Armsad vennad ja õed!
Advendiaeg on Kristuse ootamise aeg. Varsti tähistame Jeesuse sündimist Petlemmas ja samas me ootame Tema taastulemist ajastute lõpul. Kuid me võime ka mõelda nii, et tegelikult advendiajal Kristus ootab meid!
Advendiaeg on pöördumise aeg. See on samuti meeleparanduse aeg. Me oleme kindlad, oodates Jeesuse sündimist, et Jeesus tuleb meie juurde, aga kas meie läheme Tema juurde. Sellele sooviksin veidi peatuda oma advendiaja mõtiskluses.
Advent on alati olnud seotud rahuga. Keskajal isegi inimesed vältisid sõtta minekut advendiajal. Rahu on Püha Vaimu vili ning on ka Kristuse kuningriigi märk. Täna me kõik palvetame rahu eest Ukrainas, aga tegelikult maailma rahu algab meist endist, meie kodudes ja inimeste südametes. Kas me oleme juba valmistunud pihiks, mis on meie esimene rahuallikas ja mis on eriti oluline advendiajal? Kas me oleme rahutegijad enda ümber, kelle kohta Jeesuse ütles, et neid hüütakse Jumala lasteks (Mt 5:9)? Kas me püüame elada sellisel viisil, et meie kodu oleks nagu Jeesuse kodu Petlemmas või Naatsaretis?
Praegune aeg on seotud meeleparandusega nagu seda on ka paastuaeg ning just seetõttu palju inimesi paastuvad, loobuvad liha söömisest või toovad väikeseid ohverdusi Jumala ette. On paradoksaalne, et meie, koos kogu ühiskonnaga, mõtleme sel ajal pigem ostude, kingituste ja tarbimise peale. Ei tohi unustada, et me võime muidugi väljendada lähedastele oma armastust ja sõprust materiaalsete asjade kaudu nagu tähetargad, kes tõid kulda, viirukit ja mürri kingiks Jeesusele ning nende eeskujul on tekkinud jõulukinkide ilus komme, aga me ei tohi siinjuures unustada, et Jeesus sündis täielikus vaesuses ja üksinduses. Kuidas me toome Issanda ette väikesed loobumised söökidest, jookidest, mugavusest ja kapriisidest näiteks perekonna, firma või teiste asutuste jõulupidudel või aastalõpu peol, kus sõna mõõdukus on üsna tundmatu või täiesti unustatud? Aga pidagem meeles, et meie parimad loobumised on just need mis muudavad meie lähedaste elu kergemaks ja rõõmsamaks, sest rõõm, nagu seda on ka rahu, on samuti Püha Vaimu vili ning Kristuse kuningriigi märk. Kas me oskame loobuda oma egoismist, mis paneb meid kõik asju vaatama ainult oma perspektiivist? Taldrikud võib olla ei lenda meie kodudes, aga sõnad võivad lennata, mis häirivad või haavavad ligimest. Paavst Franciscuse sõnadega, ärgu päev lõppegu enne kui oleme omavahel ära leppinud, sest muidu, kui järgmisel päeval ärkame, oleks ikka veel raske koorem südames. Need paavsti sõnad ei ole mõeldud ainult abielupaaridele, vaid kõikide suhete puhul: sõpradega, kolleegidega, meeskonnakaaslastega, jne. Kas see advendiaeg ei oleks õige aeg loobuda oma uhkusest ja kõrkusest ning andeks paluda nendelt, kellelt me võiksime andeks paluda või andestada neile, kes seda meilt paluvad?
Ja lõpetuseks Piibel ütleb meile - hilarem datorem diligit dominus (Jumal armastab rõõmsat andjat (2Kr 9:7)). Praeguse kriisi ja sõja ajal elu võib olla eriti karm paljude jaoks: eriti eakate, vaeste või haprate inimeste vastu. Kuid kes aitab rõõmuga, siis Jumal armastab teda eriti. Kas igaüks meist on selline „rõõmus andja“ ? Kui oskame anda oma aega, oma raha, oma armastust nendele, kes seda vajavad, olgem kindlad, et Jumala armastab ja õnnistab meid alati.
Ma soovin teile kõikidele ilusat advendiaeg ja rõõmsaid jõulupühi. Andku meile eelolev aasta Jumala abiga seda rahu, mida maailma nii väga vajab, õiglast ja püsivat rahu. Ning koos sellega tunneksime rõõmu olla enam Jumala lastena kui varem. Palume seda Jumala sulase peapiiskop Eduard Profittlich SJ eestkoste läbi, kelle õndsakskuulutamine nagu te teate ei ole enam väga kaugel. Peapiiskopi põlev armastus Kristuse vastu viis teda kõige suurema armastuse juurde: anda oma elu oma sõprade eest ja Eesti katoliku kiriku eest. Olgem talle selle eest igavesti tänulikud ja õppigem temast.
Piiskop Philippe Jourdan
Tallinnas, 6. detsembril 2022 a.
Püha Nikolause kirikupüha