Siinjuures intervjuu isa Olivier Poquilloniga OP, kes elab Iraagis Mosulis ja aitab seal kaasa kiriku ülesehitamisele. Ta töötab seal igapäevaselt vaimulikuna. Kuna Katoliku Kirikul on head kontaktid isa Olivieriga juba varasemast ajast, siis palusime temalt lühiintervjuud ja tagasivaadet Paavst Franciscuse ajaloolisele apostellikule külaskäigule Iraaki. Oleme ühiselt tunnistajad sellele Jumala armule, et nii Eestit kui Iraaki on külastanud Paavst Franciscus.
Soovime kogu südamest tänada isa Olivieri selle võimaluse eest temaga rääkida ja jagada temaga mõningaid mõtteid meie katoliiklastele.
Isa Olivier Poquilloniga OP, on dominikaani vaimulik, töötanud varem COMECEs (Euroopa Liidu piiskoppide kogu) peasekretärina ning praegu elab ja töötab Iraagis, Mosulis - linnas, kus kunagi elas ja töötas õppejõuna meie oma vaimulik, isa Vello Salo.
Ma tänan selle intervjuu eest, ja selle aja eest, mida pühendate meile. Paavst Franciscuse visiit Iraaki oli väga ajalooline ja tähenduslik sündmus. Palun kommenteerige lähemalt Paavst Franciscuse visiiti Iraaki.
Paavsti visiidi põhiline sõnum oli, et meil on kõigil üks pärimus.
Paavst tuli Iraaki palverändurina. Kõigepealt suundus ta vanale Uri alale, Lõuna – Iraaki, mis on Vana-Testamendis Aabrahami piirkond. Kogu visiidi kese võib öelda keskendus Loojale ja loomisele. See on algus, kõige alus. Paavst näitas palverändurina, et me jagame Jumala rahvana ühte ja sama alget. Ta kohtus paljude religioonide esindajatega, külastas palverändurina erinevaid kogukondi. Need kohtumised näitasid, et meil on võimalus koos eksisteerida ja elada rahus, sest meil on ühine pärimus. Paavsti sõnum oli, et me peame koos seda pärimust hoidma. Kõik see on kirjas ka paavsti entsüklikas Fratelli tutti (Vennad kõik)(Autori märkus: Soovitame lugeda siia juurde…). Ta tuli Uri, kuid ei jäänud sinna, külastas ja liikus edasi kui palverändur.
Teine visiidi sõnum oli jagatud vastutus kõige ees. Paavst näitas, kuidas meil on vastutus kogu Jumala loodu ees. Kuidas Jumala loomingus oleme meie kõik osalised. Nägime seda kui ta jõudis Mosulisse. See, mida paavst koges Mosulis, vanas Niinive linnas, oli väga liigutav ja puudutas kõiki. Mosul on ka Joona linn, sel ajal oli see suur linn ja Joona kodu. Nii nagu Joonas saadeti paganate juurde, kuulutama head uudist ja päästmist neile, kes elasid selles Niinive piirkonnas, nii saabus ka paavst sinna heas uudist kuulutama. Paavst liikus läbi selle suure linna, et tuua kõiki Jumalale lähemale, et me pöörduksime Jumala juurde.
Ta tuli sinna, kus on palju sõjatehnikat ja maamiine, sest see linn on hävinenud. Mosuli linna kõige vaesemat osa külastades tuli ta sinna inimeste juurde. See oli väga liigutav.
Paavsti visiit oli tõesti õnnistus kõigile meile. Paavst andis Iraagi inimestele tagasi lootuse, nende oodatud lootuse. Ma mäletan, et kui ta tuli autost välja ja õnnistas mõningaid lapsi, see oli väga liigutav hetk keset Mosuli tänavat. Ta ei muutnud reaalsust, kuid paavst andis täiesti uue vaate inimestele, kes seal elavad. See ei tähenda, et ta oleks toonud uue vaate sellele reaalsusele mis valitseb vanas Niinive piirkonnas, vaid andis inimestele positiivse vaate.
Kuidas on olukord paavsti visiidi järgselt Iraagis. Kas see visiit on midagi muutnud Iraagis?
