Paavst Leo XIV kinnitas 31. juulil 2025, et püha John Henry Newman ülendatakse peagi kirikudoktoriks. Pärast tema pühakuks kuulutamist 13. oktoobril 2019 Roomas paavst Franciscuse poolt, on tehtud palju üleskutseid tunnustada suurt inglise teoloogi kirikudoktorina.
Seetõttu esitas Inglismaa ja Walesi Piiskoppide Konverents Pühale Toolile taotluse, mida toetasid paljud Piiskoppide Konverentsid üle kogu maailma, samuti arvukad ülikoolid, ordud ja katoliku kogukonnad ning Newmani keskused üle maailma. Pärast Usudoktriini Dikasteeriumi eksperdi arvamust Newmani silmapaistva õpetuse kohta koostas Pühakuskuulutamise Dikasteerium Positio, mis esitati teoloogia kolleegiumile ja seejärel Dikasteeriumi liikmetele. Peale seda, Püha Isa, on nüüd kinnitanud nende positiivse hääletuse ja kuulutanud, et Newman arvatakse peagi kirikudoktorite hulka. Newmanist saab seega 38. kirikudoktor.
Pühakult kirikudoktoriks kuulutamise nõuded on elu pühadus („sanctitas vitae“) ja õpetuse silmapaistev tähtsus („eminentia doctrinae“). John Henry Newman (1801–1890) on erakordne pühak, kes on oma eluga juba paljudele inimestele valgust toonud. Tema sisemine teekond on sama põnev kui põnevik: pärast esimest pöördumist ja õpinguid sai temast anglikaani vaimulik, Oxfordi professor, jutlustaja ja kaaslane paljudele inimestele. Koos teiste professoritega püüdis ta kirikuisade vaimus uuendada anglikaani riigikirikut kirjutiste kaudu, mis said tuntuks kui „Oxfordi liikumine“. Pärast pikka võitlust võttis isa Dominic Barberi, CP, ta 1845. aastal Littlemore'is katoliku kirikusse – mis oli tol ajal Inglismaal väike ja avalikult põlatud. Pärast ordineerimist katoliku preestriks Roomas 1847. aastal asutas ta Birminghamis esimese oratooriumi. Ta töötas koguduse vaimulikuna, asutas kooli ja ülikooli ning kirjutas arvukalt teoseid kaasaegsetel teemadel. Ta oli pühendunud ilmikute usulisele edendamisele ja saatis lugematuid inimesi nende usuteel. Teda mõisteti sageli valesti ja kahtlustati isegi ketserluses, sest ta mõtles kaasaegsetele küsimustele ja oli oma ajast kaugel ees. Kui paavst Leo XIII ta 1879. aastal kardinaliks ülendas, mõisteti ta lõpuks avalikult õigeks. Newman oli jumalamees, julge tõe kuulutaja, andekas õpetaja, silmapaistev teoloog ja kirjanik.
Newmani sügava ja võimsa õpetuse, mis oli sügavalt juurdunud Pühakirja ja kirikuisade töödesse, taasavastasid 20. sajandil suured teoloogid nagu Romano Guardini, Erich Przywara, Edith Stein, Theodor Haecker, Henri de Lubac ja Yves Congar ning lõpuks tunnustasid selle olulisust ka paavstid. „Ühel päeval saab Newmanist kirikudoktor,“ ütles paavst Pius XII juba Jean Guittonile. Paavst Johannes XXIII tsiteeris Newmani oma esimeses entsüklikas 29. juunil 1959 ja viitas tema tähtsusele võitluses kristliku ühtsuse eest. Paavst Paulus VI ütles 7. aprillil 1975 peetud kõnes, et Newmanist on saamas „üha eredam majakas kõigile, kes otsivad teadlikku orientatsiooni ja kindlat juhatust tänapäeva maailma ebakindluses – maailmas, mida ta ise prohvetlikult ette nägi“. Kohtumisel Newmani sõpradega 27. aprillil 1990 teatas paavst Johannes Paulus II: „Kiriku müsteerium jäi alati John Henry Newmani elu suureks armastuseks.“ Paavst Benedictus XVI ülendas Newmani Inglismaal õndsaks 19. septembril 2010. Õndsaks kuulutamise eelõhtul toimunud palvekohtumisel ütles Benedictus XVI: „Meie ajal, mil intellektuaalne ja moraalne relativism ähvardab hävitada meie ühiskonna alustalasid, tuletab Newman meile meelde, et Jumala näo ja sarnasuse järgi loodud meeste ja naistena loodi meid tõe tundmiseks, et leida selles tões oma lõplik vabadus ja oma sügavaimate inimlike püüdluste täitumine.“ Ka paavst Franciscus väljendas oma tunnustust Inglise kardinalile olulistes dokumentides ja viitas korduvalt tema mõtteviisi olulisusele.
