Armsad noored! Tere õhtust!
Tere tulemast ja aitäh, et olete siia tulnud. Mul on hea meel teid kõiki näha ja kuulda kuidas te valjuhäälselt rõõmustate! Ma jagan teiega seda ülevoolavat rõõmu.
Nii hea on olla teiega koos siin Lissabonis!
Mina kutsusin teid siia ja niisamuti Lissaboni patriarh, keda ma tänan südamest tema tervitussõnade eest. Teid kutsusid siia ka teie piiskopid, preestrid, katehumeenid ja noorte juhid. Täname neid kõiki selle eest ja teeme neile ühe suure aplausi! Kuid eelkõige on see Jeesus, kes teid siia kutsus: tänagem Teda!
Kallid sõbrad, te ei ole siin juhuslikult. Issand on teid kutsunud, mitte ainult nendeks päevadeks, vaid teie elupäevade algusest peale on Ta teid kutsunud. Ta on kutsunud teist igaüht nime pidi. Nüüd püüdke ette kujutada oma nime suurte tähtedega kirjutatuna ning seejärel mõelge, et need on kirjutatud teie sisse, teie südamesse, justkui moodustuks neist teie elu pealkiri, elu tähendus; need on kirjutatud selleks, kes te olete. Meie elu alguses, enne mis tahes andeid, mida võime elu jooksul omada, enne mis tahes varje või haavu, mida võime endas elu jooksul kanda – meid on kutsutud; kutsutud, sest meid on armastatud!
Me kõik oleme Jumala silmis hinnalised ja Ta kutsub meid iga päev, et meid omaks võtta ja julgustada, et teha meist ainulaadne ja algupärane meistriteos, mille ilu võime pelgalt aimata. Aidakem sel Ülemaailmsel Noortepäeval üksteist selle reaalsuse äratundmisel: olgu need päevad Jumala armastuse üleskutse elujõuline kaja, sest oleme tema silmis väärtuslikud, hoolimata sellest, mida me negatiivsusest hägustatud ja pimestatud silmad mõnikord näha või teha võivad. Olgu need päevad, mil teie nimi, mida paljudest keeltest ja rahvustest vennad ning õed sõbralikult lausuvad, kõlab kui ainulaadne jutustus te eluloos, sest Jumala süda lööb teiega ühes taktis. Olgu need päevad, mil me oma südames täielikult mõistame, et meid armastatakse just sellistena, nagu oleme. Kuna täna algavad Ülemaailmsed Noortepäevad, siis võtkem seda ka kui meie elu järjekordset alguspunkti. Ja ma soovin öelda, et see „kutsutud“ ei ole mitte pelgalt kõnekujund, vaid reaalne Jumala sõna (vrd. Jes 43:1, 2Tm 1:9). Kallid sõbrad, kui Jumal kutsub teid nimepidi, siis see tähendab, et te pole Tema jaoks mitte pelgalt üks number, vaid hoopis nägu.
Ma soovin, et peaksite meeles, et paljud inimesed teavad teie nime, ent nad ei kutsu teid nimepidi. Kindlasti teatakse teie nime, sest see käib läbi sotsiaalvõrgustikest ning seda töötlevad algoritmid, mis seostavad seda meeldimiste ja eelistustega, mis kõik on kasulik turu-uuringute jaoks, kuid see ei ole suunatud teile teie ainulaadsuses. Kui paljud peidavad end valehäbist tingitud naeratuse taha, öeldes, et nad tunnevad sind, kuigi tegelikult nad sind ei armasta. Nad rõhutavad, et usuvad sinusse ja lubavad, et sinust saab keegi, ent seejärel hülgavad sind, kui sinust pole neile enam kasu. Need on virtuaalmaailma illusioonid ning peame olema ettevaatlikud, et me ei laseks neil end petta, sest paljud meelitavad ja õnne lubavad asjad osutuvad hiljem selleks, mis nad tegelikult on – kasutuks, üleliigseks ja asendavaks reaalsuseks, mis jätab meid sisemiselt tühjaks. Kuid Jeesus ei ole selline. Ta usaldab sind, tema jaoks oled sa ülioluline.
