Vestlus kardinal Gerhard Ludwig Mülleri ja Lothar C. Rilingeri vahel Kath.netis(Saksamaa katoliku kanalil).
Lothar C. Rilinger: Kas Te saaksite kirjeldada, millised on need Vatikani II Kirikukogu otsused, mille piiskop Lefebvre ja FSSPX tagasi lükkavad?
Kardinal Gerhard Ludwig Müller: Eelkõige näevad nad õpetuses usuvabadusest kui põhiõigusest üksnes Jumala ees — vabana riiklikust sunnist ja ideoloogilisest indoktrinatsioonist — järgida tõde, mis on südametunnistusele veenev, kõrvalekaldumist katoliiklikust usust, mille kohaselt üksnes Katoliku Kirik kuulutab ja esitab uskumiseks Jumala ilmutuse täiust Kristuses.
Püha Pius X Vennaskond tõlgendab usuvabadust 19. sajandi relativistliku liberalismi vaimus, mis lükkab tagasi ilmutuse ning muutis religiooni pigem maitse ja subjektiivse tunde küsimuseks kui tõe otsinguks. Sellele vastanduvalt on FSSPX-i kohaselt katoliiklikul riigil kohustus edendada katoliku religiooni kui ainsat tõelist ja keelata eksitusel igasugune eksisteerimisõigus avalikus ruumis.
Usuvabaduse deklaratsioonis „Dignitatis Humanae“ teeb Kirikukogu aga just nimelt vahet usuvabaduse kui loomuliku inimõiguse ning inimese vabaduse vahel vastata ilmutatud Jumala Sõnale mõistuse ja vabadusega ning tunda Kristuses ära Jumala ja inimkonna tõe täius.
Tänapäeva pluralistliku ühiskonna tingimustes ning eriti antireligioossetes sotsialistlikes või radikaalsetes islamiriikides võime aga rõõmustada, kui avalik võim ei sekku religiooni ega moraali. Tuginedes usu- ja südametunnistuse vabadusele, saavad katoliiklased — eriti EL-is, mis kahjuks kaldub olema kristluse suhtes vaenulik — teostada oma õigust lükata tagasi abort, eutanaasia ning mehe ja naise vahelise abielu relativiseerimine.
Rääkida siinkohal endiselt katoliiklikest riikidest, mis peaksid kasutama riiklikke meetmeid, et sotsiaalselt maksma panna jätkuvalt kehtivat doktriini Katoliku Kiriku õndsuseks vajalikkusest, tundub pigem anakronistlik.
FSSPX-i vastuväited oikumeenilisele püüdlusele kõigi kristlaste ühtsuse poole ühes Katoliku Kirikus — mis leiab oma nähtava väljenduse Paavstis — lähevad samuti mööda Vatikani II Kirikukogu otsuste tuumast. Mitte mingil juhul ei seadnud Kirikukogu kahtluse alla Kristuse Kiriku ainulaadsust, mida kinnitas 2000. aastal Usudoktriini Kongregatsiooni poolt kardinal Ratzingeri alluvuses tehtud deklaratsioon „Dominus Iesus“. Eesmärk oli pigem tunnustada mittekatoliiklikke kristlasi, kes ei olnud end isiklikult Katoliku Kirikust eraldanud, vaid kes hoiavad heas usus kinni selle konfessiooni tõepretensioonist, milles nad on üles kasvatatud, ning otsida koos nendega teid, et taasavastada ühtsust usus, sakramentides ja Kiriku konstitutsioonis nii, nagu Jeesus Ise — Kiriku kui Oma Isaga oleva ühtsuse nähtava väljenduse rajaja (Jh 17) — oli kavandanud.
Rilinger: Millised on dogmaatilised tagajärjed, kui katoliku preester ei ole enam valmis kogu Kiriku õpetusest kinni pidama?
