Konstitutsioon

Gaudium et Spes

Konstitutsioon · Vatikani II Kirikukogu (1962–1965)

Kirik tänapäeva maailmas

KIRIKUST NÜÜDISAEGSES MAAILMAS

PÜHALIKULT VÄLJA KUULUTATUD TEMA PÜHADUSE,

PAAVST PAULUS VI POOLT

7. DETSEMBRIL 1965. AASTAL Paulus, Piiskop Jumala Teenrite Teener

EESSÕNA

1. Väga lähedane side Kiriku ja inimkonna vahel Inimeste, iseäranis vaeste ja muul viisil vaevatute rõõmud ja lootused, mured ja ängistused on Kristuse jüngrite rõõmud ja lootused, mured ja ängistused. Tõepoolest, mitte midagi tõeliselt inimlikku ei jää kajastumata nende südameis. Nende kogukond koosneb inimestest, kes on ühendatud Kristuses, keda Püha Vaim juhib teekonnal nende Isa Kuningriiki ning kes on vastu võtnud päästesõnumi, mis on mõeldud iga inimese jaoks. See on põhjus, miks see kogukond tajub, et ta on tõeliselt ja väga lähedaselt seotud inimkonna ja selle ajalooga.

2. Kellele on mõeldud Kirikukogu sõnum Käesolev Vatikani Teine Kirikukogu, mis on põhjalikult uurinud Kiriku müsteeriumi, pöördub nüüd kõhklusteta mitte ainult Kiriku liikmete ja kõigi nende poole, kes hüüavad appi Kristuse nime, vaid kogu inimkonna poole. Kirikukogu januneb selgitada igaühele, kuidas ta kujutleb Kiriku kohalolu ja tegevust nüüdisaegses maailmas. Seepärast koondab Kirikukogu oma tähelepanu , tervele inimkonnale koos kõigega, mille keskel ta elab. Ta vaatleb seda maailma, mis on kui ajaloo teater ning kannab endas märke inimese teotahtest, tema tragöödiatest ja triumfidest. Seda maailma, mis kristlaste usu kohaselt on loodud ja alal hoitud Looja armastusest, langenud küll patuorjusesse kuid vabastatud nüüd Kristuse poolt. Ta löödi risti ja tõusis üles et võita kehastunud Kurjuse võim, et see maailm võiks saada uueks vastavalt Jumala kavatsusele ning saavutada täiuslikkus..

3. Teenimine, mida inimkonnale pakutakse Ehki nüüdisaegne inimkond on imestusega rabatud oma avastustest ja jõust, esitab ta sageli ärevaid küsimusi selle kohta, kuhu suundub kaasaegne maailm, milline on inimese koht ja roll maailmakõiksuses, mis on tema individuaalsete ja kollektiivsete püüdluste mõte ning mis on inimkonna lõplik eesmärk. Käesolev Kirikukogu, mis tunnistab ja sõnastab terve Kristuse poolt kokku kogutud Jumala rahva usu, ei saa anda kõnekamat tõestust ei oma solidaarsusest ega ka austusest ja armastusest selle inimkonna vastu, kellega ta on tihedalt seotud, kui see, et ta astub temaga vestlusesse nende mitmesuguste probleemide üle. Kirikukogu toob inimkonnale Evangeeliumist läidetud valguse ning annab tema käsutusse need päästevahendid, mille Kirik Püha Vaimu juhtimisel võtab vastu oma Rajajalt. Inimene väärib alalhoidmist, inimühiskond on väärt uuendamist. Seega on kogu meie ettekande keskmes inimene – ainus ja terviklik , ihu ja hing, süda ja südametunnistus, mõistus ja tahe. Seepärast kuulutab käesolev püha Kirikukogu inimese kõrgeimat kutsumust ning võitleb temasse külvatud jumaliku seemne pärast. Ta pakub inimkonnale Kiriku siirast abi, et edendada seda kõigi inimeste vahelist vendlust, mis vastab nende kutsumusele. Kirik, keda ei tiivusta mitte ükski maine ambitsioon, taotleb ainult ühte eesmärki: jätkata Püha Vaimu juhtimisel Kristuse enda tööd. Tema tuli maailma andma tunnistust tõest (vt. Jh 18:37), päästma ja mitte kohut mõistma, teenima ja mitte laskma ennast teenida (vt. Jh 3:17; Mt 20:28; Mk 10:45).

SISSEJUHATAV AVALDUS — INIMESTE OLUKORD NÜÜDISAEGSES MAAILMAS

4. Lootus ja ängistus Sellise ülesande täitmisel on Kirikul olnud alati kohustus uurida ajastu tunnusmärke ning tõlgendada neid Evangeeliumi valguses. Nii saab ta igale põlvkonnale arusaadavas keeles vastata aegumatutele küsimustele, mida inimesed esitavad praeguse ja tulevase elu ning nende omavahelise seose kohta. Seetõttu peame tähele panema ja mõistma maailma, milles elame, selle ootusi, igatsusi ja sageli dramaatilistolemust Mõningaid nüüdisaegse maailma peamisi tunnusjooni saab kirjeldada järgnevalt. Tänapäeval läbib inimkond uut etappi oma ajaloos. Sügavad ja kiired muutused levivad järk-järgult üle kogu maailma. Need muutused, mille on käivitanud inimese taiplikkus ja loov energia, peegelduvad inimeses, tema individuaalsetes ja kollektiivsetes otsustes ja soovides ning mõtlemis-ja tegutsemisviisis asjade ja inimeste suhtes. Seega saame juba rääkida tõelisest kultuurilisest ja sotsiaalsest transformatsioonist, mis kajastub ka inimese religioosses elus. Igale kriisile omaselt on see transformatsioon oma kiiluvees toonud kaasa tõsiseid raskusi. Kuigi inimene laiendab oma võimu igas suunas, ei õnnestu tal mitte alati panna see iseenda heaolu teenistusse. Mida kaugemale oma hinge sügavaimatesse soppidesse ta kaevuda üritab, seda sagedamini näib ta olevat iseendas ebakindel. Ta paljastab aegamisi üha selgemini ühiskonna seadused ning seejuures halvab teda üksnes ebakindlus selles osas, kuhu suunda need juhtida. Eales varem pole inimkond omanud nii suurel hulgal rikkust, vahendeid ja majanduslikku võimu. Ometigi vaevleb tohutu hulk maailma elanikest ikka veel nälja ja vaesuse käes ning lugematu arv inimesi on kirjaoskamatud. Iial varem pole inimkond nii teravalt teadvustanud vabadust, kuid samal ajal ilmnevad uued sotsiaalse ja psühholoogilise orjuse vormid. Ehki nüüdisaegne maailm tajub väga elavalt oma ühtsust ning seda, kuidas üksikindiviid sõltub teistest vajalikus solidaarsuses, on maailm kõige valusamal moel rebestatud vastanduvateks leerideks vastuoluliste jõudude poolt. Ikka veel jätkuvad poliitilised, sotsiaalsed, majanduslikud, rassilised ja ideoloogilised konfliktid, millega kaasneb sõjaoht, mis võib kõik põrmustada. On tõsi, et ideaalid muutuvad, kuid sõnad, millega väljendatakse põhimõisteid, omandavad eraldiolevates ideoloogilistes süsteemides üpris erinevaid tähendusi. Inimene taotleb püüdlikult paremat maailma, kuid seejuures ei arenda ta samasuguse innukusega oma vaimu. Paljud meie kaasaegsed on nende mitmesuguste komplikatsioonide mõjul hoidunud püsiväärtuste selgepiirilise kindlakstegemise eest ning loobunud uusi avastusi korrapäraselt nendele väärtustele üles ehitamast. Selle tulemusena pendeldavad inimesed lootuse ja ängistuse vahel, esitavad üksteisele küsimusi selle kohta, kuhu asjad praegusel ajal liiguvad ning seejuures rõhub neid rahutus. Seesama asjade käik juhib inimesi otsima vastuseid. Tõepoolest, see sunnib neid selleks.

5. Põhjalikult muutunud tingimused Nüüdisaegne vaimne rahutus ja muutunud elutingimused on osa laiemast ja sügavamast revolutsioonist. Viimase tulemusena põhineb intellekti arendamine üha enam matemaatikal, loodusteadustel ja inimest käsitlevatel teadusharudel, samas kui nendest teadusharudest tulenev tehnoloogia omandab praktilises valdkonnas peamise tähtsuse . See teaduslik vaimsus omab uut laadi mõju nii kultuurisfäärile kui mõtteviisile. Tehnoloogia muudab praegu maa palet ning üritab juba valitseda kosmost. Teatud määral avardab intellekt oma mõjuvõimu üle ajaliste piiride: mineviku ületab ta ajalooliste teadmiste kaudu, tuleviku aga projitseerimismeetodite ja planeerimisega. Edusammud bioloogias, psühholoogias ja sotsiaalteadustes ei too inimestele üksnes täiustatud enesetunnetust, vaid koos tehniliste meetoditega aitavad need avaldada otsest mõju sotisaalsete gruppide elule. Samal ajal mõtleb inimkond üha enam oma rahvaarvu prognoosimisele ja reguleerimisele. Ajalugu ise kiirustab edasi nii tormakal sammul, et üksikisik suudab hädavaevu sellega sammu pidada. Ühiskonna saatus on muutunud üheks tervikuks, kuhu on laiali puistatud kõikvõimalike inimgruppide teatud laadi privaatajalood. Seega on inimkond kandunud pigem staatilisest tõelisusekäsitlusest enam dünaamilisema ja evolutsioonilisema kontseptsiooni juurde. Selle tagajärjel on tekkinud uus hulk probleeme, mida on nii palju, kui olla saab, ja mis nõuavad nende analüüsimist ja sünteesimist.

6. Muutused sotsiaalses korralduses Traditsioonilised lokaalsed kogukonnad nagu patriarhaalsed perekonnad, klannid, suguharud, külad ning sotsiaalsetest sidemetest tulenevad mitmesugused grupid ja ühendused kogevad selle tegeliku olukorra tõttu iga päev järjest põhjalikumaid muutusi. Vähehaaval on laiendatud industriaaltüüpi ühiskonda, mis juhib mõned rahvad majandusliku rikkuseni ning muudab radikaalselt sajandite eest kehtestatud arusaamu ja ühiskondliku elu tingimusi. Kas linnade ja nende elanike mitmekordistumise või linnaelu siirdamise tõttu maaelu keskkonda on kasvanud linnaelu arendamine ja taotlemine. Uued ja efektiivsemad sotsiaalse kommunikatsiooni vahendid soodustavad sündmustega kursis olemist. Ahelreaktsioonide vallandamise kaudu lasevad need kommunikatsioonivahendid ülimalt kiiresti ja võimalikult laialdaselt käibele erinevaid mooduseid, kuidas inimesed mõtlevad ja tunnevad. Samuti on märkimisväärne, et paljud inimesed on sunnitud mitmesugustel põhjustel vahetama elukohta ning seeläbi muutma oma eluviisi. Seega on inimese sidemed kaasinimestega mitmekordistunud. Sotsialiseerumine toob kaasa veelgi sidemeid, kuid seejuures ei pruugi see protsess mitte alati edendada vajalikku personaalset arengut ja tõelisi suhteid. Sellist arengut võib selgemini täheldada nende rahvaste juures, kes juba omavad majandusliku ja tehnoloogilise progressi eeliseid, ehkki selline suundumus on ka nende rahvaste hulgas, kes üritavad innukalt kindlustada endale industrialiseeritud ja urbaniseerunud ühiskonna hüvesid. Need rahvad ja nende hulgas eriti need, kes sõltuvad vanematest traditsioonidest, teevad samaaegselt läbi ka liikumise enam küpsema ja personaalsema vabaduse teostamise suunas.

7. Muutused psühholoogias, moraalis ja religioonis Muutused hoiakutes ja inimstruktuurides panevad sageli küsimärgi alla aktsepteeritud väärtused. Iseäranis kehtib see noorte inimeste kohta, kes mitte ainult pole kärsitud, vaid kes tõepoolest muutuvad oma kitsikuses mässajateks. Olles teadlik oma mõjust ühiskonnas, soovivad nad varem selles osaleda. Selle tulemusena kogevad lapsevanemad ja õpetajad päevast päeva suuremaid raskusi oma ülesannete täitmisel. Institutsioonid, seadused ning mõtlemis-ja tunnetusviisid, mis pärinevad eelnevatelt põlvkondadelt, ei näi mitte alati olevat hästi kohandatud nüüdisaegse asjade seisuga; sellest tulenevad rasked häired käitumisviisides ja koguni käitumisnormides. See kõik mõjutab ka religiooni.. Ühest küljest, oskus kriitilisemalt eristada religiooni ikka veel liikvel olevast maagilisest maailmavaatest ja ebausust, puhastab religiooni ja nõuab päev päevalt isiklikumat ja aktiivsemat haakumist usuga. Selle tulemusel omandavad paljud inimesed elavama arusaama Jumalast. Teisalt on kasvav hulk inimesi religiooni praktiliselt hüljanud. Erinevalt möödanikust pole Jumala või religiooni eitamine ega nende hülgamine enam tavatu ja üksikutel juhtudel esinev nähtus. Nüüdisajal pole haruldus, et sellised otsuseid esitatakse teadusliku arengu või teatud uue humanismi nõuetena. Arvukates paikades saavad need vaated kuuldavaks mitte ainult filosoofide õpetustes, vaid need mõjutavad igast küljest ka kirjandust, kunsti, humanitaarteaduste ja ajaloo interpretatsiooni ja tsiviilõigust. Selle tagajärjel on paljud inimesed segaduses.

