Eesti Katoliku Kirik saatis 9. mail oma kommentaarid justiitsministeeriumile seoses perekonnaseaduse muudatuste ja muude seaduste muutmise eelnõuga. Otseselt keegi meie arvamust ei palunud, aga vastavalt sotsiaalministri sõnadele on iga Eesti kodanik vaba ise saatma oma märkused sellel teemal. Aega anti 3 tööpäeva. Paraku, need kommentaarid, nagu kõik teised kommentaarid, mida ministeerium on saanud, ei ole üldse käivitanud mingit arutelu või sisulist vastamist. Küsimusi on, aga vastuseid ei ole.
Me ei ole saatnud neid kommentaare katoliku kiriku abieluõpetuse kaitsmiseks, sest abieluõpetus toetub Pühakirjale, Kiriku pärimusele ning sajandite pikkusele kogemusele. See õpetus puudutab kõiki rahvaid ja kultuure ning on muutumatu algusest peale. Abieluõpetus katoliku usu järgi ei ole muutunud ka pärast seda, kui muudatusi abielu mõiste kohta on vastu võetud erinevates riikides. Ta ei ole ka muutunud, kui on vastu võetud seadusi, mis lähevad inimese, inimelu või abieluväärikuse vastu. Kiriku abieluõpetus seega on muutumatu.
Me saatsime oma kommentaarid ministeeriumile, sest katoliku kirik tunneb suurt muret meie ühiskonna pärast. Ei ole võimalik, nagu jaanalind, panna oma pea liiva alla mõeldes, et kui ma ei näe probleemi, siis see tähendaks justnagu probleemi poleks. See oleks naiivne. Antud juhul me räägime olulistest muudatustest inimeste elus. Kui 10 või 20 aastat tagasi mõned riigid seadustasid samasooliste abielu, oli peamine argument teiste arvamuste tõrjumiseks, et meil ei ole kogemust, järelikult meil ei ole negatiivset kogemust, järelikult jookseme edasi. Nii enam ei saa öelda. Me ei saa jääda passiivseks selle küsimuse ees.
Me näeme, et igas riigis, kus toimuvad sellised muudatused, toimuvad ka muudatused, mis puudutavad põlvnemist ja lapsi. Muidugi on lapsendamine üks neist, aga teemaks on ka kunstlik viljastamine ilma isata ning selle kõrvale kasvav surve asendusemaduse seadustamiseks. Ainukene takistus, mida nähakse on see, et asendusemadusel on tugev risk muutuda kommertslikuks. Sisulist takistust reaalselt ei ole. Ei saa eitata, Euroopa kogemuse põhjal, et nn. abieluvõrdsus ei ole ainult juriidilise mõiste tehniline laienemine, vaid on loogiliselt ühendatud teiste muudatustega, mis puudutavad lapsi, põlvnemist, inimelu jne.
Isegi need, kes on ajalooliselt olnud selle seaduse toetajate hulgas, nagu näiteks Prantsuse ajaleht Le Monde, tähistades 10 aastat “sooneutraalset” abielu Prantsusmaal, kinnitavad, et tegemist on väga suure muudatusega. Le Monde kirjutab 17. mail, et homoseksuaalne abielu rõhutab abielu institutsiooni sügavat muutust, mis ei toetu enam põlvnemisele ja isadusele, vaid nn. paariduole. Järelikult, sooneutraalne abielu ei ole ainult tehniline muudatus, mis võimaldab anda abielu staatuse liitudele, millel varem sellist võimalust ei olnud. Tegemist on tõesti abielu mõiste radikaalse muutmisega, mida see uus seadus rõhutab. Me kasutame edasi sõna “abielu”, aga see, mida me selle sõnaga nüüd tähistama hakkame, on täiesti erinev. Ja me võime tõesti küsida, kas sel juhul on veel mõtet edasi kasutada sõna “abielu” ?
Me ei saa alahinnata kavandatud muudatuste sügavust. Seetõttu tundub loogiline panna kogu Eesti rahvas selle uue maailma ette, mida praegu ehitatakse ja koos arutada, kas see on tõesti see maailm, mida me tahame.
Mitte kunagi me ei tohi sellega unustada, et kristlase jaoks on abielu ja pere eelkõige pühaduse ja rõõmu tee ning ei piirdu riigipoolse tunnustamisega seotud küsimustega. Vahel meilt küsitakse: miks te ei taha, et kõik oleksid õnnelikud? Abielu kui armastuse osadus mehe ja naise vahel on meile antud kui tee õnne poole. Mitte et riigipoolne tunnustamine teeb inimese õnnelikuks, vaid see kuidas inimene elab oma abielu igapäeva elus.
Kiriku seisukoht ei ole kunagi kellegi vastu suunatud. Kirik armastab, respekteerib ja ootab kõiki kui oma lapsi, aga Kirik seisab inimelu ja abielu kõige sügavama tähenduse eest, mida ükski otsus või eelnõu ei saa muuta.
Ning ma palun palvetada väga palju selle eest, et abielu ja pere säiliksid meie praeguses ühiskonnas sellistena nagu Jumal on neid loonud ja meile kinkinud.