Pühapäeval tähistame Jumala halastuse püha. Avaldame siinkohal uuesti paavsti kirja „Misericordia vultus“ , mis on heaks taaslugemiseks nüüd just vahetult enne halastuse suurpüha. „Misericordia vultus“ avaldati 11. aprillil 2015 Halastuse Juubeliaasta puhuks.
1. Jeesus Kristus on Isa halastuse pale. Nende sõnadega saab hästi kokku võtta ristiusu müsteeriumi. Naatsareti Jeesuses on halastus saanud elavaks ja nähtavaks ning Temas jõuab halastus oma haripunkti. Isa, kes on „rikas halastuselt” (Ef 2:4), ilmutas Moosesele oma nime kui „halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ja tõest” (2Ms 34:6) ega ole läbi ajaloo lakanud erineval moel näitamast oma jumalikku loomust. „Kui aeg sai täis” (Gl 4:4), kui kõik oli Tema päästeplaani kohaselt valmis seatud, saatis Ta maailma oma ainsa Poja, kes sündis Neitsist Maarjast, et ilmutada meile oma armastust lõplikul viisil. Kes on näinud Jeesust, see on näinud Isa (vt. Jh 14:9). Oma sõnadega, oma tegudega, kogu oma olemisega /1/ ilmutab Naatsareti Jeesus meile Jumala halastuse.
2. Meil tuleb pidevalt olla halastuse müsteeriumi kaemuses. See on rõõmu, selguse ja rahu allikas. Sellest sõltub meie pääsemine. Sõna „halastus” ilmutab pühima Kolmainu müsteeriumi ennast. Halastus on viimne ja ülim tegu, milles Jumal tuleb meiega kohtuma. Halastus on süvim seadus, mis on iga inimese südames, kes vaatab eluteel siiralt silma oma vendadele ja õdedele. Halastus on sild, mis ühendab Jumala ja inimese ning avab meie südamed lootusele, et meid armastatakse igavesti, hoolimata meie pattudest.
3. On aegu, mil oleme kutsutud halastust väga hoolikalt tähele panema, nii et võiksime ise saada väga tõhusaks märgiks selle kohta, et Isa tegutseb meie elus. Sel põhjusel olen kuulutanud välja Erakorralise Halastuse Juubeliaasta, mis saagu Kiriku jaoks eriliseks ajaks, mil usklike tunnistus kasvab üha tugevamaks ja tõhusamaks.
Püha Aasta algab 8. detsembril 2015, Pärispatuta Saamise suurpühal. See liturgiline püha tuletab meelde Jumala tegutsemist päris inimkonna ajaloo alguses. Pärast Aadama ja Eeva pattu ei tahtnud Jumal jätta inimest üksi kurja valude kätte. Nõnda pööras Ta oma pilgu pühale ja armastuses laitmatule Maarjale (vt. Ef 1:4) ning valis tema inimese Lunastaja Emaks. Kui Jumal nägi seda, kui ohtlik on patt, reageeris Ta täie halastusega. Halastus jääb alati mistahes patust suuremaks ning keegi ei saa seada piire alati andestuseks valmis oleva Jumala armastusele. Mul on rõõm avada Pärispatuta Saamise suurpühal Püha Uks. Sellel päeval saab Pühast Uksest Halastuse Uks ja kes läheb sellest läbi, saab kogeda Jumala armastust, mis lohutab, annab andeks ja toob lootuse.
Järgneval pühapäeval, advendiaja kolmandal pühapäeval, avatakse Püha Uks Rooma katedraalis, s.t Püha Johannese Lateraani basiilikas. Sellele järgnevatel nädalatel avatakse Pühad Uksed ülejäänud paavstlikes basiilikates. Tahan anda teada, et samal pühapäeval avatakse kogu Pühaks Aastaks Halastuse Uks ka igas kohalikus kirikus: kas katedraalis, mis on ühe piirkonna usklike emakirik, või alternatiivselt kaaskatedraalis või muus eriliselt tähtsas kirikus. Kohaliku kirikuvõimu äranägemisel võib samalaadse ukse avada mis tahes pühamus, milles käib tihti suur hulk palverändajaid, sest nende pühade paikade külastused on väga tihti armust täidetud hetked, mil inimesed avastavad pöördumise tee. Nõnda võtab iga osakirik otseselt osa selle Püha Aasta kui erilise armuhetke ja vaimu uuenemise elluviimisest. Seda juubelit tähistatakse niihästi Roomas kui ka osakirikutes nähtava märgina Kiriku üleüldisest omavahelisest osadusest.
4. Ma valisin välja 8. detsembri, sest see päev on Kiriku hiljutises ajaloos olnud tähendusrikas. Ma avan Püha Ukse Vatikani II Kirikukogu lõpetamise viiekümnendal aastapäeval. Kirik tunneb sügavat vajadust hoida seda sündmust alles elavana. Kirikukoguga astus Kirik oma ajaloo uude järku. Kirikukoguisad tundsid sügavalt, Püha Vaimu tõelise hingusena, et kaasaja inimestele on vaja rääkida Jumalast viisil, millega saab kergemini Tema juurde pääseda. Müürid, mis olid juba liiga pikaks ajaks teinud Kirikust omamoodi kindluse, lammutati maha ning oli kätte jõudnud aeg hakata kuulutama Evangeeliumi uuel viisil. Algas ühe ja sama, algusest peale olemas olnud evangeliseerimise uus aste. See oli kõigi kristlaste jaoks värskendav ettevõtmine, milles hakati andma oma usust tunnistust suurema õhina ja veendumusega. Kirik tunnetas vastutust olla elav märk sellest, et maailmas on olemas Isa armastus.
Me peame meeles püha Johannes XXIII mõjusaid sõnu, mis ta kirikukogu avades ütles: „Praegu soovib Kristuse Mõrsja karmina olemise relvade asemel kasutada halastuse ravimit... Katoliku Kirik hoiab küll sellel üleilmsel kirikukogul kõrgel üleval katoliikliku tõe tõrvikut, aga soovib näidata ennast kõigile ka armastava emana, kes on kannatlik, lahke ning keda juhib kaastunne ja headus oma eraldunud laste vastu.” /2/ Samal viisil kõneles õnnis Paulus VI kirikukogu lõpetamisel: „Me soovime esile tõsta, kuidas selle kirikukogu esmane religioosne tunnus on olnud armastus... Kirikukogu vaimsuse mudel on olnud vana hea samariitlase lugu... üle tänapäeva inimese maailma on kirikukogust voolanud välja kiindumuse ja imetluse laine. Vead on küll hukka mõistetud, sest seda ei ole nõudnud armastus mitte vähem kui tõde, aga üksikuid inimesi on ainult manitsetud, austatud ja armastatud. Kirikukogult läksid tänapäeva maailma poole teele masendavate diagnooside asemel julgustavad ravimid, kohutavate ettekuulutuste asemel kindla lootuse sõnumid. Kaasaja maailma väärtusi mitte ainult ei võetud arvesse, vaid ka austati, tema jõupingutused kiideti heaks, tema püüdlused puhastati ja neid õnnistati... Veel üks asi, mida peame rõhutama, on see, et kogu see rikas õpetus on saadetud välja ühes suunas: inimkonna teenimisele, olgu ta mis seisundis tahes, mis tahes nõrkuses või hädas.” /3/
Tundes nõnda tänu kõige selle eest, mida Kirik on saanud, ja tundes vastutust eesootava ülesande ees, astume üle Püha Ukse läve ja oleme täiesti kindlad, et meid hakkab kandma Ülestõusnud Issanda tugevus, mis kogu aeg toetab meid meie palverännuteel. Näidaku Püha Vaim, kes juhib uskujate samme, kui toimib ühiselt koos Kristuse saavutatud päästmistööga, kätte tee ja toetagu Jumala rahvast, et see võiks kaemuslikult kogeda halastuse palet. /4/
5. Juubeliaasta lõpeb Kristuse Kuninga liturgilisel suurpühal 20. novembril 2016. Sel päeval suleme pitseriga Püha Ukse ning eelkõige täidab meid tänutunne ja me anname tänu pühimale Kolmainule, et Ta andis meile erilise armuaja. Me anname Kiriku, kogu inimkonna ning terve maa ja ilma Kristuse Issandaks olemise hoole alla ning palume, et Ta kallaks meie peale oma halastust kui hommikust kastet, nii et kõik koos võiksid teha tööd helgema tuleviku ehitamiseks. Oh kuidas ma soovin, et see algav aasta oleks läbi imbunud halastusest, nii et saaksime viia igale inimesele Jumala headuse ja helluse! Jõudku igaüheni, olgu ta usklik või kaugel eemal olija, kohale halastuse palsam kui märk selle kohta, et Jumalariik on meie seas juba kohal!