8. Tasakaalustamatus tänapäeva maailmas Kuna kõik need muutused tulevad nii kiiresti ja sageli korratul viisil, siis need tekitavad või võimendavad vastuolulisusi ja tasakaalutust. Sama toimega on ka tõsiasi, et inimesed on teadlikumad kui eales varem maailmas eksisteerivatest vastukäivustest. Üksikisikus areneb liiga sageli välja tasakaalutus moodsa intellekti ja teoreetilise mõttesüsteemi vahel, mis ei suuda valitseda kõiki oma ideid ega korrastada neid adekvaatselt sünteesiks. Samamoodi tekib tasakaalutus praktilise ja kasutoova huvi ning moraalse südametunnistuse nõuete vahel; väga sageli ka kollektiivse eksistentsi tingimuste ja personaalse mõtlemise ning koguni kontemplatsiooni vajaduste vahel. Viimaks tekib tasakaalutus spetsialiseerunud inimtegevuse ja kõikehaarava reaalsusekäsitluse vahel. Perekonda puudutavalt on vastuolude tulemiks demograafilised, majanduslikud ja sotsiaalsed pinged või raskused, mis tekivad erinevate põlvkondade vahel või põhinevad meeste ja naiste uutel sotsiaalsetel suhetel. Samuti kerkivad esile märkimisväärsed erimeelsused nii rasside kui erinevate sotsiaalsete klasside vahel; rikaste rahvaste ja nende rahvaste vahel, kes on vähem mõjukamad või vaesed, ja viimaks rahvusvaheliste organisatsioonide vahel, mis on sündinud soovist rahu järele ja ambitsioonist propageerida kellegi ideoloogiat, kui ka rahvaste ja teiste inimgruppide poolt tunnustatud kollektiivsete usutunnistuste vahel. Tulemuseks on vastastikune umbusaldus, vaen, konfliktid ja raskused. Selline ongi inimene – ta on samal ajal nii põhjustaja kui ohver.

9. Inimkonnas laialt levinud soovid Me oleme veendunud,, et inimkond suudab ja peab jätkuvalt tugevdama kontrolli oma loodud materiaalse keskkonna üle, ja veelgi enam selles, et inimkonna kohuseks on kehtestada poliitiline, sotsiaalne ja majanduslik kord, mis kasvavalt teenib inimest ning aitab üksikisikutel ja gruppidel taastada ja arendada neile omast väärikust. Selle tagajärjel nõuavad väga paljud inimesed üpris agressiivselt hüvesid, millest neid on nende elava teadlikkuse hinnangul ilma jäetud kas ebaõigluse või ebavõrdse jaotamise läbi. Rahvad, kes on teel progressi suunas soovivad sarnaselt hiljuti iseseisvuse saavutanud rahvastega osa saada nüüdisaegse tsivilisatsiooni hüvedest. Nad tahavad osaleda mitte ainult poliitikas, vaid ka majanduselus ning etendada maailmalaval takistamatult oma osa. Siiski jäävad nad oma arengus jätkuvalt maha ning sageli süveneb nende sõltuvus rikkamatest rahvastest veelgi kiiremini, ja seda eriti majandusvaldkonnas. Rahvad, keda jälitab nälg, kutsuvad sekkuma paremal järjel olevaid rahvaid. Naised taotlevad võrdsust meestega nii seaduse ees kui, ka faktiliselt ( kohtades, kus nad pole seda veel kätte võitnud. Töölised ja talupojad üritavad mitte ainult tagada endale eluks hädavajalik, vaid arendada töö kaudu oma personaalseid andeid ning tõesti ka osaleda majandusliku, sotsiaalse, poliitilise ja kultuurilise elu korraldamises. Esimest korda ajaloos on just praegu kõik inimesed veendunud, et kultuurisaavutusi peab ja tegelikult ka saab pakkuda kõigile. Siiski peitub kõigi nende nõudmiste taga sügavam ja laialtlevinum igatsus: üksikisikud ja ühiskonnad janunevad täieliku ja vaba inimväärse elu järele – sellise elu järele, milles nad saavad omaenese heaolu teenistusse allutada kõik selle, mida nüüdisaegne maailm nii rikkalikult pakub. Lisaks püüavad rahvad intensiivsemalt luua teatud üleilmset kogukonda. Kuna kõik need asjad nii ka toimivad, siis on tänapäeva maailm üheaegselt nii võimas kui nõrk, suuteline nii suuremeelseteks kui nurjatuteks tegudeks. Selle ees laiub tee, mis viib kas vabadusse või orjusesse, progresi või taandarengu suunas, vendlusesse või vihkamisse. Pealegi kasvab inimese teadlikkus, et tema kohuseks on õigesti juhtida neid jõude, mille ta ise on vallandanud ning mis võivad ta orjastada või teda teenida. See ongi põhjus, miks ta esitab enesele küsimusi.

10. Inimese sügavamad arupärimised Tõde on see, et tasakaalustamatused, mille all nüüdisaegne maailm vaevleb, on seotud selle veelgi põhjapanevama tasakaalustamatusega, mis juurdub inimese südames. Inimeses endas võitlevad paljud alged. Ühest küljest kogeb ta loodud olendina oma piire. Teisalt tunneb ta end oma soovides piiranguteta olendina, kes on kutsutud kõrgemale elule. Mitmekesiste peibutiste poolt kistuna on ta pidevalt sunnitud nende hulgast valima ning mõningatest neist loobuma. Tõepoolest, nõrga ja patuse olendina teeb ta sageli seda, mida ta ei taha ning jätab tegemata selle, mida ta tahab (vt. Rm 7:14jj). Seega kannatab ta seesmiste lõhenemiste käes, millest lähtuvad ühiskonnas väga paljud suured vastuolud. Loomulikult on paljud need, kelle elu on nakatanud praktiline materialism, pimedad mistahes selge pilguheidu suhtes sellisesse dramaatilisse olukorda. Samas nendel, keda rõhub viletsus, on takistatud sellise asja peale üldse mõelda. Paljud, kes arvavad, et nad on leidnud meelerahu praegu kõikjal välja pakutud tõelisusekäsitluses, ootavad kannatamatult üksnes inimkonna tõelist ja täielikku vabanemist. Nad on veendunud, et tulevikus inimese poolt teostatav valitsemine maa üle rahuldab kõik inimese südameigatsused. Samuti ei puudu inimesed, kes on kaotanud lootuse leida mistahes elu mõtte ning seepärast ülistavad nende julgust, kelle arvates inimeksistentsil puudub loomupärane tähendus ning kes seetõttu üritavad anda sellele täieliku tähenduse üksnes omaenda leidlikkuse kaudu. Ent nüüdisaegse maailma palge ees esitab üha suurem hulk inimesi põhiküsimusi või tajuvad nende küsimuste tähtsust uue teravusega: Mis on inimene? Mis on kurbuse, kurjuse ja surma mõte, mis jätkavad eksisteerimist vaatamata maailma tohutule arengule? Mis on kalli hinnaga ostetud võitude eesmärk? Mida võib inimene ühiskonnale pakkuda ja ühiskonnalt eeldada? Mis järgneb maisele elule? Kirik kindlalt usub, et Kristus, kes suri ja äratati üles kõigi eest (vt. 2Kr 5:15), võib oma Vaimu kaudu inimesele pakkuda valgustust ja jõudu vastata oma ülimale kutsumusele. Samuti pole antud taeva all inimesele ühtegi teist nime, kelle läbi ta päästetakse (vt. Ap 4:12). Ühtlasi hoiab Kirik kinni tõsiasjast, et tema kõige leebemas Isandas ja Õpetajas peitub kogu ajaloo võti, koondumispunkt ja eesmärk. Samas Kirik kinnitab, et kõikide muutuste taga on palju tõelisusi, mis ei muutu ning omavad oma ülimat alust Kristuses, kes oli seesama eile ja on täna ja igavesti (vt. Hb 13:8). Seega soovib Kirikukogu kõigile inimestele rääkida Kristuse kui nähtamatu Jumala kuju ja kogu loodu esmasündinu valguses (vt. Kl 1:15) selleks, et valgustada inimese saladust ning aidata kaasa meie ajastu väljapaistvatel probleemidele lahenduse leidmisel.

KIRIK JA INIMESE KUTSUMUS

11. Vaimu impulsid nõuavad vastust Jumala rahvas usub, et teda juhib Issanda Vaim, kes täidab maa. Sellest usust ajendatuna tegutseb ta selle nimel, et tuvastada autentseid märke Jumala kohalolust ja eesmärgist sündmustes, vajadustes ja soovides, milles see rahvas osaleb üheskoos teiste meie ajastu inimestega. Usk heidab kõigele uut valgust, teeb avalikuks Jumala kavatsuse inimese täieliku kutsumuse osas ning juhib nii lahendusteni, mis on täiesti inimlikud. Käsolev Kirikukogu soovib eelkõige selles valguses hinnata neid väärtusi, mida tänapäeval kõige kõrgemalt väärtustatakse ning tuua need tagasi nende jumaliku allika juurde. Need väärtused on ääretult head, kuivõrd need tulenevad Jumala poolt inimesele antud loomupärastest annetest . Ometigi on need inimese südame rikutuse tõttu sageli ära rebitud oma õigest otstarbest ning vajavad seepärast puhastamist. Kuidas Kirik mõistab inimest? Milliseid soovitusi on vaja anda tänapäeva ühiskonna ülesehitamiseks? Milline on ülemaailmse inimtegevuse lõplik tähendus? Inimesed ootavad vastuseid nendele küsimustele. Nendest vastustest saab selgeks, et Jumala rahvas ja inimkond, kelle keskel ta elab, teenivad üksteist. Nii näitab Kiriku poolt teostatav eesmärk oma usulist ja selle tõsiasja kaudu ka oma ülimalt inimlikku iseloomu.

I ISIKSUSE VÄÄRIKUS

12. Inimene on loodud Jumala näo järgi Usklike ja uskmatute pea üksmeelse arvamuse kohaselt peavad kõik asjad maailmas olema ühenduses inimesega, kes on kõikide asjade kese ja kroon. Kuid mis on inimene? Inimene on enda kohta öelnud ja ütleb jätkuvalt palju erinevaid ja koguni vastuolulisi arvamusi. Nendes arvamusavaldustes ülistab ta end sageli kõigi asjade absoluutseks mõõdupuuks või alandab end meeleheitesse. Tulemuseks on ebakindlus ja äng. Kirik loomulikult mõistab neid probleeme. Jumalalt pärineva valgusega õnnistatuna võib ta pakkuda nendele probleemidele lahendused nii, et need kujutavad inimese tegelikku olukorda ja kirjeldavad tema puudusi, kuid samas jaatavad õiglaselt tema väärikust ja kutsumust. Pühakiri õpetab, et inimene loodi “Jumala näo järgi” ning ta on suuteline tundma ja armastama oma Loojat. Looja määras ta kogu maise loodu isandaks (vt. 1Ms 1:26; Trk 2:23), et ta alistaks selle enesele ja kasutaks seda Jumala auks (Srk 17:3-10). “Mis on inimene, et sa temale mõtled, ja inimesepoeg, et sa tema eest hoolitsed? Sa tegid ta pisut alamaks Jumalast ja ehtisid teda au ja austusega. Sa seadsid ta valitsema oma kätetööd, kõik sa panid tema jalge alla” (Ps 8:5-7). Jumal ei loonud inimest üksikuks. Alguses “lõi Ta tema meheks ja naiseks” (1Ms 1:27). Nende kahe ühendus on interpersonaalse osaduse esmane vorm. Oma loomuselt on inimene sotsiaalne olend, kes end teistega sidumata ei saa elada ega arendada oma andeid. Pühakirjast me loeme ka, et Jumal “vaatas kõike, mis Ta oli teinud, ja vaata, see oli väga hea” (1Ms 1:31).

13. Patt Ehkki Jumal seadis ta pühasse seisundisse, kuritarvitas inimene oma vabadust ajaloo alguses kehastunud Kurjuse õhutusel. Inimene vastandas end Jumalale ja püüdis saavutada oma eemärki lahus Jumalast. Ehkki ta tundis Jumalat, ei ülistanud ta Teda kui Jumalat, vaid tema mõistmatu süda jäi pimedaks ning ta teenis loodut Looja asemel (vt. Rm 1:21-25). See, mida jumalik ilmutus meile avaldab, ühtib meie kogemusega. Inimene, kes katsub läbi oma südame, leiab, et tal on kalduvus ka kurja poole ning ta on maetud mitmesuguste pahede alla, mis ei saa pärineda tema healt Loojalt. Inimene, kes sageli keeldub tunnustamast Jumalat kui oma algust, on purustanud ka õige suhte oma lõpliku eesmärgi, iseenda, kaasinimeste ja kogu looduga. Seega on inimene oma sisemuses lõhestunud. Selle tulemusena on kogu inimelu, nii individuaalne kui kollektiivne, dramaatiline võitlus hea ja kurja, valguse ja pimeduse vahel. Tõepoolest, inimene leiab, et ta on võimetu iseseisvalt edukalt võitlema kurjuse rünnakute vastu, ja seega tunneb igaüks, et ta on otsekui aheldatud. Kuid Issand ise tuli inimest vabastama ja julgustama. Ta tegi inimese seesmiselt uueks ja kihutas välja “selle maailma vürsti” (Jh 12:31), kes hoidis inimest patuorjuses (vt. Jh 8:34). Patt nõrgendas inimest, tõkestades tema tee täiustumiseni. Nii kutsumus ülenduseks kui viletsuse sügavikud on mõlemad osa inimkogemusest. Selle ilmutuse valguses leiavad need üheaegselt lõpliku selgituse.

