Ärgem väsigem head tehes, küll me omal ajal ka lõikame, kui me enne ära ei nõrke! Niisiis, kuni meil on veel aega, tehkem head kõikidele, eriti aga usukaaslastele! (Gal 6:9-10)
Kallid vennad ja õed,
Paast on soodne aeg isiklikuks kui ka kogukonna uuenemiseks, kuna see viib meid Jeesuse Kristuse surma ja ülestõusmise paasamüsteeriumini. Meie 2022. aasta paastuaja teekonnal on hea mõelda püha Pauluse manitsuskirjale galaatlastele, mis ütleb: „Ärgem väsigem head tehes, küll me omal ajal ka lõikame, kui me enne ära ei nõrke! Niisiis, kuni meil on veel aega, tehkem head kõikidele, eriti aga usukaaslastele!” (Gal 6:9-10).
1. Külv ja lõikamine
Nende sõnadega kutsub apostel Paulus esile Jeesusele nii kalli külvamise ja lõikamise kujundi (Mt 13). Siin ta räägib meile kõigile kairósest, mis on sobiv aeg headuse külvamiseks tulevast saaki silmas pidades. Mis on see «sobiv aeg» meie jaoks?
Kindlasti on selleks heaks ajaks paastuaeg. Tegelikult kogu meie eksistents peaks olema mingil moel paastu kujundiks [1]. Liiga sageli meie elus on ülekaalus ahnus, uhkus ja soov omada, koguda ja tarbida, nagu näeme evangeeliumi tähendamissõna loost vaesest mehest, kes arvas, et tema elu on turvaline, sest tal on ohtralt vilja ja kaupa, mida ta oli varunud (Lk 2:16-21).
Paastuaeg kutsub meid pöördumisele, mõtteviisi muutumisele, et elutõde ja ilu leiaks aset mitte niivõrd omamises, vaid andmises; mitte niivõrd kogumises, kuivõrd headuse külvamises ja jagamises.
Esimesena külvab Jumal ise, kes suure heldusega „jätkab meie inimperekonnas rohkelt headuse seemnete külvamist" (Fratelli Tutti, 54). Paastuajal oleme kutsutud vastama Jumala annile, võttes vastu tema sõna, mis on «elav ja tõhus» (Heb 4:12). Jumala Sõna tähelepanelik kuulamine kasvatab Tema tegudele olema kuulekas (Jk 1:21) ja see kannab meie elus vilja, mis toob meile suurt rõõmu, kuid veelgi enam, kutsub olema Jumala kaastöölisteks (1 Kr 3:9). Kasutades praegust aega hästi (Ef 5:16), ka meie saame külvata headust. Seda headuse külvamise üleskutset ei tohiks näha koormana, vaid armuna, mille kaudu Looja soovib, et oleksime aktiivselt ühendatud Tema enda küllusliku headusega.
Aga saagikoristus? Kas me ei külva seemneid selleks, et saaki lõigata? Muidugi! Püha Paulus osutab külvi ja lõikamise tihedale seosele, kui ta ütleb: „kes kasinasti külvab, see ka lõikab kasinasti, ja kes rohkesti külvab, see ka lõikab rohkesti.” (2 Kr 9:6). Aga mis saagist me räägime? Selle headuse esimene vili, mida külvame, ilmneb meis endis ja meie igapäevaelus, isegi meie väikestes heategudes. Jumalas ei lähe kunagi kaduma ükski armastuse tegu, olgu see nii väike kui tahes, ega ükski „helde pingutus”. (Evangelii Gaudium, 279). Nii nagu tunneme ära puu viljade järgi (vt Mt 7:16, 20), nii kiirgab valgust elu täis häid tegusid (Mt 5:14-16) ja kannab Kristuse lõhna maailma (vt 2 Kr 2:15). Jumala teenimine patust vabana toob pühitsemise vilju kõigi päästmiseks (vt Rm 6:22).
Tegelikult näeme me vaid väikest osa külvamise viljadest, sest evangeeliumi vanasõna järgi, „Üks on, kes külvab, ja teine, kes lõikab.” (Jh 4:37). Kui külvame teiste hüvanguks, saame osa Jumala enda heatahtlikust armastusest: „On tõeliselt üllas panna oma lootus külvatavate headuseseemnete varjatud jõusse ja seeläbi käivitada protsesse, mille vilju lõikavad teised.” (Fratelli Tutti, 196). Näidates headust teiste suhtes, vabaneme isekusest ja saame osaks Jumala suuremeelsest plaanist.
