hommik keskhommik keskpäev pärastlõuna õhtu päevalõpp
15. APRILL
Suure Nädala teisipäev
HOMMIKUPALVUS
SISSEJUHATUS | Jumal, tõtta mind päästma.
Issand, rutta mulle appi.
Au olgu Isale ja Pojale
ja Pühale Vaimule,
Nii kui alguses oli,
nüüdki on ja jääb
igavesest ajast igavesti.
Aamen.
Rist särab võidulipuna,
mis surma tõi kord Kuningal,
Kes üles tõusis võitjana
ja inimkonna lunastas.
Kes kinkis oma südame,
mis odalöögist haavatud;
meid pesi oma verega
ja taastas meie süütuse.
Nii tõeks sai, millest kuulutas
kord Taavet oma lauludes —
kuis risti läbi valitseb
meid Jumal oma hiilguses.
See imeline ristipuu,
nüüd purpuriga ehitud,
on tõusnud üle maailma,
sest Lunastajat kandnud ta. Aamen.
Psalm 43
Igatsus pühakoja järele
Mina olen tulnud valguseks maailma. (Jh 12:46)
Ant. Issand, aja mu asja, päästa mind petise ja ülekohtuse mehe käest.
Mõista mulle õigust, oh Jumal, *
aja mu kohtuasja truudusetu rahva vastu!
Päästa mind võltsi ja petise käest! *
Sina, mu Jumal, mu vägev kaitsja – mispärast oled Sa mu hüljanud?
Miks pean käima kurvalt, *
vaenlasest rõhutud?
Läkita oma valgus ja tõde – *
need juhatagu mind,
viigu mind pühale mäele, *
Sinu hoonetesse,
aidaku jõuda Jumala altari ette, *
Jumala juurde, kes paneb mu laulma,
Sind kandlega tänama, *
oh Jumal, mu Jumal!
Miks nii rõhutud, mu hing, nii rahutu? *
Looda Jumala peale:
Teda tahan ma üha tänada – *
oma Päästjat ja Jumalat!
Au olgu Isale ja Pojale
ja Pühale Vaimule,
Nii kui alguses oli,
nüüdki on ja jääb
igavesest ajast igavesti.
Aamen.
Ant. Issand, aja mu asja, päästa mind petise ja ülekohtuse mehe käest.
| Kiituslaul |
|---|
| Js 38, 10-14d. 17b-20 |
|---|
Haige ahastus, tervendatu rõõm
Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan; minu käes on surma võtmed. (vrd Ilm 1:18)
Ant. Sina, Issand, seletad mu hinge riiuasja, sina lunastad mu elu.
Ma ütlesin iseeneses: oma elupäevade poolel teel *
ma pean minema, surmavalla väravaisse;
minult on röövitud mu ülejäänud aastad. *
Ma mõtlesin: ma ei saa näha Issandat, — elavate maal,
ei enam vaadata inimest *
maailma elanike keskel.
Mu telklaager kistakse üles ja keeratakse minu käest rulli *
otsekui karjase telk;
sa rullid nagu kangur mu elu kokku, *
mind lõigatakse lõime küljest.
Enne kui päev jõuab õhtule, *
teed sa mulle lõpu.
Ma ootasin hommikuni — otsekui murraks lõvi, *
nõnda murti kõik mu luud-liikmed.
Enne kui päev jõuab õhtule, *
teed sa mulle lõpu.
Nagu pääsuke või rästas, nõnda ma häälitsesin, *
kudrutasin otsekui tuvi.
Mu silmad väsisid kõrgusesse vaadates: *
Issand, ma olen rõhutud, astu mulle appi!
Sina kiindusid mu hinge hukatuse augus, *
sest sa heitsid kõik mu patud oma selja taha.
Sest surmavald ei kiida sind, surm ei ülista sind, *
hauda vajunud ei looda su ustavuse peale.
Elav, ainult elav kiidab sind, nõnda nagu minagi teen täna: *
isa kuulutab lastele sinu ustavust.
Issand oli valmis mind päästma, *
seepärast mängigem mu keelpillidel kõik oma elupäevad Issanda kojas!
Au olgu Isale ja Pojale
ja Pühale Vaimule,
Nii kui alguses oli,
nüüdki on ja jääb
igavesest ajast igavesti.
Aamen.
Ant. Sina, Issand, seletad mu hinge riiuasja, sina lunastad mu elu.
Psalm 65
Jumala heategude kiitus
Pea Siionit taevaseks linnaks. (Origenes)
Ant. Mu õiglane sulane teeb paljusid õigeks, sest ta kannab nende patusüüd.
Ka vaikus kiidab Sind, Siioni Jumal *
Sind, kellele tasutakse tõotused;
Sina võtad kuulda palvet, *
kõik tohivad tulla Sinu juurde.
Mu eksimused on minust üle, *
ent Sina annad süüteod andeks.
Õnnis on, kelle Sina välja valid *
ja enda lähedale tood, elama oma õuele –
küllaga saame head *
Su kojast, Sinu pühast templist.
Oma kohutava õiglusega *
vastad Sa meile, Jumal Päästja – Sa maa äärte, mere kauguste lootus!