14. Inimese loomine Inimene on oma ihu ja hingega üks tervik. Oma ihuliku olemuse kaudu saab ta enesele materiaalse maailma omadused Seega jõuab ta ihu läbi oma terviklikkuseni ning ihu kaudu tõuseb tema hääl vabatahtlikus ülistuses Looja poole (Tn 3:57-90). Seepärast pole inimesel luba põlata oma ihulikku elu. Pigem on ta kohustatud pidama oma keha heaks ja auväärseks, kuna Jumal on selle loonud ja äratab ka üles viimsel päeval. Inimene, keda patt on haavanud, kogeb oma ihus vastuhakke. Kuid inimese tõeline väärikus postuleerib, et inimene ülistab Jumalat oma ihus (vt. 1Kr 6:13-20) ning keelab sellel teenimast oma südame kurje kalduvusi. Samas inimene ei eksi, kui ta peab end ihulikest asjadest kõrgemalseisvaks ning enamaks kui seda on looduse väike osake . Oma vaimsete omaduste tõttu ületab ta kogu materiaalsuse. Ta süüvib olemise sisemusse iga kord, kui ta siseneb oma südamesse. Seal ootab teda Jumal, kes uurib südant (vt. 1Sm 16:7; Jr 17:10). Seal tajub ta Jumala silmade ees oma tõelist saatust. Kui inimene tunneb ära endas surematu hinge, siis ei pilka teda petlik fantaasia, mis tuleneb pelgalt füüsilistest ja sotsiaalsetest mõjutustest. Vastupidi, ta on jõudnud tõe sisemusse.

15. Mõistuse, tõe ja tarkuse väärikus Inimene otsustab õigesti, et oma mõistuse kaudu ületab ta materiaalse maailma piirid, kuna ta saab osa jumaliku mõistuse valgusest. Läbi aegade oma loomupäraseid andeid järjekindlalt rakendades on ta tõepoolest saavutanud edu empiirilistes teadustes, tehnoloogias ja kunstides/humanitaarteadustes . Kaasajal on ta saavutanud ülimaid võite, ja seda eriti materiaalse maailma uurimises ja selle enesele allutamises. Siiski otsib ta alati veelgi sügavamaid tõdesid, ning ka leiab need. Tema mõistus ei piirdu üksnes mõõdetavate andmetega, vaid ta suudab täieliku veendumusega jõuda ka tõelisuse mõistmiseni, ehkki patu tagajärjel on see veendumus osaliselt pimestatud ja nõrgestatud. Isiksuse intellektuaalset loomust täiustab ja peabki täiustama tarkus, sest tarkus peibutab leebelt inimese meeli otsima ja armastama seda, mis on tõeline ja hea. Inimene, kes on tarkusega läbi imbunud, läbib nähtavad realiteedid ning jõuab nende tõelisusteni, mis on nähtamatud. Meie ajastu vajab sellist tarkust enam kui üksi endisaegne, kui inimeste poolt tehtud uusi avastusi tahetakse muuta inimsõbralikuks. Maailma tulevik on hädaohus, kui targemad inimesed lähemal ajal esile ei tõuse. Samuti tuleb tõdeda, et paljud rahvad, kes on majanduslike näitajate poolest vaesemad, on üpris rikkad tarkusest ning võivad seepärast tuua teistele märkimisväärset kasu. Viimaks on Püha Vaimu and see, mille tõttu inimene hakkab usu kaudu mõtisklema ja mõistma jumaliku kavatsuse saladust (vt. Srk 17:7-8).

16. Kõlbelise südametunnistuse väärikus Oma südametunnistuse sisemuses leiab inimene seaduse, mida ta pole enese jaoks kehtestanud, kuid mis hoiab teda kuulekuses. Südametunnistuse hääl, mis kutsub inimest alati armastama head ja hoiduma kurjast, võib vajadusel inimsüdamele öelda: tee seda, väldi toda. Inimese südames on seadus, mille Jumal on sinna kirjutanud. Seda seadust täita on kohane inimese tõelisele väärikusele. Selle järgi mõistetakse tema üle kohut (vt. Rm 2.15-16). Südametunnistus on inimese kõige salajasem tuum ja pühamu. Seal on ta üksi koos Jumalaga, kelle hääl kajab selle sisemuses. Südametunnistus paljastab imelisel viisil selle seaduse, mis saab täidetud armastuses Jumala ja ligimese vastu (vt. Mt 22.37-40; Gl 5.14). Kristlased, kes on ustavad südametunnistusele, otsivad üheskoos ülejäänud inimestega tõde ja tõelisi lahendusi arvukatele probleemidele, mis tekivad üksikisikute elus või tulenevad sotsiaalsetest suhetest. Mida enam õige südametunnistus mõjuvõimu omab, seda rohkem hoiduvad üksikisikud ja inimgrupid pimedast valikust ning püüavad juhinduda erapooletutest moraalinormidest. Südametunnistus tihti eksib ülesaamatu teadmatuse tõttu, kuid seejuures ei kaota ta oma väärikust. Sedasama ei saa öelda inimese kohta, kes hoolib vähe tõest ja headusest või südametunnistuse kohta, mis harjumuspärase patu tagajärjel muutub järk-järgult praktiliselt pimedaks.

17. Vabaduse ülevus Inimene saab üksnes vabaduses juhtida end hea poole. Meie kaasaegsed peavad vabadust tähtsaks ja taotlevad seda innukalt. Loomulikult on see püüdlus õigustatud. Ometigi kasutavad nad seda loomuvastaselt pahatihti õigusena, mis võimaldab neil teha kõike, mis meeldib, isegi kui see on halb. Seevastu autentne vabadus on jumalikkuse erakordne märk inimeses. Jumal tahtis, et inimene jääks iseenda otsusekindluse meelevalda (vt. Srk 15:14), et ta võiks vabast tahtest otsida oma Loojat ja jõuda sundimatult täiliku ja õndsa täiuslikkuseni Temale ustavuse läbi. Seega inimese väärikus nõuab teadlikku ja vabal valikul põhinevat tegutsemist. See valik langetatakse isiklikul ajendil ning selle kutsub esile seesmine hääl. See ei lähtu varjatud seesmisest impulsist ega pelgalt välispidisest survest. Inimene saavutab sellise väärikuse siis, kui ta vabanenuna kõigi kirgede kütkeist taotleb oma eesmärki vabal tahtel head valides ning tagab endale tõhusa ja osava tegutsemise läbi selle eesmärgi saavutamiseks asjakohased abivahendid. Kuna patt on kahjustanud inimese vabadust, siis saab ta üksnes Jumala armu abiga viia sellise (vabal tahtel põhineva) suhte Jumalaga täielikku kooskõlla. Jumala kohtujärje ees peab igaüks andma aru oma elu kohta, olgu ta teinud head või halba (vt. 2Kr 5:10).

18. Surma saladus Surma palge ees muutub inimeksistentsi mõistatus kõige teravamaks. Inimest ei vaeva üksnes valu ja tema ihu pidev vananemine, vaid veelgi enam hirm lakata igaveseks olemast. Ta järgib õigusega oma südame vaistu, kui ta põlgab ja ütleb lahti oma isiku absoluutsest hävingust ja täielikust haihtumisest. Ta hakkab vastu surmale, kuna ta kannab endas igavest seemet, mida ei saa taandada lihtsalt mateeriaks Kõik tehnoloogilised püüdlused, mis on küll ääretult vajalikud, ei saa vaigistada tema muret. Bioloogilise elu pikendamine ei saa rahuldada tema soovi kõrgema elu järele, mis on vältimatult talletatud tema südamesse. Ehki surma saladus pole kujutlusvõimele läbinisti jõukohane, õpetab Kirik, keda omakorda on õpetanud jumalik ilmutus, kindlalt seda, et Jumal lõi inimese õndsaks eesmärgiks, mis ületab maise viletsuse haarde. See ihulik surm, mis oleks jätnud inimese puutumata, kui inimene poleks patustanud (vt. Trk 1:13; 2:23-24; Rm 5:21; 6:23; Jk 1:15) võidetakse kristliku usu kohaselt siis, kui omaenda teo tagajärjel rikutud inimene uuendatakse terviklikult kõikvõimsa ja armulise Päästja poolt. Jumal on kutsunud ja kutsub jätkuvalt inimest Temaga ühendatuna osalema lõputus jumalikus elus, mis asub väljaspool igasugust rikutust. Kristus saavutas selle võidu, kui ta tõusis üles pärast seda, kui ta oli oma surma läbi vabastanud inimese surmast (vt. 1Kr 15:56-57). Kindlatel argumentidel põhinev usk annab igale tähelepanelikule inimesele vastuse tema mure kohta, mis puudutab seda, mida tulevikul on tema jaoks pakkuda. Samas annab usk talle tarkuse olla Kristuses ühendatud oma armsatega, kelle surm on juba ära viinud. Usk kutsub esile lootuse, et need inimesed on leidnud tõelise elu koos Jumalaga.

19. Ateismi vormid ja juured Inimese väärikuse võrratu põhjus peitub inimesele esitatud kutses olla osaduses Jumalaga. Juba algusest peale on inimene kutsutud suhtlema Jumalaga. Inimest poleks olemas, kui Jumala armastus ei oleks teda loonud ja pidevalt alal hoidnud. Ta ei saa täielikult elada tõe järgi, kui ta vabatahtlikult ei tunnista seda armastust ega pühenda end oma Loojale. Ometigi pole paljud meie kaasaegsed seda tihedat elulist sidet Jumalaga iial ära tundnud või on sellest selgesõnaliselt lahti öelnud. Seega tuleb ateismi lugeda meie ajastu üheks kõige tõsisemaks probleemiks, mis väärib täpsemat uurimist. Mõistet “ateism” kasutatakse ilmingute kohta, mis on üksteisest üpris erinevad. Sellal kui mõned selgesõnaliselt Jumalat eitavad, usuvad teised, et inimene ei saa Tema kohta absoluutselt mitte midagi väita. On neid, kes kasutavad sellist meetodit, et nad uurivad üksikasjalikult Jumala olemasolu küsimust selleks, et muuta see täiesti mõttetuks. Paljud, kes ületavad liiga palju positiivse teaduse piire, väidavad, et kõike saab selgitada üksnes teadusliku arutluskäiguga või nad vastupidiselt hoopis lükkavad tagasi mõtte, et on olemas absoluutne tõde. Mõned ülistavad inimest nii palju, et nende usk Jumalasse langeb teatud liiki aneemiasse, ehkki nad kalduvad enam jaatama inimest kui eitama Jumalat. Teised jällegi kujundavad endale sellise eksliku pildi Jumalast, et kui nad sellisest ettekujutusest loobuvad, siis nad mitte mingil juhul ei lükka tagasi Evangeeliumi Jumalat. Mõned ei esita endale iial küsimusi Jumala kohta, kuna nad ei näi kogevat religioosset vaimustust ega mõista, miks nad peaksid koormama end religiooniga. Peale selle lähtub ateism mitte harva vägivaldsest protestist selle maailma kurjuse vastu või absoluutsetest tunnustest , millega teatud inimväärtusi liigselt kaunistatakse ja mis seeläbi vastavad juba Jumala suurusele. Nüüdisaegne tsivilisatsioon raskendab sageli Jumalale liginemist mitte mingisugustel tähtsatel põhjustel, vaid seepärast, et ollakse liiga jõuliselt süüvinud maistesse asjadesse. Need, kes tahtlikult viskavad välja Jumala oma südamest ja üritavad põigata kõrvale religioossetest küsimustest, ei järgi loomulikult oma südametunnistuse ettekirjutusi. Seega pole nad puhtad süüst. Usklikud ise kannavad tihti teatud vastutust sellise olukorra eest. Üldiselt võttes pole ateism iseenesliku arengu tulemus, vaid see tuleneb mitmesugustest põhjustest, mille hulka tuleb arvata kriitiline reaktsioon religioossete tõekspidamiste ja teatud paikades konkreetselt kristliku usu vastu. Seega võivad usklikud olla ise süüdi ateismi sünnis.. Kui nad eiravad oma kohustust usus kasvada või õpetavad valeõpetust või kui nende usuline, moraalne ja sotsiaalne elu on puudulik, siis nad pigem varjavad kui paljastavad Jumala ja usu tõelise palge.

20. Süstemaatiline ateism Nüüdisaegne ateism omandab sageli süstemaatilise väljendusvormi, mis lisaks teistele Jumala vastastele argumentidele laiendab inimese iseseisvuse ihaluse sinnamaani, et see takistab mistahes Jumalast sõltuvuse tunnistamist. Sellist ateismi liiki kuulutavad inimesed väidavad, et see annab inimesele vabaduse olla eesmärk iseeneses ning oma ajaloo ainus looja ja kohtunik . Nad kinnitavad, et seda vabadust ei saa lepitada Issanda tunnistamisega, kes on kõikide asjade looja ja eesmärk, või vähemasti seda, et see vabadus muudab sellise tunnistuse täiesti tarbetuks. Seda õpetust võib soodustada võimutunnetus, mille nüüdisaegne tehniline progress on inimeses esile kutsunud. Tänapäeva ateismi vormide hulgast ei saa üle vaadata sellest, mis käsitleb inimese vabadust, eelkõige tema majandusliku ja sotsiaalse vabastamise kaudu. See vorm väidab, et religioon oma loomult takistab sellist vabadust, kuna see äratab inimeses lootuse näilise tulevase elu järele, misläbi inimene juhitakse kõrvale maise ülesehitamisest. Järelikult kui sellise õpetuse pooldajad saavad valitsemisohjad enda kätte, siis võitlevad nad jõuliselt religiooni vastu ning edendavad ateismi kasutades riigivõimu käsutuses olevaid survevahendeid, ja seda iseäranis noorte kasvatamisel.