Meie, tema Kirik, oleme kutsutute kogukond: mitte parimate, ei, absoluutselt mitte, vaid kutsutute Kirik. Me oleme Jeesuse vendade ja õdede, ühe ja sama Isa poegade ja tütarde kogukond. Teie poolt mulle saadetud kirjades kirjutasite – need on ilusad, tänan teid – , et: „Mind hirmutab teadmine, et on olemas inimesi, kes mind ei aktsepteeri ning ega usu, et minu jaoks on olemas oma koht... Ma isegi mõtlen, et kas minu jaoks üldse on koht olemas“. Või: „Ma tunnen, et minu koguduses ei ole ruumi minu vigadele“. Kallid sõbrad, ma tahan teile, kes te olete allergilised ebaaususe ja tühjade sõnade vastu, teha selgeks, et: kirikus on ruumi kõigile ja kui seda ei ole, siis, palun, me peame tegema ruumi ka neile, kes teevad vigu, kes kukuvad või vaevlevad, sest Kirik on ja peab üha enam olema see kodu, kus kõlab Jumala kutse kaja, mis on mõeldud meist igaühele nimeliselt. Issand mitte ei osuta sõrmega, vaid sirutab avasüli oma käed, sest Jeesus näitas nõnda meile ristil. Ta mitte ei sulge ust, vaid kutsub meid sisse; ta ei hoia meid eemal, vaid võtab meid vastu.
Nendel päevadel andkem edasi tema armastuse sõnum, mis vabastab me südamed ning toob rõõmu, mis ei ealeski ei kao. Kuidas me saame seda teha? Kutsudes teisi nimepidi. Küsige nende inimeste nimesid, keda kohtate, ja siis rääkige üksteisega armastuses, lisades kartmatult: „Jumal armastab sind, Jumal kutsub sind“. Tuletage üksteisele meelde, et te olete tõeliselt väärtuslikud. Ärge kartke ka üksteisele öelda: „Vend, õde, hea, et sa olemas oled“. Kas te usute seda? Kas te olete koos minuga? Täna õhtul olete ka teie esitanud mulle küsimusi, palju küsimusi. Küsimusi on õige esitada, tihtipeale on see õigupoolest parem kui vastuste andmine, sest kes küsib, see jääb „rahutuks“ ja rahutus on parim ravim igapäevase rutiini vastu, sellele lameda normaalsuse vastu, mis tuimestab hinge. Nõnda tahan ma teid kutsuda üles, tegema nende päevade jooksul veel üht: küsimused, mis teil endas on, olulised küsimused, mis puudutavad teie unistusi, kiindumusi, suurimaid soove, lootusi ning elu mõtet: ärge hoidke neid pelgalt enese teada, vaid viige need Jeesuse ette ja samal ajal hüüdke Teda nimepidi, Jeesuse nime pidi nagu teeb Tema seda teiega.
Pöörduge oma küsimustega Tema poole, usaldades Talle oma saladusi, lähedasi, oma rõõme ja muresid ning ka rahvaste ja maailma probleeme. Siis avastate midagi uut ja üllatavat: kui te palute Issandat, kui te avate Talle iga päev oma südamed, kui te tõesti palvetate, siis teie siseelu muutub. See palvedialoog Jumalaga tabab teid ootamatult: te esitate küsimusi ja Ta ei anna teile lihtsaid vastuseid, sest Ta ei ole mitte otsingumootor, vaid tõeline sõber. Samas esitab ka Tema teile palveid: te palute Temalt seda, mida vajate, ja hakkate kuulma teisi küsimusi – Jumala küsimusi endas. Need küsimused puudutavad meie hingi, nad ärgitavad meid head tegema, tõmbavad meid suurema armastuse poole ning avardavad me südameid. Sel viisil astub Jumal meiega dialoogi ja paneb meid kasvama selles, mis on tegelikult oluline: elu andmises. Just see toimus kuuldud Evangeeliumis: jüngrid, kes ei olnud veel kaua aega Jeesusega koos olnud, ootasid vastuseid. Ja mida tegi Issand?
