Paastupüha patukahetsus ja sinodaalne teekond
Kallid vennad ja õed!
Matteuse, Markuse ja Luuka evangeeliumid jutustavad kõik Jeesuse Issandamuutmise episoodi. Siin näeme Issanda vastust sellele, et tema jüngrid ei mõista teda. Veidi varem oli toimunud tõeline kokkupõrge Õpetaja ja Siimon Peetruse vahel, kes pärast seda, kui ta oli tunnistanud oma usku Jeesusesse Kristusesse, Jumala Pojasse, lükkas tagasi tema ennustuse kannatuse ja risti kohta. Jeesus oli teda kindlalt noominud: "Tagane minust, saatan! Sa oled mulle pahanduseks; sest sa ei mõtle sellele, mis on Jumala, vaid mis on inimeste meelt mööda!“ (Mt 16:23). „Ja kuue päeva pärast Jeesus võttis enesega Peetruse, Jakobuse ja Johannese, tema venna, ja viis nad üles kõrgele mäele“(Mt 17:1).
Issandamuutmise evangeeliumi kohta kuulutatakse igal aastal paastu teisel pühapäeval. Sel liturgilisel hooajal viib Issand meid koos endaga eraldiseisvasse paika. Kui meie tavalised kohustused sunnivad meid jääma oma tavapärastesse kohtadesse ja oma sageli korduvatesse ja mõnikord igavatesse rutiinidesse, siis paastuajal kutsutakse meid üles tõusma "kõrgele mäele" Jeesuse seltsis ja elama Jumala püha rahvana erilist vaimse distsipliini kogemust - askeesi.
Paastu patukahetsus on armust toetuv kohustus ületada meie usupuudus ja vastupanu Jeesuse järgimisele ristiteel. Just seda pidid Peetrus ja teised jüngrid tegema. Selleks, et süvendada meie teadmisi Õpetajast, et täielikult mõista ja omaks võtta tema päästmise saladus, mis saavutati armastusest inspireeritud täielikus eneseteostuses, peame laskma end tema poolt kõrvale võtta ja eemalduma keskpärasusest ja edevusest. Me peame alustama teekonda, mis on ülesmäge kulgev tee, mis nõuab, nagu mägimatk, pingutust, ohvreid ja keskendumist. Need rekvisiidid on olulised ka sinodaalse teekonna jaoks, millele me kirikuna oleme pühendunud. Me saame palju kasu sellest, kui mõtiskleme paastuajal patukahetsuse ja sinodaalse kogemuse vahelise seose üle.
Oma "taganemiskohale" Tabori mäel võtab Jeesus kaasa kolm jüngrit, kes on valitud, et olla tunnistajaks ainulaadsele sündmusele. Ta tahab, et see armu kogemus oleks jagatud, mitte leiaks aset üksinduses, nii nagu kogu meie usuelu on jagatud kogemus. Sest me järgime Jeesust just üheskoos. Ka meie kogeme koos, palveränduri kirikuna ajas, liturgilist aastat ja paastuaega selles, kõndides koos nendega,
kelle Issand on asetanud meie keskele kaasteelisteks. Sarnaselt Jeesuse ja jüngrite tõusule Tabori mäele võime öelda, et meie paastuaja teekond on "sinodaalne", sest me teeme seda üheskoos sama teed mööda, ühe ja sama Õpetaja jüngritena. Sest me teame, et Jeesus ise on Tee, ja seetõttu ei tee Kirik nii liturgilisel teekonnal kui ka sinodi teekonnal midagi muud, kui siseneb üha sügavamalt ja täielikumalt Kristuse, meie Päästja saladusesse.
Ja nii jõuame selle kulminatsioonini. Evangeelium jutustab, et Jeesus "muudeti nende ees; ja ta pale paistis otsekui päike ja ta riided läksid valgeks otsekui valgus" (Mt 17:2). See on "tipp", teekonna eesmärk. Ülestõusu lõpus, kui nad koos Jeesusega mäekõrgusel seisavad, saavad kolm jüngrit armu, et näevad teda tema hiilguses, üleloomulikus valguses hiilgamas. See valgus ei tulnud väljastpoolt, vaid kiirgas Issandast enesest. Selle nägemuse jumalik ilu oli võrreldamatult suurem kui kõik jõupingutused, mida jüngrid olid teinud Taborile tõusmisel. Iga pingelise mägirännaku ajal peame hoidma oma silmad kindlalt rajal, kuid lõpus avanev panoraam hämmastab meid ja premeerib meid oma suursugususega.
