Vatikani meediaosakond tegi intervjuu paavst Franicisusega vesteldes isaduse tähenduse üle tänases maailmas ning avati mõningaid mõtteid paavsti kirjast Patris Corde. Intervjuu ilmus itaaliakeelses Püha Tooli ajalehes L' Osservatore Romano. Toome siinjuures ära intervjuu eesti keeles.
Püha Isa, kuulutasite välja pühale Joosepile pühendatud aasta, kirjutasite apostelliku kirja Patris corde'i ja kirikutes toimusid temaatilised katehheesid. Kes on püha Joosep Teie jaoks?
Ma pole kunagi varjanud lähedust, mida ma püha Joosepi vastu tunnen. Ma arvan, et see on pärit minu lapsepõlvest. Olen alati püha Joosepi vastu erilist pühendumust kasvatanud, sest usun, et tema isik esindab kaunil ja lihtsal viisil seda, mis kristlik usk meie igaühe jaoks olema peaks.
Tegelikult on Joosep tavaline mees ja tema pühadus seisneb just selles, et ta pidi kogema palju ilusat ja ka palju raskusi. Me ei saa eitada tõsiasja, et leiame evangeeliumist, eriti Matteuse ja Luuka evangeeliumist, päästmisloo olulise peategelasena püha Joosepit. Tõepoolest, sündmused, mis nägid Jeesuse sündi, olid rasked sündmused, täis takistusi, probleeme, tagakiusamist, pimedust; ja et selleks, et olla Tema Poja kõrval, kes sündis maailma, asetas Jumal Maarja ja Joosepi Jeesuse kõrvale.
Kui Maarja on see, kes sünnitas lihaks saanud Sõna, siis Joosep on see, kes kaitses Teda. Kes toitis Teda. Ja kes Teda kasvatas. Võiks öelda lisaks, et püha Joosep teadis kuidas vastutust võtta. Selles mõttes on püha Joosepi puhul ühendatud kaks omadust. Ühelt poolt ta on tuntav evangeeliumis seisvate unenägude läbi, kus need jutustused annavad tunnistust Joosepi võimest osata kuulata ja kus me näeme kuidas Jumal räägib temaga südamest südamesse. Ainult see, kes palvetab ja kellel on intensiivne vaimne elu, suudab eristada Jumala häält paljude teiste meis elavate häälte keskel. Selle aspekti kõrval on veel üks moment: Joosep on konkreetne mees, st. mees, kes seisab silmitsi probleemidega suure praktilisusega, kes ei võta raskuste ja takistuste ees kunagi ohvripositsiooni. Selle asemel ta alati usaldab Jumalat ja leiab lahendusi.
Kas praegusel katsumuste ajal on püha Joosepil eriline tähendus?
Aeg, milles me elame, on raske aeg. See, mida iseloomustab koroonaviiruse pandeemia. Paljud inimesed kannatavad, paljud pered seisavad silmitsi raskustega, paljusid inimesi kimbutab ärevus surma ja ebakindla tuleviku pärast. Tundsin, et just praegusel nii raskel ajal vajame kedagi, kes meid julgustaks, aitaks, inspireeriks, et mõista, milline on õige viis nendele rasketele hetkedele vastu seista. Joosep on raske aja helge tunnistaja. Seetõttu oli õige teda uuesti avastaja ja meie eludes ruumi teha.
Teie, Peetruse teenistus algas 19. märtsil, püha Joosepi pühal?
Sain alustada oma Peetruse aujärje teenistust 19. märtsil, mis oli mulle taevast nii seatud. Ma arvan, et püha Joosep tahtis mingil moel mulle öelda, et ta jätkab minu abistamist, on minu kõrval ja ma saan pidada teda jätkuvalt oma sõbraks, kelle poole võin alati pöörduda ja keda võin alati usaldada. Ma võiksin paluda eestpalvet, et palveta, minu eest püha Joosep, kuid kindlasti ei ole see suhe, mis tuleneb pühade osadusest, ainult minu jaoks. Arvan, et see võib paljudele abiks olla. Seetõttu pühendasin pühale Joosepile selle aastal ja loodetavasti paljude kristlaste südamed taasavastasid pühakute osaduse sügavat väärtust, mis ei ole abstraktne osadus, vaid konkreetne, mis väljendub erilises suhtes pühakutega ja mis annab alati tulemust.
Pühale Joosepile pühendatud eriaastal põimisime pühaku elu isade, aga ka tänapäeva laste eluga. Mida saavad tänased lapsed, homsed isad, dialoogist püha Joosepiga?