Kardinal Müller: Vaimulikuseisuse sakramendi kaudu on piiskopid, preestrid ja diakonid nii sisemiselt kui ka väliselt seotud kohustusega kuulutada sõnaga Kiriku usku ning anda sellest tunnistust oma eluga. Kui nad kalduvad sellest oluliselt ja ilmselgelt kõrvale ega võta kuulda oma ülemuse manitsusi, võidakse neile olenevalt asjaoludest määrata kanoonilisi karistusi kuni ametist tagandamiseni; siiski ei kaota nad sakramentide (ristimine, kinnitamine ja antud juhul vaimulikuseisuse sakrament) objektiivse toime tõttu seda märki, mis neisse ordinatsioonil vajutati. Tegemist on hästituntud vahetegemisega sakramentide volitamata, ent ometi kehtiva jagamise osas.
Oma vastuses donatismile väitis juba püha Augustinus, et sakramentide toime ei sõltu nende jagaja isiklikust pühadusest, moraalsusest ega kiriklikkusest, sest sakramentides on tõeline tegutseja Kristus ise. Katoliku Kirik tunnustab Õigeusu Kiriku sakramente, sest temal on kehtivalt ordineeritud piiskopid ja preestrid, kuigi ta ei tunnusta täielikult ja terviklikult Rooma Kiriku primaati ega ela täielikus kiriklikus osaduses püha Peetruse järeltulija, Paavstiga.
Rilinger: 1988. aastal ekskommunitseeris Paavst Johannes Paulus II peapiiskop Marcel Lefebvre'i (1905–1991). Hiljem see kiriklik karistus tühistati. Millised on ekskommunikatsiooni õiguslikud ja kanoonilised tagajärjed katoliiklasele?
Kardinal Müller: Lefebvre'i ordineeritud nelja piiskopi ekskommunikatsiooni tühistas Paavst Benedictus XVI 2009. aasta jaanuaris, et hõlbustada FSSPX-i taaslõimumist Katoliku Kirikuga pärast seda, kui selline võimalus oli dialoogi käigus esile kerkinud. Pärast seda tekkis aga ootamatu poleemika Paavst Benedictuse vastu, kui sai teatavaks, et piiskop Williamson oli holokausti eitanud või vähemalt selle tähtsust pisendanud. Kirikliku karistuse küsimus ja ühe nelja peaosalise isiklik seisukoht holokausti suhtes ei ole aga iseenesest teineteisega mingit pistmist.
FSSPX-i täielikku kanoonilist taaslõimumist siiski ei toimunud, sest Vennaskond klammerdus oma süüdistuste külge Vatikani II Kirikukogu vastu ning süüdistas tervet Kirikut – kirikukogujärgsete arengute tõttu, aga ka üksikute piiskoppide ja teoloogide tegelike kõrvalekallete tõttu katoliku usust ning väärade praktikate tõttu liturgias – selles, et ta ei ole enam täielikult katoliiklik selle traditsiooni mõttes, mida FSSPX alal hoiab ja tunneb kohustust kaitsta kui ainuüksi kehtivat – vajadusel isegi Paavsti vastu. Tundub aga, et Vennaskond ei märka, kuidas see räägib vastu katoliiklikule veendumusele, mille kohaselt on kahtluse korral katoliiklikkuse lõplik vahekohtunik just Rooma Paavst.
Rilinger: Kas ekskommunikatsiooni tühistamine täidab sama funktsiooni nagu riiklikus kriminaalmenetlusõiguses süüdimõistva otsuse tühistamine kohtuotsusega, mis kujutab endast täielikku rehabiliteerimist, kuna kriminaalsüüdistusest loobutakse täies ulatuses? Teisisõnu, kas ekskommunikatsiooni tühistamine tähendab ka seda, et selle aluseid loetakse olematuks?
Kardinal Müller: Seda ei saa võrrelda riikliku kriminaalõigusega. Kiriklikke karistusi tuleb eristada patukaristustest, mida üksnes Jumal määrab ja andestab, eriti patukahetsuse sakramendis; Kiriku distsiplinaarkaristustest, mille eesmärk on eksijat manitseda ja tagasi õigele teele juhtida; ning niinimetatud sunnikaristustest. Preestriameti teostamise eluaegse keelu puhul ei ole tegemist teo eest määratava kahetsuskaristusega, mida riik käsitleb tsiviilkorras ja Kirik patukahetsuse sakramendis, vaid pigem usklike kaitsmisega sellise vaimuliku või kirikutöötaja edasise väärkäitumise eest, kes ei saa pugeda oma kirikliku autoriteedi taha.
