Sellel aastal oleme olnud tunnistajaks erilisele sündmusele - peapiiskop Eduard Profittlichi õndsakskuulutamisele. Tallinna Piiskopkonnas jätkame õndsa Eduard Profittlichi pühaduse teekonnaga ja loodame, et ühel päeval paavst kuulutab ta pühaks. See teekond on palvetee, kus igaühe palve kellegi vajaduste eest võib saada määravaks, et õnnis Eduard Profittlich jõuaks kunagi kõikide pühakute hulka. Kutsume üles igapäevaselt ja püsivat palvetama õndsa Eduard Profittlichi, meie esiõndsa, eestkoste kaudu. Ta kostab meie eest Jumala ees. Palve ja noveen on leitav koduleht www.profittlich.eu. Palume kasutada neid palveid oma vajaduste (või teiste) eest palvetades.
Siinjuures aga lühike selgitus õndsakskuulutamisele, imedele ja pühakukskuulutamisele.
Õndsakskuulutamine
Õndsakskuulutamine on pühakuks kuulutamise vaheetapp. Sellega kuulutab paavst Jumala Sulase "õndsaks", lubades tema avaliku ja kiriklikku austust (saab paluda tema eestkostet Jumala juures, meenutada teda liturgias ja palvetes, järgida tema eeskuju jms), mis on piiratud teatud kohaga (konkreetse piiskopkonnaga), või teatud usurühmadega (näiteks orduga), või teatud rahvahulgaga, arvestades õndsa antud piirkonnas läbiviidud apostolaati. Mõnikord, nagu seda oli püha Johannes Paulus II juhtum, võib teatud õndsa austamist laiendama ka neile piiskopkondadele, kes seda ise taotlevad.
Õndsakskuulutamise tseremoonia toimub Püha Missa ajal. Vahetult pärast patukahetsust loeb paavsti esindaja, kes tavaliselt on Pühakuteks Kuulutamise Dikasteeriumi prefekt või paavsti poolt läkitatud kardinal, teda esindama, ette Püha Isa allkirjastatud apostelliku kirja. Pärast Jumala Sulase lühikese vaimse profiili avalikku teavitamist postulaatori poolt, kuulutab paavsti esindaja pidulikult, et auväärset Jumala Sulast võib nimetada "õndsaks". Seejärel märgitakse tema mälestuspäev liturgilises kalendris, mida võib igal aastal tähistada seadusega ettenähtud kohtades ja viisil. Viimasele oleme olnud tunnistajaks 6. septembril 2025 kui kardinal Schönborn paavsti nimel kuulutas õndsaks Eduard Profittlichi ja märkis uue õndsa mälestuspäevaks 21. veebruari kirikukalendris, Tallinna Piiskopkonnas.
Õndsakskuulutamised toimuvad alati seal piiskopkonnas, kus Jumala Sulane elas ja suri, kanoniseerimine ehk pühakukuks kuulutamine aga Roomas.
Pärast seda, kui paavst Benedictus XVI käskis õndsaks kuulutamist mitte enam Roomas läbi viia, vaid õndsate kodupiiskopkondades tähistada, on see funktsioon omandanud väga erilise tähtsuse. Sellele eelneb tõepoolest sobiv kohapealne ettevalmistusperiood katoliiklastele, kes ulatuslike programmide kaudu kogudustes ja usuasutustes õpivad tundma Jumala Sulase elu, voorusi ja eestpalve tõhusust. Eesti puhul ületas peapiiskop Profittlichi õndsakskuulutamise programm kiriklike piire ja omas ühiskondliku ning kultuurilist mõju nii katoliiklaste kui ka teiste kristlike konfessioonide kaasamist õndsakskuulutamise programmi.
See teadlikkuse ja äramärkimise töö ei ole õndsakskuulutamise programmis mitte ainult imetluse edendamiseks Jumala Sulase tegude kangelaslikkuse ja tema märtrisurma kohta, vaid ka tema ustavuse jäljendamiseks Kristuse järgimisel, sütitades kõigis uuesti soovi usu uuendamiseks või pöördumiseks usus. Järelikult on igal õndsakskuulutamisel sügav ja väga ulatuslik tähendus. See on armastuse tegu.
Kardinal Amato, kes on olnud Pühakuks Kuulutamise Dikasteeriumi prefekt, on kord öelnud, et piiskopid näevad alati õndsaks kuulutamise ettevalmistamist ja tähistamist erakordselt olulise pastoraalse sündmusena nii piiskopkonnas kuid niisamati riikliku sündmusega, kaasates erinevaid ühiskonnakihte, sest õndsakskuulutatud on piiskopkondade ja usukoguduste aarded, mida nende taevane kohalolek ja võimas eestpalve Issanda ees rikastavad igaühte vaimselt. Lisaks tunnevad usklikud kõige selle talituse juures end ühtsena, sest nad kuuluvad oma maale ja kultuuri ning sellest vaatenurgast saab õndsaks kuulutamisest usukultuuri vorm, sest õndsad oma voorusliku eluga, sellel maal ja kultuuris, kus elasid, ja mida Kirik on kontrollinud ja ametlikult tunnustanud, näitavad, et igas kultuuris ja igas kohas saab Jeesuse Kristuse evangeeliumi elada järjepidevalt, ustavalt ja vankumatult. Nii näeme, et kristliku pühaduse vastu ei ole kultuurilisi eelarvamusi, sest pühadus on üks ja see tuleb Jumalalt, sest Jumal on püha.[1] Järelikult, võimalus tähistada õndsakskuulutamist konkreetses piiskopkonnas on tõeline õnnistus, mis annab käegakatsutava märgi koostööst - mitte ainult üksikud usklikud, vaid kõik seotud osapooled saavad teha koostööd - et muuta tseremoonia pidulik päev auliseks, Jumala vääriliseks. Nii ette valmistatuna saab õndsakskuulutamisest autentne kiriklik kogemus, ja kestab ning on püsiv.