21. Kiriku hoiak ateismi suhtes Kirik, olles ustavalt andunud Jumalale ja inimestele, on kurbusega nii kindlameelselt kui võimalik juba lahti öelnud ega saa lakata lahti ütlemast nendest mürgistest õpetustest ja teguviisidest, mis on vastuolus mõistuse ja inimkonna üldise kogemusega ning tagandavad inimese tema loomupärasest ülevusest. Siiski püüab ta ateistlikus meeluses tabada varjatud põhjuse, mispärast on Jumalast lahti öeldud. Olles teadlik ateismi poolt tõstatatud küsimuste raskusest, usub Kirik, ajendatuna armastusest kõikide inimeste vastu, et neid küsimusi tuleb veelgi põhjalikumalt uurida Kirik tugineb veendumusel, et Jumala tunnistamine ei vastandu mitte mingil juhul inimese väärikusele, kuna see väärikus juurdub ja saab täiuslikuks Jumalas. Jumal, kes on loonud inimese, tegi ta mõistuslikuks ja vabaks ühiskonna liikmeks. Veelgi tähtsam on see, et inimene on Jumala lapsena kutsutud suhtlema Jumalaga ja osalema Tema õnnes. Peale selle õpetab Kirik, et lõpuajaga seotud lootus ei vähenda vahepealse aja kohustuste tähtsust, vaid pigem toetab nende täitmist uute ajenditega. Nüüdisaegsed sündmused kinnitavad sageli seda, et jumaliku vundamendi ja igavese elu lootuse puudumisel kistakse lõhki inimese väärikus kõige valulikumal moel. Elu ja surma, süü ja kurbuse mõistatused jäävad lahendamata, mille sagedaseks tagajärjeks on inimeste alistumine meeleheitele. Samal ajal jääb iga inimene enda jaoks lahendamata küsimuseks vaatamata sellele kuitahes hägusalt ta ennast ka ei tajuks. Teatud juhtudel ei saa keegi täielikult põgeneda eelpool nimetatud enesele esitatavate küsimuste eest ja seda eriti siis, kui toimuvad elu tähtsaimad sündmused. Üksnes Jumal suudab nendele küsimustele anda täieliku ja kindla vastuse, kui Ta kutsub inimese kõrgema teadmise ja alandlikuma uurimise juurde. Ateismi vastane ravim peab seisnema nii Kiriku õpetuse kui Kiriku ja tema liikmete tervikliku elu tõelises esitamises. Kiriku ülesanne, keda juhib Püha Vaim, kes teda lakkamatult uuendab ja puhastab, on teha kohalolevaks ja teatud mõttes nähtavaks Jumal Isa ja Tema lihakssaanud Poeg. See eesmärk saavutatakse peamiselt siis, kui tunnistatakse elavat ja küpset usku, nimelt usku, mis õpetab selgelt nägema ja ületama raskusi. Paljud märtrid on andnud ja annavad edaspidigi sellisest usust hiilgava tunnistuse. Usk peab tõendama oma viljakust seeläbi, et see läbistab uskliku kogu elu, kaasa arvatud tema maise dimensiooni ning paneb ta osutama õiglust ja armastust ja seda iseäranis vaeste vastu. Siiski ilmutab Jumala kohalolu kõige rohkem see vennalik armastus, mis valitseb ustavate seas, kui nad ühes vaimus võitlevad Evangeeliumi usu eest (vt. Fl 1:27) ning näitavad end ühtsetena Kirik, kes lükkab tagasi ateismi tervikuna, õpetab puhtsüdamlikult, et kõik inimesed, nii usklikud kui uskmatud peavad töötama selle maailma õige parandamise nimel, kus nad kõik ühtviisi elavad. Siiski pole sellist ideaali võimalik täita lahus siirast ja kainest dialoogist. Kirik protesteerib seega vahetegemise vastu, mida mõned riigivõimu esindajad ebaõiglaselt teevad usklike ja uskmatute vahel eirates seeläbi inimese peamisi õigusi. Kirik nõuab usklikele aktiivset vabadust, et nad võiksid ka selles maailmas ehitada üles Jumala templi. Ta kutsub sõbralikult ateiste avatud südamega uurima Kristuse evangeeliumi. Eelkõige teab Kirik, et tema sõnum on kooskõlas inimsüdame kõige salajasemate soovidega, kui ta võitleb inimese kutsumuse väärikuse eest ning annab tagasi lootuse neile, kes on juba kaotanud lootuse millelegi kõrgemale kui nende praegune saatus. Tema sõnum ei kahanda inimest, vaid annab tema arengule valguse, elu ja vabaduse. Lahus sellest sõnumist ei aita miski täita inimese südant: “Sa oled meid loonud enda jaoks Oo Issand ja rahutu on meie süda, kuni ta ei puhka Sinus.”

22. Kristus kui uus inimene Tõde on see, et üksnes Lihakssaanud Sõna müsteeriumis saab selgeks inimese müsteerium. Esimene inimene Aadam oli eeltähenduseks Temast, kes pidi tulema (vt. Rm 5:14),1 nimelt Issandast Kristusest. Isa ja Tema armastuse ilmutamise kaudu ilmutab Kristus viimase Aadamana täielikult inimesele inimest ennast ja teeb avalikuks tema ülima kutsumuse. Seega pole ime, et Temas leiavad kõik eelmainitud tõed oma allika ja saavutavad oma haripunkti. Tema kui “nähtamatu Jumala kuju” (Kl 1:15) on täiuslik inimene. Aadama lastele annab Ta tagasi Jumalasarnasuse, mis on moondunud esimesest patust alates. Kuna Ta võttis enda kanda inimloomuse, siis seda inimloomust ei tühistatud,2 vaid hoopis tõsteti üles jumalikku väärikusse ja seda ka meie osas. Oma inkarnatsiooni läbi ühendas Jumala Poeg ennast teatud moel iga inimesega. Ta tegi tööd inimkätega, Ta mõtles inimmõistusega, Ta tegutses inimvalikute raames3 ja armastas inimsüdamega. Tema, kes sündis Neitsist Maarjast, sai tõeliselt meie sarnaseks, kuid oli siiski patuta. Oma vere vabatahtliku valamise läbi pälvis Ta süüta tallena meile elu. Jumal lepitas Temas nii meid endaga (vt. 2Kr 5:18-19; Kl 1:20-22) kui meid isekeskis. Ta vabastas meid saatana ja patu orjusest, et igaüks meist võiks öelda koos apostliga: Jumala Poeg “on mind armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest” (Gl 2:20). Meie eest kannatades ei jätnud Ta üksnes eeskuju, kuidas me peame Teda jäljendama (vt. 1Pt 2:20; Mt 16:24; Lk 14:27). Ta rajas tee ja kui me seda mööda käime, siis elu ja surm saavad pühaks ja omandavad uue tähenduse. Kristlane, kes on tehtud selle Poja sarnaseks, kes on esmasündinu paljude vendade seas (vt. Rm 8:29; Kl 3:10-14) saab “Vaimu esmaanni” (Rm 8:23), mille tõttu ta on suuteline täitma uue armastuskäsu (vt. Rm 8:1-11). Selle Vaimu kaudu, kes on “meie pärandi tagatis” Ef 1:14) uuendatakse kogu inimene seespidiselt ning ta saavutab ka oma ihu lunastuse (vt. Rm 8:23): “Kui nüüd teis elab selle Vaim, kes Jeesuse surnuist üles äratas, siis see, kes Kristuse surnuist üles äratas, teeb ka teie surelikud ihud elavaks oma Vaimu läbi, kes teis elab “(Rm 8:11; vt. 2Kr 4:14). Kristlasel on kindel vajadus ja kohustus võidelda kurjuse vastu mitmesuguste katsumuste kaudu ning seejuures koguni surra. Samas kristlane, kes on ühendatud paasamüsteeriumiga ning tehtud sureva Kristuse sarnaseks, tõttab ülestõusmise poole väes, mis tuleneb lootusest (vt. Fl 3:19; Rm 8:17). Kõik see kehtib mitte ainult kristlaste, vaid kõigi hea tahtega inimeste osas, kelle südametes tegutseb arm nähtamatul viisil.4 Kuna Kristus suri kõikide eest ((vt. Rm 8:32) ning inimese lõplik kutsumus on tegelikult kõigil ühesugune ja jumalik, siis tuleb meil uskuda, et Püha Vaim võimaldab üksnes Jumalale teadaoleval viisil olla igal inimesel ühendatud selle paasamüsteeriumiga. Selline on inimese saladus ja see saladus on suur nagu seda usklikud on näinud kristliku ilmutuse valguses. Kristuse läbi ja Kristuses muutuvad kurbuse ja surma mõistatused tähendusrikkaks. Tema Evangeeliumist lahus suruvad need meid alla. Kristus on üles tõusnud ning võitnud ära surma oma surma kaudu. Ta on meile ohtrasti jaganud elu,5 et poegadena Pojas võiksime hüüda Vaimus: “Abba, Isa” (vt. Rm 8:15; Gl 4:6; Jh 1:22; 3:1.2).

II INIMESED KUI KOGUKOND

23. Kirikukogu kavatsus Nüüdisaegse maailma üks silmatorkavaid tunnusjooni on inimeste vastastikuse sõltuvuse kasv, mille arengut soodustavad peamiselt tänapäeva tehnilised edusammud. Ent inimestevaheline vennalik dialoog ei saavuta oma täiust mitte tehnilise arengu vaid isikutevaheliste suhete sügavamal tasandil. Need isikutevahelised suhted nõuavad vastastikust austust inimese täieliku vaimse väärikuse vastu. Kristlik ilmutus toetab suuresti inimestevahelise ühtekuuluvuse edendamist ning samal ajal juhib meid sügavama arusaamiseni sotsiaalse elu seadustest, mille Looja on kirjutanud inimese moraalsesse ja vaimsesse loomusesse. Kuna Kiriku Õpetusameti hiljutised dokumendid on märkimisväärses ulatuses käsitlenud kristlikku õpetust ühiskonnast,6 siis kavatseb käesolev Kirikukogu kõigest tuletada meelde mõned põhitõed ning arutleda nende aluste üle ilmutuse valguses. Seejärel peatub ta pikemalt nendest alustest tulenevatel teatud järeldustel, mis omavad meie ajal erilist tähendust.

24. Jumala kavatsus annab inimese kutsumusele ühiskondliku loomuse Jumal, kes tunneb isalikku muret kõigi pärast, on tahtnud, et inimesed moodustaksid ühe perekonna ja kohtleksid üksteist vennalikus vaimus. Kuna inimesed on loodud Jumala näo järgi, kes “on teinud ühestainsast terve inimkonna elama kogu ilmamaa peal” (Ap 17:26), siis on neil kõigil üks ja sama eesmärk, nimelt Jumal ise. Sellel põhjusel on armastus Jumala ja ligimese vastu esimene ja kõige suurem käsk. Ent Pühakiri õpetab meile, et armastust Jumala vastu ei saa lahutada ligimesearmastusest: “Mis tahes muu käsk on kokku võetud selles sõnas: “Armasta oma ligimest nagu iseennast” … Nii on armastus Seaduse täitmine” (Rm 13:9-10; vt. 1Jh 4:20). Antud tõde on ülima tähtsusega ajal, mil inimesed hakkavad üksteisest üha enam sõltuma ning maailm muutub iga päevaga ühtsemaks. Issand Jeesus, kui ta palus Isa, “et kõik oleksid üks … nii nagu meie oleme üks” (Jh 17:21-22) avas väljavaate, mis on seotud inimese olemasolu põhjusega. Ta vihjas teatud sarnasusele jumalike Isikute üheks olemise ja Jumala laste tões ja armastuses üheks olemise vahel. See sarnasus näitab, et inimene, keda Jumal ainsa loodud olendina on tahtnud tema enda pärast, ei saa ennast täielikult leida end puhtsüdamlikult loovutamata (vt. Lk 17:33).

