Välismaa

15. oktoobril paavst Franciscus avaldas uue apostelliku ekshordatsiooni pealkirjaga "C'est la Confiance" (See on usaldus), mis on pühendatud pühale Jeesuslapse Theresale.  Toome siinjuures selle ilusa paavsti kirja meie katoliiklastele eesti keeles ning see on võimalus võtta aega veidi järelemõtlemiseks, kui olulised on pühakud meie elus  ja kogu pühale kirikule ning kuidas saavad pühakud oma eludega olla meile eeskujuks.

 

 C’EST LA CONFIANCE. USALDUSEST JUMALA HALASTAVASSE ARMASTUSSE PÜHA JEESUSLAPSE THÉRÈSE’I 150. SÜNNIAASTA PUHUL

 

1. “C’est la confiance et rien que la confiance qui doit nous conduir à l’Amour”. „See on usaldus ja mitte midagi muud kui usaldus, mis peab meid viima Armastuse juurde.“ [1] (toimetaja märkus: Lisieux Therese raamatus "Ühe hinge lugu" on kasutatud sõna armastus läbivalt suure tähega)
2. Need Jeesuslapse ja püha Thérèse’i rabavad sõnad ütlevad kõik. Need võtavad kokku tema vaimsuse geniaalsuse ja neist piisab, õigustamaks tõsiasja, et ta on nimetatud kirikudoktoriks. Usaldus, „mitte midagi muud kui usaldus“, on ainus tee, mis viib meid kõikeandva Armastuse juurde. Usalduse abil voolab meie ellu armuallikas, evangeelium saab lihaks meie sees ja teeb meist oma vendade ja õdede jaoks halastuse kanalid.
3. See on usaldus, mis toetab meid iga päev ja laseb meil seista Issanda ees päeval, mil ta kutsub meid enda juurde: „Selle elu õhtul ilmun ma su ette tühjade kätega, sest ma ei palu sul, Issand, lugeda mu tegusid. Kogu meie õiglus lahtub sinu silmis. Soovin siis olla riietatud sinu enda Õiglusesse ja saada sinu Armastuse kaudu sind endale igaveseks.“ [2]
4. Püha Thérèse on üks tuntumaid ja armastatumaid pühakuid meie maailmas. Nagu Assisi püha Franciscust, armastavad teda ka mittekristlased ja mitteusklikud. Lisaks on UNESCO tunnustanud teda kui üht kaasaegse inimkonna olulisemat tegelast. [3] Meil tasub sukelduda tema sõnumisse sügavamalt, kui tähistame tema 150. aastapäeva tema sünnist Alençonis (2. jaanuaril 1873) ja tema õndsakskuulutamise sajandat aastapäeva.[4] Ometi ei otsustanud ma seda ekshortatsiooni avaldada kummalgi neist kuupäevadest ega tema liturgilisel mälestuspäeval, selleks et see sõnum ületaks need tähistamised ja kuuluks Kiriku vaimsesse varandusse. Selle avaldamine Ávila püha Teresa liturgilisel mälestuspäeval on viis, kuidas esitleda Jeesuslapse ja Püha Palge püha Thérèse’i kui Karmeli reformi ja suure Hispaania pühaku vaimsuse küpset vilja.
5. Püha Thérèse’i maine elu oli lühike, kõigest kakskümmend neli aastat ja täiesti tavaline, algul tema perekonnas ja seejärel Lisieux' Karmelis. Temast kiirguv erakordne valguse- ja armastusepuhang sai tuntuks varsti pärast tema surma tema kirjutiste avaldamisega ja tänu lugematutele armudele, mis anti usklikele, kes palusid tema eestpalvet.
6. Kirik mõistis kiiresti tema olulisust ja evangeelse vaimsuse eripära. Thérèse kohtus paavst Leo XIII-ga palverännakul Rooma 1887. aastal ja palus temalt luba minna Karmelisse 15-aastaselt. Varsti pärast Thérèse’i surma teatas püha Pius X, tajudes tema vaimset suurust, et temast saab tänapäeva suurim pühak. 1921. aastal kuulutati Thérèse auväärseks paavst Benedictus XV poolt, kes tema voorusi kiites nägi neid kehastumas tema vaimse lapsepõlve „väikeses tees“. [5] Ta kuulutati õndsaks sajand tagasi ja seejärel 17. mail 1925 pühakuks paavst Pius XI poolt, kes tänas Issandat selle eest, et Thérèse oli esimene õnnis, kelle paavst ülendas altarite auks, ja esimene püha, kelle ta pühakuks kuulutas. [6] 1927. aastal kuulutas sama paavst ta misjonite patrooniks. [7] Thérèse kuulutati 1944. aastal Prantsusmaa üheks kaitsepühakuks auväärse Pius XII poolt, [8] kes arendas mitmel korral vaimse lapsepõlve teemat. [9] Pühale Paulus VI-le meeldis meenutada, et ta ristiti 30. septembril 1897, Thérèse’i surmapäeval, ja ta kirjutas Thérèse’i sajanda sünniaastapäeva puhul Bayeux' ja Lisieux' piiskopile kirja tema õpetuse kohta. [10] 2. juunil 1980 külastas püha Johannes Paulus II oma esimesel apostellikul reisil Prantsusmaale Thérèse’ile pühendatud basiilikat ja kuulutas ta 1997. aastal kirikudoktoriks. [11] Ta nimetas Thérèse’i ka „scientia amoris’e eksperdiks“.[12] Paavst Benedictus XVI pöördus tagasi Thérèse’i „armastusteaduse“ teema juurde ja soovitas seda „juhiseks kõigile, eriti neile Jumala rahva seas, kes teenivad teoloogidena“. [13] Lõpuks, 2015. aastal, oli mul rõõm kuulutada perekonnateemalise sinodi ajal pühakuks tema vanemad Louis ja Zelie. Hiljuti pühendasin ühe oma iganädalase üldaudientsi kõne pühale Thérèse’ile osana apostelliku innukuse katehheesitsüklist. [14]
   
   1. Jeesus teiste jaoks
7. Thérèse’i valitud religioosses nimes paistab Jeesus silma kui „Laps“, kes kannab kehastumise müsteeriumi, ja selle „Püha Pale“, kes andis end täielikult ristil. Ta on „Jeesuslapse ja Püha Palge püha Thérèse.“
8. Jeesuse nimi oli armastuseteona pidevalt tema huulil, kuni viimase hingetõmbeni. Ta oli oma kambrisse kirjutanud ka need sõnad: „Jeesus on minu ainus armastus“. See oli tema tõlgendus Uue Testamendi ülimast väitest: „Jumal on armastus“ (1Jh 4:8.16).