Isaks ei sünnita, aga lapsena sünnime kindlasti kõik. See on esimene asi, mida peame arvestama: see tähendab, et igaüks meist, peale kõige selle, mis elu on meile varunud, on ennekõike poeg või tütar, kes on usaldatud kellelegi, kes on pärit olulisest suhtest, mis pani nad kasvama. Selle suhte omamine ja selle tähtsuse mõistmine elus tähendab arusaamist, et ühel päeval, mil me vastutame kellegi elu eest – st kui me peame kasutama isadust –, kanname endaga kaasas ennekõike seda kogemust. Ja siis on oluline osata seda isiklikku kogemust tunda, et mitte korrata samu vigu ja väärtustada kogetud ilusaid asju. Olen veendunud, et isaduse suhe, mis Joosepil oli Jeesusega, mõjutas tema elu nii palju, et Jeesuse tulevane õpetus oli täis kujundeid ja viiteid, mis on võetud just isakujutlustest. Näiteks ütleb Jeesus, et Jumal on Isa ja see väide ei saa jätta meid ükskõikseks, eriti kui mõtleme tema isiklikule inimlikule kogemusele isadusest. See tähendab, et Joosep oli nii hea isa, et Jeesus leidis selle mehe armastuses ja isaduses kõige ilusama viite, mida ta sai Jumalale anda. Võiks öelda, et tänased lapsed, kellest saavad homsed isad, peaksid endalt küsima, millised isad neil olid ja millised isad nad olla tahavad. Nad ei tohiks lasta isaduse rollil olla juhuse või lihtsalt minevikukogemuse vili, vaid nad peaksid teadlikult otsustama, kuidas kedagi armastada, kuidas kellegi eest vastutust võtta.
Patris corde’i viimane peatükk räägib Josephist kui “isast varjus”. See tähendab, isa, kes oskab kohal olla, aga laseb lapsel vabalt kasvada. Kas see on võimalik ühiskonnas, mis näib premeerivat ainult neid, kes haaravad endale kohad ja nähtavuse?
Armastuse ja mitte ainult isaduse üks ilusamaid külgi on tõepoolest vabadus. Armastus loob alati vabaduse. Armastusest ei tohiks kunagi saada vangla. Joosep näitab meile oma võimet hoolitseda Jeesuse eest ilma teda kunagi omamata, tahtmata temaga kunagi manipuleerida, tahtmata teda kunagi oma missioonilt kõrvale juhtida. Ma arvan, et see on väga oluline, et testida meie võimet armastada ja ka meie võimet teada, kuidas astuda samm tagasi. Isa on hea, kui ta teab, kuidas end õigel ajal eemaldada, et tema laps saaks esile tulla oma ilu, oma eripäraga, oma valikute, kutsumusega. Selles mõttes peame igas heas suhtes loobuma soovist kõrgelt peale suruda pilti või konreetset ootust, tõepoolest, et me ei täidaks peategelase rolli. Täiesti "joosepilik" omane oskus kõrvale astuda on alandlikkus, mis on ka võime libiseda teisele kohale. See on ehk kõige otsustavam aspekt Joosepi armastuses Jeesuse vastu. Selles mõttes on Joosep Jeesuse eluloos väga oluline, ma julgen väita, et oluline just seetõttu, et ta teab, kuidas ühel hetkel taanduda, et Jeesus saaks särada kogu oma kutsumuses, kogu oma missioonis. Joosepi kujundiga silmitsi seistes peame endalt küsima, kas oleme võimelised teadma, kuidas astuda sammu tagasi, lubada teisel ja eriti meile usaldatutel, leida meist pidepunkt, kuid mitte kunagi takistust.
Olete mitu korda öelnud, et isadus seisab täna silmitsi kriisiga. Mida saab teha, mida saab teha Kirik, et taas tugevdada ühiskonna jaoks põhilist isa-poja suhet?
Kui me mõtleme Kirikule, mõtleme me temale kui Emale ja see pole kindlasti vale. Ka mina olen nendel aastatel püüdnud seda vaatenurka väga palju esile tõsta, sest see on viis rakendada Kiriku emadust, mis on halastus, see tähendab armastust, mis loob ja taaselustab elu. Kas andestamine ja leppimine pole viis, kuidas meid uuesti jalule tõsta? Kas see pole mitte viis, kuidas me saame uue võimaluse? Ei saa olla Jeesuse Kristuse Kirikut, kui vaid ainult halastuse läbi! Siiski arvan, et meil peaks olema julgust öelda, et Kirik ei peaks olema ainult emalik, vaid ka isalik. Ta on kutsutud täitma isalikku, mitte paternalistlikku teenistust. Ja kui ma ütlen, et Kirik peab selle isaliku aspekti uuesti avastama, siis pean silmas just seda, et see on täiesti isalik võime panna lapsed sellisesse seisundisse, et nad võtaksid endale kohustusi, teostaksid oma vabadust ja langetaksid valikuid. Kui ühest küljest halastus meid tervendab, ravib, lohutab, julgustab; teisalt ei piirdu Jumala armastus lihtsalt andestamise ja tervendamisega, vaid Jumala armastus julgustab meid tegema otsuseid, minema merele…. Mõnikord näib hirm, praegusel pandeemia ajal veelgi enam, seda hüpet halvavat… Jah, see aeg meie ajaloos, mida iseloomustab suutmatus teha oma elus suuri otsuseid. Meie noored kardavad sageli otsustada, valida, riskida. Kirik pole selline mitte ainult siis, kui ta ütleb jah või ei, vaid eelkõige siis, kui ta julgustab ja teeb võimalikuks suuri valikuid. Ja igal valikul on alati mingid tagajärjed ja mingid riskid, aga vahel oleme tagajärgede ja riskide hirmust halvatud ja me ei saa midagi teha ega mingeid valikuid teha. Tõeline isa ei ütle sulle, et kõik läheb alati hästi, vaid pigem seda, et isegi kui sa leiad end olukorrast, kus asjad ei lähe hästi, suudad sa isegi neile hetkedele, ebaõnnestumistele vastu seista ja väärikalt elada. Küpset inimest ei tunne ära nende võitude, vaid selle järgi, kuidas ta oskab kogeda ebaõnnestumist. Just kukkumise ja nõrkuse kogemusest saab inimese iseloomu ära tunda.
