Algamas on uus Sinod 2021-2023 Kirikus. Sinodi pidulik avamine toimub Roomas 9. – 10. oktoobril. Sinod lõpetatakse Vatikanis 2023. aastal piiskoppide kogunemisega kogu maailmast.
Sinodi peasekretariaat on avaldanud ettevalmistava dokumendi koos vademecumiga (ehk käsiraamatuga), et näidata järgmise Sinodi juhtpõhimõtted.
Sinodi dokument on kättesaadav SIIT.
Juhtpõhimõtted.
Esimeseks küsimuseks Sinodis on, et „Kuidas võimaldab „ühine teekond,“ mis toimub täna erinevatel tasanditel (kohalikust tasandist universaalsele), Kirikul kuulutada evangeeliumi vastavalt talle usaldatud missioonile; ja milliseid samme kutsub Vaim meid tegema, et kasvada sinodaalse Kirikuna?“
Sellele küsimusele vastamiseks toob Sinodi sekretariaat välja mõned konkreetsed sammud. Esiteks on vaja järgida „osalemist pakkuvat ja kaasavat kiriklikku protsessi, mis pakub kõigile - eriti neile, kes on erinevatel põhjustel ääremaal - võimaluse end väljendada ja saada ära kuulatud; “ ja seejärel tunnustada ja hinnata „kingituste ja karismade rikkust ja mitmekesisust, mida Vaim vabalt annab… kogu inimeste pere hüvanguks.“
Lisaks on vaja uurida, „kuidas toimivad Kirikus vastutus ja võim, samuti struktuurid, mille abil neid juhitakse, tuues päevavalgele ja püüdes muuta eelarvamusi ja moonutatud tavasid, mis ei ole juurdunud evangeeliumis.“
Koostatud dokument kutsub meid vaatlema, kuidas saab kristlikku kogukonda akrediteerida „usaldusväärse subjekti ja usaldusväärse partnerina sotsiaaldialoogi, tervenemise, leppimise, kaasamise ja osalemise teedel, demokraatia ülesehitamiseks, vendluse ja sotsiaalse sõpruse edendamiseks;“ samuti seda, kuidas me suudame taasluua suhteid kristlaste, teiste kristlike usutunnistuste esindajate ja teiste sotsiaalsete rühmade, kodanikuühiskonna organisatsioonide ja rahvaliikumistega.
Need konkreetsed sammud toimuvad „ajaloolises kontekstis, mida iseloomustavad ühiskonnas epohhiloovad muutused,“ alustades Covid-19 pandeemia „globaalsest tragöödiast,“ mis on viinud olemasoleva ebavõrdsuse ja ebaõigluse „plahvatuseni.“ Samas tunnistatakse dokumendis, et käimas on sinodaalne protsess, mille käigus „Kirik peab ise silmitsi seisma usupuuduse ja korruptsiooniga isegi enda sees,“ rõhutades, et „me ei saa unustada alaealiste ja haavatavate inimeste kannatusi seksuaalse väärkohtlemise, võimu kuritarvitamise ja südametunnistuse kuritarvitamise tõttu,“ mille panid toime vaimulikud.
Dokument jätkab aga, et „just igasuguste kannatuste kaevatud vagudes“ õitsevad „uued usukeeled“ ja „uued teed,“ et leida uuesti „kristliku ja kirikliku elu tee.“ Need on võimalused, et pakkuda piisavalt ruumi ilmikute, eriti naiste ja noorte uuenenud osalemiseks ja tunnustamiseks, nagu hiljutised sinodid taotlesid.
Ilmikute osas kordab dokument, et kõik ristitud „on aktiivsed evangeliseerimises osalised;“ ja seega on hädavajalik, et pastorid „ei kardaks oma sinodaalsel teel „kuulata neile usaldatud karja.“
Sinodaalses Kirikus, rõhutab dokument, paavst Franciscust tsiteerides, et kõigil - „ustavatel, piiskoppidel ja isegi Rooma piiskopil endal“ - on midagi õppida, „kõik kuulavad üksteist ja kuulavad tõe Vaimu.” See hõlmab üleskutset süvendada meie suhteid teiste kristlike kogukondadega.„Sinodaalne Kirik,“ ütleb see, „on prohvetlik märk ennekõike rahvaste kogukonnale, kes ei suuda välja pakkuda jagatud projekti, mille kaudu kõigi hüvanguks tegutseda.“
Konkreetsemalt paneb ettevalmistav tekst ette rea küsimusi, et suunata konsulteerimist Jumala rahvaga, alustades põhiküsimusega:
„Kuidas see „ühine teekond“ täna teie konkreetses kirikus toimub?“
Seetõttu on vaja küsida, milliseid kogemusi oma piiskopkonnas see küsimus meelde toob:„Milliseid rõõme need tekitasid? Milliste raskuste ja takistustega need on kokku puutunud? Milliseid haavu need on päevavalgele toonud? ...
Millised on muutuste väljavaated ja milliseid samme astuda?“
Dokumendis selgitatakse kolme sinodaalsuse taset: „Kiriku tavalise elu- ja tööstiili tase... kiriklike struktuuride ja protsesside tase ... [ja] sinodaalsete protsesside ja sündmuste tase, milleks pädev autoriteet kutsub Kirikut üles.“ Need kolm sinodaalsuse liigendustaset on küll erinevad, kuid „neid tuleb sidusalt koos hoida; vastasel juhul edastatakse vastutunnistus ja Kiriku usaldusväärsust õõnestatakse.“
Kogemuste hindamisel tuleb konkreetses kirikus arvesse võtta ka sisemisi suhteid usklike, pastorite, koguduste ja kogukondade vahel; aga ka piiskoppide vahel (omavahel ja paavstiga) ning vaheorganitega.
Samuti tuleb kaaluda religioosse ja pühitsetud elu erinevate vormide; ühenduste ja liikumiste; ja erinevate asutuste nagu koolide, haiglate, ülikoolide, sihtasutuste ja heategevusorganisatsioonide integreerimist. Lisaks sisemistele suhetele on oluline kaaluda välissuhteid ja võimalikke ühiseid algatusi teiste religioonidega, nendega, kes on igast usust kaugel, ning poliitika, kultuuri, rahanduse, tööjõu, ametiühingute ja vähemuste erinevate valdkondadega.
Sinodi kohta lisateabe saamiseks kutsume teid külastama Sinodi ametlikku veebisaiti: http://www.synod.va/it.html
Allikas: Vatikan News.