2). Juba praegu oleme osalised Issanda ülestõusmise saladuses Püha Vaimu läbi, kes tegutseb Kristuse Ihu, see tähendab Kiriku sakramentides. Issandamuutmine annab meile eelaimduse Kristuse tulemisest auhiilguses, kui Ta „meie alanduse ihu muudab oma kirkuse ihu sarnaseks“ (Fl 3:21). Ta meenutab meile ka seda, et „meil tuleb paljude viletsuste kaudu sisse minna Jumala riiki“ (Ap 14:22): /1003/
„Peetrus seda veel ei mõistnud, kuna ta tahtis jääda Kristusega mäele elama (vrd Lk 9:33). Sa jõuad selleni, Peetrus, kuid alles peale surma. Kuid praegu ütleb Kristus: Lasku mäelt alla, et näha vaeva maa peal, et teenida maa peal, et olla maa peal põlatud ja risti löödud. Elu laskub alla, et lasta end tappa; Leib laskub alla, et tunda nälga; Tee laskub alla, et väsida ära teel; Allikas laskub alla, et tunda janu – ja sina ei taha siis vaeva näha?“ (p. Augustinus, Sermones, 78,6: PL 38,492-493).
Jeesuse tee Jeruusalemma
§ 557. „Kui Jeesuse ülesvõtmispäevad olid lähenemas, hakkas ta minema Jeruusalemma poole“ (Lk 9:51; vrd Jh 13:1). Selle otsusega näitas Jeesus, et Ta läks Jeruusalemma, olles seal valmis surema. Kolm korda kuulutas Ta ette oma surma ja ülestõusmist (vrd Mk 8:31-33; 9:31-32; 10:32-34). Liginedes Jeruusalemmale, ütles Ta: „…ei sobi, et prohvet hukataks mujal kui Jeruusalemmas“ (Lk 13:33).
§ 558. Jeesus meenutab nende prohvetite märtrisurma, kes surid Jeruusalemmas (vrd Mt 23:37a). Sellest hoolimata kutsub väsimatult Jeruusalemma enda ümber koonduma: „Kui palju kordi olen ma tahtnud su lapsi koguda, otsekui kana kogub oma pesakonna tiibade alla, ent teie ei ole tahtnud!“ (Mt 23:37b). Nähes enda ees Jeruusalemma, nutab Ta selle linna pärast ja väljendab veel kord oma südame soovi: „Kui ka sina sel päeval ära tunneksid, mis sinu rahuks on vaja!Ent nüüd on see sinu silmade eest peidus“ (Lk 19:41-42).
Messiaanlik sissesõit Jeruusalemma
§ 559. Kuidas Jeruusalemm võtab vastu oma Messia? Jeesus, kes siiamaani oli pidevalt hoidunud rahva püüdluste eest teda kuningaks teha (vrd Jh 6:15), valib aja ja valmistab ette oma messiaanliku sissesõidu üksikasjad „Tema isa Taaveti“ linna (vrd Lk 1:32; Mt 21:1-11). Ta kuulutatakse Taaveti pojaks, selleks, kes toob pääsemise (Hosanna tähendab „päästa ometi!, „anna päästmine!“). „Aukuningas“ (Ps 24:7-10) siseneb oma linna, „sõidab eesli seljas, emaeesli sälu seljas“ (Sk 9:9). Ta võidab Siioni tütre, kes on Tema Kiriku kujundiks, mitte pettuse ega jõuga, vaid alandlikkusega, mis annab tunnistust „tõe kohta“ (Jh 18:37). Seepärast on Tema kuningriigi alamateks sel päeval lapsed (vrd Mt 21.15-16; Ps 8:3) ja „Jumala vaesed“, kes tervitavad Teda nii, nagu inglid olid Teda karjastele kuulutanud (vrd Lk 19:38; 2:14). Kirik võtab nende hüüdmise „Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel!“ (Ps 118:26) euharistilise liturgia Sanctusesse, kui ta alustab Issanda paasamüsteeriumi pühitsemist. /333, 1352/
§ 560. Jeesuse sissesõit Jeruusalemma kuulutab, et saabub kuningriik, mida Messiaskuningas läheb oma surma ja ülestõusmise paasamüsteeriumi läbi teoks tegema. Selle sündmuse piduliku pühitsemisega Palmipuude pühal alustab Kirik Püha Nädalat.
LÜHITEKSTID
§ 561. „Kristuse elu oli lakkamatu õpetamine: Tema vaikimine, imed, teod, palve, armastus inimeste vastu, eriline hool alandatute ja vaeste eest, ristiohvri täielikult vabatahtlik vastuvõtmine inimeste lunastuseks, lõpuks Tema ülestõusmine – need on Tema sõnade teokstegemine ja ilmutuse täitumine“ (CT, 9).
§ 562. Kristuse jüngrid peavad püüdma saada Tema sarnaseks, kuni Kristus neis kuju saab (vrd Gl 4:19). „Seepärast me saamegi osa Tema elu müsteeriumidest, oleme Tema sarnaseks kujundatud, koos Temaga surnud ja Temaga üles äratatud, et ükskord koos Temaga valitseda“ (LG, 7).
§ 563. Olgu karjane või tark, keegi ei saa siin maa peal teisiti läheneda Jumalale kui põlvitades Petlemma sõime ette ja kummardades lapse nõrkusesse peidetud Jumalat.
§ 564. Allaheitlikkusega Maarjale ja Joosepile ning alandliku tööga Naatsaretis veedetud aastate jooksul annab Jeesus meile igapäevases perekonnaelus ja töös seisneva pühaduse eeskuju.
§ 565. Alates oma avaliku elu algusest, see tähendab, ristimise vastuvõtmisest, on Jeesus „Jumala-sulane“, kes on täielikult pühendunud lunastustööle, kuni see teoks saab Tema kannatuse „ristimises“.
§ 566. Kiusamine kõrbes näitab Jeesust alandliku Messiana, kes saavutab võidu Saatana üle täieliku ustavuse läbi Isa kavatsetud õndsusnõule.
§ 567. Kristus pani alguse Jumala kuningriigile maa peal. „See kuningriik säras inimestele Kristuse sõnade ja tegude ning Tema kohalolu läbi“ (LG, 5). Kirik on selle kuningriigi võrse ja algus. Selle võtmed said usaldatud Peetruse kätte.
§ 568. Kristuse muutmine toimus apostlite usu tugevdamiseks tulevast kannatust silmas pidades; „kõrgele mäele“ tõusmine on ettevalmistus tõusmiseks Kolgatale. Kristus näitab seal Kiriku Peana seda, mida kujutab endast Tema Ihu, ja mida Ta kiirgab oma sakramentides: „auhiilguse lootust“ (vrd Kl 1:27; vrd p. Leo Suur, Sermones, 51,3: PL 54,310C).
§ 569. Jeesus läks vabatahtlikult Jeruusalemma, teades, et sureb seal piinarikast surma patuste vastuseisu tõttu.
§ 570. Jeesuse sisseõit Jeruusalemma kuulutab selle kuningriigi saabumist, mida Messiaskuningas, kelle Tema linnas võtavad vastu lapsed ja südamelt alandlikud, läheb teoks tegema oma surma ja ülestõusmise paasamüsteeriumi läbi.
§ 4. artikkel. „Jeesus Kristus … kannatanud Pontius Pilaatuse ajal, risti löödud, surnud, maetud”
§ 571. Kristuse ristisurma ja ülestõusmise paasamüsteerium on keskmeks rõõmusõnumile, mida apostlid ja nende järel Kirik, peavad maailmale kuulutama. Jumala õndsusnõu täitus „ühe korraga“ (Hb 9:26) Tema Poja Jeesuse Kristuse lunastava surma läbi. /1067/
§ 572. Kirik püsib ustavana Jeesuse enda poolt nii enne kui ka peale oma paasat antud „kõikide pühade kirjade tõlgendamisele“. „Eks Messias pidanud seda kannatama ja oma auhiilgusesse minema?“ (Lk 24:26-27.45). Jeesuse kannatused võtsid konkreetse ajaloolise vormi, kui Ta pidi „hüljatama vanemate ja ülempreestrite ja kirjatundjate poolt“ (Mk 8:31), kes andsid Ta „paganate kätte teotada ja piitsutada ja risti lüüa“ (Mt 20:19)./599/
§ 573. Usk võib seega püüda sügavamalt mõistma õppida ustavalt evangeeliumides kirjeldatud (DV, 19) ja muude ajalooliste allikate poolt tõendatud Jeesuse surma asjaolusid, et paremini mõista Lunastuse mõtet. /158/
§1. Jeesus ja Iisrael
§ 574. Juba Jeesuse avaliku tegevuse alguses otsustasid mõned variseridest, Heroodese pooldajatest, ülempreestritest ja kirjatundjatest Ta surma mõista (vrd Mk 3:6). Mitmesuguste ebatavaliste tegude tõttu nagu kurjade vaimude väljaajamine (vrd Mt 12:24), pattude andeksandmine (vrd Mk 2:7), tervendamine sabati ajal (vrd Mk 3:1-6), rituaalse puhtuse kohta käivate eeskirjade ebaharilik tõlgendamine (vrd Mk 7:14-23), usalduslik suhtlemine tölnerite ja avalike patustega (vrd Mk 2:14-17), kahtlustasid mõned pahatahtlikud inimesed, et Jeesus on kurjast vaimust seestunud (vrd Mk 3:22; Jh 8:48; 10:20). Teda süüdistatakse jumalateotuses (vrd Mk 2:7; Jh 5:18; 10:33) ja valeprohvetluses (vrd Jh 7:12.52) – need olid kaks religioosset kuritegu, mille eest Vana Testamendi Seadus nägi ette surmanuhtluse kividega surnukspildumise läbi. /530, 591/
§ 575. Palju Jeesuse sõnu ja tegusid oli seega „tähiseks, mille vastu räägitakse“ (Lk 2:34) pigem Jeruusalemma religioossetele autoriteetidele, neile, keda Johannese evangeeliumis nimetatakse „juutideks“ (vrd Jh 1:19; 2:18; 5:10; 7:13; 9:22; 18:12; 19:38; 20:19), kui lihtsale Jumala rahvale (vrd Jh 7:48-49). Loomulikult ei piirdunud Jeesuse suhted variseridega ainuüksi vaidlustega. Just nimelt variserid hoiatavad Teda ähvardava hädaohu eest (vrd Lk 13:31). Jeesus kiidab mõningaid neist, nagu näiteks Markuse evangeeliumis (12:34) mainitud kirjatundjat, samuti lõunatab Ta korduvalt variseride pool (vrd Lk 7:36; 14:1). Jeesus kinnitab ka selle Jumala rahva eliidi kuulutatud õpetust mitmel teemal nagu surnute ülestõusmine (vrd Mt 22:23-24; Lk 20:39), mitmesugused vagadusvormid nagu almus, paast ja palve (vrd Mt 6:2-18), komme pöörduda Jumala kui Isa poole ning Jumala ja ligimesearmastuse keskne tähtsus (Mk 12:28-34). /993/
§ 576. Paljudele Iisraelis tundus, et Jeesus on tõsiselt eksinud mitmesuguste Jumala valitud rahva põhiliste institutsioonide ja hoiakute vastu:
– Seadusele osutatava kuulekuse vastu, mis kohustab kuulekuseks kõikide kirjapandud eeskirjade ning variseride arvamuse kohaselt ka nende suuliste tõlgenduste vastu;
– Jeruusalemma templi keskse tähtsuse vastu, mida käsitleti püha paigana, kus erilise viisil elab Jumal;
– usu vastu ainsasse Jumalasse, kelle aus ei saa osaleda ükski inimene.
§ 577. Mäejutluse alguses avaldas Jeesus pidulikult oma seisukoha, kus Ta esitas Jumala Siinail antud Seadust Esimese Lepingu ajal Uue Lepingu armu valguses: /1965/
„Ärge arvake, et ma olen tulnud Seadust või Prohveteid tühistama. Ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma. Tõesti, ma ütlen teile, ükski täpp ja ükski kriips ei kao Seadusest seni, kuni taevas ja maa püsivad, kuni kõik, mis sündima peab, on sündinud. Seda, kes iganes nendest käskudest ka kõige pisema tühistab ja teisi sedasama tegema õpetab, hüütakse kõige pisemaks taevariigis. Kes aga selle järgi teeb ja õpetab, seda hüütakse suureks taevariigis“ (Mt 5:17-19). /1967/
§ 578. Jeesus, Iisraeli Messias, seega suurim taevariigis, tahtis omaenda sõnade kohaselt vastu võtta ja täita kogu Seadust tervikuna, kuni selle kõige väiksemate eeskirjadeni. Ainult Tema suutis seda teha täiuslikult (vrd Jh 8:46). Juudid, nagu nad ise tunnistasid, ei suutnud kunagi täita tervet Seadust, eksimata väikseimategi eeskirjade vastu (vrd Jh 7:19; Ap 13:38-41; 15:10). Seetõttu paluvad Iisraeli lapsed igal aastal toimuva Lepituspalve püha ajal Jumalalt andestust Seadusest üleastumiste eest. Tõepoolest, Seadus moodustab terviku ja nagu tuletab meelde püha Jaakob: „Igaüks, kes peab kinni kogu Seadusest, aga vääratab ühesainsas asjas, on süüdi kõige suhtes“ (Jk 2:10). /1953/
§ 579. Seaduse täieliku täitmise põhimõte, mitte ainult seadusetähe järgi, vaid ka Seaduse vaimu kohaselt, oli variseridele väga kallis. Rõhutades seda põhimõtet Iisraeli jaoks, juhatasid nad palju juute Jeesuse aegadel kõrgeima religioosse innukuseni (vrd 10:2). Kui see innukus poleks muutunud „silmakirjalikuks“ sõnaväänamiseks (vrd Mt 15:3-7; Lk 11:39-54), võinuks see rahva ette valmistada selleks imeliseks Jumala vahelesekkumiseks, mida kujutas endast kõikide patuste asemel ainsa Õiglase täiuslik Seaduse täitmine (vrd Js 53:11; Hb 9:15).
§ 580. Seaduse täiuslik täitmine sai olla ainuüksi Seaduse all Poja isikus sündinud jumaliku Seadusandja tegu (vrd Gl 4:4). Jeesuses ei ilmne Seadus mitte enam kivitahvlitele kirjutatuna, vaid justkui Jumala-sulase sisse, Tema südamesse kirjutatuna (vrd Jr 31:33), ja kuna see „levitab ustavalt õiglust“ (Js 43:3), saab „rahvale lepinguks“ (Js 42:6). Jeesus täidab sellise määrani Seadust, et Ta võtab enese peale Seaduse „needuse“ (vrd Gl 3:13), mis lasub kõigi nende kohal, „kes ei püsi kõiges, mis on kirjutatud Seaduse raamatusse, et ta seda täidaks“ (Gl 3:10), sest Tema surm sai „lunastuseks esimese lepingu aegsetest üleastumistest“ (Hb 9:15). /527/
§ 581. Juudid ja nende vaimulikud juhid pidasid Jeesust õpetajaks – hbr rabbi (vrd Jh 11:28; 3:2; Mt 22:23-24.34-36). Tema kasutatud põhjendused mahtusid sageli rabinistliku Seaduse tõlgendamise raamidesse (vrd Mt 12:5; 9:12; Mk 2:23-27; Lk 6:6-9; Jh 7:22-23). Samas aga sai Ta seadusetundjaid vaid solvata, sest Ta ei rahuldunud oma tõlgenduse esitamisega ühena paljude seast: „Sest ta õpetas neid nagu see, kellel on meelevald, mitte nõnda nagu nende kirjatundjad“ (Mt 7:28-29). Sedasama Jumala sõna, mis oli kõlanud Siinail, et anda Moosesele kirjutatud Seadus, kuuleb Jeesuse suust uuesti Õndsakskiitmiste mäel (vrd Mt 5:1). See sõna ei lükka Seadust ümber, vaid täidab seda, andes talle jumalikul viisil lõpliku tõlgenduse: „Te olete kuulnud, et muistsele põlvele on öeldud… Aga mina ütlen teile…“ (Mt 5:33-34). Sellesama jumaliku autoriteediga lükkab Jeesus tagasi variseride teatud „inimeste pärimused“ (Mk 7:8), mis muudavad „Jumala Sõna kehtetuks“ (Mk 7:13). /2054/
§ 582. Jeesus läheb veelgi kaugemale, ning täites juutide igapäevases elus nii tähtsat seadust toitude puhtusest, näitab jumaliku tõlgenduse läbi selle seaduse „õpetuslikku“ tähendust: „Miski väljast inimesse tulev ei saa teda rüvetada, sest see ei lähe tema südamesse, vaid kõhtu ja tuleb jälle välja… Sel viisil kuulutas Jeesus puhtaks kõik toidud. … Mis inimesest välja tuleb, see rüvetab inimest, sest seest, inimese südamest, tuleb välja halbu arutlusi…“ (Mk 7:18-21). Andes jumaliku autoriteediga Seaduse lõpliku tõlgenduse, kohtas Jeesus mõnede kirjatundjate vastuseisu, kes ei olnud nõus Tema tõlgendusega, hoolimata jumalike tunnustähtede tagatisest, mis sellega kaasnes (vrd Jh 5:36; 10:25.37-38; 12:37). Erilisel viisil puudutas see sabati pidamist. Sageli rabinistlikke argumente (vrd Mk 2:25-27; Jh 7:22-24) kasutades meenutab Jeesus, et ei Jumala teenimine (vrd Mt 12:5; 4 Ms 28:9) ega ligimese teenimine (vrd Lk 13:15-16; 14:3-4), mida kujutasid endast Tema tehtud tervendamised, ei riku sabati puhkust. /368, 5468, 2173/
§ 583. Nii nagu prohvetid enne Teda, näitas ka Jeesus üles suurt austust Jeruusalemma Templi vastu. Nelikümmend päeva peale Tema sündi esitlesid Joosep ja Maarja Teda seal Jumalale (vrd Lk 2:22-39). Kaheteistkümne aasta vanusena otsustab Ta jääda Templisse, et meenutada oma vanematele, et Ta peab olema neis paigus, mis on Tema Isa päralt (vrd Lk 2:46-49). Oma varjatud elu jooksul külastas Ta Templit vähemalt kord aastas Paasapühade ajal (vrd Lk 2:41); ka Tema avalik tegevus toimus Jeruusalemma suurtel juudi pühadel osalemiseks ettevõetud palverännakute rütmis (vrd Jh 2:13-14; 5:1.14; 7:1.10.14; 8:2; 10:22-23). /529, 534/
§ 584. Jeesus tuli Templisse kui eelistatud paika Jumalaga kohtumiseks. Tempel on Tema jaoks Tema Isa elupaik, palvekoda. Temas tekitas nördimust, et selle eeskoda oli muudetud kaubitsemise paigaks (vrd Mt 21:13). Kui Ta ajas kaubitsejad Templist välja, tegi Ta seda kiivast armastusest Isa vastu. Ta ütles tuvimüüjatele: “Ärge tehke minu Isa koda kaubakojaks!“ Tema jüngritele tuli meelde, et on kirjutatud: „Kiivus sinu koja pärast neelab mu ära“ (Ps 69:10)“ (Jh 2:16-17). Peale Jeesuse ülestõusmist säilitasid apostlid religioosse austuse Templi vastu (vrd Ap 2:46; 3:1; 5:20.21). /2599/
§ 585. Enne surma kuulutas Jeesus siiski ette selle suurepärase ehitise purustamist, nii et sellest ei jää kivi kivi peale (vrd Mt 24:1-2). Seeläbi kuulutas Ta ette lõpuaegade tunnustähte, mis algavad Tema paasaga (vrd Mt 24:3; Lk 13:35). Selle ettekuulutuse esitasid aga valetunnistajad moonutatud viisil Tema ülekuulamise ajal ülempreestri juures (vrd Mk 14:57-58) ja pöörasid Tema peale tagasi teotusena, kui Ta oli risti löödud (vrd Mt 27:39-40).
§ 586. Jeesus kandis suure osa oma olulistest õpetustest ette Templis (vrd Jh 18:20) ega olnud selle suhtes vaenulikult meelestatud (vrd Mt 8:4; 23:21; Lk 17:14; Jh 4:22). Ta maksis ise templimaksu ja maksis selle ka Peetruse eest (vrd Mt 17:24-27), kelle Ta tegi oma tulevase Kiriku vundamendiks (vrd Mt 16:18). Veel enam, Ta samastas end ise Templiga, kui Ta esitas ennast Jumala lõpliku elupaigana inimeste keskel (vrd Jh 2:21; Mt 12:6). Nimelt seepärast kuulutabki Tema surmamõistmine (vrd Jh 2:18-22) ette Templi purustamist, sest näitab õndsusloo astumist uude ajajärku: „Tuleb tund, mil te ei kummarda Isa sellel mäel ega Jeruusalemmas!“ (Jh 4:21; vrd Jh 4:23-24; Mt 27:51; Hb 9:11; Ilm 21:22). /797, 1179/
§ 587. Kui suhtumine Seadusesse ja Jeruusalemma Templisse võisid Iisraeli usujuhtidele olla Jeesusega vastuolu ajendiks (vrd Lk 2:34), siis tõeliseks komistuskiviks (vrd Lk 20:17-18; Ps 118:22) sai neile Tema roll pattude andeksandmisel, mis sai olla ainuüksi Jumala otsene tegu.
§ 588. Jeesus pahandas varisere sellega, et Ta sõi ja jõi koos tölnerite ja patustega (vrd Lk 5:30), keda Ta kohtles samasuguse heasoovlikkusega nagu neidki (vrd Lk 7:36; 11:37; 14:1). Nendele aga, „kes olid enestele kindlad, et nemad on õiged, ja panid teisi eimillekski“ (Lk 18:9; vrd Jh 7:49; 9:34), ütles Jeesus: „Ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid meeleparandusele“ (Lk 5:32). Ta läks aga veelgi kaugemale, öeldes variseridele, et kuna patt hõlmab kõiki (vrd Jh 8:33-36), siis need, kes arvavad, et nad ei vajagi päästmist, on pimedusega löödud (vrd Jh 9:40-41). /545/
§ 589. Jeesus pahandas inimesi eelkõige sellega, et samastas halastava käitumise patuste suhtes Jumala enese hoiakuga nende suhtes (vrd Mt 9:13; Ho 6:6 Vulgata j.). Ta andis isegi mõista, et istudes koos patustega lauda (vrd Lk 15:1-2), laseb Ta nad osa võtma messiaanlikust pidusöögist (vrd Lk 15:23-32). Kõige rohkem aga häiris Jeesus Iisraeli usujuhte sellega, et andis andeks patte. Tõepoolest, nad küsivad rahutusega: „Kes muu võib patte andeks anda kui Jumal üksi?“ (Mk 2:7). Patte andeks andes Jeesus kas teotas Jumalat, sest inimesena tegi ennast võrdseks Jumalaga (vrd Jh 5:18; 10:33), või rääkis Ta õigust ja sel juhul oli Tema isikus kohal ja ilmutas ennast Jumala nimi (vrd Jh 17:6.26). /431, 1441, 432/
§ 590. Ainuüksi Jeesuse isiku jumalik olemus võis õigustada nii absoluutset nõudmist: „Kes ei ole minuga, see on minu vastu“ (Mt 12:30), samuti Tema sõnu, et Temas on „rohkem kui Joona, … rohkem kui Saalomon“ (Mt 12:41-42) ja „siin on see, kes on suurem kui pühakoda“ (Mt 12:6) ning et Ta kohaldab seda enda kohta, kui Taavet nimetas Messiat oma Issandaks (vrd Mt 12:36.37) või seda, et Ta kinnitab: „Enne kui Aabraham sündis, olin mina“ (Jh 8:58) ja isegi: „Mina ja Isa oleme üks“ (Jh 10:30). /253/
§ 591. Jeesus kutsus Jeruusalemma usujuhte uskuma Temasse oma Isa tegude pärast, mida Ta tegi (vrd Jh 10:36-38). Sedalaadi usu akt nõuab aga saladuslikku iseendale suremist, et Jumala armu läbi (vrd Jh 6:44) „ülalt sündida“ (vrd Jh 3:7). Asjaolu, et Jeesus esitas sellise nõue meeleparanduseks, ehkki ettekuulutused pidid täide minema niivõrd imekspandaval viisil (vrd Js 53:1), võimaldab mõista, kuidas Suurkohus võis nii traagiliselt eksida, kui pidas Jeesust jumalateotajaks ja mõistis Ta selle eest surma (vrd Mk 3:6; Mt 26:64-66). Suurkohtu liikmed tegutsesid sel viisil nii „teadmatusest“ (vrd Lk 23:34; Ap 3:17-18) kui ka „uskmatusest“ (Rm 11:20) tulenevas „südamekanguses“ (Mk 3:5; Rm 11:25). /526, 574/
LÜHITEKSTID
§ 592. Jeesus ei tühistanud Siinail antud Seadust, vaid täitis (vrd Mt 5:17-19) seda niivõrd täiuslikult (vrd Jh 8:46), et ilmutas selle lõpliku mõtte (vrd Mt 5:33) ja hüvitas selle vastu tehtud üleastumised (vrd Hb 9:15).
§ 593. Jeesus austas Templit, tulles sinna juudi pühade ajal palverändurina, ning armastas kiiva armastusega seda Jumala elupaika inimeste seas. Tempel on Tema müsteeriumi eelkujund. Kui Jeesus kuulutab ette selle purustamist, viitab Ta omaenda surmale ning õndsusloo astumisele uude ajajärku, mil Tema Ihu saab lõplikuks Pühakojaks.
§ 594. Jeesus tegi tegusid, nagu näiteks pattude andeksandmine, mis kinnitasid, et Ta ise on Jumalik Päästja (vrd Jh 5:16-18). Mõned juudid, kes ei tundnud Temas ära inimeseks saanud Jumalat (vrd Jh 1:14), pidasid Teda inimeseks, kes „teeb ennast Jumalaks“ ( Jh 10:33) ja mõistsid Ta surma kui jumalateotaja.
§2. Jeesus suri ristil
Juudi võimud ei olnud Jeesuse suhtes ühel meelel
§ 595. Jeruusalemma usujuhtideautoriteetide seas ajendas Jeesuse isik ikka ja taas jälle lahkarvamusi; variser Nikodemus (vrdl Jh 7:5) ning lugupeetud Joosep Arimaatiast (vrdl Jh 19:38-39) olid näiteks Jeesuse salajased poolehoidjad (vrdl Jh 9:16-17; 10:19-21). Johannes võib isegi – ja seda vahetult enne kannatamist – väita: – „Siiski uskus ka palju ülemaid Temasse“ (Jh 12:42), tõsi küll, ebatäiuslikult. See ei üllata, kui arvesse võtta, et päeval pärast Nelipühia „ka suur hulk preestreid võttis usu omaks“ (Ap 6:7) ja „mõned variseride seast … olid saanud usklikuks“ (Ap 15:5). Püha Jaakobus võis pühale Paulusele öelda, et „mitukümmend tuhat juuti on saanud usklikuks ja need kõik on innukad Moosese Seaduse pidajad“ (Ap 21:20).
§ 596. Jeruusalemma usujuhidautoriteedid ei olnud ühel meelel hoiaku osas, mida tuli võtta Jeesuse suhtes (vrd l Jh 9:16; 10:19). Variserid ähvardasid Jeesuse poolehoidjaid sSünagoogist väljaheitmisega (vrdl Jh 9:22). Mõned kartsid: „Kui me jätame ta rahule, hakkavad kõik temasse uskuma, ning siis tulevad roomlased ja võtavad ära nii meie pühapaiga kui ka rahva“ (Jh 11:48). Ülempreester Kaifas tegi neile ettepaneku, ennustades: „Teile on parem, et üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub“ (Jh 11:50). Suurkohus, kes Jeesuse jumalateotajana surma mõistis (vrdl Mt 26:66), kuid oli kaotanud õiguse surmaotsust täide viia (vrdl Jh 11:50), andis Jeesuse üle Rooma võimudele ning süüdistas teda mässuõhutamises (Lk 23:2), mis asetas ta Barabase kõrvale, keda samuti süüdistati „mässamises“ (Lk 26:19). Ülempreester üritas Pilaatust ka poliitiliste ähvarduste abil mõjutada Jeesust surma mõistma (vrdl Jh 19:12.15.21). /1753/
Juudid ei kanna Jeesuse surma eest kollektiivset vastutust
§ 597. Kui arvesse võtta, kui keeruline oli Jeesuse protsess evangeeliumide andmeil Jeesuse protsess ning seda, et me ei tea, milline oli protsessis osalevate peategelaste (Juudas, Suurkohus, Pilaatus) süü, mida teab üksnes Jumal, ei tohi Jeruusalemma juute tervikuna protsessi eest vastutavaks teha – seda vaatamata manipuleeritud rahvahulga kisale (vrdl Mk 15:11) ning üldistele etteheidetele, mis sisaldusid pärast Nelipühial tehtud üleskutsetesid pöördumiseks (vrdl Ap 2:23.36; 3:13-14, 4:10; 5:30; 7:52; 10:39; 13,27-28; 1 Ts 2:14-15). Kui Jeesus neile ristilt andestas (vrdl Lk 23:24), vabandas Ta (nagu hiljem ka Peetrus) Jeruusalemma juute ning isegi nende juhte sellega, et nad ei teadnud, mida nad teevad (Ap 3:17). Veel vähem tohib rahvahulga hüüdu: „Tema veri tulgu meie ja meie laste peale“ (Mt 27:25), mis kujutab endast kinnitusvormelit (vrdl Ap 5:28; 18:6), võtta ajendiks, et veeretada süüdd teiste maade ja teiste ajastute juutidele: /1735/
Seepärast selgitas Kirik Vatikani II Kirikukogul: „Seda, mis sai teoks Tema kannatamistes, ei saa valimatult süüks panna ei toona elanud juutidele, ega ka tänapäeval elavatele juutidele. … Juute ei tohi kujutada ei Jumala rahva heidikutena ega äraneetutena, väites, et see järeldub Pühakirjast“ (NA 4). /839/
Kõik patused on süüdi Kristuse kannatustes
§ 598. Oma usuõpetuse ametis ning oma pühakute tunnistustes pole Kirik eales unustanud, et „nimelt patused olid kõikide jJumaliku Lunastaja poolt kannatatud piinade põhjustajad ja täideviijad“ (Catechismus Romanus, 1,5,11; vrdl. Hbr 12:3). Kuna Kirik on teadlik, et meie patud tabavad otse Kristust (vrdl Mt 25:45; Ap 9:4-5), ei kõhkle ta panemast kristlastele rängimat vastutust Kristuse kannatuste eest – millega liigagi sageli on koormatud üksnes juute:
„See süü hõlmab eelkõige neid, kes jätkuvalt pattu tagasi langevad. Kuna meie patud ajasid Issanda ristisurma, seepärast need, kes püherdavad pattudes ja kõlvatustes, „iseendi kahjuks löövad Jumala Poja risti ja teevad ta naeruks“ (Hbr 6:6). See on kuritegu, mis tundub meile veelgi rängem kui juutide puhul. Sest apostli sõnade kohaselt „üÜkski praeguse ajastu valitsejaist ei ole seda ära tundnud, sest kui nad seda oleksid tundnud, ei oleks nad auhiilguse Issandat risti löönud“ (1 Kr 6:6). Meie aga kinnitame end Teda tundvat ning ometi paneme oma käe Tema külge, kui me Teda teoga salgame“ (Catechismus Romanus, 1,5,11) /1851/
„Need pole deemonid, kes Ta risti lõid, vaid sina, kes sa Ta koos nendega risti lõid ning ikka veel lööd, kuna sa lõbutsed kõlvatustes ja pattudes“ (p. Franciscus Assisist, Admonitio, 5,3). /1851/
Jeesus anti välja „Jumala kindlaksmääratud otsuse alusel”
§ 599. Jeesuse vägivaldne surm polnud juhuslike asjaolude kahetsusväärse kokkulangemise tulemus. See kuulub Jumala plaani müsteeriumi juurde, nagu seda juba püha Peetrus oma esimeses jutluses Nelipühil juutidele selgitab: Jeesus „oli Jumala määratud nõu ja etteteadmise järgi loovutatud” (Ap 2:23). See piiblipärane ütlus ei tähenda muidugi, et need, kes Jeesuse „on reetnud“ (Ap 3:13), olid vaid Jumala poolt ettemääratud stsenaariumi tahtetud teostajad. /517/
§ 600. Jumalale on kõik hetked ajas aktuaalne vahetu olevik. Kui Ta oma igavikulises plaanis midagi “ette määrab”, hõlmab see ka iga inimese vaba tahte vastust Tema armule: „Sest tõepoolest, selles linnas on Heroodes ja Pontius Pilaatus kogunenud ühte paganatega ja Iisraeli rahvaga (vrd Ps 2:12) sinu püha sulase Jeesuse vastu, keda sa oled võidnud, et teha seda, mis sinu käsi ja nõu olid ette määranud sündima“ (Ap 4:27-28). Jumal lubas nende pimestatusest johtuvaid tegusid (vrd Mt 26:54; Jh 18:36; 19:11), et oma õndsusplaani teostada (vrd Ap 3:17-18). /312/
„Meie pattude eest surnud, nagu ütlevad pühad kirjad”
§ 601. Jumalik plaan tuua lunastust oma „õiglase sulase“ (Js 53:11; vrd Ap 3:14) vägivaldse surma läbi, oli eelnevalt Pühakirjas ette kuulutatud kõikehõlmava lunastuse müsteeriumina, see tähendab inimese patuorjusest vabaksostmisena (vrd Js 53:11-12; Jh 8:34-36). Usutunnistuses, mille kohta püha Paulus väidab, etet „mida ma ka ise olen vastu võtnud“ (1 Kr 15:3), tunnistab ta: „Kristus suri meie pattude eest, nagu on kirjutatud pühades kirjades“ (samas; vrd ka Ap 3:18; 7:52; 13:29; 26:22-23). Erilisel viisil täitub Jeesuse ristisurma läbi ennustus kannatavast Jumala- sulasest (vrd Js 53:7-8 ja Ap 8:32-35). Jeesus ise seletas oma elu ja surma mõtet kannatava Jumala- sulase kirjakoha valguses (vrd Mt 20:28). Pärast ülestõusmist andis Ta Emmause teel jüngritele just nimelt selle kirjaseletuse jüngritele Emmause teel (vrd Lk 24:25-27) ning hiljem ka apostlitele (vrd Lk 24:44-45). /652, 713/
Jumal tegi Tta “meie eest patuseks”
§ 602. Seetõttu võib püha Peetrus apostellikku usku jumalikku õndsusplaani sõnastadaformuleerida selliselt: te ju teate, et „teid pole lunastatud kaduvate asjadega, hõbeda või kullaga teie tühisest esiisadelt päritud eluviisist, vaid Kristuse kui laitmatu ja puhta Talle kalli verega. Tema oli selleks ette määratud küll enne maailma rajamist, aga aegade lõpul on saanud avalikuks teie pärast“ (1 Pte 1:18-20). Peale pärispattu tehtud patud nuheldakse inimestele kätte surmaga (vrdl Rm 5:12; 1 Kr 15:56). Jumal, läkitades omaenese Poja langenud ning patu tõttu surmale määratud inimkonna orjaseisusesse loomusega sarnase orja kujul (vrdl Fil 2:7), „on teinud patuks meie asemel selle, kes patust midagi ei teadnud, et meie saaksime Jumala õiguseks tema sees“ (2 Kr 5:21). /400, 519/
§ 603. Jeesus ei kogenud (Jumala poolt) sellist äraheitmisthukkamõistu, nagu oleks Ta ise pattu teinud (vrdl Jh 8:46). Pigem Kuid võttis Ta lunastavas armastuses, mis ühendas Teda lahutamatult Isaga (vrdl Jh 8:29), võttis Ta meid meie patust tõttuingitud Jumalast eemalolemises sedavõrd omaks, et võis ristil meie nimel öelda: „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?“ (Mk 15:34; Ps 22:2). Kuna Jumal tegi Ta sel viisil patustega solidaarseksüksmeelseks, ei säästnud Ta enese Poegagi, „vaid loovutas tema
meie kõikide eest“ (Rm 8:32), et „meid päästetaks tema elu läbi“ (Rm 5:10). /2572/
Jumala lunastav kõikehõlmav armastus
§ 604. Andes oma Poja meie pattude eest, näitas Jumal, et see, mida Ta meie jaoks on kavandanud, on Tema heasoovliku armastuse otsustus, mis ennetab igasuguse meiepoolse teene: „Selles on armastus – ei, mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid et tema on armastanud meid ja on läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest“ (1 Jh 4:10, vrdl 1 Jh 4:19). „Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused“ (Rm 5:8). /211, 2009, 1825/
§ 605. Jeesus tõdeb eksinud lamba mõistujutus, et see armastus ei välista kedagi: „Nõnda ei taha teie Isa, kes on taevas, et ükski neist pisikestest hukkuks“ (Mt 18:14). Ta selgitab, et annab oma elu „lunaks paljude eest“ (Mt 20:28). Väljend „paljude eest“ pole kitsendus, vaid see vastandabkujutab kogu inimkonda vastanduvalt ainsa Lunastaja isikule, kes end annab, et neid päästa (vrdl Rm 5:18-19). Apostlitele (2 Kr 5:15; 1 Jh 2:2) tuginedes õpetab Kirik, et Kristus suri eranditult kõigi inimeste eest: „Pole olemas, pole olnud ega saa olema inimest, kelle eest Kristus kannatanud poleks kannatanud “ (Quiercy sinod a. 853. a.: DS 624). /402, 634, 2793/
Terve Kristuse elu oli ohvriand Isale
§ 606. Jumala Poeg ei „ei ole ju taevast alla tulnud oma tahtmist tegema“, vaid selleks, et teha Isa tahtmist, kes Teda „on saatnud“ (Jh 6:38). „Seepärast Kristus ütleb maailma tulles: Vaata, ma tulen tegema sinu tahtmist, oh Jumal! Sellessamas tahtmises oleme meiegi pühitsetud Jeesuse Kristuse ihu ühekordse ja alatiseks ohverdamise läbi“ (Hb 10:5-10). Juba alates esimesest inimesekssaamise hetkest võtab Poeg omaks oma läkituse ülesande Lunastajana vastavalt jumalikule õndsusnõule: „Minu roog on see, et ma teen selle tahtmist, kes mu on läkitanud, ja lõpetan tema töö“ (Jh 4:34). Jeesuse eneseohverdus „terve maailma pattude eest“ (1 Jh 2:2) väljendab Tema armastavat ühendust Isaga: „Isa armastab mind seepärast, et ma annan oma elu“ (Jh 10:17), „et maailm saaks aru, et mina armastan Isa ja teen nõnda, nagu Isa mind on käskinud“ (Jh 14:31). /517, 536/
§ 607. Tahe oma Isa armastavat lunastusnõu täide viia hingestas kogu Jeesuse elu (vrdl Lk 12:50; 22:15; Mt 16:21-23), sest Tema inimesekssaamise põhjuseks oli lunastav kannatus : „Kas ma pean ütlema: Isa, päästa mind sellest tunnist? Kuid ma olen juba astunud sellesse tundi“ (Jh 12:27). „Eks ma pea jooma sellest karikast, mille Isa mulle on andnud?“ (Jh 18:11). Ja veel ristilgi ütleb Ta: „Mul on janu” (Jh 19:28) ning alles seejärel: “See on lõpetatud!” (Jh 19:30). /457/
“Jumala Tall, kes maailma patud ära kannab”
§ 608. Kui Ristija Johannes nõustus Jeesust justkui patust ristima nagu patust (vrdl Lk 3:21; Mt 3:14-15). „Järgmisel päeval nägi Johannes Jeesust enda juurde tulevat ja ütles: „Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu““ (Jh 1:29; vrdl Jh 1:36). Ta tunnistab sellega, et Jeesus on ühtaegu Jumala kannatav sulane, kes laseb end vaikides laseb tapale viia (vrdl Js 53:7; Jr 11:19), ning kannab paljude patu (vrdl Js 53:12), ja et Ta on paasatall, Iisraeli esimesel paasal lunastamise sümbol esimesel paasal (vrdl 2 Ms 12:3-14; Jh 19:36; 1 Kr 5:7). Terve Kristuse elu väljendab Tema läkitatust, et – Ta on tulnud selleks, et „ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest“ (Mk 10:45). /523, 517/
Jeesus võttis vabatahtlikult omaks Isa lunastava armastuse
§ 609. Kuivõrd Jeesus võttis oma inimlikku südamesse Isa armastuse inimeste vastu, „armastas Ta neid lõpuni” (Jh 13:1), sest „ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest“ (Jh 15:13). Nõnda sai Jeesuse inimlikust loomusest kannatustes ja surmas vaba ja täiuslik tööriist Tema jumalikule armastusele, mis soovib inimestele õndsust (vrdl Hbr 2:10.17-18; 4:15; 5:7-9). Armastusest Isa ning inimeste vastu, keda Isa päästa tahab, võttis Ta vabal tahtel enda peale kannatused ja surma: „Keegi ei võta minult (elu), vaid mina ise annan selle omal tahtel“ (Jh 10:18). Seega astus Jumala Poeg oma surmale vastu sõltumatusuveräänses vabaduses (vrdl Jh 18:4-6; Mt 26:53). /478, 5315, 272, 53359/
Viimsel Õhtusöömaajal nägiennetas Jeesus oma elu vabatahtlikku ohverdamist
§ 610. Oma vabatahtlikku eneseohverdamist väljendas Jeesus täielikult ja pidulikul viisil kaheteistkümne apostliga (vrdl Mt 26:20) peetud Õhtusöömaajal, „sel ööl, mil tema ära anti“ (1 Kr 11:23). Kannatamisele eelnenud õhtul, olles veel vabaduses olles, tegi Jeesus sellest apostlitega peetud Viimsest Õhtusöömaajast mälestuspüha iseenese oma vabatahtlikust ohvrist, mida Ta pidi tooma Isale (vrdl 1 Kr 5:7) inimeste õndsuse eestlunastamiseks: „See on minu ihu, mis teie eest antakse“ (Lk 22:19); „See on minu lepinguveri, mis valatakse paljude eest pattude andeksandmiseks“ (Mt 26:28). /766, 1337/
§ 611. Euharistiast, mille Jeesus sel tunnil sisse seab, saab tema ohvri „mälestus“ (1 Kr 11:25). Ta ühendab apostlid oma ohverdaumisegase ning kutsub neid üles sedalle jätkamaisele (vrdl Lk 22:19). Sellega seab ta apostlid oma Uue Lepingu preestriteks: „Ja ma pühitsen ennast nende eest, et ka nemad oleksid pühitsetud tões“ (Jh 17:19: vrdl Tridenti Kirikukogu: DS 1752; ; 1764). /1364, 1341, 1566/
Surmahirm Keetsemani aias
§ 612. Selle Uue Lepingu karika, mille Jeesus Viimsel Õhtusöömaajal ettehaaravaltnnetavalt ohverdas (vrdl Lk 22:20), võttis Ta seejärel Keetsemani aias surmahirmus viibides vastu oma Isa käest (vrdl Mt 26:42), olles „kuulekas kuni surmani“ (Fil 2:8; vrdl Hbr 5:7-8). Jeesus palvetab: „Minu Isa, kui see on võimalik, siis möödugu see karikas minust!“ (Mt 26:39). Nende sõnadega väljendab Ta jälestust, mida tema inimlik loomus tunneb surma vastu tunneb.suhtes. Nagu meie loomus nii on ka Tema loomus oma määratud igaveseks eluks,; ent erinevalt meie loomusest on Tta surma põhjustavatest pattudest täiestilikult vaba (vrdl Rm 5:12),; eelkõige on aga Tema inimloomus vastu võetud „Elu Juhi“ (Ap 3:15) ja „Elava“ (Ilm 1:18; vrdl Jh 1:4; 5:26) jumalikku isikusse. Oma inimliku tahtega nõustub Jeesus, et sünniks Isa tahtmine (vrdl Mt 26:42) ning nõnda võtab Ta oma surma vastu lunastussurmana, et kanda „ise meie patud oma ihus üles ristipuule“(1 Pet 2:24). /532, 2600, 1009/
Kristuse surm on ainus ja lõplik ohver
§ 613. Kristuse surm kujutab endast paasaohvrit, milles „Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu“ (Jh 1:29; vrdl 1 Pte 1:19), viib lõpule inimese täieliku lunastamise (vrdl 1 Kr 5:7; Jh 8:34-36). Samas on see Uue Lepingu ohver (vrdl 1 Kr 11:25), mis taastab inimese kooselu Jumalaga (vrdl 2 Ms 24:8) ja lepitab ta Jumalaga lepinguvere läbi, „mis valatakse paljude eest pattude andeksandmiseks“ (Mt 26:28; vrdl 4 Ms 16:15-16). /1366, 20099/
§ 614. Kristuse ohver on ainukordne, kuna viib täiusele ning lõpetab kõik ohvrid (vrdl Hbr 10:10). Eelkõige on tegemist Jumal Isa enese anniga: Isa annab meie enesega lepitamiseks oma Poja (vrdl 1 Jh 4:10). Samas on see inimeseks saanud Jumala Poja ohver, kes vabal tahtel ja armastusest (vrdl Jh 15:13) Pühas Vaimus (vrdl Hbr 9:14) oma elu (vrdl Jh 10:17-18) oma Isale ohvriks toob, et heastada meie kuuletumatus. /529, 1330, 2100/
Jeesus asendab meie kuuletumatuse oma kuulekusega
§ 615. „Sest otsekui tolle ühe inimese sõnakuulmatuse tõttu on paljud saanud patuseks, nõnda saavad ka selle ühe inimese kuulekuse läbi paljud õigeks“ (Rm 5:19). SOma surmani kuulekuse läbi sai Jeesusest kannatav Jumala- sulane, kes meie asemeld asendavalt „iseenese on andnud süüohvriks“, „kandis paljude pattu“ ning nõnda tegi nõnda „paljusid õigeks, sest ta kandis nende patusüüd“ (Js 53:10-12). Jeesus heastas meie patud ning hüvitas nad Jumal Isale (vrdl Tridenti Kirikukogu: DS 1529). /1850, 433, 411/
Jeesus viib oma ohvri ristil täiusele
§ 616. „Tema, kes oli armastanud omi selles maailmas, armastas neid lõpuni“ (vrdl Jh 13:1). See armastus annab Kristuse ohvrile tema lunastava ja hüvitava, lepitava ja heastava väärtuse. Meie eest oma elu andes tundis ja armastas Jeesus meid kõiki (vrdl Gl 2:20; Eef 5:2.25). „Sest Kristuse armastus sunnib meid, kes me otsustame nõnda: kui üks on surnud kõikide eest, siis on kõik surnud“ (2 Kr 5:14). Ükski inimene, ka mitte suurim pühak, poleks võimeline kandma kõikide inimeste patte ning ennast nende kõikide eest ohverdama. Kuid kõiki inimisikuid ületava ja samas neid kõiki hõlmava Poja jumaliku isiku olemasolu Kristuses teeb Temast terve inimkonna pea ja suudab Kristuse ohvri muuta kõikide jaoks lunastavaks. /478, 468, 519/
§ 617. Sua sanctissima passione in ligno crucis nobis iustificationem meruit – „Oma pühima kannatuse läbi ristipuul teenis Ta meile õigeksmõistmise“, õpetab Tridenti Kirikukogu (DS 1529) ning rõhutab sel moel Kristuse kui „igavese pääste tooja“ (Hbr 5:9) ohvri ainukordset iseloomu. Ning Kirik austab risti, lauldes: O crux, ave, spes unica – „Oh rist, sa ainus lootus“ (LH, hümn Vexilla regis). /1992, 1235/
Meie osalus Kristuse ohvris
§ 618. Ristisurm on Kristuse ainukordne ohver, sest „üks on vahemees Jumala ja inimeste vahel“ (1Tm Tim 2:5). Ent kuna Ta oma inimesekssaanud jumalikus isikus end “teataval kombel iga inimesega ühendas“ (GS 22), siis annab Ta „kõigile inimestele ainult Jumalale teadaoleval viisil võimaluse sellest paasamüsteeriumist osa saada“ (GS 22). Jeesus kutsub jüngreid „oma risti võtma ja Talle järgnema“ (vrdl Mt 16:24), „sest ka Kristus kannatas teie eest, jättes teile eeskuju,
et te käiksite tema jälgedes“ (1 Pte 2:21). Ta tahab et need, keda Tema lunastusohver esmajärjekorras hõlmab, ka ise selles ohvris osaleksid (vrdl Mt 10:39; Jh 21:18-19; Kol 1:24). See saab teoks eelkõige tema Ema isikus, kes on Tema lunastava kannatuse müsteeriumiga sügavamalt seotud kui ükski teine inimene (vrdl Lk 2:35). /1368, 1460, 307, 2100, 964/
„Taevasse pääsemiseks pole peale risti teist redelit“ (p. Rosa Limast, vrdl P. Hansen, Vita mirabilis, Louvain, 1668). /1368, 1460, 307, 2100, 964/
LÜHITEKSTID
§ 619. “Kristus suri meie pattude eest, nagu on kirjutatud pühades kirjades” (1 Kr 15:3).