Jumala sõna avardab ja tõstab meie nägemust: see ütleb meile, et tõeline lõikus on eshatoloogiline, viimase, surematu päeva saak. Meie elu ja tegude küps vili on «igavese elu vili» (Jh 4:36), meie «aare taevas» (Lk 12:33; 18:22). Jeesus ise kasutab oma surma ja ülestõusmise saladuse sümbolina maase langevat nisuiva (vt Jh 12:24); Püha Paulus kasutab sama kujundit, et rääkida meie ülestõusmisest: „Nõnda on ka surnute ülestõusmine: kaduvuses külvatakse, kadumatuses äratatakse üles, autuses külvatakse, kirkuses äratatakse üles, nõtruses külvatakse, väes äratatakse üles, maine ihu külvatakse, vaimne ihu äratatakse üles. Kui juba on olemas maine ihu, siis on olemas ka vaimne ihu.” (1 Kr 15:42-44). Ülestõusmislootus on suur valgus, mille ülestõusnud Kristus maailma toob: „Kui me loodame Kristuse peale üksnes selles elus, siis me oleme kõigist inimestest armetumad. Nüüd aga on Kristus üles äratatud surnuist, uudseviljana magamaläinutest” (1 Kr 15:19-20). Need, kes on temaga tihedalt ühendatud armastuses «surres surma nagu Tema» (Rm 6:5) on samuti ühendatud tema ülestõusmisega igaveseks eluks (vt Jh 5:29). „Siis säravad õiged nagu päike oma Isa Kuningriigis.” (Mt 13:43).
2. Ärgem väsigem head tegemast
Kristuse ülestõusmine elavdab maiseid lootusi igavese elu suure lootusega, istutades päästeseemne meie praegusesse aega (BENEDICTUS XVI, Spe Salvi, 3; 7). Kibe pettumus purunenud unistuste pärast, sügav mure eesseisvate väljakutsete pärast ja heitumus meie ressursside vaesuse pärast võivad tekitada kiusatuse otsida varjupaika enesekesksuses ja ükskõiksuses teiste kannatuste suhtes. Tõepoolest, isegi meie parimatel ressurssidel on oma piirangud: „Poisidki väsivad ja tüdivad, noored mehed komistavad ja kukuvad,” (Jes 40:30). Ometi „annab Jumal väsinutele jõudu, jõuetuid ta tugevdab... Kes loodab Issandale, saab oma jõu tagasi, nad tõusevad tiibadel nagu kotkad; kuigi nad jooksevad, ei väsi, ei väsi nad kunagi." (Jes 40:29, 31). Paastuaeg kutsub meid asetama oma usku ja lootust Issandasse (vt 1 Pt 1:21), sest ainult siis, kui suuname oma pilgu ülestõusnud Kristusele (vt Heb 12:2) ja vastame Apostli kutsele - me ei väsi head tegemast” (Gal 6:9).
Ärgem väsigem palvetamisest. Jeesus õpetas meid „palvetama alati, väsimata” (Lk 18:1). Me peame palvetama, sest vajame Jumalat. Arvamine, et me ei vaja midagi muud peale iseenda, on ohtlik illusioon. Kui pandeemia on suurendanud teadlikkust meie isiklikust ja sotsiaalsest haprusest, lubagu see paastuaeg meil kogeda lohutust, mida pakub usk Jumalasse, ilma kelleta me ei suuda kindlalt vastu seista (vrd Js 7:9). Keegi ei saavuta päästet üksi, sest oleme ajalootormide keskel ühes paadis; [2] ja kindlasti ei jõua keegi päästmiseni ilma Jumalata, sest ainult Jeesuse Kristuse paasamüsteerium võidab surma tumed veed. Usk ei säästa meid elukoormustest ja viletsustest, kuid võimaldab meil nendega silmitsi seista ühenduses Jumalaga Kristuses, suure lootusega ja armastusega, mille Jumal on Püha Vaimu kaudu meie südametesse valanud (vrd Rm 5:1–5).