Nii võib ka sinodaalne protsess sageli tunduda vaevarikas ja aeg-ajalt võime heidutada. Kuid see, mis meid lõpus ootab, on kahtlemata midagi imelist ja hämmastavat, mis aitab meil paremini mõista Jumala tahet ja meie missiooni tema kuningriigi teenistuses.
Jüngrite kogemus Tabori mäel rikastus veelgi, kui muudetud Jeesuse kõrval ilmusid Mooses ja Eelija, kes tähistasid vastavalt seadust ja prohveteid (vrd Mt 17:3). Kristuse muutmine on samal ajal iidse lepingu ja tõotuste täitumine; see on lahutamatult seotud Jumala ja tema rahva vahelise ajalooga ja avab selle sügavama tähenduse. Samamoodi on sinodaalne teekond juurdunud Kiriku traditsioonis ja samal ajal avatud uuele. Traditsioon on inspiratsiooniallikas uute radade otsimiseks ning liikumatuse ja improviseeritud eksperimenteerimise vastandlike ahvatluste vältimiseks.
Nii paastuaja patukahetsuse teekonna kui ka sinodi teekonna eesmärk on nii isiklik kui ka kiriklik ümberkujundamine. Muutus, mille eeskujuks on mõlemal juhul Jeesuse muutumine ja mis saavutatakse tema paastumüsteeriumi armu kaudu. Selleks, et see ülestõusmine saaks sel aastal meie jaoks reaalsuseks, tahaksin pakkuda välja kaks "teed", mida järgida, et koos Jeesusega koos mäele tõusta ja koos temaga see eesmärk saavutada.
Esimene tee on seotud käsuga, mille Isa Jumal adresseerib jüngritele Tabori mäel, kui nad vaatavad ülestähendatud Jeesust. Hääl pilvest ütleb: „Teda kuulake!“ (Mt 17:5). Esimene ettepanek on seega väga selge: me peame kuulama Jeesust. Paastuaeg on armu aeg niivõrd, kuivõrd me kuulame teda, kui ta meiega räägib. Ja kuidas ta meiega räägib? Esiteks on Jumala sõna, mida kirik pakub meile liturgias. See sõna ärgu langegu kurtidele kõrvadele; kui me ei saa alati käia Missal, siis uurigem selle igapäevaseid piiblilugemisi, kasvõi
interneti abil. Lisaks Pühakirjale räägib Issand meiega ka meie vendade ja õdede kaudu, eriti nende nägude ja lugude kaudu, kes on abivajajad. Lubage mul öelda veel midagi, mis on sinodaalse protsessi jaoks üsna oluline: Kristuse kuulamine toimub sageli meie kirikuvendade ja -õdede kuulamise. Selline vastastikune kuulamine on mõnes etapis esmane eesmärk, kuid see jääb sinodaalse kiriku meetodis ja stiilis alati hädavajalikuks.
Isa häält kuuldes langesid jüngrid "langesid nad silmili maha ning kartsid väga. Ja Jeesus tuli nende juurde, puudutas neid ja ütles: "Tõuske üles ja ärge kartke! Aga kui nad oma silmad üles tõstsid, ei näinud nad kedagi kui Jeesust üksi" (Mt 17:6-8). Siin on teine ettepanek selle paastuaja kohta: ärge võtke varjupaika erakordsetest sündmustest ja dramaatilistest kogemustest koosnevas religioossuses, kuna kardate silmitsi seista reaalsusega ja selle igapäevaste võitluste, raskuste ja vastuoludega. Valgus, mida Jeesus näitab jüngritele, on eelaimus ülestõusmispühade hiilgusest, ja see peab olema ka meie enda teekonna eesmärk, kui me Teda järgime. Paastuaeg viib ülestõusmiseni: "taganemine" ei ole eesmärk iseenesest, vaid vahend, mis valmistab meid ette kogema Issanda kannatusi ja risti usu, lootuse ja armastusega ning seega jõudma ülestõusmispühadeni. Ka sinodaalsel teekonnal, kui Jumal annab meile teatud võimsate osaduskogemuste armu, ei tohiks me ette kujutada, et oleme jõudnud kohale - sest ka seal kordab Issand meile: "Tõuske üles ja ärge kartke!". Laskugem siis alla tasandikule ja tugevdagu meid kogetud arm, et olla "sinodaalsuse kunstnikud" meie kogukondade tavalises elus.
Kallid vennad ja õed, Püha Vaim innustagu ja toetagu meid sel paastuajal meie teel ülesmäge koos Jeesusega, et me kogeksime tema jumalikku hiilgust ja seega püsiksime usus veendunult koos temaga, tema rahva hiilguses ja rahvaste valguses.
Rooma, Püha Johannes Lateraani kirik, 25. jaanuar, Apostel Pauluse pöördumise pühal.
FRANCISCUS