Paavst tõi tagasi Iraagi rahvusvahelisse kogukonda. Näiteks, mis juhtus vahetult peale paavsti visiiti Iraaki? Paavsti telefoni vestluse ajal prantsuse presidendiga ütles Emmanuel Macron, et visiit tähistas Lähis-Ida piirkonna jaoks "tõelist pöördepunkti" ning ta küsis, kuidas ta saab kaasa aiata ja mida teha selle riigi arenguks? Paavst vastas, et mine ja külasta kõiki kogukondi seal piirkonnas. Ja too nad tagasi rahvusvahelisse ühtsusesse, partnerina mitte subjektina. Nii Macron külastaski augustis Iraaki ning Prantsuse president võeti Iraagis külalislahkelt vastu ja nüüd on Iraak esindatud partnerina ühele suurele Euroopa riigile. See oli suur tunnustus ja pööre ning neid näiteid on veel, kuidas paavsti visiit Iraaki on muutnud Iraagi staatust rahvusvahelisel tasandil. Paavst tõi seda lootust ja eeskuju oma visiidiga vanasse ajaloolisesse Niinivesse.
Kuidas Eesti saaks olla enam ühenduses ja toetada vana Niinive piirkonda. Sageli tunneme, et meie siin maailma äärealal, nimetatud tihti ka perifeerias, ei saa teha paljut. Loomulikult palvega, kuid kuidas veel?
Ma nägin esimest korda Eestisse tulles merd, maad ja metsa. Kõike ühel ajal. Ma tulin Helsingi kaudu Tallinnasse. See pani mind mõtlema, et Eesti on risttee. See ei ole perifeeria. Mida see tähendab? See tähendab eelkõige seda, et me peame mõtlema, et keskel on Jumal ja me oleme kõik Tema ümber. Ei ole olemas üldse sellist mõistet nagu perifeeria. Tuleb lahti saada sellisest mõttest, et meie oleme vähemuses ja me ei suuda midagi suurt korda saata. Pääsemine on mõeldud ju kõigile.
Tuleb mõelda, et me oleme koos ühes paadis. Nii nagu paavst tõi meile sõnumi, et tulge välja sellest mõttest, et teie kristlased olete vähemuses, teie kurdid olete vähemuses jne. Ei ole nii! Tuleb sellest välja saada ja mõelda ühisele heale. Olla osaduses. Ja muide, see on ka tegelikult alanud Sinodi sõnum. Mida palus Kristus meilt? Ta ütles: “Tule, järgne mulle (Mt 19: 21)”!
Investeeri ellu ja ära raiska elu mõttetusele. Kristus on kõige kese ja ei ole olemas “maailma ääreala”, Eesti ei ole perifeeria, te olete risttee. Seda mõistes saate ka aru, kuidas teie saate osaleda ja aidata neid keda vaja.
Jumal päästab kõiki meid. Hea aednik tähendab seda, et ma saan alustada oma kodust, kogudusest, kõigist, kes on lähedal minu naabruskonnas. Olla pidevalt kogukonnaga ühenduses. Nii saame kõik olla Jumala lastena tema aednikud ja aidata üksteist.
Milline on teie mulje Eestist. Võimalik, et me ise ei märkagi, kes me oleme rahvana. Olete mitmeid kordi kokku puutunud eestlastega. Varem töötasite COMECEs, ning käisite ka Eestis ja kohtusite peaministriga ja teiste kõrgete ametnikega.
Te olete väike riik, kuid teil on tõelisest suur “hääl”. Te teete väga palju asju ühise hea nimel ja võimalik, et enese teadmata. Kohtumine peaministriga oli toona väga positiivne kogemus. Ma mäletan seda väga hästi, sest tavaliselt on poliitikud väga hõivatud ja nende päevakava on väga tihe, kuid ma märkasin inimlikust selles kohtumises. Teine asi on muidugi teie laulutraditsioon. See ütleb paljut teie kohta. Olete kogukond ja see annab võimaluse evangeliseerimiseks. Eesti on ka paljude talentide maa. Koht, kus on suur potentsiaal.
Need märksõnad näitavad taaskord, et te olete risttee, millest ma hetk tagasi rääkisin.
Milline on Teie soov meie katoliku kirikule ja katoliiklastele?
Palun töötage enam ühise hüve nimel. Ärgem oodake. Elu on väga lühike, kuid samas väga hea. Avastage oma loomust, tõelist katoliikliku loomust ja mõistke kõike seda, mida Jumal on meiega jaganud.
Te teete katoliku kirikus nii palju, et arvatavasti te ise ka ei märka seda. Saagem osaks Kristuse Ihust. Ja jagagem teistega seda, mida teile on antud, nagu vesi, mida me igapäevaselt tarbime ja jagame. Alustagem olemist sinodaalne kirik ja eneseteadlikult mingem “kiriku müüridest” väljapoole. Kõnetagem üksteist usus, sest seda on väga vaja.
Täname isa Olivieri selle intervjuu eest ja palvetame tema tegevuse ning Iraagi rahva eest!
Marge-Marie Paas
Foto: autori loal.