Usudoktriini Kongregatsiooni prefekt kardinal Luis Ladaria kirjeldab Samaritanus bonus-t kui „vajalikku dokumenti“, pidades silmas uusi regulatsioone ja üha lõdvemaid seadusi eutanaasia, abistatud enesetappude ja elu lõppu käsitlevate sätete osas. Kardinal Ladaria selgitab intervjuus Vatikani Uudistele uue dokumendi väljaandmise põhjuseid.
Teie Eminents, miks on see uus Kongregatsiooni dokument elu lõpu teemadel vajalik?
Kardinal Ladaria: Usudoktriini Kongregatsiooni 2018. aasta täiskogu istungjärgu lõppedes soovitasid vaimulikud, pidades silmas doktriini- ja hingehoiuküsimusi, mis puudutavad haigete abistamist elu kriitilises ja lõppfaasis, dokumendi otstarbekust, mis selle teemaga tegeleks, mitte ainult doktrinaalselt korrektselt, vaid kasutaks ka tugevaid hingehoidu käsitlevaid toone ja arusaadavat keelt, järgides meditsiiniteaduste arengut.
Tegemist oleks eelkõige haigete aitamise ja hooldamise teemade süvendamisega teoloogilisest ja antropoloogilisest vaatenurgast, keskendudes ka mõnele asjakohasele eetikaküsimusele, mis on seotud ravimeetodite proportsionaalsusega ning mis puudutavad südametunnistuse järgi keeldumist ja surmavalt haigete aitamist.
Neid kaalutlusi silmas pidades ja kuigi Kiriku sellealane õpetus sisaldub juba tuntud dokumente, tundus Püha Tooli uus avaldus inimeste hooldamise kohta elu kriitilises ja lõppfaasis sobiv ja vajalik seoses tänase olukorraga, mida iseloomustab üha lubavam eutanaasiat, abistatud enesetappe ja elulõpu sätteid käsitlev rahvusvaheline tsiviilõigus.
Kas kiri Samaritanus bonus sisaldab midagi uut?
Kardinal Ladaria: Dokument pakub terviklikku lähenemisviisi inimesele, kannatustele ja haigustele, elu kriitilises ja lõppfaasis olevate inimeste hooldamisele. Hooldamisele, mida omakorda ei saa taandada üksnes meditsiinilisele ega psühholoogilisele vaatenurgale, vaid see toimub kogu abivajaja eest hoolitsemise vormis. Sest - nagu öeldakse hästi teksti esimeses lõigus - on elu eest hoolitsemine esimene kohustus, mida arst kogeb haige inimesega kohtumisel. See ei ole taandatav võimele haiget inimest tervendada, kuna selle antropoloogiline ja moraalne horisont on laiem: isegi kui tervendamine on võimatu või ebatõenäoline, on meditsiiniline ja põetav aitamine möödapääsmatu kohustus, sealhulgas on hoolitsemine inimese keha oluliste füsioloogiliste funktsioonide eest koos psühholoogilise ja vaimse aitamisega möödapääsmatu kohustus. Vastupidine tähendaks tegelikult haige inimese ebainimlikku hülgamist. Samaritanus bonus rõhutab tervikliku hooldamise mõõdet algusest lõpuni. Selles mõttes naaseb dokument mitu korda tõsiasja juurde, et valu on eksistentsiaalselt talutav ainult siis, kui on olemas usaldusväärne lootus.
Miks on dokumendis öeldud, et „ravimatu“ ei ole kunagi sünonüüm „hooldamatuga“?
Kardinal Ladaria: Kirjas pöördutakse universaalse inimkogemuse juurde: selle juurde, kus elu mõtte küsimus muutub veelgi teravamaks siis, kui kannatused saabuvad ja surm läheneb. Nagu juba märgitud, haige inimese hapruse ja haavatavuse tunnistamine - isegi kui inimene kui selline on oma juurtes habras ja haavatav - avab ruumi hoolimise eetikale. Haige inimese suhtes vastutuse kandmine tähendab tema hooldamise tagamist lõpuni: „võimaluse korral ravida, alati hooldada“, ütles Johannes Paulus II. Soovitatav on mõtisklev pilk, see tähendab terviklik pilk, vaadates inimest tervikuna, mis võimaldab laiendada mõistet hoolitsus. Kavatsus hoolitseda haige inimese eest alati, nagu on dokumendis, annab kriteeriumi erinevate toimingute hindamiseks, mida tuleb „ravimatu“ haiguse korral teha: ravimatu ei ole kunagi sünonüüm „hooldamatuga“.
Kirik ei lakka kunagi kinnitamast inimelu mõtet kui väärtust, mis on õigustatult tajutav ning mida usu valgus kinnitab ja väärtustab selle võõrandamatus väärikuses.
Inimelu pühaduse ja puutumatuse kinnitamine tähendab, et ei tohi jätta tähelepanuta kannatava inimese vabaduse väärtust.
LOE Samaritanus Bonus (in k): SIIT
Allikas: Vatikani Uudised, 23.09.2020