„Ainult üks on teie Õpetaja, teie kõik olete aga vennad!“ (Mt 23:8).
Usalduspõhine hoolitsemine.
Kallid õed ja vennad,
Tänavu, 11. veebruaril tähistame XXIX ülemaailmset palvepäeva haigete eest. Liturgiliselt on see Püha Lourdes’i Neitsi Maarja kirikupüha. See on hea võimalus pöörata tähelepanu haigetele inimestele, pakkudes oma tuge ja abi nii perekondades, kogukondades kui haiglates. Täna me mõtleme eriti neile, kes on kannatanud ja kannatavad jätkuvalt ülemaailmse koroonaviiruse pandeemia tagajärgede all. Mõtleme kõigile, eriti vaestele ja tõrjututele. Ma väljendan kõigile haigetele oma vaimset lähedust ja kinnitan Kiriku jätkuvat armastust neile.
1. Tänavuse ülemaailmse haigete eest palvetamise päeva teema pärineb Evangeeliumi lõigust, kus Jeesus kritiseerib levivat variseride ja kirjatundjate silmakirjalikkust, kes ei suuda oma usku elada praktilises elus (vrd Mt 23: 1–12). Kui meie usk taandub tühjadele sõnadele, hoolimata teiste eludest ja vajadustest, osutub meie usutunnistus vastuoluks meie elatava eluga. See oht on täna väga reaalne. Seetõttu Jeesus tungivalt kutsub meid mitte langema enesejumalateenistuse ohtu. Ta ütleb meile: „Teil on ainult üks õpetaja ja te olete kõik vennad“ ((Mt 23:8).
Jeesuse kriitika nende suhtes, kes „jutlustavad, kuid ei praktiseeri“ (s 3), on alati ja igal pool abiks, sest keegi meist pole immuunne silmakirjalikkuse raske kurja eest, mis takistab meil tegelikult elada ühe Isa lastena ning elada üheskoos vendadena.
Jeesus palub meil mitte alluda sellisele silmakirjalikkusele. Ta palub meil peatuda ja kuulata, luua otsene ja isiklik suhe teiste inimestega, tunda empaatiat ja kaastunnet ning lasta kannatustel saada osaks meist endast teiste inimeste teenimisel (vrd Lk 10: 30–35).
2. Haiguskogemus paneb meid mõistma meie enda haavatavust ja meie kaasasündinud vajadust teiste eest hoolitseda. See paneb meid veelgi selgemini tundma, et oleme Jumalast sõltuvad. Haigena võib hirm ja isegi hämmeldus haarata vaimu ja südant; leiame end jõuetuna, kuna meie tervis ei sõltu võimetest ega elu lakkamatutest muredest (vrd Mt 6:27).
Haigus tõstatab küsimuse elu mõttest, mille toome usus Jumala ette. Oma elus uue ja sügavama suuna otsimisel ei pruugi kohest vastust leida. Samuti ei suuda sugulased ja sõbrad meid alati selles nõudlikus otsingus aidata.
Iiobi piibellik kujund on selles osas sümboolne. Iiobi naine ja sõbrad ei käi temaga tema õnnetuses kaasas; selle asemel süüdistavad nad teda ja ainult süvendavad tema üksindust ja ahastust. Iiob tunneb end unustatuna ja valesti mõistetuna. Kuid kogu oma nõrkuse tõttu lükkab ta silmakirjalikkuse tagasi ja valib ausa tee Jumalas ja teiste suhtes. Ta hüüab Jumala poole nii tungivalt, et Jumal vastab talle lõpuks ja lubab tal pilgu heita uuele silmapiirile. Jumal kinnitab, et Iiobi kannatused ei ole karistus ega Jumalast lahusoleku seisund, ammugi mitte ei ole see Jumala ükskõiksuse märk. Haavatud ja tervenenud Iiobi süda teeb selle elava ja puudutava ülestunnistuse Issandale järgmiste sõnadega: „Ma olin ainult kõrvaga kuulnud kuuldusi sinust, aga nüüd on mu silm sind näinud“ (Iiob 42:5).
3. Haigusel on alati rohkem kui üks nägu: see on kõigi haigete, aga ka nende inimeste nägu, kes tunnevad end eiratuna, tõrjutuna ja põhiõigusi eitava sotsiaalse ebaõigluse ohvrina (vrd Fratelli Tutti, 22). Praegune pandeemia on süvendanud ebavõrdsust meie tervishoiusüsteemides ja paljastanud ebatõhususe haigete hooldamisel. Eakatele, nõrkadele ja haavatavatele inimestele ei võimaldata alati juurdepääsu hooldusele õiglasel viisil. See on poliitiliste otsuste, ressursside haldamise ja vastutavatel ametikohtadel töötavate inimeste suurema või väiksema pühendumise tulemus. Ressursside investeerimine haigete hooldamisse ja abistamisse on prioriteet, mis on seotud elu põhimõttega, et tervis on esmane ühine hüve. Kuid pandeemia on rõhutanud ka tervishoiutöötajate, vabatahtlike, tugipersonali, preestrite, orduinimeste heldust haigete suhtes, sest nad on aidanud, ravinud, lohutanud ja teeninud nii paljusid inimesi ja nende perekondi professionaalselt ning enesekindlalt, vastutustundlikult ja pühendades ennast ligimesearmastusele. Nad otsustasid mitte valida teist teed, vaid jagada haigete kannatusi, keda nad pidasid ligimesteks ja meie ühe inimpere liikmeteks.
