Avaldatud on sinodijärgne apostellik ekshortatsioon Amazonase piirkonna kohta (terviktekst inglise keeles (loe SIIT)). Siinjuures lühikokkuvõte ekshortatsioonist.
„Armastatud Amazonase piirkond seisab kogu oma hiilguses, dramaatilisuses ja müstilisuses maailma ees.“ Nii algab sinodijärgne apostellik ekshortatsioon Querida Amazonia.
Esimese kahes punktis (2-4) selgitab Paavst „selle ekshortatsiooni olulisust“, mida on täiendatud viidetega Amazonase piirkonda kuuluvate riikide piiskopkondlike konverentside dokumentidele, samuti Amazonasega seotud luuletajate värssidele. Ta rõhutab, et soovib anda enda vastuse, mille Sinod temas esile kutsus, ning selgitab, et ta ei kavatse asendada või dubleerida lõppdokumenti, mida ta kutsub meid täielikult seda läbi lugema.
Paavsti unistused Amazonase piirkonnast
Paavst Franciscus jagab oma „unistusi Amazonase piirkonnast“ (ptk 5-7), mille saatus peab puudutama meid kõiki, sest see maa on ka „meie oma“. Tema „neli suurt unistust“ on liigendatud nii: Amazonase piirkond, mis „võitleb vaeste õiguste eest“, mis „säilitab oma eripärase kultuurilise rikkuse“, mis „kaitseb valvsalt oma ülimat looduslikku ilu“, ja lõpuks, et „kristlikud kogukonnad suudaksid suuremeelselt pühenduda ja saada elavaks Amazonase piirkonnas“.
Sotsiaalne unistus: Kirik rõhutute poolel
Querida Amazonia esimene peatükk keskendub sotsiaalsele unistusele (8). Selles rõhutatakse, et „tõeline ökoloogiline lähenemisviis“ on ka „sotsiaalne lähenemisviis“ ning põlisrahvaste „head elamist“ väärtustades hoiatab ta „keskkonnahoiu“ eest, mis on seotud ainult keskkonnaga. Erksate toonidega räägib ta „ebaõiglusest ja kuritegevusest“ (9-14). Paavst tuletab meelde, et Benedictus XVI mõistis juba hukka „keskkonna ja Amazonase laastamise“. Põlisrahvad, hoiatab Paavst Franciscus, kannatavad „allutamist“ nii kohalike kui ka väliste võimude poolt. Paavst Franciscuse sõnul väärivad laastamist, tapmist ja korruptsiooni õhutavad majandustegevused nime „ebaõiglus ja kuritegevus“. Koos Johannes Paulus II-ga kordab ta, et globaliseerumine ei tohi muutuda kolonialismi uueks versiooniks.
Sotsiaalne unistus: et vaeseid võetaks kuulda Amazonase tuleviku osas
Nii suure ebaõigluse taustal palub Paavst, et me „tunneksime nördimust“ ja „paluksime andestust“ (15–19). Paavst Franciscuse sõnul on vaja „solidaarsuse ja arengu võrgustikke“ ning ta palub kõigi pühendumist, sealhulgas poliitiliste juhtide oma. Seejärel arutleb Paavst teemal „kogukonnatunne“ (20 -22). Ta tuletab meelde, et Amazonase rahvaste jaoks on inimsuhted „läbi imbunud ümbritsevast loodusest“. Niisiis, kirjutab ta, kogevad nad tõelist „juurtest lahkumist“, kui on „sunnitud linnadess rändama“.
Sotsiaalne unistus: et Amazonase piirkond muutuks dialoogi pidamise kohaks
Esimese peatüki viimane osa on pühendatud „lõhkistele institutsioonidele“ (23-25) ja „sotsiaalsele dialoogile“ (26-27). Paavst mõistab hukka korruptsiooni, mis mürgitab riiki ja selle institutsioone. Samuti avaldab ta lootust, et Amazonasest saaks kõigepealt vähemalt „sotsiaalse dialoogi koht“ ja et vaeste hääl võiks olla „kõige autoriteetsem hääl“ Amazonase piirkonnas.
Kultuuriline unistus: Amazonase polüeedri eest hoolitsemine
Teine peatükk on pühendatud „kultuurilisele unistusele“. Paavst Franciscus teeb kohe selgeks, et „Amazonase piirkonna edendamine“ ei tähenda „selle kultuurilist koloniseerimist“ (28). Nii kasutab ta kujundit, mis on talle kallis – „Amazonase polüeeder“ (29-32). Tema sõnul tuleb võidelda „postmodernse kolonisatsiooni“ vastu. Paavst Franciscuse jaoks on „juurte eest hoolitsemine“ äärmiselt vajalik (33-35).
Tsiteerides Laudato si'-d ja Christus vivit-it, rõhutab ta, et „inimese tarbijalik visioon“ kipub „olema kultuuride jaoks nivelleeriva mõjuga“ ja see mõjutab ennekõike noori. Paavst palub noortel „hoolitseda oma juurte eest“ ja „taastada nende kahjustatud mälu“.