Millistes valdkondades on Newmani õpetus erakordselt oluline? Oluline on tema arusaam, et kristlus on elav tõde, mille algupära on Jumalas ja mis avaneb orgaaniliselt kiriku kogukonnas läbi ajaloo. Tema märkused doktriini arengu ja doktriini ehtsa ja vale arengu eristamise kriteeriumide kohta on murrangulised ja võivad pakkuda juhiseid ka praegustes aruteludes. Newman oli kindlalt veendunud, et usu edasiandmine on usaldatud kogu Kirikule. Seetõttu rõhutas ta, et lisaks pastorite selgele usu kuulutamisele on vajalik ka teoloogide intellektuaalne teenimine ja ilmikute julge tunnistus. Tema mõtted usklike üksmeele kohta on endiselt inspireerivad, eriti arvestades vaimulike ja ilmikute koostöö.
Newman kirjeldas muljetavaldavalt omaenda pöördumise teed teoses „Apologia pro vita sua“. See klassikalise moodsa kirjanduse teos, mida mõnikord võrreldakse Augustinuse „Pihtimustega!, on samuti kestva tähendusega. Sest usk Jumalasse ja armastus kiriku vastu antakse edasi eelkõige isikliku tunnistuse kaudu. Lisaks on avatus pöördumisele, palve ja tõeotsing, mida kõiki Newman selgelt ja säravalt näitlikustas, oikumeenilise liikumise aluspõhimõtted.
Newman saab aidata meil ka mõista südametunnistuse tõelist tähendust ja eristada seda ühekülgsetest või valedest arusaamadest. Tema õpetus sellel kesksel teemal rõhutab südametunnistuse väärikust ja ülimuslikkust, kuid samal ajal ka kiriku ja paavsti asendamatut tähtsust.
Newmani mõtisklused usu ja mõistuse üle, tema pingutused edendada terviklikku haridust koolides ja ülikoolides, tema õpetus Maarjast kui teisest Eevast, mida inspireerisid kirikuisad, tema loengud õigeksmõistmisest ja tema personalistlik eskatoloogia teoses „Gerontiuse unenägu“ on tänapäevalgi väga asjakohased. Tasub tutvuda.
Kogu oma elu püüdis Newman religioonis liberalismi tagasi lükata ja kristlust tõena mõistetavaks muuta. Tema jutlused, romaanid, kirjad ja palved näitavad, et ta viis seda tõe teenimist läbi suure tundlikkuse ja siira armastusega. Cor ad cor loquitur - selle motoga, mille ta kardinalina omaks võttis, pöördus ta oma kaasinimeste südamete poole ja püüdis neile isiklikult kõnetada, juhtides neid Jumalale lähemale. Selline kuulutus võib inimesi tänapäevalgi puudutada. „Minu arvates on suure kirikuõpetaja iseloomulikuks jooneks see, et ta õpetab mitte ainult oma mõtete ja kõne, vaid ka oma elu kaudu, sest temas on mõte ja elu läbi põimunud ja määratletud. Kui see on nii, siis kuulub Newman kiriku suurte õpetajate hulka, sest ta puudutab nii meie südameid kui ka valgustab meie mõtlemist.“ Nende sõnadega väljendas kardinal Joseph Ratzinger 1990. aastal seda, mis on nüüdseks ametlikult kinnitatud: Newmani elu ja mõtted on erakordse tähtsusega. Peagi arvatakse ta kirikudoktorite hulka, sest tema õpetused on säravaks valguseks meie aja pimeduses.
Isa Hermann Geissler FSO
Newmani keskus Roomas
(Avaldatud autori loal)