Tema Pühaduse paavst Franciscuse sõnum ülemaailmse loodushoiu palvepäevaks 1. septembril 2022.
Kallid vennad ja õed!
"Kuula loodu häält" on tänavuse ülemaailmse palvepäeva teemaks. See on ka üleskutse! Oikumeeniline palveperiood algab 1. septembril ülemaailmse loodushoiu palvepäevaga ja lõpeb 4. oktoobril püha Franciscuse pühaga. See on eriline aeg kõigi kristlaste jaoks, et koos palvetada ja töötada meie ühise kodu eest hoolitsemise nimel.
Algselt Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhaadi poolt inspireeritud palveperiood on võimalus ökoloogiliseks pöördumiseks, millele püha Johannes Paulus II julgustas vastukaaluks ökoloogilisele katastroofile, mida tegelikult ennustas juba 1970. aastal püha Paulus VI. [1]
Kui me õpime kuulama, siis võime kuulda teatavat loodu ebakõla: ühelt poolt võime kuulda ilusat laulu, mis ülistab meie armastatud Loojat; teisalt aga kuuleme piinarikast appihüüdu, milles kurdetakse, kuidas oleme ühist kodu halvasti kohelnud.
Loomingu sulnis laul kutsub meid üles praktiseerima "ökoloogilist vaimsust" (Laudato si', 216), mis on tähelepanelik Jumala kohaloleku suhtes kõiges ümbritsevas loodus. See on üleskutse rajada oma vaimsus "armastavale teadvusele, et me ei ole lahutatud ülejäänud loodud olenditest, vaid ühendatud suurepärastesse universaalsetesse osadustesse" (ibid., 220). Eriti Kristuse järgijate jaoks tugevdab see valgusküllane kogemus meie teadlikkust, et "kõik on tekkinud tema läbija ilma temata ei ole tekkinud midagi, mis on tekkinud" (Jh 1:3). Sel loomisperioodil palvetame veel kord loodu suures katedraalis ja rõõmustame "suurejoonelise kosmilise koori" [2] üle, mis koosneb lugematutest olenditest, kes kõik laulavad ülistust Jumalale. Ühinegem nüüd Püha Assisi Franciscuse lauluga: „Kiitus sulle, mu Issand, kõige Sinu loodu eest" (vrd. Päikese kiituslaul); ja ühinegem psalmistiga, kes laulab: „Kõik, kellel on eluõhku, kiitku Issandat!“ (Ps 150:6).
Traagilisel kombel saadab seda ilusat hüüdu hädakisa. Või veelgi täpsemalt: piinahüüete koor. Kõigepealt on see meie õde, ema maa, kes kisendab meie poole. Meie tarbimise liialduste ohvrina nutab ta ja anub meid, et lõpetaksime kuritarvitamise ja tema hävitamise. Siis on ka kõik need erinevad olendid, kes hüüavad. Türanliku inimkesksuse tõttu (Laudato si', 68), mis on täielikus vastuolus Kristuse õpetusega, surevad välja lugematud liigid ning nende ülistuslaulud vaikivad.
Meie seas on ka kõige vaesemad, kes hüüavad. Kliimakriisi tunnetavad vaesed kannatavad veelgi tõsisemalt põua, üleujutuste, orkaanide ja kuumalainete käes, mis muutuvad üha intensiivsemaks ja sagedasemaks.
Samuti hüüavad meie vennad ja õed põlisrahvad. Röövellike majandushuvide tõttu tungitakse nende esivanemate maadele ja hävitatakse neid igast küljest, „kutsudes esile hüüu, mis tõuseb taevani" (Querida Amazonia, 9). Lõpuks on veel ka meie laste palve. Tundes end ohustatuna lühinägelike ja egoistlike tegevuste tõttu, hüüavad tänapäeva noored, paludes tungivalt, et meie, täiskasvanud, teeksime kõik võimaliku, et vältida või vähemalt piirata meie planeedi ökosüsteemide kokkuvarisemist.
Kuulates neid piinarikkaid hüüdeid, peame kahetsema ja oma elustiili muutma. Evangeelium kutsub meid juba esimestest lehekülgedest alates üles: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!” (Mt 3:2); see kutsub meid uuele suhtele Jumalaga ja toob kaasa ka teistsuguse suhte teiste inimeste ning looduga. Meie ühise kodu praegune lagunemine väärib sama palju tähelepanu kui muud globaalsed probleemid, nagu tõsised tervishoiukriisid ja sõjad. „Elada oma kutsumust, olles Jumala loomingu kaitsja, on voorusliku elu jaoks hädavajalik; see ei ole meie kristliku kogemuse vabatahtlik ega teisejärguline aspekt" (Laudato si', 217).
Usklike inimestena tunneme end veelgi enam vastutavana selle eest, et tegutseda iga päev vastavalt kutsele pöörduda. See üleskutse ei ole ka lihtsalt individuaalne: „Püsiva muutuse saavutamiseks vajalik ökoloogiline pöördumine on ka kogukonna pöördumine" (ibid., 219). Selles osas nõutakse pühendumist ja tegutsemist maksimaalse koostöö vaimus ka rahvaste kogukonnalt, eriti ÜRO keskkonnaküsimusele pühendatud kohtumistel.