Kultuuriline unistus: pigem kultuuridevaheline kohtumine kui suletud „pärismaisus“
Apostellik ekshortatsioon kirjeldab siis „kultuuridevahelist kohtumist“ (36-38). Isegi „väidetavalt rohkem arenenud kultuurid“, täheldab ta, saavad õppida rahvastelt, kes on „arendanud kultuurilise varanduse, suheldes loodusega“. Mitmekesisus ei peaks seetõttu olema „sein“, vaid „sild“, mis hülgab „täielikult suletud“ ’pärismaisuse’“. Teise peatüki viimane osa on pühendatud teemale „ohustatud kultuurid, ohustatud rahvad“ (39-40). Kõigi Amazonase piirkonna projektide puhul on Paavsti soovitus, et „on vaja austada rahvaste õigusi“. „Neil on raske jääda puutumata“, lisab ta, kui keskkonda, milles nad on sündinud ja kus nad on üles kasvanud, „ kahjustatakse“.
Ökoloogiline unistus: ühendada keskkonna ja inimeste eest hoolitsemine
Kolmas peatükk pakub välja „ökoloogilise unistuse“ ja on peatükk, mis on kõige otsesemalt seotud entsüklikaga Laudato si'. Sissejuhatuses (41-42) rõhutatakse tõsiasja, et Amazonase inimese ja looduse vahel on tihe seos. Paavst Franciscus rõhutab, et oma vendade ja õdede eest hoolitsemine nii, nagu Issand hoolitseb meie eest, on „esimene vajalik ökoloogia“. Keskkonna ja vaeste eest hoolitsemine on „lahutamatud“. Seejärel suunab Paavst Franciscus tähelepanu „veest tehtud unistusele“ (43-46). Ta tsiteerib Pablo Nerudat ja teisi kohalikke luuletajaid Amazonase jõu ja ilu osas. Paavst kirjutab, et luule kaudu „nad vabastavad meid loodust hävitavast tehnokraatlikust ja tarbijalikust paradigmast“.
Ökoloogiline unistus: jätkusuutlik areng Amazonase piirkonnas
Paavsti sõnul on tungivalt vajalik, et võetaks kuulda „Amazonase piirkonna karjet“. Ta tuletab meelde, et planeedi tervis sõltub selle tervisest. Tema sõnul on tegemist võimsate huvidega, mis pole mitte ainult kohalikud, vaid isegi rahvusvahelised. Seetõttu ei ole lahendus Amazonase piirkonna „rahvusvaheliseks muutmine“; kasvama peab „riikide valitsuste vastutus“. Jätkusuutlik areng nõuab tema sõnul, et seal elavad inimesed oleksid alati kursis neid puudutavate projektidega. Sellega seoses loodab ta, et luuakse „selgete piiridega“ „õiguslik raamistik“. Nii kutsub ta meid üles „mõtisklema ettenägelikkult“ (53-77). Kuulates põlisrahvaid, rõhutab ta, võime armastada Amazonase piirkonda ja „mitte lihtsalt seda kasutada“; võime leida sellest „ruumi, kus Jumal ise ennast ilmutab ja oma pojad ja tütred kokku kutsub“. Kolmanda peatüki viimane osa keskendub „ökoloogilisele haridusele ja harjumustele“ (58–60). Paavst juhib tähelepanu, et ökoloogia ei ole tehniline teema, vaid see hõlmab ka „hariduslikku mõõdet“.
Kiriklik unistus: arendada Amazonase näoga Kirikut
Viimane peatükk on pikim ja on „otsesemalt“ pühendatud preestritele ja ustavatele katoliiklastele, mille fookuses on „kiriklik unistus“. Paavst kutsub meid „arendama Amazonase näoga Kirikut“ suure misjonikuulutamise (61) kaudu, „sõnumi kaudu, mis peab olema kuulda Amazonase piirkonnas“ (62-65). Paavsti sõnul ei piisa „sotsiaalsest sõnumist“. Nendel rahvastel on „õigus kuulda evangeeliumi“, vastasel juhul muutuks „iga kiriklik struktuur“ vabaühenduseks.Märkimisväärne osa on seejärel pühendatud harimisele. Viidates Gaudium et spes-ile, räägib ta „harimisest“ (66-69) kui protsessist, mis viib Amazonase kultuurides juba olemasoleva hüvangu „täitumiseni evangeeliumi valguses“.
Kiriklik unistus: evangeelne haridus Amazonase piirkonnas
Seejärel pöörab Paavst oma pilgu põhjalikumalt „harimise radadele Amazonase piirkonnas” (70-74). Tema sõnul tuleb põliskogukondades esinevaid väärtusi arvestada „evangeliseerimise protsessis“. Kahes järgmises lõigus mõtiskleb ta „sotsiaalse ja vaimse harimise“ (75-76) üle. Paavst rõhutab, et arvestades paljude Amazonase piirkonnas elavate inimeste vaesusest, peab harimisel olema „märkimisväärselt sotsiaalne vorming“. Kuid samal ajal tuleks sotsiaalne mõõde integreerida „vaimse“ mõõtmega.