Rilinger: Kui ekskommunikatsiooni tühistamine ei kujuta endast rehabiliteerimist – mida see siis tähendab?
Kard. Müller: Nagu ma ütlesin, oli see ebatavaline leebuse tee, mille valis Benedictus XVI lootuses, et ekskommunikatsiooni tühistamine viib noomitud FSSPX-i piiskopid arusaamisele ja pöördumisele; ta ei osanud aga ette näha, et mõned tõlgendavad Tema suurt järeleandmist nõrkuse märgina.
Paavst läheb oma teenistuses Kiriku ühtsuse tagamisel või taastamisel alati võimalike piirideni, samal ajal kui eksinud võtavad seda oma vaimses ülbuses kui võimalust seada tingimusi. Paavst võib teha teatud järeleandmisi teisejärgulistes küsimustes, kuid mitte usu substantsi, sakramentide ega Kiriku sakramentaalse konstitutsiooni osas, mille on loonud apostlid eesotsas Peetrusega, st piiskopid ja Rooma pontifeks. Ühtsuse nimel võib Paavst hõlpsasti anda FSSPX-ile õiguse pühitseda Püha Missat ja teisi sakramente liturgilise reformi eelses liturgilises vormis. Sakramentide dogmaatilist substantsi tuleb nimelt eristada mitmesugustest riitustest, milles neid pühitsetakse.
Suure tarkusega eristas Benedictus ladina riituse sees: uuendatud liturgiat kui korralist vormi ning 1962. aasta missaali kohast (niinimetatud „Tridenti“) pühitsemist kui sama ladina riituse erakorralist vormi. Peale ladina riituse on Katoliku Kirikus tegelikult veel palju (20–25) seaduslikke riitusi, eriti idakatoliku kirikutes.
Liturgia kui selline ei ole probleem, vaid pigem FSSPX-i alusetu süüdistus, et Katoliku Kirik on paavstide Paulus VI, Johannes Paulus II, Benedictus XVI, Franciscuse ja Leo XIV ajal dogmaatiliselt katoliku usust kõrvale kaldunud, arvates absurdsuseni nende kõrvalekallete hulka ka Novus Ordo Missa, mis Vennaskonna sõnul sisaldab dogmaatilisi vigu — näiteks asjaolu, et selle ohvriloomus on, kui mitte salatud, siis vähemalt varjutatud pelgalt mälestussöömaaja kasuks.
Rilinger: Süüdistus, et Kirik ei pea kinni Tema täielikust õpetusest, jääb seega püsima ka pärast ekskommunikatsiooni tühistamist. Kuid mis põhjusel hoidus Kirik pärast piiskop Lefebvre'i poolt nelja piiskopi pühitsemist siiski otseselt skismast rääkimast, kuigi tegelikult peetakse lahkulöömiseks juba õpetuse üheainsa osa eitamistki?
Kardinal Müller: Mõned on rääkinud skismast, teised mitte. Ametlikult jäeti küsimus lahtiseks, et karmi keelekasutusega mitte kinnistada just seda olukorda, mida püüti ületada. Skisma eeldab ka seda, et asjaomased osapooled löövad teadlikult lahku Katoliku Kirikust, Tema õpetustest ja Tema ühtsuse kriteeriumitest, eriti ühtsusest Rooma Pontifeksiga. FSSPX ei ole seda veel ametlikult selliste sõnadega väljendanud, vaid näeb end hädaolukorra osadusena, mis jääb distantsile seni, kuni modernismi langenud miljonid katoliiklased koos tuhandete preestrite ja piiskoppide ning praeguse Paavstiga on naasnud sellesse Kirikusse, mida FSSPX kui ainsa tõelise Katoliku Kiriku püha jääk on säilitanud.