§ 620. Meie õndsus lähtub Jumala armastavast algatusestinitsiatiivist meie suhtes, sest “tema on armastanud meid ja on läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest” (1 Jh 4:10). “See oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega” (2 Kr 5:19).
§ 621. Jeesus ohverdas end vabatahtlikult meie õndsuse eest. Viimsel Õhtusöömaajal näitab Ta seda ja seda teostab selle ennetavaltviib selle juba ette täide eneseohverduse sümboolsete märkide vahendusel: “See on minu ihu, mis teie eest antakse” (Lk 22:19).
§ 622. Kristuse toodud Lunastus seisnes selles, et Ta tuli, et „anda oma elu lunaks paljude eest“ (Mt 20:28), see tähendab, et Ta “armastas neid lõpuni” (Jh 13:1), lunastamaks neid “tühisest esiisadelt päritud eluviisist“ (1 Pte 1:18)
§ 623. Jeesus kuuletus oma Isale armastusest “surmani, pealegi ristisurmani” (Fil 2:8). Seeläbi täitis Jeesus oma läkituse ülesande hüvitada patud (vrdl Js 53:10) kui kannatav Jjumala-sulane, kes “teeb … paljusid õigeks”, “sest ta kannab nende patusüüd” (Js 53:11; vrdl Rm 5:19).
§3. Jeesus Kristus maeti
§ 624. „Jumala armu läbi maitses [(Ta]) kõigi eest surma” (Hbr 2:9). Oma õndsusnõus korraldas Jumal, et Tema Poeg meie pattude eest mitte ainult ei surnud (1 Kr 15:3), vaid ka “maitses” surma, see tähendab, koges ristil suremise ning üÜlestõusmise vahemikus surmaseisundit, hinge ja ihu lahusoleku seisundit. See Kristuse surnuseisund on haua-ning matmineja ning surmavalda mineku on suur müsteerium. See on Vaikse Laupäeva müsteerium, mil Kristus, olles inimesed lunastanud (vrdl Jh 19:30) ning kõik loodu Jumalaga lepitanud (vrdl Kl 1:18-20), astub hauda asetatuna (vrd lJh 19:42) Jumala suurde sabatirahusse (vrdl Hbr 4:4-9). /1005, 362, 349/
Kristus oli ihuliselt hauas
§ 625. Kristuse viibimine hauas on elavaks sidemeks Kristuse kannatusteks võimelise loomuse vahel enne paasatülestõusmist ning Tema praegusenüüdse, Ülestõusnu kirgastatud seisundi vahel. Seesama „Elav” isik võib enda kohta öelda: „Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti” (Ilm 1:18).
„Ta Jumal [Poeg] ei takistanud küll surma lahutamast hinge ja keha kooskõlas asjade loomuliku käiguga looduses,, et surm lahutaks Ta hinge ja ihu, kuid siis ühendas ühendas Ta nad taas ülestõusmises, et Ta saaks oma isikus nende mõlema, elu ja surma kohtumispaigaks, kui Ta käskispeatades endas hingest lahutatud kehal edasine lagunemine ja peatada, saades teiselt pooltmuutudes ise inimloomuse lahutatud olemusosade taasühinemise printsiibiks” (p. Gregorius Nyssast, Oratio catechetica, 16: PG 45, 52 B).
§ 626. Olles Kuna „Elu Juht”, kes tapeti (Ap 3:15), kes on samane ”elava” ja ”üles äratatuga” (Lk 24:5-6), peab Jumala Poja jumalik isik ilmselgelt omama nii hinge kui keha, mille surm omavahel lahutaska peale omavahelist surmas lahutamist ühendatud olema nii hinge kui ihuga: /470, 650/
„Ehkki Tema püha hing tema rüvetamatust kehast lahku lõi … , ei lõhenenud Tema isik siiski kaheks isikuks, sest nii Tema ihu kui hing eksisteerisid algusest peale Sõna isikus ja kuigi nad surmas üksteisest lahutati, püsisid mõlemad ühendatuna ühe ja sama Sõna isikuga” (p. Johannes Damaskusest, De fide orthodoxa, III,27: PG 94, 1098 A).
„Sa ei lase oma Pühal näha kadu”
§ 627. Kristuse surm oli tõeline surm, kuivõrd see lõpetas Tema inimliku maise elu. Kuna aga Jumala Poja ihu jäi ühendusse Tema jumaliku isikuga, ei olnud Ta tavaline laip põrm nagu teised inimkehad, sest „surmal ei olnud väge teda pidada oma võimuses” (Ap 2:24). Seepärast „hoidis jumalik vägi Kristuse keha rikkumatuna”„Näitamaks oma jumalikku väge, tahtis (Kristus), et see ihu jääks kadumatuks” (p. Aquino Thomas, Summa theologiae, III, 51, 3). Kristuse suhtes kehtiskohta võib ühtaegu nii öelda, et „ta lõigati ära elavate maalt” (Js 53:8) kui kaja „Mu ihugi võib hingata lootuses, sest sa ei jäta mu hinge surmavalda ega anna oma Vagale näha kõdunemist” (Ap 2:26-27; vrdl Ps 16:9-10). Kristuse üÜlestõusmine „kolmandal päeval” (1 Kr 15:4; Lk 24:46; vrdl Mt 12:40; Jo 2:1; Ho 6:2) oli selle kohta tõendiks, kuna oletati, nagu algakets kõdunemine algab neljandast päevast (vrdl Jh 11:39). /1009, 1683/
„Koos Kristusega maetud …”
§ 628. Ristimine, mille algne sümboolne tähendus ilmneb täielikult vee alla kastmises, on mõjus märk ristitava allaminekust alla hauda, et Kristuses surra ja jõuda uude ellu: „Me oleme siis koos temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa auhiilguse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus” (Rm 6:4; vrdl Ef 5:26). /537, 1215/
LÜHITEKSTID
§ 629. Jeesus suri iga inimese eest (vrdl Hbr 2:9). Inimesekssaanud Jumala Poeg suri ja maeti tõeliselt.
§ 630. Ajal, mil Kristus oli hauas, jäi Tema jumalik isik ühte nii hinge kui ihuga, kuigi viimased surmas omavahel lahutati. Seepärast ei ole Tema ihu „näinud kõdunemist” (Ap 13:37).
§ 5. artikkel. „Jeesus Kristus on alla läinud surmavalda, kolmandal päeval üles tõusnud surnuist”.
§ 631. Jeesus Kristus on „esmalt tulnud alla maa sügavamatesse paikadesse. Niisiis see, kes on tulnud alla, on sama, kes on ka läinud üles” (Ef 4:9-10). Apostellik uUsutunnistus tunnistab ühes ja samas artiklis Kristuse allaminekut surmavalda ja Tema ülestõusmist surnuist kolmandal päeval, sest Tema lasi oma pPaasa müsteeriumis lasi Ta surma sügavustest kerkida elul:
„ … Sinu Poeg, meie Issand Jeesus Kristus, kes surnuist üles tõusis, kes särab inimestele ülestõusmise valguses; kes sinuga elab ja valitseb igavesti. Aamen” (MR, Ülestõusmise vigiil, 18, Exsultet)
§1. Kristus on alla läinud surmavalda.
§ 632. Uue Testamendi korduvad kinnitused, mille kohaselt Jumal on Jeesuse „surnuist üles äratanud“ (Ap 3:15; Rm 8:11; 1 Kr 15:20) eeldavad, et enne üÜlestõusmist viibis Ta surnute vallas (vrdl Hb 13:20). See on esmane mõte, mille apostlite jutlus andis Jeesuse surmavalda minekule: Jeesus kogesannatas surma nagu kõik inimesed ning Tema hing ühines nendega surmavallas. Kuid Tema läks sinna alla Päästjana ning kuulutas sinna vangistatud hingedele Rõõmusõnumit (vrdl 1 Pte 3:18-19).
§ 633. Pühakiri nimetab paika, kuhu Jeesus läks, „põrguks“ – hbr k sheol’i või kr k hades’e (vrdl Fil 2:10; Ap 2:24; Ilm 1:18; Eef 4:9) –, kuna need, kes seal viibivad, ei saa näha Jumala palet (vrdl Ps 6:6; 88:11-13). Selline oli kõigi surnute saatus enne Lunastaja tulemist, olenemata sellest, kas nad olid head või halvad (vrdl Ps 89:49; 1 Sm 28:19; Hs 32:17-32). See ei tähenda aga sugugi, et kõigil oli samane saatus. Jeesus näitab meile vaese Laatsaruse loos, et too võeti „Aabrahami sülle“ (vrdl Lk 16:22-26). „Laskudes alla surmavalda, vabastas Kristus õigete hinged, kes Aabrahami süles Lunastajat ootasid“ (Catechismus Romanus, 1,6,3). Jeesus ei läinud alla surmavalda selleks, et sealt äraneetuid vabastada (vrd l Rooma sinod a. 745. a.: DS 587) ning ka mitte selleks, et kaotada põrgut, äraneetute asupaika (vrdl Benedictus XII, Cum dudum: DS 1011; DS 1077), vaid selleks, et vabastada enne Tema tulemist elanud õiged (vrdl 4. Toledo sinod a. 625. a.: DS 485; vrdl ka Mt 27:52-53). /1033/
§ 634. „Ka surnutele on kuulutatud evangeeliumi“ (1 Pte 4:6). Allaminekuga surmavalda viidi lõpule Rõõmusõnum lunastusest. See on Jeesuse messiaanliku läkituse viimane faas aste – ajaliselt napp, ent oma tähtsuselt mõõtmatult oluline astefaas: see tähendas lunastustöö laiendamist kõikide ajastute ning kõikide paikkondade kõikidele inimestele, et kõik päästetud võiksid saada osa lunastusest. /605/
§ 635. Niisiis laskus Kristus surma sügavustesse (vrdl Mt 12:40; Rm 10:7; Ef 4:9) põhjusel, et „surnud peavad kuulma Jumala Poja häält, ning kes seda kuulevad, peavad elama“ (Jh 5:25). Jeesus, „Elu Juht“ (Ap 3:15), tuli selleks, „et ta surma kaudu kõrvaldaks selle, kellel on võimus surma üle – – see tähendab kuradi –, ja vabastaks need, kes surma kartes olid kogu eluaja orjapõlves“ (Hb 2:14-15). Ülestõusnud Kristuse käes on nüüd „surma ja surmavalla võtmed“ (Ilm 1:18) ning Jeesuse nime nimetamise peale nõtkub „iga põlv nii taevas kui maa peal kui maa all“ (Fl 2:10).
“Maa peal valitseb täna sügav vaikus, sügav vaikus ja rahu. Sügav vaikus, sest Kuningas puhkab. Maad haaras hirm ning ta jäi vaikseks, kuna Jumal oma lihas on unne langenud ning mõeldamatutest aegadest maganud inimesed üles äratanud … Ta läheb otsima Aadamat, meie esiisa, kadunud lammast. Ta soovib külastada neid, kes „istuvad pimeduses ning surma varjus“. Ta tuleb, et vabastada vangist ja valudest Aadam ning tema kaasvang Eeva – Tema, kes on ühtaegu nii nende Jumal kui ka nende poeg … „See olen mina, sinu Jumal, kes ma sinu pärast sain sinu pojaks! Ärka, magaja! … Ma ei loonud sind mitte selleks, et sa allilma vangi jääksid. Tõuse surnuist üles, sest mina olen surnutele elu” (iidne Suure Laupäeva homiilia: PG 43, 440 A ja, 452 C; vrdl LH, II, Suure Laupäeva matutiini lugemine).
LÜHITEKSTID
§ 636. Artiklis „alla läinud surmavalda“ kuulutab Usutunnistus, et Jeesus on tõepoolest surnud ning oma surmaga on meie jaoks ära võitnud surma ja kuradi, kellel „on võimus surma üle“ (Hb 2:14). /636/
§ 637. Surnud Kristus on oma hinges, mis jäi ühendatuunuks Tema jumaliku isikuga, läinud alla surmavalda ja avanud enne Teda elanud õigetele taeva väravad. /637/
§2. Kolmandal päeval ülestõusnud surnuist.
§ 638. „Ja meie kuulutame teile rõõmusõnumit isadele antud tõotusest, et Jumal Jeesust üles äratades on täielikult täitnud tõotuse nende lastele, meile“ (Ap 13:32-33). Kristuse ülestõusmine on tõelisus, milles meie usk saavutab haripunkti; kristlik algkogudus uskus ja elas seda keskse tõena, Pärimus edastab seda kui põhjapanevat tõde, Uue Testamendi dokumendid kinnitavad seda; koos ristiga kuulutatakse seda paasamüsteeriumi olemusliku osana. /90, 651, 991/)
Kristus on surnuist üles tõusnud.
surmaga surma ära võitnud
ja surnutele elu andnud.
(Bütsantsi liturgia, Ülestõusmispüha troopar)
Ajalooline ja transtsendentne sündmus
§ 639. Kristuse üÜlestõusmise müsteerium on tõene sündmus, mille kohta on Uue Testamendi tunnistuse kohaselt ajalooliselt tuvastatavad märgid. Juba püha Paulus võib aastal 56 korintlastele kirjutada: „Ma olen teile ju kõigepealt edasi andnud seda, mida ma ka ise olen vastu võtnud: et Kristus suri meie pattude eest, nagu on kirjutatud pühades kirjades, ja et ta maeti maha ja äratati kolmandal päeval üles pühade kirjade järgi“ (1 Kr 15:3-4). Apostel kõneleb siin elavast ülestõusmispärimusest, mille ta pärast Damaskuse väravate ees pöördumist vastu võttis (vrdl. Ap 9:3-18).
Tühi haud
§ 640. „Miks te otsite elavat surnute juurest? Teda ei ole siin, ta on üles äratatud“ (Lk 24:5-6). Tühja haua näol on tegemist on esimese elemendiga, millega me Ülestõusmisega seonduvate sündmuste jadas kokku puutume. Iseenesest pole see veel otsene tõend. Seda, et Jeesuse surnukeha hauast ei leitud, on võimalik ka teisel viisil seletada (vrdl Jh 20:13; Mt 28:11-15). Sellegipoolest oli tühi haud kõigi jaoks piisavalt oluline märk ning selle avastamine jüngrite poolt oli esimeseks sammuks mõistmaks, et Kristus on tõepoolest üles tõusnud. Nii juhtus see esmalt pühade naiste (vrdl Lk 24:3.22-23) ja, seejärel Peetrusega (vrdl Lk 24:12). „Jünger, keda Jeesus armastas“ (Jh 20:2) ütleb, et ta nägi tühja hauda sisenedes „maas olevaid surilinu“ (Jh 20:6), „ning nägi ja uskus“ (Jh 20:8). See eeldab, et tühja hauda nähes ta tuvastas ta (vrdl Jh 20:5-7), et Jeesuse surnukeha puudumine ei tulene inimeste tegevusest ning et Jeesus pole lihtsalt Laatsaruse kombel (vrdl Jh 11:14) maisesse ellu tagasi pöördunud. /999/
Ülestõusnu ilmumised
§ 641. Esimesed, kes Ülestõusnuga kohtusid (vrdl Jh 11:44), olid Maarja Magdalast ning teised pühad naised (vrdl Mk 16:1; Lk 24:1), kes olid tulnud balsameerima Suure Reede õhtul sabbati tõttu kiirustades maetud (vrdl Jh 19:31.42) surnukeha. Nõnda said naistest isegi apostlite jaoks (vrdl Lk 24:9-10) esmased saadikud, kes Kristuse üÜlestõusmisest teate tõid. Seejärel ilmus Jeesus apostlitele, esmalt Peetrusele, siis kaheteistkümnele (vrdl 1 Kr 15:5). Peetrus, kes oli saanud ülesandeks kinnitada vendade usku (vrdl Lk 22:31-32), nägi niisiis Ülestõusnut enne neid ja tema tunnistuse peale vastab kogudus: „Issand on tõesti üles äratatud ja on end näidanud Siimonale“ (Lk 24:34). /553, 448/
§ 642. Kõik, mis sel Ülestõusmisajal toimus, rakendas apostlid – ja eriliselt Peetruse – Ülestõusmise hommikul alguse saanud uue ajastu teenistusse. Ülestõusnu tunnistajatena jäävad nad Tema Kiriku nurgakivideks. Algkoguduse usk rajaneb konkreetsete inimeste tunnistusele, kes olid kristlastele tuntud ning kellest enamik veel nende seas elas. Nendeks Kristuse „üÜlestõusmise tunnistajaiks“ (vrdl Ap 12:22) on eelkõige Peetrus ja apostlid, kuid mitte ainult nemad: Paulus räägib selgesõnaliselt enam kui viiesajast isikust, kellele Jeesus üheaegselt ilmus; Ta ilmus ka Jaakobusele ning kõigile apostlitele (vrdl 1 Kr 15:4-8). /659, 881, 860/
§ 643. Nende tunnistuste alusel pole Ülestõusmist võimalik tõlgendada millegi sellisena, mis ei kuulu füüsilise valdkonda ning seda mitte tunnistada ajalooliseks tõsiasjaks. Sündmustest järeldub, et jüngrite usk pidi Issanda kannatuste ja ristisurma ajal läbi tegema rängad katsumused, nagu Ta seda ette ennustas (vrdl Lk 22:31-32). Jüngrid (igatahes mõned nende seast) olid Issanda kannatusest sedavõrd vapustatud, et nad ei uskunud kohe teadet ülestõusmisest. Evangeeliumid ei näita meile kaugeltki müstilisest vaimustusest haaratud kogudust, vaid rusutud („kurvalt seisvaid“ – vt Lk 24:17) ning ehmunud (vrdl Jh 20:19) jüngreid. Seetõttu ei uskunud nad haualt naasvaid pühasid naisi, vaid „need sõnad paistsid nende silmis otsekui tühi jutt“ (Lk 24:11; vrdl Mk 16:11.13). Kui Jeesus end Ülestõusmise õhtul üheteistkümnele apostlile näitas, siis Ta „sõitles nende uskmatust ja kõva südant, et nad ei olnud uskunud neid, kes olid teda näinud pärast ta ülesäratamist“ (Mk 16:14).
§ 644. Isegi ülestõusnud Jeesust nähes kahtlevad jüngrid ikka veel (vrdl Lk 24:38), kuna asi tundub neile võimatuna: nad arvavad end kummitust nägevat (vrdl Lk 24:39). „Aga kui nad rõõmu pärast ikka veel ei uskunud ja imestasid …“ (Lk 24:41). Toomasel tuleb läbida kahtluse katsumus (vrdl Jh 20:24-27), ning isegi viimaste Galileas toimunud ilmumiste ajal oli mõningatel kahtlusi, nagu teatab Matteus (Mt 28:17). Seega ei leia kinnitust hüpotees, nagu oleks Ülestõusmine pelgalt apostlite usu (või kergeusklikkuse) tulemus. Hoopis vastupidi, nende usk Ülestõusmisse – mida mõjustab jumalik arm – sündis ülestõusnud Kristuse tegelikkuse vahetust kogemisest.
Ülestõusnud Kristuse inimliku loomuse seisund
§ 645. Ülestõusnud Jeesus astub oma jüngritega vahetusse suhtlemisse: Ta laseb neil ennast puudutada (vrdl Lk 29:39, Jh 20:27) ning sööb koos nendega (vrdl Lk 24:30.41-43; Jh 21:9.13-15). Ta kutsub neid üles veenduma, et Ta pole kummitus (vrdl Lk 24:39), eelkõige aga kinnitama, et ülestõusnud ihu, millega Ta nende ees seisab, on tõepoolest seesama, mida piinati ja risti löödi, kuna see kannab endal veel kannatuste jälgi (vrdl Lk 24:40; Jh 20:20.27). Samas onmab see sel ehtsalne ja tõeliselne ihul ka uusi, kirgastatud ihu omadusi: Jeesus pole enam seotud koha ning ajaga, vaid TaA võib suvaliselt olla soovitud ajas ja paigas (vrdl Mt 28:9.16-17; Lk 24:15.36; Jh 20:14.19.26; 21:4).Tema inimlikku loomust pole enam võimalik maa peal kinni hoida, see kuulub nüüdsest Isa jumalikku valdkonda (vrdl Jh 20:17). Sel põhjusel ongi ülestõusnud Jeesus võimeline ilmuma sellisena, nagu Tta soovib: aednikuna (vrdl Jh 20:17) või „teisel kujul“ (Mk 16:12), mis oli erinev sellest, millisena tundsid Teda jüngrid. See pidi neisnde usku äratama (vrdl Jh 20:14.16; 21:4.7). /999/
§ 646. Jeesuse ülestõusmine ei olnud naasmine maisesse ellu, nagu see toimus paasale eelnenud surnute ülesäratamiste puhul: meenutagem Jairuse tütart, Naini noorukit ja Laatsarust. Need olid imed, kuid inimesed pöördusid Jeesuse väe abil tagasi tavalisse maisesse ellu. Määratud ajal pidid nad taas surema. Kristuse ülestõusmine on olemuslikult erinev. Tema suundub oma ülestõusnud ihuga teistsugusesse ellu, mis on teisel pool aega ja ruumi. Jeesuse ihu täitub pärast ülestõusmist Püha Vaimu väega; oma kirgastatud olemises osaleb ta jumalikus elus selliselt, et püha Paulus võib seda „taevaseks“ nimetada (vrdl 1 Kr 15:35-50). /994, 549/
Ülestõusmine kui transtsendentne sündmus
§ 647. „Oh tõeliselt õnnis öö, vaid sulle oli määratud tunda tundi, mil Kristus tõusis üles surnuist“, juubeldab Ülestõusmise öö Exsultet. Tõepoolest ei olnud Ülestõusmisel endal pealtnägijaid ning seda ei kirjelda ükski evangelist. Keegi ei võinud öelda, kuidas see väliselt toimus. Veelgi vähem oli aga meeltega tajutav selle sisu, üleminek surmast teise ellu. Kuigi tegemist oli ajaloolise sündmusega, mis oli tuvastatav tühja haua ning ülestõusnud Kristuse apostlitega kohtumise alusel, jääb Ülestõusmine selles osas, milles ta on ajaloost kõrgemal, usu saladuse keskmeks. Seepärast ei ilmuta ülestõusnud Kristus ennast maailmale (vrdl Jh 14:22), vaid oma jüngritele, „kes koos tTemaga olid tulnud Galileast üles Jeruusalemma“ (Ap 13:31). /1000/
§ 648. Kristuse ülestõusmine kui Jumala transtsendentne sekkumine loomisse ning ajalukku on usu aine. Oma tegevuses on kolm jumalikku isikut ühtsed ning ilmutavad samal ajal oma eripära. Ülestõusmine toimus Isa väel, kes „äratas üles“ oma Poja, Kristuse, ning seeläbi ka Tema inimliku loomuse – koos ihuga – täiuslikult Kolmainsusesse vastu võttis. Jeesus ilmutatakse lõplikult kui see, kes on „pühaduse Vaimu poolest määratud oma surnuist ülestõusmise järel Jumala Pojaks väes“ (Rm 1:4). Püha Paulus rõhutab Jumala väe ilmutamist (vrdl Rm 6:4; Fl 3:10; Ef 1:19-22; Hb 7:16) Püha Vaimu tegevuse kaudu, kes annab elu Jeesuse surnud inimloomusele ning juhib ta kirgastatud Issandaks-olemisse. /258, 989, 663, 445, 272/
§ 649. Mis puutub Pojasse, siis teostab Ta oma üÜlestõusmise omaenda jumalikus väes. Jeesus kuulutab, et Inimese Poeg peab palju kannatama ning peab ka surema,; ent siis tõuseb Ta üles (vrdl Mk 8:31; 9:9-31; 10:34). Jeesus väidab ühemõtteliselt: „Ma annan oma elu, et seda jälle tagasi võtta… Minul on meelevald seda anda ja minul on meelevald seda jälle võtta“ (Jh 10:17-18). „Me usume, et Jeesus on surnud ja üles tõusnud“ (1 Ts 4:14).
§ 650. Kirikuisad lähtusid Ülestõusmise vaatlemisel Jeesuse jumalikust isikust, kes jäi Temast surma läbi omavahel lahutatud ihu ja hingega ühtseks: „Tema jumaliku loomuse ühtsuse väel, mis jäi mõlemas inimlikus osas kohalolevaks, said need taas üheks. Nõnda saabub surm inimlike osade lahutamisel ning üÜlestõusmine lahutatud osade taasühinemisel“ (p. Gregorius Nyssast, In Christi resurrectionem, 1: PG 46, 617B; vrdl. ka DS 325; 359; 369; 539). /6526, 1005/
§ 651. “ Aga kui Kristust ei ole üles äratatud, siis tähendab see, et ka meie jutlus on tühine ja tühine on ka teie usk” (1 Kr 15:14). Ülestõusmine on eelkõige kõige selle kinnitus, mida Kristus tegi ja õpetas. Kõik tõed, isegi inimvaimule haaramatuimad, leiavad õigustuse, kui Kristus ülestõusmise läbi toob lõpliku tõestuse oma jumaliku autoriteedi kohta Tema poolt tõotatud lõpliku tõestuse, mida Ta oli lubanud. toob. /129, 274/
§ 652. Kristuse ülestõusmises täituvad Vana Testamendi tõotused (vrdl Lk 24:26-27.44-48) ning samuti need, mis Jeesus ise oma maise elu vältel andis (vrdl Mt 28:6; Mk 16:7; Lk 24:6-7). Väljend „pühade kirjade järgi“ (Lk 15:3-4; vrdl. Nikaiaikea-Konstantinoopoli usutunnistus) viitab sellele, et Kristuse ülestõusmine viib need tõotused täide. /994, 601/
§ 653. Ülestõusmine kinnitab Kristuse jumalikkuse tõesust. “Kui te Inimese Poja olete ülendanud, siis te mõistate, et MA OLEN” (Jh 8:28). Ristilöödu ülestõusmine tõestab, et Ta on tõepoolest “MA OLEN”, Jumala Poeg, Jumal ise. Pühal Paulusel oli võimalik juutidele kinnitada: “Jumal Jeesust üles äratades on täielikult täitnud tõotuse nende lastele, meile – nagu ka teises laulus on kirjutatud: Sina oled mu Poeg, täna ma olen su sünnitanud” (Ap 13:33; vrdl Ps 2:7). Kristuse Ülülestõusmine on lahutamatult seotud Jumala Poja inimesekssaamise müsteeriumiga, olles selle. See on tema lõpuleviimine Isa igavese nõu kohaselt. /445, 461, 422/
§ 654. Paasa müsteeriumil on kaks poolt: oma surma läbi lunastab Kristus meid patust, oma ülestõusmise läbi avab Ta meile ligipääsu uuele elule. Viimane seisneb eelkõige õigeksmõistmises, mis meid taas Jumala armu alla seab (vrdl Rm 4:25), “et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist … nõnda ka meie võime käia uues elus” (Rm 6:4). Õigeksmõistmine seisneb võidus patu läbi põhjustatud surma üle ning uues osasaamises armust (vrdl Ef 2:4-5; 1 Pte 1:3). Ta teostab vastuvõtmise Jumala lasteks, sest inimesed saavad Kristuse vendadeks, nii nagu Jeesus ise nimetab pärast ülestõusmist jüngreid oma vendadeks: “Minge ning teatage mu vendadele …” (Mt 28:10; Jh 20:17). Me ei ole Tema vennad loomuse poolest, vaid see on armu kingituse kaudu, kuna see lapsendamine kingib meile tõelise osasaamise ainusündinud Poja elust, mis Tema ülestõusmises täiuslikult ilmsiks sai. /1987, 1996/
§ 655. Lõpuks on Kristuse ülestõusmine – ning ülestõusnud Kristus ise – meie tulevase ülestõusmise põhjus ning alus: “Nüüd aga on Kristus üles äratatud surnuist, uudseviljana magamaläinutest. Sest nõnda, nagu kõik inimesed surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaks Kristuses” (1 Kr 15:20-22). Selle tõotuse täitumise lootuses elab ülestõusnud Kristus oma usklike südameis. Ülestõusnus maitsevad kristlased „tulevase ajastu vägesid“ (Hb 6:5) ning Kristus varjab nende elu varjatakse Kristuse poolt jumaliku elu rüppe (vrdl Kl 3:1-3), “et elavad ei elaks enam enestele, vaid temale, kes on nende eest surnud ja üles äratatud” (2 Kr 5:15). /989, 1002/
LÜHITEKSTID
§ 656. ÜUsu ülestõusmisususe aineks on ajalooline sündmus, millest tunnistavad jüngrid, kes Ülestõusnut tõepoolest kohtasid. Samal ajal on see salapäraselt teispoolne sündmus Kristuse inimliku loomuse jumalikkusesse astumise tõttu ühtaegu salapäraselt teispoolne sündmus.
§ 657. Tühi haud ning mahajäetud surilinad tähendavad, et Jumala vägi vabastas Kristuse keha surmast ja kõdunemisest. Neead valmistasid jüngreid ette Ülestõunuga kohtumiseks.
§ 658. Kristus, „esmasündinu surnuist” (Kl 1:18), on meie ülestõusmise algataja –, juba nüüd meie hinge õigeksmõistmise läbi juba nüüd (vrdl Rm 6:4),, ja ükskord selle kaudu, et Ta meie ihu elavaks teeb (vrdl Rm 8:11).
§ 6. artikkel. „Jeesus on läinud taevasse, istub oma Kõigeväelise Isa paremal käel”
§ 659. „Kui Issand Jeesus oli nendega rääkinud, võeti ta üles taevasse ja ta istus Jumala paremale käele” (Mk 16:19). Kristuse ihu kirgastati juba ülestõusmise hetkel, nagu kinnitavad uued üleloomulikud omadused, mida Ta keha nüüdsest jäävalt omab (vrdl Lk 24:31; Jh 20:19.26). Kuid neljakümne päeva vältel, mil Tta oma jüngritega usalduslikult sööb ja joob (vrdl Ap 10:41) ning neile Jumala riigi osas õpetust jagab (vrdl Ap 1:3), jääb on Tema kirgastatus veel varjatudks tavalise inimloomuse alla (vrdl Mk 16:12; Lk 24:15; Jh 20:14-15; 21:4). Kristuse viimane ilmumine lõpeb Tema inimliku loomuse lõpliku astumisega jumalikku auhiilgusesse, sümboliseerituna pilve (vrdl Ap 1:9; ka Lk 9:34-35; 2 Ms 13:22) ning taeva (vrdl Lk 24:51) kaudu. Seal troonib Tta nüüd Jumala paremal käel (vrdl Mk 16:19; Ap 2:33; 7:56; ka Ps 110:1). Erandlikult ja vaid üks kord ilmutab Ta ennast Paulusele “kui äbarikule” (1 Kr 15:8) ning seab ta apostliks (vrdl 1 Kr 9:1; Gl 1:16). /645, 66, 697, 642/
§ 660. Et See, et Ülestõusnu kirgastatus oli selles vahemikus varjatud oli, kumab läbi Tema salapärastes sõnades Maarjale Magdalast: “Ma ei ole veel üles Isa juurde läinud. Aga mine mu vendade juurde ja ütle neile: Ma lähen üles oma Isa ja teie Isa ning oma Jumala ja teie Jumala juurde” (Jh 12:17). See viitab sellele, et ülestõusnud Kristuse auhiilgus ei säranud veel nii kirkalt kui Isa paremale käele ülendatud Kristuse auhiilgus. See ühtaegu nii ajalooline kui ka transtsendentne taevasseminemise sündmus kujutab endast üleminekut ühest auhiilgusest teise.
§ 661. Viimane kirgastamise aste jääb tihedalt seotuks esimesega, see tähendab inimesekssaamises teostunudks saanud Taevast allatulemisega. Vaid see, kes “on pärit Isa juurest”, on võimeline Isa juurde naasema: see on Kristus (vrdl Jh 16:28). “Ei ole keegi läinud üles taevasse peale Inimese Poja, kes on tulnud taevast alla” (Jh 3:3; vrdl Ef 4:8-10). Jäetud loomulike jõudude meelevalda, pole inimlikul loomusel juurdepääsu “Isa majja” (vrdl Jh 14:2), ellu Jumala õndsuses. Vaid Kristus suudab inimesele selle juurdepääsu avada: “Ta annab kestvalt oma Kiriku liikmetele lootust Talle järgneda sinna, kuhu Ta on läinud esimesena meie hulgast” (MR, Taevasseminemispüha prefatsioon). /461, 792/
§ 662. “Ja kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde”(Jh 12:32) Ülendamine ristil tähendab ülendamist taevasseminemisel ning ühtaegu kuulutab seda ette. See on selle algus. Jeesus Kristus, ainus Uue ja igavese Lepingu preester, “ei läinud ju kätega tehtud kõige pühamasse paika …, vaid taevasse enesesse, esindama meid nüüd Jumala palge ees” (Hb 9:24). Taevas teostab Tta seda preesterlust jätkuvalt. „Just seepärast ta võibki päriselt päästa neid, kes tulevad Jumala ette tema kaudu, elades aina selleks, et nende eest paluda” (Hb 7:25). “Tulevaste hüvede ülempreestrina” (Hb 9:11) on Kristus selle liturgia kese ning peatselebrant, millega Ta Taevas Isa austab (vrdl Ilm 4:6-11). /1545, 1137/
§ 663. Nüüd istub Kristus Isa paremal käel: “Isa paremal käel all mõistame jumalikku auhiilgust ja au, milles kus Jumala Poeg eksisteerib on olemas igavikust oma olemusühtsuses Isaga ning kus Ta ka nüüd, pärast viimsetel aegadel lihakssaamist, ka oma ihuga istub, kuna Ta ihu on kaaskirgastatud” (p. Johannes Damaskusest, De fide orthodoxa, IV, 2, 2: PG 94, 1104 D). /648/
§ 664. Istumine Isa paremal käel tähendab Messia ajastu algust, milles läheb täide prohvet Taanieli visioon: “Ja temale anti valitsus ja au ning kuningriik; ja kõik rahvad, suguvõsad ja keeled teenisid teda. Tema valitsus on igavene valitsus, mis ei lakka, ja tema kuningriik ei hukku” (Tn 7:14). Sellest hetkes alates on apostlid tunnistajateksd Tema kuningriigile, millele ei tule lõppu (vrdl Nikaiaikea-Konstantinoopoli usutunnistus).
LÜHITEKSTID
665.Kristuse taevasseminemine tähistab Jeesuse inimliku loomuse lõplikku minemist Jumala taevavaldasesse valdkonda, kust Ta taas tuleb (vrdl Ap 1:11), mis aga Teda aga vahepealsel ajal inimeste nägemise eest varjab (vrdl Kl 3:3).
666.Jeesus Kristus on Kiriku Pea ning läheb enne meidtte Isa auväärsesse riiki, et me kõik Tema Müstilise Ihu liikmetena elaksime lootuses, et võime ükskord igavikuliselt Tema juures olla.
667.Jeesus Kristus, kes on lõplikult taeva pühamusse astunud, palvetab vahendajana lakkamatult meie eest ning valab saadab meile pidevalt meie peale Püha Vaimu.