Misjonihing

9.Nagu iga autentne kohtumine Kristusega, kutsus see usukogemus ka teda misjonile.

Thérèse sai oma misjoni määratleda sõnadega: „Ma tahan taevas sedasama, mida praegu maa peal: armastada Jeesust ja teha teda armastatuks.“ [15] Ta kirjutas, et läks Karmelisse „hingede päästmiseks“. [16] Ühesõnaga, ta ei vaadanud Jumalale pühendumist oma vendade ja õdede jaoks hüvangu taotlemisest eraldi. Ta jagas Isa halastavat armastust oma patuse poja vastu ja Hea Karjase armastust lammaste vastu, kes olid kadunud, eksinud ja haavatud. Sel põhjusel on Thérèse misjonite patroon ja evangelisatsiooni eeskuju.

10. Tema „Ühe hinge loo“ viimased leheküljed [17] on misjonäri testament. Need väljendavad tema arvamust, et evangeliseerimine toimub külgetõmbe [18], mitte surve või proselütismi kaudu. Sellega seoses tasub lugeda tema enda sõnu: „Tõmba mind kaasa, me tõttame sinu õlide lõhnas. Oh, Jeesus, järelikult pole vaja öelda, et mind kaasa tõmmates tõmba kaasa hinged, keda armastan! Sellest lihtsatest sõnadest „tõmba mind kaasa“ piisab. Ma mõistan, Issand, kui hing on lasknud end sinu joovastavast lõhnast köita, ei oska ta üksi joosta; kõik hinged, keda ta armastab, järgnevad talle; seda tehakse ilma piiranguteta, ilma pingutusteta, see on sinu külgetõmbe loomulik tagajärg. Samamoodi nagu kiire jõevool viib meresügavustesse kaasa selle, mida ta oma teel kohtab, nii ka hing, kes sukeldub sinu armastuse kallasteta ookeani, tõmbab endaga kaasa kõik oma aarded. Issand, sina tead, et mul pole muid aardeid peale hingede, keda sulle on meeldinud minu hingega ühendada.“ [19]

11.Selles lõigus tsiteerib Thérèse pruudi sõnu peigmehele Ülemlaulus (1:3-4), järgides sügavat tõlgendust Karmeli doktorite, Ávila püha Teresa ja püha Risti Johannese kirjutistes. Peigmees on Jeesus, Jumala Poeg, kes lihaks saades liitus meie inimkonnaga ja lunastas selle ristil. Seal sünnitas ta oma avatud küljelt Kiriku, oma armastatud pruudi, mille eest ta andis oma elu (vrd Ef 5:25). Silmatorkav on see, et Thérèse, olles teadlik enda peagi saabuvast surmast, ei lähenenud sellele saladusele üksnes isikliku lohutuse allikana, vaid tulihingelises apostellikus vaimus.

Armu, mis vabastab meid enesekesksusest

12.Midagi sarnast näeme ka siis, kui Thérèse räägib Püha Vaimu toimimisest, mis omandab koheselt misjonivarjundi: „See on minu palve. Ma palun Jeesusel end tõmbaks tema armastuse leekidesse tõmmata, end temaga nii tihedalt ühendada, et ta minus elaks ja tegutseks. Tunnen, et mida rohkem armastustuli mu südant süütab, seda rohkem ma ütlen „Tõmba mind kaasa“, seda rohkem tõttavad ka hinged, kes minu omale lähenevad (vaesele väiksele rauatükile, kasutule, kui ma eemaldun jumalikust sepikojast), kiirelt Armastatu õlide magusa lõhna juurde, sest lõõmavad hinged ei saa jääda tegevusetuks“. [20]

13.Thérèse’i südames sai ristimisarmust see kiire jõevool, mis voolas Kristuse armastuse ookeani ja tõmbas endaga kaasa hulga vendi ja õdesid. Nii juhtus, eriti pärast tema surma. See oli tema lubatud „rooside sadu“. [21]

 

 2.Usalduse ja armastuse väike tee

14.Thérèse’i üks olulisemaid arusaamu kogu Jumala rahva hüvanguks on tema „väike tee“, usalduse ja armastuse tee, tuntud ka kui vaimse lapsepõlve tee. Igaüks võib seda teed järgida, olenemata vanusest või elujärjest. Selle on tee ilmutab taevane Isa väetitele (vrd Mt 11:25).

15. „Ühe hinge loos“ [22] räägib Thérèse, kuidas ta väikese tee avastas: „Siis võin ma, vaatamata oma väiksusele, püüelda pühaduse poole. Mul on võimatu suureks saada ja seetõttu pean taluma end sellisena, nagu ma olen, kogu oma ebatäiuslikkuses. Kuid ma tahan otsida vahendit, kuidas jõuda taevasse väikest teed mööda, mis on väga sirge, väga lühike ja täiesti uus.“ [23]

16.Selle tee kirjeldamiseks kasutab ta lifti kujutist: „lift, mis mind taevasse tõstab, on sinu käed, Jeesus! Ja selleks ei olnud mul vaja suureks saada, vaid pigem pidin väetiks jääma ja muutuma üha enam selliseks.“ [24] Väetina, suutmata olla enesekindel, kuid siiski täiesti kindlalt Issanda käte armastavas väes.

17. See on „magus armastuse tee“ [25], mille Jeesus seab väetite ja vaeste, kõigi ette. See on tõelise õnne tee. [25] Pelagialiku individualistliku ja elitaarse, pigem askeetliku kui müstilise pühaduse mõiste [26] asemel rõhutab Thérèse alati Jumala töö, tema armuanni ülimuslikkust. Ta ütles: „Kuid ma olen alati julgelt kindel, et minust saab suur pühak, sest ma ei arvesta oma teenetega, kuna mul pole neid, vaid ma usaldan teda, kes on Voorus ja Pühadus. Ainuüksi Jumal, kes on rahul mu nõrkade pingutustega, tõstab mind enda juurde ja teeb minust pühaku, riietades mind tema lõpmatutesse teenetesse.“ [27]

Teeneid mitte arvestades

18. Need sõnad ei ole kuidagi vastuolus traditsioonilise katoliku õpetusega armu suurendamisest, nimelt, kord pühitseva armu poolt teenimatult õigeks mõistetuna oleme muutunud ja suudame koostööd teha oma heade tegude kaudu pühaduse kasvu protsessis. Selle „ülendamise“ tõttu võivad meil olla tõelised teened tänu saadud armu arendamisele.