6. „On kohane, et Jumal osutab halastust ning eriti sel viisil näitab oma kõigeväelisust.” /5/ Nendest Aquino püha Thomase sõnadest tuleb esile, et Jumala halastus ei anna tunnistust mitte Tema nõrkusest, vaid hoopis kõigeväelisusest. Seepärast palvetame ühes liturgia vanimas kollektapalves: „Oo Jumal, kes Sa ilmutad oma väge eelkõige halastuse ja andeksandmisega...” /6/ Kogu inimkonna ajalooks jääb Jumal alati kohalolevaks, lähedaseks, ettenägevaks, pühaks ja halastavaks.
„Kannatlik ja halastaja.” Vanas Testamendis käivad need sõnad tihti koos, et kirjeldada Jumala loomust. Tema halastust näitavad läbi kogu päästmisloo otseselt mitmed Tema teod, milles headus kaalub üles karistamise ja hävitamise. Tema halastava toimimise ülevuse toovad eriliselt esiplaanile psalmid: „Tema annab andeks kõik su ülekohtu, tema parandab kõik su tõved. Tema lunastab su elu hukatusest ja ehib sind helduse ja halastusega nagu pärjaga” (Ps 103:34). Teine psalm annab veelgi selgemal viisil tunnistust, missugused on Tema halastuse märgid konkreetselt: „...kes mõistab õiglast kohut neile, kellele liiga tehakse, kes annab leiba näljastele. Issand päästab lahti need, kes on kinni seotud. Issand avab pimedate silmad; Issand seab püsti need, kes on küüru vajutatud. Issand armastab õigeid. Issand kaitseb võõraid, ta peab ülal vaeslapsi ja lesknaisi; kuid õelate teed ta saadab nurja” (Ps 146:79). Psalmilaulik väljendab ennast ka nõnda: „Ta parandab need, kelle süda on murtud, ja seob kinni nende valusad haavad... Issand peab ülal viletsaid, aga õelad alandab maani” (Ps 147:3,6). Nii et Jumala halastus ei ole abstraktne idee, vaid otsene tegelikkus, milles Ta ilmutab oma armastust, mis on nagu oma last südame põhjani armastava isa või ema armastus. Ei ole mingi liialdus väita, et see on „üsast” tulev armastus. See voolab loomulikul viisil välja sügavalt ning on tulvil hellust ja kaastundmist, hellitamist ja halastust.
7. „Sest tema heldus kestab igavesti!” Need on sõnad, mida korratakse 136. psalmis iga rea järel, kui esitatakse Jumala ilmutuse ajalugu. Tänu halastusele on kõik Vana Testamendi sündmused tulvil sügavat päästvat mõju. Halastus teeb Jumala ja Iisraeli ajaloost päästmise ajaloo. Tundub, nagu pidev kordamine „sest tema heldus kestab igavesti” selles psalmis justkui murraks läbi aja ja ruumi mõõtme ja asetaks kõik igavesse armastuse müsteeriumisse. Justkui antaks teada, et inimese üle jääb alati alles Isa halastav pilk, ja seda mitte ainult ajaloos, vaid ka igavikus. Ei ole juhus, et Iisraeli rahvas tahtis kasutada seda psalmi, „Suurt Hallel’it”, nagu teda kutsutakse, kõige tähtsamatel liturgilistel pühadel.
Jeesus palvetas seda halastuse psalmi enne oma kannatuslugu. Matteus annab sellest oma evangeeliumis teada, kui ütleb: „...kui nad olid laulnud kiituslaulu” (26:30), läksid Jeesus ja jüngrid välja Õlimäele. Kui Ta seadis iseenda ja oma paasaohverduse igikestvaks mälestuseks Euharistia, siis pani Ta selle ülima ilmutusteo sümboolselt oma halastuse valgusse. Sellesama halastuse sees läks Jeesus oma kannatamisse ja surma, olles teadlik suurest armastuse müsteeriumist, mille Ta viis täide ristil. Meie, ristiinimesed, teame, et Jeesus palvetas ise seda psalmi, ja nõnda on see meile nii tähtis, nii ka meid endid kutsutakse igapäevaelus selle korduse ülistussõnu oma palves kasutama: „...sest tema heldus kestab igavesti.”
8. Me hoiame oma silmad Jeesusel ja Tema halastaval pilgul ning saame tunda pühima Kolmainu armastust. Isa lähetas Jeesuse ilmutama jumaliku armastuse müsteeriumi kogu täiuses. „Jumal on armastus” (1Jh 4:8,16), kinnitab Johannes esimene ja ainus kord kogu Pühakirjas. See armastus tehakse nüüd selliseks, et seda saab näha ja puutuda kogu Jeesuse elus. Tema isik ei ole muud kui armastus, jumalamuidu antud armastus. Suhted, mis Ta sõlmib inimestega, kes Talle lähenevad, toovad välja täiesti ainulaadse ja kordumatu. Märgid, mis Ta teeb, eriti patustajate, vaeste, tõrjutute, haigete ja kannatajate heaks, peavad kõik õpetama halastamist. Temas räägib kõik halastusest. Temas pole mitte midagi ilma kaastundeta.
Kui Jeesus nägi Talle järgnevaid rahvahulki, siis sai Ta aru, et nad on väsitatud ja vaevatud, ära eksinud ja ilma juhita ja Ta tundis neile sügavalt kaasa (vt. Mt 9:36). Kaastundliku armastusega tegi Ta terveks haiged, kes Tema juurde toodi (vt. Mt 14:14), ning ainult mõne leivapätsi ja kalaga toitis Ta väga suurt rahvamassi (vt. Mt 15:37). Jeesust pani kõigis neis olukordades tegutsema ei miski muu kui halastus, millega Ta mõistis, mis on inimeste südames, ning täitis nende kõige sügavamad vajadused. Kui Ta sattus kokku lesega Nainist, kes oli matmas oma poega, tundis Ta sügavalt kaasa leinava ema ääretule kannatusele ning äratas poja surnuist ja andis talle tagasi (vt. Lk 7:15). Kui Jeesus oli gerasalaste maal teinud vabaks kurjast vaimust vaevatud inimese, siis andis Ta temale ülesande: „Mine koju omade juurde ja kuuluta neile, mida kõike Issand sulle on teinud ja et ta sinu peale on halastanud!” (Mk 5:19). Halastamisena näidatakse ka Matteuse kutsumist. Jeesus läks mööda maksukogujatölneri telgist ja vaatas Matteusele ainiti otsa. See oli halastust täis pilk, mis andis andeks selle mehe patud, kes oli suur patune ja tölner ja kelle Jeesus jüngrite kahtlemisest hoolimata oli valinud kaheteistkümne hulka. Auväärne Beda on seda evangeeliumilõiku kommenteerides kirjutanud, et Jeesus vaatas Matteust halastava armastusega ja väljavalivalt: miserando atque eligendo. /7/ See väljendus mõjus mulle nii sügavalt, et ma valisin ta endale piiskopimotoks.
