„Vaata, me läheme üles Jeruusalemma“ (Mt 20:18)
Paastuaeg: aeg uuendada usku, lootust ja armastust.
Armsad vennad ja õed,
Jeesus avaldas oma jüngritele oma missiooni sügavaima tähenduse, kui ta rääkis oma kannatusest, surmast ja ülestõusmisest, täites Isa tahet. Seejärel kutsus ta jüngreid üles osalema selle maailma päästmise missioonis.
Meenutagem paastuaja rännakul Ülestõusmispühadeni teda, kes „alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani“ (Fl 2:8). Sellel pöördumisajal uuendagem usku, lootust, mis on meile „elavaks veeks“ ja võtkem üheskoos, vendade ja õdedena Kristuses, suure avatud südamega vastu Jumal. Paasaööl me uuendame ristimistõotusi ja kogeme taassündi uue inimesena Püha Vaimu töö tulemusel. Seda paastuaja teekonda, nagu kogu kristliku elu palverännakut, valgustab praegugi ülestõusmise valgus, mis inspireerib Kristuse järgijate mõtteid, hoiakuid ja otsuseid.
Paastumine, palvetamine ja almuste jagamine, nagu õpetas Jeesus (vt. Mt 6:1-18) võimaldab ja väljendab meie pöördumist.
Vaesuse ja enesesalgamise (paastumise), hoolimise ja armastava hoolitsuse (almuse andmine) ja lapseliku dialoogi (palve) tee võimaldab meil elada siiras usus, elavas lootuses ja tõhusas heategevuses.
1. Usk kutsub meid aktsepteerima Tõde ja andma tunnistust Jumalast kõigile vendadele ja õdedele.
Paastuajal, Kristuses ilmutatud tõe aktsepteerimine ja selle järgi elamine tähendab kõigepealt oma südame avamist Jumala sõnale, mida Kirik põlvest põlve edasi annab. See tõde ei ole abstraktne mõiste, mis on reserveeritud valitud vähestele intelligentsetele inimestele. See on sõnum, mida me kõik saame vastu võtta ja mõista tänu südame suurusele, mis on avatud Jumala lastele, kes armastab meid juba enne, kui oleme sellest armastusest teadlikud. Kristus ise on Tõde. Kuid kui vaadata meie inimkonda, kõigi sellele omaste piirangutega, on Tema ennast teinud meile teeks – kõigile avatuks – mis juhatab meid elu täiuse juurde.
Paastumine, mida kogetakse enesesalgamise vormina, Jumala sarnaselt looduna, aitab seda südamelähedasemalt ette võtta ja mõista kui Jumala kingitust. Need, kes paastuvad, võtavad omaks vaesuse kogemuse ja samas jagavad seda vastuvõetud armastuse aaret ka teistele. Sel moel paastumine aitab meil enam armastada Jumalat ja ligimest, kuivõrd armastus, nagu Aquino Püha Thomas õpetab, on alati andmine väljapoole, mis koondab meie tähelepanu alati teistele inimestele ja peab teisi üheks meie endiga (vrd Fratelli Tutti, 93).
Paastuaeg on uskumise aeg - tervitada Jumalat oma elus ja lubades „teha Tema eluase“ meie juures (Jh 14:23).
Paastumine tähendab vabanemist kõigest, mis meid alla surub - näiteks tarbimisest või liigsest teabest, olgu see tõene või vale, et avada oma südame uksed sellele, kes tuleb meie juurde, kes on kõiges vaene, kuid siiski „täis armu ja tõde“ (Jh 1:14): Jumala Pojale, meie Päästjale.
2. Lootus kui „elav vesi“ võimaldab meie teekonda jätkata.
Samaaria naine, kellelt Jeesus palub kaevu ääres juua, ei mõista, mida Jeesus mõtleb, kui ütleb, et saab pakkuda talle „elavat vett“ (Jh 4:10). Loomulikult naine arvab, et Jeesusb peab silmas materiaalset vett, aga Jeesus räägib siin Pühast Vaimust, mida tema jagab paasamüsteeriumi kaudu ohtralt, andes kõigile meile lootust, mis ei ole petlik. Jeesus on juba varem sellest lootusest rääkinud, kui ta kuulutab ette oma kannatust ja surma ning et ta „saab üles äratatud kolmandal päeval“ (Mt 20:19). Jeesus räägib tulevikust, mis on avatud Isa halastusele. Lootus on alati koos Temaga ja Jeesuse kaudu mõistame, et ajalugu ei lõppe meie vigades, vägivallas ja ebaõigluses ega patus, mis lõi risti Armastuse. See tähendab Isa andestab Tema avatud südame läbi meile igavesti.
Nendel rasketel aegadel, kui kõik tundub habras ja ebakindel, võib lootusest rääkimine osutuda keeruliseks. Ometi on paastuaeg just lootuse aeg, mil pöördume tagasi Jumala poole, kes kannatab jätkuvalt oma loodu pärast, mida me oleme sageli väärkohelnud (vt. Laudato Si’, 32-33; 43-44). Püha Paulus julgustab meid lepitamisele: „Andke endid lepitada Jumalaga!“ (2 Kr 5:20).
