Eesti

Vatikan on avaldanud kirja “Samaritanus Bonus“ (Hea samaarlane), mis räägib inimeste hooldamisest elu kriitilistes olukordades ja lõppfaasis. Kirja koostas Usuõpetuse Kongregatsioon ja 25. juunil kiitis selle heaks paavst Franciscus.

Tekst laseb meil Hea samaarlase tähendamissõnaga mõelda kannatavale Kristusele, kes on füüsilise valu, ebakindluse ja isegi hinges oleva tühjuse tunnistaja. Mõeldes Kristusele tunneb inimene tema vastu usaldust ja teab, et Isa armastus ei jätnud Teda maha.

Selles kirjas püütakse tähendamissõna Hea Samaarlane kaudu aidata preestreid (pastoreid) ja usklikke nende muredes ja kahtlustes, kui nad peavad tegelema haigetega nende elu kriitilises ja lõppfaasis meditsiinilisest, vaimsest ja hingehoiu aspektist. Tekstil on kaks eesmärki: meelde tuletada evangeeliumi sõnumit kui kirikliku õpetuse alust, mõeldes haigetega tegelevate inimeste missioonile; ning pakkuda konkreetseid juhiseid patsientidega ette tulevate keeruliste olukordade lahendamiseks, samuti haigetele endale. Väga oluline on aidata patsientidel isiklikult kohtuda Jumala halastuse ja armastusega.

Kirja mõistmiseks võime anda viis võtit:

1. HOOLITSE TEISTE EEST

Elu eest hoolitsemine on esimene kohustus, millest arst juhindub haigetega kohtudes. Seda ei saa taandada vaid tervise taastamisele, sest selle üldinimlik ja moraalne tähendus on laiem ja kehtib ka siis, kui tervenemine on võimatu või ebatõenäoline. Meditsiiniline hooldus ja õendus on tegelevad paratamatult keha füsioloogiliste funktsioonide eest hoolitsemisega, kuid samuti ei tohiks kunagi jätta hooletusse patsendi psühholoogilist ja vaimse heaolu. Meditsiini puhul, mis kasutab paljude teaduste abi, on tähtis ka teraapilise oskuse ehk kunsti mõõde, mis tähendab tihedat suhet patsiendi, tervishoiutöötajate, pereliikmete ja nende erinevate kogukondade liikmete vahel, kuhu patsient kuulub. Teraapia, kliinilised protseduurid ja inimeste eest hoolitsemine on meditsiinis lahutamatult seotud, eriti kriitilistel aegadel ja elu lõppfaasis. Meditsiinitöötajad, kes töötavad intensiivravi osakondades või hooldekodudes, kus on kroonilised haiged, ei tohi unustada, et nad töötavad inimestega. Ravile lisaks on oluline olla haigetega inimlik ja seda väljendada, et iga haige ja töötaja saaks tunda ühes koos olemise rõõmu ja tähtsust.

2. KANNATAV KRISTUS JA LOOTUSE SÕNUM

Igal haigel on vaja, et teda ära kuulatakse, aga tal on vaja ka mõista, et vestluskaaslane teab samuti, mida tähendab tunda end üksi, hüljatuna või hirmununa, kui surm, kehaline valu ja kannatused on võimalikud. Neile lisandub kannatus, mida tuntakse seetõttu, kui ühiskonnas väärtustatakse haiget kui inimest olenevalt tema elukvaliteedist ja ning see paneb teda tundma end koormana teiste jaoks. Sellises olukorras tähendab oma pilgu pööramine Kristuse poole seda, et teatakse, et pöördutakse selle poole, kes ise on kogenud piitsahoopide ja naelte lihasolemise valu, pilkamist, hülgamist ja seda, et teda hülgavad ja reedavad kalleimad sõbrad.

3. SAMAARLANE, KES „NÄEB SÜDAMEGA“: INIMESE ELU ON PÜHA JA PUUTUMATU KINGITUS

Elu kui puutumatu väärtus on loomuliku moraaliseaduse põhitõde ja õiguskorra põhialus. Nii nagu pole võimalik muuta teist isikut enda orjaks, isegi kui ta seda palub, ei tohi inimene ka otseselt otsustada võtta teise elu, isegi kui ta meilt seda nõuab. Seetõttu ei tähenda eutanaasiat nõudva haige soovi täitmatajätmine tema iseotsustamisõiguse eitamist või mitteaustamist, vaid vastupidi – see tähendab mõlema vabaduse väärtuse eitamist, kui see on varjutatud rängast haigusest ja valust, ning mis näiliselt välistab seetõttu elu väärtuse ja eitab võimalust tulevasteks inimsuheteks, olemasolu tähendusest arusaamise võimalikkust või kasvamist teoloogiliselt. Veelgi enam, sel juhul otsustatakse surma hetk Jumala asemel.