9. Halastusele pühendatud tähendamissõnades ilmutab Jeesus Jumala loomust sellise Isa loomusena, kes ei jäta kunagi järele enne, kui on halva andeks andnud ja saanud kaastunde ja halastusega üle tagasitõukamisest. Neid tähendamissõnu tunneme me hästi, eriti kolme: kadunud lamba, kadunud raha ning isa ja kahe poja oma (vt. Lk 15:1-32). Nendes tähendamissõnades näidatakse alati, et Jumal on täis rõõmu, eriti siis, kui Ta andestab. Siit leiame Evangeeliumi ja oma usu tuuma, sest halastust näidatakse kui jõudu, mis võidab kõik, täidab südame armastusega ja toob andestamise läbi tröösti.
Ühest teisest tähendamissõnast nopime tähtsa õpetuse oma kristliku elu jaoks. Kui Peetrus küsib, kui mitu korda tuleb andeks anda, siis Jeesus ütleb: „Ma ei ütle sulle seitse korda, vaid kas või seitsekümmend seitse korda” (Mt 18:22). Edasi jätkab Ta tähendamissõnaga „südametust sulasest”, kes peab peremehele tagasi maksma väga suure summa ja palub talt põlvili halastust. Peremees kustutab võla. Siis saab ta kokku kaassulasega, kes on talle võlgu mõned sendid ja kes nüüd palub samuti põlvili halastust, kuid esimene sulane ei tule palvele vastu ja heidab ta vangi. Kui peremees saab asjast kuulda, saab ta väga vihaseks, kutsub esimese sulase tagasi ja ütleb: „Eks siis sinagi oleksid pidanud halastama oma kaassulase peale, nõnda nagu mina sinu peale halastasin!” (Mt 18:33). Jeesus teeb kokkuvõtte: „Nõnda teeb ka minu taevane Isa teile, kui teie igaüks kogu oma südamest ei anna andeks oma vennale” (Mt 18:35).
Selles tähendamissõnas on sees väga sügav õpetus meie kõigi jaoks. Jeesus kinnitab, et halastus ei ole ainult Isa tegu, vaid sellest saab mõõt, millega tehakse kindlaks Tema tõelised lapsed. Me oleme kutsutud halastama, sest esmalt on halastatud meie peale. Pahategude andestamisest saab kõige selgem halastava armastuse väljendus ning meile, ristiinimestele, on see kohustus, mille täitmatajätmisest ei saa me ennast välja vabandada. Oh kui raske on mõnikord andeks anda! Ja ometi on just andestamine meie habrastesse kätesse antud vahend, millega saada kätte südamerahu. Et elada rõõmsalt, on hädavajalik, et laseme minna pahameelel, vihal, vägivallal ja kättemaksul. Võtkem siis kuulda apostli üleskutset: „Ärgu päike loojugu teie vihastumise üle!” (Ef 4:26). Ja eelkõige kuulakem Jeesuse sõnu, kes tegi halastusest eluideaali ja meie usu tõsiseltvõetavuse mõõdu: „Õndsad on halastajad, sest nende peale halastatakse” (Mt 5:7). See on õndsakskiitmine, mille poole peaksime sellel Pühal Aastal eriliselt püüdlema. Nagu võime Pühakirjast näha, on halastus võtmesõna, millega märgitakse Jumala meile suunatud tegevust. Ta ei piirdu ainult sellega, et kinnitab oma armastust, vaid laseb seda ka näha ja puutuda. Armastus ei saagi kunagi olla pelk abstraktsioon. Oma loomuse poolest toob ta esile konkreetseid asju: taotlusi, hoiakuid, käitumist, mida näidatakse igapäevases elus. Jumala halastus on Tema armastav hoolitsemine meie kõigi eest. Ta tunneb vastutust, see tähendab, et Ta soovib meie head käekäiku ja tahab, et oleksime õnnelikud, rõõmsad ja rahus. Seda rada pidi peab rändama ka ristiinimeste halastav armastus. Lapsed armastavad nii, nagu armastab Isa. Tema on halastaja ja meiegi oleme kutsutud vastastikku halastama.
10. Halastus on Kiriku elu vundament. Kogu tema pastoraalne tegevus peaks olema tehtud helluses, mille ta viib usklikele. Mitte ühestki tema kuulutamise või maailma ees tunnistuse andmise osast ei või puududa halastus. Kogu Kiriku tõsiseltvõetavus on näha sellest, kuidas ta näitab halastavat ja kaastundlikku armastust. Kirikul „on lõputu soov näidata halastust”. /8/ Võibolla oleme juba ammu unustanud, kuidas näidata ja elada halastuse teed. Ühelt poolt on kiusatus keskenduda ainuüksi õiglusele pannud meid unustama, et õiglus on küll vajalik ja möödapääsmatu, aga ainult esimene samm. Kirikul on vaja minna kaugemale ja püüelda kõrgemate ja tähtsamate eesmärkide poole. Teisalt tuleb kahjuks nentida, et halastamine on taandumas ka kultuurist laiemalt. Mõnel juhul paistab see sõna olevatki kasutuselt päris kadunud. Kuid halastusest tunnistust andmata jääb elu viljatuks ja steriilseks, muutub justkui eralduses olevaks viljakandmatuks kõrbeks. On tulnud aeg, et Kirik võtaks jälle kuulda rõõmsat kutset halastada. On tulnud aeg pöörduda tagasi põhiliste tõsiasjade juurde ja hakata aitama õdedel ja vendadel kanda nende nõrkusi ja võitlemisi. Halastus on jõud, mis äratab meid taas uuele elule ja annab meile julguse vaadata tulevikku lootusega.
11. Ärgem laskem meelest püha Johannes Paulus II sügavat õpetust tema teises õpetuslikus ringkirjas „Dives in Misericordia“, mis tuli omal ajal välja ootamatult ja mille teema oli paljude jaoks üllatus. Ma tahaksin eriliselt tähelepanu juhtida kahele lõigule. Esiteks tõi püha Johannes Paulus II esile tõsiasja, et me oleme oma kultuurikeskkonnas unustanud halastamise teema: „Tänapäeva vaimsus paistab vastustavat mõtet halastavast Jumalast rohkem kui varasemate aegade oma ning püüab lausa halastuse mõtet ennast välistada elust ja eemaldada inimeste südamest. Paistab, et sõna ja mõiste ‘halastus’ tekitavad ebalust inimeses, kes on tänu teaduse ja tehnoloogia erakordsele arenemisele, mida ajaloos pole varem tuntud, saanud maa isandaks, kes on selle alistanud ja valitseb selle üle (vt. 1Ms 1:28). See maa üle valitsemine, mida mõnikord mõistetakse ühekülgselt ja pinnapealselt, ei paista jätvat ruumi halastamisele... Ja seepärast pöörduvadki praeguses Kiriku ja maailma seisus paljud elavast usu kogemisest juhitud inimesed ja rühmad – ma ütleksin, et peaaegu spontaanselt – Jumala halastuse poole.” /9/
Lisaks rõhutas püha Johannes Paulus II pakilist vajadust kuulutada kaasaja maailmas halastust ja anda sellest tunnistust: „Seda sunnib armastus inimese ja kõige inimesele omase vastu, mida paljude meie kaasaegsete intuitsiooni kohaselt ähvardab praegu väga suur oht. Kristuse müsteerium... paneb mulle kohuseks kuulutada halastust kui Jumala halastavat armastust, mida ilmutab seesama Kristuse müsteerium. Samuti paneb see mulle kohuseks ammutada sellest halastusest ja paluda seda praegusel Kirikule ja maailmale raskel ajajärgul.” /10/ See õpetus on kohasem kui kunagi varem ja sellel Pühal Aastal on mõtet see uuesti üles võtta. Pangem veel kord tähele ta sõnu: „Kirik elab ehedat elu, kui ta tunnistab ja kuulutab halastust, mis on Looja ja Lunastaja kõige hämmastavam omadus, ja kui ta toob inimesed Päästja halastuse juurde, mida ta hoiab ja jagab.” /11/
12. Kirikule on pandud ülesanne anda teada Jumala halastusest, Evangeeliumi tuksuvast südamest, mis peab talle omasel moel tungima kõigi inimeste südamesse ja mõistusesse. Kristuse Abikaasa peab kujundama oma käitumist Jumala Poja järgi, kes läks kõikide juurde kedagi välja jätmata. Tänasel päeval, mil Kirikule on antud uue evangeliseerimise ülesanne, tuleb halastuse teemat välja pakkuda ikka ja uuesti uue innuga ja uuendatud pastoraalses tegevuses. Kiriku ja tema sõnumi tõsiseseltvõetavuse jaoks on esmaoluline, et ta ise elab ja annab tunnistust halastusest. Tema keel ja žestid peavad vahendama halastust, nii et need puudutavad inimeste südant ning innustavad neid veel kord leidma üles Isa juurde viiva tee.