19. Thérèse soovis omalt poolt esile tõsta Jumala tegevuse ülimuslikkust; ta julgustab meid täielikult usaldama, kui mõtiskleme Kristuse lõpuni välja valatud armastuse üle. Tema õpetuse keskmes on arusaam, et kuna me ei saa olla endas kindlad, [28] ei saa me oma teenete osas kindlad olla. Seetõttu ei saa usaldada oma pingutusi ega saavutusi. Katekismus otsustas tsiteerida sõnu, millega Thérèse pöördus Issanda poole: „Ma ilmun sinu ette tühjade kätega,“ [29] väljendamaks, et „pühakutel on alati elavalt teadlikud sellest, et nende teened on puhas arm“. [30] Selline veendumus tekitab rõõmsa ja õrna tänutunde.

20. Seetõttu on kõige parem, kui me usaldame südamest mitte iseennast, vaid Jumala lõpmatut halastust, kes armastab meid tingimusteta ja on juba andnud meile kõik Jeesus Kristuse ristis. [31] Sel põhjusel ei kasuta Thérèse kunagi tema ajal piisavalt levinud väljendit „Minust saab pühak“.

21. Sellegipoolest julgustab tema piiritu usaldus kõiki, kes tunnevad end nõrkade, piiratud ja patustena, laskma end kõrgemale tõsta ja muuta, et saavutada suuremaid kõrgusi. „Kui kõik nõrgad ja ebatäiuslikud hinged tunneksid seda, mida tunnevad kõige vähemad hinged, see tähendab teie väikese Thérèse’i hing, ei tunneks keegi meeleheidet armastuse mäe tippu jõudmise pärast. Jeesus ei nõua meilt suuri tegusid, vaid lihtsalt alistumist ja tänulikkust.“ [32]

22. Jumala algatuse rõhutamine Thérèse’i poolt paneb teda Armulauast rääkides seadma esikohale mitte oma soovi võtta Jeesus vastu Armulauas, vaid pigem Jeesuse soovi ühineda meiega ja elada meie südames. [33] Oma ohverdamisteos Halastavale Armastusele, olles kurb võimatuse pärast iga päev Armulauda vastu võtta, ütleb ta Jeesusele: „Jää minusse nagu tabernaaklisse.“ [34] Tema pilk ei olnud suunatud mitte iseendale ja oma vajadustele, vaid Kristusele, kes armastab, otsib, ihaldab ja elab meie sees.

Igapäevane loobumine

23. Thérèse’i soovitatud usaldus on seotud enamaga kui meie isikliku pühitsuse ja päästmisega. Sellel on terviklik tähendus, mis hõlmab konkreetset eksistentsi kui tervikut ja rakendub meie igapäevaelus, kus meid ründavad sageli hirmud, soov inimliku turvalisuse järele, vajadus omada kõike kontrolli all. Siin näeme, kui tähtis on tema kutse pühale „loobumisele“.

24. Täielik usaldus, millest saab loobumine Armastuses, vabastab meid sundmõttelistest kalkulatsioonidest, pidevast murest tuleviku pärast ja hirmudest, mis võtavad meilt rahu. Oma viimastel päevadel rõhutas Thérèse: „Kui tõttame armastuse teel, ei tohi mõelda kannatustele, mis võivad aset leida tulevikus; see on usalduse puudumine.“ [35] Kui oleme Isa kätes, kes armastab meid piiritult, siis on see nii, tulgu mis tuleb; suudame liikuda kaugemale sellest, mis iganes meiega võib juhtuda, ja ühel või teisel viisil täitub tema armastuse ja täiuslikkuse plaan meie elus.

Öös põlev tuli

25. Thérèse koges usku kõige võimsamalt ja kindlamalt keset pimedat ööd ja eriti Kolgata pimeduses. Tema tunnistus kulmineerus tema elu viimastel kuudel, suures „usuvastases proovilepanekus“ [36], mis algas 1896. aasta ülestõusmispühadel. Oma jutustuses [37] seostab ta proovilepaneku perioodi otseselt tema aja ateismi valusa reaalsusega. 19. sajandi viimased aastad olid kaasaegse ateismi kui filosoofilise ja ideoloogilise süsteemi „kuldajastu“. Kui ta kirjutas, et Jeesus lasi „vallutada kõige paksemal pimedusel“ tema hing, [38] siis tõi ta esile ateismi pimeduse ja kristliku usu tagasilükkamise. Ühenduses Jeesusega, kes võttis enda peale kogu maailma patu pimeduse, kui ta oli valmis kannatuse karikast jooma, hakkas Thérèse mõistma selle aluseks olevat meeleheite ja tühjuse tunnet. [39]

26. Ometi ei saa pimedus võita valgust: Thérèse’i oli võitnud See, kes tuli valguseks maailma (vrd Jh 12:46). [40] Thérèse’i lugu paljastab tema usu kangelaslikkuse, tema võidukäigu vaimses võitluses kõige võimsamate kiusatustega. Ta tundis end ateistide õena, kes istub koos nendega laua taga, nagu Jeesus, kes istus koos patustega (vrd Mt 9:10-13). Thérèse palus nende eest, uuendades alati enda usku, pidevas armastavas ühenduses Issandaga: „Ma jooksen oma Jeesuse poole. Ma ütlen talle, et olen valmis valama oma verd viimse tilgani, et tunnistada usku Taeva olemasolusse. Ma ütlen talle ka, et mul on hea meel, et ma ei naudi seda kaunist taevast siin maa peal, nii et ta avab selle igaveseks vaestele uskmatutele.“ [41]

27. Koos usuga koges Thérèse sügavat ja piiritut usaldust Jumala lõpmatu halastuse vastu: „usaldus, mis peab meid viima Armastuse juurde.“ [42] Isegi oma pimeduses koges ta täielikku usaldust nagu laps, kes leiab hirmu tundmata pelgupaiga oma isa ja ema embuses. Thérèse’i jaoks ilmub meie ainus Jumal eelkõige oma halastuses, mis on võti kõige muu mõistmiseks, mida tema kohta öelda võib: „Mulle on ta andnud oma lõputu halastuse ja selle kaudu ma mõtisklen ja ülistan teisi jumalikke täiuseid! Kõik need täiused paistavad armastusest hiilgavat, isegi tema Õiglus (ja võib-olla isegi rohkem kui teised) tundub mulle armastusse riietununa.“[43] Just see on Thérèse’i üks kõrgelennulisemaid arusaamu, üks tema suuremaid panuseid kogu Jumala rahva heaks. Erakordsel viisil uuris ta jumaliku halastuse sügavusi ja ammutas neist oma piiritu lootuse valgust.

