Teisipäeval, 12. märtsil andis Vatikani Riigisekretär Parolin intervjuu Itaalia ajalehele Corriere della Sera ja kommenteeris paavsti antud intervjuud Sveitsi telekanalile.
Teie eminents, on selge, et paavst kutsub üles pigem läbirääkimistele kui allaandmisele. Kuid miks pöörduda ainult Ukraina poole ja mitte Venemaa poole?
Nagu Püha Tooli pressibüroo direktor ütles, viidates Püha Isa sõnadele eelmise aasta 25. veebruaril, on paavsti üleskutse, et "luuakse tingimused diplomaatiliseks lahenduseks õiglase ja kestva rahu saavutamiseks". On ilmselge, et vastutus selliste tingimuste loomise eest ei lasu ainult ühel poolel, vaid mõlemal. Esimene asi, näib mulle olevat just agressiooni lõpetamine.
Kunagi ei tohi unustada konteksti, mis antud juhul on küsimus, mis oli suunatud paavstile. Ta rääkis vastuseks läbirääkimistest ja eelkõige julgusest pidada läbirääkimisi, mis ei ole kunagi allaandmine. Püha Tool järgib seda joont ja nõuab jätkuvalt relvarahu. Kõigepealt peaks agressor tule lõpetama ja seejärel läbirääkimisi alustama. Püha Isa selgitab, et läbirääkimised ei ole nõrkus, vaid tugevus. See ei ole kapituleerumine, vaid julgus. Ja ta ütleb meile, et me peame rohkem arvestama inimeludega, sadade tuhandete inimeludega, mis on ohverdatud selles sõjas Euroopa südames. Need on sõnad, mis kehtivad nii Ukraina kui ka Püha Maa ja teiste maailma vaevavate konfliktide kohta.
Kas diplomaatiline lahendus on üldse võimalik?
Kuna need on otsused, mis sõltuvad inimese tahtest, jääb alati võimalus diplomaatilise lahenduse leidmiseks. Ukraina vastu vallandunud sõda ei ole mitte kontrollimatu looduskatastroofi, vaid üksnes inimvabaduse tulemus. Sama inimlik vaba tahe, mis põhjustas selle tragöödia, on ka võimalus ja kohustus astuda samme selle lõpetamiseks ja sillutada teed diplomaatilisele lahendusele.
Kas Püha Tool on mures sõja eskaleerumise pärast? Seda olete te ise maininud, öeldes, et "hüpotees lääneriikide sekkumisest" on hirmutav.
Püha Tool on mures sõja laienemise ohu pärast. Konflikti eskaleerumine, uute relvastatud kokkupõrgete puhkemine ja relvakonfliktid on selles osas dramaatilised ja murettekitavad märgid. Sõja laienemine tähendaks uusi kannatusi, palju leina, uusi ohvreid ja suurt hävitustööd, mis lisanduks sellele, mida Ukraina rahvas, eriti lapsed, naised, eakad ja tsiviilisikud praegu omal nahal kogevad, makstes selle ebaõiglase sõja liiga kõrget hinda.
Paavst Franciscus on rääkinud ka Iisraeli-Palestiina konfliktist, viidates mõlema osapoole "vastutusele". Mis on neil kahel olukorral ühist?
Kindlasti on neil kahel olukorral ühine see, et nad on ohtlikult laienenud üle igasuguse vastuvõetava piiri ja et neil on tagajärjed erinevates riikides ja ilma tõsiste läbirääkimisteta ei ole võimalik leida lahendust. Ma olen mures tekkinud vihkamise pärast. Millal saavad nii sügavad haavad kunagi paranenuks?
Eskaleerumise teemal on paavst mitu korda rääkinud tuumakonflikti ohust, öeldes: "Piisab vaid ühest intsidendist." Kas see on Püha Tooli põhiline hirm? "Intsident" nagu Sarajevos 1914. aastal?
Fataalse "triivimise" oht tuumasõja suunas on reaalne. Vaadake vaid, kui regulaarselt teatud valitsuse esindajad sellistele ähvardustele tuginevad. Ma võin vaid loota, et see on pigem strateegiline propaganda kui "hoiatus" millegi tõeliselt võimaliku eest.
Mis puutub Püha Tooli hirmu, siis ma usun, et see on pigem see, et erinevad osapooled selles traagilises olukorras võivad veelgi enam takerduda omaenda huvidesse, mitte teha seda, mida nad saavad, et saavutada õiglane ja stabiilne rahu.
Allikas: Corriere della Sera, Vaticannews.va
Foto: Vatikani meediaosakond
12.märts 2024