Ta üllatas neid, saates nad missioonile. Ta läkitas nad ilma korraliku ettevalmistuseta, ilma tagatiseta, „ilma rahakotita, ilma kotita, ilma sandaalideta“; Ta usaldas neid sedavõrd palju, et saatis nad „nagu lambad huntide keskele“ (Lk 10:3,4). Ja nüüd paneb Jeesus sama usalduse sinusse. Need jüngrid naasid oma missioonireisilt täis rõõmu. Samamoodi, kallid sõbrad, on olemas õnn, mille on Jeesus teile, teist igaühele ette valmistanud: see ei johtu mitte asjade kogumisest, vaid oma elu andmisest. Issand ütleb ka teile kõigile: „Minge, sest maailm vajab seda, mida teie ja ainult teie saate talle anda“. Te võite esitada vastuväiteid: „Aga mida ma saan teistele anda?“ Ainult ühe asja, ühe imelise uudise, sama uudise, mille Ta andis edasi oma jüngritele: „Jumal on lähedal“ (vt Lk 10:9). See on elu kallis pärl. Igaüks peab teadma, et Jumal on lähedal ja et kõik, mida Ta vajab, on tilluke vastus meie poolt, et täita me elu selle imega.
Sageli ütleme, et ma ei suuda ja ma kardan ning usaldamine on võimatu. Kõik me oleme inimesed, meil kõigil on omad hirmud, ent sel pole mõtet. Oluline on see, mida me oma hirmudega peale hakkame. Jumal kutsub meid just meie hirmude, suletuse ja üksinduse keskel ning Ta ei kutsu neid, kes tunnevad end võimekana, vaid neid, keda Ta kutsub, teeb Ta ise edukaks. Issand tegi imet Aabrahamiga, kes oli eakas ja tundis, et on jõudnud oma lõpuni; Moosesega, kes pelgas rääkida, sest ta kõhkles; Peetrusega, kes oli impulsiivne ja tegi sageli vigu; Paulusega, kes oli süüdi suures väärkäitumises – ükski neist ei olnud täiuslik, kuid ometi olid nad kõik Issandaga ühendatud. Nad olid alati Temaga koos. See ongi tegelikult kõige saladus – olla ühenduses Issandaga.
Oma kirjades mulle kirjutasite: „Ma tunnistan, et pean üha suuremat võitlust, et keskenduda hästi taevastele asjadele“. Tõsi, see ei ole lihtne, kuid me olemegi siin selleks, et õppida keskenduma, „võrgustuma“ ja ühenduma Jumala kutsega. Ja see toimib, sest Maarja, meie Ema, kes võtab me kätest kinni, on meile järgnevatel päevadel teejuhiks. Ta on suurim inimene ajaloos, mitte sellepärast, et tal olid avaramad teadmised või imepärased võimed, vaid seepärast, et ta ei eemaldunud kunagi Jumalast. Tema süda ei olnud ei häiritud ega rikutud, vaid avatud Issandale ning pidevas ühenduses Jumalaga. Tal oli julgust käia Jumala sõna radu pidi ning sel viisil tõi ta maailmale lootust ja rõõmu. Ta õpetab meile, kuidas elus rännata, ent sellest räägime pikemalt laupäeva õhtul. Seniks tuletame aga meelde meie tänase mõtte – Issand on kutsunud meid kõiki, kõik me oleme kutsutud, sest meid on armastatud. Nii et tehkem kahte asja: esiteks kutsugem üksteist nimepidi ja tuletagem üksteisele alati meelde, kui ilus on olla armastatud ja hinnatud; teiseks, esitagem küsimusi Jeesusele, kes ootab, et räägiksime temaga neil päevil sageli. Olgem Jeesusega ja Tema armastusega ühenduses, sest nõnda meie rõõm ainult kasvab.
Soovin teile kõigile väga rõõmsat Ülemaailmset Noortepäeva!
Originaaltekst: hispaania keel; tõlge: inglise keelest (Rooma-Katoliku Kirik Eestis).
03.08.2023, Lissabon.