Kui ma oma elu praegusel hilisemal tunnil vaatan tagasi aastakümnetele, mille jooksul ma olen läbi rännanud, siis näen eelkõige, kui palju põhjust mul on tänada. Ennekõike tänan ma Jumalat ennast, kõigi heade andide andjat, kes on andnud mulle elu ja juhatanud mind läbi igasuguse segaduse; kes on mind alati üles korjanud, kui ma hakkasin libastuma, kes on alati uuesti andnud mulle oma näo valguse. Tagasi vaadates näen ja mõistan, et isegi selle tee pimedad ja vaevarikkad lõigud olid minu päästmiseks ja et Ta juhtis mind just nendel radadel hästi.
Ma tänan oma vanemaid, kes andsid mulle elu keerulisel ajal. Valmistasid mulle oma armastusega imelise kodu, mis paistab läbi kõigi minu päevade heleda valgusena tänaseni. Minu isa selge silmaringiga usk õpetas meid, vendi ja õdesid, uskuma, ja ta seisis kindlalt teejuhina kõigi minu teadmiste keskel; minu ema südamlik vagadus ja suur headus on jäänud pärandiks, mille eest ma ei saa teda piisavalt tänada. Mu õde on aastakümneid teeninud mind omakasupüüdmatult ja täis lahket hoolivust; mu vend on alati sillutanud mulle teed oma selgeltnägelike otsustega ja oma südame rõõmsameelsusega; ilma selle edasi ja kaasa minekuta ei oleks ma suutnud leida õiget teed.
Ma tänan Jumalat südamest paljude sõprade, keda Ta on alati minu kõrvale pannud; kaastöötajate eest minu tee kõigil etappidel; õpetajate ja õpilaste eest, keda Ta on mulle andnud. Ma usaldan neid kõiki tänulikult Tema headusele. Ja ma tahaksin tänada Issandat oma kauni kodu eest Baieri Alpide jalamil, kus ma sain ikka ja jälle näha Looja enda hiilgavat hiilgust. Ma tänan oma kodumaa inimesi, kes lubavad mul ikka ja jälle kogeda usu ilu. Ma palvetan, et meie riik jääks usuriigiks, ja palun teid, kallid kaasmaalased, et te ei laseks oma usust kõrvale kalduda.
Lõpetuseks tänan Jumalat kogu selle ilu eest, mida sain kogeda oma teekonna eri etappidel, kuid eriti Roomas ja Itaalias, millest on saanud minu teine kodu.
Ma palun südamest andeks kõigilt, keda ma olen mingil moel solvanud.
Mida ma varem ütlesin oma kaasmaalaste kohta, ütlen nüüd kõigile, kellele on usaldatud minu teenistus kirikus: Olge kindlalt usus! Ärge laske end segadusse ajada! Sageli tundub, et teadus - ühelt poolt loodusteadused, teiselt poolt ajaloouurimus (eriti Pühakirja eksegeetika) - pakub ümberlükkamatuid teadmisi, mis on vastuolus katoliku usuga. Ma olen ammustest aegadest näinud loodusteaduste muutusi ja näinud, kuidas näilised usuga vastuolus olevad kindlused kadusid, osutudes mitte teaduseks, vaid ainult näiliselt teadusele kuuluvateks filosoofilisteks tõlgendusteks - nii nagu pealegi on usk õppinud dialoogis loodusteadustega mõistma oma kinnituste ulatuse piire ja seega ka oma eripära. Olen nüüdseks 60 aastat saatnud teoloogia, eriti piibliteaduse teed ja näinud, kuidas näiliselt vankumatud teesid koos põlvkondade vahetumisega kokku varisesid, mis osutusid pelgalt hüpoteesideks: liberaalne põlvkond (Harnack, Jülicher jne.), eksistentsialistlik põlvkond (Bultmann jne.), marksistlik põlvkond. Ma nägin ja näen, kuidas hüpoteeside segadusest kerkis ja kerkib uuesti esile usu mõistuspärasus. Jeesus Kristus on tõesti Tee, Tõde ja Elu ja Kirik on kõigis oma puudustega siiski tõeliselt Tema Ihu.
Lõpetuseks palun alandlikult: palvetage minu eest, et Issand võtaks mind igavesse elupaika, hoolimata kõigist minu pattudest ja puudustest. Kõigi mulle usaldatud inimeste eest käib minu südamlik palve päevast päeva.
Benedictus PP XVI.
26.august 2006