16. mail 2025 kohtus paavst Leo XIV Püha Tooli juurde akrediteeritud diplomaatilise korpuse liikmetega.
Oma esimeses pöördumises diplomaatilise kogukonna poole avaldas paavst Leo XIV austust diplomaatilistele esindajatele ja pöördus nende poole kirjeldades diplomaatilist kogukonda kui perekonda, mis jagab elu rõõme ja muresid ning on rajatud inimlikele ja vaimsetele väärtustele. Paavst märkis, et selles perekonnas ei otsi Kirik privileege, vaid pigem võimalusi sildade ehitamiseks, eriti oma eripärase diplomaatia vormi kaudu, mis on juurdunud pastoraalsesse töösse.
Püha Toolil on diplomaatilised suhted 184 riigiga maailmas.
Pöördumise täistekst:
Teie Eminents,
Teie Ekstsellentsid,
Daamid ja härrad,
Rahu olgu teiega!
Tänan Tema Ekstsellentsi härra George Poulidesit, Küprose Vabariigi suursaadikut ja diplomaatilise korpuse dekaani, südamliku tervituse eest teie nimel ning väsimatu töö eest, mida ta on teinud oma iseloomuliku energia, pühendumuse ja lahkusega. Need omadused on teeninud talle kõigi minu eelkäijate, eriti lahkunud paavst Franciscuse austuse.
Soovin avaldada tänu ka teie arvukate heade soovide ja sõnumite eest pärast minu valimist paavstiks, samuti kaastundeavalduste eest paavst Franciscuse surma puhul, mida olete läkitanud. Mõned neist sõnumitest tulid ka riikidest, millega Pühal Toolil ei ole diplomaatilisi suhteid, mis on oluline märk lugupidamisest ja vastastikuste suhete tugevnemisest.
Soovin, et säilitaksime alati perekonnatunde. Tõepoolest, diplomaatiline kogukond esindab tervet rahvaste perekonda – perekonda, mis jagab elu rõõme ja muresid ning inimlikke ja vaimseid väärtusi, mis annavad sellele tähenduse ja suuna. Paavsti diplomaatia on Kiriku katoliikluse väljendus. Oma diplomaatilises tegevuses inspireerib Püha Tooli pastoraalne haare, mis ei vii teda privileegide otsimiseni, vaid oma evangeelse missiooni tugevdamiseni inimkonna teenistuses. Vastu pannes igasugusele ükskõiksusele pöördub see südametunnistuse poole, nagu tunnistavad minu auväärse eelkäija pidevad pingutused, kes oli alati tähelepanelik vaeste, abivajajate ja marginaliseeritud inimeste nutu suhtes, aga ka tänapäevaste väljakutsete suhtes, alates loodu kaitsmisest kuni tehisintellektini. Lisaks sellele, et teie kohalolek siin on nähtav märk teie riikide austusest Apostelliku Tooli vastu, on teie kohalolek täna minu jaoks kingitus. See võimaldab mul uuendada Kiriku – ja minu enda – püüdlust sirutada käsi ja omaks võtta kõik inimesed ja rahvad Maal, kes vajavad ja igatsevad tõde, õiglust ja rahu! Teatud mõttes on minu enda elukogemust, mis on hõlmanud Põhja-Ameerikat, Lõuna-Ameerikat ja Euroopat, iseloomustanud see püüdlus ületada piire, et kohtuda erinevate rahvaste ja kultuuridega.
Riigisekretariaadi pideva ja kannatliku töö kaudu kavatsen tugevdada mõistmist ja dialoogi teiega ning teie riikidega, millest paljusid olen juba varem külastanud, eriti augustiinlaste ordu priorina. Ma usun, et Jumala ettehooldus annab mulle veel võimalusi teie riikide tundmaõppimiseks ja annab mulle võimaluse kinnitada usus meie paljusid vendi ja õdesid kogu maailmas ning ehitada uusi sildu kõigi hea tahtega inimestega.
Me peaksime meeles pidama kolme olulist sõna, mis esindavad Kiriku misjonitegevuse alustalasid ja Püha Tooli diplomaatia eesmärki.
Esimene sõna on rahu.
Liiga sageli peame seda „negatiivseks“ sõnaks, mis viitab ainult sõja ja konflikti puudumisele, kuna vastuseis on inimloomuse igavene osa, mis viib meid sageli elama pidevas „konfliktiseisundis“ kodus, tööl ja ühiskonnas. Rahu näib siis lihtsalt hingetõmbepausina, pausina ühe vaidluse ja teise vahel, arvestades, et ükskõik kui palju me ka ei pingutaks, pinged on alati olemas, natuke nagu tuha all hõõguvad söed, mis on valmis iga hetk süttima. Kristlikust vaatenurgast – aga ka teistes religioossetes traditsioonides – on rahu ennekõike kingitus. See on Kristuse esimene kingitus: „Oma rahu ma annan teile“ (Jh 14:27). Ometi on see aktiivne ja nõudlik kingitus. See kaasab ja esitab väljakutse igaühele meist, olenemata meie kultuurilisest taustast või usulisest kuuluvusest, nõudes ennekõike, et me töötaksime iseenda kallal. Rahu ehitatakse südamesse ja südamest, kõrvaldades uhkuse ja kättemaksuhimu ning valides hoolikalt sõnu, sest ka sõnad, mitte ainult relvad, võivad haavata ja isegi tappa. Sellega seoses usun, et religioonid ja religioonidevaheline dialoog saavad anda olulise panuse rahumeelse õhkkonna edendamisse. See eeldab loomulikult usuvabaduse täielikku austamist igas riigis, kuna religioosne kogemus on inimese oluline mõõde. Ilma selleta on raske, kui mitte võimatu, saavutada südame puhastamist, mis on vajalik rahumeelsete suhete loomiseks. See pingutus, milles me kõik oleme kutsutud osalema, saab hakata kõrvaldama kõigi konfliktide ja iga hävitava vallutushimu algpõhjuseid. See nõuab tõelist dialoogivalmidust, mida inspireerib soov suhelda, mitte kokku põrgata. Seetõttu on vaja anda uus elu mitmepoolsele diplomaatiale ja neile rahvusvahelistele institutsioonidele, mis on loodud ja rajatud eelkõige rahvusvahelise üldsuse võimalike vaidluste lahendamiseks. Loomulikult peab olema ka otsusekindlus peatada hävitus- ja surmavahendite tootmine, sest nagu paavst Franciscus oma viimases Urbi et Orbi sõnumis märkis: rahu pole „võimalik ilma tõelise desarmeerimiseta [ja] nõue, et iga rahvas hoolitseks oma kaitse eest, ei tohi muutuda võidurelvastumise võidujooksuks.“ [1]
Teine sõna on õiglus.
