Pühakud tõmbavad meid Jeesusele lähemale …, ütles paavsti Franciscus üldaudientsil kolmapäeval, 7. aprillil, mida voogesitati taaskord paavsti apostlikust raamatukogust Vatikanist. Alljärgnevalt kogu üldaudientsi tekst.
Kallid vennad ja õed, tere hommikust!
Täna tahaksin mõtiskleda palvetamise ja pühade osaduse vahelise seose üle.
Tegelikult meie ei palveta kunagi üksi: isegi kui me sellele ei mõtle, sukeldume majesteetlikusse pühaduse jõkke, mis on olnud enne meid ja saab olema peale meid.
Piiblis leiduvatest palvetest, mis sageli liturgias kõlavad, on pärit vapustavate vabastuste ja kurbade pagenduste, emotsionaalsete tagasipöördumiste ja ülistamise imelised lood. Neid antakse edasi põlvest põlve põimudes pidevalt isikliku kogemuse ning inimeste ja inimkonna kogemuste vahele. Keegi ei saa end lahutada oma ajaloost, oma rahva ajaloost. Me kanname seda edasi ka selles, kuidas me palvetame. Eriti kiituspalves, mis avaneb väikelaste südames ja Magnificati helisevatest tagasihoidlikest osadest, mille Maarja oma sugulase Eliisabeti ees Jumala poole tõstis; või eaka Siimeoni hüüatus, kes Jeesuslapse sülle võttes ülistas Jumalat: „Issand, nüüd sa lased oma sulasel lahkuda rahus oma ütlust mööda,” (Lk 2:29).
Need head palved on „ulatuslikud“, nagu kõik hea, mis levitab ennast pidevalt sotsiaalvõrgustikes postitatult või ilma: haiglate palatitest, pidulike koosviibimiste hetkedel kuni nendeni, kus me vaikselt kannatame ... Ühe inimese valu on kõigi valu ja ühe inimese õnn kandub edasi kellegi teise hinge. Valu ja õnn, see kõik on meie enda elust, see lugu elatakse uuesti läbi oma sõnadega palves, kuid kogemus on sama.
Palve sünnib alati uuesti: iga kord, kui ühendame käed ja avame oma südamed Jumalale, leiame end anonüümsete pühakute ja tunnustatud pühakute seltsis, kes palvetavad koos meiega ja kes paluvad meid kui vanemaid vendi ja õdesid, kes on olnud enne meid.
Kirikus pole üksinduses kantud leina, unustuses pole valatud pisaraid, sest kõik hingavad ja osalevad ühes ühises armus. Pole juhus, et vanades kirikutes maeti inimesi pühamut ümbritsevatesse aedadesse, justkui öeldes, et mingil moel osalevad igas Armulauas meie eelkäijate väed. Meie vanemad ja vanavanemad on seal, meie ristiisad ja ristiemad on seal, meie katehheedid ja teised õpetajad on seal puhkamas ... See usk, mille meie oleme saanud, on edasi antud palves ja palvetamise viisis.
Pühakud ei ole meist kaugel; meie kirikutes kohalolevana nad kutsuvad esile „tunnistajate pilve”, mis meid alati ümbritseb (vt Hb 12: 1). Täna audientsi alguses kuulsime lugemist kirjast heebrealastele, kus pühakud on tunnistajad, keda me ei kummarda, kuid keda austame ja kes tuhandel erineval viisil toovad meid Jeesuse Kristuse lähedale. Nad on vahendajad Jumala ja inimkonna vahel. “Pühak”, kes ei vii teid Jeesuse juurde, pole pühak, isegi mitte kristlane. Pühak paneb sind Jeesust Kristust meenutama, sest ta sammus kristlasena elamise teel. Pühakud tuletavad meile meelde, et isegi meie elus, olgu see elu nõrk ja patu poolt määritud, võib pühadusele avaneda. Isegi kõige viimsemal elu hetkel. Tegelikult loeme evangeeliumist, et esimene pühak, kelle Jeesus ise pühaks kuulutas, oli varas, mitte paavst.
