16.-18. septembrini toimus Vatikanis konverents teemal „Katehhees ja katehheedid uue evangeliseerimise jaoks“. On huvitav, et see oli esimene kord, kui katehheesi probleemiga ei tegelenud mitte Vatikani Vaimulike Kongregatsioon (või mingi teine kongregatsioon) vaid Uue Evangeliseerimise Edendamise Paavstlik Nõukogu. Konverents käsitles kahte dokumenti, mille katoliku Kirik hiljuti välja andis: „Uus direktiiv katehheesi kohta“ (mahukas, üle 300 lehekülje), välja antud 2020. märtsis, ja paavst Franciscuse apostellik kiri „Antiquum ministerium“ (ainult 11 punkti), välja antud 2021. mais. Mõlemad dokumendid ajakohastavad eelmiseid, 1971. ja 1997. aastal Vatikani avaldatud direktiive katehheesi kohta. 2020. aasta direktiivis rõhutatakse veelgi jõulisemalt, et iga kristlane on misjonär ning kirik peaks otsima uusi viise usu edasiandmiseks digitaalse maailma ja kultuuri globaliseerumise väljakutsetega silmitsi seistes.
Piiskop Rino Fisichella Uue Evangeliseerimise Edendamise Paavstlikust Nõukogust selgitas, et 2020. aasta direktiiv on kooskõlas sellega, mida kirjutab paavst Franciscus uue evangeliseerimise teemalises ekshortatsioonis „Evangelii gaudium“(2013): katehhees peaks olema kerügmaatiline. Katehhees on suur protsess, mis puudutab inimese elu eri viisidel (liturgia, palve, halastusteod, moraalsus, tunnistus jne), aga selle tugevaim element on esimene kuulutus Jeesusest Kristusest ehk kerügma. Katehheet peab olema usu tunnistaja ja katehhees – evangeliseerimise oluline osa. See tähendab, et katehhees ja evangeliseerimine moodustavad tegelikult ühe terviku. Selles kontekstis on katehheesi eesmärgiks võimaldada konkreetsel inimesel kohata ning sügavalt kogeda ülestõusnud Jeesust, kes on elav ja kohalolev meie elus.
Katehhees on Kiriku eriline missioon, mitte lihtsalt mingi kohustus, mida tuleb täita; see ei lõpe koos kinnitamissakramendiga, vaid kestab terve elu. 2020. aasta direktiiv õpetab, et tõeline katehhees peaks läbima järgmised etapid: evangeeliumi esimene kuulutamine → pöördumine → elu koos Jeesusega (sisenemiskatehhees: liturgia, sakramendid, Kiriku õpetus) → püsiv vaimne kasvatamine (süvendav katehhees) → apostolaat. Tõepoolest, avastame ning süvendame oma sidet Jeesuse ja tema Kirikuga kogu oma elu jooksul. Katehheesi protsess peaks meid mingil hetkel viima apostolaadini: see, kes osaleb katehheesis, saab ise apostliks, misjonäriks, ja annab tunnistust Jeesusest kõigepealt oma eluga. Sellepärast ei tähenda katehhees üksnes pühapäevakooli tunde, vaid on Kristuse kuulutamine erinevates vormides – eelkõige perekonnas, kogudustes, erinevates koguduse kogukondades ja rühmades, kiriklikes ühendustes, katoliku ja teistes koolides jms. Pealegi on ilmselge, et tänapäeval on väga vaja katehheesi täiskasvanutele, eriti lapsevanematele.
„Uus Direktiiv Katehheesi kohta“ koosneb kolmest osast ja jaguneb kaheteistkümneks peatükiks. Esimene osa („Katehhees Kiriku Evangeliseerimise Missioonis“) käsitleb katehheesi rolli Kiriku evangeliseerimise missioonis. Muuhulgas tuletab see meelde katehheetide nõuetekohast ettevalmistust, väljaõpet. Tõepoolest, 2020. aasta direktiiv esitab katehheetidele kõrged nõudmised. Siinjuures rõhutatakse eelkõige, et nad peaksid olema usaldusväärsed usutunnistajad. Nad ei peaks mitte lihtsalt katehheesi tegema, vaid tõesti olema katehheedid. Teises osas („Katehheesiprotsess“) tuleb eriliselt esile perekonna tähtsus. Perekond osaleb aktiivselt katehheesis ning on loomulik koht, kus usku elatakse spontaanselt ja lihtsalt. Perekond mitte ainult ei õpeta lastele usku, vaid kõigepealt annab sellest ise tunnistust. Kolmas osa („Katehhees osakirikutes“) on pühendatud katehheesile kogudustes, kiriklikes liikumistes (kogukondades) ja muudes kiriklikes ühendustes. Siinkohal räägitakse muuhulgas katoliku koolidest, mis peaksid üha enam muutuma usukogukondadeks. Samuti rõhutatakse usuõpetuse tähtsust koolides, sest õpilastel on õigus saada terviklikku haridust, mis võtab arvesse ka inimese vaimset aspekti. Selles osas käsitletakse ka väljakutseid, mida digitaalkultuur inimesele esitab. Elame praegu sellises maailmas, kus aeg ja koht muutuvad väga kiiresti. See nõuab, et katehhees ja katehheedid oleksid rohkem kursis nende laste ja noorte elukogemusega, kes on sündinud juba digitaalses maailmas.
Apostellik kiri „Antiquum ministerium“(punktis 8) seab sisse katehheediameti. Paavst Franciscus rõhutab, et katehheediamet on olnud katoliku Kirikus olemas algusest peale ja selle ameti esimesed näited leiame Uuest Testamendist (vt nt 1Kr 12:28-31). Evangeliseerimise ajalugu viimase kahe aastatuhande jooksul näitab väga selgelt katehheetide missiooni tõhusust. Nende hulgas on alati olnud palju ilmikuid, kes osalesid katehheesi kaudu otseselt Issanda evangeeliumi levitamisel. Tänapäeval, mil – vähemalt mõnel pool – on nii vähe vaimulikke, et evangeliseerida suurt rahvahulka ja teostada pastoraalametit, on katehheetide roll äärmiselt oluline.
Paavst Franciscus tuletab meelde, et piiskop on kahtlemata oma piiskopkonnas esimene ja peamine katehheet ning seda missiooni jagab ta oma preestrite ja diakonitega. Loomulikult on ka vanematel eriline vastutus oma laste kristliku kasvatamise eest. Kuid – nagu seletab püha Isa – tuleks tunnustada samuti neid ilmikuid, nii mehi kui ka naisi, kes tunnevad end ristimise tõttu kutsutud olevat katehheesitöös osalema. Neile on antud see eriline kutsumus: teha Kirik kohalolevaks ja viljakaks nendes kohtades ja olukordades, kus ainult nende kaudu saab ta saada maailma soolaks.
Need, kes on kutsutud katehheediametisse, peaksid olema sügava usu ja inimliku küpsusega mehed ja naised, kes osalevad aktiivselt kristliku kogukonna elus, kes on võimelised teisi vastu võtma, olema suuremeelsed ja elama vennaliku osaduse elu. Samuti peaksid nad saama sobiva piibelliku, teoloogilise, pastoraalse ja pedagoogilise ettevalmistuse, et olla pädevad usutõe vahendajad, ning neil peaks olema eelnev kogemus katehheesi alal. Oluline on, et nad oleksid preestrite ja diakonite ustavad kaastöötajad, kes on valmis teostama oma ametit kõikjal, kus see vajalikuks osutub, ja keda motiveerib tõeline apostellik entusiasm.
Isa Wodek