Üks väga kindel lootus

28. Enne Karmelisse minemist oli Thérèse tundnud märkimisväärset hingelist lähedust ühe väga õnnetu mehe, kurjategija Henri Pranziniga, kes mõisteti surma kolmikmõrva eest, mida ta ei kahetsenud. [44] Tema eest Missasid ohverdades ja täieliku usaldusega tema päästmise eest palvetades oli Thérèse veendunud, et tõmbab Pranzinit Jeesuse verele üha lähemale, ning ta ütles Jumalale, et on kindel, et viimasel hetkel andestab ta kurjategijale, „isegi kui too läheb surma ilma igasuguste meeleparanduse märgita.“ Oma kindluse põhjusena väitis ta: „Ma usaldasin täielikult Jeesuse halastust.“ [45] Kui suur oli tema emotsioon, kui ta sai teada, et pärast tapalavale ronimist Pranzini „järsku, inspiratsioonist haaratuna, pöördus, haaras kinni krutsifiksist, mida preester talle ulatas, ja suudles kolm korda pühasid haavu!“[46] See intensiivne kogemus loota vastu igasugust lootust osutus Thérèse’i jaoks ülioluliseks: „Pärast seda ainulaadset armu kasvab minu soov hingi päästa iga päevaga.“ [47]

29. Thérèse oli teadlik patu traagilisest reaalsusest, ent jäi läbivalt veendunuks Kristuse müsteeriumis, olles kindel, et „kus patt on suurenenud, seal on arm saanud ülirohkeks“ (Rm 5:20). Maailma patt on suur, kuid mitte lõpmatu, samas kui Lunastaja halastav armastus on tõesti lõpmatu. Thérèse tunnistab Jeesuse lõplikku võitu tema kannatuse, surma ja ülestõusmise kaudu kõigi kurjuse jõudude üle. Täis usaldust, julges Thérèse selgitada: „Jeesus, lase mul päästa väga palju hingi; ärgu ükski hing täna kadugu... Jeesus, anna andeks, kui ma ütlen midagi, mida ma ei peaks ütlema. Ma tahan sulle ainult rõõmu pakkuda ja sind lohutada.“ [48] See paneb meid nüüd mõtlema veel ühele värske õhu puhangu aspektile Jeesuslapse ja Püha Palge püha Thérèse’i sõnumi juures.

 

3. Minust saab armastus

 

30. Armastus, mis on „suurem“ kui usk ja lootus, ei hääbu kunagi (vrd 1Kr 13:8-13). See on Püha Vaimu ülim kingitus ja „kõikide vooruste ema ja juur“. [49]

Armastus kui isiklik hoiak

31. „Ühe hinge lugu“ on armastuse tunnistus, milles Thérèse kommenteerib Jeesuse uut käsku: „Armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid“ (Jh 15:12). [50] Jeesus januneb vastuse järele oma armastusele. Tõepoolest, ta „ei kartnud Samaaria naiselt veidi vett paluda. Tal oli janu. Aga kui ta ütles: „Anna mulle juua“, otsis universumi Looja just oma vaese loodu armastust. Ta janunes armastuse järele.“ [51] Thérèse soovis vastata Jeesuse armastusele, pakkuda talle armastust tasumiseks armastuse eest. [52]

32. Abikaasade vahelise armastuse sümboolika rõhutab peigmehe ja pruudi vastastikust enesekinkimist. Nii kirjutab Thérèse Ülemlaulust (2:16) inspireerituna: „Ma arvan, et mu Abikaasa Süda on ainult minu, nii nagu minu süda on ainult tema oma ja ma räägin temaga siis selles veetlevas südamest südamesse üksinduses, oodates, et ühel päeval teda näost näkku vaadelda. [53] Kuigi Issand armastab meid koos kui rahvast, toimib armastus samal ajal kõige isiklikumal viisil: „südamest südamesse.“

33. Thérèse oli täiesti kindel, et Jeesus armastas teda ja tundis teda oma kannatuse ajal isiklikult: „Ta on mind armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest“ (Gl 2:20). Piinades Jeesuse üle mõtiskledes ütles Thérèse talle: „Sa nägid mind“. [54] Samamoodi ütles ta Jeesuslapsele Ema süles: „Oma väikese käega, mis Maarjat paitas, hoidsid sa maailma ja andsid sellele elu ja mõtlesid minule.“ [55] Nii mõtiskles ta ka „Ühe hinge loo“ alguses Jeesuse armastusest kogu inimkonna ja iga inimese vastu, justkui oleks see inimene maailmas ainus. [56]

34. Armastustegu – sõnade „Jeesus, ma armastan sind“ kordamine –, mis sai Thérèse’ile sama loomulikuks kui hingamine, on võti tema arusaamisele evangeeliumist. Selle armastusega sukeldus ta kõigisse Kristuse elu saladustesse, muutes end tema kaasaegseks ja elades evangeeliumis koos Maarja ja Joosepi, Maarja Magdaleena ja apostlitega. Koos nendega tungis ta Jeesuse Südame armastuse sügavustesse. Võtame ühe näite: „Kui ma näen Magdaleenat paljude külaliste ees kõndimas ja pisaratega pesemas oma jumaldatud Õpetaja jalgu, keda ta esimest korda puudutab, tunnen ma, et tema süda on mõistnud Jeesuse Südame armastuse ja halastuse sügavikku ning, kuigi patune nagu ta oli, ei tahtnud armastuse Süda talle mitte ainult andeks anda, vaid kinkida talle jumaliku intiimsuse õnnistusi, tõsta ta sisekaemuse kõrgeimatele tippudele.“ [57]

Suurim armastus ülimas lihtsuses

35. „Ühe hinge loo“ lõpus kirjeldab Thérèse oma ohverdamistegu Halastavale Armastusele. [58] Kui ta täielikult Vaimu tööle alistus, sai talle vaikselt ja märkamatult osaks rikkaliku elava vee väljavalamise: „armujõed või veel parem – armuookeanid, mis mu hinge üle ujutasid.“ [59] Just müstiline elu pakub peale igasuguste erakordsete nähtuste kõigile ustavatele igapäevast armastuskogemust.