Kiriku esmane tõde on Kristuse armastus. Kirik teeb endast selle armastuse teenija ning vahendab seda kõigile: see on armastus, mis andestab ja väljendab ennast iseenda andmises. Seega seal, kus iganes on kohal Kirik, peab olema ilmne Isa halastus. Kus ristiinimesed ka ei oleks – kogudustes, kogukondades, ühingutes, liikumistes –, kõik peavad sealt leidma halastuse turvapaiga.
13. Me tahame elada seda Juubeliaastat nende Issanda sõnade valguses: Halastav nagu Isa. Evangelist tuletab meile meelde Jeesuse õpetust, kes ütleb: „Olge armulised, nagu teie Isa on armuline!” (Lk 6:36). Selline elusuunitlus nõuab palju, aga on ka täis rõõmu ja rahu. Jeesuse käsk on suunatud kõigile, kes tahavad kuulda võtta Tema häält (vt. Lk 6:27). Seepärast peame halastada suutmiseks eelkõige ennast avama, et Jumala Sõna kuulata. See tähendab uuesti avastada, kui väärtuslik on vaikus, milles mõtiskleda meie juurde tuleva Sõna üle. Sel viisil on võimalik kogeda Jumala halastust kaemuslikult ja võtta see endale elustiiliks.
14. Püha Aasta raames on eriline koht palverännakul, sest see märgib meie kõigi rännakut läbi oma elu. Elu ise on palverännak ning inimene viator, oma teed käiv palverändur, kes liigub soovitud sihtkoha poole. Samuti teeb vastavalt oma võimetele palverännaku igaüks, kes jõuab Püha Ukseni Roomas või kusagil mujal maailmas. Sellest saab tähis, et ka halastus on eesmärk, mis tuleb veel saavutada, ning see nõuab pühendumist ja ohverdust. Olgu palverännak ajend pöördumiseks: astudes üle Püha Ukse läve, saame kätte tugevuse, millega võtta vastu Jumala halastus ja pühendada ennast sellele, et halastada teiste peale, nii nagu Isa on halastanud meie peale.
Issand Jeesus näitab, mis samme me oma palverännakul sihile jõudmiseks peame astuma: „Ärge mõistke kohut, ja ka teie üle ei mõisteta kohut! Ärge mõistke hukka, ja ka teid ei mõisteta hukka! Andke andeks, ja teile antakse andeks! Andke, ja teile antakse – hea, tihedaks vajutatud, raputatud, kuhjaga mõõt antakse teie rüppe, sest selle mõõduga, millega teie mõõdate, mõõdetakse teile tagasi” (Lk 6:37-38). Üle kõige palub Issand meil mitte kohut mõista ja jätta hukka mõistmata. Kui keegi tahab pääseda Jumala kohtumõistmisest, siis ärgu ta tehku endast oma venna või õe kohtunikku. Inimesed, kes mõistavad kohut, ei vaata kunagi pinnast sügavamale, aga Isa vaatab põhjani hinge sügavusse. Oh kui palju kahju teevad sõnad, mis tulevad armukadeduse ja kadetsemise tundest! Teistest halva rääkimine paneb need inimesed halba valgusse, õõnestab nende mainet ja jätab nad rünnata kuulujuttude suvast! Kohtu- ja hukkamõistmisest hoidumine tähendab positiivses mõttes seda, et teatakse, kuidas tunnistada igas inimeses olevat head ja säästa teda igast kannatusest, mida võiks põhjustada erapoolik hindamine, meie eelarvamus, nagu võiksime teada sellest inimesest kõike. Aga halastuse väljendamiseks sellest kõigest veel ei piisa. Jeesus palub meilt lisaks ka andestada ja anda. Olla halastusele vahend, sest esmalt oleme Jumala käest saanud halastuse meie. Olla teiste vastu helde, teades, et Jumal kallab meie peale oma headust piiritu heldusega.
Seepärast ongi selle Püha Aasta moto – Halastav nagu Isa. Halastusest leiame tõendi selle kohta, kuidas Jumal meid armastab. Ta annab iseenda tervenisti, alati, jumalamuidu, ilma et küsiks midagi vastu. Ta tuleb meile appi alati, kui me Teda kutsume. Oh kui ilus, et Kirik alustab oma igapäevast palvet sõnadega: „Jumal, tõtta mind tõmbama välja hädast, Issand rutta mulle appi!” (Ps 70:2). Abipalumine ongi esimene asi, millega Jumala halastus hakkab meie poole tulema. Ta tuleb meie nõrkuses meile appi. Ja Tema abi on selles, et Ta aitab meil tunnistada oma kohalolu ja lähedust. Kui meid iga päev puudutab üha Tema kaastunne, siis saame hakata kaasa tundma ka teistele.
15. Sellel Pühal Aastal loodame me kogeda oma südame avanemist nendele, kes elavad ühiskonna äärmistel servadel. Neid ääri toodab tänapäeva ühiskond ise. Oh kui palju on praegu maailmas ebakindlaid ja valu täis olukordi! Oh kui palju on haavu, mida kannavad oma ihus need, kes on jäänud hääleta, kuna nende hüüdmise on summutanud ja uputanud rikaste ükskõiksus! Selle juubeli kestel on Kirik kutsutud ravima neid haavu üha enam, salvima neid lohutamise õliga, siduma neid halastusega ning tegema nad terveks ühtehoidmise ja valvsa hoolitsusega. Ärgem langegem alandavasse ükskõiksusse ega monotoonsesse rutiini, mis ei lase meil avastada midagi uut! Hoidkem endast eemal hävitav küünilisus! Tehkem silmad lahti ja pangem tähele maailma viletsust, meie väärikusest ilma jäetud vendade ja õdede haavu ning andkem endale aru, et meid tõesti sunnitaksegi kuulda võtma nende appikarjet! Jõudkem nendeni ja olgem neile toeks, nii et nad saavad tunda meie lähedaloleku soojust, meie sõprust ja vennalikkust! Saagu nende karjest meie oma ning murdkem üheskoos maha ükskõiksuse tõkked, mis väga tihti valitsevad kõige üle ja peidavad meie silmakirjalikkust ja egoismi!
