1. Vajadus perekondadele suunatud teema-aasta järele.
Püha Joosepi suurpühal, 19. märtsil 2021, apostelliku ekshortatsiooni Amoris laetitia ilmumise viiendal aastapäeval, avas Paavst Franciscus teema-aasta „Amoris Laetitia perekond“, mis lõpeb 26. juunil 2022 ülemaailmse X perede kohtumisega Roomas. Selle aasta puhul avaldab Rooma-Katoliku Kirik Eestis erinevaid tekste, mis puudutavad kristlikku pereelu, ning ühtlasi palvetab Kirik perekondade eest perekondade kaitsja, Püha Joosepi eestkostel.
„Pandeemiakogemus on rõhutanud perekonna keskset rolli kodukirikuna ja näidanud perekondade vaheliste kogukondlike sidemete tähtsust,“ öeldi teema-aasta väljakuulutamise avalduses. Paavst Franciscus kavatseb pöörduda kõikide maailma kiriklike kogukondade poole, et meie perekonnad oleksid armastuse tunnistajaks. Ta soovitab seda tunnistust jagada vaimsete, pastoraalsete ja kultuuriliste algatuste kaudu kirikutes üle kogu maailma. Paavst näeb, et perekonna vaimsuse kasvatamisel, abielusakramendi ettevalmistamisel ja hingehoiutöös on väga suur roll kirikutel. Samuti palub Püha Tooli ilmikute, perekonna ja elu osakond (http://www.laityfamilylife.va) süvenenult lugeda ja põhjalikult uurida apostelliku ekshortatsiooni Amoris Laetitiat, et aidata perekondi küsimustes, mis mõjutavad neid kogu maailmas.
2. Perekondadele pühendatud teema-aasta eesmärgid.
Esiteks, väljakuulutatud aasta on mõeldud Amoris Laetitia sõnumi laialdasemaks levitamiseks, et aidata inimestel „kogeda peret kui Evangeeliumi rõõmusõnumit, mis täidab südant ja elab perekonnas“ (Amoris Laetitia (AL), 200). „Perekond, kes avastab ja kogeb rõõmu nii kingi saamisest kui ka sellest, et ta on kingitus Kirikule ja ühiskonnale, võib saada valguseks maailma pimeduses.“(AL, 66).
Teiseks eesmärgiks teema-aasta puhul on kuulutada abielusakramendi väärtust, millel on „iseenesest inimarmastust muutev jõud“. Abielupaarid on tänulikud, et nende vaimulikud toetavad armastuse kõrget ideaali, mis on tugev, kindel, püsiv ja suudab neid ülal hoida mis tahes katsumustes, mis neil võib tekkida. Kirik soovib alandlikkuse ja kaastundega jõuda perekondadeni ja „aidata igal perel leida parim viis ületada takistusi, millega ta kokku puutub“. (AL, 200).
Edasised eesmärgid hõlmavad „perekonna apostolaadi aktiviseerimise“ võimaldamist ja „noorte teadvustamist perekonna tähtsusest armastuse tões ja eneseandmises“. Ilmikute, perekonna ja elu osakond Püha Tooli juures julgustab kogudusi erinevates piiskopkondades rakendama erinevaid ettevalmistusprogramme abielusakramendiks ja aitama ka hiljem noorpaare nende abielu esimestel aastatel ning samuti edendama vanemate kohtumisi laste kasvatamise teemadel. Perekonnad vajavad erinevaid arutelusid pereelu ilu ja väljakutsete üle, mis peaksid laiendama silmaringi nii pere väärtuse tunnustamise osas ühiskondlikul tasandil kui olema tunnistajaks erinevate raskuste korral perekonnas. Kirik ja perekonnad tuleks kaasata algatustesse, mis mõtisklevad ja arutavad selliseid küsimusi nagu perekond, abielu puhtus, avatus elule, sotsiaalmeedia kasutamine, vaesus ja austus kogu loodu vastu (AL, 40). Erinevaid ettepanekuid ja juhiseid püüab vastav ametkond Püha Tooli juures jagada kirikutele terve perekondade teema-aasta jooksul, et püstitatud eesmärgid ei oleks ajutised, vaid kutsuks tõesti laiemalt tegelema ja tähelepanu pöörama pereelu ilule.
Lõpuks kutsutakse üles selle algava aasta jooksul laiendama perekonna hingehoiu visiooni ja tegevust, et see saaks muutuda läbivamaks ja hõlmata kõiki pereliikmeid, sealhulgas abielupaare, lapsi ja noori ning vanureid. Kutsutakse üles avastama perekonda ka kui elukeskkonda, mis on esmaseks kooliks inimväärikuse õppimisel (AL, 274) ja tarbimiskäitumise ning keskkonna hoidmise kujundamisel (AL, 277).
3. Perekonna ja Kiriku vastastikune koostöö.
Teema-aasta „Amoris Laetitia perekond“ kontekstis tekib vajadus abielupaaride suurema kaasamise järele piiskopkonna töösse, et luua nn. perekonna hingehoid, mis aitab perekondi tänapäeva maailma väljakutsete eest. Püha Tooli osakond rõhutab, et on oluline saavutada vastastikune suhtlus perekondade ja Kiriku vahel (AL, 200), et kumbki saaks vastastikku üksteist avastada ja väärtustada ning edendada misjonikutset perekondades, mis on hindamatu kingitus (vrd AL, 201, 230 ja 324), sest perekond peab olema Kristuse märgiks (AL, 161).
