Aegade ja tundide kohta, vennad, ei ole aga vaja teile kirjutada, sest te teate täpselt, et Issanda päev tuleb just nii nagu varas öösel (Tes 5: 1-2)
1. Nende sõnadega julgustas apostel Paulus Thessaloniki kogudust püsima usus, nende süda ja jalad kindlalt maas ning nende pilk suunatud ümbritsevale maailmale ja ajaloosündmustele, isegi siis, kui nad ootavad Issanda tulekut. Kui traagilised sündmused näivad meie elu üle ujutavat ja me tunneme, et oleme sattunud ebaõigluse ja kannatuste pimedasse ning raskesse keerulisse keerisesse, kutsutakse meid samuti üles hoidma oma südameid avatud lootusele ja usaldama Jumalat, kes teeb end olevaks, saadab meid hellalt, toetab meid meie väsimuses ja eelkõige juhib meid meie eluteel. Seepärast manitseb püha Paulus pidevalt oma kogukonda olema valvsad, otsides headust, õiglust ja tõde: „Niisiis, ärgem magagem nagu teised, vaid olgem ärkvel ja kained“ (Tes 5:6). Tema sõnad on üleskutse jääda valvsaks ja mitte tõmbuda hirmu, muresse või taganeda, mitte anda järele hajameelsusele või heidutusele. Selle asemel peaksime olema nagu valvurid, kes valvavad ja on valmis nägema esimest koiduvalgust isegi kõige pimedamal tunnil.
2. Covid-19 paiskas meid pimedasse öösse, mis kõigutas meie igapäevaelu, paiskas segi meie plaanid ja rutiinid ning häiris isegi kõige jõukamate ühiskondade näilist rahu. See tekitas segadust ja kannatusi ning põhjustas suure hulga meie vendade ja õdede surma. Ootamatute probleemide keerises ja silmitsi isegi teaduslikust seisukohast segadusttekitava olukorraga mobiliseerusid maailma tervishoiutöötajad, et leevendada tohutuid kannatusi ja otsida võimalikke abinõusid. Samal ajal pidid poliitilised võimud võtma meetmeid, et korraldada ja juhtida jõupingutusi hädaolukorrale reageerimiseks. Lisaks reaalsetele asjadele põhjustas Covid-19 paljudes inimestes ja perekondades üldise halva enesetunne; pikad isolatsiooniperioodid ja mitmesugused vabaduse piirangud aitasid sellele kannatuste enesetundele kaasa, millel olid märkimisväärsed pikaajalised tagajärjed. Samuti ei saa me jätta tähelepanuta meie sotsiaalse ja majandusliku korra lõhesid, mida pandeemia paljastas, ning vastuolusid ja ebavõrdsust, mida see tõi esile. See ohustas paljude inimeste töökoha turvalisust ja süvendas meie ühiskonnas üha suurenevat üksilduse probleemi, eriti vaeste ja abivajajate puhul. Me peame vaid mõtlema miljonitele mitteametlikele töötajatele paljudes maailma osades, kes jäid lukustuse ajal tööta ja ilma igasuguse toetuseta. Ainult harva saavutavad üksikisikud ja ühiskonnad edu tingimustes, mis tekitavad selliseid meeleheite ja kibestumise tundeid, mis nõrgestavad jõupingutusi rahu tagamiseks, tekitades samas sotsiaalseid konflikte, pettumust ja erinevaid vägivallavorme. Tõepoolest, pandeemia näib olevat häirinud isegi meie maailma kõige rahulikumaid osi ja paljastanud mitmeid hapruse vorme.