Minu palav soov on, et selle juubeli kestel mõtiskleks ristirahvas ihuliste ja vaimsete halastustegude üle. See oleks üks võimalus äratada taas üles oma südametunnistus, mis jääb vaesuse ees väga tihti tuimaks. Ja sisenegem sügavamalt Evangeeliumi südamesse, milles vaesed kogevad Jumala halastust erilisel viisil. Jeesus toob meid oma kuulutamises nende halastustegude juurde ning me saame mõista, kas oleme tema jüngrid või mitte. Avastagem uuesti need ihulised halastusteod: toita näljaseid, joota januseid, riietada alastiolijaid, võtta vastu võõraid, teha terveks haigeid, külastada vange, matta surnuid. Ja ärgem unustagem vaimseid halastustegusid: anda nõu kahtlejatele, juhendada teadmatuid, hoiatada patuseid, lohutada rusutuid, anda andeks pahategusid, kannatlikult taluda neid, kes teevad meile halba, ning palvetada elavate ja surnute eest.
Me ei saa mööda minna sõnadest, mida Issand on meile öelnud ning nendest saab mõõt, mille järgi meie üle kohut mõistetakse: kas me oleme toitnud näljaseid ja jootnud januseid, võtnud vastu võõraid ja riietanud neid, kes alasti, andnud oma aega haigetele ja vangidele (vt. Mt 25:31- 45). Meilt küsitakse ka seda, kas me oleme aidanud teistel ületada kahtlusi, mis panevad ahastama ja on tihti üksilduse põhjus. Kas me oleme aidanud ületada teadmatust, milles elavad miljonid inimesed, eriti lapsed, kes on jäetud ilma vahenditest, mida on vaja nende vabastamiseks vaesuse kütkeist? Kas me oleme olnud üksildaste ja muresolijate ligidal? Kas me oleme andnud andeks neile, kes on meile kurja teinud ning heitnud kõrvale igat laadi vägivalda tekitava viha ja vihkamise? Kas meil on seda kannatlikkust, mis on Jumalal, kes kannatab välja isegi meid? Kas me oleme oma vendi ja õdesid andnud palves Issanda hooleks? Kõigis nendes „vähemates vendades ja õdedes” on juures Kristus ise. Tema ihu tuleb nähtavale ärapiinatute, mahamurtute, läbipekstute, söömatajäetute ja väljasaadetute ihus... mida meie peame tunnistama, puudutama ja mille eest peame hoolitsema. Ärgem unustagem püha Risti Johannese sõnu: „Kui me asume sellest elust lahkuma, hakatakse meie üle otsustama armastuse alusel”. /12/
16. Luuka evangeeliumist leiame veel ühe tähtsa asja, mis aitab meil elada Juubeliaastal usuga. Luukas kirjutab, et Jeesus läks hingamispäeval tagasi Naatsaretti ja nagu Tal kombeks oli, astus sisse sünagoogi. Tal paluti lugeda Pühakirja ja seda kommenteerida. Lõik oli Jesaja raamatust ja selles oli kirjas: „Issanda Jumala Vaim on minu peal, sest Issand on mind võidnud; ta on mind läkitanud viima rõõmusõnumit alandlikele, parandama neid, kel murtud süda, kuulutama vabastust vangidele, kuulutama Issanda meelepärast aastat” (Js 61:1-2). „Issandale meelepärane” ehk „halastuse” aasta – see on see, mida Issand kuulutas ja mida ka meie tahame nüüd elada. See Püha Aasta toob kõigi ette Jeesuse missiooni rikkuse, nagu seda peegeldavad prohveti sõnad: lohutada sõna ja teoga vaeseid, kuulutada vabastust neile, keda seovad uued tänapäeva ühiskonna orjusevormid, anda tagasi silmanägemine neile, kes enam ei näe ainult iseendasse uppumise pärast, anda tagasi väärikus kõigile neile, kellelt see on varastatud. Jeesuse kuulutus saab jälle uuesti nähtavaks usu vastusega, millega ristiinimesi kutsutakse andma oma tunnistust. Saatku meid apostli sõnad: kes teeb halastustegusid, tehku neid rõõmsa südamega (vt. Rm 12:8).
17. Jumala halastuse tähistamise ja kogemise erilise perioodina tuleks väga tõhusalt elada ka Juubeliaastasse jääval paastuajal. Oh kui palju on Pühakirjas lehekülgi, mille üle sobib mõtiskleda paastu nädalatel, et avastada uuesti Isa halastav pale! Võime korrata prohvet Miika sõnu ja võtta need enda omaks: Sina, oh Issand, oled Jumal, kes Sa viid ära ülekohtu ja annad andeks patu, kes Sa ei pea viha igavesti, vaid kellele meeldib näidata halastust. Sina, Issand, tuled tagasi meie juurde ja halastad oma rahva peale. Sa tallad maha meie süüteod ja heidad nad mere sügavustesse (vt. 7:18 - 19). Sellel palvetamise, paastumise ja armastustegude ajal võib otseselt mõtiskleda ka lõikude üle prohvet Jesajalt: „Eks ole ju mulle meeldiv paast niisugune: päästa valla ülekohtused ahelad, teha lahti ikke rihmad, lasta vabaks rõhutud ja purustada kõik ikked? Eks see ole murda oma leiba näljasele ja viia oma kotta viletsad kodutud, kui sa näed alastiolijat ja riietad teda ega hoidu oma ligimesest? Siis ilmub su valgus otsekui koit ja su paranemine edeneb jõudsasti. Sinu õigus käib su ees, Issanda auhiilgus järgneb sulle. Siis sa hüüad ja Issand vastab, kisendad appi ja tema ütleb: ’Vaata, siin ma olen!’ Kui sa oma keskelt eemaldad ikke, sõrmega näitamise ja nurjatu kõne, kui sa pakud näljasele sedasama, mida sa ka ise himustad, ja toidad alandatud hinge, siis koidab sulle pimeduses valgus ja su pilkane pimedus on otsekui keskpäev. Ja Issand juhatab sind alati ning toidab su hinge põuasel maal; ta teeb tugevaks su luud-liikmed ja sa oled otsekui kastetud rohuaed, veelätte sarnane, mille vesi ei valmista iial pettumust” (58: 611).
Algatust „24 tundi Issandale”, mida hakatakse tähistama paastu neljandale nädalale eelneval reedel ja laupäeval, peaks läbi viidama igas piiskopkonnas. Meeleparanduse sakramendi juurde on tagasi pöördumas palju inimesi, sealhulgas noori, seda kogedes avastavad nad tee tagasi Issanda juurde, elavad läbi intensiivse palvetamise hetki ja leiavad oma elule mõtte. Pangem meeleparanduse sakrament jälle elukeskmesse nõnda, et inimesed võiksid kogeda Jumala halastuse ülevust omal käel. Iga pihile mineja jaoks saab sellest tõelise sisemise rahu läte. Ma ei väsi kunagi rõhutamast, et pihiisad peaksid olema ehtne tunnusmärk Isa halastusest. Heaks pihiisaks ei saa me automaatselt. Heaks pihiisaks saame eelkõige siis, kui lubame endalgi olla meeleparandaja, kes otsib Tema halastust. Ärgem kunagi unustagem, et pihiisaks olemine tähendab otsest osalemist Jeesuse missioonis olla vahetu märk kindlast Jumala armastusest, mis andestab ja päästab. Meie, preestrid, oleme saanud Püha Vaimu anni pattude andeksandmiseks ning me vastutame selle eest. Meil kellelgi ei ole käes võimu selle sakramendi üle, vaid me oleme selle läbi ustavad Jumala halastuse teenijad. Iga pihiisa peab uskujat tunnistama nagu kadunud poja tähendamissõna isa: isa, kes jookseb oma pojale vastu sellest hoolimata, et ta on ära raisanud päranduse. Pihiisad on kutsutud võtma koju naasev kahetsev poeg vastu ning näitama rõõmu selle üle, et ta on jõudnud tagasi. Ärgem kunagi väsigem ka minemast välja sealsamas kõrval seisva teise poja juurde, kes ei suuda rõõmu tunda, et talle selgitada: tema hinnang on karm ja ebaõiglane ja mõttetu isa piiritu halastuse valguses. Pihiisad hoidugu kasutute küsimuste esitamisest, vaid katkestagu tähendamissõna isa kombel kadunud poja varem ettevalmistatud jutt, nii et vahendajad õpivad, kuidas tunnustada
abi ja halastuse palumist, mis voolab välja iga meeleparandaja südamest. Seega on pihiisad kutsutud olema märk sellest, et halastus on tingimata esmane, alati, igal pool ja igas olukorras.