36. Thérèse praktiseeris armastust väikestes, igapäevaelu kõige lihtsamates asjades ja ta tegi seda Neitsi Maarja seltsis, kellelt ta sai teada, et „armastada tähendab kõike anda. See on anda iseennast.“ [60] Kui tol ajal kuulutasid jutlustajad sageli Maarja suurust viisil, mis muutis ta meist kaugeks, näitas Thérèse, alustades evangeeliumist, et Maarja on taevariigis suurim, sest ta on vähim (cf. Mt 18:4), see, kes on Jeesusele tema alanduses kõige lähemal. Thérèse nägi, et kui apokrüüfid on täis silmatorkavaid ja hämmastavaid tegusid, näitavad evangeeliumid meile madalat ja vaest elu, mida elatakse lihtsas usus. Jeesus ise tahtis, et Maarja oleks eeskujuks hingele, kes otsib teda siira usuga. [61] Maarja oli esimene, kes koges „väikest teed“ puhtas usus ja alandlikkuses. Seetõttu ei kõhelnud Thérèse kirjutamast:

„Ema, täis armu, ma tean, et Naatsaretis
sa elad vaesuses ega taha midagi enamat.
Ei vaimustus, ime ega ekstaas
kaunista su elu, oo Väljavalitute Kuninganna!…
Väetite arv maa peal on tõesti suur.
Nad võivad silmad teie poole tõsta ilma värinata. Just tavalisel viisil, võrratu Ema, meeldib sulle kõndida, et juhatada neid taevasse.“ [62]

37. Thérèse räägib tõesti meile teatud armuhetkedest, mida koges keset igapäevaelu lihtsust, näiteks ootamatust äratundmisest, mille ta sai haigele ja pisut tüütule õele seltsiks olemisel. Lisaks tekkisid intensiivsema armastuse kogemused kõige tavalisemal viisil. „Ühel talveööl täitsin oma väikest kohustust nagu tavaliselt; oli külm, oli öö. Järsku kuulsin eemalt muusika harmoonilisi helisid. Seejärel kujutasin ette hästi valgustatud, hiilgavalt kullatud elutuba, mis oli täidetud elegantselt riietatud noorte daamidega, kes omavahel vestlesid ja jagasid üksteisele kõikvõimalikke komplimente ja muid maiseid märkusi. Siis langes mu pilk vaesele invaliidile, keda ma toetasin. Kaunite muusikahelide asemel kuulsin aeg-ajalt vaid tema kurtmist ja rikkalike kullakihtide asemel nägin meie karmi kloostri telliseid, mida helkivas valguses vaevu näha oli. Ma ei suuda sõnadega väljendada seda, mis mu hinges toimus; tean vaid seda, et Issand valgustas seda tõekiirtega, mis ületasid maiste pidusöökide tumeda sära sel määral, et ma ei suutnud uskuda oma õnne. Ah! Ma ei vahetaks kümmet minutit, mis kulus minu tagasihoidlikule armastustööle, tuhande aasta pikkuse maise pidusöögi vastu.“ [63]

Kiriku südames

38. Pühalt Ávila Teresalt päris Thérèse suure armastuse Kiriku vastu ja suutis mõista selle saladuse sügavusi. Me näeme seda, kui ta avastas „Kiriku südame“. Pikas palves Jeesusele, [64] mis kirjutati 8. septembril 1896, Thérèse’i usutunnistuse kuuendal aastapäeval, usaldas pühak Issandale, et teda ajendab tohutu iha, kirg evangeeliumi vastu, mida ükski kutsumus iseenesest ei suuda rahuldada. Ja nii, otsides oma „kohta“ Kirikus, pöördus ta püha Pauluse esimese kirja korintlastele peatükkide 12 ja 13 poole.

39. Seal, 12. peatükis, kasutab apostel metafoori kehast ja selle liikmetest, selgitamaks, et Kirik hõlmab väga erinevaid hierarhiliselt järjestatud karismasid. Ometi sellest kirjeldusest Thérèse’i jaoks ei piisanud. Ta jätkas otsinguid ja luges 13. peatükis „hümni armastusele“. Seal sai ta oma küsimusele silmapaistva vastuse ja kirjutas selle meeldejääva lehekülje: „Arvestades Kiriku müstilist ihu, ei tundnud ma end üheski püha Pauluse kirjeldatud liikmes ära, õigemini soovisin end neis kõigis näha. Armastus andis mulle minu kutsumuse võtme. Ma sain aru, et kui Kirikul on ihu, mis koosneb erinevatest liikmetest, ei saa sellest puududa kõige vajalikum ja õilsam, ja nii mõistsin, et Kirikul on Süda ja et see Süda põleb armastusest. Sain aru, et ainuüksi armastus oli see, mis pani Kiriku liikmed tegutsema, et kui Armastus kunagi välja sureks, ei kuulutaks apostlid evangeeliumi ja märtrid ei valaks oma verd. Sain aru, et Armastus hõlmab kõiki kutsumusi, et armastus on kõik, et see hõlmab kõiki aegu ja kohti... ühesõnaga: et see on igavene! Siis hüüdsin ma oma meeletust rõõmust: Oo Jeesus, mu Armastus... mu kutsumus, lõpuks leidsin selle... minu kutsumus on Armastus! Jah, ma olen leidnud oma koha Kirikus ja sina, mu Jumal, oled mulle selle koha andnud; Kiriku, mu Ema südames olen ma Armastus. Nii saan mina olla kõik ja nii saab mu unistus teoks.“ [65]

40. See süda ei olnud triumfaalse Kiriku süda, vaid armastava, alandliku ja halastava Kiriku süda. Thérèse ei seadnud end kunagi teistest kõrgemale, vaid asus kõige madalamale kohale koos Jumala Pojaga, kes meie pärast sai orjaks ja alandas end, saades sõnakuulelikuks kuni ristisurmani (vrd Fl 2:7-8).