§ 7. artikkel. „Sealt Ta tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle”
Kristus valitseb juba Kiriku läbi
§ 668. „Selleks on ju Kristus surnud ja saanud jälle elavaks, et ta oleks nii surnute kui elavate Issand.“ (Rm 14:9). Kristuse taevasseminek tähendab Tema osalust, koos oma inimlikus loomusesga, Jumala enese väes ja võimus. Jeesus Kristus on Issand ja seetõttu kuulub Talle kõik võim nii Taevas kui maa peal. Ta on „üle iga valitsuse ja meelevalla ja väe ja ülemuse“, sest Isa „alistas tema jalge alla kõik“ (Ef 1:20-22). Kristus on kõiksuse (vrd Ef 4:10; 1 Kr 15:24.27-28) ja ajaloo kuningas. Temas saavutab terve inimajalugu ja isegi terve loodu oma „kokkuvõtmise“ (vrd Ef 1:10), oma transtsendentse täitumise. /450, 518/
§ 669. Kristus kui Issand on ka Kiriku, oma Müstilise Ihu Pea (vrd Ef 1:22). Ehkki tTaevasse läinud ja kirgastatud ja sel viisil oma läkituse lõpule viinud, jääb Ta samas maa peal oma Kirikusse. Lunastustöö on selle võimu allikaks, mida Kristus Püha Vaimu väes oma Kiriku üle teostab (vrd Ef 4:11-13). „Kirik ehk Kristuse kuningriik on juba praegu saladuslikul viisil kohalolev“ (LG, 3) ja kujutab endast „selle Jumala riigi võrset ja algust maa peal“ (LG 5). /792, 1088, 541/
§ 670. Kristuse taevasseminekust alates astub Jumala nõu vastu oma täitumisele. Meil on juba „käes viimne aeg“ (1 Jh 2:18; vrd 1 Pt 4:7). „Meieni on juba jõudnud ajastute lõpp, juba on pöördumatult seatud maailma uuendamine ning see on maailma ajastus teatud viisil juba tõeliselt teostumas, sest Kirikut iseloomustab juba maailmas teatud pühadus, ehkki veel ebatäiuslik“ (LG, 48). Kristuse kuningriik ilmutab juba praegu oma kohalolu imeliste märkide läbi (vrd Mk 16:17-18), mis kaasnevad tema kuulutamisele Kiriku poolt (vrd Mk 16:20). /1042, 825, 547/
… oodates, kuni kõik saab Talle alistatud
§ 671. Kristuse kuningriik, mis on kohal juba Tema Kirikus, ootab veel oma täielikku lõpuleviimist Kuninga tuleku läbi „väega ja suure hiilgusega“ (Lk 21:27; vrd Mt 25:31). Seda kuningriiki ründavad veel kurjad jõud (vrd 2 Ts 2:7), isegi kui nad on põhimõtteliselt võidetud Kristuse Paasaga läbi. S; see kestab niikaua, kuni kõik saab Kristusele alistatud (vrd 1 Kr 15:28). „Kuni ei saabu uut taevast ja uut maad, millel elab õiglus, kannab palverännakul viibiv Kirik oma sakramentides ja institutsioonides, mis kuuluvad sellesse maailma ajastusse, ka ise selle mööduva maailma kuju ning elab keset looduid, kes ägavad sünnitusvaludes, oodates „pikisilmi Jumala laste ilmsikssaamist“ (Rm 8:19)“ (LG, 48). Seepärast palvetavad kristlased, eriti Euharistiat pühitsedes (1 Kr 11:26), et kiirendada Kristuse tulekut (vrd 2 Pt 3:11-12), hüüdes tema poole: „Maaranata! Tule, Issand!“ (vrd 1 Kr 16:22; Ilm 22:17.20). /1043, 769, 773, 1043, 2046, 2817/
§ 672. Kristus ütles enne toma Taevasseminekut, et pole veel pole kätte jõudnud aeg Iisraeli oodatud (vrd Ap 1:5-6) messiaanliku kuningriigi väeliseks sisseseadmiseks, mis prohvetite ettekuulutuste kohaselt (vrd Js 11:1-9) pidi tooma kõikidele rahvastele lõpliku õigluse, armastuse ja rahu korralduse. Praegune aeg on Kristuse sõnade kohaselt Vaimu ja tunnistuse andmise aeg (vrd Ap 1:8), kuid veel ka veel aeg, mida märgistavad „kitsikused“ (1 Kr 7:26) ning kurjuse kogemine (vrd Ef 5:16), mis ei säästa ka Kirikut (vrd 1 Pt 4:17), ning mis juhatab sisse viimsete päevade võitluse (vrd 1 Jh 2:18; 4:3; 1 Tm 4:1). See on ootuse ja valveloleku aeg (vrd Mt 25:1-13; Mk 13:33-37). /732, 2612/
Kristuse tulek auhiilguses – Iisraeli lootus
§ 673. Taevasseminemisest alates on lähedal Kristuse tulek auhiilguses (vrd Ilm 22:20), isegi kui meie osaks ei ole „teada aegu ja tunde, mis Isa on iseenese meelevallaga seadnud“ (Ap 1:7; vrd Mk 13:32). Kristuse eshatoloogiline tulek võib teoks saada igal hetkel (vrd Mt 24:44; 1 Ts 5:2), isegi kui see tulek ja sellele eelnev viimane proovilepanek on veel „takistatud“ (vrd 2 Ts 2:3-12). /1040, 1048/
§ 674. Messia taastulek auhiilguses sõltub igal ajaloohetkel sellest (vrdl Rm 11:31), millal Teda tunnistab „kogu Iisrael“ (Rm 11:26; vrdl Mt 23:39), kellest suurem osa on haaratud „paadumusest“ (Rm 11:25) „uskmatuses“ (Rm 11:20) Jeesusesse. Püha Peetrus räägib peale Nelipühi Jeruusalemmas juutidele: „Parandage siis meelt ja pöörduge, et teie patud kustutataks, nii et Issandalt tuleksid kosumisajad ja ta läkitaks teie jaoks määratud Messia Jeesuse. Tema peab jääma taevasse kuni selle ajani, kui uuendatakse kõik, millest Jumal on rääkinud oma pühade prohvetite suu kaudu maailma algusest peale“ (Ap 3:19-21). Püha Paulus jätkab samamoodi: „Sest kui juba nende kõrvaleheitmine on maailma lepitus, mis on siis nende vastuvõtmine muud kui surnuist ellutõusmine?“ (Rm 11:15). Iisraeli „täisarvu“ (Rm 11:12) sisenemine messiaanlikku kuningriiki peale seda, kui „paganate täiskogus on sisse astunud“ (Rm 11:25; vrdl Lk 21:24), võimaldab Jumala rahvale saavutada „Kristuse täisea mõõt“ (vrdl Ef 4:13), mil Jumal on „kõik kõiges“ (1 Kr 15:28). /840, 58/
Kiriku viimane proovilepanek
§ 675. Enne Kristuse taastulekut peab Kirik läbima viimse proovilepaneku, mis kõigutab paljude usklike usku (vrdl Lk 18:8; Mt 24:12). Tagakiusamine, mis kaasneb Kiriku rännakule läbi maailma (vrdl Lk 21:12; Jh 15:19-20), paljastab „jumalatuse saladuse“ eksitava religiooni kujul, mis pakub inimestele probleemide näilikku lahendust nende probleemidele tõest taganemise hinnaga. Suurimaks religioosseks eksituseks on AAntikristuse eksitus ehk pseudomessianismi eksitus, milles inimene ülistab iseennast Jumala ja Tema lihakssaanud Messia asemel (vrdl 2 Ts 2:4-12, 1 Ts 5:2-3; 2 Jh 7; 1 Jh 2:18.22). /769/
§ 676. See aAntikristlikuse eksitus ilmutab end maailmas iga kord, kui püüeldakse messiaanliku lootuse täitumisele ajaloos, sellal kui see lootus saab täituda ainult ajaloo lõpule järgneva eshatoloogilise kohtu läbi. Kirik heitis kõrvale Sselle Jumala kuningriigi võltsimise heitis Kirik kõrvale isegi otema leebemas millenarismi (vrdl DS 3839) nime all esinevas vormis, eelkõige aga „seesmiselt perversse“ ilmaliku messianismi poliitilises vormis all (Pius XI mõistab ringkirjas Divini Redemptoris hukka selle „vaeste lunastamise karikatuuris“ avalduva „väära müstitsismi” hukka ringkirjas Divini Redemptoris“; vrdl ka GS, 20-21). /2425/
§ 677. Kirik siseneb Jumala kuningriiki ainult läbi selle viimse pPaasamüsteeriumi, milles tta järgneb oma Issandale Tema rRistisurmas ja üÜlestõusmises (vrdl Ilm 19:1-9). Jumala kuningriik ei saab teoks mitte Kiriku järk-järgulise arengu tagajärjel saabuvas ajaloolises triumfis (vrdl Ilm 13:8), vaid Jumala saavutatud võidu läbi viimsetel aegadel toimuvas võitluses kurjuse jõududega (vrdl Ilm 20:7-10), mille lõpus tuleb Taevast alla Kristuse Mõrsja (vrdl Ilm 21:2-4). Pärast mMööduva maailma viimset kosmiliste katastroofi järel (vrdl 2 Pte 3:12-13) saab Jumala triumf kurjuse jõudude mässu üle oma lõppvaatuse Viimse Kohtu kujul (vrdl Ilm 20:12). /1340, 2853/
II.. Et mõista kohut elavate ja surnute üle /1038-1041/
§ 678. Jätkates prohvetite (vrdl Tn 7:10; Jl 3-4; Ml 3:19) ja Ristija Johannese (vrdl Mt 3:7-12) ettekuulutusi, kuulutab ka Jeesus oma jutlustes ette viimsel päeval toimuva Kohtu toimumist. Siis tehakse avalikuks iga inimese teod (vrdl Mk 12:38-40) ja saavad ilmsiks iga südame saladused (vrdl Lk 12:1-3; Jh 3:20-21; Rm 2:16; 1 Kr 4:5). Siis mõistetakse hukka ka süüdiv uskmatus, mis põlgas ära Jumala pakutud armu (vrdl Mt 11:20-24; 12:41-42). Suhtumine ligimesse näitab, kes on Jumala armu ja armastuse vastu võtnud või tagasi lükanud (vrdl Mt 5:22; 7:1-5). Jeesus ütleb viimsel päeval: „Mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle“ (Mt 25:40). /1470/
§ 679. Kristus on igavese elu Issand. Talle kui maailma Lunastajale kuulub täielik õigus mõista lõplikult kohut inimeste tegude ja südamete üle. Selle õiguse „saavutas“ Ta endale Risti läbi. Sel kombel on Isa „andnud kohtumõistmise täiesti Poja kätte“ (Jh 5:22; vrdl Jh 5:27; Mt 25:31; Ap 10:42; 17:31; 2 Tm 4:1). Poeg aga ei ole tulnud selleks, et mõista kohut, vaid selleks, et päästa (vrdl Jh 3:17) ja anda elu, mis on Temas (vrdl Jh 5:26). Armu ärapõlgamisel läbi selles elus on igaüks enese üle juba kohut mõistnud (vrdl Jh 3:18; 12:48), saab pälvib vastavalt oma tegudele (vrdl 1 Kr 3:12-15) ja võib armastuse Vaimu ära põlates (vrdl Mt 12:32; Hb 6:4-6; 10:26-31) saada isegi igavese hukatuse osaliseks. /1021/
LÜHITEKSTID
§ 680. Issand Kristus valitseb juba Kiriku kaudu, kuid kõik selle maailma asjad ei ole Talle veel alistatud. Kristuse kuningriigi triumf ei saabu ilma kurja jõudude viimse rünnakuta. Kristuse Taevasseminek tähistab Jeesuse inimliku loomuse lõplikku minemist Jumala taevasesse valdkonda, kust Ta taas tuleb (vrdl Ap 1:11), mis aga Teda vahepealsel ajal inimeste nägemise eest varjab (vrdl Kl 3:3).
Jeesus Kristus on Kiriku Pea ning läheb ette Isa auväärsesse riiki, et me kõik Tema Müstilise Ihu liikmetena elaksime lootuses, et võime ükskord igavikuliselt Tema juures olla.
§ 681. Viimse Kohtu päeval maailma lõpus tuleb Kristus auhiilguses, et saavutada headuse lõplik võit kurja üle, mis on nagu oras ja raihein kasvanud kõrvuti läbi ajaloo.
§ 682. Tulles aegade lõpul, et mõista kohut elavate ja surnute üle, avaldab Kristus südamete saladused ning mõistab iga inimese üle kohut tema tegude ja selle järgi, kas ta on armu vastu võtnud või ära põlanud.
Kolmas peatükk. „MINA USUN PÜHASSE VAIMUSSE"
§ 683. “Seepärast ma teatan teile, et ükski ei suuda öelda: „Jeesus on Issand!“ muidu kui Pühas Vaimus” (1 Kr 12:3). Jumal on “läkitanud teie südamesse oma Poja Vaimu, kes hüüab: „Abba! Isa!“” (Gl 4:6). Sellise usu tunnistamine on võimalik vaid Pühas Vaimus. Et olla ühendatud Kristusega, tuleb kõigepealt kogeda Püha Vaimu puudutust. Tema tuleb meile vastu ning äratab meis usu. Ristimise, usu esmase sakramendi väes kingitakse meile Poja kaudu elu, mille esmaallikas on Isas ja mida Kirik Püha Vaimu läbi sügavalt ning isikuliselt meile edasi annab: /424, 2670, 152/
“Ristimine annab meile Poja läbi Pühas Vaimus armu taas sündida Jumal Isas. Need nimelt, kes omavad Jumala Vaimu, juhatatakse Sõna, see tähendab Poja juurde. Poeg aga esitleb neid Isale ja Isa kingib neile kadumatuse. Ilma Vaimuta pole niisiis võimalik näha Jumala Poega ja ilma Pojata ei suuda keegi läheneda Isale, sest Poeg on Isa tunnetus ja Jumala Poja tunnetamine toimub Pühas Vaimus” (p. Irenaeus, Demonstratio apostolica, 7). /249/
§ 684. Oma armu läbi on Püha Vaim meie usu esimene ärataja ja teejuht uude ellu, mis seisneb selles, et tunnetada ”ainsat tõelist Jumalat, ja Jeesust Kristust“, kelle Jumal „on läkitanud“ (Jh 17:3). Püha Kolmainsuse isikute ilmutamisel on Püha Vaim aga see, kes saab viimasena ilmutatud. Püha Gregorius Nazianz’ist, “Teoloog”, seletab sellist järjestust jumaliku armastuse pedagoogikaga: /236/
„Vana Testament kuulutab Isast avalikult, Pojast enam varjatumalt. Uus Testament ilmutab meile Pojastja ning lubab aimata Vaimu jumalikkust. Nüüd elab Vaim meie seas ja võimaldab meil Teda ennast selgemalt näha enda. Kuni Isa jumalikkust veel ei tunnistatud, poleks ju olnud arukas kuulutada avalikult Pojast, ja kuni Poja jumalikkust veel ei tunnistatud, Püha Vaimuga lisada uut koormust, et kui tarvitada veidi julget väljendust … Ainult järk-järgulise edasipürgimisega „auhiilguselt auhiilgusele” hakkab Kolmainsuse valgus üha enam kiirgama neile, kes on juba valgustatud” (Orationes theologicae, 5,26: PG 36,161C).
§ 685. Seega tähendab usk Pühasse Vaimusse tunnistamist, et Püha Vaim on üks pühima Kolmainsuse isikutest, Isa ja Pojaga olemusühtne, “keda koos Isa ja Pojaga kummardatakse ja austatakse” (Niikaiea – Konstantinoopoli usutunnistus). Sel põhjusel oli Püha Vaimu jumalikust saladusest juttu juba triniteedi-teoloogias. Siinkohal tuleb aga jutuks Püha Vaimu koht Jumala „õndsusnõus“ /236/
§ 686. Koos Isa ja Pojaga teostab viib Püha Vaim aegade algusest kuni täiusele jõudmiseni täide otsust meie õndsuseks. Kuid alles nüüd, “viimsetel aegadel”, mis said alguse Poja lunastavast inimesekssaamisest, ilmutatakse Teda ja kingitakse, tuntakse Ta ära ja võetakse vastu kui isik. Nüüd võib jumalik otsus, mille Kristus “esmasündinuna” ja uue inimkonna Peana ellu viis, inimeste seas Püha Vaimu väljavalamise kaudu Kiriku näol kuju võtta ja tuua pattude andeksandmise, pühakute osaduse, ihu ülestõusmise ja igavese elu. /258/
§ 8. artikkel. Mina usun Pühasse vaimusse
§ 687. “Samuti ei tea ükski Jumala mõtteid peale Jumala Vaimu” (1 Kr 2:11). See on Vaim, kes Jumalast ilmutab ja võimaldab meil ära tunda Kristust, Tema elavat Sõna, ent Ta ei räägi iseenesest. Tema, “kes on kõnelenud prohvetite läbi”, annab meile võimaluse kuulata Isa Sõna, ent kuid Teda ennast me ei kuule. Me tunneme Ta ära vaid sellest, et Ta ilmutab meile Sõna ning valmistab meid ette seda usus vastu võtma. Tõe Vaim, kes meile Kristuse avaldab, “ei räägi iseenesest” (Jh 16:13). Sedalaadi tõeliselt jumalik tagasihoidlikkus seletab, miks Teda “maailm ei saa võtta vastu, sest ta ei näe teda ega tunne teda ära” (Jh 14:17), samas kui Kristusesse uskujad Teda tunnevad, kuna Ta jääb nende juurde. /243/
§ 688. Kogudusena, kes elab apostlite usus ja seda edastab, on Kirik paigaks, kus me tunnetame Püha Vaimu:
– Tema poolt inspireeritud pühades kirjades;
– Pärimuses, mille jäävalt aktuaalseteks tunnistajateks on kirikuisad;
– Kiriku Õpetusametis, keda Ta toetab
– sakramentaalses liturgias, mille sõnade ja kujundite kaudu Püha Vaim juhib meid ühendusse Kristusega;
– palves, milles Ta meie eest kostab;
– karismades ja teenivates ametites, mille kaudu Kirikut üles ehitatakse;
– apostellikus elus ja misjonielus;
– pühakute tunnistustes, milles Ta oma pühadust ilmutab ning õndsustööd jätkab.
§ 689. Poja Vaim (vrdl Gl 4:6), kelle Isa meie südameisse läkitas, on tõeline Jumal. Olemusühtne Isa ning Pojaga, pole Ta neist lahutatav ei Kolmainsuse sisemises elus ega armastuse annis maailmale. Kirik kummardab eluandjat, olemusühtset ning lahutamatut Kolmainsust; samas tunnistab tema usk ka seda, et Kolmainsuse isikud on üksteisest erinevad. Kui Isa läkitab oma Sõna, läkitab Ta samas alati ka oma Hiõnguse – see on nende ühine läkitamine, milles Poeg ja Püha Vaim on üksteisest küll erinevad, kuid mitte lahutatavad. Kristus ilmub küll nähtamatu Jumala nähtava pildina, kuid Püha Vaim on see, kes Teda ilmutab. /245, 254, 485/
§ 690. Jeesus on Issand, “Võitu”, kuna Püha Vaim on Tema võidmine, ja kõik, mis saab teoks alates inimesekssaamisest, voolab välja sellest täiusest (vrdl Jh 3:34). Kui Kristus lõpuks kirgastatakse (vrdl Jh 7:39), saab Ta neile, kes Temasse usuvad, Isalt Püha Vaimu saata: Poeg jagab neile oma auhiilgust (vrdl Jh 17:22), see tähendab Püha Vaimu, kes Teda kirgastab (vrdl Jh 16:14). Poja ja Vaimu ühine läkitamine ajab sellest ajast peale võrseid kõigis nendes, keda Isa on oma Poja Müstilisse Ihusse lastena vastu võtnud. Jumala lapse Vaimu ülesanne on neid Kristusega ühendada ning lasta neil Temas elada. /436, 788/
“Mõiste “võidmine” …, viitab sellele, et Poja ning Vaimu vahel pole vahemaaddistantsi. . Ei mõistus ega meeled tee mingisugust vahet keha pinna ning sellele kantud õli vahel – nii on ka kontakt Poja ning Vaimu vahel sedavõrd vahetu, et see, kes tahab usu kaudu astuda kontakti Pojaga, peab selleks kõigepealt saama võitud Õliga. Ei ole nimelt ühtegi osa Temast, mis poleks võitud Püha Vaimuga. Seepärast need, kes võtavad vastu Tema valitsemise ja tunnistavad, et Poeg on Issand, teevad seda Pühas Vaimus, kuna neile, kes lähenevad Temale usus, tuleb Vaim kõikjale vastu., ” (p. Gregorius Nyssa’st, De Spiritu Sancto, 3,1: PG 45,1321,A-B) /448/
Püha Vaimu nimi
§ 691. “Püha Vaim” on selle nimi, keda me koos Isa ja Pojaga kummardame ning ülistame. Kirik võttis selle nime üle Issandalt ning nimetab seda oma vastsete laste ristimisel (vrdl Mt 28:19).
Mõiste “Vaim” on vasteks heebreakeelsele sõnale Ruach, mis eelkõige tähendab hiõngust, õhku, tuult. Jeesus kasutab väljendusrikast tuule kujundit, et anda Nikodeemusele tunda selle olemuslikku uudsust, kes on Jumala hiõngus, jumalik isikuline Vaim (vrdl Jh 3:5-8). Teiselt poolt on “Vaim” ning “püha” kolmele jumalikule isikule ühised jumalikud omadused. Pühakiri, liturgia ja teoloogiline kõnepruuk seovad omavahel need mõlemad omadused, et tähistada sõnulseletamatut Püha Vaimu isikut niimoodi, et nende mõlema mõiste koos kasutamisel poleks võimalik mitmeti mõistmine.
Püha Vaimu nimetused
§ 692. Kui Jeesus kuulutab ja tõotab Püha Vaimu tulemist, nimetab Ta Teda “Parakleediks”, mis sõna-sõnalt tähendab ad-vocatus, “juurdekutsutu” (vrdl Jh 14:16.26; 15:26; 16:7). ”Parakleeti” tõlgitakse tavaliselt kas “Lohutaja” või “Eestkostjana”; esmane eestkostja aga on Jeesus (vrdl 1 Jh 2:1). Issand ise nimetab Püha Vaimu “Tõe Vaimuks” (Jh 16:13). /1433/
§ 693. Apostlite tegude raamatus ning kirjades enimkasutatava Püha Vaimu nime kõrval leiame pühal Paulusel ka nimetusi “tõotatud Vaim” (Gl 3:14; Ef 1:13); “lapseõiguse Vaim” (Rm 8:15; vrdl Gl 4:6), “Issanda Vaim” (2 Kr 3:17); „Kristuse Vaim“ (Rm 8:9); “Jumala Vaim” (Rm 8:9.14; 15:19; 1 Kr 6:11), ja pühal Peetrusel juures nimetust “auhiilguse Vaim” (1 Pt 4:14).
Püha Vaimu võrdkujud
§ 694. Vesi. Ristimisel on vesi Püha Vaimu tegutsemise võrdkujuksnähtavaks kujundiks, sest pärast Püha Vaimu kohalekutsumist muutub ta taassünni mõjusaks sakramentaalseks märgiks. Nõnda, nagu me lootevees kasvasime vastu oma esimesele sündimisele, on ristimisvesi selle märk, et meile kingitakse sünd jumalikku ellu Pühas Vaimus. “Ühe Vaimuga ristitud”, oleme me ka “joodetud ühe Vaimuga” (1 Kr 12:13). Vaim on ka justkui isikuline elav vesi, mis voolab ristilöödud Kristuse küljest (vrd Jh 19:34; 1 Jh 5:8) ning kingib meile igavese elu (vrdl Jh 4:10-14; 7:38; 2 Ms 17:1-6; Js 55:1; Sk 14:8; 1 Kr 10:4; Ilm 21:6; 22:17). /1218, 2652/
§ 695. Võidmine. Ka õliga võidmine on üks Püha Vaimu võrdkujudest ning seda sel määral, et see muutub Ttema sünonüümiks (vrd Jh 22:20.27; 2 Kr 1:21). Kristlikus initatsioonis on see konfirmatsiooni sakramentaalne märk, mida Idakirikus seetõttu “krismatsiooniks” nimetatakse. Et aga hoomata selle võrdkuju kogu tähenduslikku väge, peab tulema Jeesuse võidmise –, selle esmase võidmise juurde, mille Püha Vaim ette võttis. Kristus (heebrea sõna “Messias”) tõlge tähendab Jumala Vaimuga “võitut”. Juba Vanas Lepingus olid olemaseksisteerisid Issanda võitud (vrd 2 MS 30:22-32); eelkõige oli selleks Taavet (vrd 1 Sm 16:13). Jeesus on aga ainulaadne Jumalast võitu, sest inimlik loomus, mille Poeg omaks võtab, on täielikult “Pühast Vaimust võitud“. Jeesusest saab Püha Vaimu läbi “Kristus” (vrd Lk 4:18-19; Js 61:1). Neitsi Maarja võtab Jeesuse vastu Püha Vaimu läbi, keda talle ingel talle juba sündimisel Kristusena tutvustab (vrd Lk 2:11) ning seesama Vaim juhatab Siimeoni templisse, et see näeks Iissanda Võitut (vrd Lk 2: 26.27). Vaim on see, kes täidab Jeesust ja kelle vägi Kristusest lähtub, kui Ta tervendab ja teeb õndsustegusid. Lõpuks on Tema see, kes Jeesuse surnuist üles äratab (vrd Rm 1:4; 8:11). Seatud oma inimlikus loomuses surma äravõitjana (vrd Ap 2:36) täiuslikult Võituks, jagab Jeesus üliheldelt Püha Vaimu, kuni „pühakud“ ühenduses Jumala Poja inimliku loomusega on saanud „täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda“ (Ef 4:13): “tervenisti Kristuseks”, nagu ütleb püha Augustinus. /1293, 436, 1504, 794/
§ 696. Tuli. Kui vesi sümboliseerib sündi ja Pühas Vaimus kingitud elu viljakust, siis tuli kujutab Püha Vaimu tegevuse ümberkujundavat väge. Prohvet Eelija, kes „tõusis, prohvet otsekui tuli, tema sõna põles nagu tõrvik“ (Srk 48:1), toob palvega Karmeli mäel tule taevast alla ohvriandidele (vrd 1 Kn 18:38-39) – see on Püha Vaimu tule kujund, kes muudab kõiki, keda puudutab. Ristija Johannes, kes „Eelija vaimus ja väes“ Issanda eel käib (Lk 1:17), kuulutab Kristust sellena, kes „ristib teid Püha Vaimu ja tulega“ (Lk 3:16). Hiljem ütleb Jeesus selle Vaimu kohta: „Tuld olen ma tulnud viskama maa peale, ja mida muud ma tahaksin, kui et see oleks juba süttinud!“ (Lk 12:49). „Hargnevate tulekeeltena“ tuleb Püha Vaim Nelipüha hommikul jüngrite peale ning täidab nad (Ap 2:3-4). Vaimulikus pärimuses püsib tule sümboolika Püha Vaimu tegevuse mõjusaima kujundina (vrd püha Risti-Johannes Ristilt, Llama de amor viva): „Ärge kustutage Vaimu“ (1 Ts 5:19).
§ 697. Pilv ja valgus. Mõlemad võrdkujudkujundid on Püha Vaimu tegevusse astudes lahutamatult kohal. Juba Vana Testamendi teofaaniate puhul ilmutab kord tume, kord hele pilv elavat ja päästvat Jumalat sellega, et varjestab Ttema olemisülesttranstsendentsest auhiilgust. Nii oli see Moosese puhul Siinai mäel (vrd 2 Ms 24:15-18), ilmutustelgis (vrd 2 Ms 33:9-10) ning kõrberännakul (vrd 2 Ms 40:36-38; 1 Kr 10:1-2), Saalomoni templi pühitsemisel (vrd 1 Kn 8:10-12). Need kujundid teostuvad hiljem Kristuse läbi Pühas Vaimus. Vaim tuleb Neitsi Maarja peale ning „on varjuks“ tema kohal, et ta võtaks vastu ning sünnitaks Jeesuse. Kirgastusmäel „tekkis pilv ja varjas“ Jeesuse, Moosese ning Eelija, Peetruse, Jaakobuse ja Johannese, “ja pilvest kostis hääl: „See on minu äravalitud Poeg, teda kuulake!“ (Lk 9:34-35). Sama „pilv“ varjab Taevasseminemise päeval Jeesuse jüngrite pilkude eest (Ap 1:9); Tema taastulemisel ilmutab pilv Tteda auhiilguses Inimese Pojana (vrd Lk 21:27). /484, 554, 659/
§ 698. Pitser on võidmisele lähedane võrdkuju. Kristus on ju see, keda “Jumal Isa on pitseriga kinnitanud” (Jh 6:27) ja Ttemas kinnitab Isa oma „pitseriga“ ka meid (2 Kr 1:22; Ef 1:13; 4:30). Kuna pitseri (kreeka keeles sphragis) pilt kujutab ristimise, konfirmatsiooni ning pühitsemise sakramentide puhul Püha Vaimuga võidmise kustumatut mõju, kasutati seda teoloogilises traditsioonis väljendamaks kolme mittekorratava sakramendi jäävat ja kustumatut „karakterit” väljendamiseks“. /1295-1296; 1121/
§ 699. Käsi. Jeesus tervendab käte pealepanemisega haigeid (vrd Mk 6:5; 8:23) ja õnnistab lapsi (vrd Mk 10:16). Tema nimel teevad sama ka apostlid (vrd Mk 16:18; Ap 5:12; 14:3). Käte pealepanemisega annavad apostlid edasi Püha Vaimu (vrd Ap 8:17-19; 13:3; 19:6). Kirjas heebrealastele loetletakse käte pealepanemist õpetuse põhielementide seas (vrd Hb 6:2). Kirik on Oma sakramentaalsetes epikleesides on Kirik selle Püha Vaimu kõike suutva väljavalamise märgi oma sakramentaalsetes epikleesides säilitanud. /292, 1288, 1300, 1573, 1688/
§ 700. Sõrmed. „Jumala sõrmega“ kihutab Jeesus välja kurje vaime (Lk 11:20). Kui Jumala seadus kirjutati „Jumala sõrmega“ kivitahvlitele, siis apostlite hoolde usaldatud „Kristuse kiri“ on kirjutatud „elava Jumala Vaimuga, ka mitte kivilaudadele, vaid lihast südamelaudadele” (2 Kr 3:3), Hümn Veni, Creator Spiritus kutsub Püha Vaimu kui digitus paternae dexterae – “Jumala parema käe sõrme”. /2056/
§ 701. Tuvi. Veeuputuse (mis on ristimise võrdkuju) lõppedes naaseb Noa poolt laevast välja saadetud tuvi, nokas värske õlipuuoks märgiks, et maa on taas elamiskõlblik (vrd 1 Ms 8:8-12). Kui Kristus tõuseb oma ristimisveest, laskub Püha Vaim tuvi kujul ning puhkab Tema peal (vrd Mt 3:16 par.). Vaim laskub ristitute puhastesse südametesse ning võtab seal aset. Mõnedes kirikutes säilitatakse püha Euharistiat altari kohale riputatud tuvikujulistes metallanumates (colombarium). Tuvi on kristlikus ikonograafias läbi aegade olnud Püha Vaimu sümboliks. /1219, 535/
§ 702. Kuni “aja täissaamiseni” (vrd Gl 4:4) jääb Isa poolt saadetud Sõna ja Vaimu ühine läkitus küll varjatuks, kuid toimib juba aegade algusest peale. Jumala Vaim valmistab Messia tulekut ette. Ei üks ega teine pole veel täielikult ilmutatud, kuid mõlemaid on juba tõotatud, et neid oodataks ja ilmutamisel vastu võetaks. Seepärast uurib Kirik (Jh 5:39.46) Vana Testamenti lugedes seda (vrd 2 Kr 3:14), mida Vaim, “kes on kõnelenud prohvetite läbi”, annab teada Kristusest. /122, 107/
Mõiste “prohvetid” all mõistab Kiriku usk siinkohal neid, keda Püha Vaim inspireeris elavas sõna läbi kuulutama ja kirjutama Vana ja Uue Testamendi raamatuid. Juudi pärimus eristab Käsuseadust (viis esimest raamatut, niinimetatud Pentateuhh), prohveteid (kristlikus traditsioonis nimetatud ajaloolisteks ja prohvetlikeks raamatuteks) ning kirju (eelkõige tarkuseraamatud ja eriliselt psalmid) (vrd Lk 22:44). /243/
Loomisel
§ 703. Iga loodu olemasolu ja elu lähtub Jumala Sõnast ja Hiõngusest (vrd Ps 33:6; 104:30; 1 Ms 1:2; 2:7; Kg 3:20-21; Hs 37:10) /292/
“Pühale Vaimule on sobilik valitseda, loodut pühitseda ja hingestada, sest Tta on Isa ja Pojaga olemusühtne … Temale kuulub meelevald elu üle, sest kuivõrd Ta on Jumal, hoiab Ta loodut Isas Poja läbi” (Bütsantsi liturgia, varahommikuse palvetunni – matutina hora – troopar pühapäeval, teisel toonil). /291/
§ 704. “Jumal vormis inimese oma kätega (see tähendab koos Poja ja Püha Vaimuga) … ja vermis vormi saanud lihasse omaenese kuju nii, et isegi see, mis on nähtav, kannaks jumalikku kuju” (Irenaeus, Demonstratio apostolica, 11). /356/
Tõotuse Vaim
§ 705. Kuigi patu ja surma läbi moonutatud, jääb inimene kestma “Jumala näo järgi”, loodud Poja näo järgi looduks, kuid ta on “ilma jäänud Jumala auhiilgusest” (Rm 3:24), röövitud “sarnasusest” Temaga. Aabrahamile antud tõotusega algab õndsuslugu, mille lõpus Poeg ise võtab “kuju” (vrd Jh 1:14; Fl 2:7) ning taastab selle “sarnasuse” Isaga, andes sellele taas auhiilguse, see tähendab Vaimu, “kes elu annab”. /410, 2809/
§ 706. Vastu kõike kogu inimlikku lootust, tõotab Jumal Aabrahamile usu viljana Püha Vaimu väel järeltulijaid (vrd 1 Ms 18:1-5; Lk 1:26-38.55-56; Jh 1:12-13; Rm 4:16-21). Temas õnnistatakse kõiki maailma rahvaid (vrd 1 Ms 12:3). See järeltulijaskond on Kristus (vrd Gl 3:16), kelle kaudu Püha Vaimu väljavalamise läbi Jumala laialipillutatud lapsed taas kogutakse (vrd Jh 11:52). Vastavalt oma tõotusele (vrd Lk 1:73) kohustub Jumal kinkima oma armsa Poja (vrd 1 Ms 22:17-19; Rm 8:32; Jh 3:16) ja “tõotatud Püha Vaimu…, kes on meie pärandi tagatis omandi lunastamiseni – tema auhiilguse kiituseks” (Ef 1:13-14; vrd Gl 3:14). /60/
Teofaania ja Käsk
§ 707. Teofaaniad (Jumala ilmumised) valgustavad tõotuste teed alates patriarhidest üle Moosese ning Joosua kaudu visioonideni, mis avavad suurte prohvetite ajastu. Kristlik pärimus on kõigil aegadel eeldanud, et nendes Püha Vaimu pilve peidetud teofaaniates on kuulda ning näha ühtaegu nii ilmne kui ka varjatud Jumala sõna.
§ 708. Sedalaadi jumalik pedagoogika ilmneb erilisel viisil Seaduse annis (vrd 2 Ms 19-20; 5 Ms 1-11; 29-30). Käsuseadus anti “kasvatajaks”, et juhatada rahvast vastu Kristuse poole (Gal. 3, 24). Ent Kuid kuna Seadus ei suuda “jumalanäolisuse” kaotanud inimest päästa, küll aga võimaldab pattu selgemini tajuda (vrd Rm 3:20), ärkab igatsus Püha Vaimu järgelei, nagu seda tunnistavad psalmide kaebehüüded. /1961-1964,; 122,; 2585/
Kuningate ning eksiili ajastu
§ 709. Lepingu ja tõotuse märgina oleks Seadus pidanud juhtima Aabrahami usust võrsunud rahva südant ja elukorraldust juhtima. “Ja kui te nüüd tõesti kuulate minu häält ja peate minu lepingut, siis… te olete mulle preestrite kuningriigiks ja pühaks rahvaks” (2 Ms 19:5-6; vrd 1 Pt 2:9). Kuid pärast Taaveti valitsusaega langeb rahvas kiusatuse ohvriks saada kuningriigiks nagu on teisedtel rahvadstel. Taavetile tõotatud kuningriik (vrd 2 Sm 7; Ps 89; Lk 1:32) on aga Püha Vaimu töö –; ta see kuulub vaimus vaestele. /2579,; 544/
§ 710. Seaduse eiramine ja truudusetus Lepingu vastu viib surma. Saabub pagenduseaeg,; tõotused on näiliselt hävitatud. Tegelikult aga ilmneb siin päästva Jumala salapärane ustavus ja sellega algab tõotatud – kuid Vaimule vastav – uuendus. Oli hädavajalik, et Jumala rahvas selle puhastuse läbi teeks (vrd Lk 24:26). Vastavalt Jumala kavale seisab pagenduse aeg juba Risti varjus ja pagendusest naasev “püha jääk” on üks selgematest Kiriku kujunditest.
Messiase ning Vaimu ootamine
§ 711. “Vaata, mina teen hoopis uut” (Js 43:19). Välja on kujunenud kaks prohvetlikku liini: üks on suunatud Messia ootamisele, teine uue Vaimu tulemise kuulutamisele. Mõlemad on suunatud väikesele kogule, vaeste rahvale (vrd Sf 2:3), kes ootab igatsevalt “Iisraeli lohutamist” ning Jeruusalemma taastamist. /64, 522/
Eelpool nägime, kuidas Jeesuses täitusid Teda puudutavad ennustused. Siinkohal piirdume ainult nendega, kus selgesti ilmnevad suhted Messiase ning tema Vaimu vahel.
§ 712. Immaanueli puudutavates peatükkides (vrd Js 6-12 – „Seda ütles Jesaja, sest ta nägi Jeesuse kirkust ning rääkis temast“ (Jh 12:41)) hakkavad ilmnema tulevase Messia olemuslikud jooned. Eriti selgelt ilmnevad need Jesaja 11:1-2: /439/
“Aga Iisai Jesaja kännust tõuseb võrse
ja võsu tema juurtest kannab vilja.
Ja tema peal hingab Issanda Vaim,
tarkuse ja arukuse Vaim,
nõu ja väe Vaim,
Issanda tundmise ja kartuse Vaim.”