18. Mul on kavas selle Püha Aasta paastu ajal saata välja Halastuse Misjonärid. Nendest saab märk Kiriku emalikust hoolest Jumala rahva eest, mis laseb inimestel pääseda selle usu jaoks nii põhilise müsteeriumi sügava rikkuse juurde. Need on preestrid, kellele ma annan õiguse anda andeks isegi neid patte, mis on jäetud Pühale Toolile, nii et nende volituste ulatus pihiisana saab veel selgemaks. Eelkõige saab nendest tunnusmärk selle kohta, et Isa on valmis võtma vastu Tema andestuse otsijad. Nad on halastuse misjonärid, sest nad edendavad tõeliselt inimlikku kontakti, vabanemise allikat, mis on täis vastutust, et ületada takistusi ja saada uuesti kätte ristimisel saadud uus elu. Missioonil juhivad neid apostli sõnad: „Sest Jumal on kõik inimesed kinni pannud sõnakuul matuse alla, et kõikide peale halastada” (Rm 11:32). Kutset halastuse juurde on kutsutud vastu võtma eranditult igaüks. Elagu need misjonärid see kutse tõeks, olles kindlad, et nad saavad kinnitada oma silmad Jeesusele, kes on „halastav ja ustav ülempreester Jumala ees” (Hb 2:17).
Ma palun piiskoppe, oma vendi, kutsuma neid misjonäre enda juurde ja neid vastu võtma, nii et nad saavad olla eelkõige veenvad halastuse kuulutajad. Korraldagu üksikud piiskopkonnad „misjone rahva juurde” sellisel viisil, et need misjonärid võiksid olla rõõmu ja andestuse sõnumi toojad. Piiskoppe palutakse toimetada oma rahvaga lepituse sakramenti nõnda, et juubeli läbi võimalikuks saanud armu aeg teeks paljudele Jumala poegadele ja tütardele võimalikuks asuda jälle teele Isa kodu poole. Olgu preestrid, eriti liturgilisel paastuajal, usinad kutsuma uskujaid tagasi „armu aujärje ette, et me halastust saaksime ja armu abiks leiaksime” (Hb 4:16).
19. Halastuse sõnum jõudku kõikideni ja ärgu keegi jäägu ükskõikseks kutse ees kogeda halastust. Ma saadan selle kutse pöörduda eriti palavalt nende poole, kes oma käitumisega viivad ennast kaugele Jumala halastusest. Eriliselt pean ma silmas neid inimesi, kes kuuluvad igasugustesse kriminaalsetesse rühmitustesse. Nende endi kasuks palun ma neil muuta oma elu. Ma palun neilt seda Jumala Poja nimel, kes küll lükkas tagasi patu, aga mitte kunagi pattu tegevat inimest. Ärge sattuge õudsesse lõksu ning ärge hakake mõtlema, et elamine sõltub rahast ja rahaga võrrel
des pole millegi muul väärtust ega väärikust. See on suur illusioon! Meil ei ole võimalik raha teispoolsusesse kaasa võtta. Raha meile õnne ei too. Verre kastetud rikkuste kok kukuhjamiseks sooritatud vägivald ei tee ei vägevaks ega surematuks. Varem või hiljem tuleb kõigil minna Jumala õigeks või hukka mõistmise alla ja sellest ei ole pääsu mitte kellelgi.
Sama kutse suunan ka neile, kes panevad toime korruptsiooni või võtavad sellest osa. See mäda täis haav on raske patt, mis hüüab Taeva poole kättemaksu järele, sest on ähvardus isikliku ja ühiskondliku elu põhiliste aluste vastu. Korruptsioon ei lase meil vaadata tulevikku lootusega, sest selle türanlik ahnus raputab puruks nõrkade plaanid ja trambib vaesematest vaeste peal. See kuri läheb sisse igapäevase elu tegemistesse, levib ja põhjustab suurt avalikku skandaali. Korruptsioon on südame patune kõvenemine, mis asendab Jumala illusiooniga, et raha on üks võimu vorm. See on pimeduse tegu, mida toidab kahtlustamine ja intrigeerimine. Corruptio optimi pessima, ütles põhjendatult Gregorius Suur, kinnitades, et keegi ei saa pidada ennast selle kiusa tuse suhtes immuunseks. Kui me soovime ta isiklikust ja ühiskondlikust elust välja ajada, siis on meil tarvis mõistlikkust, valvsust, lojaalsust, läbipaistvust ning samuti julgust öelda lahti igast halva tegemisest. Kui sellele avalikult vastu ei hakata, saavad varem või hiljem kõik kaasosaliseks ning lõpuks hävitab see kogu meie olemasolemise.
Just praegu on sobiv hetk muuta oma elu! Just praegu on õige aeg lasta oma südant puudutada! Kui oleme silmitsi kurjade tegudega, isegi raskete kuritegudega, on just praegu õige aeg võtta kuulda oma varast, väärikusest, tunnetest või isegi oma elust ilma jäänud süütute inimeste karjeid. Kui jäädakse kinni kurjale teele, siis lõpetatakse pettekujutelmas ja kurvalt. Tõeline elu on täiesti teistsugune. Jumal ei väsi kunagi proovimast meieni jõuda. Ta on alati valmis ära kuulama ja seda olen ka mina koos minu vendade piiskoppide ja preestritega. Ainus, mida tuleb teha, on võtta vastu kutse pöörduda ning allutada ennast õiglusele sellel erilisel halastuse ajal, mida pakub Kirik.
20. Siinkohal on sobilik tuletada meelde õig(l)use ja halastuse vahekorda. Need tõsiasjad ei ole omavahel vastuolus, vaid on hoopis kaks mõõdet ühest ja samast nähtusest, mis avab ennast üha rohkem, kuni jõuab täide armastuse täiuses. Õiglus on põhiline mõiste ühiskonna jaoks, mis on mõeldud olema selline, et seda juhib seaduslikkus. Õiglust mõistetakse samuti sellena, millele on õigus igal üksikul inimesel. Piiblis on palju viiteid jumalikule õigusele ja Jumalale „kohtumõistjana”. Nendes lõikudes mõistetakse õigust Seaduse täieliku järgimisena ning iga õige iisraellase käitumisena vastavalt Jumala käskudele. Kuid selline pilt on tihti juhtinud legalismi, moonutades õiguse esialgset tähendust ja hägustades selle süvimat väärtust. Sellise legalistliku vaatenurga ületamiseks tuleb meeles pidada, et Pühakirjas mõistetakse õigust olemuslikult enda ustava andmisena Jumala tahte alla.