Kiriklik unistus: sakramentide kättesaadavus kõigile, eriti vaestele
Apostellik ekshortatsioon osutab siis „Amazonase pühaduse lähtepunktidele“ (77-80), mis ei tohiks kopeerida „mujalt imporditud mudeleid“. Ta rõhutab, et „põlisrahvaste sümboleid on võimalik mingil viisil omaks võtta, pidamata neid tingimata ebajumalakummardamiseks“. Võimalik on kasutada „vaimse tähendusega laetud müüti“, lisab ta, pidamata seda tingimata „paganlikuks veaks“. Sama kehtib ka mõne usulise pidustuse kohta, millel „on püha tähendus“, isegi kui see nõuab „puhastusprotsessi“.
Kiriklik unistus: liturgiline harimine
Veel üks märkimisväärne lõik Querida Amazonia-s on liturgiline harimine (81–84). Paavst märgib, et juba Vatikani II Kirikukogu kutsus üles pingutama „põlisrahvaste liturgilise kasvatamise“ nimel. Lisaks tuletab ta joonealuses märkuses meelde, et Sinodi ajal tekkis „ettepanek töötada välja nn Amazonase riitus“. Sakramendid peaksid tema sõnul „olema kättesaadavad, eriti vaestele“. Ta lisab, et Kirik, meenutades Amoris laetitia-t, ei saa end muuta „tasuliseks majaks“.
Kiriklik unistus: misjonäride saatmine Amazonase piirkonda
Sellega on seotud teema „teenimisalane harimine“ (85-90), millele Kirik peab andma „julge vastuse“. Paavsti sõnul tuleb tagada „Armulaua sagedasem pühitsemine“. Sellega seoses, kordab ta, on oluline „määratleda, mis on kõige eriomasem preestrile“. Vastuse võib leida vaimuliku seisuse sakramendis, mis võimaldab preestril olla Armulaua ainus pühitseja. Kuidas on siis võimalik „tagada see preesterlik teenimine“ kaugemates piirkondades? Paavst Franciscus kutsub kõiki piiskoppe, eriti Ladina-Ameerika piiskoppe üles „olema suuremeelsemad“, julgustades neid, kes „näitavad misjonäri kutsumust“, valima Amazonase piirkonda, ja kutsub neid hindama preestriks kujunemist.
Kiriklik unistus: ilmikute kaasamise edendamine kogukondades
Pärast sakramentidest rääkimist kirjeldab Querida Amazonia „eluga täidetud kogukondasid“ (91-98), milles ilmikud peavad enda peale võtma olulised kohustused. „Tuleb rohkem kaasata ilmikuid kogukonna töösse,” kirjutab Franciscus.
Kiriklik unistus: uued kohad naistele, kuid ilma vaimulikukspühitsemiseta
Osa dokumendist on pühendatud „naiste tugevusele ja nende annile“ (99-103). Paavst Franciscus tunnistab, et Amazonase piirkonnas on mõned kogukonnad jätkusuutlikud ainult suuremeelsete naiste olemasolu tõttu. Seejärel hoiatab ta Kiriku taandamise eest tema funktsionaalseteks struktuurideks. Kui see nii oleks, antaks naistele roll ainult siis, kui neil oleks juurdepääs preestriks ordineerimisele. Paavst Franciscuse sõnul tuleb naiste vaimulikukspühitsemine kõrvale jätta ja selle asemel tuleks aktsepteerida naiselikku panust, mis laseb kohal olla „Maarja hellal jõul“ Amazonase piirkonnas.
Kiriklik unistus: kristlased võitlevad üheskoos Amazonase piirkonna vaeste kaitsmiseks
Paavsti sõnul on hädavajalik „silmaringi laiendamine väljaspool konflikte“ (104-105), mis laseb Amazonase piirkonnal ka panna meid proovile, et „ületada piiratud perspektiivid ... mis on vajunud erapooliku lähenemisviisi mudasse“. Seejärel lõpeb neljas peatükk teemal „oikumeeniline ja religioonidevaheline kooseksisteerimine“ (106-110). Paavst kutsub usklikke üles leidma võimalusi, kus omavahel rääkida ja tegutseda ühiselt ühise hüvangu nimel. „Kuidas me ei saaks koos pingutada?“ küsib Paavst Franciscus. „Kuidas me ei saaks palvetada ja koos töötada, et kaitsta Amazonase piirkonna vaeseid?“
Paavst Franciscus lõpetab Querida Amazonia palvega - „Ema, vaata Amazonase piirkonna vaeseid, sest nende kodu on hävitamisel tühiste huvide tõttu. Puuduta võimsate südameid, sest isegi kui tunneme, et on hilja, kutsud sa meid päästma seda, mis veel elus on.“ Nende sõnadega usaldab paavst Amazonase piirkonna Neitsi Maarjale.
12 veebruar 2020
Autor: Alessandro Gisotti, www.vaticannews.va