2026. aasta mai avalduses, mis on adresseeritud Paavst Leo XIV-le, kutsub Vennaskond üles hülgama kontsiliaarseid ja postkontsiliaarseid „eksitusi", mis on vastuolus „eelkontsiliaarse traditsiooniga" ning mis on vaatamata Vennaskonna hoiatustele Kirikusse hiilinud ja mille vastu Magisteeriumi ei ole sekkunud. Enesemõistmist, mida FSSPX nõuab — nimelt et Katoliku Kirik on ainus apostlikus pärimuses olev kogukond, mis saab väita end olevat Kristuse poolt asutatud —, ei ole Magisteerium muidugi kunagi kahtluse alla seadnud. Mis puutub aga siin korratud nõudmisse, et ei tohiks olla usuliselt neutraalset riiki ning et Kirik peab allutama riigi Kristusele ja iseenesele, siis võiks FSSPX ehk nimetada need riigid, kus ta kavatseb sellise programmi ellu viia.
Muidugi seisab iga katoliiklase jaoks Paavsti — kes on tõe, rahu ja inimväärikuse kaitsja — vaimulik meelevald kõrgemal ilmalikest võimudest, mida juhivad huvid, võim ja mõjuvõim. Kuid palju on juba saavutatud sellega, kui riigid jäävad tõeküsimusest kõrvale ja austavad oma kodanike loomulikke põhiõigusi — eelkõige nende usu- ja südametunnistuse vabadust — ega püüa kogu terve mõistuse vastaselt defineerida abielu millegi muuna kui mehe ja naise liiduna. Kõikidel ortodokssetel katoliiklastel on täielik õigus öelda, et samasooliste paaride või muudes ebaregulaarsetes suhetes elavate inimeste niinimetatud õnnistamine on objektiivselt patune, kuid et hingehoid sellistele isikutele on Hea Karjase nimel siiski vajalik, et nad võiksid käia Kristuse järgimise teed vastavalt Tema käskudele. Ent FSSPX peaks tegema selle hääle kuuldavaks Kiriku sees, mitte Kiriku vastu, jättes sellega mulje, nagu oleksid hereetilised kõrvalekalded ateistlikku vikerkaareideoloogiasse saanud Kiriku sees mingigi eksisteerimisõiguse. Athanasius ja Augustinus ei distantseerinud end Kirikust ajal, mil too veel võitles, et arianism ja donatism lõplikult ületada.
Rilinger: FSSPX juhtivad esindajad kinnitavad korduvalt, et nad näevad end Rooma-Katoliku Kiriku lahutamatu osana, isegi kui dogmaatilistel põhjustel ei suuda nad aktsepteerida teatavaid Kirikukogu otsuseid, kuigi põhimõtteliselt järgivad enamikku selle resolutsioonidest. Mis põhjusel ei soovi Kirik sallida FSSPX-i teoloogiat — eriti arvestades, et paljud vagad katoliiklased peavad Vennaskonda ligitõmbavaks ning et Kirik tunnistab ka selle liturgilisi praktikaid legitiimseteks?
Kardinal Müller: Ei saa olla hea katoliiklane, kui Kiriku Magisteeriumi siduvad avaldused allutatakse omaenese subjektiivsetele standarditele. Monofüsiidid väitsid end olevat truud Efesose Kirikukogule (431) ja kirikuisa Kyrillosele Aleksandriast ning hülgasid seejärel Chalkedoni Kirikukogu (451) õpetuse, mis õpetas Kristuse jumaliku ja inimliku loomuse ühtsust Poja jumalikus isikus Kolmainsuses. Teoloogiliste koolkondade (tomistid, skotistid) legitiimseid erinevusi ja üksikute teoloogide (nagu Romano Guardini või Hans Urs von Balthasar) intellektuaalset originaalsust ei tohi segi ajada vajaliku ühtsusega apostlite ja Kiriku õpetuses, nagu see on sõnastatud eelkõige Kirikukogudel.