41. Kiriku südame avastamine on ka meile tänapäeval suureks valgusallikaks. See hoiab meid olemast šokeeritud kirikliku institutsiooni, koos selle varjude pattudega, piirangutest ja nõrkustest ja laseb meil siseneda Kiriku „armastusest põlevasse südamesse“, mis süttis leekides nelipühal tänu Püha Vaimu annile. See on süda, mille tuli süttib uuesti iga meie armastusteoga. „Minust saab armastus.“ See oli Thérèse’i radikaalne variant, tema lõplik süntees ja sügavaim vaimne identiteet.

Rooside sadu

42. Pärast sajandeid, mil lugematud pühakud väljendasid suure innuga ja sõnaosavusega oma soovi „Taevasse minna“, tunnistas püha Thérèse täiesti siiralt: „Sel ajal olid mul suured sisemised proovilepanekud, isegi selleni, et küsin endalt, kas Taevas on tõesti olemas.“ [66] Teisel korral ütles ta: „Kui ma laulan taevalikust õnnest ja Jumala igavesest omamisest, ei tunne ma sellest mingit rõõmu, sest laulan lihtsalt seda, mida tahan uskuda.“ [67] Mis juhtus? Thérèse kuulis rohkem Jumala kutset süüdata tuli Kiriku südames kui mõtles oma isiklikule õnnele.

43. Toimuv muutumine lasi tal liikuda kirgliku taevaiha juurest pideva, põletava soovi juurde kõigi hüvangu nimel, mis kulmineerus tema unistusega jätkata taevas oma misjonit armastada Jeesust ja teha teda armastatuks. Nagu ta ühes oma viimastest kirjadest kirjutas: „Ma tõesti loodan, et ma ei jää taevas passiivseks. Minu soov on töötada endiselt Kiriku ja hingede heaks.“ [68] Just neil päevil ütles ta veelgi otsemalt: „Minu taevas saab olema veedetud maa peal kuni maailma lõpuni. Jah, ma tahan veeta oma taevast maa peal head tehes.“ [69]

44. Nende sõnadega väljendas Thérèse oma kõige kindlamat vastust sellele ainulaadsele kingitusele, mille Issand talle andis, tähelepanuväärsele valgusele, mida Jumal tema peale heitis. Nii jõudis ta lõpliku isikliku sünteesini evangeeliumist, sünteesini, mis algas täielikust usaldusest ja lõppes täieliku loobumisega teiste heaks. Ta ei kahelnud selle loobumise viljakuses: „Ma mõtlen kõigele heale, mida tahaksin pärast oma surma teha.“ [70] „Jumal poleks andnud mulle soovi pärast surma maa peal head teha, kui ta ei tahaks seda realiseerida.“ [71] „See saab olema nagu rooside sadu.“ [72]

45. Tema ring oli täis saanud. „C’est la confiance.“ Usaldus on see, mis viib meid armastuse juurde ja vabastab seeläbi hirmust. Usaldus on see, mis aitab meil lõpetada enda poole vaatamise ja annab meile võimaluse anda Jumala kätesse see, mida ainuüksi Tema suudab. See annab meile tohutu armastuse- ja energiaallika oma vendade ja õdede hüvanguks. Ja nii võis Thérèse oma viimaste päevade kannatuste keskel öelda: „Ma loodan ainult armastusele.“ [73] Lõpuks loeb ainult armastus. Usaldus paneb roosid õitsema ja valab need välja Jumala armastuse üleküllusena. Palugem siis sellist usaldust kui teenimatut ja hinnalist armuandi, et meie elus avaneksid evangeeliumi teed.

 

4. Evangeeliumi keskmes

46. Evangelii Gaudium’is kutsusin üles pöörduma tagasi allika värskuse juurde, et rõhutada seda, mis on oluline ja hädavajalik. Pean nüüd sobivaks see üleskutse vastu võtta ja see uuesti esitada.

Sünteesidoktor

47. Ekshortatsioon püha Thérèse’i kohta lubab mul täheldada, et misjonikirikus „peab sõnum keskenduma olulisele, kõige ilusamale, suuremale, köitvamale ja samal ajal kõige vajalikumale. Sõnum on lihtsustatud, kaotamata samas oma sügavust ja tõepärasust, ning muutub seega veelgi jõulisemaks ja veenvamaks.“ [74] Selle sõnumi helendav tuum on „Jumala päästva armastuse ilu, mis ilmnes Jeesus Kristuses, kes suri ja tõusis surnuist üles.“ [75]

48. Kõik ei ole võrdselt kesksel kohal, sest Kiriku tõdede vahel valitseb kord või hierarhia ja „see kehtib nii usudogmade kui ka kogu Kiriku õpetuse, sealhulgas moraaliõpetuse kohta.“ [76] Kristliku moraali keskmes on armastus kui meie vastus Kolmainsuse tingimusteta armastusele. Järelikult „ligimesele suunatud armastusteod on Vaimu sisemise armu kõige täiuslikum ilming.“ [77] Lõpuks loeb ainult armastus.

49. Konkreetne panus, mida Thérèse pühaku ja kirikudoktorina meile pakub, ei ole analüütiline, nagu näiteks Püha Thomas Aquino puhul. Thérèse’i panus on sünteetilisem, sest tema geniaalsus seisneb selles, et ta juhatab meid selleni, mis on keskne, oluline ja hädavajalik. Oma sõnade ja isikliku kogemusega näitab ta, et kuigi on tõsi, et kõigil Kiriku õpetustel ja reeglitel on oma tähtsus, väärtus ja selgus, on mõned neist kristliku elu jaoks pakilisemad ja olulisemad. Sinna suunaski Thérèse oma silmad ja südame.

50. Teoloogide, moralistide ja vaimulike kirjanikena, hingehoidjate ja usklikena, kus iganes me viibime, tuleb meil omaks võtta Thérèse’i see äratundmine ja tegema sellest nii teoreetilised kui praktilised, õpetuslikud ja hingehoiuga seotud, isiklikud ja kogukondlikud järeldused. Selleks vajame julgust ja sisemist vabadust.