3. Kolm aastat hiljem on õige aeg esitada küsimusi, õppida, kasvada ja lasta endid üksikisikutena ning kogukondadena muuta; see on privilegeeritud hetk valmistuda Issanda päevaks. Olen juba mitmel korral täheldanud, et me ei tule kunagi samamoodi välja kriisiperioodidest: me tuleme kas paremini või halvemini välja. Täna küsitakse meilt: mida me õppisime pandeemiast? Milliseid uusi teid peaksime järgima, et vabaneda oma vanade harjumuste ahelatest, et olla paremini valmis, et julgeda uusi asju? Milliseid elumärke ja lootust saame näha, mis aitavad meil edasi liikuda ja püüda muuta meie maailma paremaks? Kindlasti võime pärast seda, kui oleme vahetult kogenud omaenda elu ja meid ümbritseva maailma haprust, öelda, et suurim õppetund, mida me Covid-19-st õppisime, oli arusaam, et me kõik vajame üksteist. Et meie suurim ja samas kõige hapram aare on meie ühine inimlikkus vendade ja õdedena, Jumala lastena. Ja et keegi meist ei saa üksi päästetud. Järelikult on meil hädasti vaja üheskoos otsida ja edendada universaalseid väärtusi, mis võivad juhtida selle inimliku vendluse kasvu. Me saime ka teada, et usaldus, mida me pöörasime progressi, tehnoloogia ja globaliseerumise mõjude vastu, ei olnud mitte ainult liigne, vaid muutus individualistlikuks ja ebajumalateenistuslikuks joovastuseks, ohustades just seda õigluse, harmoonia ja rahu lubadust, mida me nii innukalt otsisime. Meie kiirelt arenevas maailmas põhjustavad laialt levinud ebavõrdsuse, ebaõigluse, vaesuse ja marginaliseerumise probleemid jätkuvalt rahutusi ja konflikte ning tekitavad vägivalda ja isegi sõdu.
Pandeemia tõi kõik selle esile, kuid sellel oli ka oma positiivne mõju. Nende hulka kuuluvad tagasipöördumine tagasihoidlikkuse juurde, teatud tarbimise liialduste ümbermõtestamine ja uuendatud solidaarsustunne, mis on muutnud meid tundlikumaks teiste inimeste kannatuste suhtes ja tundlikumaks nende vajaduste suhtes. Me võime mõelda ka pingutustele, mis mõnel juhul osutusid tõeliselt kangelaslikuks, mida tegid kõik need inimesed, kes töötasid väsimatult, et aidata kõigil kriisist ja selle segadustest võimalikult hästi välja tulla.
See kogemus on muutnud meid veelgi teadlikumaks vajadusest, et kõik, sealhulgas rahvad ja riigid, taastaksid sõna «üheskoos» kesksele kohale. Sest just koos, vennalikkuses ja solidaarsuses, ehitame me rahu, tagame õigluse ja väljume suurimatest katastroofidest. Tõepoolest, kõige tõhusamalt reageerisid pandeemiale ühiskondlikud rühmad, avalikud ja erainstitutsioonid ning rahvusvahelised organisatsioonid, kes jätsid kõrvale oma erihuvid ja ühendasid jõud, et väljakutsetele vastu astuda. Ainult rahu, mis tuleneb vennalikust ja omakasupüüdmatust armastusest, aitab meil ületada isiklikke, ühiskondlikke ja ülemaailmseid kriise.
4. Isegi siis, kui me julgesime loota, et Covid-19 pandeemia kõige tumedamad tunnid on möödas, tabas inimkonda uus kohutav katastroof. Me nägime uue raskuse pealetungi: järjekordne sõda, mis sarnaneb mingil määral Covid-19-ga, kuid mille ajendiks on süüdi inimlikud otsused. Sõda Ukrainas toob süütuid ohvreid ja levitab ebakindlust, mitte ainult nende seas, keda see otseselt puudutab, vaid laialt ja valimatult kõigile, ka neile, kes kannatavad selle kõrvalmõjusid isegi tuhandete kilomeetrite kaugusel – mõelgem kasvõi teraviljapuudusele ja kütusehindadele.