25. Inimese ja ühiskonna vastastikune sõltuvus Inimese sotsiaalne loomus teeb selgeks, et iisiku areng ja ühiskonna edasiliikumine on teineteisest sõltuvad. Esmalt on ja peabki olema kõikide sotsiaalsete institutsioonide subjekt ja eesmärk inimene, kes sünnipäraselt ja oma tõelisest loomusest tulenevalt vajab täielikult sotsiaalset elu.7 Sotsiaalne elu pole midagi, mis on inimesele juurde lisatud. Ta arendab kõiki oma ande ja on suuteline vastama oma kutsumusele siis, kui ta käib läbi teiste inimestega, täidab vastastikuseid kohustusi ja peab vennalikke dialooge. Nende sotsiaalsete sidemete hulgas, mida inimene oma arenguks vajab, on mõned sidemed, nagu perekond ja poliitiline kogukond, seotud vahetult inimese seesmise loomusega. Teised lähtuvad pigem tema vabast valikust. Meie ajastul kasvab erinevatel põhjustel päeva-päevalt vastastikuste suhete hulk ja inimesed hakkavad üha enam üksteisest sõltuma. See põhjustab erinevate, nii avalike kui privaatsete assotsiatsioonide ja organisatsioonide sünni. See areng, mida nimetatakse sotsialiseerumiseks, toob enesega kaasa palju kasu isiksuse tugevdamise ja kasvatamise ning tema õiguste kaitsmise osas, ehki sellel arengul ei puudu kindlasti ka omad ohud.8 Ehki sotsiaalne elu aitab suuresti inimisikul vastata oma kutsumusele ja seda isegi religioossetes dimensioonides, ei saa eitada, et sotsiaalsed tingimused, milles inimesed elavad ja millesse nad on asetatud sündimisest alates, juhivad nad sageli kõrvale heast ja ajendavad neid tegema kurja. Võib kindel olla, et rahutused, mis nii sageli ilmnevad sotsiaalses korralduses, tulenevad osaliselt majanduslike, poliitiliste ja sotsiaalsete vormide loomulikest pingetest. Kuid sügavamal tasandil lähtuvad need inimese kõrkusest ja isekusest, mis reostavad ka sotsiaalset valdkonda. Kui patu tagajärjed mõjutavad asjade korraldust, siis inimene, kes juba sünnist saati kaldub kurja poole, leiab sealt uusi ahvatlusi patustamiseks, ja seda saab ületada ainult järjekindlate pingutuste ja armu kaasabil.

26. Üldise hüvangu edendamine Inimeste vastastikune sõltuvus suureneb iga päevaga ja levib järk-järgult üle kogu maailma. Tulemus on see, et üldine hüvang, st. sotsiaalse elu nende tingimuste kogusumma, mis võimaldab sotsiaalsetel gruppidel ja nende üksikliikmetel suhteliselt igakülgselt ja kiiresti saavutada oma eesmärk, võtab tänapäeval üha enam ülemaailmse värvingu ja seega toob kaasa õigused ja kohustused, mis puudutavad kogu inimkonda. Iga sotsiaalne grupp peab arvestama nii teiste gruppide vajaduste ja seaduslike taotlustega kui kogu ühiskonna üldise heaoluga.9 Ent samal ajal kasvab teadlikkus, et isiksusele on omane väljapaistev väärikus, kuna ta on üle kõikide asjade ning tema õigused ja kohustused on universaalsed ja vääramatud. Seepärast peab igale inimesele olema kättesaadav kõik tõeliselt inimlikuks eluks hädavajalik, nagu toit, kehakate ja eluase; õigus takistamatult valida omale positsioon elus ja rajada perekond, õigus haridusele, tööle, heale reputatsioonile, austusele, kohasele informatsioonile, tegevusele, mis on kooskõlas inimese südametunnistusele omase kriteeriumiga, privaatsuse kaitsele ja õiguspärasele vabadusele ka religioossetes küsimustes. Seega peab sotsiaalne korraldus ja selle areng töötama alati inimese hüvanguks, kui tahetakse, et see alluks isikulisele valdkonnale ja mitte vastupidi. Issand on sellele osutanud, öeldes, et hingamispäev on seatud inimese ja mitte inimene hingamispäeva jaoks (vt. Mk 2:27). See sotsiaalne korraldus nõuab pidevat täiustamist. See peab rajanema tõel, olema üles ehitatud õiglusele ja seda peab hingestama armastus; vabaduses peab see iga päev kasvama üha inimlikuma tasakaalu poole. Kui need eesmärgid saavutatakse, siis leiavad aset meele uuenemine ja laiaulatuslikud muutused ühiskonnas. Jumala Vaim, kes imelise ettehooldusega juhib aja käiku ja uuendab maa palge, ei jää sellest arengust kõrvale. Evangeeliumi eeskuju on äratanud ja äratab jätkuvalt inimese südames tema väärikuse vaigistamatud vajadused.

27. Austus inimese vastu Käesolev Kirikukogu, mis jõuab praktiliste ja eriti pakiliste järeldusteni, rõhutab austust inimese vastu; igaüks peab pidama kõiki kaasinimesi ilma erandita iseenda teiseks minaks ning arvestama eelkõige nende elu ja selle väärikaks elamiseks vajalike vahenditega (vt. Jk 2:15-16), et mitte jäljendada rikast meest, kes ei tundnud muret vaese Laatsaruse pärast (vt. Lk 16:19-31). Meie ajal seob eriline kohustus meid olema ilma eranditeta ligimene absoluutselt igale inimesele ning aitama aktiivselt igaühte, kes on sattunud meie teele, olgu ta siis vana inimene, kes on kõigi poolt hüljatud, võõrtööline, kellesse ebaõiglaselt põlglikult suhtutakse, põgenik, laps, kes on sündinud ebaseaduslikust ühendusest ja kannatab vääralt patu pärast, mida ta pole teinud või nälga kannatav inimene, kes teeb ärevaks meie südametunnistuse meenutades Issanda sõnu: “Mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle” (Mt 25:40). Peale selle on tõepoolest häbiväärsed kõik need ja nendega sarnased teod, mis on vaenulikud elu suhtes, nagu mistahes liiki veretöö, genotsiid, abort, eutanaasia või tahtlik enesehävitamine; mis rikuvad vägivaldselt isiksuse terviklikkust, nagu sandistamine, ihule või hingele piinade tekitamine, tahte vaos hoidmine sunni teel; mis haavavad inimväärikust, nagu ebainimlikud elutingimused, meelevaldne vangistamine, pagendamine, orjus, prostitutsioon, naiste ja laste müümine ning halvad tööolud, kus inimesi koheldakse pelgalt kasu saamiseks vajalike tööriistadena selle asemel, te näha neis vabasid ja vastutusvõimelisi isikuid. Sellised tegevused mürgitavad ühiskonda, kuid need kahjustavad enam neid, kes selliseid asju teevad kui neid, kes ülekohtu all kannatavad. Sealjuures on see kõik ülimaks teotuseks Loojale.

28. Austus ja armastus vaenlaste vastu Austus ja armastus peab laienema ka neile, kes mõtlevad või tegutsevad meist erinevalt sotsiaalsetes, poliitilistes ja koguni religioossetes olukordades. Tegelikult on nii, et mida põhjalikumalt hakkame mõistma tähelepenelikkuse ja armastuse kaudu nende mõtteviise, seda lihtsam on meil astuda nendega dialoogi. Kindel on, et see armastus ja hea tahe ei tohi meid mitte mingil viisil teha ükskõikseks tõe ja headuse suhtes. Armastus ise tõepoolest ajendab Kristuse jüngreid kuulutama päästvat tõde kõikidele inimestele. Samas on hädavajalik teha vahet eksituse, mis väärib alati ümberlükkamist ja eksituses oleva inimese vahel, kes iial ei kaota väärikust olla inimene, ja seda isegi juhul, kui teda määrivad väärad või puudulikud usulised ettekujutused.10 Jumal ainsana on kohtumõistja ja südamete läbikatsuja ning sellel põhjusel keelab Ta meil mõista kohut mistahes inimese seesmise süü üle (vt. Lk 6:37-38; Mt 7:1-2; Rm 2:1-11; 14:10; 14:10-12). Kristuse õpetus koguni nõuab, et annaksime andeks ülekohtu (vt. Mt 5:43-47) ning laiendaksime armastuse seaduse sinnamaani, et see hõlmab ka iga vaenlast vastavalt Uue Seaduse käsule: “Te olete kuulnud, et on öeldud: Armasta oma ligimest ja vihka oma vaenlast! Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad!” (Mt 5:43-44).

29. Kõikide inimeste võrdväärsus ja sotsiaalne õiglus Kõikide inimeste võrdväärusus peab leidma kasvavalt suuremat äratundmist, kuna kõikidel inimestel on mõistuslik hing , nad on loodud Jumala näo järgi, neil on sama loomus ja päritolu, nad on Kristuse poolt lunastatud ning neil on ühine jumalik kutsumus ja saatus. On tõsi, et kõik inimesed pole ühesugused, kui silmas pidada erinevat füüsilist jõudu ning erinevusi intellektuaalsetes ja moraalsetes võimetes. Sellele vaatamata tuleb austusest inimese põhiliste õiguste vastu igat liiki diskrimineerimine, olgu see siis sotsiaalne või kultuuriline, põhinegu see sool, rassil, nahavärvil, sotsiaalsel staatusell, keelel või religioonil, ületada ja välja juurida, kuna see on vastuolus Jumala kavatsusega. Tõepoolest tuleb ikka veel kahetsusega nentida, et inimese põhilised õigused pole veel küllaldaselt väärtustatud. See puudutab naisi, kellele keelatakse õigust vabalt valida ise endale abikaasa, või omandada haridus ja saada osa kultuuriväärtustest võrdselt meestega. Ehki inimeste vahel on põhjendatud erinevusi, nõuab inimeste ühesugune väärikus, et kõigil oleks inimlikumad ja õiglasemad elutingimused. Ülisuured majanduslikud ja sotsiaalsed erinevused inimkonna üksikute liikmete ja rahvaste vahel põhjustavad skandaale ning töötavad vastu sotsiaalsele õiglusele, erapooletusele ( isiksuse väärikusele ning sotsiaalsele ja rahvusvahelisele rahule. Nii era kui avalikud institutsioonid peavad töötama selleks, et teenida inimese väärikust ja eesmärke. Samal ajal hakaku nad sihikindlalt vastu mistahes orjusele, olgu see siis sotsiaalne või poliitiline ning kaitsku nad inimese põhilisi õigusi ükskõik milline poliitiline süsteem ka ei kehti. Ühiskond tuleb järk järgult kohandada kõrgemate, nimelt vaimsete väärtustega, isegi kui võtab veel väga palju aega, enne kui jõutakse soovitud eesmärgini.

30. Vaja on enamat kui individualistlikku eetikat Põhjalikud ja kiired muutused teevad eriti vajalikuks selle, et mitte keegi ei rahulduks kas sündmuste kulgu eirates, või laiskusest uimastatuna pelgalt individualistliku moraalsusega. Järjest enam leiab poolehoidu mõte, et õigluse ja armastuse kohustused saavad täidetud üksnes juhul, kui iga inimene, kes panustab üldisesse hüvangusse vastavalt oma võimetele ja teiste vajadustele, soodustab ja abistab neid riigi-ja eraasutusi, mis on pühendunud elu tingimuste parandamisele. Siiski on inimesi, kes kuulutavad suuri ja üllaid seisukohti, kuid sellele vaatamata elavad tegelikkuses alati nii nagu nad ei hooliks üldse ühiskonna vajadustest. Paljud inimesed erinevates paikades koguni võtavad naljana sotsiaalseid seadusi ja eeskirju ning ei kõhkle appi võtta mitmesuguseid pettusi ja kavalusi selleks, et hoida kõrvale seaduslikest maksudest ja teistest võlgadest, mida nad on kohustatud ühiskonnale andma. Teised hoolivad vähe sotsiaalse elu teatud normidest, nagu nendest, mis on mõeldud kaitsma tervist või seadustest, mis sätestavad kiirusepiirangud. Nad isegi ei arvesta tõsiasjaga, et sellise ükskõiksusega ohustavad nad nii iseenda kui kaasinimeste elu. Pidagu igaüks oma pühaks kohuseks austada ja täita sotsiaalse korralduse toimimiseks vajaminev, kuna selline tegevus kuulub nüüdisaja inimese peamiste kohustuste hulka. Mida ühtlustatumaks maailm muutub, seda selgemalt ulatuvad inimeste kohustused üle konkreetsete inimgruppide ning laienevad järk-järgult üle kogu maailma. Sellele väljakutsele vastu minemiseks on vaja, et üksikisikud ja nende ühendused arendavad endas ja edendavas ühiskonnas moraalseid ja sotsiaalseid voorus. Nii saavad jumaliku armu vajaliku abiga avalikuks inimesed, kes on tõesti tehtud uueks ning kes loovad uue inimkonna.

31. Vastutus ja osalus Selleks et üksikisikud saaksid täpsemalt täita oma südametunnistuse kohustusi iseenda ja mitmesuguste sotsiaalsetegruppide suhtes, kuhu nad kuuluvad, peab neid hoolikalt harima kultuuri kõrgeimal tasemel, tohutute ressursside rakendamise kaudu, mis on inimkonnale tänapäeval kättesaadavad. Eelkõige tuleb tagada haridus mistahes sotsiaalse päritoluga noortele, et võiksid esile kerkida mitte ainult rafineeritud annetega mehed ja naised, vaid ka need suurehingelised inimesed, keda meie ajastu meeleheitlikult vajab. Inimene jõuab vaevalt vajaliku vastutustundeni ilma, et tema elutingimused võimaldaksid tal saada teadlikuks oma väärikusest ja täita oma kutsumust teenida Jumalat ja kaasinimesi.Vabadus on sageli puudulik, kui inimene langeb ülimasse vaesusesse, nagu ka juhul, kui ta on andunud liiga paljudele elumõnudele ja vangistab end hiilgavasse eraldatusesse. Vastandina annab vabadus uue jõu, kui inimene nõustub sotsiaalse elu vältimatute vajadustega, võtab enda kanda mitmesugused nõuded, mis on vajalikud koostööks ning pühendub kogukonna teenimisele. Seega tuleb kõikjal inimestes julgustada tahet etendada oma osa ühistes taotlustes. Kiitust väärivad need rahvuslikud korraldused, mis lubavad võimalikult suurel hulgal kodanikel osaleda poliitikas tõelise vabadusega. Kindlasti tuleb arvestada iga rahva tegelike oludega ja riigivõimu poolt tarviliku juriidilise jõuga. Kui tahetakse, et iga kodanik tunneb kalduvust osaleda mitmesuguste gruppide tegevuses, mis moodustavad sotsiaalse ihu, siis peavad need grupid pakkuma eeliseid, mis liikmeid köidavad ja mõjutavad neid teisi teenima. Võime õigustatult arvata, et inimkonna tulevik on nende kätes, kes on piisavalt tugevad, et anda tulevastele põlvedele põhjus elada ja loota.