51. Mõnikord on ainsad tsitaadid, mida me leiame sellelt pühakult tsiteerituna, tema sõnumi suhtes teisejärgulised või käsitlevad asju, mis on teiste pühakutega ühised, nagu palve, ohverdamine, armulauavagadus ja palju muid ilusaid tunnistusi. Kuid nii võime end ilma jätta sellest, mis on kõige erilisem tema kingituses Kirikule. Me unustame, et „iga pühak on Isa kavandatud misjon, et peegeldada ja kehastada konkreetsel ajaloohetkel evangeeliumi teatud aspekti.“ [78] Tõepoolest, „et ära tunda sõna, mida Issand soovib meile rääkida ühe oma pühaku kaudu, ei pea me detailidesse takerduma… Peame mõtisklema nende elu terviku üle, kogu nende teekonna üle pühaduse kasvamisel, Jeesus Kristuse peegelduse üle, mis ilmneb, kui mõistame nende üldist tähendust inimesena.“ [79] Seda enam kehtib see püha Thérèse’i puhul, kuna tegemist on „sünteesidoktoriga”.

52. Ajastul, mis ärgitab meid keskenduma iseendale ja oma huvidele, näitab Thérèse meile oma elu kinkimise ilu. Ajal, mil ülistatakse kõige pealiskaudsemaid vajadusi ja soove, annab ta tunnistust evangeeliumi radikaalsusest. Individualismiajastul paneb ta meid avastama väärtust armastuses, millest saab eestpalve teiste jaoks. Ajal, mil inimeste kinnisideeks on suurus ja uued võimuvormid, näitab ta meile väikest teed. Ajastul, mis jätab kõrvale nii paljud meie vennad ja õed, õpetab ta meile üksteise eest hoolitsemise ja vastutuse ilu. Väga keerulisel ajal võib ta aidata meil taas avastada lihtsuse tähtsus, armastuse, usalduse ja loobumise absoluutset ülimuslikkus ja seeläbi liikuda kaugemale legalistlikust või moralistlikust mõtteviisist, mis täidab kristliku elu reeglite ja normiga ning muudab evangeeliumirõõmu külmaks. Ükskõiksuse ja enesekesksuse ajastul inspireerib Thérèse meid olema misjonäridest jüngrid, keda köidab Jeesuse ja evangeeliumi ilu.

53.Poolteist sajandit pärast sündi on Thérèse palverändurite Kirikus, Jumala rahva südames elavam kui kunagi varem. Ta saadab meid palverännurajal, tehes maa peal head, nagu ta seda väga soovis. Tema vaimse elujõu kõige armsamad märgid on lugematud „roosid“, mida Thérèse jätkuvalt puistab: armud, mida Jumal meile Thérèse’i armastava eestpalve kaudu annab, et toetada meid meie teekonnal läbi elu.

 

Kallis Püha Theresa,

kirik peab kiirgama evangeeliumi helgust, armu ja rõõmu.

Kingi meile oma roose!

Aita meil elada Jumala tohutus armastuses nagu elasid sina, ning et me saaksime iga päev jäljendada

sinu eeskujul "väikest pühaduse teed".

Aamen.

 

Roomas, Lateraani Püha Johannese basiilikas, 15. oktoobril, Avila püha Teresa mälestuspäeval, aastal 2023, minu pontifikaadi üheteistkümnendal aastal.

 

FRANCISCUS

 

 