FSSPX peaks selgitama erinevust oma seisukoha ja Lutheri väljaütlemise vahel Leipzigi disputatsioonil (1519), mis purustas Kiriku ühtsuse ja õõnestas Tema autoriteeti, kui ta ütles: „Ka Kirikukogud võivad eksida!" — väide, mis seadis kahtluse alla ka Paavsti ülima autoriteedi ning asetaks hukka mõistetud hereetikud, kes rehabiliteeriti kui paremad ilmutuse tõlgendajad, Magisteeriumist kõrgemale.
Katoliku usu kogu hermeneutika — mille arendas välja juba Irenaeus Lyonist gnostikute, see tähendab aegade kõigeteadjate vastu — laguneks, kui Paavstiga osaduses olevate piiskoppide Magisteeriumi kõrval tunnustataks veel üht inimlikku autoriteeti, mis subjektiivse tunde ja äranägemise põhjal tunneb end olevat volitatud määrama kõige hiljutisema Kirikukogu ühtsust eelneva Magisteeriumiga.
Ka puhtinimlikust ja teoloogilisest vaatenurgast on mõeldamatu, et kaks tuhat piiskoppi Kirikukogul ja kõik senised Paavstid on dogmaatilistes küsimustes eksinud või apostlikust pärimusest kõrvale kaldunud — välja arvatud üksainus piiskop, kes üksnes ebaseaduslike piiskoplike pühitsemiste kaudu tagab selle Kiriku ellujäämise, mille Jeesus tõotas apostel Peetrusele, keda Ta peab Oma Kiriku kaljuks.
Rilinger: Muu hulgas lükkavad FSSPX-i preestrid tagasi Vatikani II Kirikukogul sisse seatud uue liturgia ning nõuavad tungivalt Missa pühitsemist Tridenti riituse kohaselt, mis oli kasutusel ligi 500 aastat enne Kirikukogu. Seda riitust peetakse suures aus, eriti Prantsusmaal, ja see tõmbab ligi paljusid katoliiklasi — seda enam, et Benedictus XVI ja Leo XIV on, erinevalt Franciscusest, avalikult väljendanud selle riituse suhtes tugevat poolehoidu. Kas vana riitus või vana ja uue riituse ühendamine võiks avada võimalusi julgustada rohkem usklikke taas Kirikus käima?
Kardinal Müller: Vana või uus riitus ei ole probleem.
Kumbki pool — kahjuks ka autoritaarsed agitaatorid Rooma liturgiadikasteeriumis — ei mõista õigesti teoloogilist eristust sakramentide substantsi ja erinevate liturgiliste vormide vahel. Vana riituse pelk distsiplinaarne mahasurumine ning selle pooldajate üldine kahtlustamine Vatikani II Kirikukogu eitajatena ei ole mitte üksnes pastoraalselt küsitav, vaid ka dogmaatiliselt kaitstamatu.
Olen ka ise pidanud Missa pühitsemise piiramist vanas riituses pastoraalsest vaatepunktist väga ebamõistlikuks — mitte seetõttu, et oleksin ise vana liturgia toetaja, vaid seetõttu, et katoliiklasena ja eriti teoloogina tuleb tunnistada ka vanema riituse vaimset rikkust ning kuna puudub igasugune õigustus tõsta end oma sõpradest ülbelt kõrgemale. Muide, liturgiline reform ei loonud uut riitust, vaid pelgalt lihtsustas eelnevat riitust, mis oli ise välja kasvanud mitte alati ühtlasest arengust, nii et usklikud saaksid hõlpsamini osaleda niihästi sisemiselt kui ka väliselt (rahvakeeles).
Rilinger: FSSPX kavandab uusi piiskopipühitsemisi, et kindlustada tulevikuski rohkemate preestrite pühitsemine ja seeläbi tagada Vennaskonna jätkuv eksistents. Mis põhjusel lükkab Kirik need pühitsemised tagasi ja peab neid skisma aluseks, ehkki algse nelja piiskopi pühitsemist piiskop Lefebvre'i poolt hinnati ebaseaduslikuks, ent mitte kehtetuks ega skismat moodustavaks?