32. Lihakssaanud Sõna ja inimeste solidaarsus Jumal ei loonud inimest elama eraldatuses vaid selleks, et ta moodustaks sotsiaalse üksuse. Seega, “Jumal ei tee inimesi pühaks ega päästa neid üksnes indiviididena, ilma nende vahel oleva sideme või ühenduslülita. Pigem on olnud Talle meelepärane koguda inimesed kokku üheks rahvaks, kes tunnistab Teda tões ja teenib Teda pühaduses.”11 Järelikult päästeajaloo algusest peale on Ta valinud inimesi mitte lihtsalt üksikisikutena, vaid teatud kogukonna liikmetena. Jumal ilmutas nendele väljavalitutele oma tahet, nimetas nad “oma rahvaks” (Ex 3:7-12) ning lisaks sõlmis nendega Siinail lepingu (Ex 24:1-8). Jeesuse Kristuse tegevuses on inimkonna ühiskondlik loomus edasi arendatud ja täiusele viidud. Lihakssaanud Sõna tahtis osaleda kogukonnas. Ta viibis Kaana pulmas, külastas Zakkeuse koda ning einestas tölnerite ja patustega. Ta ilmutas Isa armastuse ja inimese kõrgeima kutsumuse tavapärastes sotsiaalsetes tingimustes ning kasutas selleks keelt ja kujundeid, mis pärinesid lihtsast igapäevasest elust. Tema, kes Ta täitis meeleldi oma riigi seadusi, pühitses need sidemed, iseäranis perekonna, millest saavad alguse sotsiaalsed suhted. Ta otsustas elada oma elu viisil, mis oli Tema ajastul ja elupaigas kohane käsitöölisele. Oma kuulutuses õpetas Ta selgelt Jumala lapsi kohtlema üksteist vendadena. Ta anus oma palvetes, et kõik tema jüngrid võiksid olla “üks.” Tõepoolest, kõikide inimeste Lunastajana loovutas Ta iseenda kõikide eest kuni surmani. “Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest” (Jh 15:13). Ta käskis oma apostlitel kuulutada Evangeeliumi kõikidele rahvastele, et inimkond võiks saada Jumala perekonnaks, milles Käsu täius peitub armastuses. Paljude vendade esmasündinuna rajas Ta surma ja ülestõusmise järel oma Vaimu anni läbi uue vennaliku kogukonna, mille moodustasid kõik need, kes võtsid Ta vastu usus ja armastuses. Ta tegi seda oma Ihu kaudu, kelleks on Kirik. Kirikus peavad kõik teineteise liikmetena ühiselt teineteist teenima nende erinevate annetega, mille igaüks on saanud. See solidaarsus peab lakkamatult kasvama kuni päevani, mil see viiakse täiuseni. Sellel päeval annavad inimesed, kelle arm on päästnud, Jumala poolt armastatud perekonnana laitmatult au Jumalale ja Kristusele, kes on nende vend.

III ÜLEMAAILMNE INIMTEGEVUS

33. Probleemi määratlemine Inimene on oma tööd tehes ja kaasasündinud andeid kasutades üritanud lakkamatult parandada oma elu. Ent nüüdisajal on ta eriti teaduse ja tehnoloogia abil laiendanud ja laiendab ka edaspidi oma ülemvõimu pea kogu loodu üle. Esmalt tänu suurenenud võimalustele luua rahvaste vahel mitmesuguseid sotsiaalseid kontakte, on inimkond aegamööda aru saanud, et ta moodustab maailmas üheainsa kogukonna ning hakanud seda teadmist ellu rakendama. Seega on inimene ettevõtlikult soetanud endale mitmed hüved, mida kord eriti taevaste jõudude käest paluti. Nende tohutute jõupingutuste palge ees, mis on juba kaasa haaranud kogu inimkonna, esitavad inimesed endale arvukaid küsimusi. Mis on selle palavikulise tegevuse mõte ja väärtus? Kuidas tuleb kõike seda kasutada? Kas teatud eesmärgi saavutamine oleneb üksikisikute või ühiskonna pingutustest? Kirik valvab Jumala Sõna pärandit ja ammutab sealt usulised ja moraalsed põhimõtted, omamata alati käepäraseid lahendusi konkreetsetele probleemidele. Sellisena soovib ta lisada ilmutatud tõe valguse inimkonna kogemuste varamusse, et inimkonna poolt hiljaaegu ette võetud tee poleks pime.

34. Inimtegevuse väärtus Individuaalsete ja kollektiivsete püüdluste kaudu on inimesed läbi sajandite näinud vaeva, et parandada oma elutingimusi. Usklike jaoks on see teema lahendatud: neile on selge, et selline tegevus on kooskõlas Jumala tahtega. Jumala näo järgi loodud inimene sai käsu alistada enesele maa ja kõik selles sisalduv ning valitseda maailma õigluses ja pühaduses (vt. Gn 1:26-27; 9:3; Trk 9:2-3); ta sai korralduse ennistada iseend ja kõik asjad Temale, keda tuli tunnustada kõige Isanda ja Loojana. Kõik asjad inimese jalge ette pannes saab Jumala nimi auliseks kogu maailmas (vt. Ps 8:7,10). See korraldus puudutab isegi kõige tavapärasemaid igapäevatoimetusi. Iseenda ja oma pere elu ülalpidamise nimel tegutsedes toovad mehed ja naised asjakohast kasu ühiskonnale. Nad võivad õigustatult mõelda, et oma töö kaudu teevad nad avalikuks Looja töö, arvestavad oma kaasinimeste heaoluga ning oma isikliku tegevusala kaudu aitavad nad kaasa jumaliku plaani teostumisele ajaloos.12 Kristlased on kaugel mõttest, et inimese annete ja teotahte kaudu esile kutsutud teod on vastuolus Jumalaga ning mõistust omav loodu on teatud mõttes Looja rivaal. Nad on veendunud, et inimkonna triumfid on Jumala suuruse märgid ja Tema saladusliku kavatsuse viljad. Mida suuremaks kasvab inimese jõud, seda kaugemale laienevad tema individuaalsed ja kogukondlikud kohustused. Seega on selge, et kristlik sõnum ei takista inimestel maailma üles ehitamist ega ajenda neid eirama kaasinimete heaolu. Pigem on nad veelgi rangemalt kohustatud neid ülesandeid täitma.13

35. Inimtegevuse korraldus Nii nagu inimtegevus tuleneb inimesest, nii on see ka suunatud inimesele. Tööd tegev inimene mitte ainult ei kutsu esile muutusi esemetes ja ühiskonnas, vaid ta arendab ka iseennast. Seeläbi ta õpib palju, täiustab oma oskusi ning läheb endast väljapoole ja ületab iseennast. Õigesti mõistetuna omab selline areng suuremat väärtust kui mistahes väliste rikkuste kogumine. Inimene on väärtuslikum seepärast, kes ta ise on ja mitte seepärast, mida ta omab.14 Samamoodi kõik see, mida inimesed teevad suurema õigluse, laialdasema vendluse ja sotsiaalsete suhete inimlikuma korralduse saavutamiseks, on tunduvalt väärtuslikum kui tehnilised saavutused. Need saavutused võivad küll pakkuda vahendeid inimkonna arengu tarbeks, kuid üksnes iseenesest ei suuda need iial tegelikult seda arengut esile kutsuda. Seega on inimtegevuse kriteerium järgmine: see peab jumaliku plaani ja tahte kohaselt olema kooskõlas inimkonna tõelise hüvanguga ning võimaldama inimestel kui indiviididel ja ühiskonna liikmetel teoks teha oma kutsumus..

36. Maiste toimetuste õiguslik iseseisvus Näib, et praegu tunnevad paljud meie kaasaegsed hirmu, et inimtegevuse ja religiooni vaheline tihedam side võib piirata inimeste, ühiskondade ja teadusvaldkondade iseseisvust. Kui me maiste ettevõtmiste iseseisvuse all mõistame seda, et loodud asjad ja ühiskonnad omavad omaenda seadusi ja väärtusi, mida inimesed peavad järk-järgult lahti mõtestama, rakendama ja reguleerima, siis on täielik õigus sellist iseseisvust nõuda. Selline iseseisvus pole pelgalt nüüdisaja inimese nõue, vaid ka Looja tahe. Loomise läbi anti kõikidele asjadele stabiilsus, tõde, headus ning seadused ja kord. Inimene peab neid austama, kui ta eraldab loodud asju individuaalsetele teaduslikele ja kunstilistele meetoditele omaselt. Kui metoodiline uurimistöö igas uurimist vajavas valdkonnas teostatakse tõepäraselt teaduslikul viisil kooskõlas moraalinormidega, siis ei lähe see iial tõeliselt vastuollu usuga, sest nii maised asjad kui usk pärinevad samalt Jumalalt.15 Tõepoolest,iga inimest, kes alandlikkuses ja kindlameelsuses üritab läbi tungida tõelisuse saladustest, juhib isegi inimese enda teadmata Jumala käsi, kes hoiab kõik asjad alal ning annab neile isikupära. Järelikult jääb meil üle vaid mõista hukka teatud mõttelaadid, mida vahel võib leida ka kristlaste hulgas ning mis piisavalt ei arvesta teadusvaldkondade õigusliku iseseisvusega. Selliste mõttelaadide esindajate poolt sütitatud argumendid ja vaidlused juhivad paljud inimesed järeldusele, et usk ja teadus üksteist vastastikku välistavad.16 Kui mõiste maiste ettevõtmiste iseseisvus all mõeldakse seda, et loodud asjad ei sõltu Jumalast ning inimene võib neid kasutada ainsagi viiteta nende Loojale, siis igale Jumalat tundvale inimesele on selge, kui väär on selline tähendus. Ilma Loojata loodu hääbub. . Kui Jumal unustatakse, siis loodu ise muutub seletamatuks.

37. Inimtegevus on nakatunud patust Pühakiri õpetab inimkonnale seda, mida ajaloo kogemus kinnitab: nimelt, et ehkki areng on inimesele suureks kasuks, toob see endaga kaasa raskeid kiusatusi. Kui väärtushinnangute astmestik on segi paisatud ja halb on segatud heaga, siis üksikisikud ja inimgrupid pööravad tähelepanu üksnes iseenda ja mitte teiste huvidele. Nii lakkabki maailm olemast tõelise vendluse paik. Meie endi päevil ähvardab inimkonna suurenenud jõud hävitada inimkonna enda. Kogu iajalugu läbib tohutu võitlus pimeduse jõudude vastu. See võitlus algas maailma algusaegadel ning kestab viimsepäevani nagu Issand on seda öelnud (vt. Mt 24:13; 13:24-30,36-43). Sellesse konflikti kaasahaaratud inimene on kohustatud lakkamatult võitlema, kui ta tahab klammerduda hea külge. Ka oma terviklikkust ei saavuta ta ilma kaalukate jõupingutuste ja Jumala armu abita. Kristuse Kirik, kes usaldab Looja plaani, kinnitab, et areng võib teenida inimese tõelist õnne. Ometigi ei saa ta jätta kajana kordamast apostli manitsust: “Ärge muganduge praeguse ajaga” (Rm 12:2). Maailma all mõeldakse siin tühisuse ja õeluse vaimu, mis muudab patu tööriistaks need tegevused, mis on määratud teenima Jumalat ja inimest. Seega kui keegi tahab teada, kuidas seda õnnetut olukorda lahendada, siis kristlased ütlevad talle, et kogu inimese tegevus, mida lakkamatult ohustab tema uhkus ja paiskab segi enesearmastus, tuleb puhastada ja täiustada Kristuse risti ja ülestõusmise vaimus. Inimene, kelle Kristus on lunastanud ja teinud uueks looduks Pühas Vaimus, on suuteline ja peabki armastama seda, mille Jumal on loonud. Inimene saab kõik Jumalalt ning respekteerib ja austab seda, mis tuleb Jumala käest. Inimene, kes on Andjale tänulik nende loodud asjade eest ning neid alandlikkuses ja vaimuvabaduses kasutab ja naudib, omab tõeliselt enda käsutuses maailma kui see, kellel ei ole midagi, kuid kelle päralt on kõik (vt. 1Kr 6:10). “Kõik on teie päralt, teie aga olete Kristuse päralt ja Kristus on Jumala päralt” (1Kr 3:22-23).