§ 713. Messiale iseloomulikud jooned avatakse eelkõige lauludes Jumala sulasest (vrd Js 42:1-9; Mt 12:18-21; Jh 1:32-34; ja ka Js 49:1-6; Mt 3:17; Lk 2:32; viimaks Js 50:4-10 ja 52:13–53:12). Need laulud ennustavad Kristuse kannatust ning viitavad sellele, mil moel Ta hakkab jagama Püha Vaimu, et paljusid elustada: mitte väliselt, vaid omandades meiega sarnase “orja kuju” (Fl 2:7). Kuna Ta võtab meie surma enese peale, saab Ta meile oma elu Vaimu edastada. /601/
§ 714. Seepärast alustab Kristus rõõmusõnumi kuulutamist sellest, et Ta seostab endaga (Lk 4:18-19) järgmise kirjakoha Jesajast (61:1-2):
„Issanda Jumala Vaim on minu peal,
sest Issand on mind võidnud;
ta on mind läkitanud
viima rõõmusõnumit alandlikele,
parandama neid, kel murtud süda,
kuulutama vabastust vangidele
ja avama pimedate silmi,
kuulutama Issanda meelepärast aastat.“
§ 715. Prohvetite tekstid, mis otseselt puudutavad Püha Vaimu läkitamist, on ennustused, kus Jumal kõneleb oma rahva südamessle tõotuste ja armastuse keeles (vrd Hs 11:19; 36:26-28; 37:1- 14; Jer 31-34; Jl 3:1-5; viimase kirjakoha kohta ütleb püha Peetrus, et see täitus Nelipühia hommikul; vrd Ap 2:17). Vastavalt nendele tõotustele uuendab Issand “viimsetel aegadel” inimeste südamed, vermides neisse uue Seaduse. Ta kogub pillutatud ja lahutatud rahvad ning lepitab nad üksteisega; Ta kujundab loodu ümber ja hakkab selles koos inimestega rahus elama. /214, 1965/
§ 716. Vaeste rahva (vrd nt Sef 2:3; Ps 22:27; 34:3; Js 49:13; 61:1), alandlike ning leebete inimeste seas, kes end täielikult oma Jumala saladuslike plaanide hoolde usaldavad ning õiglust ootavad –, kuid mitte inimestelt, vaid Messialt –,, on Püha Vaim tõotuste ajastul varjatud, ent kuid väelises läkituses tegev, et valmistada ette Kristuse tulemist. Nende ausameelne, Vaimu läbi puhastatud ja valgustatud süda väljendab end eriti psalmides. Nendes vaestes valmistab Jumal endale “Issandale kujundatud rahvast” (vrd Lk 1:17). /368/
Johannes – eelkäija, prohvet ning ristija
§ 717. “Oli Jumala läkitatud mees, nimega Johannes” (Jh 1:6). Johannes “täidetakse Püha Vaimuga juba ema ihus” (Lk 1:15; vrd Lk 1:41), ja nimelt Kristuse enese poolt, kelle Neitsi Maarja veidi aja eest Pühast Vaimust vastu võttis. Maarja külaskäigul Eliisabeti poole on seega Jumal ise “tulnud oma rahva ligi” (Lk 1:68). /523/
§ 718. Johannes on “Eelija, kes peab tulema” (vrd Mt 17:10-13). Temas hõõgub Püha Vaimu tuli, mis käsib tal minna eelkäijana tuleva Issanda eele. Eelkäija Johanneses viib Püha Vaim lõpule oma töö, et “kujundada Issandale valmistatud rahvast” (Lk 1:37). /696/
§ 719. Johannes on “enam kui prohvet” (Lk 7:26). Temas viib Püha Vaim täiusele oma “kõnelemise prohvetite läbi”. Johannes on viimane Eelijaga algavas prohvetite reas (vrd Mt 11:13-14). Ta kuulutab Iisraelile lähenevat lohutust,; ta on tulevase Lohutaja „hääl“ (Jh 1:23; vrd Js 40:1-3). Nagu Tõe Vaim, tuleb ka tema “tunnistust andma, tunnistama valgusest” (Jh 1:7; vrd Jh 15:26; 5:33). Johannese silme ees viib Püha Vaim täide selle, mida on „prohvetid hoolega otsinud ja mille üle juurelnud“ ja millesse „isegi inglid igatsevad kummardades vaadata“ (1 Pte 1:10-12). „“Kelle peale sa näed Vaimu laskuvat ja tema peale jäävat, see ongi, kes ristib Püha Vaimuga.“ Ja ma olen näinud ja tunnistanud, et seesama on Jumala Poeg… Vaata, see on Jumala Tall“ (Jh 1:33-36). /2684, 536/
§ 720. Ristija Johannesega alustab Püha Vaim seda tööd, mille Ta teostab Kristusega ja Kristuses, nimelt inimese “jumalasarnasuse” taastamisega. Johannese ristimine oli meeleparandusristimine; ristimine vee ja Püha Vaimuga teeb teoksostab inimese taassünni (vrd Jh 3:5). /535/
„Rõõmusta, sina armuleidnu!“
§ 721. Maarja, läbinisti püha, jäävalt neitsilik Jumala Ema on Jumala Poja ning Püha Vaimu aegade täitumisel teokssaanud läkituse meistriteos. Kuna Vaim ta ette valmistas, leiab Isa esmakordselt pärast oma lunastamisotsustust eluaseme, kus Poeg ja Tema Vaim inimeste seas viibida saavad. Nimelt selles mõttes seostas Kiriku Pärimus sageli kõige kaunimad tarkusetekstid (vrd Tarrkuseraamat 8:1-9; Srk 24) Maarjaga. Liturgias kujutatakse Maarjat „Tarkuse Troonina“ ning lauldakse tema auks. /484/
Temas saavad alguse Jumala “suured teod”, mida Vaim Kristuses ning Kirikus teoks teeb:
§ 722. Püha Vaim valmistas Maarja oma armu läbi ette. Oli sobilik, et selle Ema, kelles „elab kogu jumalik täius ihulikult” (Kl 2:9), oleks „täis armu“. Ainuüksi armust eostati ta vabana igasugusest patust, kuivõrd loodutest kõige alandlikumana loodutest oli vaid tema ainuvõimeline vastu võtma Kõigeväelise sõnulseletamatut kingitust. Õigusega tervitab teda ingel Gaabriel kui „Siioni tütart“ (vrd Sf 3:14; Sk 2:14) sõnaga “Rõõmusta!”. Kui ta endas kannab endas igavikulist Poega, laseb ta Pühal Vaimul kogu Jumala rahva ning seega ka Kiriku ülistuspalve Magnificat’is Jumal Isa ette kanda (vrd Lk. 1:46-55). /489, 2676/
§ 723. Maarjas teeb Püha Vaim teoks Isa armulise otsuse. Püha Vaimu läbi võtab Neitsi Maarja vastu ning sünnitab Jumala Poja. Vaimu väel ning usu läbi saab tema neitsilikkus ainulaadselt viljakaks (vrd Lk 1:26-38; Rm 4:18-21; Gl 4:26-28). /485, 506/
§ 724. Maarjas ilmutab Püha Vaim Isa Poega, kellest nüüdseks on saanud ka Neitsi poeg. Maarja on lõpliku teofaania põlev põõsas. Täidetuna Pühast Vaimust, näitab ta Sõna tema inimliku liha alandlikkuses ning annab ennast tunda vaestele (vrd Lk 2:15-19) ja paganarahvaste esimestele esindajatele (vrd Mt 2:11). /208, 2619/
§ 725. Lõpuks hakkab Püha Vaim Maarja kaudu Jeesusega ühte viima inimesi, kellest „Jumalal on hea meel“ (Lk 2:14). Alandlikud inimesed on alati esimesed, kes Teda vastu võtavad: need on karjased, Hommikumaa targad, Siimeon ja Hanna, Kaana pruutpaar ning esimesed jüngrid. /963/
§ 726. Selle Vaimu läkituse lõpus saab Maarjast „naine“, uus Eva, „elavate Ema“, „tervikliku Kristuse Ema“. Sellisena on ta koos kaheteistkümnega „püsivalt ühel meelel palvetamas“ (Ap 1:14), kui Vaim Nelipühia hommikul Kiriku avalikuks tegemisega „viimseid aegu“ alustab. /494, 2618/
Jeesus on Kristus
§ 727. Kogu Poja ja Püha Vaimu läkitus aegade täissaamisel sisaldub selles, et Poeg on juba inimesekssaamisel võitud Isa Vaimuga: Jeesus on Kristus, Messias. /438, 536, 695/
Tervet usutunnistuse teist osa tuleb lugeda selles valguses. Kogu Kristuse tegevus toimub koostöös Püha Vaimuga. Siinkohal käsitletakse vaid seda, mis puudutab Jeesuse antud tõotusi Püha Vaimu kohta ja kirgastatud Issandalt saadetud Vaimu andi.
§ 728. Kuniks Jeesus pole oma surma ja ülestõusmise läbi kirgastatud, ei ilmuta Ta Püha Vaimu veel terviklikult ja täiel määral. Ta viitab aga sellele järk-järgult, isegi rahvahulkadele suunatud õpetuskõnedes, et Ttema Lihast saab eluandev toit tervele maailmale (vrd Jh 6:27.51.62-63). Ta viitab Vaimu tegudele ka kõneluses Nikodeemusega (vrd Jh 3:5-8), Samaaria naisega (vrd Jh 4:10; 14:23-24) ning lehtmajade pühal (vrd Jh 7:37-39) osalejatega. JOma jüngritele kõneleb Ta avalikult Pühast Vaimust sSeoses palvega (vrd Lk 11:13) ja tunnistusega, mida neil anda tuleb (vrd Mt 10:19-20),. /2615/
§ 729. Alles siis, kui saabub Tema kirgastamise tund, tõotab Jeesus Püha Vaimu tulemist, sest Tema surmas ja ülestõusmises täitub isadele antud tõotus (vrd Jh 4:16-17.26; 15:26; 16:7-15; 17:26). Jeesuse palve peale läkitab Isa alla Tõe Vaimu, teisne Parakleedit läkitatakse Isa poolt alla Jeesuse palve peale; Isa saadab Ta saadetakse Isa poolt Jeesuse nimel; Jeesus läkitab Ta Isa poolt, sest Ta on Isast lähtunud. Püha Vaim tuleb, me tunneme Ta ära, Ta jääb alatiseks meie juurde. Ta õpetab meid ning meenutab meile kõike, mida Kristus meile ütles ning annab Temast tunnistust; Ta juhatab meid tervikliku tõe suunas ning ülistab Kristust. Maailmale toob Ta selguse patu, õigluse ja kohtu kohta. /388, 1433/
§ 730. Nüüd saabub Jeesuse tund (vrd Jh 13:1; 17:1). Kui Ta oma surma läbi surma ära võidab, annab Ta oma Vaimu Isa kätte (vrd Lk 23:46; Jh 19:30). Ja kui Ta “on äratatud üles surnuist Isa auhiilguse läbi” (Rm 6:4), kingib Ta oma jüngritele hiõnguamise kaudu otsemaid Vaimu (vrd Jh 20:22). Alates sellest tunnist saab Kristuse ja Vaimu läkitus Kiriku läkituseks: „Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid“ (Jh 20:21; vrd Mt 28:19; Lk 24:47-48; Ap 1:8). /850/
Nelipühia
§ 731. Nelipühial (seitsme Lihavõtetele Ülestõusmispühale järgneva nädala lõppedes) jõuab Kristuse paasa lõpule Püha Vaimu väljavalamise kaudu. Ta ilmutatakse, antakse ning vahendatakse jumaliku iIsikuna. Issand Kristus valab oma täiusest Vaimu üliküllaselt (vrd Ap 2:33). /2623, 787, 1302/
§ 732. Nelipühial ilmutatakse püha Kolmainsus täielikult ning terviklikult. Alates sellest päevast on Kristuse poolt kuulutatud Jumala kuningriik avatud kõigile, kes Temasse usuvad. Kuigi lihast ja verest inimesed, viibivad nad usus juba osaduses pPühima Kolmainsusega. Oma jätkuvas tulemises laseb Püha Vaim maailmal astuda „viimsetesse aegadesse“, Kiriku aega: Jumala kuningriik võetakse pärandina vastu juba maa peal, kuid see pole veel lõpule viidud. /244, 672/
“Me oleme näinud tõelist Valgust, me oleme saanud taevase Vaimu, me oleme leidnud tõese usu. Me ülistame jagamatut Kolmainsust, sest Tema on meid päästnud” (Bütsantsi liturgia, Nelipüha vespri troopar; lauluna pärast Armulauaühendust Euharistia pühitsemisse üle võetud). /1386/
Püha Vaim – Jumala and
§ 733. „Jumal on armastus“ (1 Jh 4:8.16) ning armastus on esmane and –; see sisaldab kõiki edasisi teisi
ande. See armastus „on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu kaudu, kes meile on antud” (Rm 5:5). /218/
§ 734. Kuivõrd me oleme patu läbi surnud või vähemalt haavatud, on armastuse esmaseks mõjuks meie pattude andeksandmine. „Püha Vaimu osadus“ (2 Kr 13:13) annab Kirikus ristituile tagasi patu läbi kaotsi läinud sarnasuse Jumala-sarnasusega. /1987/
§ 735. Jumal annab meile meie pärandi “esmikanni” ja “käsiraha” (vrd Rm 8:23; 2 Kr 1:22): see on pühima Kolmainsuse enese elu, mis seisneb tähendab armastamistuses, nii, nagu Temagi meid on armastanud on (vrd 1 Jh 4:11-12). See armastus (kirjeldatud vt 1 Kr 13) on uue, Kristuses elamise printsiip, mis on saanud võimalikuks, kuna me saame „väe Pühalt Vaimult“ (Ap 1:8) /1822/
§ 736. Sellise Vaimu väe najal saavad Jumala lapsed vilja kanda. Tema, kes on meid pookinud tõelise viinapuu külge, laseb meil kanda „Vaimu vilja“, milleks on “armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus” (Gl 5:22-23). Vaim on meie elu; mida enam me salgame omaenese elu (vrd Mt 16:24-16), seda enam me „käime Vaimus“ (vrd Gl 5:25). /1832/
“Kui me oleme osaduses Püha Vaimuga, paigutab Püha Vaim meid tagasi paradiisi; avab meile taevariigi väravad ning teeb meid Jumala vastuvõetud lasteks. Tema võimaldab meil Jumalat usalduslikult Isaks nimetada ning Kristuse armust osa saada ning teeb meid valguse lasteks. Ta on ka meie tulevase auhiilguse tagatis” (p. Basilius, Liber de Spiritu Sancto, 15, 36: PG 32,:132).
Püha Vaim ja Kirik
§ 737. Kristus ning Püha Vaim teostavad oma läkituse läbi Kiriku, mis on Kristuse Ihu ja Püha Vaimu tempel. See ühine läkitus võtab Kristuse järgijad Tema osadusse oma Isaga Pühas Vaimus. Vaim valmistab inimesed etteja tuleb neile oma armuga vastu, et neid Kristuse juurde tõmmata. Ta ilmutab neile ülestõusnud Issandat, meenutab Tema sõnu ja avab nende vaimule Tema surma ning ülestõusmise mõtte. Ta muudab neile Kristuse müsteeriumi kohalolevaks,seda eelkõige Euharistias, et lepitada ja ühendada neid Jumalaga, et nad võiksid „kanda palju vilja“ (vrd Jh 15:5.8.16). /787-798,; 1093-1109/
§ 738. Niisiis ei lisa Kiriku läkitus midagi Kristuse ja Püha Vaimu läkitusele, vaid teenib nende sakramendina. Kogu oma olemuselt ning kõigi oma liikmete läbi on Kirik seatud kuulutama osadust pühima Kolmainsusega ning sellest tunnistust andma, seda tegusaks muutma ja üha enam levitama (see on järgmise artikli teemaks). /850, 777)
“Meie kõik, kes me oleme vastu võtnud ühe ja sama vaimu, see tähendab, Püha Vaimu, oleme ühendatud üksteise ning Jumalaga. Ehkki oleme üksikisikute kogum ning Kristus laseb oma ja Isa Vaimul elada igaühes meie seast, viib see üks, jagamatu Vaim üksteisest erinevad inimesed ühtsusele … ja teostab selle, et Temas moodustavad kõik ühtsuse. Ja nagu Kristuse püha inimliku loomuse vägi teeb nii, et kõik, kelles see asub, moodustavad tervikliku Ihu, samamoodi juhatab minu arvates meis elav üksainus, jagamatu Jumala Vaim kõiki vaimsele ühtsusele” (p. Cyrillous Aleksandriast, Commentarius in Joannem, 11, 11: PG 74,560-561).
§ 739. Kuna Püha Vaim on Kristuse võidmine, läkitab Kristus – Ihu Pea – Tema oma liikmetele, et neid toita, tervendada, nende erinevaid ülesandeid kooskõlastada, neid elustada, tunnistama panna ja ühendada neid oma andumusega Isale ning oma eestpalvega kogu maailma eest. Kiriku sakramentides jagab Kristus oma Ihu liikmetele oma pühitsevat Püha Vaimu (see on katekismuse teise osa teemaks). /1076/
§ 740. Need „Jumala suured teod“, mida usklikele Kiriku sakramentides pakutakse, kannavad vilja uues, Vaimu juhtimisel toimuvas elus Kristuses (see on katekismuse kolmanda osa teema).
§ 741. „Samuti tuleb ka Vaim appi meie nõtrusele: me ju ei tea, kuidas palvetada, nõnda nagu peab, kuid Vaim ise palub meie eest sõnatute ägamistega“ (Rm 8:26). Püha Vaim, kes teeb teoks Jumala ettevõtmised, on palvetamise õpetaja (see on katekismuse neljanda osa teema).
LÜHITEKSTID
§ 742. „Et te olete aga pojad, siis on Jumal läkitanud teie südamesse oma Poja Vaimu, kes hüüab: „Abba! Isa!““ (Gl 4:6).
§ 743. Kui Jumal läkitab oma Poja – aegade algusest kuni lõpuni – siis läkitab Ta alati ka Tema Vaimu: nende läkitamised on ühised ega ole lahutatavad.
§ 744. Kui „aeg sai täis“, lõpetas Püha Vaim Maarjas Jumala rahva seas tehtud ettevalmistused Kristuse tulemiseks. Püha Vaimu tegevuse läbi Maarjas annab Isa maailmale Immaanueli, eesti keeli „Jumal on meiega“ (Mt 1:23).
§ 745. Jumala Poeg pühitsetakse inimesekssaamisel Püha Vaimu võidmisega Kristuseks (Messiaks) (vrdl Ps 2:6-7).
§ 746. Oma sSurma ja üÜlestõusmise läbi saab Jeesusest oma auhiilguses „Issand ja Messias“ (Ap 2:36). Oma täiusest valab Ta apostlitele ning Kirikule oma Püha Vaimu.
§ 747. Püha Vaim, keda Kristus, Kiriku Pea, oma Müstilise Ihu liikmetesse voolata laseb, turgutab, hingestab ning pühitseb Kirikut, mis on osaduse sakramendiks pühima Kolmainsuse ning inimeste vahel.
§ 9. artikkel. „Mina usun Püha Katoliiklikku Kirikut”
§ 748. „Kuna Kristus on rahvaste valgus, soovib Pühas Vaimus kogunenud ülipüha kirikukogu tungivalt valgustada kõiki inimesi Tema kirkusega, mis Kiriku palgelt peegeldub ja kuulutada Evangeeliumi kõigele loodule“. Nende sõnadega algab II Vatikani II Kirikukogu dogmaatiline konstitutsioon Kirikust Lumen gentium (LG 1). Sellega näitab Kirikukogu, et Kirikut käsitlev usuartikkel sõltub täielikult Jeesusest Kristusest kõnelevatest artiklitest. Kirikul pole muud valgust peale Jeesuse Kristuse valguse; teda saab kirikuisadele armsa kujundi alusel võrrelda kKuuga, mille valgus pärineb tervenisti pPäikese valguse peegeldamisest.
§ 749. Kirikut käsitlev artikkel sõltub täielikult ka eelnevast, Püha Vaimu käsitlevast artiklist. „Sest kui oleme näidanud, et Püha Vaim on igasuguse pühaduse allikas ning jagaja, tunnistame nüüd, et Tema kingib Kirikule pühaduse” (Catechismus Romanus, 1, 10, 1). Isade ütluste kohaselt on Kirik paigaks, „kus õilmitseb Vaim“ (p. Hippolytus, Traditio apostolica, 35).
§ 750. Usk, et Kirik on “püha”, „katoliiklik“ ja Nikaiaikea-Konstantinoopoli usutunnistuse lisandi alusel “ainus” ning “apostellik”, on lahutamatult seotud usuga Isasse, Pojasse ja Pühasse Vaimusse. Apostellikus usutunnistuses tunnistame me, et usume püha Kirikut (Credo … Ecclesiam), kasutame aga teist vormi kui artiklis, mis käsitleb usku Jumalasse (Credo in Deum). Me ei ütle, et me usume Kirikusse, et mitte omavahel ära vahetada Jumalat ning Tema tegusid, vaid me kirjutame kõik Tema poolt Kirikule kingitud annid Tema arvele (vrd Catechismus Romanus, 1,10, 22).
§1. Kiriku osa Jumala plaanis
§ 751. Mõiste “Kirik” pärineb (nagu ka inglise church ja saksa Kirche) kreeka sõnas kyriaké, see tähendab “Issandale kuuluv”. Piiblis kasutatakse sõna ekklésia (kreeka sõnast ek-kalein, “välja kutsuma”: siit ka prantsuskeelne eéglise) ning see tähendab rahvakoosolekut (vrd Ap 19:39), millel on enamasti usuline sisu. Seda väljendit kasutatakse Vana Testamendi kreekakeelses tõlkes sageli Jumala väljapoolt valitud rahva suhtes, eelkõige kogunemise kohta Siinail, kus Iisrael sai Seaduse ning Jumal võttis ta oma rahvaks (vrd 2 Ms 19). Kristlik algkogudus käsitles ennast selle koosoleku järeltulijana ning nimetas end seetõttu Kirikuks. Kirikus kutsub Jumal oma rahva kokku kõigist maailma äärtest.
§ 752. Kristlikus kõnepruugis tähendab “Kirik” liturgilist koosolekut (vrd 1 Kr 11:18; 14:19.28.34.35), kuid ka kohalikku kogudust (vrd 1 Kr 1:2; 16:1) või ka usklike kõiki usklikke hõlmavat kogumit (vrd 1 Kr 15:9; Gl 1:13; Fl 3:6). Need kolm tähendust pole üksteisest lahutatavad. See “Kirik” kujutab endast rahvast, kelle Jumal on tervest maailmast kokku kogunud. Ta eksisteerib kohalikes kogudustes ning teostab ennast liturgilise, eelkõige euharistilise koosolekuna. Ta elab Kristuse Sõnast ja Ihust ning saab seeläbi ise Kristuse Ihuks. /1140, 832, 830/
Kiriku sümbolid
§ 753. Pühakirjas leidub hulgaliselt üksteisega seotud pilte ning kujundeid, mille kaudu Ilmutus kõneleb Kiriku ammendamatust müsteeriumist. Vanast Testamendist üle võetud kujundid on põhilise idee, nimelt „Jumala rahva“ idee teisendidvariatsioonid. Uues Testamendis (vrd Ef 1:22; Kl 1:18) on kõikidel sedalaadi kujunditel uus kese: Kristus, kellest saab selle rahva Pea (vrd LG 9) ning seega rahvast saab rahvast seega Tema Ihu. Selle keskme ümber on seatud pildid, „mis on võetud karjaseelust ning maaharimisest, majaehitamisest või ka perekonnaelust ja pruudi kosimisest“ (LG 6). /781, 789/
§ 754. Kirik on nimelt lambatara, mille ainsaks võimalikuks ukseks on Kristus (vrd Jh 10:1-10). Ta on samas ka kari, mille tulevase Karjase on Jumal ise ette kuulutanud (vrd Js 40:11; Hs 34:11-31). Kuigi Tema tallesid juhivad inimesest karjased, juhib ning toidab neid ometi jätkuvalt Kristus ise, Hea Karjane ja Ülemkarjane (vrd Jh 10:11; 1 Pt 5:4), kes andis oma elu oma tallede eest (vrd Jh 10:11-15)”. /857/
§ 755. “Kirik on Jumala põllumaa või põld (1 Kr 3:9). Sellel põllul kasvab iidne õlipuu, mille pühadeks juurteks olid patriarhid ning millel toimus ja toimub juutide ning paganate leppimine (vrd Rm 11:13-26). Seda põldu harib taevane isand nagu oma väljavalitud viinamäge (vrd Mt 21:33-43 paralleelidega; par vrd Js 5:1 jj.). Kristus on tõeline viinapuu, Ta annab võrsetele, nimelt meile elu ja viljakuse, kes me Kirikus püsides Temasse jääme ning ilma kelleta me midagi ei suuda (vrd Jh 15:1-5). /795/
§ 756. “Sageli nimetatakse Kirikut ka Jumala hooneks (1 Kr 3:9). Issand ise võrdles ennast kiviga, mille ehitajad hülgasid, mis aga nüüd on saanud nurgakiviks (vrd Mt 21:42 par; Ap 4:11; 1 Pt 2:7; Ps 118:22). Sellele vundamendile rajasid apostlid Kiriku (vrd 1 Kr 3:11) ning sellest vundamendist saab ta oma püsivuse ning terviklikkuse. Seda hoonet ehitakse mitmete nimetustega: ta on Jumala koda (1 Tm 3:15), milles elabJumala perekond, ta on Jumala eluase Vaimus (Ef 2:19-22), Jumala telk inimeste juures (Ilm 21:3) ning eriliselt – püha Tempel, mida pühad isad kividest ehitatud pühamu kujul ülistasid ning mida liturgias õigusega võrreldakse püha linna, uue Jeruusalemmaga. Meie siin maa peal oleme temas tõesti nagu elavad kivid, kellest teda ehitatakseTemasse ehitatakse meid siin maa peal sisse elavate kividena (vrd 1 Pt 2:5). Seda püha linna näeb Johannes maailma uuenedes Jumala juurest „taevast Jumala juurest alla tulevat, valmistatud otsekui oma mehele ehitud mõrsja“ (Ilm 21:1-2). /857, 797, 1045/
§ 757. Kirikut Ka nimetatakse ka Kirikut „taevaseks Jeruusalemmaks“ ning „meie Emaks“ (Gl 4:26, vrd Ilm 12:17); teda kirjeldatakse kui laitmatu Talle laitmatut Mõrsjat (Ilm 19:7; 21:2.9; 22:17); Kristus on teda „armastanud ja loovutanud iseenese tema eest, et teda pühitseda“ (Ef 5:25-26; vrd Ef 2:19-22); lahutamatu lepinguga sidus Ta selle endaga; Ta „toidab ja hellitab seda“ vahetpidamata (Ef 5:29) (LG 6). /507, 796, 1616/
§ 758. Mõistmaks Kiriku saladuse mõistmisekst, tuleb meil eelkõige mõtiskleda tema päritolu üle, mis rajaneb Pühima Kolmainsuse otsusele, ning selle otsuse jätkuva teokstegemise üle ajaloos. /257/
Isa südames vastuvõetud otsus
§ 759. „Igavikuline Isa lõi maailma oma tarkuse ning headuse täielikult vaba saladusliku otsuse alusel; Ta otsustas tõsta inimesed osalema oma jumalikus elus“, millesse Ta kutsub inimesi oma Poja läbi: „“Aga need, kes Kristusesse usuvad, otsustas Ta pühasse Kirikusse koguda“. Seda “„Jumala perekonda“ kogutakse ja kujundatakse inimkonna ajaloo vältel vastavalt Isa otsustele. Kirikut „kuulutati nimelt kujundites imeliselt ette juba maailma algusest, valmistati imeliselt ette Iisraeli rahva ajaloos ning Vanas Lepingus, ta rajati “„viimsetel aegadel““ ja ilmutati Püha Vaimu väljavalamise läbi ning ta saavutab oma täiuse auhiilguses aegade lõpul!“ (LG 2). /293, 1655/
Kirik – ette valmistatud juba maailma algusest
§ 760. „Maailm loodi Kirikut silmas pidades,“, ütlesid esimeste sajandite kristlased (Hermas, Visiones pastoris, 2,4,1; vrd Aristides, Apologia, 16,6; p. Justinus, Apologiae, 2,7). Jumal lõi maailma selleks, et see saaks osa Tema jumalikust elust, mis teostub selle kaudu, et inimesed kogutakse kokku Kristuses ja see „kogu“” ongi Kirik. Kirik on kõikide asjade sihtpunkt (vrd p. Epiphanius, Panarion seu adversus LXXX haereses, 1,1,5: PG 41,181C). Isegi valulisied sündmusied nagu inglite langemistne ja inimeste pattu lubasti Jumala poolt põhjuse ning vahendina, et ilmutada Tema käe täite vägevust ja kinkida maailmale oma armastuse täiust: /294, 309/
“Nagu Jumala tahe on tegu ning see tähendab maailma, nii on Tema kavatsuseks inimeste õndsus ja selle kavatsuse nimeks on Kirik” (p. Clemens Aleksandriast, Paedagogus, 1,6,27).
Kirik valmistati ette Vanas Lepingus
§ 761. Jumala rahva kogumine algas hetkest, mil patt hävitas inimese osaduse Jumala ning ligimestega. Kiriku kogumine oli Jumala vastus patu läbi esilekutsutud kaosele. See taasühendamine sünnib saladuslikul viisil kõigi rahvaste seas: Jumalale, meie Isale „on vastuvõetav iga rahva hulgast see, kes teda kardab ja teeb õigust“ (Ap 10:35; vrd LG 9; 13; 16). /55/.
§ 762. Jumala rahva eelnev ettevalmistamine algab Aabrahami kutsumisega, kellele Jumal tõotab, et temast saab suure rahva esiisa (vrd 1 Ms 12:2; 15:5-6). Vahetu ettevalmistamine algab Iisraeli valimisega Jumala rahvaks (vrd 2 Ms 19:5-6; 5 Ms 7:6). Iisrael valitakse välja selleks, et ta oleks märgiks tulevasele kõikide rahvaste kogumisele (vrd Js 2:2-5; Mi 4:1-4). Ent juba prohvetid süüdistavad Iisraeli, et see on lepingu murdnud ning hoorana käitunud (vrd nt. Ho 1; Js 1:2-4; Jr 2). Nad kuulutavad uut ja igavest Lepingut (vrd Jr 31:31-34; Js 55:3). „Selle uue Lepingu on rajanud Kristus“ (LG 9). /122, 522, 60, 64/).
Kirik on Jeesuse rajatud
§ 763. Jumala Poja ülesandeks ning Tema läkituse aluseks on aegade täis saades Isa õndsakstegevat tahtmist täita (vrd LG 3; AG 3). „Sest Issand Jeesus rajas oma Kiriku, kuulutades rõõmusõnumit, nimelt Jumala kuningriigi saabumist, mida Ta iidsetest aegadest Kirjas oli tõotanud“ (LG, 5). Täitmaks Isa tahtmist, pani Kristus maa peal aluse taevasele kuningriigile. Kirik on „müsteeriumis juba kohalolev Kristuse kuningriik” (LG 3). /541/
§ 764. „See kuningriik hakkab inimestele särama Kristuse sõnades, tegudes ja kohaolekus“ (LG 5). Vastu võtta Jeesuse sõna tähendab vastu võtta „Jumala kuningriiki ennast“ (LG, 5). Jumala kuningriigi iduks ja alguseks on nende „pisike karjake“ (Lk 12:32), keda Jeesus tuli kutsuma enda ümber ja kellele Ta on ise karjaseks (vrd Mt 10:16; 26:31; Jh 10:1-21). Nemad moodustavad Jeesuse tõelise perekonna (Mt 12:49). Neile, keda Ta kogus enda ümber, õpetas Ta uut käitumisviisi ja samuti omaenda palvet (vrd Mt 5-6). /543, 1691, 2558/
§ 765. Issand Jeesus seadis oma kogudusele ülesehituse, mis jääb püsima kuni Tema kuningriigi täieliku lõpuleviimiseni. Eelkõige tegi Ta seda kaheteistkümne väljavalimise kaudu eesotsas nende pea Peetrusega (Mk 3:14-15). Esindades Iisraeli kahtteistkümmet suguharu (vrd Mt 19:28; Lk 22:30), kujutavad nad endast uue Jeruusalemma vundamenti (vrd Ilm 21:12-14). Need kaksteist (vrd Mk 6:7) ja ülejäänud jüngrid (vrd Lk 10:1-2) osalevad Jeesuse läkituses, Tema võimus, kuid samuti Tema saatuses (vrd Mt 10:25; Jh 15:20). Kõikide nende tegude läbi rajab Kristus oma Kiriku ja ehitab seda üles oma Kirikut. /860, 551/
§ 766. Eelkõige aga sündis Kirik Kristuse täielikust ohvriannist meie õndsuseks, mida Ta ennetas Euharistia sisseseadmisel ja tegi teoks Ristil. „Selle (Kiriku) alguse ja kasvu märgiks on Veri ja vesi, mis on välja voolanud ristilöödud Jeesuse avatud küljest“ (LG 3). „Nimel Ristil sureva Kristuse küljest sündis terve Kiriku imeline sakrament“ (SC 5). Nii nagu Eeva loodi uinunud Aadama küljest, sündis Kirik Ristil surnud Kristuse läbitorgatud Südamest (vrd p. Ambroosius, Expositio Evangelii secundum Lucam, 2,85-89: PL 15,1583-1586). /813, 610, 1340, 617, 478/
Kirik – ilmutatud Püha Vaimu läbi
§ 767. „Kui sai lõpetatud see tegu, mille teokstegemise maa peal oli Isa oli usaldanud oma Pojale, saadeti Nelipühial Püha Vaim, et Ta Kirikut pidevalt pühitseks ning et sel viisil oleks usklikel Kristuse läbi ühes Vaimus ligipääs Isale“ (LG, 4). Siis „ilmus Kirik avalikult rahvahulkade ette ja algas Evangeeliumi kuulutamine paganarahvaste seas“ (AG 4).Kirik, mis kujutab endast kõikide inimeste kutsumist õndsusele, on oma loomuse poolest misjonlik ja Kristus on ta läkitanud kõikide rahvaste juurde, et teha nad jüngriteks (vrd Mt 28:19-20; AG 2; 5-6). /731, 849/
§ 768. Et Kirik saaks täita oma läkitust, „kingib Püha Vaim talle mitmesugused hierarhilised ja karismaatilised annid ja juhib teda nende abil“ (LG 4). „Kirik Sseega Kirik, varustatud oma Rajaja andidega ning järgides ustavalt Tema armastuse, alandlikkuse ja enesesalgamise käske, saab läkituse ülesande kuulutada Kristuse ja Jumala kuningriiki ning rajada see kõikide rahvaste seas; tema ise on ka selle kuningriigi iduks ja alguseks maa peal“ (LG 5). /541/
Kirik – täiusele jõudnud auhiilguses
§ 769. „Kirik … jõuab oma täiusele alles taevases auhiilguses“ (LG 48), Kristuse taastulemisel oma auhiilguses. Seni „rändab Kirik oma palverännakul sinnapoole, taludes maailma tagakiusamist ja saades lohutust Jumalalt“ (p. Augustinus, De civitate Dei, 18, 51; vrd LG 8). Siin, maa peal tunneb ta end pagenduses, Issanda juurest kaugelolevana (vrd 2 Kr 5:6; LG 6) ning „igatseb täiusele viidud kuningriigi järele … ja ihkab ühineda oma Kuningaga auhiilguses” (LG 5). Kiriku ning tema vahendusel maailma täiuslikuks saamine auhiilguses saab teoks ainult suurte katsumuste läbimisega. Alles seepeale „kogutakse kõik õiged alates Aabelist kuni viimse õigeksmõistetuni kõikihõlmavasse Kirikusse Isa juurde“ (LG 2). /671, 2818, 675, 1045/
§ 770. Kirik eksisteerib ajaloos, ent paikneb samal ajal sellest kõrgemal. Vaid „usu silmadega“ (Catechismus Romanus, 1, 10, 20) on võimalik nähtava tegelikkuse kõrval tajuda ka jumalikku elu kandvat vaimulikku tegelikkust. /812/
Kirik on ühtaegu nähtav ja vaimulik
§ 771. “Ainus vahendaja, Kristus, rajas siia maa peale püha Kiriku kui usu, lootuse ja armastuse kogukonna kui nähtava organismi ning hoiab teda jätkuvalt sellisena: tema kaudu valab Ta kõigile tõde ja armu” (LG 8). Kirik on Ssamaaegselt on Kirik: /827/
– „Hierarhilise ülesehitusega varustatud ühiskond ning Kristuse Müstiline Ihu, /1880/
– nähtav kogudus ja vaimulik osadus,
– maine Kirik ja juba taevaste andidega varustatud Kirik“. /954/
Need aspektid „moodustavad üheainsa kompleksse tegelikkuse, mis kasvab kokku jumalikest ja inimlikest elementidest“ (LG 8).
Kiriku „olemusse kuulub see, et ta on ühtaegu inimlik ja jumalik, on nähtav ja varustatud nähtamatute andidega, tuline teos ja andunud mõtisklevaks vaatluseks, maailmas kohalolev, kuid siiski teeline. Kõike seda omab ta niimoodi, et see, mis temas on inimlik, on suunatud jumalikule ja on sellele allutatud; mis on nähtav, on allutatud nähtamatule; mis kuulub tegutsemise juurde, on allutatud vaatlusele; mis on kaasaegne, on allutatud tulevasele Linnale, mida me otsime” (SC 2).
„Milline madalus! Milline ülevus! Kedari telk ja Jumala pühamu, maine eluase ja taevane palee, savionn ja kuningaloss, surmale määratud ihu ja valguse tempel, kõrkide pahandus ja Issanda Mõrsja! Sa oled must, ent siiski kaunis, oh Jeruusalemma tütar! Kuigi pikaaegse pagenduse vaev ja valu sind moonutavad, ehib sind siiski taevane ilu” (p. Bernhard Clairvaux’st, In Canticum sermones, 27,14: PL 183,920D).
Kirik on inimese Jumalaga ühinemise müsteerium
§ 772. Kirikus viib Kristus täide ja ilmutab Jumala nõu eesmärgina oma sisimat müsteeriumi, nimelt „et Kristuses võtta kokku kõik, mis on taevas ja mis on maa peal“ (Ef 1:10). Püha Paulus nimetab Kiriku ja Kristuse pruutpaarilikku ühendust „suureks saladuseks“ (Ef 5:32). Kuna Kirik on ühendatud Kristuse kui oma peigmehega (vrd Ef 5:25-27), muutub ta omakorda saladuseks (vrd Ef 3:9-11). Vaadeldes Kirikus seda müsteeriumi vaadeldes, kirjutab püha Paulus: „Kristus on teie sees, auhiilguse lootus!“ (Kl 1:27). /518, 796/
§ 773. Inimeste osadus Jumalaga armastuse kaudu, mis „ei hääbu kunagi“ (1 Kr 13:8) on eesmärgiks, mille suunas püüdlevad kõik selle kaduvusele määratud maailmaga seotud sakramentaalsed vahendid Kirikus (vrd LG 48). „Kogu tema hierarhiline ülesehitus on täielikult allutatud Kristuse liikmete pühitsemisele. Tema pühadust mõõdetakse aga selle „sügavaima saladuse“ mõõduga, millega mõrsja andunult peigmehe armastusele vastab“ (MD 27). Maarja edestab meid kõiki pühaduse teel, mis on Kiriku kui „plekkide ja kortsudeta“ (vrd Ef 5:27) Mmõrsja müsteeriumi keskmeks. Selles mõttes eelneb Maarja mõõdedimensioon Peetruse mõõtmeledimensioonile (MD 2). /671, 972/
Kirik on universaalne õndsussakrament
§ 774. Kreekakeelneset sõna mysterion („saladus“) tõlgiti ladina keelde kahe väljendi, mysterium või sacramentum abil. Hilisemal ajal tähistab mõiste sacramentum täpsemalt rohkem varjatud õndsusmõju kandvat nähtavat märki, kusjuures esimest tähistatakse mõistega mysterium. Selles mõttes on Kristus ise õndsusmüsteerium: Non est alium Dei mysterium, nisi Christus – „Pole teist Jumala müsteeriumit peale Kristuse“ (p. Augustinus, Epistulae, 187,11,34: PL 33,845). Tema püha ning pühitseva inimloomuse tööks on õndsusttoov sakrament, mis väljendub ja toimib mõjusalt Kiriku sakramentides (mida Ida kirikutes ka „pühadeks müsteeriumideks“ nimetatakse). Seitse sakramenti on märgkideks ja tööriistadeks, mille kaudu Püha Vaim valab jagab laiali Kristuse, Kiriku Pea armu Tema Ihus Kirikus. Niisiis omab ja vahendab Kirik nähtamatut armu, mida ta tähendabistab. Just nimelt selles analoogilises mõttes nimetatakse ka Kirikut “sakramendiks”. /1075, 515, 2014, 1116/
§ 775. „Kirik on Kristuses justkui sakrament, see tähendab märk Jumalaga sügavaimast ühinemisest Jumalaga ning terve inimkonna ühtsuseest ja sakrament, see tähendab märk ja tööriist selle saavutamiseks“ (LG 1) Kiriku esmaseks eesmärgiks on olla inimese sügavaima Jumalaga ühinemise sakramendiks. Kuna osadus inimeste vahel põhineb osadusel Jumalaga, on Kirik ka inimkonna ühtsuse sakrament. See ühtsus on Kirikus juba alanud, kuna sest Kirik kogub inimesi „kõigist paganahõimudest ja suguharudest ja rahvastest ja keeltest“ (Ilm 7:9). Samas on Kirik selle praegu veel saavutamata ühtsuse „märgiks ning tööriistaks“. /360/
§ 776. Sakramendina on Kirik Kristuse tööriist. Kirik on Kristuse käes „kõigi inimeste lunastamise tööriistaks“ (LG 9), „kõikehõlmavaks õndsuse sakramendiks“ (LG 48), mille kaudu Kristus „Jumala armastust inimese vastu ühtaegu nii ilmutab kui teostab“ (GS 45,1). Ta on „Jumala inimarmastuse nähtav projekt“ (Paulus VI, kõne 22. juunil 1973). See armastus soovib, „et kogu inimkond moodustaks üheainsa Jumala rahva, kasvaks kokku Kristuse Ihuga ning ühineks Püha Vaimu templi ehitamisega“ (AG 7; vrd LG 17).
LÜHITEKSTID
§ 777. Piiblis Kirikut tähistav mõiste (ekklésia) tähendab sõna-sõnaliselt „kokkukutsumist“. See tähistab Jumala Sõna poolt kokkukutsutute kogu, et nad moodustaksid Jumala rahva ning, toidetuna Kristuse Ihust toidetuna, saaksid ise Kristuse Ihuks.
§ 778. Kirik on ühtaegu nii Jumala õndsusnõu tee kui ka eesmärk. VõrdkujudKujundites ette kuulutatud loomises, ette valmistatud Vanas Lepingus, rajatud Kristuse sõnade ja tegude läbi, teoks tehtud Tema lunastava rRistisurma ning üÜlestõusmisega teoks tehtud, ilmutatakse teda Püha Vaimu väljavalamisel kui õndsusmüsteeriumi. Ta jõuab oma täiusele taevases auhiilguses kõigi maa peal vabaksostetute ühendusena (vrd Ilm 14:4).
§ 779. Kirik on ühtaegu nähtav ja vaimulik, hierahiline ühiskond ja Kristuse Müstiline Ihu. Ta on inimlikest ja jumalikest elementidest koosnev tervik. Selles seisnebki tema saladus, mida vaid usk haarata suudab.
§ 780. Kirik selles maailmas on õndsuse sakrament, Jumala ning inimeste ühtsuse märk ja tööriist.
§2. Kirik on Jumala Rahvas, Kristuse Ihu, Püha Vaimu Tempel
§ 781. „Igal ajastul ja iga rahva seast on Jumalale meelepärane igaüks, kes Teda kardab ning õiglust teostab. Kuid Jumal ei soovinud pühitseda ja päästa inimesi ükshaaval, sõltumatult kõigist nende vastastikustest suhetest, vaid Ta soovis kujundada nad üheks rahvaks, kes tunnistaks Teda tões ja teeniks pühaduses. Nõnda valis Ta oma rahvaks Iisraeli, kellega Ta sõlmis lepingu ja keda Ta õpetas järk-järgult … See kõik oli aga vaid ettevalmistuseks ja eeskujuks uuele ja täiuslikule lepingule, mis pidi sõlmitama Kristuses … Selle uue Lepingu rajas Kristus … oma veres, kutsudes juutidest ja paganatest kokku oma rahva, kes ei kasvab ühtseks mitte enam veresidemete, vaid Vaimu läbi” (LG 9).