Kardinal Müller: Kellelgi ei ole õigust piiskopiks pühitsemisele, mis kuulub Kirikule, mitte aga üksikutele rühmadele oma organisatsiooni ellujäämise tagamiseks puhtalt inimliku õiguse alusel. Sest siis laguneks Kirik huvigruppideks.
Isegi kui pühitsemine skismaatilise piiskopi poolt — kasvõi avalikus vastuseisus Paavstile — on kehtiv, ei saa seda dogmaatiliselt ega moraalselt õigustada viitega omaenda klientuuri pääsemisele. Ainuüksi äärmusliku tagakiusamise olukorras, kui kontakt universaalkirikuga ja Roomaga on täielikult võimatu, oleks piiskopipühitsemine südametunnistuses Jumala ees ja usus eeldatud ühtsuses Paavstiga moraalselt õigustatud.
Sobiv lahendus oleks see, kui FSSPX ei võtaks endale õigust dikteerida Paavstile tingimusi oma täielikuks taasintegreerimiseks Katoliku Kirikusse, vaid pigem tunnistaks — kooskõlas Vatikani I Kirikukoguga, millele ta ise nii meelsasti viitab —, et keegi ei saa olla täielikult katoliiklane ilma täieliku osaduseta Paavst Leo XIV-ga. Ja Paavsti kõrgeim Magisteerium ei tulene sotsioloogilisest tõsiasjast, et igas kogukonnas peab ühel isikul olema viimane sõna, vaid Paavsti kui Peetruse järglase institutsioonist ning Pühast Vaimust, kes abistab Teda Tema Magisteeriumi teostamisel ja Tema teenimistöös Kiriku ühtsuse heaks.
Rilinger: Kui peaks toimuma skisma, peaks Kirik lahku minema paljudest usklikest — mis tähendaks märkimisväärset kaotust. Kas Kirik saab endale niisugust kaotust lubada?
Kardinal Müller: Jah, see oleks väga kurb ja Kristuse ihule, mis on Kirik, löödud haav. Ent Kiriku ajaloos on olnud palju skismasid, eriti 16. sajandil, kui protestantlik reformatsioon ei viinud mitte Kiriku reformini, vaid kristlaskonna lõhenemiseni.
Võiks loota, et FSSPX ei jää oma ringkonna piiridesse, vaid vaatab Kirikut tervikuna ning õpib Kiriku ajaloo vigadest. Vennaskond ei tohiks minna donatistide, jansenistide ega vanakatoliiklaste teed. Üks äärmus ei õigusta teist.
Tõepoolest, ei niinimetatud progressivism, mis loovutab Kristuse ilmutatud tõe ajavaimu muutuvatele hoovustele, ega traditsionalism, mis taandab kogu Kiriku traditsiooni mõnele kinnisideele, ei saa olla Kiriku tee — Kiriku, mille Ülestõusnud Issand on valinud sakramendiks, see tähendab märgiks ja tööriistaks.
Rilinger: Kas näete leppimise võimalusi ka sellest vaatenurgast, et säiliks Püha Pius X Preestrite Vennaskonna enesemõistmine ja eripära? Või suudate leppimist ette kujutada üksnes siis, kui Vennaskond loobub täielikult omaenese teest?
Kardinal Müller: Seda võidakse kindlasti tunnustada teatud liiki personaalprelatuurina, kui Vennaskond — nagu iga katoliiklane — tunnistab Kiriku õpetust selle terviklikkuses, sealhulgas Vatikani II Kirikukogu dekreete, kuna autoriteetselt siduvaks saavad neid kuulutada ainult piiskopid ühtsuses Paavstiga ja Tema alluvuses.
Rilinger: Ametisolev Paavst ei ole mitte ainult Rooma-Katoliku Kiriku, vaid ka teiste Idakatoliku Kirikute pea, kuid nende konstitutsioonid erinevad Rooma-Katoliku Kiriku omadest. Kas seetõttu oleks võimalik anda Püha Pius X Vennaskonnale sama teoloogiline ja kanooniline staatus nagu Idakirikutele?