Omalt poolt räägib Jeesus mitu korda sellest, et usk on tähtsam kui seaduse järgimine ning sellest kõrgemal. Just selles võtmes tuleb meil aru saada Tema sõnadest, kui Ta koos Matteuse ja teiste maksukogujate tölnerite ja patustajatega üheskoos söögilauale nõjatudes vastab Talle etteheiteid tegevatele variseridele: „Minge ning õppige, mis see on: Ma ei taha ohvrit, vaid halastust! Jah, ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid!” (Mt 9:13). Silmitsi arusaamisega, et õiglus on lihtsalt seaduse järgimine, mis jagab inimesed kaheks – õigeteks ja patusteks – , ilmutab Jeesus vastusena suurt halastuse andi, mis otsib patuseid ja annab neile andestuse ja pääste. On võimalik aru saada, miks variserid ja teised seadusetundjad tõrjusid Jeesuse kõrvale, kui Ta mõistis halastust sellisel vabastaval viisil uue elu allikana. Püüdes jääda ustavaks seadusele, panid nad lihtsalt teiste inimeste õlgadele koormaid ja töötasid vastu Isa halastusele. Kutse ustavalt seadust järgida ei tohi võtta ära tähelepanu inimese väärikust puudutavatelt asjadelt.
Selles suhtes on tähtis Jeesuse üleskutse prohvet Hoosea raamatu sõnadele viidates: „Sest ustavus on see, mida ma tahan, mitte ohver” (6:6 – Selle bulla tekstis „Ma soovin armastust, mitte ohvrit.” – Tlk.). Jeesus kinnitab, et nüüdsest peale peab olema Tema jüngrite elujuhise keskmesse pandud halastus, nii nagu Jeesus ise seda näitas patustega söömaaega jagades. Jälle tuleb välja, et halastus on Jeesuse missiooni põhilisi tunnuseid. Kuulajaid paneb see tõsiselt proovile, sest nemad tahaksid otsustada seaduse vormilise järgimise alusel. Kuid Jeesus läheb seadusest sügavamale: see, et Ta on koos nendega, keda seadus peab patuseks, paneb meid mõistma Tema halastuse sügavust.
Apostel Paulus käib läbi just sellise tee. Enne Damaskuse teel Jeesusega kohtumist oli ta oma elu pühendanud innukalt seaduse läbi õigluse taotlemisele (vt. Fl 3:6). Kristlik pöördumine pööras tema tegelikkuse mõistmise sedavõrd pea peale, et nüüd kirjutas ta galaatlastele: „Siis oleme ka meie uskunud Kristusesse Jeesusesse, et saada õigeks usust Kristusesse ja mitte Seaduse tegude kaudu, sest Seaduse tegude kaudu ei mõisteta õigeks ühtegi inimest” (2:16). Pauluse arusaamine õiglusest on radikaalselt muutunud. Nüüd paneb ta õigluse asemel esmakohale usu. Pääste ei tule seaduse järgimisest, vaid usust Jeesusesse Kristusesse, kes oma suremises ja ülestõusmises toob niihästi pääste kui ka õigeks tegeva halastuse. Jumala õigusest saab nüüd vabastav jõud nende jaoks, keda ahistab patu orjaks olemine koos selle tagajärgedega. Jumala õiglus on Tema halastus (vt. Ps
51:1116).
21. Halastus ei ole õiguse vastand, vaid hoopis väljendab seda, mil viisil püüab Jumal jõuda patustaja juurde, kui Ta pakub talle võimalust endale otsa vaadata, pöörduda ja hakata uskuma. Prohvet Hoosea kogemus võib meil aidata aru saada, kuidas halastus õiguse ületab. Ajajärk, mil see prohvet elas, oli juudi rahva ajaloos üks dramaatilisemaid. Riik komberdas hävingu serval, rahvas ei olnud jäänud lepingule ustavaks, nad olid läinud Jumalast eemale ja kaotanud esivanemate usu. Inimliku loogika järgi paistaks mõistlik, et Jumal hülgab nüüd truudusetu rahva: nad ei ole Jumalaga sõlmitud lepingust kinni pidanud ja on seepärast väärt karistust, teiste sõnadega, maalt väljasaatmist. Seda kinnitavadki prohveti sõnad: „Et nad ei peaks tagasi minema Egiptusemaale. Aga nüüd peab Assur nende kuningaks olema, sest nad on tõrkunud pöördumast” (Ho 11:5). Kuid nõnda õiguse välja öelnud, muudab prohvet põhjani oma kõnet ja ilmutab Jumala tegelikku palet: „Kuidas ma annaksin sinu ära, Efraim, loovutaksin sinu, Iisrael? Kuidas ma teeksin sind Adma sarnaseks, talitaksin sinuga nagu Seboimiga? Mu süda muutub mu sees, ühtlasi ärkab mu halastus. Ma ei tee teoks oma tulist viha, ma ei hävita enam Efraimi, sest ma olen Jumal, aga mitte inimene, ma olen su keskel Püha, ja ma ei tule põletama” (11:89). Püha Augustinus on otsekui neid prohveti sõnu kommenteerides öelnud: „Jumalal on kergem hoida tagasi viha kui halastust.” /13/ Ja nii ongi. Jumala viha kestab hetke, halastus igaviku.
Kui Jumal piiraks ennast ainult õigusega, siis lakkaks Ta olemast Jumal ja muutuks inimeste taoliseks, kes tahaksid ainult seda, et seadust austataks. Kuid ainuüksi õigusest ei ole küllalt. Kogemus näitab, et ainult õiguse põhjenduseks toomine riskib selle hävimisega. Just seepärast läheb Jumal halastuse ja andestusega õigusest kaugemale. Kuid see ei tähenda, et õiguselt võiks võtta väärtuse või kuulutada see üleliigseks. Vastupidi: vea eest tuleb maksta selle hind. Kuid see on alles pöördumise algus, mitte lõpp, sest hakatakse tundma, kui hell on ikkagi halastav Jumal. Jumal ei eira õigust. Ta katab ja ületab selle veelgi suurema sündmusega, milles kogetakse armastust kui tõelise õiguse aluspõhja. Peab väga täpselt tähele panema, mida ütleb püha Paulus, kui ei taheta teha sama viga, mida ta heitis ette oma aja juutidele: „Sest nad ei mõista Jumala õigust ning, püüdes kehtestada oma õigust, ei ole alistunud Jumala õigusele. Sest Seaduse lõpp on Kristus, õiguseks igaühele, kes usub” (Rm 10:34). Jumala õigus on Tema halastus, mis antakse kõigile kui arm, mis voolab välja Jeesuse Kristuse suremisest ja ülestõusmisest. Nõnda on Jumala kohtumõistmine meie ja kogu maailma üle Kristuse rist, sest Ta annab meile selle kaudu kindla veendumuse oma armastusest ja uuest elust.
22. Juubel toob kaasa ka indulgentside andmise. Eriti olulise tähenduse saab see praktika Pühal Halastuse Aastal. Jumala andestus ei tunne piire. Jeesuse Kristuse suremise ja ülestõusmisega teeb Jumal üha ilmsemaks oma armastuse ja selle väe hävitada kogu inimese patt. Jumalaga äraleppimise teeb võimalikuks paasamüsteerium ja Kirikupoolne vahendamine. Nõnda on Jumal alati valmis andestama ja Ta ei väsigi kunagi andestamast alati üha uutel ja üllatust toovatel viisidel. Sellest hoolimata tunneme me kõik hästi, mis on patu kogemine. Me teame, et oleme kutsutud täiuslikkusele (vt. Mt 5:48), kuid tunneme ometi patu rasket koormat. Ehkki me tunneme armu uueks muutvat väge, tunneme me samuti oma patu tagajärgi, mis on tüüpilised meie langenud olemisele. Ehkki meile on andeks antud, püsivad meie pattude ebakõlalised tagajärjed alles. Lepituse sakramendis annab Jumal andeks meie patud ja tõesti kustutab nad, kuid siiski jääb patust alles negatiivne mõju sellele, kuidas me mõtleme ja tegutseme. Kuid Jumala halastus on isegi sellest tugevam. Temast saab Isa poolt antav indulgents: Isa tuleb Kristuse Mõrsja, oma Kiriku läbi andeks saanud patustaja juurde, vabastab ta mis tahes patu tagajärje jäägist ning teeb talle võimalikuks hakata tegutsema armastusega ning tagasi pattu langemise asemel kasvada armastuses.