Jumala rahva eripära
§ 782. Jumala rahval on eripärased jooned, mis eristavad teda selgelt kõigist ajalooliselt väljakujunenud religioonidest ning rahvusgruppidest, kõigist poliitilistest ja kultuurilistest kooslustest: /871/
– Ta on Jumala rahvas –: Jumal ise aga kuulu ühelegi rahvusele. Ta ise on enesele rahva värvanud nendest, kes kunagi ei olnud rahvas, nüüd aga on „valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas“ (1 Pt 2:9); /2787/
– Selle rahva liikmeks ei saada mitte füüsilise sündimise, vaid „ülevalt sündimise“ kaudu „veest ja Vaimust“ (Jh 3:3-5), see tähendab usu läbi Kristusesse ning läbi ristimise; /1267/
– Selle rahva Peaks on Jeesus Kristus (Võitu, Messias). Kuna üks ja sama võidmine, nimelt Püha Vaim, voolab Peast Ihule, on ta „messiaanlik rahvas“; /695/
– „Tema osaks onJumala laste väärikus ja vabadus, kuna tema liikmete tema südames elab Püha Vaim nagu templis“; /1741/
– „Tema Seaduseks on uus Käsk armastada, nagu Kristus meid on armastanud“ (vrd Jh 13:34). See on Püha Vaimu “uus” Seadus (vrd Rm 8:2; Gl 5:25);. /1972/
– Tema läkituseks on olla maa sool ja maailma valgus (vrd Mt 15:13-16). „Ta on tervele inimsoole ühtsuse, lootuse ja õndsakssaamise hävimatuks iduks“; /849/
– „Tema eesmärgiks on Jumala kuningriik, mis rajati maa peal ja mida laiendatakse Jumala enese poolt, kuni Ta selle aegade lõpul ka täiusele viib“ (LG 9). /789/
Preesterlik, prohvetlik ja kuninglik rahvas
§ 783. Isa võidis Jeesuse KristuseJeesus Kristus võiti Isa poolt Püha Vaimuga ja seadis Ta seati „preestriks, prohvetiks ja kuningaks“. Kogu Jumala rahvas osaleb nendes kolmes Kristuse ametis ning kannab vastutust läkituse ning teenistuse eest, mis neist järelduvad (vrd RH 18-21). /436, 873/
§ 784. See, kes ristimise ja usu läbi Jumala rahva hulka astub, saab osa selle rahva ainulaadsest preesterlikust kutsumusest. „Issand Kristus, olles inimeste seast välja valitud ülempreester, tegi uuest rahvast „oma Jumalale ja oma Isale kuningriigi ja preestrid“. Uuestisünni ja võidmise läbi Püha Vaimuga pühitsetakse ristitud nimelt vaimulikuks kojaks ja pühaks preesterluseks“ (LG 10). /1268, 1546/
§ 785. „Jumala püha rahvas osaleb ka Kristuse prohvetlikus ametis.“. See toimub eelkõige üleloomuliku usutaju kaudu, mis on omane tervele Jumala rahvale, nii ilmikutele kui hierarhiale, ja mille läbi “püsib ta vankumatult üks kord pühadele antud usus“ (LG 12), mõistab seda üha sügavamalt ning saab keset seda maailma Kristuse tunnistajaks. /92/
§ 786. Jumala rahvas osaleb lõpuks ka Kristuse kuninglikust funktsioonist. Kristus teostab oma kuningriiki, tõmmates oma surma ja üÜlestõusmise läbi kõiki inimesi enese poole (vrd Jh 13:2). Kristus, kõiksuse kuningas ja Issand, sai kõikide teenijaks, sest Ta „ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest“ (Mt 20:28). Kristlaste jaoks tähendab Kristuse teenimine „kuningana valitsemist“ (LG 36), ja seda – eelkõige „vaeste ja vaevatute“ teenimisel, kelledes Kirik „tunneb ära oma vaese ja kannatava rajaja kuju“ (LG 8). Jumala rahvas teostab ja säilitab oma „kuninglikku väärikust“ elades oma kutsumustes teenida koos Kristusega. /2449, 2443/
„Kõigile, kes on Kristuses uuesti sündinud, annab risti märk kuningliku väärikuse ja Püha Vaimu võidmine pühitseb nad preestriteks. Seepärast tuleks kõigil Püha Vaimu ja tarkusega täidetud kristlastel, nii vaimulikel kui ka ilmikutel, endale teadvustada, et nad kõik nad – jättes välja Meie Ameti erilised ülesanded – pärinevad kuninglikust soost ning osalevad preesterlikes kohustustes. Mis on kuninglikum sellest, et Jumalale alluv hing suudab oma ihu üle valitseda? Mis vastab enam preestri ülesannetele, kui Issandale puhta süüme pühitsemine ning Talle oma südame altaril laitmatute vagaduse ohvrite toomine?” (p. Leo Suur, Sermones, 4,1: PL 54,149).
II.. Kirik on Kristuse Ihu.
Kirik on Kristusega osaduses
§ 787. Jeesus lubas oma jüngritel algusest peale oma elust osa saada (vrd Mk 1:16-20; 3:13-19). Ta avaldas neile Jumala kuningriigi müsteeriumi (vrd Mt 13:10-17) ning andis neile osaluse oma läkituses, oma rõõmus (vrd Lk 10:17-20) ning oma kannatustes (vrd Lk 22:28-30). Jeesus kõneleb veelgi sügavamast seesmisest seotusest Tema ja nende vahel, kes Tteda järgivad: „Jääge minusse, ja mina jään teisse. Mina olen viinapuu, teie olete oksad“ (Jh 15:4-5). Ta kuulutab ka salapärasest, mõjusast ühtsusest omaenda ja meie ihude vahel: „Kes minu liha sööb ja minu verd joob, see jääb minusse ja mina temasse“ (Jh 6:56). /755/.
§ 788. Kui Tema nähtav kohalolek jüngritelt ära võetiakse, ei jätnud Jeesus neid orbudeks (vrd Jh 14:18). Ta tõotas nende juurde jääda kuni aegade lõpuni (vrd Mt 28:20) ja läkitas neile oma Vaimu (Jh 20:22; Ap 2:33). Teatavas mõttes süvenes seeläbi osadus Jeesusega veelgi: „Jagades neile oma Vaimu, muutis Ta oma kõigi rahvaste seast kogutud vennad müstilisel viisil oma Ihuks“ (LG 7). /690/
§ 789. Kiriku võrdlemine Ihuga valgustab Kiriku ning Kristuse sügavaimat seotust. Kirik pole mitte ainult Kristuse ümber kogunenud, vaid on ka Temas, ühendatud Tema Ihusse. Eriliselt tuleb Kiriku kui Kristuse Ihu osas esile tõsta kolme aspekti: kõikide liikmete seotust üksteisega ühenduses Kristusega; Kristust kui Ihu Pead; Kirikut kui Kristuse Mõrsjat.: /521/
Üksainus Ihu
§ 790. Usklikud, kes vastavad Jumala Ssõnale ning saavad Kristuse Ihu liikmeteks, ühendatakse tihedalt Kristusega: „Selles Ihus kandub Kristuse elu üle usklikesse, kes sakramentide läbi salapärasel ning tõesel viisil ühendatakse kannatanud ning kirgastatud Kristusega“ (LG 7). See kehtib eelkõige ristimise kohta, mille läbi me ühineme Kristuse surma ja ülestõusmisega (vrd Rm 6:4-5; 1 Kr 12:13), ning Euharistia kohta, mille läbi me „saame tõeliselt osa Issanda Ihust ning … meid ülendatakse osadusse Temaga ning üksteisega“ (LG 7). /947,1227, 1329/
§ 791. Ihu ühtsus ei välista aga liikmete erisust. „Kristuse Ihu ülesehitamisel valitseb liikmete ja nende ülesannete erisus. Üks Vaim on see, kes oma erinevaid ande vastavalt oma rikkusele ja ametite vajadustele Kiriku hüveks välja jagab. “. Müstilise Ihu ühtsus sünnitab ja innustab usklike vastastikust armastust: „Seepärast, kui üks liikmetest kannatab, kannatavad temaga kaasa kõik liikmed, ja kui üht liikmetest austatakse, tunnevad temaga rõõmu ka kõik teised liikmed“ (LG 7). Müstilise Ihu ühtsus võidab lõpuks kõik inimlikud lahknevused: „Sest kõik, kes te olete Kristusesse ristitud, olete Kristusega rõivastatud. Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses“ (Gl 3:27-28). /814, 1937/
Kristus on Ihu Pea
§ 792. Kristus on „ihu, koguduse pea“ (Kl 1:18). Tema on loomise ja lunastuse läte. Tõstetud Isa auhiilgusesse, „et ta kõiges saaks esimeseks“ (Kl 1:18), kehtib see eriliselt Kiriku üle, mille kaudu Ta oma kuningriiki kõikjale laiendab. /669, 1119/
§ 793. Kristus ühendab meid oma paasaga. Kõik liikmed peavad püüdlema Temaga ühendumise poole, „kuni Kristus (neis) saab kuju“ (Gl 4:19). „Seepärast võetakse meid vastu osalema Tema elu müsteeriumides … me osaleme Tema kui Ihu Pea kannatustes; me kannatame koos Temaga, et koos Temaga saada kirgastatud“ (LG 7). /661, 519/
§ 794. Kristus kannab hoolt meie kasvamise eest (vrd Kl 2:19). Et võimaldada meil Tema, Pea, poole kasvamist (vrd Ef 4:11-16), varustab Kristus Kirikut oma andide ning ametitega, mille abil me üksteist vastastikku edendame oma teekonnal õndsusele. /872/
§ 795. Kristus ja Kirik moodustavad seega „terve Kristuse“ (Christus totus). Kirik on Kristusega üks. Pühakud on sellest ühtsusest sügavalt teadlikud:
„Juubeldagem ja tänagem selle eest, et me pole saanud mitte ainult lihtsalt kristlasteks, vaid Kristuseks. Kas mõistate, vennad, seda armu, mille Jumal meile kinkis, kui Ta meile Jeesuse Kristuse Peaks andis? Imetlege, rõõmustage, sest me oleme saanud Kristuseks. Sest kui Tema on Pea ja meie liikmed, siis tervikliku isiku moodustavad Tema ja meie üheskoos… Mida tähendavad Pea ja liikmed? Kristust ja Kirikut” (p. Augustinus, In Evangelium Ioannis tractatus, 21,8).
„Meie Lunastaja ilmutab ennast ühtse isikuna enda omaks tehtud püha Kirikuga“ (p. Gregorius Suur, Moralia in Iob, praefatio, 1,6,4: PL 75,525A).
„Pea ja liikmed on justkui üks ja sama müstiline isik“ (p. Aquino Thomas, Summa theologiae, III,48,2, ad 1). /1474/
Pühade usuõpetajate poolt edastatud õpetus ning usklike terve tunnetus ilmnevad püha Jeanne d’Arc’i ütluses oma kohtunikele: „Jeesusest ja Kirikust mõtlen ma, et nad on üks ja et sellest ei tohiks probleemi teha.“.
Kirik on Kristuse Mõrsja
§ 796. Kristuse ja Kiriku, Pea ning liikmete ühtsus sisaldab küll ka nende erinevust isikuliste suhete tasandil. Seda aspekti väljendatakse sageli peigmehe ning mõrsja kujundiga. Sellele, et Kristus on Kiriku peigmees, viitasid juba prohvetid ning seda kuulutas Ristija Johannes (vrd Jh 3:29). Ka Issand ise on end „peigmeheks“ nimetanud (Mk 2:19; vrd Mt 22:1-14; 25:1-13). Apostel kujutab Kirikut ning iga usklikku, Kristuse Ihu liiget, Issanda Kristusega kihlatud mõrsjana, kes on, et ta oleks temaga üks Vaim (vrd 1 Kr 6:15-17; 2 Kr 11:2). Kirik on laitmatu Talle laitmatu Mõrsja (vrd Ilm 22:17; Ef 1:4; 5:27), keda „Kristus on armastanud … ja loovutanud iseenese tema eest, et teda pühitseda“ (Ef 5:25-26), kelle Ta on enesega sidunud igavikulises liidus ning kelle eestda Ta hoolitsebdab nagu omaenese Ihu eest (vrd Ef 5:29). /757, 219, 772, 1602, 1616/.
„Kogu Kristus, Pea ja Ihu, paljudest kujundatud üksainus … Kas kõneleb nüüd Pea või kõneleb Ihu, alati kõneleb Kristus: ta räägib Pea rollis (ex persona capitis) kui kasvõi Ihu rollis (ex persona corporis), vastavalt sellele, kuidas on kirjutatud: „Ja need kaks saavad üheks. See saladus on suur, ma räägin Kristusest ja Kirikust” (Ef 5:31-32). Ning Issand ise lausub Evangeeliumis: „Niisiis ei ole nad enam kaks, vaid üks liha” (Mt 19:6). Nad on, nagu te teate, kaks isikut, ja ometi ainultvaid üks abielusideme kaudu. Peana nimetab ta ennast peigmeheks, Ihuna aga Mõrsjaks“ (p. Augustinus, Enarratio in Psalmos, 74,4).
§ 797. „Mida on meie vaim, see tähendab hing, meie liikmetele, seda on Püha Vaim Kristuse liikmetele, Kristuse Ihule, see tähendab Kirikule” (p. Augustinus, Sermones, 267,4: PL 38,1231D). ). „Kristuse Vaimu kui nähtamatu printsiibi teeneks peab lugema ka tõsiasja, et Ihu kõik osad on ühendatud üksteisega ja nende õilsa Peaga, sest Tema on täielikult Peas, täielikult Kehas ja täielikult igas liikmes„Kristuse Vaimu on see nähtav printsiip, kelle tegu on liita kõik Ihu liikmed nii omavahel kui oma ülla Peaga, kuna Ta on täielikult Peas, täielikult Ihus ja täielikult kõikides liikmetes“ (Pius XII, ringkiri Mystici Corporis: DS 3808). Püha Vaim teeb Kirikust „elava Jumala templi“ (2 Kr 6:16; vrd 1 Kr 3:16-17; Ef 2:21): /813, 596/
„See jumalik kingitus on usaldatud Kiriku kätte … Temas asub ühesolemine Kristusega, see tähendab Püha Vaim, meie kadumatuse käsiraha, meie usu kinnitus, taevaredel Jumala juurde… Sest seal, kus on Kirik, seal on ka Jumala Vaim; ja kus on Jumala Vaim, seal asub Kirik ning kõik armud“ (p. Irenaeus, Adversus haereses, III, 24, 1).
§ 798. Püha Vaim on „eluandva ning tõeliselt õndsakstegeva tervendamise printsiibiks kõigis selle Ihu üksikutes liikmetes“ (Pius XII, ringkiri Mystici Corporis: DS 3808). Ta mõjustab mitmel viisil kogu Ihu armastuses ülesehitamist (vrd Ef 4:16): Jumala Ssõna kaudu, kellel „on vägi … üles ehitada” (Ap 20:32); ristimise kaudu, mille abil Ta kujundab Kristuse Ihu (vrd 1 Kr 12:13); sakramentide kaudu, mis annavad Kristuse liikmetele kasvu ja tervenemise; „apostlitele antud armu kaudu, mis teiste armu andide seast silma paistab“ (LG 7); vooruste kaudu, mis võimaldavad teha head; suure hulga eriliste andide, niinimetatud karismade kaudu, mille läbi Ta teeb usklikke „võimeliseks ning valmisolevaks vastu võtma mitmesuguseid Kiriku uuenemiseks ja edasiseks ülesehitamiseks vajalikke töid ja teenistusi“ (LG 12; vrd AA 3). /737, 1091-1109; 791/.
Karismad
§ 799. Karismad, olgu siis erakorralised või lihtsad ja tagasihoidlikud, on Püha Vaimu armu annid, mis teenivad otseselt või kaudselt Kirikut: nad kingitakse Kiriku ehitamiseks, inimeste heaoluks ja abiks maailma hädades. /951, 2003/
§ 800. Karismad tuleb tänulikult vastu võtta nii neil, kellele need on antud, kui ka kõigil Kiriku liikmetel. Nad on ju imelised armu kingid apostellikuks elujõuks ja terve Kristuse Ihu pühaduseks. Tingimusel muidugi, et on tegemist andidega, mis tõepoolest lähtuvad Pühast Vaimust, ning et neid kasutatakse täielikus vastavuses sellesama Vaimu tõeliste tõukejõududega, mis tähendab, et nad peavad teostuma armastuses, mis on karismade tõeliseks mõõdupuuks (vrd 1 Kr 13).
§ 801. Selles mõttes on karismade läbikatsumine alati hädavajalik. Ükski karisma ei vabasta kohustusest austada Kiriku karjaseid ning neile kuuletuda, kuna neil „on eriline ülesanne Vaimu mitte kustutada, vaid kõike läbi katsuda ning säilitada seda, mis on hea“ (LG 12), et kõik oma mitmekesisuses üksteist täiendavad karismad võiksid tegutseda koos, et “ühiseks kasuks” (1 Kr 12:7; vrd LG 30; CL 24). /894, 1905/
LÜHITEKSTID
§ 802. Kristus Jeesus „on loovutanud iseenda meie eest, et meid lunastada kõigest ülekohtust ja puhastada endale pärisrahvaks“ (Tt 2:14).
§ 803. „Teie aga olete valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas…“ (1 Pt 2:9).
§ 804. Jumala rahva hulka astumine toimub usu ja ristimise kaudu. „Kõik inimesed on kutsutud tulema Jumala rahva hulka” (LG 13) selleks, et Kristuses „moodustaksid inimesed ühe perekonna ning üheainsa Jumala rahva“ (AG 1).
§ 805. Kirik on Kristuse Ihu. Vaimu ja tema tegevuse läbi sakramentides, eelkõige Euharistias, muudab surnud ja ülestõusnud Kristus usklike koguduse oma Ihuks.
§ 806. Selle Ihu ühtsuses on eripäraseid liikmeid ja ülesandeid. Kõik liikmed on üksteisega seotud, eriliselt nendega, kes kannatavad, on vaesed või taga kiusatud.
§ 807. Kirik on Ihu, kelle Peaks on Kristus. Kirik elab Temast, Temas ja Temale; Kristus elab Kirikule ja Kirikus.
§ 808. Kirik on Kristuse Mõrsja. Kristus on teda armastanud ning andnud ennast tema eest. Ta on Kiriku oma vere läbi puhastanud. Ta on tema teinud ta viljakaks Emaks kõigile Jumala lastele.
§ 809. Kirik on Püha Vaimu tempel. Vaim on justkui Müstilise Ihu hingeks, tema elu, tema paljususes ilmneva ühtsus, ning tema andide ja karismade rikkuse printsiipbiks.
§ 810. „Nõnda ilmub kogu Kirik Isa ja Poja ja Püha Vaimu ühtsuse läbi ühendatud rahvana“ (p. Cyprianus)” (LG 4).
§3. Kirik on üks, Püha, Katoliiklik ja Apostellik
§ 811. „See on ainus Kristuse Kirik, mida me usutunnistuses ainsa, püha, katoliikliku ja apostellikuna tunnistame” (LG 8). Need neli omadust, mida ei saa üksteisest lahutada (vrd DS 2888), tähistavad Kiriku ning tema läkituse olemuslikke jooni. Kirik ei oma neid iseenesest. Kristus lõi Püha Vaimu läbi oma Kiriku üheks ainsaks, pühaks, katoliiklikuks ja apostellikuks. Ta kutsub teda kõiki neid omadusi teoks tegema. /750, 832, 865/
§ 812. Üksnes usk saab ära tunda seda, et Kirikule kuuluvad need omadused tema jumaliku päritolu tõttu. Nende omaduste ajaloolised mõjud on aga märkideks, mis on ilmselgelt inimlikule mõistusele suunatud. Nagu Vatikani I Kirikukogu tõdeb, on Kirik „oma imelise leviku, erakordse pühaduse, kõiges heas ammendamatu loomingulise viljakuse ning oma katoliikliku ühtsuse võitmatu vankumatuse tõttu võimas ja igipüsiv usutavuse motiivpõhjus ja vaieldamatu tunnistus tema jumalikust läkitusest“ (DS 3013). /156, 770/
„Kiriku ühtsuse püha saladus“
§ 813. Kirik on algusest peale üksainus . „Selle saladuse ülimaks eeskujuks ja algpildiks on ainsa Jumala, isa ja Poja ja Püha Vaimu ühtsus Kolmainsuses“ (UR 2). Kirik on üksainus lähtuvalt oma Rajajast. „Tema, inimesekssaanud Poeg …, lepitas oma risti läbi inimesed Jumalaga ning taastas kõikide ühtsuse ühte Ihusse kuuluva rahva ühtsuses“ (GS 78,3). Kirik on üksainus lähtuvalt oma hingest:„Püha Vaim, kes elab usklikes ning täidab ja juhatab tervet Kirikut, loob selle imelise usklike ühenduse ning seob nad Kristusega niivõrd sügavalt, et ta on Kiriku ühtsuse printsiip“ (UR 2). Ühtsus kuulub seega Kiriku olemusse: /172, 766, 797/
„Oo, milline hämmastav ime! On üksainus kõige loodu Isa, üksainus kõige loodu Logos ning üksainus Püha Vaim, kõikjal samane; ja on ka vaid üksainus neitsilik Ema ning ma armastan teda Kirikuks nimetada“ (p. Cyrillus Aleksandriast, Paedagogus, 1,6,42).
§ 814. Juba algusest eksisteerib selles Kirikus suur mitmekesisus . See tuleneb ühelt poolt Jumala erinevatest andidest, teiselt poolt neid ande vastuvõtvate inimeste erinevusest. Jumala rahva ühtsuses tulevad kokku kõige erinevamad rahvad ja kultuurid. Kiriku liikmete seas valitseb andide, ülesannete, elutingimuste ning -laadide rohkus ; „kiriklikus ühesolemises eksisteerivad õigustatult osakirikud, kel on iseseisev pärimus” (LG 13). Suur eripärade rikkus ei vastandu Kiriku ühtsusele, kuid patt ning selle tagajärjed koormavad ja ohustavad pidevalt ühtsuse andi. Seetõttu peab püha Paulus manitsema olema „usinad rahusideme kaudu pidama Vaimu antud ühtsust“ (Ef 4:3). /791, 873, 1202, 832/
§ 815. Millised on ühtsuse seosed? Eelkõige on selleks armastus, „täiuslik side“ (Kl 3:14). Palverännakul viibiva Kiriku ühtsust kinnitavad aga ka järgnevad nähtavad ühesolemise sidemed:
– ühe ja sama, apostlitelt pärineva usu tunnistamine;
– ühesuguse jumalateenistuse, eriti sakramentide pühitsemine;
– apostellik järjepidevus (suktsessioon), mida hoitakse üleval Jumala perekonna vennalikus üksmeeles jagatavas pühitsemise sakramendis (vrd UR 2; LG 14; CIC can. 205);
§ 816. „Ainsat Kristuse Kirikut … karjatama kohustas meie Lunastaja Peetrust, talle ja ülejäänud apostlitele usaldas ta Kiriku leviku ning juhtimise … See Kirik, mis on selles maailmas seatud ja korraldatud ühiskonnana, püsib (subsistit in) katoliku Kirikus, mida juhatab Peetruse järeltulija koostöös piiskoppidega“ (LG 8). /819/
Vatikani II Kirikukogu oikumenismi käsitlev dekreet sedastab: „Vaid Kristuse katoliiklikus Kirikus, kes on üldine õndsusvahend, on võimalik saada õndsusvahendite kogu täiust. Sest nõnda me usume, et üksnes apostlite kolleegiumile, mille eesistujaks on Peetrus, usaldas Issand kõik Uue Lepingu varad, et nad kujundaksid maa peal Kristuse Ihu, kuhu koondatakse täielikult kõik, kes juba mingil viisil Jumala rahva sekka kuuluvad“ (UR 3). /830/
Ühtsuse rikkumised
§ 817. „Selles ühes ja ainsas Jumala Kirikus ilmnes juba algaegadel lõhenemisi, mida apostlid taunisid raskete eksimustena; hilisematel sajanditel tekkisid aga levinumad lahkarvamused, mis viisid katoliku Kiriku osadusest (communio) oluliste koguduste lahkumiseni, milles sageli olid süüdi inimesed mõlemalt poolelt“ (UR 3). Lõhenemised, mis haavavad Kristuse Ihu ühtsust (eristatakse hereesiat, apostaasiat ja skismat), ei toimu ilma inimestepoolse patuta: /2089/
„Kus on patud, seal on erimeelsus, seal on lõhed, sektid, tülitsemised. Seal aga, kus on voorus, on üksmeel, osadusühtsus, mistõttu kõik liikmed on üks süda ja üks hing“ (Origenes, Homilia in Ezechielem, 9,1).
§ 818. „Nendele aga, kes sellistesse kogudustesse on sündinud ning on täidetud usuga Kristusesse, ei saa teha etteheiteid lahkumineku patu tõttu ja katoliku Kirik kohtleb neid vennaliku lugupidamise ning armastusega, … usus ristimise läbi saavad nad õigeksmõistmise, nad liidetakse Kristusega ning katoliku Kiriku lapsed peavad neid õigusega vendadeks Issandas“ (UR 3). /1271/
§ 819. Lisaks võib väljaspool katoliku Kiriku nähtavaid piire leida „hulgaliselt pühitsuse ning tõe elemente“ (LG 8): „Jumala kirjapandud sõna, elu armus, usku, lootust, armastust ja muid Püha Vaimu seesmisi ande ning teisi nähtavaid elemente“ (UR 3; vrd LG 15). Püha Vaim kasutab neid kirikuid ja kiriklikke ühendusi õndsakssaamise vahenditena, mille vägi lähtub Kristuse poolt katoliku Kiriku kätte usaldatud armu ja tõe küllusest. Kõik need varad pärinevad Kristuselt, juhatavad Tema juurde (vrd UR 3) ja suunavad iseenesest „katoliiklikule ühtsusele“ (LG 8).
Ühtsuse poole
§ 820. „Kristus kinkis oma Kirikule algusest peale ühtsuse, mis meie usu kohaselt katoliku Kirikus kadumatult olemas on ja mis, nagu me loodame, kuni aegade täiuseni üha enam kasvab“ (UR 4). Kristus annab oma Kirikule alati ühtsuse anni, kuid Kirikul tuleb selle eest pidevalt palvetada ja tegutseda, et ühtsus sellisena, nagu Kristus seda soovib, tugevneks ja täiustuks. Seepärast palub Kristus isegi oma kannatamise tunnil, ning Ta ei lakka palumast Isa jüngrite üksmeele eest: „Et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis, et maailm usuks, et sina oled minu läkitanud“ (Jh 17:21). Soov taas kõigi kristlaste ühtsust saavutada on Kristuse and ja Püha Vaimu kutse (vrd UR 1). /2748/
§ 821. Sellele kutsele õigesti vastamiseks on vaja:
– Kiriku pidevat uuenemist suuremas ustavuses oma kutsumusele. See uuenemine on ühtsuse poole sammumise liikumapanev jõud (vrd UR 6);
– Südamete pöördumist, et pürgida Evangeeliumi järgivale elule (vrd UR 7), sest lahknemiste põhjuseks on truudusetus Kristuse annile; /827/
– ühine palve, sest südame pöördumine ja elu pühadus, mis on seotud eraviisilise ning avaliku palvega kristlaste ühtsuse eest, on terve oikumeenilise liikumise hingeks; seda võib õigusega nimetada vaimseks oikumenismiks“ (UR 8); /2791/
– vastastikune vennalik tundmaõppimine (vrd UR 9);
– usklike ja eelkõige preestrite oikumenismialane harimine (UR 10);
– teoloogide omavaheline arutelu ja erinevate kirikute ja koguduste kristlaste kohtumised (vrd UR 4; 9; 11);
– kristlaste koostöö inimeste teenimise erinevates valdkondades (vrd UR 12).
§ 822. „Mure ühtsuse taastamise pärast on kogu Kiriku, nii usklike kui ka karjaste ülesanne“ (UR 5). Kuid endale peab ka teadvustama, „et see kõigi kristlaste ühesainsas Kristuse Kirikus püha taasühendamise ettevõtmine ületab inimliku väe ja võimed“. Seetõttu paneme oma lootuse täielikult „Kristuse palvele Kiriku eest, Isa armastusele meie vastu ja Püha Vaimu väele“ (UR 24).
§ 823. „Kiriku usu aineks on see, et Kirik on hävimatult püha. Kristus, Jumala Poeg, keda koos Isa ja Püha Vaimuga „ainsana pühadeks“ ülistatakse, armastas Kirikut nagu oma Mõrsjat, andes tema eest iseenese, et teda pühitseda ja ühendas Kiriku enesega oma Ihuna ning täitis ta Jumala auks Püha Vaimuga“ (LG 39). Kirik on seega „Jumala püha rahvas“ (LG 12) ja tema liikmeid nimetatakse „pühadeks”“ (vrd Ap 9:13; 1 Kr 6:1; 16:1). /459, 796, 946/
§ 824. Kristuses ühendatud Kirikut pühitseb Kristus, Tema läbi ja Temas mõjub ta ka pühitsevalt. „Inimeste pühitsemine Kristuses ning Jumala ülistamine on eesmärgiks, millele on suunatud kõik ülejäänud Kiriku tegemised“ (SC 10). Kirikusse nimelt on Jumal seadnud „kogu õndsusvahendite külluse“ (UR 3). Temas „saavutame me Jumala armu abil pühaduse“ (LG 48). /816/
§ 825. „Kirik on juba maa peal varustatud tõelise, kuigi ebatäiusliku pühadusega“ (LG 48). Tal tuleb oma liikmetes täiuslikule pühadusele alles jõuda. „Varustatud sellisel hulgal ja nii suurte õndsusvahenditega, on Kristusesse uskujad, igaüks vastavalt oma kutsele, ametile ning seisusele, kutsutud Issanda poolt pühaduse täiuslikkusesse, nagu on täiuslik Isa ise“ (LG 11). /670, 2013/
§ 826. Armastus on pühaduse hing, milleks kõik on kutsutud: „Ta juhib ja hingestab kõiki õndsusvahendeid ning viib nad sihile“ (LG 42). /1827, 2658/
„Ma mõistsin, et juhul kui Kirik on erinevatest liikmetest koosnev Ihu, ei tohi sel puududa ka kõige hädavajalikum ja õilsam liige. Ma mõistsin, et tal peab olema armastusest hõõguv süda. Ma mõistsin, et vaid armastus suudab kõik ülejäänud liikmed tegutsema panna ja et juhul, kui ta kustub, lõpetaksid apostlid Evangeeliumi kuulutamise ning märtrid keelduksid lubamast oma verd valada … Ma mõistsin, et armastus hõlmab kõiki kutsumusi, et ta on kõik kõiges, et ta haarab kõiki aegu ja paiku … , ühesõnaga, et ta on igavikuline“ (Jeesuslapse-Thérèse, Autobiograafilised käsikirjad, B 3v). /864/
§ 827. „Samal ajal kui Kristus, „pühana, süütuna ning rüvetamatuna“ pattu ei tundnud, vaid tuli ainult rahva üleastumisi hüvitama, hõlmab Kirik omaenese süles patuseid, on ühtaegu püha ja alati puhastamist vajav, ta käib pidevalt patukahetsuse ja uuenemise teed“ (LG 8; vrd UR 3;6).Kõik Kiriku liikmed, ka tema ametikandjad, peavad tunnistama, et nad on patused (vrd 1 Jh 1:8-10). Kõigis kasvab aegade lõpuni Evangeeliumi hea külvi kõrval ka patu umbrohi (vrd Mt 13:2-30). Kirik ühendab patuseid inimesi, kes on küll haaratud Kristuse õndsusest, kuid ikka alles teel pühadusele: /1425-1429, 821/
„Kirik on püha ka siis, kui tema sees viibivad patused; tal ei ole elu väljaspool armu. Seal, kus Kiriku liikmed armus osalevad, saavad nad pühitsetud, kus nad aga sellest ära ütlevad, langevad nad pattu ning korratusse, mis tõkestab Kiriku pühaduse kiirgust. Seepärast ta kannatab ja parandab meelt, mistõttu tal on Kristuse Vere ning Püha Vaimu anni läbi meelevald oma poegi ja tütreid patusüüst taas vabastada“ (SPF 19).
§ 828. Kui kirik mõne uskliku pühaks kuulutab, tähendab see pidulikku teadaandmist, et too teostas voorusi kangelaslikul moel ning elas ustavuses Jumala armule. Kirik tunnistab, et temas asub pühaduse Vaimu vägi. Ta kinnitab usklike lootust, andes neile pühakud eeskujuks ning eestkostjaks (vrd LG 40; 48-51). „Pühakud on kirikuajaloo raskeimatel silmapilkudel alati olnud uuenemise lätteks“ (CL 16,3). „Pühadus on Kiriku apostelliku innukuse ja misjoneeriva väe salajane allikas ja eksimatu mõõdupuu“ (CL 17,3). /1173, 2045/
§ 829. „Samal ajal kui Kirik õndsaimas neitsi Maarjas on juba jõudnud täiusele, millel pole plekke ega kortse näevad Kristusesse uskujad veel vaeva, et pattu täielikult võita ning sel moel pühaduses kasvada / seepärast tõstavad nad oma silmad Maarja poole“ (LG 65). Temas on Kirik juba tervenisti püha. /1172, 972/
§ 830. Sõna „katoliiklik“ tähendab „kõikehõlmavat“ selles mõttes, et tegemist on „tervikuga“, „täielikuga“. Kirik on katoliiklik kahes mõttes:
Ta on katoliiklik seepärast, et temas on Kristus. „Kus on Kristus Jeesus, seal on katoliiklik Kirik“ (p. Ignatius Antiookiast, Epistula ad Smyrnaeos, 8,2). Temas on Peaga ühendatud Kristuse Ihu täielikult oma kuju saanud (vrd Ef 1:22-23), mistõttu ta saab Kristuselt nende „õndsusvahendite külluse“ (AG 6), mille Ta oma Kirikule tahtis anda: õige ja tervikliku usutunnistuse, täiusliku sakramentaalse elu ning apostellikku järjepidevust omava pühitsusliku teenimisameti. Selles põhjapanevas mõttes oli Kirik katoliiklik juba Nelipühi päeval (vrd AG 4) ning ta jääb selleks kuni Kristuse naasmise päevani. /795, 815-816/
§ 831. Ta on katoliiklik, kuna Kristus on ta tervele inimsoole läkitanud (vrd Mt 28:19): /849/
„Jumala uue rahva hulka on kutsutud kõik inimesed. Seetõttu peab see rahvas jääma üheks ja ainsaks ning levima üle terve maailma ning läbi kõikide aegade. Nõnda täidab ta Jumala tahtmist, kes lõi algusest peale inimloomuse ühtseks ning otsustas oma laialipillutatud lapsed kokku koguda … See universaalsuse omadus, mis märgistab Jumala rahvast, on Issanda enese and, mille abil katoliiklik Kirik pürgib tegusalt ja kindlameelselt selle poole, et koondada tervet inimkonda kõikide tema varadega ühes Vaimus Kristuse kui Pea alla“ (LG 13). /360, 518/
Iga osakirik on “katoliiklik”
§ 832. „Kristuse Kirik on tõeliselt kohalolev kõigis õigusjärgsetes kohalikes usklike kogudustes, mida oma karjastega seotuna Uues Testamendis samuti kirikuteks nimetatakse … Neisse kogutakse usklikud Kristuse Rõõmusõnumi kuulutamise läbi, neis pühitsetakse Issanda Õhtusöömaaja müsteeriumi … Neis kogudustes, isegi kui nad sageli on väikesed ja vaesed või hajutatud, on kohalolev Kristus, sest Tema väe läbi rajatakse üksainus, püha, katoliiklik ja apostellik Kirik“ (LG 26). /814, 811/
§ 833. Osakiriku – piiskopkonna (diötseesi või eparhia) – all mõistetakse kristlaste kogu, kes usu ja sakramentide kaudu on seotud apostellikku järjepidevust omava piiskopiga (vrd CD 11; CIC can. 368-369). Need osakirikud on „kujundatud kogu Kiriku eeskujul. Nende sees ja nendest koosneb üks ning üksainus katoliiklik Kirik“ (LG 23). /886/
§ 834. Osakirikud on sõna otseses mõttes katoliiklikud oma seotuse tõttu ühega neist: Rooma Kirikuga, kellele kuulub „eesistumine armastuses“ (p. Ignatius Antiookiast, Epistula ad Romanos, 1,1). „Selle Kirikuga peab tema erilise eelisseisundi tõttu nõustuma iga kirik, see tähendab usklikud kõikjal“ (p. Irenaeus, Adversus haereses, III,2,2; kinnitanud Vatikani I Kirikukogu: DS 3057). „Tõepoolest, alates hetkest, mil inimesekssaanud Sõna tuli meie juurde, pidasid ja peavad kõik kristlikud Kirikud terves maailmas siin (Roomas) asuvat kirikut baasiks ja aluseks, kuna Issanda tõotust mööda ei saa allilma väed temast eales jagu“ (p. Maximus Tunnistaja, Opuscula theologica et polemica: PG 91,137-140).
§ 835. „Hoidume sellest, et peame kogu Kirikut erinevate osakirikute summaks või nende enam-vähem lõdvaks liiduks. Issanda kavatsuse kohaselt on see oma kutsumuselt ja läkituselt universaalne Kirik, mis erinevates kultuuriruumides, sotsiaalsetes ja inimlikes kihistustes juurdudes võtab igas maailma osas erineva välise ilme ja erinevad väljendusvormid“ (EN 62). Kiriklike korralduste, liturgiliste riituste, teoloogilise ning vaimuliku pärandi rikkalik paljusus, mis on omane osakirikutele, „näitab jagamatu Kiriku katoliiklikkust eriti eredas valguses” (LG 23). /1202/
Kes kuuluvad katoliiklikusse Kirikusse?
§ 836. „Katoliikliku jumalarahva hulka … on kutsutud kõik inimesed. Erineval viisil kuuluvad temasse või on temaga seotud katoliiklastest usklikud, teised Kristusesse uskujad ning lõpuks kõik inimesed, keda kutsutakse Jumala armu läbi õndsusele“ (LG 13). /831/
§ 837. „Kiriku liikmeskonda kuuluvad täiel määral need, kes Kristuse Vaimu omades võtavad vastu kõik Kiriku korraldused ja kõik temas seatud õndsusvahendid ning on usutunnistuse, sakramentide ning kirikliku juhtimise ja osaduse sidemetega seotud paavsti ja piiskoppide poolt juhitava nähtava organismiga. Päästmist ei leia aga need, kes hoolimata sellest, et on liidetud Kiriku liikmeskonnaga, ei püsi armastuses ning viibivad Kiriku rüpes küll „ihulikult“, mitte aga „südame poolest“ (LG 14) /771, 815, 882/.
§ 838. „Nendega, keda ristitutena ehib kristlase nimi, kuid kes ei tunnista täielikku usku või ei hoia täielikku ühtsust Peetruse järeltulija all, tunneb Kirik end mitmel moel seotuna“ (LG 15). „Kes usub Kristusesse ning on õigel moel ristitud, on teataval, ehkki mitte täiuslikul viisil osaduses katoliku Kirikuga“ (UR 3). Seotus ortodokssete kirikutega on sedavõrd sügav, et „on vaid vähe puudu sellest, et jõuda täiusele, mis lubab üheskoos Issanda Euharistia pühitsemist“ (Paulus VI, kõne 14. detsembril 1975; vrd UR 13-18). /818, 1271, 1399/
Kirik ja mittekristlased
§ 839. „Need , kes pole Evangeeliumi vastu võtnud, on seotud jumalarahvaga mitmel erineval viisil“ (LG 16). /856/
Kiriku suhe juudi rahvaga. Kui Kirik Uue Testamendi rahvana süveneb omaenese müsteeriumi, avastab ta oma kokkukuuluvuse juudi rahvaga (vrd NA 4), „kelle esivanematega Jumal, meie Issand, kõigepealt kõneles“ (MR, Suur Reede: suur eestpalve 6). Erinevalt teistest mittekristlikest religioonidest on juudi usk juba vastuseks Jumala Ilmutusele Vanas Lepingus. Juudi rahva „päralt on lapseõigus ja auhiilgus ja lepingud ja seadustik ja jumalateenistus ja tõotused, kelle päralt on esiisad ja kelle seast Kristus on ihu poolest“ (Rm 9:4-5), sest „Jumal ei kahetse ju oma armuande ega kutsumist“ (Rm 11:29). /63, 147/
§ 840. Mis puutub tulevikku, siis pürgivad Vana ja Uue Lepingu Jumala rahvad sarnaste eesmärkide poole: Messia tulemisele (või taastulemisele). Ühel poolel oodatakse surnud ja ülestõusnud Messiat, keda tunnistatakse Issanda ning Jumala Pojana; teisel poolel oodatakse Messia tulekut aegade lõpul, kelle eripärad jäävad varjatuks – seda ootust saadab kahjuks aga Issanda mittetundmise või vääriti mõistmise draama. /674, 597/
§ 841. Kiriku suhtumine moslemitesse. „Õndsusnõu hõlmab ka neid, kes tunnistavad Loojat, nende seas eelkõige moslemeid, kes tunnistavad, et peavad kinni Aabrahami usust ning palvetavad koos meiega Ainujumala poole, kes on halastaja ning mõistab inimeste üle viimsel päeval kohut“ (LG 16; vrd NA 3).
§ 842. Kiriku seotus mittekristlike religioonidega seisneb eelkõige inimsoo ühises päritolus ja eesmärgis: /360/
„Nimelt on kõik rahvad üksainus kooslus ja neil on üksainus päritolu, kuna Jumal laseb kogu inimsugu terve maa peal elada; samuti on neil üksainus viimne eesmärk, Jumal, kelle ettehooldus, headuse tunnistused ja õndsusnõu hõlmab kõiki, kuni valitud … ühendatakse Pühas Linnas“ (NA 1).
§ 843. Kirik tunnustab teiste religioonide juures seda, et nad, kuigi „käsikaudu ja füüsiliste kujutluspiltide abil“, Jumalat otsivad. Ta on neile veel tundmatu, kuid lähedalasuv, kuna Tema annab kõikidele elu, hingamise ja kõik muu ning soovib, et kõik inimesed päästetaks. Seega käsitleb Kirik kõike religioonides leiduvat tõest ja head „kui ettevalmistust Rõõmusõnumile ning kui neile antut selle poolt … kes valgustab iga inimest, et sel viimselt oleks elu“ (LG 16; vrd NA 2; EN 53). /28, 856/
§ 844. Inimeste religioossetes hoiakutes ilmnevad ka nende Jumalakujutlust moonutavad piiratused ning eksitused: /29/
„Kurjast eksitatuna … muutusid inimesed tihtipeale oma mõtetes kõrgiks ning muutsid Jumala tõe valeks, teenides enam loodut kui Loojat, või siis on nad selles maailmas ilma Jumalata elades ja surres määratud lõplikule ahastusele“ (LG 16).
