Paavst Franciscus avaldas teisipäeval, 22. juunil oma läkituse vanavanemate ja eakate ülemaailmseks päevaks, mida tähistatakse 25. juulil esmaskordselt kiriku ajaloos. Püha Isa on valinud läkituse avasõnad Matteuse evangeeliumist: „Ma olen alati teiega” (Mt 28: 30). Tuletades sellega meelde, et selle tõotuse andis Jeesus oma jüngritele enne taevasse minemist. Paavst ütleb läkituse alguses kõigile vanavanematele ja eakatele inimestele: „Kogu kirik on teie lähedal - meie - lähedal ja hoolib teist, armastab teid ega taha teid üksi jätta!”
Paavsti sõnum tuleb keset Covid-19 pandeemia väljakutsuvaid aegu, mis on mõjutanud kõiki, eriti vanureid. Paavst Franciscus märkis: „Paljud haigestusid, teised surid või kogesid abikaasa või lähedaste surma, teised aga leidsid end pikka aega isoleerituna ja üksi”. „Issand on teadlik kõigest sellest, mida oleme selle aja jooksul läbi elanud,” ütles paavst, „ta on lähedane neile, kes tundsid end eraldatuna ja üksikuna”. Seda illustreerides meenutas ta lugu Jeesuse vanaisa Püha Joachimist, keda traditsiooni kohaselt lohutas Issanda sõnumitooja, kui ta tundis end ümbritsevatest võõrdunud olevat. Isegi kõige pimedamatel hetkedel saadab Issand jätkuvalt ingleid, et lohutada meie üksindust ja tuletada meelde, et ta on alati meiega. Nendel inglitel on kohati meie lapselaste nägu, teistel aegadel aga „pereliikmete, eluaegsete sõprade või nende inimeste nägu, kellega oleme tuttavaks saanud neil katsumustel, kui oleme õppinud, kui olulised kallistused ja külastused on mõeldud meile kõigile.” Samal ajal „saadab Issand meile sõnumitoojaid oma sõnade kaudu, mis on alati käepärast”, märkis paavst, kutsudes eakaid inimesi üles „proovima iga päev lugeda evangeeliumit, palvetada koos psalmidega, lugeda prohvete raamatuid Piiblist.” Ta lisas, et „Pühakiri aitab meil mõista ka seda, mida Issand meie tänaselt elult nõuab, sest igal kellaajal ja igal eluperioodil saadab ta jätkuvalt töölisi oma viinamäele.”
„Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides nad Isa, Poja ja Püha Vaimu nimesse, õpetades neid järgima. kõik, mida ma olen teile käskinud ”(Mt 28: 19–20). Adresseerides need sõnad eakatele, tõstis ta esile, et see aitab neil paremini mõista, et neil on samuti kutsumus „säilitada meie juuri, anda edasi noortele usku ja hoolida väikestest“, olenemata nende vanusest, kui nad on on üksi või neil on pere, kui nad töötavad või mitte, või kui nad on vanavanemad või mitte. Innustades eakaid küsimustele vaatamata „midagi ette võtma”, tuletas ta neile meelde, et Jeesus ise kuulis sarnast küsimust, kui Nikodeemus küsis temalt: „Kuidas saab mees sündida, kui ta on vana” (Jh 3: 4). See võib juhtuda: „Kui me avame oma südame Püha Vaimu tööle, kes puhub, kuhu tahab. Püha Vaim, kelle vabadus on selline, mis läheb igale poole, ja teeb kõik, mida tahab,” ütles paavst.
Peegeldades kollektiivseid jõupingutusi pandeemia lõpetamiseks, rõhutas paavst Franciscus, et me ei tule praegustest kriisidest välja nagu varem. Ta märkis, et "kedagi ei päästeta üksi" ja sellega seoses rõhutas ta, et eakaid on „vaja selleks, et aidata vennaskonnas ja sotsiaalses sõpruses üles ehitada homset maailma”, kus koos oma laste ja lastelastega „elatakse, kui torm on vaibunud” Paavst ütles, et me kõik peame „osalema aktiivselt oma probleemsete ühiskondade uuendamises ja toetamises”, samuti eakad. Eriti palve läbi. Paavst Franciscus lisas, et maailma tulevik sõltub noorte ja vanade lepingust, sest „kes, kui mitte noored, saavad eakate unistused ellu viia?” Selleks, et see juhtuks, on vaja, et me unistaksime edasi. Meie unistused õiglusest, rahust, solidaarsusest võivad võimaldada meie noortel saada uut nägemust; nii saame üheskoos tulevikku ülesehitada.
Seejärel suunas paavst oma mõtted sõja valusale mälestusele ja sellele, kui oluline on aidata noortel rahu väärtust õppida. Ta rõhutas, et sõjakannatusi kogenud eakate seas peavad nad sõnumi edasi andma teisetele, sest mälu elus hoidmine ja selle jagamine teistele on iga eaka inimese tõeline missioon.
„Ilma mäluta ei saa me aga kunagi ehitada; ilma vundamendita ei saa me kunagi maja ehitada. Mitte kunagi. Ja elu vundament on mälu,” ütles ta.
Tuletades meelde paavst Benedictus XVI sõnu, ütles Püha Isa: „eakate palve võib maailma kaitsta, aidates seda ehk tõhusamalt kui paljude meeletu korraldustegevus.”
Ta tuletas eakatele meelde, et nende palve on „väga kallis ressurss; sügavus, mida kirik ja kogu maailm vajavad hädasti”, mis „äratab kõigis rahulikku usaldust, et peagi jõuame kaldale”, eriti nendel aegadel,” kui jätkame sama paadiga seilamist üle pandeemia tormise mere.”
Kokkuvõtteks tuletas meelde Püha Isa õndsa Charles de Foucauldi eeskuju eakatele, selgitades, et tema elulugu „näitab, kuidas isegi omaenda kõrbe üksinduses on võimalik vaeste eest palvetada ja saada tõepoolest vennaks või õeks.” Seetõttu palus ta Issandalt, et tema eeskuju kaudu „võiksime kõik avada oma südame tundlikuna vaeste kannatustele ja palvetada nende vajaduste eest”. „Las igaüks meist õpib lausuma kõigile: Olen alati teiega!”, ütles paavst oma sõnumit lõpetades vanavanematele ja eakatele inimestele.