Kirik teeb õndsakskuulutamiseks ka palju koostööd erinevate ühiskondlike struktuuride ja institutsioonidega. Miks? Vastus peitub õndsate enda kujus, kes mitte ainult ei edenda usklike vaimset arengut, vaid oma püha elu ja ligimesearmastusega abivajajate vastu teevad koostööd vaesuse, teadmatuse ja hülgamise haavade tuvastamisel, leevendamisel ja ravimisel. Sotsiaalsest vaatenurgast võib õndsaid kirjeldada kui ühiskonna heategijaid, kes panustavad teiste ajalikusse heaolusse. Nad teevad ka ilmaliku ja religioosse võimu vahelise harmoonia imesid. Nad ühendavad, mitte ei lahuta. Märtritena õpetavad nad meid andestama ja mitte kätte maksma, armastama oma vaenlasi ja palvetama oma tagakiusajate eest. Viimasele on õnnis Eduard Profittlich eeskujuks meile kõigile, olenemata usulisest kuuluvusest.
Kõike seda ülalmärgitut tuleb jätkata ka õndsakskuulutamise järgselt, edendades usu- ja vaimuelu igapäevaselt nii kirikus kui ühiskonnas.
Kanoniseerimine
Kanoniseerimine ehk pühakuks kuulutamine on akt, millega paavst kuulutab lõplikult ja pidulikult, et katoliku usklik viibib praegu taevases igaveses auhiilguses, pühak palub meie eest Taevase Isa ees ja kogu Kirik võib teda avalikult austada.
Õnnis Eduard Profittlich suri märtrisurma ja seda on Kirik kinnitanud. Ta on olnud oma eluga „veretunnistaja“, seega ei ole vajadust olnud imeteo järele õndsakskuulutamiseks. Kuid täielikult kõikide pühade hulka, igavesse taevasesse auhiilgusse ära märkimiseks ehk kanoniseerimise eelduseks on vajalik vähemalt ühe imeteo olemasolu.
Püha Thomas Aquinas ütles: „Tõelisi imesid saab korda saata ainult jumaliku väe läbi: Jumal teeb neid tegelikult inimeste hüvanguks..., et näidata inimese pühadust“ (ST, II/II, 178, 2). Esimene ületamatu imetegija oli Jeesus, kes tegi imesid tervendamise, ülestõusmise, toidu paljunemise, vabanemise piinadest ja looduse üle valitsemise näol. Üldiselt võib öelda, et ime on see, mida loodus teha ei suuda: „Ime on erakordne sündmus – mis on tingitud Jumala erilisest sekkumisest – mis ületab looduse tavapärase kulgemise,... et leevendada inimolendite kannatusi ja näidata Tema isiklikku armastust nende vastu.“ Imeline sündmus – olgu see siis tervendamine või ohu ärahoidmine – peab olema teaduslikult seletamatu. Lisaks on vaja kontrollida ajalist ja põhjuslikku seost ime esilekutsumise ja toimumise vahel.
Kanoniseerimine on hoolikas ja täpne ajalooline, kanooniline ja teoloogiline protsessi.1983. aastal viis paavst Johannes Paulus II apostelliku konstitutsiooniga Divinius Perfectionis Magister sisse täiendava protseduurilise reformi, mis imede puhul hõlmab kahe ametliku eksperdi ülekuulamist, arutelu meditsiinilises nõukogus Püha Tooli juures, teoloogilist hindamist. Menetluse viimaste etappide osas tuleb meeles pidada, et pärast ime kohta otsuse väljakuulutamist, eelnimetatud komisjonides kinnituse saamist, kutsub paavst kokku korralise konsistooriumi, mille käigus kinnitab ta kardinalide ja piiskoppide arvamust ning kuulutab välja tulevase pühakuks kuulutamise kuupäeva.
Pühakukus kuulutamine toimub Roomas, ja mida juhib ainuisikuliselt paavst, omistab pühale universaalse kiriku kultuse. Pühakuks kuulutamine toimub samuti Püha Missa ajal ja see on pidulik ning auline sündmus kogu Kiriku jaoks, sest pühakud on Jumala sõna ja meie Issanda armastuse sõnumi kuulutajad; nad on vaimsed magnetid, kes tõmbavad ligi oma auhiilgusega usklike, on eeskujuks ja ta palub meie eest Taevase Isa ees ning toetavad meid oma palvetega, et kannaksime head vilja siin maa peal. Kui õndsakskuulutamisel on rohkem kohaliku piiskopkonna mõõde ja austus enam Jumala sulase apostolaadi piirkonnas, siis pühakuks kuulutamisel on universaalne ehk kogu Kirikule laienev mõõde, sisu ja tähendus, väljendades armastust Kristuse ja tema pühade vastu.
Marge Paas
Kasutatud allikas: Angelo Amato (kardinal). Santi e Beati. Come procede la Chiesa. Libreria Editrice Vaticana, 2012.
Loe lisaks kes on õndsad ja kes on pühad: Kõik pühad!
[1] A. Amato (kardinal). Santi e Beati. Come procede la Chiesa. Libreria Editrice Vaticana, 2012, 22.