§ 845. Et taasühendada kõiki patu läbi lahutatud ja eksitusse viidud lapsi, tahtis Isa kõiki inimesi kutsuda oma Poja Kirikusse. Kirik on paigaks, kus inimesed peavad taas leidma oma ühtsuse ja õndsuse. Ta on „lepitatud maailm“ (p. Augustinus, Sermones, 96,7,9: PL 38,588). Ta on laev, „mis Püha Vaimu tuules sõidab kindlalt selles maailmas, täies purjes Issanda ristimasti all“ (p. Ambrosius, De virginitate, 18,118: PL 16,297B). Teise kirikuisade poolt armastatud kujundi kohaselt nähakse temas Noa laeva, milles ainsana võib uputusest pääseda (vrd juba 1 Pt 3:20-21). /30, 953, 1219/
„Väljaspool Kirikut pole päästmist“
§ 846. Kuidas tuleb mõista seda kirikuisade poolt sageli kasutatud kinnitust? Positiivselt formuleerituna tuvastab see, et igasugune õndsus tuleb Kristuselt, Kiriku Pealt, läbi Kiriku, kes on Tema Ihu:
„Pühakirjale ning Pärimusele toetudes õpetab (Kirikukogu), et palverännakul olev Kirik on õndsakssaamiseks hädavajalik. Kristus on nimelt ainus õndsuse vahendaja ja tee õndsusele. Ta saab meile kohalolevaks oma Ihus, Kirikus; kuivõrd Ta rõhutab aga usu ja ristimise hädavajalikkust, on Ta ühtaegu kinnitanud ka Kiriku hädavajalikkust, kuhu inimesed astuvad ristimise kui ukse kaudu. Seepärast ei saa päästetud need inimesed, kes teavad, et Jumal rajas katoliku Kiriku Jeesuse Kristuse läbi hädavajaliku vahendina, kuid ei soovi sellest hoolimata sinna astuda või selles püsida“ (LG 14). /161, 1257/
§ 847. See väide ei käi nende kohta, kes ilma omapoolse süüta ei tunne Kristust ega Kirikut:
„Need nimelt, kes ilma omapoolse süüta ei tunne Kristuse Evangeeliumi ega Kristuse Kirikut, kuid otsivad siira südamega Jumalat ja püüavad armu mõjul täita tegudes Tema tahet, mille nad on ära tundnud südametunnistuse käsu läbi, võivad saada päästetud“ (LG 16, vrd DS 3866-3872).
§ 848. „Kuigi Jumal võib juhatada inimesi, kes süüdimatult Evangeeliumi ei tunne, Talle teadaolevail teil usule, ilma milleta „on võimatu olla [Jumalale] meelepärane“ (Hb 11:6), on Kirikul ometi hädavajadus ja samal ajal püha õigus kuulutada Rõõmusõnumit kõigile inimestele“ (AG 7). /1260/
Misjon – Kiriku katoliiklikkusest tulenev nõue
§ 849. Misjonikohustus. „Saadetuna Jumala poolt rahvaste juurde, et ta oleks kõikihõlmavaks õndsuse sakramendiks, püüab Kirik omaenese katoliiklikkust iseloomust ja oma Rajaja poolt antud ülesandest lähtuvalt kuulutada kõigile inimestele Evangeeliumi“ (AG 1). „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teid käskinud. Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni“ (Mt 28:19-20). /738, 767/
§ 850. Misjoni allikas ja eesmärk. Issanda seatud misjonikohustuse lätteks on Kolmainsuse igavikuline armastus: „Palverännakul olev Kirik on olemuslikult misjonlik (see tähendab saadikuna teelolemist), kuna ta ise saab oma alguse Jumal Isa nõule vastavast Poja ja Püha Vaimu läkitusest“ (AG 2). Misjoni lõppeesmärgiks on lasta inimestel osa saada Isa ja Poja vahelisest osadusühtsusest, mis valitseb armastuse Vaimu sideme läbi (vrd RM 23). /257, 730/
§ 851. Misjoni liikumapanev jõud. Ammustest aegadest on Kirik ammutanud kohusetunnet ja väge oma misjoniagarusele Jumala armastusest kõikide inimeste vastu, „sest Kristuse armastus sunnib meid” (2 Kr 5:14; vrd AA 6; RM 11). Jumal soovib ju, „et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele“ (1 Tm 2:4). Jumal tahab, et kõik jõuaksid tõe tunnetamise läbi õndsusele. Õndsus peitub tões. Need, kes kuuletuvad Tõe Vaimu sisendustele, viibivad juba õndsuse rajal; Kirik aga, kellele see tõde on usaldatud, peab inimeste igatsusele vastu tulema ja selle neile tooma. Kuna Kirik usub Jumala kõikehõlmavat õndsusnõu, peab ta olema valmis misjoniks. /221, 429, 74, 217, 2104, 890/
§ 852. Misjoni teed. „Püha Vaim on tõesti kogu Kiriku läkituse peategelane“ (RM 21). Ta juhatab Kirikut misjoniteedel. Kirik jätkab „jätkab ja arendab läbi ajaloo Kristuse enda läkitust, kes oli saadetud vaestele Rõõmusõnumit tooma… Seepärast peab ta Kristuse Vaimu juhtimisel käima sama teed, mida mööda käis Kristus, nimelt vaesuse, kuulekuse, teenimise ja surmani ulatuva eneseohverduse teed, millest ta ülestõusmises võitjana väljus“ (AG 5). Sel viisil saab tõeks, et „märtrite veri on kristlaste seemneks“ (Tertullianus, Apologeticus, 50). /2044, 2473/
§ 853. Oma palverännakul kogeb aga Kirik ka seda, „kui sügav on kuristik tema poolt kuulutatava läkituse ning nende inimliku nõtruse vahel, kelle kätte Evangeelium on usaldatud“ (GS 43, 6). Vaid “meeleparanduse ja uuenemise teel“ (LG 8, vrd 15) käies ja „Risti kitsal rajal sammudes“ (AG 1) suudab jumalarahvas Kristuse kuningriiki levitada (vrd RM 12-20). „Kuid nõnda nagu Kristus viis oma lunastustöö täide vaesuses ja tagakiusamistes, nõnda on ka Kirik kutsutud käima sedasama teed, vahendamaks inimestele õndsuse vilju“ (LG 8). /1428, 2443/
§ 854. Oma läkitust täites „käib Kirik … oma teed koos terve inimkonnaga ning kogeb samasugust maist saatust nagu maailm, olles selles justkui haputaignaks ning samas justkui inimühiskonna hingeks, et seda Kristuses uuendada ning Jumala perekonnaks ümber kujundada“ (GS 40, 2). Seega nõuab misjon kannatlikkust. See algab Evangeeliumi kuulutamisega rahvastele ja gruppidele, kes veel Kristust ei usu (vrd RM 42-47); edasi tuleb asutada kristlikke kogudusi, mis peaksid olema „Jumala kohaloleku märgiks maailmas“ (AG 15) ning rajada kohalikke osakirikuid (vrd RM 48-49). Misjon nõuab inkulturatsiooni, mille kaudu Evangeelium juurutatakse rahvaste kultuuridesse (vrd RM 52-54) ning selles pole välistatud ka ebaõnnestumised. „Mis puutub inimestesse, kogukondadesse ja rahvastesse, tuleb Kirik nende juurde ja tungib neisse samm-sammu haaval, juhtides neid niiviisi katoliiklikku täiusesse” (AG 6). /2105, 204/
§ 855. Kiriklik misjon nõuab püüdlemist kristlaste ühtsusele (vrd RM 50). „Just kristlaste lõhestatus takistab Kirikul temale omast katoliiklikkuse täiust mõjusaks tegemast nendes inimestes, kes küll ristimise läbi tema juurde kuuluvad, ent on täielikust osadusest temaga lahus. Jah, seetõttu on sageli ka Kirikul enesel raskem oma katoliiklikkuse täiust elu tegelikkuses igast küljest ilmsiks teha“ (UR 4). /821/
§ 856. Misjonitegevus nõuab ka lugupidavat dialoogi nendega, kes Evangeeliumi veel vastu ei võta (vrd RM 55). Sellest dialoogist võivad kasu saada ka usklikud, õppides paremini tundma kõike seda, „mida justkui Jumala varjatud kohaloleku tingimustes paganate juures tõe ja armu osas juba leida võib“ (AG 9). Kui usklikud kuulutavad Rõõmusõnumit neile, kes seda veel ei tunne, teevad nad seda selleks, et tugevdada, täiendada ja ülendada seda tõest ja head, mida Jumal on inimestele ja rahvastele kinkinud, ning et neid inimesi puhastada eksitustest ja kurjusest „Jumala auks ja Saatana häbistuseks ning inimeste õndsuseks“ (AG 9). /839, 843/
§ 857. Kirik on apostellik, kuna ta on rajatud apostlitele, ning seda kolmes mõttes: /75/
– Ta on ja jääb rajatuks „apostlite alusele“ (Ef 2:20; vrd Ilm 21:14), Kristuse enda välja valitud ja läkitatud saadikutele (vrd Mt 28:16-20; Ap 1:8; 1 Kr 9:1; 15:7-8; Gl 1:1);
– Temas elava Vaimu toetusel säilitab ta apostlitelt saadud õpetuse (vrd Ap. 2:42), usupärandi ja terved põhimõtted ning annab need edasi (vrd 2 Tm 1:13-14); /171/
– Kuni Kristuse taastulemiseni õpetavad, pühitsevad ja juhivad teda apostlid – ja nimelt need, kes on nende järglased karjaseametis, see tähendab, piiskoppide kolleegium, „kellele on toeks preestrid, ühtsuses Peetruse järeltulija, Kiriku Ülemkarjasega“ (AG 5). /880/
„Sina oled igavikuline Karjane, kes ei jäta oma karja maha; sa hoiad teda kõikidel aegadel oma pühade apostlite läbi. Sa andsid nad Kirikule karjasteks, et nad teda juhiksid kui sinu Poja asemikud“ (MR, apostlite prefatsioon). /1575/
Apostlite läkitus
§ 858. Jeesus on Isa läkitatu. Otse oma tegevuse algul „kutsus ta enese juurde, keda ta ise tahtis … ja ta seadis kaksteist, … et need oleksid temaga ja et ta võiks nad läkitada kuulutama“ (Mk 3: 13-14). Seega on nad Tema saadikud (kreeka keeles apostoloi). Nende läbi jätkab Ta oma läkitust: „Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid!“ (Jh 20:21; vrd Jh 13:20; 17:18). Apostlite teenistus jätkab Kristuse läkitust: „Kes teid vastu võtab, võtab vastu minu“, ütleb Ta kaheteistkümnele (Mt 10:40; vrd Lk 10:16). /551, 425, 1086/
§ 859. Jeesus lülitab apostlid Isalt saadud läkitusse. Nagu „Poeg ei saa midagi teha iseenesest“ (Jh 5:19.30), vaid saab kõik Isalt, nii ei saa Jeesuse läkitatavad teha midagi ilma Temata (vrd Jh 15:5), kellelt nad saavad misjoniülesande ning väe seda täide viia. Seega teavad Kristuse apostlid, et nad omavad Jumala antud meelevalda kui „uue lepingu teenijad“ (vrd 2 Kr 3:6), „Jumala abilised“ (vrd 2 Kr 6:4), „Kristuse käskjalad“ (2 Kr 5:20) ning „Kristuse sulased ja Jumala saladuste majapidajad“ (1 Kr 4:1). /876/
§ 860. Apostlite läkituses sisaldub teatud mitteülekantav ülesanne: olla Issanda ülestõusmise tunnistajaks ning Kiriku vundamendiks. Samas peitub selles ka ülekantav ülesanne. Kristus tõotas neile, et jääb nende juurdekuni aegade lõpuni (vrd Mt 28:20). Seepärast „kestab see jumalik läkitus, mille Kristus usaldas apostlitele … aegade lõpuni, kuna Evangeelium, mida nad edasi annavad, on kõigil aegadel Kirikule kogu tema elu aluseks. Seepärast … kandsid apostlid hoolt endile järeltulijate seadmise eest“ (LG 20). /642, 765, 1536/
Piiskopid on apostlite järeltulijad
§ 861. Apostlid „kandsid oma läkituse üle oma vahetutele kaastöölistele, et nendele usaldatut pärast nende surma jätkataks ning andsid neile testamendina ülesande nende poolt alustatu täiusele viia ja kinnitada ning panid neile südamele hooldada tervet karja, Jumala Kirikut, kuhu Püha Vaim neid oli paigutanud. Seetõttu seadsid nad sellised mehed ja andsid siis korralduse, et pärast nende lahkumist teised läbiproovitud mehed nende teenistuse üle võtaksid” (LG 20; vrd Rooma Clemens, Epistula ad Corinthios, 42; 44). /77, 1087/
§ 862. „Nagu kestab aga edasi amet (ld munus), mille Issand ainulaadsel viisil apostlite eestseisjale Peetrusele usaldas ning mis tema järeltulijatele üle kanduma pidi, nii kestab Kirikus edasi ka apostlite karjaseamet, mida peab katkematult täitma piiskoppide püha seisus.“ Seepärast õpetab Kirik, „et piiskopid on jumaliku seadmise kohaselt Kiriku karjastena apostlite kohale asunud; kes neid kuulab, kuulab Kristust ja kes neid põlgab, põlgab Kristust ja seda, kes Kristuse läkitas“ (LG 20). /880, 1556/
Apostolaat
§ 863. Kogu Kirik on apostellik selles mõttes, et ta jääb püha Peetruse ning apostlite järeltulijate kaudu usu ja elu osadusse oma lähteallikaga. Kogu Kirik on apostellik ka selles mõttes, et ta on tervesse maailma „läkitatud“. Ehkki erinevatel viisidel, osalevad selles läkituses kõik Kiriku liikmed. „Kristlik kutsumus on oma loomuselt kutsumus apostolaadiks.“ „Apostolaadi“ all mõistetakse „igasugust müstilise Ihu tegevust“, mis on suunatud sellele, et „levitada Kristuse kuningriiki … üle terve maailma“ (AA 2). /900, 2472/
§ 864. „Kuna Kristus, olles Isast läkitatud, on terve Kiriku apostolaadi läte ja alge“, on ilmne, „et apostolaadi viljakus“ – nii pühitsetud ametikandjate kui ilmikute puhul – „sõltub nende elavast ühendusest Kristusega“ (AA 4; vrd Jh 15:5). Vastavalt kutsumusele, ajastu nõuetele ning Püha Vaimu andidele võib see apostolaat võtta väga erinevaid vorme. Alati aga on armastus, mida ammutatakse eelkõige Euharistiast, „justkui terve apostolaadi hingeks“ (AA 3). /828, 824, 1324/
§ 865. Kirik on üksainus, püha, katoliiklik ja apostellik oma sügavaimas, viimses identiteedis, kuna temas eksiteerib juba „taevariik“, „Jumala Riik“ (vrd Ilm 19:6); temas viiakse see ka aegade lõpus täiusele. „Jumala kuningriik“ saabus Kristuse isikus (vrd Ilm 19:6) ning kasvab salapärasel viisil nende südameis, kes Temasse kuuluvad, kuni lõpuaja täiusele jõudmiseni. Siis kogutakse kõik inimesed, kes on Tema poolt lunastatud ja Temas saanud pühaks ja laitmatuks Jumala ees, ainsaks Jumala rahvaks „Talle naisena“ (Ilm 21:9), ja „pühasse Jeruusalemma, mis on alla tulemas taevast Jumala juurest, millel on Jumala auhiilgus“ (Ilm 21:10-11). „Ja linna müüril on kaksteistkümmend aluskivi ning nende peal Talle kaheteistkümne apostli nimed“(Ilm 21:14). /811, 541/
LÜHITEKSTID
§ 866. Kirik on üksainus: tal on vaid üksainus Issand, ta tunnistab ühtainust usku, lähtub ühestainsast ristimisest, on üksainus Ihu, saab Vaimu üheltainsalt Jumalalt üheksainsaks lootuseks (vrd Ilm 19:6); kui see on kord täitunud, ületatakse kõik lahknevused.
§ 867. Kirik on püha: tema rajajaks on püha Jumal; Kristus, tema Peig, ohverdas end tema eest, et teda pühitseda; teda elustab Pühaduse Vaim. Temasse kuuluvad küll ka patused, kuid „patustest koosnedes on ta ise pattudest vaba“. Tema pühadus kiirgab pühakutes; Maarjas on ta juba täiuslikult püha.
§ 868. Kirik on katoliiklik: ta kuulutab terviklikku usku; ta omab ning jagab õndsusvahendite täiuslikku küllust; ta on läkitatud kõikide rahvaste juurde; ta pöördub kõikide inimeste poole; ta hõlmab kõiki aegu. „Kirik on oma olemuselt misjonlik” (AG 2).
§ 869. Kirik on apostellik: ta on rajatud kindlale alusele: „Talle kaheteistkümnele apostlile“ (Ilm 21:14); ta on hävimatu (vrd Mt 16:18); teda hoitakse ilmeksimatult tões; Kristus juhib teda Peetruse ja teiste apostlite kaudu, kes oma järeltulijates, paavstis ja piiskoppide kolleegiumis, on Kirikus kohal.
§ 870. „Üksainus Kristuse Kirik, mida me usutunnistuses tunnistame kui ühtainsat, püha, katoliiklikku ja apostellikku, … püsib katoliku Kirikus, keda juhib Peetruse järeltulija koos temaga osaduses viibivate piiskoppide kolleegiumiga, ehkki ka väljaspool tema organismi leidub mitmeid pühitsuse ja tõe elemente“ (LG 8).
§4. Usklikukristlased – hierarhia, ilmikud, püendunordud
§ 871. „Usklikud on need, kes on ühendatud ristimise läbi Kristuse Ihusse ühendatud, tehtud Jumala rahvaks tehtud ja osalevad seeläbi omal moel Kristuse preesterlikus, prohvetlikus ning kuninglikus ametis osalevad. Vastavalt igaühe seisusele on nad kutsutud kutsumuse teostama seda kutsumust, mille Jumal on andnud Kirikule maailmas täideviimiseks“ (CIC, can. 204, paragrahv 1; vrd LG 31). /1268 – 1269; 782 – 786/
§ 872. „Taassünni tõttu Kristuses on kõik usklikud tõeliselt võrdsed oma väärikuse ja tegevuse poolest ning vastavalt igaühe seisundile ja ülesandele osalevad kõik Kristuse Ihu ehitamisel“ (CIC, can 208; vrd LG 32). /1934, 794/
§ 873. Isegi erinevused, mis Issanda tahtel Tema Ihu liikmete seas esinevad, teenivad Kiriku ühtsust ja läkitust. Sest „Kirikus eksisteerib on erinev teenimineste erinevus, kuid ühtne läkitus on ühtne. Apostlitele ja nende järeltulijatele usaldas Kristus ameti õpetada, pühitseda ning juhtida Tema nimel ja Tema meelevallaga õpetada, pühitseda ning juhtida. Kuid ka ilmikud, kes samuti osalevad Kristuse preesterlikus, prohvetlikus ja kuninglikus ametis, teostavad oma osa terve Jumala rahva läkituses Kirikus ja maailmas“ (AA 2). „Mõlemas grupis (vaimulikud ja ilmikud) leidub usklikke, kes … evangeelsete nõuannete tunnistamise kaudu … pühenduvad Jumalale ja teenivad Kiriku õndsusläkitust“ (CIC, can. 207, §par. 2). /814, 1937/
Milleks on vaja kiriklikku ametit?
§ 874. Kristus ise on kirikliku ameti algataja/rajaja. Ta seadis selle sisse ja andis selleletalle meelevalla, läkituse, suunitluse ja eesmärgi. /1544/
„Et karjatada Jumala rahvast ja seda pidevalt rohkendada, seadis Issand Kristus oma Kirikus sisse mitmesugused terve Ihu heaolule suunatud pühad ametid. Teenijad, kes kasutavad püha meelevalda, teenivad oma vendi, et kõik, kes Jumala rahva sekka kuuluvad, … õndsusele jõuaksid“ (LG 18).
§ 875. „Kuidas nad siis saaksid appi hüüda teda, kellesse nad ei ole uskunud? Aga kuidas nad saaksid uskuda sellesse, kellest nad ei ole kuulnud? Kuidas nad saaksid kuulda ilma kuulutajata? Kuidas aga saadaks kuulutada, kui ei olda läkitatud?“ (Rm 10:14-15). Mitte ükski üksikisik ega kogudus, ei saa iseendale Evangeeliumi kuulutada. „Järelikult, usk tuleb kuulutusest, kuulutus aga Kristuse sõna kaudu“ (Rm 10:17). Keegi ei saa ka iseenesele anda Evangeeliumi kuulutamise ülesannet ja meelevalda. Issanda poolt läkitatu ei räägi ega tegutse iseenese, vaid Kristuse autoriteedist,; ta ei kõnele kogudusele mitte ühena selle liikmetest, vaid Kristuse nimel. Keegi ei saa ka iseenesele armu jagada, see peab olema kingitud ja pakutud. See eeldab armu teenijaid (ld ministri), kes on Kristuselt saanud selleks täiseliku meelevalla. Temalt saavad piiskopid ja preestrid oma läkituse ja püha meelevalla tegutseda „Kristuse kui Pea isikus“ (in persona Christi Capitis) ja diakonid võime teenida osaduses oma piiskopi ja preestritega Jumala rahvast liturgilises, sõna ja armastuse teenistuses. Seda ametit, milles Kristuse poolt läkitatud teevad ja annavad Jumala armust seda, mida nad iseendast teha ega anda ei saa, nimetab kiriklik pärimus „sakramendiks“. Teenimisametit antakse Kirikus edasi erilise sakramendi läbi. /166, 1548, 1536/
§ 876. Kirikliku ameti sakramentaalse loomusega tihedas seesmises kooskõlas on tema teeniv iseloom. Kuna ametikandjad sõltuvad täielikult Kristusest, kes annab neile läkituse ja meelevalla, on nad tõelised „Kristuse sulased“ (Rm 1:1), järgides Kristuse eeskuju, kes võttis meie eest vabatahtlikult „orja kuju“ (Fl 2:7). Kuna sõna ja arm, mille teenijad nad on, ei pärine neilt, vaid Kristuselt, kes on need teiste tarvis nende kätte usaldanud, tuleb neil vabatahtlikult olla teiste ori (vrd 1 Kr 9:19). /1551, 427/
§ 877. Samal moel kuulub kirikliku teenimisameti sakramentaalse loomuse juurde selle kollegiaalne iseloom. Juba oma tegevuse alguses seadis Issand Jeesus kaksteist apostlit, et nad oleksid „uue Iisraeli võrseks ja samas püha hierarhia algeks“ (AG 5). Üheskoos välja valitutena, läkitatakse nad üheskoos ka välja; nende vennalik üksmeel teenib kõigi usklike vennalikku osadust; nad on ühtaegu nii peegelduseks kui tunnistuseks kolme jumaliku isiku ühtsusest (vrd Jh 17:21-23). Seepärast teenibostab iga piiskop oma teenimist piiskoppide kolleegiumi raames, osaduses Rooma piiskopi, püha Peetruse järeltulija ja kolleegiumi peaga; samal moel teenivadostavad preestrid piiskopi juhtimisel oma teenimist diötseesi preesterkonna raames. /1559/
§ 878. Kirikliku teenimisameti sakramentaalse loomuse juurde kuulub lõpuks selle personaalne iseloom. Kuigi Kristuse teenrid tegutsevad osaduses, tegutsevad nad samal ajal personaalselt. Igaüht kutsutakse isiklikupersonaalselt: „Sina järgne mulle!“ (Jh 21:22; vrd Mt 4:19.21; Jh 1:43), et ta oleks nende ühise läkituse raames personaalseks tunnistajaks, kes on Läkitaja ees personaalselt isiklikult vastutav. Ta on tegev „Kristuse isikus“ ja isikute heaks: „Mina ristin sind …“, „Mina mõistan sind … pattudest lahti.“. /1484/
§ 879. Seega on sakramentaalne teenimisamet Kirikus ühtaegu nii kollegiaalse kui personaalse iseloomuga teenistus, mida teostatakse Kristuse nimel. Seda kinnitavad piiskoppide kolleegiumi suhted oma peaga, püha Peetruse järeltulijaga, ning samuti piiskopi pastoraalne vastutus oma osakiriku ja piiskoppide kolleegiumi ühine hool kogu Kiriku eest.
Piiskoppide kolleegium ja paavst, selle pea
§ 880. Kui Kristus kutsus kaksteist apostlit, „seadis ta nad omalaadseks kolleegiumiks ehk jäävaks koosluseks, mille etteotsa Ta seadis nende seast valitud Peetruse“ (LG 19). „Nii nagu Issanda korraldusele vastavalt moodustasid püha Peetrus koos ja ülejäänud apostlidtega moodustasid üheainsa apostelliku kolleegiumi, nii on omavahel seotud ka Rooma piiskop, Peetruse järeltulija, ja piiskopid, apostlite järeltulijad“ (LG 22; vrd CIC, can. 330). /552, 862/
§ 881. Issand seadis oma Kiriku kaljuks üksnes Siimoni, kelle Ta nimetas Peetruseks (kr k. „kalju“). Ta andis Peetrusele üle Kiriku võtmed (vrd Mt 16:18-19) ning määras ta terve oma karja karjaseks (vrd Jh 21:15-17). „On aga kindel, et too sidumise ja vallandamise amet, mis anti Peetrusele, anti ka oma peaga osaduses oleviibivale apostlite kolleegiumile“ (LG 22). See Peetruse ja kõigi teiste piiskoppide karjaseamet on üks Kiriku põhialustest. Seda teostavadtakse jätkuvalt piiskopidpide poolt pidevalt edasi paavsti eesõiguse all. /553, 642/
§ 882. Paavst, Rooma piiskop ning Püha Peetruse järeltulija, on „nii piiskoppide kui ka usklike paljususele ühtsuse püsiv ja nähtav printsiip ja vundament“ (LG 23). „Rooma Ppiiskopile kuulub tema ameti väel, nimelt Kristuse asemikuna ja kogu Kiriku karjasena, täielik, ülim ning kõikehõlmav meelevald Kirikus, mida ta igal ajal vabalt võib teostada võib“ (LG 22; vrdl. CD 2; 9). /834, 1369, 837/
§ 883. “Piiskoppide kolleegium või ka piiskoppide kogu omab aga meelevalda vaid siis, … kui teda käsitletakse koos oma pea, Rooma piiskopiga”. Sel tingimusel on see kolleegium “samuti kõrgeima ja täieliku meelevalla kandja terve Kiriku üle… Kuid seda meelevalda saab ta rakendada vaid Rooma piiskopi heakskiidul“ (LG 22; vrd CIC, can. 336).
§ 884. „Meelevalda kogu Kiriku üle teostab piiskoppide kolleegium pidulikul viisil oikumeenilisel kirikukogul“ (CIC, can. 337, §par. 1). „Eales pole kirikukogu oikumeeniline, kui Peetruse järeltulija seda sellisena ei kinnita või vähemalt sellega ei nõustu“ (LG 22).
§ 885. „Kuivõrd see kolleegium koosneb paljudest, esindab ta Jumala rahva mitmepalgelisust ja universaalsust, kuivõrd ta aga on kogunenud ühe pea alla, väljendab ta Kristuse karja ühtsust“ (LG 22).
§ 886. „Iga piiskop eraldi on aga oma osakirikus ühtsuse nähtavaks printsiibiks ja vundamendiks“ (LG 23). Sellistena „teostavad (nad) oma karjaseametit nende kätte usaldatud Jumala rahva osa üle“ (LG 23), milles neid aitavad preestrid ja diakonid. Piiskoppide kolleegiumi liikmetena aga kannab igaüks neist hoolt ka kõikide kirikute eest (vrd CD 3). Seda teostavad piiskopid esmajoones seeläbi, „et nad kannavad hästi hoolt oma kiriku kui kogu Kiriku osa eest“. Seeläbi aitavad nad „mõjusalt kaasa terve Müstilise Ihu heaolule, mis on üksikutest kirikutest koosnev Ihu” (LG 23). See hool peab esmajoones hõlmama vaeseid (vrd Gl 2:10), usu pärast tagakiusatuid kui kaning terves maailmas tegutsevaid misjonäre. /1560, 833, 2448/
§ 887. Naabritest ja kultuurilt ühtsed osakirikud moodustavad kirikuprovintse või ka suuremaid üksusi, mida nimetatakse patriarhaatideks või regioonideks (vrd Apostlite Kaanonid, 34). Nende üksuste piiskopid võivad koguneda provintsiaalsetele sinoditele või kirikukogudele. „Samal moel võivad tänapäeval piiskoppide konverentsid anda oma mitmekesist viljakat osamitmel viisil ja viljakalt kaasa aidata sellelesse, et kollegiaalne meelsus leiaks konkreetse väljundi“ (LG 23).
Õpetusamet /85-87, 2032-2040/
§ 888. Koos kaastöölistest preestritega on piiskoppide „esmaseks ülesandeks … kõigile Jumala Rõõmusõnumi kuulutamine” (PO 4), nagu Issand seda käskis (vrd Mk 16:15). Nad on „usu heeroldid, kes uusi jüngreid Kristuse juurde juhatavad, ja autentsedtõelised, see tähendab Kristuse meelevallaga varustatud õpetajad“ (LG 25). /2068/
§ 889. Säilitamaks Kirikus apostlite poolt edasiantudtatud õpetuse puhtust, tahtis Kristus, kes on ju ise Tõde, et Kirik saaks osa Tema eksimatusest. „Üleloomuliku usuvaistu“ kaudu hoiab Jumala rahvas Kiriku elava Õpetusameti juhtimisel usust vääramatult kinni (vrd LG 12, DV 10). /92/
§ 890. Õpetusameti ülesande loomus on seotud selle Lepingu lõpliku iseloomuga, mille Jumal ja Kristus oma rahvaga sõlmisid. Õpetusamet peab rahvast kaitsma segaste õpetuste ning usunõtruse eest ning andma objektiivse võimaluse eksimusteta tunnistada tõelist usku. Õpetusameti pastoraalseks ülesandeks on valvata selle üle, et Jumala rahvas jääks vabastavassekstegevasse tõesse. Selle ülesande täitmiseks andis Kristus karjastele usu- ja kõlblusküsimustes eksimatuse karisma. Seda karismat on võimalik teostada mitmel moel: /81, 1785/
§ 891. „Seda eksimatust …omab oma ameti alusel Rooma piiskop, piiskoppide kolleegiumi pea,, kui ta kõigi kristlaste ülemkarjase ning -õpetajana oma vendi usus kinnitab, kuulutades definitiivse aktiga mingit usu või kõlbluse valdkonda kuuluvat õpetust. Kirikule tõotatud eksimatus kuulub ka piiskoppide kolleegiumile, kui ta koos Peetruse järeltulijaga tegutseb kõrgeima Õpetusameti ülesannetes“ ja, seda eelkõige oikumeenilisel kirikukogul (LG 25; vrd Vatikani I Kirikukogu: DS 3074)). Kui Kirik oma kõrgeima Õpetusameti läbi mõnd tõde „Jumalast ilmutatuna“ (DV 10) ning Kristuse õpetusena uskumiseks esitab, tuleb usklikel „sellised definitsioonid usukuulekuses omaks võtta“ (LG 25). Eksimatus hõlmab tervet jumaliku iIlmutuse varamut (vrd LG 25).
§ 892. Jumalik toetus kingitakse Peetruse järeltulijaga osaduses õpetavatele apostlite järeltulijatele ning erilisel viisil Rooma piiskopile, kogu Kiriku ülemkarjasele, ning seda ka juhul, kui nad ei esita küll eksimatut definitsiooni ning eiega väljendu „definitiivselt“, kuid oma korralist Õpetusametit teostades esitavad uskumiseks õpetuse, mis juhib Ilmutuse paremale arusaamisele usu ja kõlbluse küsimustes. Sellisele autentsele õpetusele peavad usklikud “avaldama oma mõistuse ja tahtega religioosset kuulekust” (LG 25), mis erineb küll usukuulekusest, on aga sellele toeks.
Pühitsusamet
§ 893. Piiskop on piiskopkonnas ka „ülempreesterliku armu haldaja, seda eriliselt Euharistia puhul, mida ta ise pühitseb ise või laseb seda pühitseda preestritel, oma kaastöölistel pühitseda laseb“ (LG 26). Euharistia on ju osakiriku elu kese. Piiskop ja preestrid pühitsevad Kirikut oma palve ja töö, sõna ning sakramentide teenimisega. Nad pühitsevad teda oma eeskujuga, mitte „nagu isandad liisuosade üle, vaid olles karjale eeskujuks” (1 Pt 5:3). Sel moel „saavutavad nad koos neile usaldatud karjaga igavese elu“ (LG 26). /1561/
Juhtimisamet
§ 894. „Piiskopid juhivad neile usaldatud osakirikuid Kristuse asemike ja läkitatutena nõu, julgustamise ning eeskuju kaudu, kuid ka autoriteedi ja püha meelevallaga“ (LG 27). Seda autoriteeti peavad nad aga teostama koguduse ülesehitamise teenimise vaimus, mis on ka tema Õpetaja Vaim (vrd Lk 22:26-27). /801/
§ 895. „Meelevald, mida nad Kristuse nimel isiklikult teostavad, on isiklik, korraline ning vahetu, kuigi teostamist juhib viimse instantsina Kiriku kõrgeim autoriteet“ (LG 27). Kuid piiskoppides ei tohi näha paavsti vikaare,. Paavsti kelle korraline ja vahetu autoriteet, mis hõlmab tervet Kirikut, ei kaota, vaid kinnitab ja kaitseb piiskoppide autoriteeti. Küll on nende autoriteet teostatav vaid osaduses kogu Kirikuga paavsti juhtimisel. /1558/
§ 896. Oma karjaseameti teostamisel tuleb piiskopil eeskujuks ja „kujundajaks“ võtta Hea Karjane. Tundes oma nõrkusi, suudab ta „kaasa tunda neile, kes viibivad teadmatuses ja eksituses. Ta ei tohi keelduda oma alluvate ärakuulamisest, keda ta hoidku nagu oma tõelisi lapsi … Usklikud peavad aga püsima ühenduses oma piiskopiga, nii nagu Kirik Jeesuse Kristusega ning Jeesus Kristus Isaga“ (LG 27). /1550/
“Järgnege kõik piiskopile nagu Jeesus Kristus Isale, ja oma preestritele nagu apostlitele; aga diakoneid austage nagu Jumala käsku! Keegi ei tohi ilma piiskopita teha midagi Kirikusse puutuvat” (p. Ignatius Antiookiast, Epistola ad Smyrnaeos, 8,1).
§ 897. „Ilmikute all mõistetakse siin kõiki usklikke kristlasi, välja arvatud pühitsetud vaimulikuseisuse ja Kiriku poolt tunnustatud ordude liikmed, seega usklikke kristlasi, kes ristimisel Kristuse Ihusse liidetutena ning Jumala rahva hulka võetutena on omal viisil osalisteks saanud Kristuse preesterlikus, prohvetlikus ja kuninglikus ametis ning teostavad oma osale vastavalt kogu kristliku rahva läkitust Kirikus ja maailmas“ (LG 31). /873/
Ilmikute kutsumus
§ 898. „Ilmikute ülesandeks on neile omase kutsumuse alusel otsida Jumala riiki, kandes hoolt ajalike asjade eest ning juhtides neid Jumalale meelepärasel viisil … Nende eriliseks ülesandeks on niisiis kõiki neid ajalikke asju, millega nad on tihedalt seotud, selliselt valgustada ja korraldada, et nad toimuksid ja edeneksid alati vastavaltuses Kristuse tahtelega ja ning teeniksid Looja ning ja Lunastaja suuremat au“ (LG 31). /2105/
§ 899. Kristlastest ilmikute initsiatiiv algatus on eriti hädavajalik, kui on tegemist on teede viiside ja vahendite leidmisega, et viiamaks ühiskondlikke, poliitilisi ja majanduslikke olusid kooskõlla kristliku usu ja elu nõuetega. See panus kuulub iseenesestmõistetava osana Kiriku ellu: /2442/
“Usklikud ilmikud asuvad Kiriku elu eesliinil. Nende kaudu toimib Kirik inimühiskonna eluprintsiibina. Seepärast peavad nemad ja eelkõige nemad üha selgemalt teadvustama, et nad mitte ainult ei kuulu Kirikusse, vaid et nad ise ongi Kirik, see tähendab, paavsti kui kogu Kiriku pea ja temaga osaduses püsivate piiskoppide juhitud usklike kogu terves maailmas. Nemad ongi Kirik” (Pius XII, kõne 20. veebruaril 1946: tsiteerintud Johannes Paulus II poolt, CL 9).
§ 900. Ilmikud nagu kõik usklikud, on ristimise ja konfirmatsiooni jõul saanud Jumalalt ülesande apostolaadiks. S; seetõttu on neil õigus ja kohustus kas üksikult või koos teistega töötada selle nimel, et inimesed terves maailmas õpiksid tundma jumalikku õndsussõnumit tundma õpiksid ja selle vastu võtaksid selle vastu. See kohustus on veel tungivam juhul, kui inimesed üksnes nende kaudu saavad kuulda Evangeeliumi kuulda ja Kristust tundma õppida Kristust õppida võivad. Kiriklikes ühendustes on ilmikutenende tegevus sedavõrd hädavajalik, et hingekarjaste apostolaat ilma nendeta enamasti täit mõjusustvilja ei kannasaavuta. /863/
Ilmikute osalemine Kristuse preesterlikus ametis
§ 901. „Kristusele pühitsetutena ja Püha Vaimuga võitutena on ilmikud imelisel viisil kutsutud ja varustatud selleks, et neist lähtuksid üha küpsemad Vaimu viljad. Kõik nende teod, palved ja apostellikud ettevõtmised, abielu ja perekonnaelu, igapäevane töö, füüsiline ja vaimne puhkus, kui need toimuvad Vaimus, ja isegi eluraskused, juhul, kui neid kannatlikult talutakse, muutuvad Jeesuse Kristuse läbi Jumalale meelepäraseks ohvriks, mis tuuakse Euharistia pühitsemisel koos Issanda Ihuga ülimas aupaklikkuses Isale. Nõnda pühitsevad ka ilmikud, seeläbi et nad kõikjal pühalt tegutsemise läbivad, kogu maailma Jumalale“ (LG 34; vrd LG 10). /784, 1268, 358/
§ 902. Pühitsemise teenistuses on eriline “osa vanematel, kuivõrd nendead teostavad abielu on kristlikus vaimus ning nad kannavad hoolt oma laste kristliku kasvatuse eest” (CIC, can 835, §par. 4).
§ 903. Vajalike eelduste olemasolu korral võib ilmikuid kasutada lektorite või akolüütidena (vrd CIC, can. 230, §par. 1). „Seal, kus seda nõuavad Kiriku vajadused, ja Kirikul nendeks teenistusteks seatud inimesed puuduvad, võivad ka ilmikud, isegi juhul, kui nad ei ole lektorid või akolüüdid, õiguslikke ettekirjutusi arvesse võttes täita teatavaid nende ülesandeid täita, nimelt sõna teenistusel, liturgilise palve juhatamisel, ristimisel ning ka pPüha Kommuniooni eeskirjadekohasel jagamisel“ (CIC, can. 230, par. 3). /1143/
Osalemine Kristuse prohvetlikus ametis
§ 904. „Kristus, suur prohvet … ei täida … oma prohvetlikku ametit mitte ainult hierarhia … vaid ka ilmikute läbi, keda Ta seetõttu seab tunnistajateks ja varustab nad usumeele ja sõna armuga“ (LG 35). /785, 92/
“Juhendamist, mis usupöördumisele viib … võib tehaostada ka iga jutlustaja ning isegi iga usklik” (p. Aquino Thomas, Summa theologiae, III,71,4, ad 3).
§ 905. Ilmikud teostavad oma prohvetlikku läkitust ka evangelisatsiooni kaudu, „et Kristuse sõnum nende elu tunnistuse ja sõna kaudu avalikult teatavaks saaks“. Ilmikute puhul saab selline evangelisatsioon „eripärase värvingu ja erilise mõjususe seetõttu, et seda tehostatakse maailmale omastes tavalistes tingimustes“ (G 35). /2044/
See apostolaat „ei seisne ainult oma eluga tunnistamises. Tõeline apostel otsib võimalusi ka oma sõnaga Kristust kuulutada, olgu uskumatutele, … olgu usklikele“ (AA 6; vrd AG 15). /2472/
§ 906. Ilmikutest usklikud, kes on selleks võimelised ja kel onomavad vastavat haridust,, võivad osaleda katehheetilises juhendamises (vrd CIC, cann. 774; 776, 780),; teoloogiliste teaduste õpetamises (vrd CIC, can. 229) kui ja ka massiteabevahendite kasutamisel (vrd CIC, can. 873, §par. 1). /2495/
§ 907. „Vastavalt oma teadmistele, kompetentsile pädevusele ning võimetele on neil õigus, vahel isegi kohustus, pühadele hingekarjastele Kiriku hüvet puudutavates küsimustes oma arvamust avaldada ning anda seda teada teistele usklikele,– säilitades usu ja kommete rikkumatuse, aupaklikkuse karjaste vastu ning võttes arvesse Kiriku ühist hüve ja isikuväärikust – anda seda arvamust teadmiseks teistele usklikele“ (CIC, can. 212, §par. 3).
Osalemine Kristuse kuninglikus ametis
§ 908. Oma kuulekuse läbi surmani (vrd Fl 2:8-9) kinkis Jeesus oma jüngritele kuningliku vabaduse anni, millega nad „enesesalgamise ning püha elu läbi patu valitsemise iseeneses endas täielikult ära võidavad“ (LG 36). /786/
”Seda, kes oma keha endale allutab ning on oma hinge isand, lubamata kirgedel end uputada, võib nimetada kuningaks, kuna ta suudab omaenda isikut valitseda. Ta on sõltumatu ning ei lase end vangistada patu orjusel” (p. Ambrosius, Expositio Psalmi CXVIII, 14, 30: PL 15, 1403 A).
§ 909. „Peale selle tuleb ilmikutel ühendatud jõududega tervendada selliseid maailma institutsioone ja tingimusi, mis ergutavad õhutavad patustama ning muutma neid õigluse juhtnööride alusel selliselt, et nad vooruste teostamist pigem soosiksid kui kahjustaksid. Sellise tegevusega täidavad nad kultuuri ja inimliku tegevuse kõlbelise väärtusega“ (LG 36). /1887/
§ 910. „Ilmikud võivad tunda ka kutsumustet või olla kutsutudmust koostööleks oma karjastega kirikliku kogukonnaosluse teenimisele selle kasvamise ja täisväärtusliku elu heaks. Sealjuures võivad nad enda kanda võtta väga mitmesuguseid teenimisviise vastavalt neile Issanda poolt kingitud armule ning karismadele“ (EN 73). /799/
§ 911. Kiriku juhtimisel „võivad ilmikud vastavaid õigusnorme silmas pidades kaastööd teha“ (CIC, can. 129, par. 2). Nii võivad nad osa võtta kohalikest kirikukogudest (vrd CIC, can. 443, par. 4) ja diötseesi sinoditest (CIC, can. 463, parr. 1, 2), saada pastoraalnõukogude liikmeteks (CIC, can. 511, 536), osaleda solidaarsetes tegevustes koguduse hingehoiu ülesannete lahendamisel (CIC, can. 517, §par. 2), kaasa töötada majandusküsimustes (CIC, can. 492, §par. 1; 536) ning olla kirikukohtute liikmeks (CIC, can. 1421, §par. 2).