Sina kinnitad mäed oma väega, *
jõud on Su vöö –
paned vaikima Mere, *
tasandad Vete möllu,
rahustad rahvaste mässu! *
Ilmamaa ääred kardavad Su imetähti,
ao ja eha maad *
paned Sa rõõmust hõiskama.
Sina hoolitsed Maa eest, *
joodad teda, teed ta sigivaks.
Jumala jõgi tulvab vett, *
paneb kasvama vilja.
Nõnda harid Sa maad: *
kastad ta vaod,
murendad ta kamara, *
teed sadudega pehmeks – õnnistad võrsumist.
Sina pärgad aasta oma armuga: *
Sinu jäljed nõrguvad õli,
rohumaad rohetavad, kingud vöötavad end ilusse, *
nurmed karjadesse,
orud mähkuvad nisusse – *
nad kaiguvad, laulavad kiitust.
Au olgu Isale ja Pojale
ja Pühale Vaimule,
Nii kui alguses oli,
nüüdki on ja jääb
igavesest ajast igavesti.
Aamen.
Ant. Mu õiglane sulane teeb paljusid õigeks, sest ta kannab nende patusüüd.
| Pühakirja lugemine | Sk 12:10-11a |
|---|
Ma valan Taaveti soo peale ja Jeruusalemma elanike peale kaastunde ja anumise vaimu; siis nad vaatavad sellele, kelle nad läbi pistsid, ja kaeblevad tema pärast, nagu kaeveldakse ainsa lapse pärast, ja nutavad tema pärast kibedasti, nagu nutetakse kibedasti esmasündinu pärast. Sel päeval on Jeruusalemmas niisama suur kaebamine.
Sina, Issand, oled meid * oma verega lunastanud.
– Sina, Issand, oled meid * oma verega lunastanud.
Kõigist suguharudest ja keeltest ja rahvastest ja paganahõimudest.
– Oma verega lunastanud.
Au olgu Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule.
– Sina, Issand, oled meid * oma verega lunastanud.
Sakariase kiituslaul Lk 1:68-79
Ant. Kirgasta mind, Isa, enese juures selle kirkusega, mis mul oli enne maailma rajamist sinu juures.
Kiidetud olgu Issand, Iisraeli Jumal, *
et Ta on tulnud oma rahva ligi ja toonud talle lunastuse
ja on meile äratanud päästesarve *
oma sulase Taaveti soost,
nagu Ta on rääkinud ajastute algusest *
oma pühade prohvetite suu läbi –
päästmist meie vaenlastest *
ja kõigi nende käest, kes meid vihkavad,
et halastust anda meie vanematele *
ja pidada meeles oma püha lepingut,
vannet, mille Ta on vandunud *
meie isale Aabrahamile.
Nõnda Ta laseb meid, vaenlaste käest päästetuid, *
kartmatult teenida Teda
vagaduses ja õigluses Tema ees *
kõik meie elupäevad.
Ja sina, lapsuke, sind hüütakse Kõigekõrgema prohvetiks, *
sest sa lähed Issanda eel Temale teed valmistama,
et anda Tema rahvale pääste tunnetus *
nende pattude andeksandmises
meie Jumala südamliku halastuse läbi, *
millega meile tuleb Päikesetõus kõrgustest.
See paistab nende peale, kes elavad pimeduses ja surmavarjus, *
see suunab meie jalgu rahuteele.
Au olgu Isale ja Pojale
ja Pühale Vaimule,
Nii kui alguses oli,
nüüdki on ja jääb
igavesest ajast igavesti.
Aamen.
Ant. Kirgasta mind, Isa, enese juures selle kirkusega, mis mul oli enne maailma rajamist sinu juures.
Kiidetud olgu Jeesus Kristus, kes oma surma ja ülestõusmisega on meid lunastanud. Teda palugem:
– Issand, halasta.
Sina oled läinud üles Jeruusalemma, et meie eest kannatades saada kirgastatud;
juhi meid läbi selle aja kannatuste igavesele ülestõusmispühale.
– Issand, halasta.
Sinu avatud küljest voolasid veri ja vesi;
pühitse meid oma sakramentidega.
– Issand, halasta.
Sina andsid andestuse kaubitsejale, kes soovis meelt parandada;
anna ka meile meie patud andeks.
– Issand, halasta.
Sinus sai ristist elupuu;
kingi meile selle vili, igavene elu.
– Issand, halasta.
Meie Isa, kes Sa oled taevas.
Pühitsetud olgu Sinu nimi. Sinu riik tulgu.
Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal.
Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev.
Ja anna meile andeks meie võlad,
nagu meiegi andeks anname oma võlglastele.
Ja ära saada meid kiusatusse,
vaid päästa meid ära kurjast.
Isa, lase meil vastu võtta Sinu andeksandmine ja halastus kui tähistame Issanda kannatust ja surma, kes Ta elab ja valitseb koos Sinu ja Püha Vaimuga, ühe Jumalaga, igavesest ajast igavesti. Aamen.
Issand õnnistagu meid, hoidku meid kõigest kurjast ja juhatagu meid igavesse ellu.
Aamen.