Kard. Müller: Ühe Katoliku Kiriku jumaliku õiguse konstitutsioon on erinevates riitustes kõikjal sama, nii et iga kohalikku Kirikut juhib kehtivalt pühitsetud piiskop apostlikus järjepidevuses ja pärimuses, ent ühtsuses kogu piiskoppide kolleegiumiga, mida juhatab Paavst kui kogu Kiriku pidev printsiip ja alus ilmutatud tões. Üksnes inimlik kanooniline õigus — see tähendab selle konkreetsed vormid — erineb erinevates Idakatoliku Kirikutes, mis on ühendatud patriarhaatideks, kuid mis ei ole mingil juhul sõltumatud Paavsti Magisteeriumist ja ühtsuse teenistusest.
FSSPX ei ole kohalik Kirik, mis võiks nõuda eristaatust. See on pelgalt preestrite ja usklike lõtv ühendus, kes peavad end kaitsevalliks väidetavate eksituste vastu, mida Rooma nende arvates soodustab või sallib. Katoliku usu teoloogilise arutluskäigu taustal on raske mõista, kust nad tuletavad oma järelevalvefunktsiooni Paavsti üle ja millele toetudes seda nõuavad.
Rilinger: Või suudate ette kujutada, et reformitud FSSPX, mis teatud aspektides endiselt kaldub kõrvale Kiriku õpetusest, võiks sellegipoolest tulla arvesse Rooma-Katoliku Kiriku integraalse osana?
Kardinal Müller: Sellise vaate kohaselt oleks Katoliku Kirik pelgalt erinevate õpetuslike arvamuste lõtv ühendus, nagu Anglikaani Kirikus, mille ühtsus rajaneb ainuüksi ilmaliku monarhi tahtel. Kiriku ühtsus viitab eelkõige usule koos lootuse ja armastusega, seitsmele pühale sakramendile ning selle sakramentaalsele, episkopaalsele konstitutsioonile.
Kiriku ametlikus õpetuses on erinevaid siduvuse astmeid, sõltuvalt nende seosest Ilmutuse keskse sisuga või loomulike tõdedega, nagu südametunnistusvabadus või iga inimese tingimusteta õigus elule. Sotsiaalõpetuse seisukohad ei ole samal tasemel usuga Kolmainsusesse, Kristuse jumalikkusesse või sakramentidesse kui armuvahenditesse. Usuvabaduse teemal on vajalik Vatikani dekreedi hoolikas lugemine, et väljenduslikke erinevusi varasematest õpetusametlikest dokumentidest osataks ära tunda mitte sisus, vaid seoses muutuva kuulajaskonnaga.
Igaüks, kes soovib jääda Kiriku ühtsusesse, tunnistab usku Kristusesse, Tema ühtsuse tõelisesse alusesse, ent ka Peetrusesse, kes koos Apostlite ja nende õpetusega on Tema ühtsuse teisene alus ja selle ühendav tipp (vertex), nagu Aquino Thomas tõdeb oma teoses „Apostliku usutunnistuse seletus" (artikkel 9). Universaalset õpetajat saab vaevalt süüdistada truuduse puudumises katoliku usule või kahtlustada modernismi teerajajaks olemises, kui ta samas lõigus ütleb püha Augustinuse sõnadega, et Kirikut ei suuda hävitada välised vaenlased ega selle tõde õõnestada sisemised eksitused. „Nad võitlevad sinu vastu, aga nad ei saa võimust su üle" (vrd Jr 1:19).
Just seetõttu ongi ainult Peetruse Kirik seisnud alati kindlalt usus ja jäänud vabaks eksitustest. Sest see, mida Jeesus ütles Peetrusele — Aquino Thomase järgi —, kehtib otseselt ka tema järglase kohta, ja selleks on Paavst Leo XIV: „Aga Mina olen sinu pärast Jumalat palunud, et su usk ei lõpeks." (Lk 22:32).
Rilinger: Suur tänu nende selgituste eest.