§ 912. Usklikel „tuleb õppida hoolikalt eristama õigusi ja kohustusi, mida nad omavad Kiriku liikmetena, nendest õigustest ja kohustustest, mis kuuluvad neile inimühiskonna liikmetena. Neil tuleb innukalt püüelda, et mõlemaid harmooniliselt ühendada, kusjuures mõelda tuleb sellele, et igas ajalikus küsimuses peavad nad juhinduma kristlikust süümest, kuna ükski inimlik tegevus, ka mitte ilmalikes asjus, ei saa toimuda väljaspool Jumala võimu“ (LG 36). /2245/
§ 913. „Nõnda esineb iga ilmik talle usaldatud annete alusel ühtaegu nii Kiriku läkituse tunnistajana kui ka selle elava tööriistana „´Kristuse kingi kohaselt“´ (Ef 4:7)““ (LG 33).
§ 914. „Seisus, mis rajaneb tõotusele täita evangeelseid nõuandeid, ei ole küll osa Kiriku hierarhilisest struktuurist, kuulub aga vankumatult tema elu ja pühaduse juurde“ (LG 44). /2103/
Evangeelsed nõuanded, pühendunud elu
§ 915. Evangeelsed nõuanded nende mitmekesisuses esitatakse kõikidele Kristuse jüngritele. Täiuslik armastus, milleks on kutsutud kõik jüngrid, toob neile, kes vabatahtlikult vastu võtavad kutsumuse pühendunuditsetud elule, kaasa sugulise karskuse ja vallalisuse kohustuse Jumala riigi nimel, samuti vaesuse ning kuulekuse kohustuse. Tõotus järgida neid nõuandeid püsivas Kiriku poolt tunnustatud seisuses ongi Jumalale pühendatud elu iseloomulikuks jooneks (vrd LG 42-43; PC 1). /1973–1974/
§ 916. Orduseisus kujutab endast üht viisi “süvapühendumiseksitsuseks”, mis põhineb ristimisels ja kujutab endast täielikku andumist Jumalale (vrd PC 5). Pühendunudunud elus võtavad kristlased Püha Vaimu sisendusel vastu otsuse Kristuse veelgi täiuslikumaks järgimiseks, enese pühendamiseks andmiseks üle kõige armastatud Jumala kätte ning pürgimiseks täiuslikule armastusele, et seista Kirikus Jumala kuningriigi ja tulevase maailma hiilguse teenistuses ning olla maailmas seda kuulutavaks märgiks (vrd CIC, can. 573). /2687, 933/
Suur paljude okstega puu
§ 917. „Juhtus nii, et sarnaselt kui puul, mis Jumalast antud seemnest Issanda põllumaal imeliselt ja mitmekesiselt oksi ajab, võrsusid sellest mitmesugused erakemiitliku- või ühiselu vormid ja mitmesugused orduelu pered, kelles rohkendavad abivahendeid vaimuvarad on hüveks niihästi oma liikmetele kasuks kui ka tervele Kristuse Ihule hüveks“ (LG 43). /2684/
§ 918. „Juba algusest peale leidus Kirikus nii mehi kui ka naisi, kes tundsid kutsumust evangeelsete nõuannete praktiseerimise läbi suurema vabadusega järgneda Kristusele ja Teda järgida ja kes – igaüks omal viisil –, elasidda Jumalale pühendatud elu. Paljud valisid Pühast Vaimust ajendatuna eraku elu, teised lõid orduperesid, milliseid Kirik meelsasti oma meelevallaga toetas ja kinnitas“ (PC 1).
§ 919. Diötseeside piiskopid peavad püüdma ära tunda Püha Vaimu poolt Kirikule usaldatud uusi pühendunud elu ande. Uute pühendunud elu vormide tunnustamine on Apostelliku Tooli meelevallas (vrd CIC, can. 605).
Erakuelu
§ 920. Isegi kui nad kolme evangeelsele nõuande järgimiseks alati avalikku tõotust ei anna, pühendavad eremiidid ehk erakud ehk eremiidid „oma range maailmast eraldatuse läbi, vaikuses ja üksinduses, innukas palves ja patukahetsuses viibides oma elu Jumala kiitusele ning maailma õndsakssaamisele“ (CIC, can. 603, §par. 1).
§ 921. Nad teevad näitlikustavad kõigile nähtavaks Kiriku seesmiset müsteeriumi selle aspekti, nimelt mis on isiklikku usalduslikku suheet Kristusega. Inimsilmadele varjatud eraku elu kujutab endast tasast vaikset jutlust Kristusest. Erak andis oma elu täielikult Kristusele, kes tähendab tema jaoks kõike. KEt leida kõrbes, vaimulikus võitluses Ristilöödu auhiilguse leidmises, selles põhinebki erakuelu eriline kutsumus. /2719, 2015/
Pühendunud neitsid ja lesknaised
§ 922. Juba apostlite ajast peale kutsus Issand kristlikke neitsisid (vrd 1 Kr 7:34-36) ja kristlastest lesknaisi (vt Johannes Paulus II, exh. ap. Vita Consecrata, 7) end südame, ihu ja vaimu suuremas vabaduses jagamatult enesele Talle pühitsema (vrd 1 Kr 7:34-36). Kiriku heakskiitmisel on nad otsustanud “taevariigi pärast” (Mt 19:12) terve oma elu elada terve oma elu neitsilikkuse või sugulise karskuse seisuses. /1618 – 1620/
§ 923. Eksisteerib „Väljendamaks püha kavatsust järgida Jeesust eriti lähedalt,„neitsite seisus, keda nende pühas kavatsuse väljenduseks Jeesust eriti lähedaselt järgida pühitseb, diötseesi piiskop tunnustatud liturgilise riitusega [neitsid] Jumalale Jumalale pühitseb, et nad oleksid Kristuse, Jumala Pojaga müstiliselt kihlatud Kristuse, Jumala Pojaga ning Kirikut teenima määratud teenima Kirikut“ (CIC, can. 604, §par. 1). Selle piduliku neitsikspühitsemise (ld consecratio virginum) riituse läbi saab „neitsist Jumalale pühitsetud isik, transtsendentne märk, mis viitab Kiriku armastusele Kristuse vastu, ja Tema taevase Mõrsja ning tulevaste aegade eshatoloogiline pilt“ (OVC praenotanda 1). /1537, 1672/
§ 924. Neitsite seisus on lähedane teistele pühendunuatud elu vormidele. Ta kohustab maailmas elavat naist (või nunna) tema seisuse kohaselt ja talle kingitud karismade alusel palveks, patukahetsuseks, vendade ja õdede teenimiseks ja apostellikuks tööks (vrd OVC praenotanda 2). „Täitmaks ustavamalt oma otsuseid, … võivad neitsid moodustada ühendusi“ (CIC, can. 604, §par. 2).
Orduelu
§ 925. Orduelu, mis kujunes välja esimestel kristlikel sajanditel Lähis-Idas (vrd UR 15) ja mida praktiseeritakse Kiriku poolt kanooniliselt asutatud institutsioonides (vrd CIC, can. 573), erineb teistest pühitsetud elu vormidest oma suunitluse poolest jumalakultusele, avalikuks evangeelsete nõuannete järgimiseks antud avalikes tõotustes, vennalikus ühiselus ning tunnistuses Kristuse ning Kiriku ühinemisest (vrd CIC, can. 607). /1672/
§ 926. Orduelu on osa Kiriku müsteeriumist. See on and, mille Kirik saab oma Issandalt ning mida ta pakub usklikele, kedas on Jumal ona poolt kutsuntud jääva eluviisina andma tõotust evangeelsetele nõuannetele. Sel moel saab Kirik ühtaegu nii Kristust tunnistada kui ka ennast Lunastaja mõrsjana ära tunda. Orduelu oma mitmesugustes vormides väljendab kaasaegses keeles Jumala armastust. /796/
§ 927. Kõik ordude liikmed kuuluvad diötseesi piiskopi kaastööliste hulka, et abistada teda karjaseametis (CD 33–35), seda ka juhul, kui nad talle otseselt ei allu (ld exemptio – vrd CIC, can. 591). Kiriku rajamine ja laiendamine misjoni kaudu nõudis juba evangeliseerimise algusest peale hädavajalikuna kõikgi orduelu vormeide olemasolu (vrd AG 18; 40). „Ajalugu kinnitab orduperede suuri teeneid usu levitamisel ja uute kirikute moodustamisel: alates iidsetest monastilistest institutsioonidest üle läbi keskaegsete ordude kuni tänapäeva kongregatsioonideni“ (RM 69). /854/
Sekulaarinstituudid
§ 928. „Sekulaarinstituut on pühendunud elu instituut, milles kus maailmas elavad usklikud pürgivad täiuslikule armastusele ning püüdlevad eelkõige seestpoolt maailma pühitsemisele kaasa aitamise pooledata“ (CIC, can. 710).
§ 929. „Täiusliku ning täielikult (sellele) pühitsemisele pühendatud elu kaudu“ (Pius XII, apostellik konstitutsioon Provida Mater) osalevad nende institutsioonide liikmed Kiriku evangeliseerimise ülesande täitmisel, seda eelkõige „maailmas ja justkui maailmast lähtudes poolt tegutsedes“, kus nende kohalolek mõjub “Kristuse Ihu tugevdava ja kasvatava haputaignana“ (PC 11). Nende “tunnistus kristlikust elust” on suunatud sellele, et „korraldada ajalikke asju Jumalale meelepärasteks ning kujundada maailma Evangeeliumi väega“. Nad võtavad pühade sidemete kaudu enese kanda evangeelsed nõuanded ja hoiavad „maailmas nende eluviisiga kooskõlas“ seistes omavahelist osadust ja vennalikkust (CIC, can. 713, §par. 1). /901/
Apostelliku elu seltsid
§ 930. „Pühitsetud elu instituutidele lisanduvad apostelliku elu seltsid, mille liikmed, andmata ordutõotusi, järgivad seltsile omast apostellikku eesmärki, elavad vastavalt neile omasele elukorraldusele vennalikult koos ning pürgivad konstitutsioone järgides täiuslikule armastusele. Nende seas on seltse, milles liikmed võtavad konstitutsioonidega määratletult kanda mõne evangeelse nõuande“ (CIC, can. 731, §parr. 1 ja 2).
Pühitsus ja läkitus: tuleva Kuninga kuulutamine
§ 931. Jumalale pühitsetu, kes juba ristimisel Jumalale üle anti, annab end sel viisil täielikult üle kõige armastatud Jumala hoolde. Sel moel pühitsetakse ta süvitsi Jumala teenimisele ning Kiriku teenimisele. Jumalale pühitsetud seisuse kaudu annab Kirik tunnistust Kristusest ja näitab, kui imeliselt Püha Vaim temas on tegev on. Nende esmaülesandeks, kes annavad tõotuse järgida evangeelseidtele nõuandeidnetele, on esmajoones oma tõotusele vastav elu. Kuivõrd nad end aga „vastavuses pühitsusega Kiriku teenimisele pühendavad, on nad kohustatud, igaüks vastavalt oma instituudi eripärale, erilisel viisil misjonitööle pühenduma“ (CIC, can. 783; vrd RM 69).
§ 932. Kirikus, mis on justkui sakrament, see tähendab Jumala elu märk ja tööriist, kujutab pühitsetud elu endast lunastusmüsteeriumi erilist märki. Kristuse veelgi “ustavam” järgimine ja jäljendamine, Tema enesesalgamise “selgem” kuulutamine tähendab olla Kristuse Südames oma kaasaegsete jaoks “veelgi lähemal” olla. Sest need, kes astuvad sel “kitsamal” teel, kannustavad oma eeskujuga vendi ja õdesid ning annavad „väljapaistvat ja auväärset tunnistust sellest … et maailma ei saa muuta ega Jumalale ohvrianniks tuua ilma õndsakskiitmiste vaimuta“ (LG 31). /775/
§ 933. Olgu see tunnistus avalik (nagu orduseisuse puhul), privaatne või varjatud – Kristuse taastulemine on kõigi pühitsetute elu aluseks ja suunaks.
„Jumala rahval pole siin jäädavat asu … Seepärast teeb orduseisus …kõikidele usklikele ilmsiks taevased varad, mis on kohalolevad juba sel ajastul, tunnistab uuest ja igavikulisest, Kristuse poolt kättevõidetud elust ja kuulutab tulevast ülestõusmist ning taevase kuningriigi auhiilgust“ (LG 44).
LÜHITEKSTID
§ 934. „Jumala seadmise jõul on Kirikus usklike seas pühasid ametikandjaid, keda õigusega ka vaimulikeks nimetatakse; ülejäänud nimetatakse seevastu ilmikuteks. Mõlemas grupis leidub usklikke, kes evangeelsete nõuannete tunnistamise kaudu … end Jumalale pühendavad ja Kiriku õndsuskuulutust teenivad“ (CIC, can. 207, §parr. 1. 2).
§ 935. Usu kuulutamiseks ja oma kuningriigi ülesehitamiseks läkitab Kristus oma apostlid ja nende järeltulijadd -– Ta võimaldab neil oma läkitatuses osaleda. Nad saavad Ttemalt meelevalla Ttema isikus tegutsemiseks.
§ 936. Issand tegi Peetrusest oma Kiriku nähtava vundamendi ning andis talle üle Kiriku võtmed. Rooma kiriku piiskop, püha Peetruse järeltulija, „on piiskoppide kolleegiumi pea, Kristuse asemik ja kogu Kiriku karjane siin maa peal” (CIC, can. 331).
§ 937. Paavst „omab … jumaliku seadmise alusel kõrgeimat, täielikku, vahetut ja universaalset hingehoiu meelevalda“ (CD 2).
§ 938. Püha Vaimu poolt seatud piiskopid on apostlite järeltulijad. Nad „on oma osakirikutes ühtsuse nähtavaks printsiipbiks ja vundamentdiks“ (LG 23).
§ 939. Piiskoppide ülesandeks on võltsimatu usu õpetamine, jumalateenistuse, eelkõige Euharistia pühitsemine, ning oma kirikute juhtimine tõeliste karjastena. Neid abistavad selles nende kaastöölised, preestrid ja diakonid. Nende ameti juurde kuulub koos paavstiga ja tema juhtimisel ka hool kõikide kirikute eest.
§ 940. „Kuna ilmikute seisusele on omane elamine maailmas ja keset maailmaga seotud ülesandeid, on Jumal neid kutsunud Kristusse Vaimust hingestatutena haputaigna kombel oma apostolaati maailmas teostama“ (AA 2).
§ 941. Ilmikud osalevad Kristuse preesterlikkuses. Üha enam Ttemaga seotutena rohkendavad nad ristimisel ja konfirmatsioonil saadud armu kõigis isikliku, perekondliku, ühiskondliku ja kirikliku elu valdkondades ning teostavad seeläbi kõigi ristitute kutsumust pühaduseks.
§ 942. Tänu oma prohvetlikule läkitusele on ilmikud „kutsutud ka selleks, et kõigis oludes keset inimühiskonda anda tunnistust Kristusest“ (GS 43, 4).
§ 943. Tänu oma kuninglikule läkitusele on ilmikud saanud väe võita enesesalgamise ja elu pühaduse läbi patt nii iseeneses kui maailmas (vrd LG 36).
§ 944. Jumalale pühendatunud elu tunnuseks on avalik tõotus järgida evangeelseidtele nõuandeidnetele – elada vaesusesle, karskusesle ja kuulekusesle püsivas Kiriku poolt tunnustatud eluseisuses.
§ 945. Juba ristimisel üle kõige armastatud Jumalale määratud usklik pühendub pühitsetud elu seisuses veelgi sügavamalt teenima Jumalat ning kogu Kiriku hüve teenima.
§5. „Mina usun … pühade osadust“
§ 946. Tunnistusele „usun … püha katoliiklikku Kirikut“ järgneb ususümbolis: „pühade osadust“. See usuartikkel on teataval määral eelmise laiend: „Mida muud on Kirik, kui kõigi pühakute koosolek“ (Niketas, Explanatio symboli, 10: PL 52,871B). See pühade inimeste osadus ongi Kirik. /823/
§ 947. „Kuna kõik usklikud moodustavad ainsa Ihu, jagatakse ühe vara teistega … seega tuleb uskuda, … et Kirikus eksisteerib varade ühisomand … Olulisim kõikide Kiriku liikmete seas on aga Kristus, sest Ttema on Pea … Niisiis jagatakse Kristuse vara kõigile usklikele samal moel, nagu Pea jagab oma väge kõigile liikmetele ja see vahendamine toimub Kiriku sakramentide läbi“ (p. Aquino Thomas, Expositio in symbolum apostolicum, 10). „Ühtsus Vaimus, kelle läbi Kirikut juhitakse, põhjustab seda, et see, mida Kirik omab, on kõigile ühine” (Catechismus Romanus, 1,10,24). /790/
§ 948. Väljendil “pühadekute osadus” on seega kaks omavahel tihedalt seotud tähendust: “osadus pühades asjades” (sancta) ja “osadus pühade isikute vahel” (sancti). /1331/
Sancta sanctis! (püha pühakutele!) hüüab tselebrant enamikus Idakirikute liturgiates, kui ta enne Armulaua jagamist pühad annid kõrgele tõstab. Usklikke (sancti) toidetakse Kristuse Ihu ja Verega (sancta), et nad kasvaksid ühendatuna (kr koinoia) Pühas Vaimus ning vahendaksid seda osadust ka maailmale vahendaksid.
§ 949. Jeruusalemma algkoguduse jüngrid „püsisid apostlite õpetuses ja osaduses, leivamurdmises ja palvetes“ (Ap 2:42).
Osadus usus. Usklike usk on Kiriku eluline apostlite käest vastuvõetud vara, mis muutub jagamise läbi veelgi rikkalikumaks. /185/
§ 950. Osadus sakramentides. „Kõikide sakramentide viljad tulevad kasuks kõigile usklikele; ühtaegu kujutavad sakramendid pühasid sidemeid, mis liidavad usklikud Kristuse Ihusse ja seovad tihedalt Temaga; eelkõige kehtib see ristimise kohta, mille kaudu me Kiriku uksest sisse astume. Sellise “pühade osaduse” all tuleb mõista osadust sakramentides … Mõistet “osadus” võib küll kasutada kõikide sakramentide kohta, kuna kõik need meid ju Jumalaga seovad meid Jumalaga … Kuid siiski on see Euharistiale omasem kui teistele, kuna eelkõige tema seda ühendust teostab eelkõige tema “ (Catechismus Romanus, 1,10,24). /1130, 1131/
§ 951. Osadus karismades. Kiriku osaduses jagab Püha Vaim „kõigist seisusest usklikele ka erilisi arme“, ehitamaks üles Kirikut (LG 12). „Aga igaühele antakse Vaimu avaldus ühiseks kasuks“ (1 Kr 12:7). /799/
§ 952. „Kõik oli neil ühine“ (Ap 4:32).„Kõike mida ta omab, peab tõeline kristlane, käsitlema ühise varana; seepärast peavad kristlased olema alati valmis leevendama puuduses olijate häda“ (Catechismus Romanus, 1,10,27). Kristlane on Issanda varade haldur (vrd Lk 16:1.3). /2402/
§ 953. Osadus armastuses.Pühade osaduses „keegi meist ei ela ju iseenesele ja keegi ei sure iseenesele“ (Rm 14:7). „Ja kui üks liige kannatab, siis kannatavad koos temaga kõik liikmed, ja kui ühte liiget austatakse, siis rõõmustavad sellest ühtlasi kõik liikmed. Teie olete aga Kristuse ihu ning igaüks omast kohast tema liikmed“ (1 Kr 12:26-27). „Armastus … ei otsi omakasu“ (1 Kr 13:5). Meie tühiseimadki tegemised, tulevad teistele heaks, kui need sooritatakse tehakse armastuses. See sünnib solidaarsuses kõigi elavate ja surnutega ja põhineb pühade osadusel. Iga patt seevastu kahjustab seda osadust. /1827, 2011, 845, 1469/
§ 954. Kiriku kolm astet. „Kuni Issanda taastulemiseni auhiilguses koos kõigi inglitega ja ja kuni peale surma hävitamist pole kõik Temale alla heidetud, rändab osa jüngreid maa peal, teised, kes on selle eluga lõpule jõudnud, puhastatakse, kolmandad aga kirgastatakse ning näevad „selgesti Kolmainu Jumalat sellisena, nagu Tta tõeliselt on” (LG 49). /771, 1031, 1023/
„Meil kõikgil on, ehkki erineval määral ja erineval viisil, saame osaosadus sellest samast Jumala ja ligimese armastusestes vastu ning me laulame meie Jumalale ühte ja sama auhiilguse ülistuslaulu. Kõik, kes kuuluvad Kristuse juurde, kasvavad Tema Vaimu omades kokku ainsaks Kirikuks ja on Kristuses omavahelises osaduses“ (LG 49).
§ 955. „Maiste palverändurite osadus vendadega, kes on uinunud Kristuse rahus, pole sugugi katkenud., Kiriku järjepideva usu kohaselt on see pigem vaimsete varade vastastikuse vahetamise kaudu tugevamaks muutunud“ (LG 49).
§ 956. Pühakute eestpalve. „Sest selle läbi, et need, kes on taevas, on Kristusega sügavamalt ühendatud, kinnitavad nad tervet Kirikut tugevamalt pühaduses … nad ei lakka nad … meie eest Isa ees kostmast, ohverdades teeneid, mida nad ainsa inimese ja Jumala vahendaja, Jeesuse Kristuse läbi maa peal saavutasid …Seepärast saame meie oma nõtruses nende vennaliku hoolitsuse läbi rohket abi“ (LG 49). /1370, 2683/
„Ärge nutke, pärast surma olen ma teile kasulikum ning suuremaks toeks kui eluajal“ (p. Dominicus enne surma oma orduvendadele, vrd Saksimaa Jordan, Libellus de principiis Ordinis praedicatorum, 93).
„Ma veeiidan oma aega taevas sellega, et maa peal head teha“ (p. Jeesuslapse p.- Théerèeseia, Novissima verba).
§ 957. Osadus pühadekutega. „Kuid me austame nende mälestust, kes on taevas, siis mitte ainult nende eeskuju pärast, vaid veelgi enam sellepärast, et terve Kiriku vaimulik ühtsus vennaliku armastuse läbi tugevamaks saaks. Sest nagu (maiste) palverändurite omavaheline osadus meid Kristusele lähemale juhib, nii seob ka osadus pühadekutega meid Kristusega, kellest kui Peast ja allikast voolab välja iga arm ning Jumala rahva elu“ (LG 50). /1773/
„Sest Teda ju kummardame Jumala Pojana, märtreid aga armastame vääriliselt kui Issanda õpilasi ja jäljendajaid nende ületamatu kiindumuse pärast oma Kuningasse ja Õpetajasse. Võiksime ju meiegi (nende) kaaslasteks ja kaasõpilasteks saada!“ (p. Polycarpus: Martyrium Polycarpi, 17; eesti k: Apostlikud isad, Tallinn, 2002, lk 173).
§ 958. Osadus surnutega. „Tunnistades erilisel viisil seda terve Kristuse Müstilise Ihu osadust, on (maiste) palverändurite Kirik juba kristliku religiooni algaegadest suure aukartusega austanud surnute mälestust, ning kuna sest surnute eest palvetamine, et nad oma pattudest vabaneksid, on „jumalik ja vaga mõte“. Sellepärast on ta korraldanud „lepitusohvri surnute eest, et nad patust vabaneksid“ (2 Mk 12:45) ja toimetanud nende eest eestpalveid nende eest““ (LG 50). Meie palve surnute eest ei abista ainult neid: kui nad on abi saanud, võib nende eestpalve ka meie jaoks mõjusaks osutuda. /1371, 1032, 1689/
§ 959. … ühtses Jumala perekonnas. „Meie kõik, kes me oleme Jumala lapsed ning moodustame ühtse perekonna Kristuses, vastame Kiriku sügavaimale kutsumusele, kui vastastikuses armastuses püsides ja pühimat Kolmainsust kiites ja ülistades omavahelist osadust hoiame …“ (LG 51). /1027/
LÜHITEKSTID
§ 960. Kirik on “pühade osadus”. See väljend tähistab esmalt osadust “pühades asjades” (sancta), eelkõige Euharistias, mis „väljendab ja teeb teoks Kristuse Ihu moodustavate kristlaste ühtsuset“ (LG 3).
§ 961. See väljend tähistab ka pühade isikute osadust (sancti) Kristuses, kes on „surnud kõigi eest“, nõnda et see, mida üksik kristlane teeb või talub, tuleb heaks kõigile.
§ 962. „Me usume kõigi usklike kristlaste osadust: osadust nendega, kes on maisel palverännakul; osadust nendega, keda pärast maise teekonna lõppu puhastatakse; osadust nendega, kes naudivad taevast õndsust – ; kõik nad koos moodustavad terve Kiriku. Me usume samuti, et selles osaduses Jumala ning Tema pühakute meile suunatud halastav armastus meie vastu alati meie palveid kuulda võtab“ (SPF 30).
§6. Neitsi Maarja – Kristuse Ema, Kiriku Ema
§ 963. Neitsi Maarja kohast Kristuse ja Püha Vaimu müsteeriumis oli juba juttu. Nüüd tuleb vaadelda tema kohta Kiriku müsteeriumis. „Neitsit Maarjat … tunnustatakse ja austatakse kui tõelist Jumala ning Lunastaja Ema … Enamgi veel, ta on ka (Kristuse Ihu) liikmete Ema … kuna ta armastusega osales selles, et kristlased, kes on selle Pea liikmed, sünniksid Kirikusse (p. Augustinus, De sancta virginitate, 6: PL 40,399; tsit.: LG 53). „Maarja, Kristuse Ema, Kiriku Ema“ (Paulus VI, kõne 21. novembril 1964). /484-507, 721-726/
Täielikult Pojaga ühendatud
§ 964. Maarja ülesannet Kirikus ei saa lahutada tema ühendusest Kristusega, vaid see tuleneb otseselt sellest. „See Ema ühendus Pojaga Tema õndsustöös ilmneb Kristuse neitsiliku eostamise hetkest kuni Tema surmani“ (LG 57). Erilise selgusega ilmneb see Tema surmatunnil:
„Õnnis Neitsi sammus usu palverännaku esireas ja hoidis ustavalt oma ühendust Pojaga kuni Ristini, mille all ta mitte ilma jumaliku kavatsuseta seisis, kõige sügavamalt oma Pojaga kaasa kannatas ja emalikus vaimus Tema ohvriga ühines, nõustudes armastusest, et temast sündinud tapaohver lasi end ohvriks tuua. Ning lõpuks, kui Jeesus Kristus Ristil suri, andis Ta ise tema oma jüngrile emaks sõnadega „Naine, vaata, see on su poeg“ (Jh 19:26-27)“ (LG 57). /534, 618/
§ 965. Pärast oma Poja taevasseminekut „toetas ta oma palvetega Kiriku algusaegu“ (LG 69). Koos apostlite ja mõnede naistega näeme „samuti Maarjat anumas palvetes Vaimu andi, mis teda peale juba ingli kuulutamise ajal varjas“ (LG 59).
… ka tema Taevassevõtmisel …
§ 966. „Lõpuks võeti igasugusest pärispatu rikutusest vabana hoitud Patusüüta Neitsi peale oma maise elutee täissaamist ihu ja hingega taevasesse auhiilgusesse ja ülendati Issand ülendas ta poolt Kkõiksuse Kuningannaks, et ta kõiges saaks oma Poja, Vvalitsejate Valitseja ning ja patu ja ning surma võitja sarnaseks“ (LG 59; vrd DS 3903). Maarja Taevassevõtmine kujutab endast erilist osalemist tema Poja üÜlestõusmises ning teiste kristlaste ülestõusmise ennetamist:
„Poja sünnitamisel jäid sa neitsilikuks, uinumisel ei jätnud sa maailma, oo Jumalaema: sa ühinesid elu allikaga, sina, kes sa eostasid elava Jumala ja oma palvete läbi vabastad meid surmast“ (Bütsantsi liturgia, troopar püha Neitsi Maarja Uuinumise suurpühaks 15. augustil).
… on meie Ema armu korras
§ 967. Oma täieliku nõustumise läbi Isa tahtega, oma Poja lunastustööga ning iga Püha Vaimu sisendusega on Neitsi Maarja Kirikule usu ja armastuse eeskujuks. Just nimelt seeläbi on ta „Kiriku kõige väljapaistvam ja erakordsem liige“ (LG 53). Maarja on Kiriku „kujund“ (ld typus Ecclesiae). /2679, 507/
§ 968. Maarja rollil Kiriku ja terve inimkonna suhtes on ka veel teine mõõde. „Tõepoolest erilisel viisil töötas ta kaasa Päästja tööga usu, lootuse ja innuka armastuse läbi, et uuendada üleloomulikku elu inimhingedes. Seepärast sai ta meile Emaks armu korras“ (LG 61). /494/
§ 969. „See Maarja emadus armu korras kestab katkematult, alates sellest kuuletumisotsusest, mille ta ingli kuulutamisel kuulekalt andis ja mille ta säilitas kõhklematult Risti all kuni kõikide valitute lõpliku päästmiseni. Võetuna taevasse, ei lakanud ta täitmast seda päästvat ülesannet, vaid oma mitmesuguse eestkostmise läbi saavutab ta meie jaoks lakkamatult igavese õndsuse ande… Seepärast kasutab Kirik õndsaima Neitsi suhtes tiitleid nagu Eestkostja, Abistajanna, Kaitsjanna, Vahendajanna“ (LG 62). /149, 501, 1370/
§ 970. „Maarja emalik roll inimeste suhtes ei varjuta ega vähenda mingil määral Kristuse ainsat vahendajarolli, vaid ainult ilmutab selle väge. Kogu õndsaima Neitsi õndsakstegev mõju inimestele … tuleneb nimelt Kristuse teenete üleküllusest, toetub tema vahendajategevusele, on sellest täielikult sõltuv ja ammutab sellest kogu oma väe“ (LG 60). „Mitte ühtegi loodut ei saa kunagi seada võrdseks inimesekssaanud Sõna ja Lunastajaga,; kuid nii nagu Kristuse preestriametis võivadb erineval viisil saada osalisteks ühest küljest nii pühad teenrid kui teisest küljest usklik rahvas ning nii nagu üks ja sama Jumala headus valatakse tõeliselt erineval viisil tõeliselt loodutesse, nii ka Lunastaja ainus vahendajaroll ei välista, vaid hoopis äratab loodutes mitmesugust koostööd, mis tuleneb osalusest sellessamas ainsas allikas“ (LG 62). /2008, 1545, 308/
§ 971. „Sest vaata, nüüdsest peale kiidavad mind õndsaks kõik sugupõlved“ (Lk 1:48). „Kiriku austus Pühima Neitsi Maarja vastu kuulub kristliku jumalakultuse olemusse“ (MC 56). Pühimale Neitsile „osutab Kirik õigusega erilist austust. Juba kõige ammusematest aegadest austatakse õndsaimat Neitsit ka Jumalaema austusväärse nimega, kelle kaitse alla põgenevad oma palvetes usklikud kõikides oma raskustes ja vajadustes… See kultus ……, ehkki täiesti ainulaadne, erineb siiski olemuslikult ülistavast kultusest, mida osutatakse inimesekssaanud Jumala Sõnale koos Isa ja Püha Vaimuga, ning ta toetab ülimal määral seda kultust“ (LG 66). Maarja kultus väljendub Jumalaemale pühendatud liturgilistes pühades (SC 103) ning mariaanlikus palves, milleks on Roosipärg, mis kujutab endast „terve Evangeeliumi kokkuvõtet“ (MC 42). /1172, 2678/
§ 972. Et lõpetada Kiriku tegelikkuse, tema alguse, läkituse ja eesmärgi käsitlemisne lõpetamiseks pole midagi sobivamat kui pöörata oma pilk Maarjale ja vaadelda temas seda, mida kujutab endast Kirik oma müsteeriumis, oma „usu palverännakul“ ja milleks ta saab oma tee lõpul koju jõudes, kus teda ootab „jagamatu ja Pühima Kolmainsuse auhiilguses“, „kõikide pühakute osaduses“ (LG 69) see, keda Kirik austab oma Issanda Emana ja enda Emana: /773, 829/
„Vahepeal aga särab Maarja – kes Taevas viibides on juba ihu ja hingega kirgastatud ning kujutab endast seeläbi tulevasel ajastul täiusele viidava Kiriku pilti ja algust – siin maa peal kuni Issanda päeva saabumiseni palverännul viibivale Jumala rahvale kindla lootuse ja tröösti märginagina“ (LG 68). /2853/
LÜHITEKSTID
§ 973. Maarja, öeldes Fiat („sündigu mulle sinu sõna järgi“) ingli kuulutamise ajal ja andes oma nõusoleku Inimesekssaamise müsteeriumile, töötas juba kaasa selles lunastustöös, mida tuli ellu viima tema Poeg. Ta on Emaks kõikjal seal, kus tema Poeg on Lunastaja ja oma Müstilise Ihu Pea.
§ 974. Pärast oma maise elutee lõpetamist võeti Pühim Neitsi Maarja ihu ja hingega taevasesse auhiilgusesse, kus ta osaleb juba oma Poja ülestõusmise auhiilguses, ennetades seeläbi kõikide Tema Ihu liikmete ülestõusmist.
§ 975. „Usume, et pühim Jumalaema, uus Eeva, Kiriku Ema, jätkab Taevas oma emalikku rolli Kristuse liikmete suhtes“ (Paulus VI, SPF 15).
§ 10. artikkel. „Mina usun pattude andeksandmist”
§ 976. Apostellik usutunnistus seostab usu pattude andeksandmisest usuga Pühasse Vaimu, kuid ka tunnistusega kuulumisest Kirikusse ning pühakute osadusse. Kui Kristus apostlitele Püha Vaimu läkitas, kandis ta neile üle oma jumaliku meelevalla. “Võtke vastu Püha Vaim! Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud, kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud.” (Joh. 20, 22 – 23).
(Katekismuse teine osa käsitleb põhjalikult pattude andeksandmist ristimise, meeleparanduse sakramendi ning teiste sakramentide, eelkõige euharistia läbi. Seepärast viitame siinkohal vaid mõnedele põhiantustele).
§ 977. Meie Issand seostas pattude andeksandmise usu ja ristimisega: “Minge kõike maailma, jutlustage rõõmusõnumit kogu loodule. Kes on hakanud uskuma ja on ristitud, see pääseb, aga kes ei ole uskunud, mõistetakse hukka” (Mk. 16, 15-16). Ristimine on esmane ja olulisim pattude andeksandmise sakrament. Ta ühendab meid nimelt Kristusega, kes suri meie pattude eest ning äratati üles meie õigeksmõistmiseks (vrdl. Room. 4, 25), et “ka meie võime käia uues elus” (Room. 6, 4).
§ 978. “Kui me esimest korda usku tunnistame ja meid pühas ristimises puhtaks pestakse, kingitakse meile andestust sellisel hulgal, et meie peale ei jää mingisugust süüd – olgu see päritud, olgu, et oleme omal tahtel midagi teinud või tegemata jätnud – nad kustutatakse ning ei jää mingit karistust, mida tuleks kanda. Kuid ristimise arm ei vabasta kedagi loomuse nõtrusest; pigem tuleb igaühel võidelda himude vastu, mis pidevalt patule ahvatlevad” (Catech. R. 1, 11, 3). /1264/
§ 979. Kes on aga piisavalt vapper ja valvas, et selles võitluses kurjale kalduvusega mitte patu poolt haavatud saada? “Kuivõrd osutus hädavajalikuks, et Kirikus pattude andeksandmise meelevald oleleks ka muul moel kui ristimise sakramendi läbi, usaldati talle taevariigi võtmed, mille läbi iga kahetsev patustaja ja olgu ta patustanud kasvõi oma viimse elupäevani, patte andestada saab (Catech. R. 1, 11, 4). /1446/
§ 980. Meeleparanduse sakramendi kaudu saab ristitut Jumala ja Kirikuga lepitada:
“Meeleparandust nimetasid pühad isad õigusega “teatavat liiki valuliseks ristimiseks” (Gregorius Nazianz’ist, or. 39, 37). … See meeleparanduse sakrament on aga õndsuseks hädavajalik pärast ristimist langenule, nagu ristimine veel mitte pöördunu jaoks” (Tridenti kirikukogu: DS 1672)
§ 981. Pärast ülestõusmist läkitas Kristus jüngrid: “Tema nimel peab kuulutama pattude andeksandmiseks meeleparandamist kõigi rahvaste seas” (Lk. 24, 47). Apostlid ja nende järeltulejad teostasid seega “lepitamise ametit” (2. Kor. 5, 188): nad kuulutasid ühelt poolt inimestele Jumala andestust, mille Kristus meile ära teenis, ning kutsuvad usus pöördumisele. Teiselt poolt vahendavad nad ristimises ka pattude andeksandmist ning lepitavad nad Jumala ning Kirikuga tänu Kristuse poolt neile antud võtmete meelevallale. /1444/
“Kirik sai taevariigi võtmed, et temas toimuks Kristuse Vere ja Püha Vaimu tegevuse läbi pattude andeksandmine. Selles Kirikus elustub taas varem surnud hing, et elada koos Kristusega, kelle arm meid on päästnud” (Augustinus, serm. 214, 11). /553/
§ 982. Pole eksimust, olgu ta kuitahes ränk, mida püha Kirik ei saaks andestada. “ei saa olla inimest, kes oleks nii halb ja heidik, et tal poleks silme ees kindla andekssaamise võimalus juhul, kui ta oma eksimusi kahetseb” (Catech. R. 1, 11, 5). Kristus, kes suri inimeste eest tahab, et tema Kiriku on andestamise väravad avatud igaühele, kes ennast patust ära pöörab (vrdl. Mt. 21 – 22).
§ 983. Katehhees peab hoolt kandma, et usklikes äratada ning elavana hoida usku sellesse hindamatusse kinki, mille ülestõusnud Kristus oma Kirikule tegi: ülesande ja meelevalla apostlite ning nende järeltulejate läbi patte tõeselt andestada: /1442/
“Issand tahab, et tema jüngritel oleks määratu vägi: ta tahab, et tema armetud teenrid tema nimel kõike seda korda saadavad, mida ta maa peal olles ise teoks tegi” (Ambrosius, poenit. 1, 34) /1465/
“Preestrid on saanud meelevalla, mida Jumal isegi oma inglitele ja peainglitele andnud pole … Jumal kinnitab seal üleval kõik, mida preestrid selles maailmas teevad (Johannes Chrysostomus, sac. 3, 5).
“Kui Kirikus poleks pattude andeksandmist, siis poleks lootust igaveseks eluks ja igavikuliseks vabanemiseks. Täname Jumalat, kes oma Kirikule sellise kingituse tegi” (Augustinus, serm. 213, 8).
LÜHITEKSTID
§ 984. Credo seostab “pattude andeksandmise“ Püha Vaimu tunnistamisega. Andis ju ülestõusnud Kristus apostlitele Püha Vaimu ning meelevalla patte andestada.
§ 985. Ristimine on pattude andeksandmise esimene ja tähendusrikkaim sakrament: ta ühendab meid surnud ja üles tõusnud Kristusega ning annetab Püha Vaimu.
§ 986. Kristuse tahtmist mööda omab Kirik meelevalda anda andeks ristitute patud. Ta teostab seda meelevalda piiskoppide ja preestrite kaudu, tavaliselt meeleparanduse sakramendis.
§ 987. “Pattude andeksandmisel on preestrid ja sakramendid vaid tööriistadeks, mille läbi Issand Kristus, õndsuse tegelik alus ja jagaja, meis mõjusa pattude andeksandmise ja õigeksmõistmise teoks teeb” (Catech. R. 1 ,11 ,6).
§ 11. artikkel. „Mina usun ihu ülestõusmist”
§ 988. Kristlik Credo – meie usu tunnistamine Isasse, Pojasse ja Pühasse Vaimu ning nende loovasse, lunastavasse ja õndsakstegevasse mõjusse – tipneb kuulutusega, et surnud tõusevad aegade lõpul ülesse ja et oleleb igavikuline elu.
§ 989. Me usume kindlalt ja oleme lootusrikkad: samal moel, nagu Kristus tõeselt surnuist üles tõusis ning elab igavikuliselt, elavad ka õigeksmõistetud pärast surma alatiselt koos ülestõusnud Kristusega ning tema äratab nad viimsel päeval üles (vrdl. Joh. 6, 39 – 40).Nagu tema, nii ka meie puhul on ülesäratamine pühima Kolmainsuse tegu. /655, 648/
“Kui aga teis elab selle Vaim, kes äratas Jeesuse üles surnuist, siis Kristuse surnuist ülesärataja teeb ka teie surelikud ihud elusaks oma Vaimu läbi, kes teie sees elab” (Room. 8, 17; vrdl. 1. Tess. 4, 14; 1. Kor. 6, 14; 2. Kor. 4, 14; Fil. 3, 10 – 11).
§ 990. Väljend “ihu” tähistab inimest tema nõtruses ja surelikkuses (vrdl. Gen. 6, 3; Ps. 56, 5; Jes. 40, 6). /364/
§ 991. Usk surnute ülestõusmisse oli algusest peale kristliku usu olemuslik osa. “Surnute ülestõusmiseta on kristlaste kindel lootus; me eksisteerime usus sellesse” (Tertullianus, res. 1,1).
“Kui aga Kristusest jutlustatakse, et ta on üles äratatud surnuist, kuidas siis mõned teie seast ütlevad, et surnuist ülestõusmist ei olegi? Kui aga ei ole surnuist ülestõusmist, siis ei ole ka Kristust üles äratatud. … Nüüd aga on Kristus üles äratatud surnuist uudseviljana magamaläinutest” 1. Kor. 15, 12 – 14. 20).