Ärgem tüdigem kurja oma elust välja juurimast. Tugevdagu paastumine, millele paastuaeg meid kutsub, meie vaimu patuvastaseks võitluseks. Ärgem väsigem palumast pihisakramendis andestust, teades, et Jumal ei väsi andestamast. [3] Ärgem tüdigem võitlemast himu, selle nõrkuse vastu, mis kutsub esile isekuse ja igasuguse kurjuse ning leiab ajaloo jooksul erinevaid viise, kuidas mehi ja naisi pattu meelitada (vrd Fratelli Tutti, 166). Üks neist on sõltuvus digimeediast, mis vaesestab inimsuhteid. Paastuaeg on soodne aeg neile kiusatustele vastu seista ja selle asemel arendada terviklikumat inimsuhtluse vormi (samas, 43), mis koosneb reaalsestest kohtumistest (samas, 50), näost näkku ja isiklikult.
Ärgem loobugem heategudest ligimese vastu. Sellel paastuajal harjutagem almust andma rõõmsalt (vrd 2Kr 9:7). Jumal, kes „varustab külvajat seemetega ja toiduks leivaga” (2Kr 9:10), võimaldab meil igaühel mitte ainult süüa, vaid ka olla helde teistele. Kuigi on tõsi, et meil on kogu elu headuse külvamiseks, kasutagem seda paastuaega eriliselt ära, et hoolitseda meie lähedaste eest ja jõuda oma vendade ja õdede juurde, kes lebavad eluteel haavatuna (vt. Lk 10:25-37). Paast on soodne aeg abivajajate leidmisel. See ei ole aeg abivajajaid vältida. Ulatagem käsi neile kes vajavad meid või pakkuge hea sõna. Külastage neid inimesi, kes on üksildased. Teostagem oma üleskutse teha kõigile head ning võtkem aega, et armastada vaeseid ja abivajajaid, hüljatuid ja neid, keda diskrimineeritakse ja tõrjutakse (vrd Fratelli Tutti, 193).
3. Küll me omal ajal ka lõikame, kui me enne ära ei nõrke!
Igal aastal paastuajal tuletatakse meile meelde, et „headust koos armastuse, õigluse ja solidaarsusega ei saavutata lõplikult; neid tuleb kasvatada iga päev” (samas, 11). Palugem, et Jumal annaks meile kannatlikku visadust (vrd Jk 5:7), ja järjekindlalt head teha. Kui me kukume, sirutagem käsi Isa poole, kes meid alati üles tõstab. Kui oleme eksinud, kui kurjuse ahvatlused meid eksitavad, ärgem kartkem tagasi pöörduda Jumala juurde, kes on helde andestades (Is 55:7). Sel pöördumise ajal, mida toetab Jumala arm ja Kiriku osadus, ärgem väsigem head tegemast. Pinnas valmistatakse ette paastuga, kastetakse palvega ja rikastatakse heategevusega. Uskugem kindlalt, et kui me alla ei anna, siis lõikame oma saagi õigel ajal ja et visaduse kingitusega saavutame selle, mida lubati (vrd Hb 10:36), meie ja teiste päästmiseks (vrd 1 Tim 4:16). Kasvatades vennalikku armastust kõigi vastu, oleme ühendatud Kristusega, kes andis oma elu meie eest (vrd 2Kr 5:14-15), ja saame eelmaitse Taevariigi rõõmust, kui Jumal seda soovib. Ja et Jumal oleks kõik kõiges. (1Kr 15:28).
Et Neitsi Maarja, kes kandis Päästjat oma ihus ja „mõtiskles kõige selle üle oma südames” (Lk 2:19) jagaks meile kannatlikkuse armu. Saatku ta meid oma emaliku kohalolekuga, et see paastuaeg kannaks igavese päästmise vilju.
Rooma, Püha Laterani basiilikas, 11. novembril 2021, Püha piiskop Martini, mälestuspäeval
Franciscus
[1] Püha Augustinus, Serm. 243, 9,8; 270, 3; En. IPs. 110, 1.
[2] Erakorraline palvus paavst Franciscusega 27. märtsil 2020.
[3] Angeluse palvus, 17. märts 2013.