Peamise panuse perekondade hingehoidu pakub kogudus, mis on nn. perede perekonnaks, kus headuses elavad väikesed kogukonnad, kiriklikud liikumised ja ühendused ja mis omakorda näitab vajadust „preestrite, diakonite, pühendunud orduinimeste, katehheetide ja muude pastoraalsete töötajate koostöö järele“ (AL, 202). „Usklikke, kes leiavad ennast keerulisest olukorrast, julgustan ma rääkima usalduslikult oma hingekarjastega või teiste ilmikutega, kes on oma elu pühendanud Issandale. Alati ei pruugi nad neilt saada kinnitust oma mõtetele või soovidele, aga kindlasti saavad nad valgust, mis aitab neil paremini mõista oma olukorda ja leida üles inimesena kasvamise tee. Samuti julgustan ma Kiriku vaimulikke kuulama neid tundlikult ja ausameelselt, siira sooviga mõista nende olukorda ja asjast aru saada, et aidata neil elada oma elu paremini ja ära tunda oma õige koht Kirikus.“ (AL, 312).
Kirik peab toetama ja aitama palveelu edendamist kodudes. „Palvesse jäämine on eriti tähtis perekondade jaoks. See on just perekond, kus me õpime kõigepealt, kuidas palvetada. Seal me õpime tundma Jumalat, et kasvada usklikeks meesteks ja naisteks ning mõistma ennast Jumala suure perekonna, Kiriku liikmetena. Perekonnas me õpime, kuidas armastada, andestada, olla suuremeelne ja avatud, mitte suletud ega isekas. Me õpime nägema kaugemale omaenda vajadustest.“ (Kõne perekondadele, Filipiinid 2015). Perekond, kes palvetab koos, püsib koos (AL, 227). Järelikult perekonnad peavad leidma tasakaalu palveeluks kodudes ja niisamuti kirikutes.
4. Väikeste sammudega konkreetsete tegevuste suunas.
1994. aasta kuulutati ÜRO poolt rahvusvaheliseks pere-aastaks. Paavst püha Johannes Paulus II soovis, et Kirik tähistaks sellist teema-aastat. Nii peeti perekondade 1. ülemaailmne kohtumine Roomas oktoobris 1994. Sellest ajast alates on iga kolme aasta tagant korraldatud maailma erinevates kohtades perekondade ülemaailmne kohtumine koos rahvusvahelise pastoraalteoloogilise kongressiga, mis kulmineerub paavsti osalemisega suurel perede kohtumisel. Selleks et rohkemat tähelepanu pöörata perekonnaelu vaimsusele (AL, 183), on Paavst tänavu ka vastavasisulise teema-aasta sisse seadunud Kirikus.
Teiseks, lisaks erinevatele kohtumistele ja sündmustele, on Kirikus siiski vajadus koheselt erinevate kohtumiste ja tegevuste järele, et õppida tundma perekonna vaimsust. Paavst kinnitab Amoris Laetitias: „Ükski perekond ei kuku taevast alla täiuslikult valmina, peredel tuleb pidevalt kasvada ja küpseda armastamise võimes… Me kõik oleme kutsutud püsivalt püüdlema millegi kõrgema poole kui meie ise või meie perekonnad ning seda pidevat tõuget peab kogema iga perekond. Olgem sellel teel perekondadena, jäägem käima üheskoos. (…) Ärgem kunagi kaotagem julgust oma puudujääkide tõttu ja ärgem kunagi jätkem otsimata seda armastuse ja osaduse täiust, mida Jumal hoiab lahti meie ees“ (AL, 325). Et see otsimine on reaalsus, siis saab Kirik siin toetada perekonna vaimsust konkreetsete tegevustega kohalikul tasandil.
Paavst Franciscus otsustas hiljuti vanavanemate ja eakate ülemaailmse päeva tähistamise kogu Kirikus. Alates sellest aastast toimub see juuli neljandal pühapäeval, Jeesuse vanavanemate pühade Joachimi ja Anne liturgilise mälestuspäeva lähistel. Juba see on üks algatus, mida Püha Isa on viinud viimati kirikukalendrisse sisse, et pöörata tähelepanu meie perekondade vanavanematele, kes vajavad väga meie hoolt ja palveid. Paavst on juba varem öelnud: „Minu Buenos Aireses teenimise ajal puutusin otseselt kokku sellise reaalsuse ja probleemidega, et vanad inimesed on sageli hüljatud – ja mitte ainult materiaalse ebastabiilsuse mõttes – nad on hüljatud meie egoistliku suutmatuse tõttu aktsepteerida eakate inimeste piiranguid, mis peegeldavad meie endi piiranguid. Nad peavad ületama arvukaid raskusi, et jääda ellu ühiskonnas, mis ei luba neil selle elus osaleda, avaldada oma arvamust, sest tarbimisele suunatud ühiskonnas saavad ainult noored olla kasulikud. Need eakad inimesed peaksid kogu ühiskonnas olema elutarkuse varasalv!“ (Solo l'amore ci puo salvare, Vatican City, 2013, p. 83)
Samamoodi võivad rasked ajad pereelus õpetada ka midagi olulist. See juhtub näiteks siis, kui haigus tabab, sest „haiguse korral tekivad isegi perekondades raskused inimese nõrkuse tõttu. Kuid üldiselt võimaldavad haigusperioodid peresidemete tugevnemist ... (AL, 277). Paavst loodab, et pandeemia ajal meie perekonnad õpivad enam üksteise kõrval olema ja toetama oma lähedasi, sest siis Jumala armastus saab kohalolevaks ja tegevaks meie heade tegude läbi.