1. Püha Jeesuslapse Therese, kiri 197 Püha Südame õele Marie'le (17. september 1896): Kirjad II, lk 1000.Kirjutiste ingliskeelsed tsitaadid on võetud tema teoste tõlgetest, mis on avaldatud Karmeliitide Instituudi (ICS), Washington, D.C. poolt: Story of a Soul (Ühe hinge lugu) (1996); Letters I (Kirjad I): 1877-1890 (1996); Letters II (Kirjad II): 1890-1897 (1988); Prayers (Palved) (1997); Poetry (Luule) (1996); Her Last Conversations (Tema viimane vestlus) (1977) (Ja tõlgitud nende põhjal eesti keelde).
2. 6. palve, armulisele armastusele pühendumise akt (9. juuni 1895): S. 54; Ühe hinge lugu, 276-277.
3. Kaheaastaseks perioodiks 2022-2023 tunnustas UNESCO püha Therese'i kui isikut, kelle 150. sünniaastapäeva tuleb tähistada.
4. 29 Aprill 1923.
5. Cf. Decretum super Virtutibus (14 August 1921): AAS 13 (1921), 449-452.
6. Kanoniseerimise jutlus 17. maist 1925: AAS 17 (1925), 211.
7. Cf. AAS 20 (1928), 147-148.
8. Cf. AAS 36 (1944), 329-330.
9. Cf. PIUS XII, Kiri Bayeux' ja Lisieux' piiskopile François-Marie Picaud'le (7. august 1947); raadiosõnum Lisieux' basiilika pühitsemiseks (11. juuli 1954): AAS 46 (1954), 404-407.
10. Cf. Kiri Bayeux' ja Lisieux' piiskopile Jean-Marie-Clément Badré'le püha Teresuse lapse Jeesuse sünni sajandaks aastapäevaks (2. jaanuar 1973): AAS 65 (1973), 12-15.
11. Cf. AAS 90 (1998), 409-413, 930-944.
12. Apostellik kiri, Novo Millennio Ineunte (6 Jaanuar 2001), 42: AAS 93 (2001), 296.
13. Katehhees (6. Aprill 2011), L’Osservatore Romano (7. Aprill 2011), 8.
14. Katehhees (7. Juuni 2023): L’Osservatore Romano (7. Juuni 2023), 2-3.
15. Kiri 220 Abbé Bellière´le (24. veebruar 1897), Kirjad II, 1060.
16. Manuskript, A, 69v: Ühe hinge lugu,149.
17. Cf. Manuskript, C, 33v-37r: Ühe hinge lugu, 253-259.
18. Cf. Apostellik Ekshordatsioon Evangelii Gaudium (24.november 2013), 14, 264: AAS 105 (2013),1025-1026.
19. Manuskript, C, 34r: Ühe hinge lugu, 254.
20. Ibid., 36r:, Ühe hinge lugu, 257.
21. Viimane vestlus, kollane märkmik (9. Juuni 1897, 3), 62.
22. Cf.Manuskript, C, 2v-3r: Ühe hinge lugu, 207-208.
23. Ibid., 2v: 207.
24. Ibid., 3r: 208.
25. Cf. Manuskript, A, 84v: 181.
26. Cf. Apostellik Ekshordatsioon Gaudete et Exsultate (19.märts 2018), 47-62: AAS 110 (2018), 1124-1129.
27. Manuskript, A, Ühe hinge lugu, 72.
28. Seda selgitas Trento kirikukogu: "Igaüks, kes peab ennast, oma isiklikku nõrkust ja puudulikkust, võib karta ja väriseda oma armu pärast" ("Dekreet õigeksmõistmisest", IX: DS 1534). Seda võtab üles katoliku kiriku katekismus, mis õpetab, et ei ole võimalik saada kindlustunnet, kui vaatame iseendale või oma tegudele (vrd. nr. 2005). Usaldusest sündiv kindlus ei tule meist endist, samuti ei saa meie enda teadvus põhjendada seda kindlust, mis ei põhine enesevaatlusel. Püha Pauluse sõnadega: "Ma ei mõista end iseenda üle kohut. Ma ei tea midagi enda vastu, kuid ma ei ole seeläbi õigeks mõistetud. Issand on see, kes mõistab minu üle kohut" ( 1Kr 4:3-4). Püha Thomas Aquinas seletab seda järgmiselt: kuna armu "ei tervenda inimest täiuslikult" (ST I-II, q. 109, art. 9, ad 1), "intellektis jääb teadmatuse pimedus" ( ibid., resp.).
29. Palve 6 (9. juuni 1895): Palved, 54.
30. Katoliku Kiriku Katekismus, 2011.
31. Seda on selgelt öelnud ka Trento kirikukogu: "Ükski jumalakartlik inimene ei tohiks kahelda Jumala halastuses" ("Dekreet õigeksmõistmisest", IX: DS 1534); "Kõik peaksid oma kindlaima lootuse panema Jumala abile" ( ibid., XIII: DS 1541).
32. Manuskript, B, 1v: Ühe hinge lugu,188.
33. Cf. Manuskript, A, 48v: Ühe hinge lugu 104-105; Kiri 92 Marie Guérini´le (30. Mai 1889): Kirjad I, 567-569.
34. Palve 6 (9.juuni 1895): Ühe hinge lugu, 276.
35. Viimane vestlus, Kollane märkmik (23 Juuli 1897, 3): 106.
36. Manuskript, C, 31r: Ühe hinge lugu, 250.
37. Cf. Manuskript, C, 5r-7v: Ühe hinge lugu, 211-214.
38. Cf. ibid, 5v: Ühe hinge lugu, 211.
39. Cf. ibid., 6v: Ühe hinge lugu,213.
40. Cf. Entsüklika, Lumen Fidei (29 Juuni 2013), 17: AAS 105 (2013), 564-565.
41. Manuskript, C, 7r: Ühe hinge lugu, 213-214.
42. Cf. Kiri 197 Õde Pühima Südame Mariale (17. September 1896): Kirjad II, 1000.
43. Manuskript, A, 83v: Ühe hinge lugu, 180.
44. Cf. Manuskript, A, 45v-46v: Ühe hinge lugu, 98-101.
45. Ibid., 46r: Ühe hinge lugu, 100.
46. Ibid.
47. Ibid., 46v: Ühe hinge lugu, 100.
48. Palve, 2 (8. September 1890): Palved, 38.
49. Summa Theologiae, I-II, q. 62, art. 4.
50. Cf. Manuskript, C, 11v-31r: Ühe hinge lugu, 219-250.
51. Manuskript, B, 1v: Ühe hinge lugu, 189.
52. Cf. Manuskript, B, 4r: Ühe hinge lugu, 195.
53. Kiri 122 Céline´le (14 Oktoober1890): Kirjad II, 709.
54. PN 24, 21: Luule, 128.
55. PN 24, 6: ibid.,124.
56. Cf. Manuskript, A, 3r: Ühe hinge lugu, 14-15.
57. Kiri 247 Abbé Bellière´le (21 Juuni 1897): Kirjad II, 1133.
58. Cf. Palve 6 (9 Juuni 1895): Palved, 53-55; Ühe hinge lugu, 276-277.
59. Manuskript,A, 84r: Ühe hinge lugu, 181.
60. PN 54, 22: Luule, 219.
61. PN 54, 15: ibid., 218.
62. PN 54, 17: ibid., 218.
63. Manuskript,C, 29v-30r: Ühe hinge lugu, 248-249.
64. Cf. Manuskript, B, 2r-5v: Ühe hinge lugu, 190-200.
65. Manuskript, B, 3v: ibid., 194.
66. Manuskript, A, 80v: Ühe hinge lugu, 173. See ei olnud usupuudus. Püha Thomas Aquinas õpetas, et usus on tegevad nii mõistus kui ka tahe. Tahte kinnipidamine võib olla väga kindel ja hästi juurdunud, samas kui intelligents võib olla pimedaks jäänud. Vrd. De Veritate 14,1.
67. Manuskript,C, 7v: Ühe hinge lugu, 214.
68. Kiri 254 Père Adolphe Roullandile (14 Juuli 1897): Kirjad II, 1142.
69. Viimane vestlus, Kollane märkmik (17 Juuli 1897), 102.
70. Ibid. (13 Juuli 1897, 17), 102.
71. Ibid. (18 Juuli 1897, 1), 102.
72. Viimane vestlus, Kollane märkmik (9 Juuni 1897, 3), 62.
73. Kiri 242 Pühima Kolmainu õe Mariale (6 Juuni 1897): Kirjad II, 1121.
74. Apostellik Ekshordatsioon Evangelii Gaudium (24. November 2013), 35: AAS 105 (2013), 1034.
75. Ibid., 36: AAS 105 (2013), 1035.
76. Ibid.
77. Ibid., 37: AAS 105 (2013), 1035.
78. Apostellik Ekshordatsioon Gaudete et Exsultate (19 Märts 2018), 19: AAS 110 (2018), 1117.
79. Ibid., 22: AAS 110 (2018), 1117.

 

 

Copyright © Vatikani kommunikatsiooniosakond, 2023/Rooma-Katoliku Kirik Eestis.