Kirik elab pühade osaduse sees. Euharistias saab sellest osadusest, mis on kink Jumala käest, vaimne liit, mis ühendab meid pühakute ja õndsatega, keda on lugematu hulk (vt. Ilm 7:4). Nende pühadus tuleb appi meie nõrkusele sellisel viisil, mis laseb emalike palvete ja kindla eluviisiga Kirikul tugevdada mõne liikme nõrkust teiste tugevusega. Nõnda tähendab Püha Aasta indulgentsi saamine seda, et Isa halastuse juurde tulles ollakse kindlad, et Tema halastus ulatub üle kogu uskuja elu tervikuna. Indulgentsi saamine tähendab selle kogemist, et Kirik on püha ja valab Kristuse lunastuse viljad kõigi peale, nii et Jumala armastus ja andestus jõuavad kõikjale. Elagem seda Juubelit kogu jõust, paludes Isalt andestada meie patud ja uhta meid puhtaks oma halastavas „indulgentsis”.
23. Halastusel on külg, mis viib ta Kiriku piiridest kaugemale. See viib meid suhtesse judaismi ja islamiga, mis mõlemad peavad halastust üheks Jumala tähtsamatest kindlatest omadustest. Iisrael oli esimene, kes sai selle ilmutuse, mis üha jätkub ajaloos ammendamatu rikkuseallikana, mis on mõeldud kõigi inimestega jagamiseks. Nagu juba nägime, on Vana Testamendi leheküljed halastusest läbi imbunud, sest need räägivad Jumala tegudest oma rahva heaks, kui see elas läbi oma ajaloo kõige katsumusrikkamaid hetki. Eelistatud nimede hulgas, mis islam omistab Loojale, on nimi „Halastaja ja lahke”. See hüüdmine on tihti ustavate moslemite huulil, kes tunnevad, et halastus saadab ja hoiab neid nende igapäevanõrkuses. Samuti usuvad nad, et keegi ei saa piirata jumalikku halastust, sest selle uksed jäävad alati lahti.
Mul on usaldus, et see Jumala halastust pühitsev Juubeliaasta edendab läbikäimist nende religioonidega nagu ka teiste üllaste religioossete traditsioonidega. Avagu ta meid veelgi innukamale dialoogile, et me võiksime tunda
ja mõista üksteist paremini. Eemaldagu ta igat laadi meelesulgumise ja austuse puudumise ning ajagu välja igat laadi vägivalla ja diskrimineerimise.
24. Mu mõtted lähevad nüüd Halastuse Ema juurde. Valvaku sellel Pühal Aastal meie üle tema sulnis pale, nii et me kõik võiksime uuesti üles leida rõõmu hellast Jumalast. Keegi ei ole lihakssaamise sügavat müsteeriumi tunnetanud nii lõpuni kui Maarja. Kogu tema elule andis kuju lihaks saanud halastuse kohalolu. Ristilöödu ja Ülestõusnu Ema on läinud sisse jumaliku halastuse pühamusse, sest ta sai sisimalt osa Tema armastuse müsteeriumist.
Maarja valiti olema Jumala Poja Ema ja Jumala armastus valmistas teda algusest peale Lepingulaekaks Jumala ja inimese vahel. Ta hoidis Jumala halastust oma südames hinnalise aardena täiuslikus kooskõlas oma Poja Jeesusega. Kiituslaul tema suust Eliisabeti maja lävel oli pühendatud Jumala halastusele, mis kestab „põlvest põlveni” (Lk 1:50). Nendesse Neitsi Maarja prohvetisõnadesse olime kaasa võetud ka meie. Sellest voolab meile lohutust ja jõudu, kui me astume üle Püha Aasta läve kogema jumaliku halastuse vilju.
Risti all said Maarja ja Johannes, armastuse jünger, üheskoos kuulda Jeesuse öeldud andestussõnu. See kõrgeim halastuse väljendus nendele, kes olid Ta risti löönud, näitab meile, kui kaugele võib minna Jumala halastus. Maarja tunnistab, et Jumala Poja halastus ei tunne mingeid piire ja ulatub eranditult kõikideni. Pöördugem siis tema poole vana ja ikka uue palve Salve Regina sõnadega, et ta kunagi ei väsiks oma halastavaid silmi meie poole pööramast ning tegemast meid vääriliseks kaemuslikult kogema tema Poja Jeesuse halastavat palet.
Meie palve läheb ka nende pühakute ja õndsate poole, kes tegid Jumala halastusest oma elu missiooni. Eriliselt mõtlen ma suure halastuse apostli, püha Faustyna Kowalska peale. Palvetagu tema, kes ta oli kutsutud minema Jumala halastuse süvima põhjani, meie eest ning saagu ta meile kätte arm elada ja käia alati oma teed Jumala halastuse järgi ja kõhklematu usuga tema armastusse.
25. Seepärast esitan siin selle Erakorralise Juubeliaasta, mis on pühendatud selle halastuse igapäevasesse ellu viimisele, mida Isa saadab pidevalt meie kõigi poole. Laskem Jumalal meid sellel Juubeliaastal üllatada. Ta ei väsi kunagi tegemast lahti oma südame uksi ning kordamast, et Ta armastab meid ja soovib oma armastust meiega jagada. Kirik tunneb tungivat vajadust kuulutada Jumala halastust. Tema elu jääb ehedaks ja usutavaks ainult siis, kui temast saab veenev halastuse kuulutaja. Ta on teadlik, et tema esmaülesanne, eriti hetkel, mis on täis suuri lootusi ja ka vastuolu märke, on juhatada kõik Jumala halastuse suure müsteeriumi juurde Kristuse palet kaemuslikult vaadeldes.
Kirik on eelkõige kutsutud andma usaldusväärset tunnistust halastusest, seda kuulutama ning viima seda ellu kui Jeesuse Kristuse ilmutuse keset. Kolmainu südamest, Jumala müsteeriumi sügavustest pulbitseb ja voolab vahetpidamata välja suur halastuse jõgi. See on allikas, mis kunagi ära ei kuiva, kui palju ka poleks inimesi, kes temast ammutavad. Alati, kui keegi on hädas, saab ta juurde astuda, sest Jumala halastus ei lõpe kunagi. Ühtviisi ammendamatud on nii seda ümbritseva müsteeriumi sügavus kui ka rikkus, mis sellest välja voolab.
Peegeldagu Kirik sellel Juubeliaastal Jumala sõna, mis kõlab tugeva ja selge andestamise, tugevuse, abi ja armastuse sõnumi ja märgina. Ärgu ta kunagi väsigu jagamast halastust ning pakkugu ta alati kannatlikult kaastunnet ja lohutust. Saagu Kirikust kõigi inimeste hääl ning korraku ta kindlalt ja lõputa: „Tuleta meelde, Issand, oma halastust ja heldust, sest need on maailma ajastu algusest” (Ps 25:6).
Välja antud Roomas, Püha Peetruse juures, 11. aprillil, Ülestõusmisaja Teise Pühapäeva, Jumala Halastuse Pühapäeva vigiilil, meie Issanda 2015. aastal, mis on minu pontifikaadi kolmas aasta.
FRANCISCUS