Vaimne isadus on teie jaoks väga oluline. Kuidas saavad preestrid olla isad?
Nii nagu juba varem öeldud, et isadust ei saa võtta iseenesestmõistetavana: me ei sünni isaks. Niisamuti ei sünni preester vaimuliku isana, vaid pigem peab seda vähehaaval õppima, ennekõike tunnistades end Jumala, aga seejärel ka Kiriku pojaks. Ja Kirik ei ole abstraktne mõiste. Ta on alati kellegi nägu.
Saime oma usu alati läbi kellegi suhte. Kristlikku usku ei saa õppida raamatutest või lihtsa arutluskäiguga. Selle asemel on see eksistentsiaalne lõik, mis läbib meie suhteid. Meie usukogemus tuleneb seega alati kellegi tunnistusest. Seetõttu peame endalt küsima, kuidas me nende inimeste vastu tänulikkust kogeme; ja ennekõike seda, kas me säilitame selle kriitilise võime teha vahet, mis suutis neist läbi pääseda, mis ei olnud nii hea.
Vaimne elu ei erine nii palju inimese elust. Kui inimlikult võttes on hea isa selline, et ta aitab oma lapsel saada temaks endaks, tehes võimalikuks tema vabaduse ja innustades teda tegema suuri otsuseid, siis vaimne isa on see, kellele on usaldatud südametunnistus ning ta vastab inimeste südametes olevatele küsimustele, mis on talle usaldatud. Nii näitab ta diskreetset ja kindlalt teed ning pakub erinevaid tõlgendusi, mis aitavad erinevaid küsimusi eristada.
Mida on isaduse vaimse mõõtme tugevdamiseks tänapäeval kõige enam vaja?
Vaimne isadus on väga sageli kingitus, mis tuleneb eelkõige kogemusest. Vaimne isa saab jagada mitte niivõrd oma teoreetilisi oskusi, vaid eelkõige isiklikku kogemust. Ainult nii saab ta lapsele kasulik olla. Praegusel ajaloohetkel on suur tähtsus tähenduslike suhete loomisel, mida võiksime määratleda kui vaimset isadust, kuid lubage mul öelda, et ka vaimset emadust, sest see saatja roll ei ole meeste või ainult preestrite eesõigus. On palju häid usklikke naisi, pühitsetud naisi, aga ka palju ilmikuid mehi ja naisi, kellel on kogemustepagas, mida nad saavad teiste inimestega jagada. Selles mõttes on vaimne suhe üks nendest suhetest, mille peame praegusel ajaloolisel hetkel uue jõupingutusega uuesti avastama, segamata seda kunagi teiste psühholoogilise või terapeutilise iseloomuga teedega.
Covidi traagiliste tagajärgede hulgas on paljudel töökoha kaotus. Mida tahaksite neile raskustes olevatele isadele öelda?
Tunnen end väga lähedalt nende perede, nende isade ja emade kannatustele, kes kogevad erilisi raskusi, mis on eelkõige pandeemia tõttu hullemad. Arvan, et laste toitmata jätmine, vastutuse tundmine teiste elu eest on kannatus, millele pole kerge vastu astuda. Sellega seoses on minu palved, minu lähedus, aga ka kogu Kiriku toetus neile inimestele, nendele kõige väiksematele. Kuid ma mõtlen ka paljudele isadele, paljudele emadele ja paljudele peredele, kes põgenevad sõja eest, keda Euroopa piiridel ja mujal tõrjutakse, kes kogevad kannatuste ja ebaõigluse olukordi ning keda keegi ei võta tõsiselt ning ignoreeritakse meelsasti. Tahaksin neile isadele, nendele emadele öelda, et minu jaoks on nad kangelased, sest ma näen neis nende julgust, kes riskivad oma eluga armastuse pärast oma laste vastu, armastuse nimel oma pere vastu. Ka Maarja ja Joosep kogesid seda pagendust, katsumusi, sest pidid Heroodese vägivalla ja võimu tõttu võõrale maale põgenema. Nende kannatused teevad nad lähedaseks just nende vendadega, kes kannatavad praegu samade katsumuste all. Pöördugu need isad usaldusega püha Joosepi poole, teades, et isana oli ka temal sama kogemus, sama ülekohus. Ja ma tahaksin neile kõigile ja nende peredele öelda, et ärge tundke end üksikuna! Paavst mäletab neid alati ja nii palju kui võimalik, annab neile ka edaspidi sõna ega unusta neid.
Allikas: L'Osservatore Romano, 14. jaanuar 2022