38. Inimtegevus leiab täiuse paasamüsteeriumis Jumala Sõna, kelle läbi kõik on tekkinud, sai lihaks ja elas inimeste maailmas (vt. Jh 1:1,3,14). Nii sisenes Ta maailma ajalukku kui täiuslik inimene, kes võttis ajaloo enda kanda ja koondas selle ühtekokku (vt. Ef 1:10). Ta ilmutas meile, et “Jumal on armastus” (1Jh 4:8). Samal ajal Ta õpetas meile, et uus armastuskäsk on inimese täiuslikkuse ja seega ka maailma transformatsiooni peamine seadus. Ta kinnitab neile, kes usuvad jumalikku armastust, et armastuse tee on avatud kõigile inimestele ning püüe rajada üleilmset vendlust pole lootusetu. Samas Ta hoiatab neid, et see armastus pole miski, mida võib varuda tähtsateks olukordadeks j, vaid miski, mida tuleb peamiselt taotleda tavalistes eolukordades. Surres kõigi inimeste kui patuste eest (vt. Jh 3:16; Rm 5:8), õpetas Ta meile oma eeskujuga, et ka meie peame oma õlule võtma risti, millega maailm ja liha nuhtlevad neid, kes otsivad rahu ja õiglust. Kristus, kes on tehtud Issandaks oma ülestõusmise läbi ja kellele on antud täielik meelevald taevas ja maa peal (vt. Ap 2:36; Mt 28:18), tegutseb nüüd inimeste südametes oma Vaimu jõul. Ta ei ärata inimetes mitte ainult iha tulevase elu järele, vaid seeläbi Ta ka elustab, puhastab ja tugevdab neid üllaid igatsusi, mille läbi inimkond püüab muuta oma elu inimlikumaks ning allutada kogu maa selle eesmärgi täitmisele. Vaimu annid on erinevad. Ta kutsub mõned andma selget tunnistust janust taevase kodu järele ning hoidma seda janu inimkonnas elevana. Teised kutsub Ta pühenduma inimeste maisele teenimisele ning oma teenimisega valmistama ette ainest taevase riigi jaoks. Siiski vabastab Ta kõik nad nii, et pannes kõrvale oma enesearmastuse ja asetades kõik maised vahendid inimelu teenistusse, võivad nad pühenduda sellele tulevikule, mil inimkond ise saab Jumalale meelepäraseks ohvriks (vt. Rm 15:16). Issand jättis maha lootuse tõotuse ja jõu eluteekonna tarbeks selles ususakramendis, kus inimese poolt ülendatud loomulikud elemendid muudetakse auliselt Tema Ihuks ja Vereks, misläbi tagatakse toidus vennaliku solidaarsuse jaoks ja taevase söömaaja eelmaitse.

39. Uus taevas ja uus maa Me ei tea maailma ja inimkonna lõpule viimise aega (vt. Ap 1:7) ega seda, kuidas kõik muudetakse. Patu poolt moonutatud maailma on kaduv (vt. 1Kr 7:31)17, kuid meile on õpetatud, et Jumal valmistab ette uue eluaseme ja uue maa, kus elab õiglus (vt. 2Kr 5:2; 2Pt 3:13) ning mille õndsus vastab ja ületab kõik inimsüdames võrsuvad igatsused rahu järele (vt. 1Kr 2:9; Ilm 21:4-5). Koos surma ületamisega äratatakse Jumala lapsed üles Kristuses ning see, mida külvati nõtruses ja kaduvuses saab riietatud kadumatusega (vt. 1Kr 15:42,53). Kogu loodu (vt. Rm 8:19-21), mille Jumal inimese jaoks on loonud, jääb koos armastuse ja selle viljadega (vt. 1Kr 13:8; 3:14) püsima ning vabastatakse tühisuse köidikuist. Kuna meid on hoiatatud, et inimene ei saa mingit kasu, kuid ta võidaks terve maailma, kuid kaotaks iseenese (vt. Lk 9:25), siis peab uue maa lootus mitte nõrgendama vaid pigem tiivustama meie hoolt arendada praegust maailma. Siin areneb uue inimkonna ihu, ihu, mis isegi nüüd on suuteline teatud moel ette kuulutama uut ajastut. Maine progress tuleb hoolikalt eraldada Kristuse kuningriigi kasvust. Ent sel määral, mil maine progress suudab kaasa aidata inimühiskonna paremale korraldamisele asub see Jumala Kuningriigi elavas huvisfääris.18 Pärast seda kui oleme alistunud Issandale ning saanud maa peal Tema Vaimus kosutatud inimväärikuse, vendluse, vabaduse ja tõepoolest kõigi loodusest ja meie ettevõtmisest tulenevate heade viljade poolt, siis leiame me need väärtused taas plekkidest vabastatud, lihvitud ja muudetud kujul. See leiab aset ajal, mil Kristus annab üle oma Isale igavese ja kuningriigi: “tõe ja elu, pühaduse ja armu, õigluse, armastuse ja rahu kuningriigi.”19 See kuningriik on selles maailmas juba kohal müsteeriumis. Issanda tulemisel viiakse see täieliku õitsenguni.

IV KIRIKU ROLL NÜÜDISAEGSES MAAILMAS

40. Kirik ja maailm on omavahel seotud Kõik, mida oleme öelnud inimese väärikuse, ühiskonna ja inimtegevuse sügavamõttelise tähenduse kohta, paneb aluse Kiriku ja maailma suhetele ning tagab nendevahelise dialoogi.20 Kinnitades kõike, mida käesolev Kirikukogu on juba öelnud Kiriku müsteeriumi kohta, peame nüüd selles peatükis käsitlema sedasama Kirikut sellisena, millisena ta eksisteerib maailmas, sellega koos elades ja tegutsedes. Kirik, kes lähtub igavese Isa armastusest (vt. Tt 3:4), kelle Kristus kui Päästja omal ajal rajas ning kes on ühendatud Pühas Vaimus (vt. Ef 1:3; 5:6,13-14,23), omab päästvat ja eshatoloogilist eesmärki, mille ta saavutab täielikult alles tulevases maailmas. Samas on ta juba kohal selles maailmas ning koosneb inimestest, see tähendab maise linna liikmetest, kes on kutsutud moodustama Jumala laste perekonna inimkonna praeguse ajaloo kestel ning laiendama seda kuni Issanda taastulemiseni. Selle perekonna, kes on taevaste väärtuse nimel ühendatud ja nende poolt rikastatud, on Kristus “ühiskonnana rajanud ja korrastanud selles maailmas”21 ning varustanud ta “nähtavale ja sotsiaalsele ühendusele omaste vahenditega.”22 Kirik, kes on korraga nii “nähtav ühendus kui vaimulik kogukond,”23 liigub edasi üheskoos inimkonnaga ning jagab maailmaga sama maist saatust. Ta teenib juuretise ja otsekui hingena inimühiskonda,24 mis tuleb uuendada Kristuses ja muuta Jumala perekonnaks. Üksnes usule on kättesaadav tõsiasi, et maine ja taevane linn teineteist läbistavad. See jääb saladuseks inimesele, keda patt hoiab suures segaduses kuni Jumala laste kirkus saab täielikult avalikuks. Endale omase eesmärgi täitmisel ei edasta Kirik inimestele üksnes jumalikku elu, vaid teatud viisil heidab ta ka selle elu tagasipeegelduvat valgust üle kogu maailma. Seda teeb ta eeskätt siis, kui ta mõjutab tervendavalt ja ülendavalt inimese väärikust, tugevdab ühiskonna ülesehitust ning täidab inimeste igapäevase tegevuse sügavama tähenduse ja tähtsusega. Seega Kirik usub, et nii oma üksikliikmete kui terve kogukonna kaudu saab ta suuresti kaasa aidata inimkonna ja tema ajaloo inimlikumaks muutmisele. Lisaks hindab Katoliku Kirik kõrgelt neid väärtusi, mida teised kristlikud kirikud või kiriklikud kogukonnad on üheskoos teinud või teevad sama eesmärgi saavutamiseks. Samal ajal on ta kindlalt veendunud, et maailm saab teda rohkesti ja mitmekülgselt abistada Evangeeliumile pinnase ettevalmistamisel. Seda abi saab ta üksikute inimeste ja kogu inimühiskonna annetest ja ettevõtlikkusest . Kirikukogu esitab nüüd kindlad üldpõhimõtted sellise vastastikuse läbikäimise ja abistamise kohaseks soodustamiseks asjades, mis teatud moel on ühised nii maailmale kui Kirikule.

41. Abi, mida Kirik püüab anda inimestel Tänapäeva inimene on teel oma isiksuse igakülgsema arengu ja oma õiguste kasvava avastamise ja kehtestamise suunas. Kuna Kirikule on usaldatud Jumala saladuse selgitamine, mis on inimese teadmise lõplik eesmärk, siis samal ajal avab ta inimesele ka tema enda olemasolu tähenduse, see tähendab, kõige varjatuima tõe inimese kohta. Kirik tõesti teab, et üksnes Jumal, keda ta teenib, täidab inimsüdame sügavaimad igatsused, mida ei suuda täielikult rahuldada miski, mida maailmal on pakkuda. Samas ta ka teab, et Jumala vaim innustab jätkuvalt inimest, kes seega iial ei saa olla täielikult ükskõikne religioossete küsimuste suhtes. Seda tõendavad nii mineviku kogemus kui ka meie ajastu arvukad ilmingud. Inimene ihkab alati teada saada, kasvõi vähemalt seletamatul viisil seda, mis on tema elu, tegevuse ja surma mõte. Kiriku tõeline kohalolu tuletab need küsimused talle meelde. Üksnes Jumal, kes lõi inimese oma näo järgi ja lunastab ta patust, vastab nendele küsimustele kõige adekvaatsemalt. Seda teeb Ta selle läbi, mida Ta on ilmutanud Kristuses, oma Pojas, kes sai inimeseks. Kes iganes järgib Kristust, täiuslikku Inimest, see saab ise rohkem inimeseks. [ Isa Sõna võttis enda kanda oma lihakssaamise läbi ning pühitses oma risti ja ülestõusmise kaudu kogu inimese, nii tema ihu kui hinge, ning selle terviklikkuse teel ka kogu loodu, mille Jumal oli loonud inimeste tarbeks.] Tänu sellele usule saab Kirik lahutada inimloomuse väärikuse igasugustest arvamustest,, näiteks sellistes, mis alahindavad või jumaldavad inimkeha. Mitte ükski inimeste poolt kehtestatud seadus ei kaitse isiklikku väärikust ja inimese vabadust nii kui Kristuse Evangeelium, mis on usaldatud Kirikule. See Evangeelium avaldab ja kuulutab Jumala laste vabadust ning ütleb lahti kõigest orjusest, mis lõppkokkuvõttes lähtub patust (vt. Rm 8:14-17). Evangeeliumil on püha aukartus südametunnistuse väärikuse ja valikuvabaduse vastu ning ta soovitab lakkamatult rakendada kõik inimeste anded Jumala ja inimeste teenistusse ning viimaks osutada kõigile ligimesearmastust (vt. Mt 22:39). Kõik see vastab kristliku majapidamise põhiseadusele. Ehkki sama Jumal on Päästja ja Looja, nii inim-kui päästeajaloo Issand, pole jumalikust korraldusest kõrvaldatud loodu, iseäranis inimese õiguspärast autonoomiat. Pigem on see taastatud ja tugevdatud oma väärikuses. Seepärast kuulutab Kirik temale usaldatud Evangeeliumi abil inimeste õigusi. Ta tunnustab ja hindab kõrgelt tänapäeva dünaamilisi liikumisi, misläbi neid õigusi kõikjal edendatakse. Siiski peavad need liikumised olema küllastatud Evangeeliumi vaimuga ning kaitstud igat liiki võltsautonoomia eest. Meil on kiusatus mõelda, et meie isiklikud õigused on tagatud üksnes siis, kui oleme vabastatud igast jumaliku seaduse nõudest. Selline tee viib mitte inimese väärikuse alahoidmise vaid selle põrmustamiseni.

42. Abi, mida Kirik püüab anda ühiskonnale Jumala laste perekonna ühtsus, mis rajaneb Kristusel,25 suuresti tugevdab ja teostab inimkonna ühtekuuluvust. Muidugi ei andnud Kristus oma Kirikule ühtegi sobilikku ülesannet, mida tal tuleb täita poliitilises, majanduslikus ja sotsiaalses korralduses. Ta asetas Kiriku ette usulise eesmärgi.26 Kuid sellest usulisest eesmärgist tuleneb kohustus, valgus ja jõud, mis jumaliku seaduse kohaselt saab teenida ühiskonna ülesehitamist ( ja kindlustamist. Kui ajast ja kohast tulenevad tingimused tekitavad vajaduse, siis Kirik saab ja tegelikult ka peab algatama kõiki inimesi teenivaid töid. Iseäranis neid, mis on mõeldud puudustkannatajate jaoks, nagu heategevus ja teised samalaadsed ettevõtmised. Peale selle möönab Kirik, et tänapäevastes sotsiaalsetes liikumistes leidub väärtuslikke algeid, eriti sellised, nagu areng ühtsuse suunas, mõistliku sotsialiseerumise protsess ning ühinemine riiklikes ja majanduslikes valdkondades. Ühtsuse edendamine kuulub Kiriku olemuslikku ülesandesse, kuna ta on “Kristuses otsekui sakramentaalne märk ja tööriist, mis viitab väga lähedasele ühendusele Jumalaga ja kogu inimkonna ühtsusele.”27 Seega näitab ta maailmale, et autentne sotsiaalne ja välispidine ühtekuuluvus tuleneb mõtete ja südamete ühtsusest, nimelt sellest usust ja armastusest, mille läbi tema enda ühtsus juurdub kaljukindlalt Pühas Vaimus. Jõud, mida Kirik saab suunata tänapäeva ühiskonda, koosneb elavasse praktikasse pandud usust ja armastusest, ja mitte mingist välisest, pelgalt inimlike vahenditega teostatavast ülemvõimust. Oma eesmärgi ja olemuse tõttu pole Kirik seotud ühegi konkreetse kultuuri- vormi ega mistahes poliitilise, majandusliku või sotsiaalse süsteemiga. Seepärast saab Kirik oma tõelise universaalsuse tõttu olla väga tihedaks sidemeks erinevate kogukondade ja rahvaste vahel, eeldusel, et viimased teda usaldavad ning tõesti tunnustavad tema õigust täita oma üleannet tõelises vabaduses. Sellel põhjusel manitseb Kirik oma lapsi ja kogu inimkonda ületama kõik rahvaste ja rasside vahelised tülid Jumala laste perekondlikus vaimus ning samamoodi andma seesmist kindlust iühendustele, mis omavad õigeid eesmärke. Seepärast suhtub käesolev Kirikukogu suure austusega kõikidesse tõelistesse, headesse ja õiglastesse algetesse, mida leidub väga mitmesugustes institutsioonides, mille inimkond on enda jaoks asutanud ja millede asutamist ta lakkamatult jätkab. Kirikukogu kinnitab, et Kirik on valmis kõiki neid institutsioone abistama ja edendama niivõrd, kuivõrd see sõltub temast ja ühtib tema eesmärgiga. Tal pole ainsatki kirglikumat soovi kui, et kõikide heaolu tagamisel on ta suuteline takistamatult tegutsema mistahes valitsuskorra all, mis tunnustab isiksuse ja perekonna põhiõigusi ning üldise hüvangu jaoks vajaminevaid nõudeid.

