Seistes teie ees teie uue kogudusepreestrina, tunnen ma ühelt poolt rõõmu ja teiselt poolt kartust. Rõõmu, sest usk on seotud rõõmuga ja tavaliselt rõõmustame me uue etapi alguses. Ma kardan, sest minu ees on suur vastutus kanda hoolt Jumala rahva eest, mille Kristus piiskopi otsuse kaudu mulle usaldab. Kuigi olen meie koguduses teeninud kolm aastat, muutub see teenistus tänasest vastutusrikkamaks. Ma tänan piiskop Philippi tema usalduse eest minu vastu, et ta otsustas minu noorest east hoolimata usaldada mulle sellise tähtsa missiooni. Ma tänan teda tema pideva lahkuse ja toetuse eest.
Olen saanud viimasel ajal paljudelt teie hulgast toetavaid sõnu ja kinnitust, et te palvetate minu eest. On väga oluline, et kogudus palvetaks oma kogudusepreestri eest. Kogudusepreester on nii vaga ja hea, kuivõrd koguduseliikmed tema eest palvetavad. Mina luban ka palvetada ja missat pühitseda teie intentsiooni eest.
Kogudusepreester ei ole ettevõtte juht, vaid karjane, kes viib inimesi Kristuse juurde. Selline karjane tahaksingi ma teie jaoks olla. Me kõnnime koos usuteel. Me peaksime üksteist sellel kaunil teel toetama. Täna tulevad mulle meelde paavst Benedictus XVI sõnad, mis ta ütles Varssavis poola preestritele: „Usklikud ootavad preestritelt vaid üht: et nad oleksid inimese ja Jumal kohtumise spetsialistid. Nad ei oota, et preester oleks majanduse, ehituse või poliitika asjatundja. Temalt oodatakse, et ta oleks vaimse elu ekspert“. Teie kogudusepreestrina tahaksin olla eelkõige ekspert teie kohtumises Jumalaga. Ma palun Püha Vaimu, et ta mind selles juhiks.
Usaldan oma missiooni Püha Joosepi eestkostele, kellele see aasta on eriliselt pühendatud, ja püha paavst Johannes Paulus II, minu kaasmaalasele, kes külastas meie katedraali 1993.a, ning Jumala sulasele peapiiskop Eduard Profittlichile, kes teenis selles katedraalis ja alustas siin oma teekonda märtrisurmani. Eelkõige usaldan oma teenistuse Jumalaemale, keda austatakse meie katedraalis Częstochowa Musta Madonna ikoonil, kes on minu jaoks nii kallis.
Pandeemia ja praeguste piirangute tõttu ei saa me kõik täna pidulikult tähistada. Ma loodan, et see on võimalik lähitulevikus.
Lõpetuseks palun veelkord, et te minu eest palvetaksite.