5.-12. veebruarini 2023 toimus Prahas Euroopa sinodi kontinentaalse assamblee kohtumine. Eestis osalesid Prahas piiskop Philippe Jourdan ja Marge-Marie Paas; interneti teel vaatlejatena Helle-Helena Puusepp ja Ingmar Kurg.
Toome siinjuures ära Euroopa sinodi kontintentaalse assamblee lõppmärkused.
Me oleme kogenud neli päeva kuulamist ja dialoogi, mis põhineb kontinentaalse etapi töödokumendi poolt esile kutsutud vastukajadel nendes kirikutes, kust me tuleme. Euroopa kontinentaalse assambleena mõistame, et meil on olnud sügavalt vaimne kogemus sinodaalse meetodi kaudu.
Me täname Vaimu, kes juhtis meid selle kingituse eest, mille me saime, ja soovime seda siinkohal jagada. Me süvendasime teadmisi, mida meie kontinendi kiriklikud kogukonnad on sinodiprotsessi käigus omandanud, ning samuti pingeid ja küsimusi, millega Euroopa kirikud silmitsi seisavad1. Ennekõike tundsime taas kord meie lähiajalugu iseloomustavate haavade valu, alustades neist, mida kirik on tekitanud kuritarvituste kaudu, mida on toime pannud inimesed, kes täitsid kiriklikku teenistust või ametit. Me oleme mitu korda maininud Ukrainas toimuva agressioonisõja halastamatut vägivalda, mis tuleb lõpetada. Me palvetasime korduvalt Türgit ja Süüriat laastanud maavärina ohvrite eest.
Meie töö on olnud rikkalik ja põnev, kuigi see ei ole olnud ilma probleemide ja raskusteta. See on võimaldanud meil vaadata Euroopa kiriku silmadesse koos kõigi nende kahe suure ladina ja idapoolse traditsiooni aaretega, millest see koosneb. Sinodi assamblee käigus kasvanud teadlikkusega tunneme täna, et võime kinnitada, et meie kirik on ilus, näidates mitmekesisust, mis on ka meie rikkus. Me tunneme, et armastame teda veelgi sügavamalt, hoolimata tema tekitatud haavadest, mille eest ta peab paluma andestust, et saaksime edasi liikuda lepituse, mälu tervendamise ja haavatud inimeste vastuvõtmise suunas. Oleme veendunud, et need tunded täidavad ka kõigi nende inimeste südamed, kes on alates 2021. aasta septembrist 2021 osalenud sinodi 2021-2024 teekonnal.
Kogu assamblee päevade jooksul kogesime vaimset kogemust, et on võimalik kohtuda, üksteist kuulata ja pidada dialoogi, lähtudes meie erinevustest ja ületades palju takistusi, müüre ja tõkkeid, mida meie ajalugu meile teele seab. Me peame armastama oma kirikus valitsevat mitmekesisust ja toetama üksteist vastastikuses austuses, mida tugevdab meie usk Issandasse ja tema Vaimu vägi.
Seepärast soovime jätkata sinodaalses stiilis kooskäimist: see on rohkem kui metoodika, me peame seda meie kiriku eluviisiks, kogukondlikuks eristamiseks ja aja märkide eristamiseks. Konkreetselt tahame, et see kontinentaalne assamblee ei jääks isoleeritud kogemuseks, vaid et sellest saaks perioodiline kohtumine, mis põhineb sinodaalse meetodi üldisel vastuvõtmisel, mis läbib kõiki meie struktuure ja menetlusi kõikidel tasanditel. Sellises stiilis on võimalik käsitleda teemasid, mille osas meie jõupingutused peavad küpsema ja intensiivistuma: haavatute saatmine, noorte ja naiste osalus kirikus, marginaliseerunud inimestelt õppimine jne.
Sinodaalne stiil võimaldab meil käsitleda pingeid ka misjoniperspektiivist, ilma et meid halvaks hirm, kuid ammutades sellest energiat, et jätkata oma teed. Meie töös on esile kerkinud eelkõige kaks. Esimene julgustab ühtsust mitmekesisuses, vältides ühetaolisuse kiusatust. Teine seob valmisolekut tervitada Isa tingimusteta armastuse tunnistajana oma laste vastu julgusega kuulutada evangeeliumi tõde tervikuna: Jumal on see, kes lubab: "Heldus ja tõde saavad teineteisega kokku" (Ps 85:11).