On selge, et see ei ole see Covidi-järgne ajastu, mida me lootsime või ootasime. See sõda koos kõigi teiste konfliktidega üle maailma kujutab endast tagasilööki kogu inimkonnale, mitte ainult otseselt osalevatele osapooltele. Kuigi Covid-19 vastu on leitud vaktsiin, ei ole veel leitud sobivaid lahendusi sõja jaoks. Kindlasti on „sõja viirust“ raskem ületada kui meie keha ohustavaid viirusi, sest see ei tule mitte väljastpoolt, vaid patu poolt rikutud inimsüdamest (vrd. Markuse evangeelium 7:17-23).
5. Mida siis meilt nõutakse? Kõigepealt, et laseksime oma südames muutuda kriisikogemuse tõttu, et laseksime Jumalal sel ajal muuta meie tavapäraseid otsuseid, mille alusel me maailma enda ümber vaatame. Me ei saa enam mõelda üksnes oma isiklike või riiklike huvide jaoks ruumi loomisest; selle asemel peame mõtlema ühise hüvangu mõttes, tunnistades, et kuulume suuremasse kogukonda, ning avama oma meeled ja südamed universaalsele inimvennaskonnale. Me ei saa jätkuvalt keskenduda üksnes enda säilitamisele; pigem on tulnud aeg, et me kõik püüaksime tervendada oma ühiskonda ja planeeti, panna alus õiglasemale ja rahumeelsemale maailmale ning pühenduda tõsiselt tõeliselt ühise hüve poole püüdlemisele.
Selleks, et seda teha ja elada paremat elu pärast Covid-19 hädaolukorda, ei saa me eirata üht põhilist tõsiasja, nimelt seda, et paljud moraalsed, sotsiaalsed, poliitilised ja majanduslikud kriisid, mida me praegu kogeme, on kõik omavahel seotud ja see, mida me näeme isoleeritud probleemidena, on tegelikult üksteise põhjused ja tagajärjed. Järelikult oleme kutsutud seisma silmitsi meie maailma probleemidega vastutustundliku ja kaastundliku suhtumise vaimus. Me peame uuesti üle vaatama küsimuse, kuidas tagada rahvatervis kõigile. Me peame edendama meetmeid, mis suurendavad rahu ja teevad lõpu konfliktidele ning sõdadele, mis jätkuvalt tekitavad vaesust ja surma. Me peame kiiresti ühinema meie ühise kodu eest hoolitsemiseks ja kliimamuutuse vastu võitlemiseks vajalike selgete ja tõhusate meetmete rakendamiseks. Me peame võitlema „ebavõrdsuse viirusega“ ning tagama kõigile toidu ja väärika töö, toetades neid, kellel puudub isegi miinimumpalk ja kes on suurtes raskustes. Olukord, et terved rahvad nälgivad, on endiselt lahtine haav. Samuti peame välja töötama sobiva poliitika sisserändajate ja nende inimeste vastuvõtmiseks ning integreerimiseks, keda meie ühiskonnas kõrvale heidetakse. Ainult siis, kui me reageerime heldelt nendele olukordadele Jumala lõpmatust ja halastavast armastusest inspireeritud altruismiga, suudame ehitada uut maailma ja aidata kaasa Tema kuningriigi laienemisele, mis on armastuse, õigluse ja rahu kuningriik.
Neid mõtisklusi jagades loodan, et tuleval uuel aastal saame üheskoos liikuda edasi, väärtustades õppetunde, mida ajalugu meile õpetab. Soovin kõike head riigipeadele ja valitsusjuhtidele, rahvusvaheliste organisatsioonide juhtidele ning erinevate religioonide usujuhtidele. Kõigile hea tahte meestele ja naistele avaldan ma palvetades lootust, et nad rahu edendajatena võiksid päevast päeva töötada selle nimel, et see uus aasta oleks parem! Maarja Pärispatuta, Jeesuse ema ja Rahukuninganna, palvetage meie ja kogu maailma eest.
Vatikanist, 8. detsember 2022
Franciscus