Rahu nimel töötamine nõuab õiglast tegutsemist. Nagu ma juba mainisin, valisin oma nime mõeldes eelkõige Leo XIII-le ja tema esimese sotsiaalse entsüklika Rerum Novarum peale. Sellel epohhimuutuste ajal ei saa Püha Tool jätta oma häält kuuldavaks tegemata paljude tasakaalustamatuste ja ebaõigluse ees, mis viivad muu hulgas vääritute töötingimuste ja üha killustunud ja konfliktirohkete ühiskondadeni. Tuleks teha kõik endast olenev, et ületada globaalne ebavõrdsus – rikkuse ja vaesuse vahel –, mis tekitab sügavaid lõhesid mandrite, riikide ja isegi üksikute ühiskondade vahel. Valitsusjuhtide kohustus on töötada harmooniliste ja rahumeelsete kodanikuühiskondade loomise nimel. Seda saab saavutada eelkõige investeerides perekonda, mis on rajatud mehe ja naise stabiilsele liidule, „väikesele, aga ehtsale ühiskonnale ja enne iga kodanikuühiskonda“. [2] Lisaks ei ole keegi vabastatud püüdlusest tagada iga inimese, eriti kõige nõrgemate ja haavatavamate väärikuse austamine, alates sündimata lastest kuni eakateni, haigetest kuni töötuteni, nii kodanike kui ka immigrantide puhul. Minu enda lugu on kodanikust, immigrantide järeltulijast, kes omakorda valis emigreerumise. Me kõik võime oma elu jooksul olla terved või haiged, töötavad või töötud, elades oma kodumaal või võõral maal, kuid meie väärikus jääb alati muutumatuks: see on Jumala poolt tahetud ja armastatud olendi väärikus.
Kolmas sõna on tõde.
Tõeliselt rahumeelseid suhteid ei saa luua, ka mitte rahvusvahelises kogukonnas, ilma tõeta. Seal, kus sõnad omandavad mitmetähenduslikud ja ambivalentsed varjundid ning virtuaalne maailm oma muudetud reaalsustajuga võtab kontrollimatult võimust, on raske luua autentseid suhteid, kuna suhtluse objektiivsed ja reaalsed eeldused puuduvad. Kirik ei saa omalt poolt kunagi olla vabastatud inimkonna ja maailma kohta tõe rääkimisest, pöördudes vajadusel otsekohese keele poole, mis võib esialgu tekitada arusaamatusi. Ometi ei saa tõde kunagi lahutada ligimesearmastusest, mille juured peituvad alati mures iga mehe ja naise elu ja heaolu pärast. Lisaks ei ole kristlikust vaatenurgast tõde abstraktsete ja kehatute põhimõtete kinnitamine, vaid kohtumine Kristuse endaga, kes elab meie keskel. Seega ei loo tõde lõhesid, vaid pigem võimaldab meil veelgi otsustavamalt vastu astuda meie aja väljakutsetele, nagu ränne, tehisintellekti eetiline kasutamine ja meie armastatud planeedi Maa kaitsmine. Need on väljakutsed, mis nõuavad kõigi pühendumist ja koostööd, sest keegi ei saa mõelda, et peaks nendega üksi silmitsi seisma.
Head saadikud,
minu teenistus on alanud juubeliaasta keskel, mis on erilisel moel pühendatud lootusele. See on pöördumise ja uuenemise aeg ning ennekõike võimalus jätta konfliktid seljataha ja asuda uuele teele, olles kindel, et koos töötades saab igaüks meist vastavalt oma tundlikkusele ja vastutusele ehitada maailma, kus igaüks saab elada tõeliselt inimlikku elu tões, õigluses ja rahus. Ma loodan, et see on nii kõikjal, alustades neist paikadest, mis kannatavad kõige rängemalt, nagu Ukraina ja Püha Maa.
Tänan teid kogu töö eest, mida teete sildade ehitamiseks oma riikide ja Püha Tooli vahel, ning annan südamlikult oma õnnistuse teile, teie peredele ja teie rahvastele, keda te esindate.
Tänan teid!
Tänan teid kogu töö eest, mida teete!
____________________________________________
[1] FRANCISCUS, Urbi et Orbi sõnum, 20. aprill 2025.
[2] LEO XIII, Entsüklika Rerum Novarum, 15. mai 1891, 9.
Allikas: www.vatican.va