Kõigepealt palju õnne kõigi nende ristimiste ja Kirikusse vastuvõtmiste puhul! See on tõesti nii suur ja sügav rõõm! Näha, kuidas Jumal tegutseb inimeste hinges ja eludes ning muudab neid; näha Kirikut kasvamas – see tõesti täidab südame rohkem kui miski muu! Suur tänu selle töö eest, mida Te koos meie preestrite ja teiste abilistega teete ja olete teinud nende ja kõigi inimeste heaks siin väikeses Eestis. Teie eelkäija on kindlasti enam kui uhke ja rahul sellega, kuidas talle usaldatud karja on hoitud ja kasvatatud.
Ma kirjutan ainult selleks, et lihtsalt jagada nende pühade rõõmu, mis hinges pulbitseb ja natuke üle ääre ajab. Sõnad lihtsalt ei mahu südamesse ära ja on vaja neid suunata veel kellelegi peale Jeesuse.
Iga ülestõusmispüha näib mulle tõesti meie ülestõusmise eelaimdusena ja mida aastad edasi, seda suurem on nii suure reede valu kui ülestõusmispühade rõõm. Ja ma mõtlen, et kui me oleme tunnetanud neil päevil nii sügavalt Kristuse lähedust, siis mil määral on seda pidanud kogema – ja kogevad ka nüüd taevas – pühakud!? Nii kannatuses kui rõõmus. Kristuse valgus on nii magus – nagu mesi ja piim, millest pühakiri kõneleb –, et ma tõepoolest ei jõua ära oodata, millal me saame Tema palet näha; seda, kui Kristus tõesti on meie jaoks kõik kõiges – olla jäädavalt selles Valguses. Muidugi see ärgitab pöördumisele – soovi tõesti elada surnuna patule ja elavana Kristusele. Rohkem veel aga äratab see hinges soovi seda valgust veel rohkem edasi anda. Ja sügavat tänulikkust. Tänulikkust oma ristimise ja kristliku kutsumuse eest. Et ma olen katoliiklane, et mul on selline inimlik ja ka üleloomulik pere. Aga ka selle sügava kristliku kutsumuse eest, mille ma olen saanud, mida ma nii selgelt tunnetan ja milles ma püüan kasvada, isegi kui olen sageli nagu Peetrus, kes Jeesuse poole kõndides näeb rohkem oma suutmatust kui Jumala armu ja vajab Jeesuse abistavat kätt. Kaua aega nägin seda puudusena, aga sel paastuajal on Jumal lasknud mul paremini mõista Tema pedagoogikat ja olen lõpuks ka omast kogemusest õppinud, et nõrk olla ei ole halb, sest Jeesus on seda rohkem minu kõrval ja just nendel inimlike läbikukkumiste hetkedel oleme kõige lähedasemad. Vahel on mul olnud oma nõrkuse ja heitlikkuse pärast häbi, aga õpin Jumala armastust rohkem tundma ja vahel on tunne, et Ta ei lasegi mul tugevamaks saada, et Ta saaks mind rohkem armastada; et Ta saaks olla mulle rohkem Isaks. Ja sellest tänulikkusest kantuna, taas mõistes, et Kristus on minu kõige kallim vara, olen uuendanud endas soovi olla Talle kõik see, mida Ta vajab. See Veroonika, kes pühib ta palet; see naine, kes kuivatas ta jalgu; see apostel; see pidalitõbine; see sõber, see õde, see armsam – see, keda Ta vajab, nii, kuidas Ta seda vajab. Sest ma otsin kogu aeg, kuidas olla Talle ja Tema Kirikule kasulik. Tegelikult tahan olla Talle see, keda Ta tõeliselt vajab. Palun, et Issand annaks mulle armu Teda ära tunda inimestes enda kõrval, kohustustes ja ülesannetes, elusündmustes, et saaksin seda kõike Talle olla.
Neil päevil mõtlen ka palju tagasi Pühale Maale, seda kogemust pole just paljudega jagada. Haua Kiriku, Kolgata mäe ja Ketsemani aia kõrval on mulle enim mällu sööbinud tee Jeruusalemmast Emmause poole. Võib-olla sellepärast, et just Emmauses valgustas Jumal mind eriliselt võtma meile antud kutset eriti tõsiselt. Aga ka sellepärast, et see kujutab nii selgesti meie igapäevaelu reaalsust – ülestõusnud Issand käib meie kõrval, saadab ja õpetab meid, ilma et me Teda ära tunneksime. Ja kuidas meie süda põleb meie sees, kui Ta on meiega ja meile asju seletab ja kuidas kurbus muutub rõõmuks kohe, kui Ta ära tunneme... Olen nii tänulik, et saan käia oma elu nagu Emmause teed, koos Kristuse ja oma vendade ja õdedega.
Ristimisliturgia on alati väga liigutav. Sel aastal liigutas mind väga ka see, kui nägin, millise põlemisega võtsid ristivanemad vastu neile usaldatud ülesannet. Eriti just noored, esmakordsed ristivanemad. Nad said väga hästi aru, et nad on osa millestki väga suurest. Tunnetasid vastutust. Kui oluline on, et neile anti sellist vastutust! Neile ja kogu kirikule.... Kuidas küll elavad need, kes Kristust ei tunne? Elu ilma Eluta? Elu ilma tõelise Valguseta? Kui tänulik ma olen selle kutsumuse ja valituse eest, võimaluse eest jagada Kristuse elu Tema sakramentide läbi, ja kui väga ma armastan Püha Kirikut. Muidugi, mida rohkem armastad, seda rohkem kannatad ja valutad südant kõige pärast, mida Kristus ja Tema Kirik kannatab: tagakiusamised, ühtsuse puudus, sõja all kannatavad ja üksikud inimesed... Aga need uued katoliiklased, nende ristimine ja vastuvõtmine annab nii palju lootust – sest Valgus kasvab, mida rohkem on süüdatud küünlaid, mis valgust edasi kannavad. Ja meil on neid elavaid küünlaid igal aastal rohkem! Niisiis palun eriliselt paavsti, kogu Kiriku ja meie Eesti katoliku kiriku eest. Annan oma parima, et mitte unustada, et ma olen ka üks küünal paljude seas...! Jumal on väga hea ja armastab meid tõesti nii palju...
Ma ei tea, kas see on Püha Vaim või kõik need šokolaadimunad, mida ma olen söönud, aga sõnad ei taha kuidagi otsa lõppeda... Aga lõpetan! Soovin veel kord enda ja oma pere poolt Teile õnnistatud ülestõusmispühi!