Me teame, et kõik see on võimalik, sest me oleme seda kogenud selle assamblee ajal, kuid veelgi enam, sest nende kirikute elu, kust me tuleme, annab sellest tunnistust. Peame siinkohal silmas eelkõige oikumeenilist dialoogi, mis on meie töös tugevalt kajastatud, ja ka religioonidevahelist dialoogi. Kuid eelkõige usume, et see on võimalik, sest tegemist on Jumala armuga: üha enam sinodaalse kiriku ehitamine on viis, kuidas konkreetselt rakendada kõigi kiriku liikmete väärikuse võrdsust, mis on rajatud ristimises. See kujundab meid kui Jumala lapsi ja Kristuse ihu liikmeid, kes me oleme kaasvastutuses ainulaadse evangeliseerimismissiooni eest, mille Issand on usaldanud oma kirikule.
Oleme kindlad, et 2021-2024 toimuva sinodi jätkamine saab meid toetada ja saata, eelkõige käsitledes sinodaalse assamblee tasandil mõningaid prioriteete:
- süvendada sinodaalsuse praktikat, teoloogiat ja hermeneutikat. Me peame taasavastama midagi, mis on iidne, kuulub kiriku olemusse ja on alati uus. See on meie ülesanne. Me astume esimesed sammud teel, mis avaneb nii, kuidas me seda mööda läheme;
- käsitleda küsimust kõikidest vaimulikest kirikutest koosnevast kirikust, mis on karismade ja ametite (ordineeritud ja mitteordinatsiooniliste) ning nendevaheliste suhete käsitlemise horisondiks;
- uurida sinodaalse autoriteedi teostamise vorme, st kogukonna saatmise ja ühtsuse tagamise teenistust;
- täpsustada kriteeriumid, mille alusel otsustatakse sinodaalne protsess ja millised otsused kuuluvad millisele tasandile, alates kohalikust tasandist kuni universaalse tasandini.
- võtta vastu konkreetseid ja julgeid otsuseid naiste rolli kohta kirikus ja nende suurema kaasamise kohta kõikidel tasanditel, ka otsustusprotsessides;
- kaaluda pingeid liturgia ümber, et sinodaalselt uuesti mõista Euharistiat kui osaduse allikat;
- soodustada kogu Jumala rahva kujunemist sinodaalseks, pöörates erilist tähelepanu aja märkide äratundmisele, pidades silmas ühise missiooni teostamist;
- uuendada elavat missioonitunnet, ületada lõhe usu ja kultuuri vahel, et tuua evangeelium tagasi inimeste tunnetesse, leida keel, mis suudab sõnastada traditsiooni ja traditsiooni värskust, kuid ennekõike kõndida koos inimestega, mitte rääkida neist või neile. Vaim palub meil kuulda vaeste ja maa hüüdu Euroopas, eriti aga sõjaohvrite meeleheitlikku hüüdu, kes nõuavad õiglast rahu.
Kiriku armastamine, selle mitmekesisuse rikkus, ei ole sentimentaalsus selle enese pärast. Kirik on ilus, sest Issand tahab, et ta oleks selline, pidades silmas ülesannet, mille ta on talle usaldanud: kuulutada evangeeliumi ja kutsuda kõiki naisi ja mehi osalema osaduse, osalemise ja missiooni dünaamikasse, mis on tema olemasolu mõte ja mida elavdab Vaimu igikestev elujõud. Meie Euroopa kiriku ülesehitamine tähendab seega meie pühendumuse uuendamist selle missiooni teostamiseks, isegi meie kontinendil, kultuuris, mida iseloomustavad paljud erinevused, mida me tunneme.
Usaldame oma sinodaalse teekonna jätkumise Euroopa patroonide ja märtrite hoolde!
Adsumus Sancte Spiritus!
1 Selle töö tulemusena valmib üksikasjalikum dokument, mis saadetakse sinodi peasekretariaadile, et aidata kaasa sinodi protsessi järgmistele sammudele ja peamiselt oktoobris toimuva sinodi assamblee instrumentum laboris'e koostamisele. Koos rohke teabega meie töö kohta ja kõigi assamblee istungite videosalvestustega on see dokument kättesaadav Praha kontinentaalse assamblee veebilehel https://prague.synod2023.org ja nende piiskoplike konverentside veebilehtedel, kes soovivad seda erinevates riigikeeltes avalikustada.