Saades andeksandmise sakramenti, mis asub meie pöördumise keskmes, võime omakorda levitada andestust teistele. Olles ise andestust saanud, võime seda pakkuda oma valmisolekuga astuda teistega tähelepanelikku dialoogi ja pakkuda lohutust neile, kes kogevad kurbust ja valu. Jumala andestus, mida pakutakse ka meie sõnade ja tegude kaudu, võimaldab meil kogeda vennalikke Ülestõusmispühi.
Paastuajal on arvestatavad sõnad, mis „toetavad, tugevdavad, lohutavad ja julgustavad, mitte sõnad, mis alandavad, kurvastavad, tekitavad viha või halvustavad“ (Fratelli Tutti, 223). Selleks, et anda teistele lootust, piisab mõnikord lihtsalt heatahtlikkusest, olla „valmis kõik muu kõrvale panema, et huvi üles näidata, anda kingitus oma naeratusega, öelda julgustav sõna, kuulata jne. keset üldist ükskõiksust (Fratelli Tutti, 224).
Rekollektsiooni ja vaikuses palvetamise kaudu antakse meile lootust inspiratsiooni ja seesmise valgusena, valgustades meie väljakutseid ja valikuid, millega me seisame silmitsi oma maisel missioonil. Seega on vaja palvetada (vt. Mt 6:6) ja, varjatult, kohtuda Isa õrna armastusega.
Et kogeda paastuaega lootuses tähendab kasvamist mõistmises, et Jeesuses Kristuses oleme tunnistajaks uutele aegadele, kus Jumal „teeb kõik uueks“ (vrd Ilm 21:1–6). See tähendab toetuda Kristuse lootusele, kes andis oma elu ristil ja kelle Jumal äratas kolmandal päeval üles surnuist, ning „olla alati valmis kostma igaühele, kes teilt pärib aru lootuse kohta, mis teis on“ (1 Pt 3:15).
3. Armastuses, järgnedes Kristusele, arvestada ja kaasa tunda kõigile, on usu ja lootuse suurim väljendus.
Armastus rõõmustab, kui näeb teisi kasvamas. Seetõttu kannatab armastus jällegi siis, kui teised on ahastuses, üksildased, haiged, kodutud, põlatud või hädas. Armastus on südame hüpe; see toob meid endast välja ning loob jagamise ja osaduse sideme teistega.
„Sotsiaalne armastus“ võimaldab liikuda edasi armastuse tsivilisatsiooni suunas, kuhu me kõik võime end kutsutuna tunda. Sellise impulsiga armastus on võimeline üles ehitama uut maailma. Ja see ei ole mitte ainult tunnetel põhinev, vaid pakub mitmekülgset avastust igaühele meist“ (Fratelli Tutti, 183).
Armastus on and, mis annab tähenduse meie elule. See paneb meid märkama abivajajaid perekonna liikmetena, sõpradena, vendade ja õdedena. Väike toetus, mis on antud armastusega, ei lõppe iial ja saab elu ning õnne allikaks. Nii oli Sareptasse lese jahuvaka ja õlikruusiga, kes pakkus prohvet Eelijale pisikese koogi (vrd 1Kn 17:7-16); see oli ka siis kui Jeesus vaatas üles taevasse, õnnistas ja murdis leivad ning andis jüngrite kätte, et nad viiksid need rahvale (vrd Mk 6: 30–44). Nii on ka meie almuse andmisega, olgu see suur või väike, kuid jagatud rõõmus ja lihtsuses.
Armastusega kogeda paastuaega tähendab hoolida neist, kes kannatavad või tunnevad mahajäetust ja hirmu COVID-19 pandeemia tõttu. Nendel päevadel valitseb ebakindlus tuleviku ees. Hoidkem meeles Issanda sõna tema sulasele „Ära karda, sest ma olen sind lunastanud“ (Js 43:1). Head tehes öelgem rahustavaid sõnu ja aidakem teistel mõista, et Jumal armastab neid kõiki oma poegade ja tütardena.
„Ainult armastuse poolt muundatud suhtumine võimaldab tunnistada teiste väärikust ja sellest tulenevalt vaeseid tunnustada ning väärtustada nende väärikuses, austada nende identiteeti ja kultuuri ning seeläbi tõeliselt ühiskonda integreerida“ (Fratelli Tutti, 187).
Armsad vennad ja õed, iga hetk meie elus on aeg uskuda, loota ja armastada. Kutse kogeda paastuaega rännakuna pöördumises, palves ja heade tegude tegemises teistele aitab meid – nii kogukondade kui üksikisikutena - elustada usku, mis tuleb elavalt Kristuselt, Pühast Vaimust inspireeritud lootust ja armastust, mis voolab Isa halastavast südamest.
Toetagu Neitsi Maarja, Päästja Ema, alati ustavalt risti jalamil ja Kiriku südames, meid oma armastusega. Olgu Issanda õnnistus meie kaasteeliseks Ülestõusmise valguse poole.
Franciscus
11. novembril Roomas, Tours’i Martini pühal