Selline lähedus on kallis palsam, mis pakub haigetele tuge ja lohutust kannatustes. Kristlastena kogeme seda lähedust märgina Jeesuse Kristuse, hea samaarlase armastusest, kes läheneb kaastundega igale patust haavatud mehele ja naisele. Ühinenud Kristusega Püha Vaimu toimel oleme kutsutud olema armuline, nagu seda on meie Taevane Isa ja armastama eelkõige oma kannatavaid vendi ja õdesid (vrd Jh 13: 34–35). Kogeme seda lähedust mitte ainult üksikisikute, vaid ka kogukonnana. Vennalik armastus Kristuses toob tõepoolest tervist igas kogukonnas - seal ei jäeta kedagi maha - , kus ollakse kaasav ja vastutulelik, eriti nende suhtes, kes seda kõige rohkem vajavad.
Siinkohal tahan mainida vennaliku solidaarsuse tähtsust, mis väljendub konkreetselt teenistuses ja millel võib olla mitmesuguseid vorme, mis kõik on suunatud meie ligimeste toetamisele. „Teenimine tähendab hoolitsemist ... meie perekonna, ühiskonna, rahva, haavatavate inimeste eest“ (Jutlus, Havannas, 20. septembril 2015). Kõik on kutsutud „kõrvale jätma oma soovid ja nõudmised ning võimu taotlemine kõige haavatavamate ees ... Teenija vaatab alati nende nägu, puudutab nende liha, tunnetab nende lähedust ja ühtsust, mõnel juhul „kannatab“ ja püüab abivajajaid alati aidata. Teenimine ei ole kunagi ideoloogiline, sest me ei teeni ideid, vaid teenime inimesi“ (samas).
4. Iga patsiendi ravile tuleb läheneda terviklikult. Selle aspekti rõhutamine võib aidata arstidel, õdedel, spetsialistidel ja vabatahtlikel tunda vastutust patsientide paranemisteel, mille aluseks on usaldusväärsed inimestevahelised suhted (vrd Tervishoiutöötajate uus harta [2016], 4). Sellega luuakse leping hooldust vajavate inimeste ja nende vahel, kes pakuvad vastastikust usaldust ja austust, avatust ja kättesaadavust. See aitab ületada väärhoiakuid, austada haigete väärikust, kaitsta tervishoiutöötajate professionaalsust ja soodustada häid suhteid patsientide peredega. Selline suhe haigetega võib leida Kristuse heategevusest kustumatu motivatsiooni- ja jõuallika, nagu näitab nende meeste ja naiste tunnistus, kes aastatuhandete jooksul on kasvanud pühadusse läbi nõrgemate teenimise, sest Kristuse surma ja ülestõusmise saladus on armastuse allikas, mis on võimeline nii patsientide kui ka hooldajate kogemusi täielikult mõtestama. Evangeelium kirjeldab seda meile sageli, näidates, et Jeesus ei paranda mitte võluväel, vaid inimestevahelise suhtena, kus Jumala kingitus leiab vastuse nende inimeste usust, kes seda aktsepteerivad. Nagu Jeesus sageli seda meile kordab: „Teie usk on teid päästnud“.
5. Kallid vennad ja õed, ma soovin, et armastuse käsk, mille Jeesus oma jüngritele jättis, oleks olemas ka meie suhetes haigetega. Ühiskond on seda enam inimlikum, kui ta hoolitseb vennaliku armastuse vaimus tõhusalt oma kõige nõrgemate ja kannatavate liikmete eest. Püüdkem selle eesmärgi saavutamiseks teha kõik, et keegi ei tunneks end üksi, tõrjutuna ega hüljatuna.
Maarjale, Halastuse ja Tervise Ema ettehooldusele usaldan ma kõik haiged, tervishoiutöötajad ja kõik need, kes meie kannatavaid vendi ja õdesid heldelt abistavad. Lourdes'i Maarja grotis ja paljudes teistes pühakodades toetub meie usk ja lootus tänasel päeval Emale ning palugem, et meie saame aidata vennaliku armastusega üksteisest alati.
Kõigile teile annan oma õnnistuse selle päeva puhul.
Roomas, 20. detsembril 2020.
Franciscus