4. KULTUURILISED TAKISTUSED, MIS VARJUTAVAD IGA INIMELU PÜHA VÄÄRTUST

Tänapäeval on mõned takistused, mis piiravad meie võimet hinnata iga inimelu sügavat ja sisemist väärtust. Esimene neist on see, et mõistet "väärikas surm" seostatakse vääralt kasutada "elukvaliteediga". Hinnates inimest materialismil põhinevast kasu perspektiivi lähtudes on mõõdupuuks „heaolu“, mida mõistetakse füüsilisest elust rõõmutundmise ja nautimisena, ning unustatakse „elu teine, sügavam, inimsuhetega seotud, vaimne ja religioosne dimensioon“. Sellisest seisukohast nähakse elu elamisväärsena vaid siis, kui sel on – kas inimese enda või kellegi teise hinnangul – piisav kvaliteet, mida mõõdetakse teatavate psüühiliste või füüsiliste funktsioonide olemasolu või puudumisega. Seda samastatakse sageli ka pelgalt vaimse ebamugavuse tundmisega. Sellest seisukohast ei tasu pikendada elu, mille kvaliteet tundub kehv. Nii aga ei tunnistata enam, et inimelul on väärtus iseenesest!

Teine takistus, mis varjutab inimelu pühadusest arusaamist, on „kaastunne“. Kui kannatusi peetakse talumatuks, on patsiendi elu lõpetamine "kaastunde tõttu" õigustatud. Selleks et mitte kannatada, on parem surra: seda nimetatakse kaasatundvaks eutanaasiaks ehk halastussurmaks. Kui keegi nii arvab, siis väljendab tema jaoks kaastundlikkust see, kui aidata patsiendil surra eutanaasia või abistatud enesetapu kaudu. Tegelikult ei seisne inimlik kaastunne teise surmamises, vaid haige lepitamises tema haigusega, tema toetamises raskuste ajal, näidates üles kiindumust, pakkudes talle tähelepanu ja vahendeid kannatuste leevendamiseks. Igasugune käitumine, mis julgustab eutanaasiat tegema või mida võib näida eutanaasia heakskiitmisena, isegi kui see on vaid kaudne – näiteks olles eutanaasia tegemisel ajal juures -, ei ole lubatud. Eutanaasiale õhutamine või selle heakskiitmine ei abista patsiente tegelikult.

Kolmas asjaolu, mis takistab inimsuhetes oma ja teiste elu väärtuse äratundmist, on kasvav individualism, mis tähendab seda, et teisi nähakse enda vabaduse piirajate ja ohuna. Selle suhtumise põhjuseks on uus-pelagianism (Pelagiuse järgi) [1], mille kohaselt äärmuslikult autonoomne isik arvab, et ta päästab end, tunnistamata, et oma olemuse sügavaimal tasandil sõltub ta Jumalast ja teistest inimestest.

5. KIRIKU ÕPETUSED

Usuõpetuse Kongregatsioon tuletab meelde Katoliku Kiriku õpetust elust, tuues välja 12 punkti:

• eutanaasia ja abistatud enesetappude keeld,

• moraalne kohustus vältida teraapias ülemäärast sekkumist,

• põhihooldus: kohustus toita ja varustada veega (joota),

• vajadus arendada palliatiivset ravi,

• pere ja hospiitside keskne roll,

• sünnieelselt ja lapseeas tekkivate haiguste hooldus ja inimeste vaimne abistamine: lapse ning tema pere elukvaliteedi ja heaolu tagamine,

• valuvaigistavad ravimeetodid ja teadvuse pärssimine: sedatsioon (rahustamine, teadvuse pärssimine) osana hooldusest on seaduslik,

• inimese vegetatiivne seisund ja minimaalselt teadvel oleku seisund: patsiendil on õigus söögile ja joogile,

• tervishoiutöötajate ja katoliku tervishoiuasutuste vastuväide südametunnistusest tulenevalt: puudub õigustus enesetapule ja eutanaasiale,

• palliatiivse ravi üks osa on haige toetamine tema viimastel päevadel hingehoiu ja sakramentide jagamise kaudu,

• kirik eristab teistest neid, kes soovivad eutanaasiat või abistavat enesetappu: kui inimene ei kahetse enda tapmist või ei paranda meelt, ei saa ta sakramente,

• haridussüsteemi reform ja tervishoiutöötajate koolitamine, et aidata neil aru saada sellest, et elu peab olema mis tahes teraapia keskmes.

Kristlik tunnistus näitab, kuidas lootus on alati võimalik, isegi kui elus meie ümber valitseb "vette viskamise kultuur" [2]. Meid kõiki kutsutakse üles aitama konkreetselt elu väärtustamisele kaasa, sest - nagu ütles paavst Franciscus (pöördudes Hispaania ja Ladina-Ameerika meditsiiniasutuste juhtide poole, 9. juuni 2016) - inimväärikus ja tervishoius töötavate inimeste ja nende panuse väärtustamine ohus.

Isa Miguel Angel Arata Rosenthal

[1]Pelagius - Pelagius (ca. 350-420) oli Rooma askeet ja teoloog. Teda tuntakse oma ajastu kohta tavatu seisukoha, pärispatu eituse järgi.

[2] vette viskamise kultuur- üksi oma probleemiga silmitsi seismine. Kuid kristlastena on alati meil olemas lootus.