2022. aasta novembris Egiptuses toimuv kliimamuutuste alane COP27 konverents on järgmine võimalus, millega kõik saavad ühineda Pariisi kokkuleppe tõhusa rakendamise edendamiseks. Ka sel põhjusel volitasin hiljuti Püha Tooli Vatikani Linnriigi nimel ja eestvõttel ühinema ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooniga ja Pariisi kokkuleppega, lootuses, et 21. sajandi inimkonda "mäletatakse selle eest, et ta on suuremeelselt täitnud oma tõsiseid kohustusi" (ibid., 65). Pingutused Pariisi kokkuleppe eesmärgi saavutamiseks, milleks on temperatuuri tõusu piiramine 1,5°C-ga, on üsna nõudlikud; see nõuab kõigi riikide vastutustundlikku koostööd kliimakavade või ambitsioonikamate riiklikult kindlaksmääratud panuste esitamisel, et vähendada võimalikult kiiresti kasvuhoonegaaside netoheitmeid nullini. See tähendab tarbimis- ja tootmismudelite ning eluviiside ümberkujundamist viisil, mis austaks rohkem loodust ja kõigi praeguste ja tulevaste inimeste terviklikku inimarengut, mis põhineb vastutusel, arukusel/ettevaatlikkusel, solidaarsusel, murega vaeste ja tulevaste põlvkondade pärast. Kõige selle aluseks on vajadus lepingu järele inimese ja keskkonna vahel, mis on meile, usklikele, peegel, mis peegeldab "Jumala loovat armastust, kellest me tuleme ja kelle poole me liigume"[3]. Selle pöördumisega kaasnev üleminek ei saa jätta tähelepanuta õigluse nõudeid, eriti nende töötajate puhul, keda kliimamuutuse mõju kõige enam mõjutab.
Detsembris Kanadas toimuv bioloogilist mitmekesisust käsitlev COP15 tippkohtumine pakub omalt poolt valitsuste heale tahtele märkimisväärset võimalust võtta vastu uus mitmepoolne kokkulepe ökosüsteemide hävitamise ja liikide väljasuremise peatamiseks. Vastavalt iidsele tarkusele peame "mäletama, tagasi pöörduma, puhkama ja taastama"[4]. Selleks, et peatada bioloogilise mitmekesisuse, meie Jumala antud "eluvõrgustiku" edasine hävimine, palvetagem ja kutsugem riike üles jõudma kokkuleppele neljas põhiprintsiibis: 1) luua selge eetiline alus bioloogilise mitmekesisuse päästmiseks vajalike muudatuste jaoks; 2) võidelda bioloogilise mitmekesisuse hävimise vastu, toetada säilitamist ja koostööd ning rahuldada inimeste vajadusi jätkusuutlikul viisil; 3) edendada ülemaailmset solidaarsust, arvestades, et bioloogiline mitmekesisus on ülemaailmne ühine hüve, mis nõuab ühist pühendumist; ja 4) seada esikohale kaitsetus olukorras olevad inimesed, sealhulgas need, keda bioloogilise mitmekesisuse hävimine kõige enam mõjutab, nagu põlisrahvad, eakad ja noored.
Kordan: "Jumala nimel palun ma suurtel kaevandamistööstustel – kaevandamine, naftatööstus, metsandus, kinnisvaraarendus, põllumajandus – lõpetada metsade, märgalade ja mägede hävitamine, lõpetada jõgede ja merede reostamine, lõpetada toidu ja inimeste mürgitamine". [5]
Kuidas saame jätta tunnistamata ökoloogilise võla (Laudato si', 51) olemasolu, mille majanduslikult rikkamad riigid, kes on viimase kahe sajandi jooksul kõige rohkem saastanud, on võtnud; see nõuab, et nad võtaksid COP27 ja COP15 kohtumistel kaugeleulatuvamaid meetmeid. Lisaks otsustavale tegutsemisele omaenda piirides tähendab see, et nad peavad kinni oma lubadustest anda rahalist ja tehnilist abi majanduslikult vaesematele riikidele, kes juba praegu kannavad suurema osa kliimakriisi koormast. Samuti oleks kohane kaaluda kiiresti täiendavat rahalist toetust bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks. Isegi majanduslikult vähem jõukatel riikidel on selles osas märkimisväärne, ehkki mitmekesine vastutus (vt. ibid., 52); teiste riikide viivitamine ei saa kunagi õigustada meie enda tegevusetust. Me kõik peame otsustavalt tegutsema, sest me oleme jõudmas murdepunkti (vrd. ibid., 61).
Palvetagem, et COP27 ja COP15 saaksid ühendada inimkonna (vt. ibid., 13), et tõhusalt võidelda kliimamuutuse ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemise kahekordse kriisiga. Pidades silmas püha Pauluse üleskutset rõõmustada koos nendega, kes rõõmustavad, ja nutta koos nendega, kes nutavad (vt. Rm 12,15), nutkem koos looduse ahastusega. Kuulakem seda palvet ja reageerigem sellele tegudega, et meie ja tulevased põlvkonnad saaksime jätkuvalt rõõmustada loodu magusa elu ja lootuse laulu üle.
Lateraani basiilika Roomas, 16. juulil 2022
Franciscus
Allikad:
1. Kõnest F .A. O-le, 16. november 1970.
2. Püha Johannes Paulus II, Üldaudients, 10. juuli 2002.
3. Kõne kohtumisel "Usk ja teadus COP26 suunas", 4. oktoober 2021.
4. Sõnum ülemaailmse loodushoiu palvepäeva jaoks, 1. september 2020.
5. Videoteade rahvaliikumistele, 16. oktoober 2021.
Palve ülemaailmse loodushoiu palvepäeva jaoks
O vaeste Jumal,
aita meil päästa mahajäetuid,
ja neid keda on unustatud siin maa peal,
kõiki neid, kes on hinnalised Sinu silmis...
Armastav Jumal -
näita meile meie koht selles maailmas,
mis oleks armastuse kanaliks kõigele loodule.
Halastav Jumal, anna meile andeks,
ja aita meil jagada Sinu halastust kogu meie ühise kodu heaks.
Kiidetud olgu Jumal!
Aamen.