43. Abi, mida Kirik püüab kristlaste kaudu anda inimestele Käeolev Kirikukogu keelitab kristlasi, kes on kahe linna kodanikud, püüdma Evangeeliumi vaimust juhituna kohusetundlikult täita oma maised kohustused. Need inimesed on eksinud, kes teavad, et meil pole siin jäädavat linna, vaid me taotleme tulevast (vt. Hb 13:14) ning seepärast arvavad, et nad võivad hiilida kõrvavale oma maistest kohustustes. Nad unustavad, et usu enda pärast on nad rohkem kui kunagi varem kohustatud tegema oma tööd, igaüks vastavalt oma kutsumusele (vt. 2Ts 3:6-13; Ef 4:28). Ka need ei eksi vähem, kes vastupidi hoopis leiavad, et usk seisneb üksnes jumalateenistustes ja kindlate moraalikohustuste täitmises, ning kes kujutavad ette, et nad võivad sukelduda maistesse toimetustesse sellisel viisil, otsekui need oleksid täielikult lahutatud usuelust. Paljude poolt avalikult tunnistatud usu ja nendesamade inimeste igapäevase elu vahel olev lõhe tuleb arvata meie aja kõige tõsisemate eksiarvamuste hulka. Vana Testamendi prohvetid võitlesid kirglikult selle probleemi vastu (vt. Js 58:1-12) ning seda tegi Uues Testamendis veelgi enam Jeesus Kristus ise, kes ähvardas sellist mõtteviisi ränga karistusega (vt. Mt 23:3-23; Mk 7:10-13). Seepärast ärgem vääralt vastandagem ühest küljest professionaalset ja sotsiaalset tegevust ning teisalt usuelu. Kristlane, kes hülgab oma ajalikud kohustused, eirab oma kohustusi kaasinimese ja isegi Jumala vastu ning seab ohtu oma igavese õndsuse. Kristlased peavad pigem rõõmustama, et nad võivad järgida Kristuse eeskuju, kes töötas käsitöölisena. Seeläbi saavad nad kõikide maiste toimetuste teostamisel ühendada oma inimlikud, perekondlikud, ametilased, sotsiaalsed ja tehnilised ettevõtmised üheks eluliseks sünteesiks, ühes usuliste väärtustega, mille ülimal suunamisel viiakse kõik kooskõlla Jumala auks. Ilmikutele kuuluvad korra kohaselt, ent mitte eranditult, ilmalikud kohustused ja tegevused. Seepärast peavad nad kodanikena nii individuaalselt kui kollektiivselt tegutsedes järgima igale korrale omaseid seadusi ning pingutama tõelise kompetentsuse saavutamiseks mitmesugustel elualadel. Nad töötavad meeleldi koos inimestega, kes taotlevad sama eesmärki. Ilmikud, kes on teadlikud usu vajadustest ja õnnistatud usu valgusega, peavad sobilikes kohtades kõhklematult kavandama uusi ettevõtmisi ning viima need ellu. Samuti peavad ilmikud teadma, et üldiselt on see nende õige kristliku südametunnistuse ülesanne, kanda hoolt selle eest, et jumalik seadus oleks kirjutatud maise linna ellu. Preestritelt võivad nad otsida vaimulikku valgust ja kosutust. Ärgu ilmik kujutlegu, et tema karjased on alati sellised asjatundjad, kes suudavad hõlpsalt pakkuda välja konkreetseid lahendeid igale tekkinud probleemile, olgu need kuitahes keerulised. Samuti ärgu ta arvaku, et see ongi nende ülesanne. Pigem peab ilmik Jumala tarkuse poolt valgustatuna ja Kiriku õpetusametile suurt tähelepanu pöörates28 täitma ise endale omast rolli. Kristlik nägemus asjadest pakub ise küllalt sageli välja mõne konkreetse lahendi teatud olukordade tarbeks. Ometigi juhtub üpris sageli ja õigustatult see, et mõned usklikud, kes on sama siirad kui teised, ei nõustu viimastega vaadeldavas küsimuses. Paljud inimesed võivad hõlpsalt need ühelt või teiselt poolt väljapakutud lahendused nende esitajate kavatsuste vastaselt segi ajada Evangeeliumi sõnumiga. Seega on hädavajalik inimestele meenutada, et kellelgi pole luba eelmainitud olukordades kaitsta oma isiklikke seisukohti Kiriku autoriteediga. Osapooled peavad alati püüdma üksteist valgustada avameelses arutelus, säilitades seejuures vastastikuse armastuse ja hoolitsedes eelkõige üldise hüvangu eest. Kuna ilmikutel on täita aktiivne roll kogu Kiriku elus, siis pole nad kohustatud üksnes elama kristliku vaimuga, vaid nad on ka kutsutud i kõikides tegudes tunnistama Kristust. Piiskopid, kes on määratud valitsema Jumala Kirikut, peavad ühes oma preestritega kuulutama rõõmusõnumit Kristusest sellisel viisil, et usklike kõik maised tegevused saaksid igast küljest valgustatud Evangeeliumi valgusega. Samuti peavad kõik karjased meeles pidama, et oma igapäevase käitumise ja hoolitsuse kaudu peegeldavad nad maailmale Kiriku palet, misläbi inimesed hindavad kristliku sõnumi jõudu ja tõde. Karjased saavad osaduses ordurahva ja usklikega oma elu ja kuulutuse kaudu näidata, et isegi praegu on Kirik, ainuüksi oma kohalolu ja temas sisalduvate kõikide andidega, nende väärtuste ammendamatu allikas, mida tänapäeva maailm kõige enam vajab. Nad peavad raugematult õppima, et suuta anda oma panust dialoogi sisseseadmiseks maailma ja inimestega, kes omavad erinevaid arvamusi. Eelkõige võtku nad südamesse käesoleva Kirikukogu poolt väljaöeldud sõnad: “Kuna inimkond liigub tänapäeval üha enam tsiviilse, majandusliku ja sotsiaalse ühtsuse suunas, siis on vajalikum kui eales varem, et preestrid kaotaksid ühendatud mure ja jõupingutustega piiskoppide ja paavsti juhtimisel kõik lõhenemiseni viivad vastuolud, et kogu inimkond võiks jõuda Jumala perekonna ühtsusesse.”29 Ehki Kirik on Püha Vaimu abil jäänud oma Issandale ustavaks mõrsjaks ning pole iial lakanud olemast maa peal pääste märk, on ta siiski väga hästi teadlik, et nii tema vaimulikest kui ilmikutest liikmete hulgas30 on mõned paljude sajandite jooksul olnud truudusetud Jumala Vaimule. Ka käesoleval ajal ei saa Kirik põgeneda tõsiasja eest, et suur vahe on tema poolt pakutava sõnumi ning inimlike vigade vahel, mille teevad need, kelle kätte Evangeelium on usaldatud. Missugune poleks ka ajalooline hinnang nendele vigadele, peame olema nendest teadlikud ning tarmukalt nendega võitlema, et need ei kahjustaks Evangeeliumi levimist. Samuti Kirik mõistab, et välja töötades oma suhet maailmaga vajab ta alati küpsust, mis kaasneb sajandite kogemusega. Kirik emana keelitab Püha Vaimu juhtimisel lakkamatult oma lapsi “iseendid puhastama ja uuendama, et Kristuse märk võiks kirkamalt särada Kiriku palgel.”31

44. Abi, mille Kirik saab nüüdisaegselt maailmalt Nii nagu maailma huvides on tunnustada Kirikut ajaloolise tegelikkusena ja mõista tema head mõju, nii on ka Kirik teadlik, kui palju on talle toonud kasu inimkonna areng. Tänu möödunud aegade kogemusele, teaduse arengule ja kultuuri mitmesugustes vormides peituvatele aaretele on inimloomus selgemini avaldunud ning on avanenud uued teed tõe juurde. Need asjad toovad kasu ka Kirikule. Oma ajaloo algusest peale on Kirik õppinud sõnumit Kristusest väljendama erinevate rahvaste mõtete ja terminoloogia abil ning püüdnud seda selgitada ka filosoofide tarkuse kaudu. Kiriku eesmärk on olnud teha Evangeelium kõigile inimestele arusaadavaks ning sobival määral kohandada see haritud inimeste vajadustega. Tõepoolest, inimeste mõistmisvõimega arvestav Ilmutatud Sõna kuulutamine peab jääma kogu evangelisatsiooni seaduseks. Nii arendab iga rahvas endas oskust väljendada sõnumit Kristusest endale eriomasel moel. Samal ajal edendatakse elavat mõttevahetust Kiriku ja erinevate ikultuuride vahel.32 Sellise mõttevahetuse edendamiseks vajab Kirik erilist abi ja seda iseäranis meie ajal, mil kõik väga kiiresti muutub ning eksisteerib äärmiselt erinevaid mõtteviise. Seega peab Kirik toetuma inimestele, kes , on kursis erinevate asutuste tööga ja vilunud mitmesugustes spetsialiteetides ning omavad seesmist mõjukust nii usklike kui uskmatute silmis.33 Püha Vaimu abiga on kogu Jumala rahva, aga iseäranis karjaste ja teoloogide ülesanne kuulutada, eristada ja tõlgendada meie ajal kõlavaid paljusid hääli ning hinnata neid jumaliku Sõna valguses. Nii toimides on ilmutatud tõde alati põhjalikumalt läbi uuritud, seda on paremini mõistetud ning selle kuulutamine on tagajärjekam. Kuna Kirik omab nähtavat sotsiaalset struktuuri, mis on märgiks tema ühtsusest Kristusega, siis inimliku ja sotsiaalse elu areng saab ja peabki teda rikastama. Põhjus ei peitu mitte selles, et Kristuse poolt talle antud konstitutsioon oleks puudulik, vaid pigem selles, et ta saaks seda konstitutsiooni sügavamalt mõista, paremini väljendada ja kohandada edukamalt meie ajaga. Kirik mõistab tänulikult, et nii oma kogukondlikus kui tema üksikliikmete elus saab ta mitmesugust abi inimestelt, kes kuuluvad mistahes ühiskonna klassi ning elavad mistahes tingimustes. Kes iganes edendab kogukonda perekondlikul tasandil, kultuuriliselt, selle majanduslikes, sotsiaalsetes ja poliitilistes dimensioonides, nii rahvuslikult kui rahvusvaheliselt, annab Jumala kavatsuse kohaselt suure panuse ka Kiriku kogukonnale, niivõrd, kuivõrd Kirik sõltub olukordadest, mis jäävad väljapoole teda ennast. Tõepoolest, Kirik möönab, et talle on toonud ja toob siiani suurt kasu nende inimeste vastuseis, kes end talle vastandavad või teda taga kiusavad.34

45. Kristus kui Alfa ja Oomega Kirikul, kes aitab maailma ja saab maailmalt palju hüvesid, on ainult üks eesmärk: Jumala kuningriigi ja kogu inimkonna pääste saabumine. Kõik hüved, mida Jumala rahvas on oma maise teekonna jooksul võimeline inimkonnale pakkuma, tulenevad tõsiasjast, et Kirik on “universaalne päästesakrament”35, kes samaaegselt nii avaldab kui osutab Jumala armastuse saladust inimese vastu. Jumala Sõna, kelle läbi kõik on loodud, sai lihaks, et ta võiks täiusliku inimesena päästa kõik inimesed ja võtta Iseendas kõik kokku. . Issand on inimajaloo eesmärk, ajaloo ja tsivilisatsiooni kirgede tulipunkt, inimkonna kese, iga südame rõõm ja vastus kõikidele inimeste igatsustele.36 Tema on see, kelle Isa äratas üles surnuist, ülendas ja asetas oma paremale käele olema Kohtumõistja elavate ja surnute üle. Püha Vaim on meid elavdanud ja ühendanud ning me rändame täiuse poole, selle täiuse poole, mis on täielikult kooskõlas Jumala armastuse nõudega: “Kristuses kokku võtta kõik, mis on taevas ja mis on maa peal” (Ef 1:10). Issand ise ütleb: “Vaata, ma tulen varsti ning toon igaühele palga, ma tasun igaühele tema tegude järgi. Mina olen A ja O, esimene ja viimane, algus ja ots!” (Ilm 22:12-13).