Pühadus on elurännak, pikk või lühike või kohene kohtumine Jeesusega. Kuid ta on alati tunnistaja, pühak on tunnistaja, mees või naine, kes kohtus Jeesusega ja järgib Jeesust. Kunagi pole hilja pöörduda Issanda poole, kes on hea ja suur armastuses (vt Ps 103: 8).
Katekismuses selgitatakse, et pühakud mõtisklevad Jumala üle, kiidavad teda ja hoolitsevad pidevalt nende eest, kelle nad on maa peale jätnud. [...] Nende eestpalve on kõige kõrgem teenimine Jumala plaani kohaselt. Me võime neid paluda ja peame paluma, et nad kostaksid meie eest ja kogu maailma eest välja astuksid.” (KKK, 2683). Kristuses valitseb salapärane suhe nende vahel, kes on juba teisele elule üle läinud, ja meie vahel, kes selles elus on alles palverändurid. Taevast hoolitsevad armastatud lahkunud meie eest jätkuvalt. Nad palvetavad meie eest ja me palume nende eest ja palvetame koos lahkunutega.
Seos meie ja juba Taevasse saabunute vahel seisneb palves ja seda seotust kogeme siin maises elus. Palvetame üksteise eest, palume eestpalveid ja pakume palveid….
Esimene võimalus kellegi eest palvetada on temast Jumalale rääkida. Kui teeme seda sageli, iga päev, pole meie süda suletud, vaid avatud vendadele ja õdedele. Teiste eest palvetamine on esimene viis neid armastada ja see viib meid konkreetsele lähenemisele. Isegi konfliktsetel hetkedel on raskuste lahendamise ja pehmendamise viis palvetada selle inimese eest, kellega konfliktis ollakse. Ja palvega muutudab midagi. Esimene asi, mis muutub, on süda ja suhtumine teisesse. Issand muudab seda, nii et sellest võiks saada kohtumine, uus kohtumine, et konflikt ei muutuks lõputuks sõjaks.
Esimene võimalus ahastuse vastu astuda on paluda meie vendadel ja õdedel, ennekõike pühadel, meie eest palvetada. Ristimisel meile antud nimi pole silt ega kaunistus! Tavaliselt on see Neitsi või pühaku nimi, kes ei eelda midagi muud, kui et „annab meile elus käe“, et saada Jumalalt vajalik arm. Kui elukatsumused pole jõudnud murdepunktini, kui suudame siiski püsida, kui vaatamata kõigele jätkame usaldavalt, rohkem kui omaenese teenete tõttu, võlgneme võib-olla selle kõik kõigi pühakute eestpalvetele, mõnedele, kes on Taevas, teised on palverändurid, kes on kaitsnud ja saatnud meid, sest me kõik teame, et siin maa peal on pühi inimesi, mehi ja naisi, kes elavad pühaduses. Nad ei tea seda; ega me ei tea seda. Kuid on pühakuid, igapäevaseid pühi inimesi, varjatud pühakuid või, nagu mulle meeldib öelda, „pühakuid, kes elavad meie kõrval“, neid, kes jagavad oma elu meiega, kes töötavad meiega ja elavad pühaduses.
Seetõttu olgu õnnistatud Jeesus Kristus, maailma ainus Päästja, koos kõigi tohutute pühakutega, kes on elanud siin maa peal ja kes on kogu elu kiitnud Jumalalt, sest nagu kinnitas püha Basileios: „Vaim on tõesti pühade asupaik ning pühak on sobiv asupaik Vaimule, sest ta laseb Jumalal enese juures elada ning teda nimetatakse Vaimu templiks.“ (Liber de Spiritu Sancto, 26, 62: PG 32,184A, KKK 2384)
Paavst Franciscus
Roomas, 7. aprillil