Ülestõusmise järkjärguline ilmutamine
§ 992. Jumal ilmutas oma rahvale ülestõusmist järk järgult. Lootus surnute ihulikule ülestõusmisele sai tekoks tänu usule Jumalasse, kes on loonud tervikliku inimese, ihu ja hinge. Ka hoiab taeva ja maa Looja ustavalt kinni oma lepingust Abrahami ning tema järglastega. Arvestades neid antusi, hakkab usk õlestõusmisse end väljendama: /297/
Makkabid tunnistavad oma martüüriumil: “Maailma kuningas äratab meid jälle üles, kes me tema käsuõpetuse pärast sureme, meie elu igaveseks ülestõusmiseks” (2. Makk. 7, 9). “Tõesti, on mõnus lahkudes inimeste läbi Jumalalt seda lootust oodata, et tema meid jälle üles äratab” (2. Makk. 7, 14; vrdl. 2. Makk. 7, 29; Taaniel 12, 1 – 13).
§ 993. Variserid (vrdl. Act. 23, 6) ning paljud Issanda kaasaegsed (vrdl. Joh. 11. 24) uskusid ülestõusmisse- Saduseridele, kes seda salgasid, vastas Jeesus: “Eks siit ole näha, et te eksite, ei tunne te pühi kirju ega Jumala väge” (Mk. 12, 24). Usk surnute ülestõusmisse rajaneb usul, et Jumal “ei ole surnute, vaid elavate Jumal” (Mk. 12, 27). /575, 205/
§ 994. Jeesus seob usu ülestõusmisse oma isikuga: “Mina olen ületõusmine ja elu” (Joh. 11, 25). Jeesus äratab ise viimsel päeval üles need, kes temasse usuvad (vrdl. Joh. 5, 24 – 25; 6, 40), kes on söönud tema Ihu ja joonud tema Verd (vrdl. Joh. 6, 54). Ta annab juba oma maise elu ajal märgi ja tagatise, kui ta üksikuid surnuid üles äratab (vrdl. Mk. 5, 21 – 42; Lk. 7, – 17) ja sellega omaenese õlestõusmisest ette teatab, mis aga teistsugusesse korraldatusesse kuulub. Sellest ainulaadsest sündmusest räägib ta kui “prohvet Joona märgist” (Matt. 12, 39), templi märgist (vrdl. Joh. 2, 19 – 22): ta teatab ette, et ta tapetakse, kuid tõuseb pärast seda kolmandal päeval ülesse (vrdl. Mk. 10, 34). /646, 652/
§ 995. Olla Kristuse tunnistaja tähendab “olla tema ülestõusmise tunnistaja” (Act. 1, 22; vrdl. Act. 4, 33), kes “pärast ülestõusmist temaga koos sõid ja jõid” (Act. 10, 41). Kristlik lootus ülestõusmisse on täielikult märgistatud Ülestõusnuga kohtumiste läbi. Me tõuseme üles sarnaselt temaga, koos temaga ja tema läbi. /860/
§ 996. Kristlik usk ülestõusmisse põrkus algusest peale mõistmatusele ja vastupanule (vrdl. Act. 17, 32; 1. Kor. 15, 12 – 13). “Kristlik usk ei leia üheski punktis enam vastupanu kui seoses liha ülestõusmisega” (Augustinus, Psalm ((,2, 5). Üldiselt ollakse arvamisel, et inimlik isik elab pärast surma vaimselt edasi. Ent kuidas saab uskuda, et nõnda silmnähtavalt surelik ihu tõuseb üles igaveseks eluks. /643/
Kuidas tõusevad surnud üles?
§ 997. Mida tähendab “ülestõusmine surnuist”? Surmas, ihu ja hinge lahutamisel inimese ihu kõduneb, kuna hing läheb vastu Jumalale ning ootab seda, , et kunagi taas ühineda kirgastatud ihuga. Oma kõigeväelisuses annab Jumal meie ihule siis lõplikult kadumatu elu, ühendades ta ülestõusnud Jeesuse väes taas ihuga. /366/
§ 998. Mida tähendab ülestõusmine? Kõik surnud inimesed “tulevad välja: need, kes on teinud head, elu ülestõusmiseks, aga need, kes on teinud halba, hukkamõistmise ülestõusmiseks” (Joh. 5, 29; vrdl. Taaniel 12, 2). /1038/
§ 999. Kuidas? Kristus tõusis üles koos omaenese ihuga: “Vaadake mu käsi ja mu jalgu, et seesinane olen mina ise” Lk. 24, 39), kuid ta ei naasnud maisesse ellu. Samal moel “tõusevad temas üles kõik omaeneste ihudega, mida nad praegu kannavad” (4. Lateraani kirikukogu: DS 801). Nende ihud muudetakse aga “kirkuse ihu taoliseks” (Fil. 3, 1), “vaimseks ihuks” 1. Kor. 15, 44). /640, 645/
“Küllap nüüd mõni võtab küsida: kuidas surnud ärkavad üles? Noh, millise ihuga nad tuleva? Rumal! Mida sa külvad, ei saa elusaks, kui ta ei sure, ja see, mida sa külvad – sa ei külva seda ihu, mis peab tõusma, vaid palja iva … Nõnda on ka surnute ülestõusmine: kaduvuses külvatakse, kadumatuses äratatakse üles … Surnud äratatakse üles kadumatult, ning meid muudetakse. Seesinane kaduv peab ju ülle võtma kadumatuse ja seesinane surelik ülle võtma surematuse” (1. Kor. 15, 35 – 37. 42. 52 – 53).
§ 1000. Too “kuidas” ületab meie ettekujutuse ja mõistmise; ta on hoomatav vaid usule. Kuid euharistia vastuvõtmine annab meile juba eelaimuse meie ihu kirgastamisest Kristuse läbi: /647/
“Nagu maast pärinev leib, kuuldes Jumala kutset, pole enam tavaline leib, vaid euharistia, koosnedes kahest elemendist, maisest ja taevasest, nii ka meie ihud,, võttes vastu euharistiat, ei kuulu enam kaduvusse, vaid neil on lootus ülestõusmisele” (Irenaeus, haer. 4, 18, 5). /1405/
§ 1001. Millal? Lõplikult “viimsel päeval” (Joh. 6, 39 – 40; . 44. 54; 11, 24), “maailma lõpus” (LG 48). Surnute ülestõusmine on nimelt Kristuse taastulemisega tihedalt seotud: /1038, 673/
“Sest Issand ise laskub sõjahüüu, peaingli hääle ja Jumala pasuna saatel taevast ning esmalt tõusevad üles surnud, kes on magama läinud Kristuses” (1. Tess. 4, 16).
Koos Kristusega üles tõusnud
§ 1002. Kristus äratab meid viimsel päeval taas üles; teataval viisil oleme me aga juba Kristusega üles tõusnud. Püha Vaimu läbi on kristlik elu juba maa peal osalemine Kristuse surmas ja ülestõusmises: /655/
“Kui teid ühes temaga ristimises maha maeti, milles teid ka ühes temaga üles äratati uskumise kaudu Jumala toimesse, kes Kristuse on üles äratanud surnuist … Kui te nüüd ühes Kristusega olete üles äratatud, mis on üleval, kus Kristus istub Jumala paremal käel” (Kol. 2, 12; 3, 1).
§ 1003. Usklikud on ristimises Kristusega ühendatud ning saavad seepärast juba nüüd tõeliselt osa üles äratatud Kristuse taevasest elust (vrdl. Fil. 3, 20). Siinpoolses elus varjub see “ühes Kristusega Jumalas” (Kol. 3, 3). Ta “on meid ühes temaga üles äratanud ja on meid ühes temaga pannud istuma taevasse Jeesuses Kristuses” (Efes. 2, 6). Euharistias tema Ihuga toidetutena kuulume me juba Kristuse Ihusse. Kui me viimsel päeval üles tõuseme, saame ka meie “avalikuks kirkuses ühes temaga” (Kol. 3, 4). /1227, 556, 2796/
§ 1004. Selle päeva osalevad usklike ihu ja hing juba praegu ”Kristuse Ihusse kuulumise “väärikust. Seepärast peame oma, ent ka kaasinimeste, eriti kannatajate ihu au sees hoidma: /368, 1397/
“Aga ihu … on Issanda jaoks ja Issand ihu jaoks. Aga Jumal on Issanda üles äratanud ja võtab meidki üles äratada oma väe läbi. Kas te siis ei tea, et teie ihud on Kristuse liikmed? … Teie ei ole iseenda päralt, … Austage siis Jumalat oma ihuga!” (1. Kor. 6, 13 – 15. 19 – 20).
§ 1005. Et Kristuses üles tõusta, tuleb koos Kristusega surra; selleks on hädavajalik “eemal viibida ihust ja viibida Issanda juures” (2. Koe. 5, 8). Selle “lahkumise” (Fil. 1, 23), suremise puhul lahutatakse hing ihust. Surmast ülestõusmise päeval ühendatakse nad taas (vrdl. SPF 28). /624, 650/
Surm
§ 1006. “Surma palge ees muutub inimliku olemasolu mõistatus suurimaks”. Teatavas mõttes on ihulik suremine loomulik; kuid usule on see “patu palk” (Room. 6, 23; vrdl. Gen. 2, 17).ning nende jaoks, kes surevad Kristuse armus, on surm Issanda surma kaasamine, osalemaks tema ülestõusmises (vrdl. Room. 6, 3 – 9; Fil. 3, 10 – 121). /164, 1500/
§ 1007. Surm lõpetab maise elu. Meie elu kestab kindla ajavahemiku, mille jooksul me muutume ning vananeme. Meie surm näib, nagu kõige maise elava puhul loomuliku lõpuna. Selline vaatenurk surmale annab meie elule pinget: teadmine surelikkusest võib meile meenutada seda, et meil on eneseteostuseks vaid ajaliselt piiratud lõik:
“Mäleta oma Loojat oma nooremehe põlves … Ja põrm pöördub tagasi mulda, nõnda kui ta olnud, ja vaim pöörab Jumala juurde, kes ta on andnud” (Koh. 1. 7).
§ 1008. Surm on patu tagajärg. Pühakirja ning pärimuse ütete autentse tõlgendajana (vrdl. Gen. 2, 17; 3, 3; 3, 19; Tark. 1, 13; Room. 3, 12; 6, 23) õpetab Kiriku õpetusamet, et surm tuli maailma, kuna inimene patustas (vrdl. DS 1511). Kuigi inimene omas surelikku loomust, määras Looja ta surematusele. Surm on vastuolus Looja Jumala nõuga. Ta tuli maailma patu tagajärjel (vrdl. Tark. 2, 23 – 24). “Ihuline surm, mida inimene oleks saanud vältida, kui ta poleks patustanud” (GS 18), on seega inimese “viimane vaenlane”, kes tuleb ära võita (vrdl. 1. Kor. 15, 26). /401, 367/
§ 1009. Surm on Kristuse läbi ära muudetud. Ka Jeesus, Jumala Poeg, pidi surema, kuna see kuulub inimliku loomuse juurde. Kuigi ta selle ees tagasi põrkus (vrdl. Mk. 14, 33 – 34; Heebr. 5, 7 – 8), võttis ta surma enda peale täiuslikus ja vabatahtlikus alluvuses Isa tahtele. Jeesuse kuulekus muutis surma needuse õnnistuseks (vrdl. Room. 19, 21). /612/
Kristliku suremise mõtestatus
§ 1010. Kristuse läbi omandab kristlik suremine positiivse mõtestatuse. “Jah, mulle on elamine Kristus ja suremine kasu!” (Fil. 1,21). “See sõna on ustav: kui oleme surnud koos temaga, siis me ka elame koos temaga. Olemuslikult uus kristlikus suremises on selles: ristimises on kristlane sakramentaalselt juba “surnud koos Kristusega”, et elada uut elu. Kui me sureme Kristuse armus, jõuab ihulik surm “Kristuses suremise” läbi täiusele ning viib meid sel moel lõplikult temasse tema lunastustöö läbi: /1220/
“Mulle on parem surra Kristuses kui olla kogu maailma kuningas. .otsin teda, kes meie eest suri; tahan teda, kes meie ees üles tõusis. Mul seisab ees sünd …Laske mul selget valgust vastu võtta! Sinna jõudes olen ma inimene” (Ignatius Antiookiast, Room. , 1 – 2).
§ 1011. Surmas kutsub Jumal inimese enda juurde. Seepärast võib kristlane Pauluse kombesurma igatseda: “Ma himustan siit lahkuda ja olla Kristusega” (Fil. 1, 23). Ning ta saab, Kristuse eeskujul muuta oma surm Jumalale kuulekuse ning armastuse aktiks(vrdl. Lk. 23, 46): /1025/
“Minu maine iha on risti löödud … Minus on elav ja kõnelev vesi, see vuliseb ja ütleb: Üles, Isa juurde!” (Ignatius Antiookiast, Room. 7, 2).
“ma tahan Jumalat näha ja selleks, et teda näha, tuleb surra” (Jeesuse Theresa, vida 1).
“Ma ei sure; ma astun ellu” (Jeesuslapse Theresia, verba).
§ 1012. Eriti hästi väljendab kristlikku seisukohta surma osas (vrdl. 1. Tess. 4, 13 – 14) Kiriku liturgia:
“Sinu usklike elu muudetakse ega ärandata, oh Issand. Ja kui maise palverännaku võõrastemaja laguneb, on meie jaoks taevas jääv kodu valmis pandud” (MR, surnute prefatsioon).
§ 1013. Surm lõpetab inimese maise palverännaku, armu ja halastuse ajastu, mille Jumal talle pakub, et ta elaks oma maise elu Jumala kava kohaselt ning oma igavikulise saatuse üle otsustada. “Kui meie ainukordne maine elulugu lõpule jõuab” (LG 48), ei pöördu me enam tagasi, et maa peal veel edasisi kordi elada. “Inimesele on määratud surra vaid üks kord” (Heebr. 9, 27). Pärast surma pole olemas mingisugust “reinkarnatsiooni”.
§ 1014. Kirik julgustab meid ennast surmatunniks ette valmistama (”Äkksurmast lunasta meid, oh Issand!” Kõigi pühakute litaania), Jumala Ema paluma, et ta meie eest välja astuks (Ave Maria palve) ning ennast püha Joosepi, surijate patrooni hoolde usaldama: /2676 – 2677/
“Kõigis oma tegemistes, kõigis oma mõtetes tuleb sul omada sellisthoiakut, nagu sa täna surema peaksid. Oleks sul hea süüme, ei kardaks sa eriti surma. Parem oleks pattudest hoiduda kui surma eest pageda. Juhul, kui sa täna valmis pole, kas oled sa seda homme?” (Kristuse jälgedes 1, 23, 1).
“Ole kiidetud, Issand, meie venna, ihuliku surma läbi; tema eest ei saa ükski elav inimene pageda. Häda nendele, kes surevad surmavas patus! Õndsad on need, kelle ta leiab olevat sinu pühimas tahtes! Sest ta ei koge teistkordset suremist” (Franciscus Assisist, Päikeselaul).
LÜHITEKSTID
§ 1015. “Caro salutis est cardo – liha on õndsuse otsustav tegur” (Tertullianus, res. 8,2). Me usume Jumalasse, liha Loojasse, me usume Sõnasse, kes tuli selleks, et liha lunastada, me usume liha ülestõusmist, milles loomine ja liha lunastamine täiusele jõuab.
§ 1016. Surma läbi lahutatakse hing ihust: ülestõusmises annab aga Jumal meie muudetud ihule hinge ja ihu taasühendamisega kadumatu elu. Nagu Kristus üles tõusis ja igavesti elab, tõuseme ka meie kõik viimsel päeval üles.
§ 1017. “Me usume selle liha tõelist ülestõusmist, mida me praegu kanname”(DS 854). Hauda külvatakse kaduv ihu), üles tõuseb kadumatu ihu (vrdl. 1. Kor. 15, 42),”vaimne ihu” (1. Kor. 15, 44).
§ 1018. Pärispatu tagajärjel tuleb inimesel kannatada ihulikku surma, mida ta oleks” vältida saanud, kui ta ei oleks patustanud” (GS 18).
§ 1019. Jeesus, Jumala Poeg, kannatas meie eest vabatahtlikult surma,, olles Jumalale, oma Isale täielikult ja vabatahtlikult kuulekas. Oma surma läbi võitis ta surma ning avas sellega kõigile inimestele juurdepääsu õndsusele.
§ 12. artikkel. „Mina usun igavest elu”
§ 1020. Kristlane, kes ühildab oma suremise Jeesuse surmaga, näeb surmas Jeesuse juurde tulemist ja sisenemist igavesse ellu. Kui Kirik viimast korda surijale tema patud Kristuse nimel andeks andnud ning talle viimse võidmise pitsati kosutust ja Kristuse teemoona reisile kaasa andnud, lausub ta leebe kindlusega: /1523 – 1525/
“Asu teele Kristuses, vend (õde), Jumala, kõigeväelise Isa nimel, kes sinu on loonud; Jeesus Kristuse, elava Jumala Poja nimel nimel, kes siu eest kannatas; Püha Vaimu nimel, kes sinu peale välja valati. Veel täna olgu sulle rahupaik valmistatud, sinu elukoht Jumala juures pühal Siionil koos õndsa neitsi ning Jumala ema Maarja, püha Joosepi ning kõigi Jumala inglite ja pühakutega … Naase koju oma Looja juurde, kes sind mullast on loonud. Kui sa sellest elust lahkud, tõttab sulle vastu Maarja koos kõikide inglite ning Jumala pühakutega … Sa saad oma Lunastajat palgest palgesse näha (Suripalve “Commendatio animae”). /2677, 336/
§ 1021. Surm lõpetab inimese elu, see tähendab aja, mil ta Kristuse poolt ilmutatud jumaliku armu (vrdl. 2. Tim. 1, 9 – 10) võis kas vastu võtta või hüljata. Uus Testament räägib kohtust peamiselt seoses lõpliku Kristusega kohtumisega tema viimsel tulemisel. Ta kinnitab aga ka korduvalt, et kõigile tasutakse vahetult peale surma nende tegude mõõtu mööda. Mõistujutt vaesest Laatsarusest (vrdl. Lk. 16, 22) ja sõnad, mida ristil rippuv Jeesus ütles meelt parandanud kurjategijale (vrdl. Lk. 23, 43), kui ka muud Uue Testamendi tekstid (vrdl. 2. Kor. 5, 8; Fil. 1, 23; Heebr. 9, 27; 12, 23) räägivad hinge viimsest saatusest (vrdl. Mt. 16, 2), mis võib iga inimese puhul olla erinev. /1038, 679/
§ 1022. Iga inimene saab suremise hetkel oma surematus hinges igavikulise tasu. See sünnib erilises kohtus, mis surnu elu Kristusega seostab – kas siis selitamiseks (vrdl. Lyoni kirikukogu: DS 857 – 858; Firenze kirikukogu: DS 1304 – 1306; Tridenti kirikukogu: DS 1802), mille kaudu ta otse taevasse õndsusse astub (vrdl Benedictus XII, DS 100 – 1001; Johannes XXII, DS 900), või siis igavikuliseks äraneetuseks, mille ta ise on valinud (vrdl. Benedictus XII: DS 1002) (393). /393/
“Meie elu loojangul mõistetakse meie üle kohut vastavalt meie armastusele” (Johannes Ristilt, dichos. 64). /1470/
§ 1023. Need, kes surevad Jumala armus ja sõpruses ning on täielikult puhastatud, elavad igavikuliselt koos Kristusega. Nad on alatiseks Jumalaga sarnased, kuna nad näevad teda palgest palgesse sellisena, “nagu ta on” (1. Joh. 3, 2; vrdl. 1. Kor. 13, 12; Ilm. 22,4). /954/
“Me defineerime apostellikule autoriteedile tuginedes, et Jumala üldkehtiva korralduse kohaselt kõikide pühakute … ja teiste usklike hinged, kes on surnud pärast Kristuse ristimist, kes ei vajanud või ei vaja surres puhastamist … või kui nad mingil ajal puhastamist vajasid või vajavad … kui nad pärast surma puhastatakse … ka enne ihude tagasisaamist ja üldist kohut, pärast meie Lunastaja ja Issanda taevasseminemist, taevariiki kogutud olid ning taevases paradiisis viibisid koos Kristusega pühade inglite osaduses, kus nad viibisid ja viibivad ja pärast Kristuse kannatamist ja surma jumalikku Olemist vahetult ning palgest palgesse nägid ja näevad – ilma igasuguse loodu-poolse vahenduseta” (Benedictus XII: DS 1000; vrdl. LG 49).
§ 1024. Seda täiuslikku elu koos pühima Kolmainsusega, seda elu- ning armastusosadust temaga, neitsi Maarja, inglite ja kõigi õndsatega nimetatakse “taevaks”. Taevas on inimese viimne eesmärk, tema sügavaimate igatsuste täitumine, ülima lõpliku õnne seisund. /260, 326, 2794, 1719/
§ 1025. Elada taevas tähendab elu koos Kristusega” (vrdl. Joh. 14,3; Fil. 1, 23; 1. Tess. 4, 17). Väljavalitud elavad “temas”, säilitavad, või paremini öeldult leiavad selles aga oma tõelise identiteedi, oma enese nime (vrdl. Ilm. 2, 17): /1011/
“Elu tähendab koosolemist Kristusega; seal, kus on Kristus, seal on seega ka elu, seal on Riik” (Ambrosius, Luc. 10, 121).
§ 1026. Oma surma ja ülestõusmise läbi “avas” Jeesus Kristus meile taeva.. Õndsate elu seisneb Jeesus Kristuse lunastamise viljade täielikus omamises. See lubab neil, kes on temasse uskunud ja tema tahtmisele ustavaks jäänud, tema taevasest kirkusest osa saada. Taevas on kõigi nende õnnis osadus, kes on temasse täielikul liigestatud. /793
§ 1027. See õndsate osaduse müsteerium Jumala ja kõigi nendega, kes on Kristuses, käib üle kõige mõistmise ja kujutluse. Kiri kõneleb meile sellest piltides nagu elu, valgus, rahu, pidulik pulmasöömaaeg, Riigi vein, isamaja, taevane Jeruusalemm ning paradiis:
“Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud,
ja mis inimmeelde ei ole tõusnud –
selle on Jumal usaldanud neile, kes teda armastavad” (1. Kor. 2, 9).
§ 1028. Kuivõrd Jumal on lõpmatult ülev, saab teda näha sellisena, nagu ta on vaid juhul, kui ta ise võimaldab inimesel oma müsteeriumi vahetult näha ning talle selleks võime annab. Sellist Jumala nägemist tema taevases kirkuses nimetab Kirik “õndsakstegevaks nägemuseks” (visio beatifica). /1722, 163/
“Milline aukuulsus, milline rõõm on see, kui sind ligi lastakse, et näha Jumalat, kui sulle osutatakse au koos Kristuse, oma Issanda ja Jumalaga nautida igavese õndsuse ja valguse rõõmu …, koos õigete ja Jumala sõpradega taevariigis rõõmu tunda kadumatust surematusest!” (Cyprianus, ep. 58, 10, 1).
§ 1029. Taevases hiilguses täidavad õndsad jätkuvalt rõõmuga Jumala tahtmist. Nad teevad seda ka teiste inimeste ning kõige loodu osas, kuivõrd nad valitsevad koos Kristusega; “nemad valitsevad kuningatena igavesest ajast igavesti” (Ilm. 22, 5; vrdl. Mt. 25, 21). 23)
§ 1030. See, kes sureb Jumala armastuses ja sõpruses, kuid pole veel täiuslikult selitatud, võib küll oma igavikulises õndsuses kindel olla, kuid teeb pärast surma läbi selitamise, saavutamaks hädavajalikku pühadust, mis on hädavajalik, pääsemaks taevastesse rõõmu.
§ 1031. Kirik nimetab seda väljavalitute lõplikku selitamist, mis on täiesti erinev äraneetute karistusest, purgatooriumiks (puhastustuleks). Purgatooriumi puudutavad usu õpetuslaused formuleeriti peamiselt Firenze (vrdl. DS 1304) ja Tridenti (vrdl. DS 1820; 1580) kirikukogudel. Toetudes teatavatele Pühakirja tekstidele (vrdl. näiteks 1. Kor. 3, 15; 1. Peetr. 1, 7) kõneleb Kiriku pärimus puhastustulest: /954, 1472/
“Peab uskuma, et enne kohut on teatava kerge patu puhul olemas veel puhastustuli, kuna igavene Tõde ütleb, et juhul, kui keegi püha Vaimu teotab, “sellele ei anta andeks ei sellel ega tulevasel ajastul” (Mt. 12, 32).Sellest üttest järeldub, et mõned patud andestatakse selles, mõned teises maailmas” (Gregorius Suur, dial. 4, 39).
§ 1032. Õpetus tugineb ka surnute eest palvetamise praksisele, millest kõneleb juba Pühakiri: “Seepärast tegi ta [Juudas Makkabeus] surnute eest äralepitust, et need patust pääseks” (2. Makk. 12, 45). Juba iidsel ajal hoidis Kirik surnute mälestust au sees, palvetas nende eest ja tõi euharistliku ohvri (vrdl. DS 856), et nad saaksid selitatud ning jõuaksid õndsaks tegevasse Jumala kaemusse. Kirik soovitab surnute heaks annetusi, indulgentse ja meeleparandustegusid. /958, 1371, 1479/
“Toome neile abi ja säilitame nendest mälestuse. Kui juba Hiiobi pojad isa poolt toodud ohvri läbi selitati (vrdl. Hiiob, 1, 5), kuidas võime siis kahelda, et meie ohvriannid surnute eest neile lohutust ei too. Ärgem kõhelgem surnutele abi toomast ning meie palveid nende eest ohverdamast” (Johannes Chrysostomus, hom. In 1. Cor. 41, 5).
§ 1033. Meid ei saa Jumalaga ühendada, kui me pole vabatahtlikult otsustanud teda armastada. Kuid me ei saa Jumalat armastada, kui patustame raskelt tema, kaasinimese või iseenese vastu: “kes ei armasta, see püsib surmas. Igaüks, kes vihkab oma venda, on mõrvar, ja te teate, et ühegi mõrvari enda sees pole püsimas igavest elu” (1. Joh. 3, 14 – 15). Meie Issand juhib meie tähelepanu sellele, et meid lahutatakse temast, kui me ei hooli vaeste ja väetite hädadest, kes on tema vennad ja õed (vrdl.Mt. 25, 31 – 46).Ilma kahetsemiseta ning Jumala halastavat armu vastu võtmata surmapatus suremine tähendab vabal tahtel igavikulist Jumalast lahusolemist. Seda lõplikku enese Jumalaga osaduse välistamise seisundit nimetatakse “põrguks”. /1861, 393, 633/.
§ 1034. Jeesus kõneleb sageli “gehenna’st”, “kustutamatust tulest” (vrdl.Mt. 5, 22.29; 13, 42. 50; Mk. 9, 43 – 48) mis on määratud neile, kes oma elu lõpuni tõrguvad uskumast ja meelt parandamast ning kuhu ühtaegu ihu ja hing hukatuseks sattuda võivad (vrdl. Mt. 10, 28). Jeesus kuulutab tõsiste sõnadega, et ta “läkitab oma inglid ja nad korjavad tema kuningriigist kõik häirijad ja ülekohtutegijad ja viskavad nad tuleahju: seal on ulgumine ja hammaste kiristamine (Mt. 13, 41 – 42), ning et ta langetab äraneedva otsuse: “Minge ära minu juurest, te äraneetud, igavesse tulle” (Mt. 25, 41).
§ 1035. Kiriku õpetus väidab, et põrgu on olemas ja et ta on igavikuline. Surmapatus surnute hinged satuvad otsemaid pärast surma allmaailma, kus nad põrgu piinasid, “igavest tuld” kannatavad. .Põrgu kõige hullem piin seisneb aga Jumalast igavikulises lahusolemises, kelles ainuüksi inimene elu ja õnne leida võib, milleks ta on loodud ja mida ta igatseb. /393/
§ 1036. Pühakirja ütted ja Kiriku õpetuslaused on inimestele manitsuseks, et nad oma vabadust, silmas pidades oma igavikulist saatust, vastutustundlikult tarbiksid. See on ühtaegu tungiv üleskutse meeleparandusele: ”Minge sisse kitsast väravast, sest lai on värav ja avar tee, mis viib hukatusse ja palju on neid, kes astuvad sealt sisse. Kui kitsas on värav ja ahtake tee, mis viib ellu, ja kui pisut on neid, kes selle leiavad!” (Mt. 7, 13 – 14). /1734, 1428/
“Kuna me ei tea päeva ega tundi, peame me Issanda manitsuse kohaselt kindlameelselt valvama, et me siis, kui meie maine teekond lõpule jõuab, koos temaga pulmalauda asume ning meid ärateenitult õnnistatute sekka loetakse ning et meid ei nimetataks kurjadeks ja laiskadeks sulasteks ning ei saadetaks igavesse tulle, väljas olevasse pimedusse, kus on “ulgumine ja hammaste kiristamine” (LG 48).
§ 1037. Jumal ei määra kedagi ennetavalt põrgusse (vrdl. DS 397; 1567); sinna viib vaid vabatahtlik Jumalast ärapööramine (surmapatt), milles surmani püsitakse. Euharistia pühitsemisel ja oma usklike igapäevastes palvetes palub Kirik Jumalalt halastust, kes “ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik jõuaksid meeleparandusele” (2. Peetr. 3, 9). /162, 1014, 1823/
“Oh Jumal, võta armuliselt vastu see sinu sulaste ja sinu koguduse ohver; korrasta meie päevad oma rahus, päästa meid igavesest hukatusest ja võta meid vastu oma valitute hulkadesse” (MR, Rooma kaanon 88).
§ 1038. Kõikide surnute, “õigete ja ülekohtuste” (Act. 24, 15) ülestõusmisele järgneb viimne kohus. See on siis tund, “mil kõik, kes on haudades, kuulevad tema häält ja tulevad välja: need, kes on teinud head, elu ületõusmiseks, aga need, kes on teinud halba, hukkamõistmise ülestõusmiseks” (Joh. 5, 28-29). “Aga kui Inimese Poeg tuleb oma kirkuses ja kõik inglid temaga, … kogutakse ta ette kõik rahvad ja ta põimendab nad üksteisest otsekui karjane põimendab lambad sikkudest ja ta seab lambad oma paremale käele, sikud aga vasakule käele … Ja need lähevad igavesse karistusse, õiged aga igavesse ellu” (Mt. 31. 32 – 33. 46). /1001, 998/
§ 1039. Jeesuse palge ees, kes on Tõde, avatakse lõplikult iga inimese tõeline inimese tõeline suhtumine Jumalasse (vrdl. Joh. 12, 49).Viimne kohus toob põhjalikult päevavalgele kõik selle, mida inimene oma maise elu ajal head tegi või tegemata jättis. /678/
“Kõik see halb, mida kurjad teevad, pannakse kirja – ja nad ei tea seda. Päeval, mil “Jumal ei vaiki” (Ps. 50. 3) … (pöördub ta kurjade poole) ja ütleb neile: “Ma panin oma väetid vaesed teie jaoks maa peale elama. Mina, teie Pea, troonisin taevas oma Isa paremal käel – kuid maa peal nälgisid minu liikmed. Kui te oleksite toitnud minu liikmeid, oleks teie and Peani jõudnud. Kui ma oma väetitele vaestele maa peal koha kätte näitasin, panin ma nad saadikuteks, et häid tegusid minu varakambrisse tuua. Teie pole nende kätesse midagi pannud, seepärast ei oma te minu juures midagi” (Augustinus, serm. 18, 4, 4).
§ 1040. Viimne kohus leiab aset Kristuse kirkuses taastulemisel. Üksnes Isa teab päeva ja tundi, üksnes tema langetab otsuse, millal see saabub. Siis lausub ta oma Poja Jeesus Kristuse läbi oma lõpliku otsuse terve ajaloo kohta. Me mõistame kogu loomistöö ning õndsuskorralduse viimset mõtet ning imelisi teid, mida mööda jumalik ettenägevus on kõik viimsele eesmärgile juhatanud. Viimne kohus näitab, et Jumala õiglus võidutseb kõige ebaõigluse üle, mida tema loodud olendid on korda saatnud ning et tema armastus on tugevam kui surm (vrdl. Ülemlaul 8, 6). /637, 314/
§ 1041. Teadaanne viimasest kohtust kutsub inimesi pöörduma, kuniks Jumal neile veel “armuaja”, “päästmise päeva” (2. Kor. 6, 2) kingib. See viib pühale jumalakartusele. See kohustab Jumala Riigi õiglusele. See kuulutab Kristuse taastulemise “õnnist lootust” (Tiit. 2, 13), kes naaseb, “et olla kirgastatud oma pühakute seas ja olla imetletud kõigile uskujaile tollel päeval; sest teie juures on meie tunnistust peetud usutavaks” (2. Tess. 1,10). /1432, 2854/
§ 1042. Aegade lõpul saab Jumala Riik täiuslikuks. Üldise kohtu lõppedes hakkavad ihu ja hinge poolest kirgastatud õiged koos Kristusega igavesti valitsema ning uuendatakse ka maailmakõiksus. /769, 670/
“Kirik …jõuab täiusele alles taevases kirkuses … kui ta koos maailmaga tihedalt seotud inimsooga täielikult Kristuse poolt uuendatakse ning sihile viiakse” (LG 48). /310/
§ 1043. Pühakiri nimetab seda inimkonda ja maailma ümber kujundavat salapärast uuendamist “uueks taevaks ja uueks maaks” (1. Peetr. 3, 13; vrdl. Ilm. 21, 1). Jumala nõu, “et Kristus võtab kokku kõik asjad, nii need, mis taevastes, kui need, mis maa peal” (Efes. 1, 10), saab siis lõplikult teoks tehtud.. /671, 518, 280/
§ 1044. Kui Jumal teeb “kõik uueks” (Ilm. 21, 5), siis asub ta taevases Jeruusalemmas inimeste seas elama. “Ja ta pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam, ei ka leinamist, ei ka kisendamist, ei ka valu enam, sest endine on ära läinud!” (Ilm. 21, 4; vrdl. Ilm. 21, 27).
§ 1045. Inimeste osas taastub selles täiuses täielikult inimsoo ühtsus, mis oli maailma loomisel Jumalast tahetud ja mille “sakramendiks” oli palverännakul viibiv Kirik (LG 1). Kristusega ühendatud moodustavad lunastatute koguduse, Jumala “püha linna” (Ilm. 21, 2), “Talle naise” (Ilm. 21, 9). See ei kannata enam maist inimeste kooslust purustava ja haavava patu, rüveduse ja isekuse all. Õndsakstegev nägemine, milles Jumal end valitutele ammendamatult avab, saab õnne, rahu ja osaduse kuivamatuks allikaks. /775, 1404/
§ 1046. Mis kosmost puudutab, siis seob inimest ja materiaalset maailma ilmutuse alusel sügav saatuskaaslus.
“Sest loodus ootab pikisilmi Jumala laste ilmumist … kuid ometi lootuse peale, et ka loodus ise vabastatakse kord kõdunemise orjusest … Me ju teame, et kogu loodus ägab üheskoos ja on üheskoos tuhudes tänini: ei aga üksi tema, vaid needki, kel enestel on Vaimu esmikand, meie isegi ägame iseenestes, oodates lapseõigust, oma ihu lunastamist” (Room. 8, 19 – 23). /349/
§ 1047. Seega on ka nähtav universum samuti muutmisele määratud, “et maailm, milles taastatakse algne seisund, oleks nüüdsest taas takistamatult õigete teenistuses” (Irenaeus, haer. 5, 32, 1) ning osaleks seega ülestõusnud Jeesus Kristuse kirkuses.
§ 1048. Maailma ja inimkonna täiusele jõudmise aega me ei tea, ka mitte viisi, kuidas universum ümber kujundatakse. Patu läbi väärastatud selle ajastu maailma kuju küll kaob, kuid meid õpetatakse, et Jumal valmistab uue elupaiga ja uue maa, kus elab õiglus ja täitub inimeste südameis asuv igatsus õndsuse ja rahu järele” GS 39, 1). /673/
§ 1049. “Sellegipoolest ei tohi uue maailma ootus nõrgestada hoolt selle maailma kujundamisel, kus kasvab uue inimpere Ihu, mis võib juba ettekujutust anda uue maailma piirjoontest, vaid peab seda hoolt hoopis tugevdama. Seepärast on maine edenemine Jumala riigi saabumiseks olulise tähtsusega, kuivõrd see võib kaasa aidata inimühiskonna paremale korrastatusele, kuigi seda tuleb selgesti Kristuse riigi kasvamisest eristada” (GS 39, 2). /2820/
§ 1050. “Kui me nimelt inimliku väärikuse, vennaliku osaduse ja vabaduse aardeid – need kõik on looduse annid ja meie pingutuste viljad – Issanda vaimus ning tema Käsule vastavalt maa peal rohkendame, leiame me need hiljem taas, ent igasugusest laitusest puhastatutena, valgustatute ning kirgastena, kui Kristus annab Isale üle igavikulise ja kõikehõlmava Riigi” (GS 39, 3; vrdl. LG 2). Siis, igaveses elus, on Jumal “kõik kõiges” (1. Kor. 15, 28). /1709, 260/
“Isa on oma olemust mööda tõepoolest Elu. Ta valab Poja ja Püha Vaimu läbi kõige üle välja oma taevaseid ande. Omas inimsõbralikkuses on ta meile, inimestele vääramatult igavese elu tõotanud” (Cyrillus Jeruusalemmast, catech. ilI. 18, 29).
LÜHITEKSTID
§ 1051. Oma surematus hinges saab iga inimene kohe pärast surma Kristuselt, elavate ja surnute kohtunikult, erilises kohtus oma igavikulise tasu.
§ 1052. “Me usume, et kõikide nende hinged, kes surevad Kristuse armus …moodustavad Jumala rahva pärast surma, mis ülestõusmise päeval, mil hinged kehadega taas ühinevad, lõplikult ära võidetakse” (SPF 28).
§ 1053. Me usume, et suur hulk neid, kes on Jeesuse ja Maarjaga paradiisis ühendatud, moodustavad taevase Kiriku. Seal näevad nad igavikulises õndsuses Jumalat sellisena, nagu ta on. Seal on nad ka, aukraadilt ja liigilt erinevatena, osasaajad sellest jumalikust valitsemisväest, mida kirgastatud Kristus teostab, ja seda koos pühade inglitega. Nad kostavad meie eest ja aitavad meid meie nõtruses oma vennaliku hoolega” (SPF 29).
§ 1054. Need kes surevad Jumala armus ja sõpruses, kuid pole veel täielikult selitatud , on küll kindlad oma õndsakssaamises, kuid teevad pärast surma läbi puhastamise jõudmaks pühadusse, mis on hädavajalik selleks, et astuda Jumala rõõmu sisse.
§ 1055. “Pühakute osaduse” väel soovitab Kirik surnud Jumala halastuse hoolde ning palub nende eest, seda eriti püha euharistliku ohvri näol.
§ 1056. Järgides Kristuse eeskuju, juhib Kirik usklike tähelepanu “igavikulise surma kurvale, haletsusväärsele tegelikkusele”(DCG 69), mida nimetatakse “põrguks”.
§ 1057. Põrgu kõige hullem piin seisneb igavikulises Jumalast lahusolemises. Üksnes Jumalas saab ju inimene leida elu ja õnne. Selleks on ta loodud ja selles seisneb tema igatsus.
§ 1058. Kirik palvetab selle ees, et keegi kaotsi ei läheks: “Issand, ära luba, et mind eales sinust lahutatakse!” Küll ei saa keegi ise ennast päästa, aga Jumal “tahab, et kõik inimesed püüsseksid” (1. Tim. 2, 4) ja “temale on kõik võimalik” Mt. 19, 26).
§ 1059. “Ülipüha Rooma Kirik usub ja väidab kindlalt, et … kohtupäeval ilmuvad kõik inimesed oma ihudega Kristuse kohtu ette, et oma tegudest aru anda” (DS 859; vrdl. DS 1549).
§ 1060. Aegade lõppedes saavutab Jumala riik täiuse. Siis kirgastatakse õiged ihult ja hingelt, valitsevad igavikuliselt koos Kristusega ning ka materiaalne universum kujundatakse ümber. Igaveses elus on Jumal siis “kõik kõiges”(1. Kor. 15, 28).
“AAMEN”
§ 1061. Nagu Pühakirja viimane raamat, lõpeb ka Credo heebreakeelse sõnaga “aamen”. Seda sõna leiab sageli Uue Testamendi palvete lõpus. Samal moel lõpetab ka kirik oma palved “aameniga”. /2856/
§ 1062. Heebrea sõnal “aamen” on sama tüvi mis sõnal “usk”. See tähendab kindlameelsust, usaldusväärsust, ustavust. Nõnda on mõistetav, et “aamen” tähistab jumala ustavust meie ja meie ustavust Jumala suhtes. /214/
§ 1063. Prohvet Jesajal leidub väljend “tõe Jumal”, sõna-sõnalt “aameni Jumal”, see tähendab Jumal, kes jääb oma tõotustele ustavaks: “See, kes ennast maa peal tahab õnnistab ennast tõsise Jumalaga” (Jes. 65, 16). Meie issand kasutab sageli sõna “aamen” (vrdl. Mt. 6, 2.5.16)vahel kahekordselt (vrdl. Joh. 5, 19), rõhutamaks oma õpetuse usutavust, oma Jumala tõele tuginevat autoriteeti. /215, 156/
§ 1064. “Aamen” Credo” lõpus hõlmab niisiis ka kahte esimest sõna – “mina usun” ja kinnitab neid: usk tähendab Jumala sõnadele, tõotustele ja käskudele “aameni” ütlemist, täielikku .temale, kes on täiusliku armastuse ja ustavuse “aamen”. /197, 2101/
“Credo olgu sulle peegliks. Vaatle ennast selles nägemaks, kas sa kõike seda ka usud, mida kinnitad end uskuvat.. ja tunne iga päev oma usust rõõmu” (Augustinus, serm. 58, 11, 13).
§ 1065. Jeesus Kristus on ise “aamen” (Ilm. 3, 14). Ta on lõplik “aamen” Isa armastusele meie vastu; ta võtab üle meie aameni Isale ning viib selle täiusele: “Jumala tõotused, millised iganes need olidki, on Kristuses “Jah”. Seepärast on tema käes ka “aamen!” Jumalale kiituseks meie käest” (2. Kor. 1, 20).
Tema läbi ja Temaga ja Temas
On sulle, kõigeväeline Isa
Püha Vaimu ühtsuses
Kõik au ja kirkus
Nüüd ja igavesti.
AAMEN