Juubeliaasta palverännak on toimunud Peetruse trooni juurde ja siinjuures paari palveränduri tunnistused toimunust.
Esimene tunnistus.
Olin varem käinud palverännakul Viru-Nigulas. Ja nüüd lausa Rooma! Tegemist polnud turismireisiga, vaid sellise veidi salapärase seestpoolt minekuga. Mulle meeldis, et me elasime tagasihoidlikele palveränduritele kohastes majutuspaikades. Ühes kohas olid isegi eeslid. Avastasin võluva iidse muinasjutulinna nimega Vetralla, millest varem polnud kuulnudki. Vanasti matkasid palverändurid ju jalgsi, meie igapäevased bussisõidud maalilise vaate ja üheskoos loetud roosipärgadega olid selle kõrval köömes. Avanes toredaid võimalusi väikesteks, aga südamlikeks vestlusteks inimestega, keda varem vaid nägupidi teadsin. Ja kui palju veel naerda sai! Nii palju tarku, vaimukaid ja toredaid kaaslasi! Mõtlesin, et see reis tugevdas usku headusesse. Et väga vaimukat nalja saab teha ka heasüdamlikult. See ju vana tõde, et tugev inimene naerab enda, nõrk teiste üle.
Kogesin korduvalt märkamist ja abivalmidust. Kui kord liiga vara õhtusöögile jõudsime ja vihma sadas, kutsus armas Anu mind oma tuppa sooja. Kui Rooma linnas mulle omaselt ära eksisin, aitasid itaalia nunnad mind lahkelt edasi. Ilus ja lahke toanaaber Liina vaatas, et ma liiga kauaks saiasappa ei jääks ja ikka õigel ajal lennuki peale jõuaksin. Ja tõi mulle värsket apelsinimahla, kui veidi ära väsisin.
Tore oli vaadata kaua koos elanud abielupaare, kes on suutnud armastuse osaduse alles hoida ja helisema panna. Südantsoojendav oli osaleda oma armsas väikeses emakeeles peetud missadel grandioossetes pühakodades. Minus süvenes veendumus, et juhuseid ei ole. Ja et igasugused tõrked ehk õpetavad rohkem Jumalat usaldama. Näiteks see väiksem Maarja kirik, mis meid hilinejatena oli nõus vastu võtma…
Enne Püha Pauluse basiilikasse sisenemist sirtsutas üks lind mu mantli täis. Isegi professor Ploom arvas, et tegemist on hea õnne märgiga.
Eriti lahe oli viimane, kõige tähtsam päev. Me hakkasime öösel kell kolm sõitma, pidulikud riided seljas ja võileivad paunas. Bussis neid süüa ei tohtinud. Kannatlikkuse proov! Tegelikult oli vahva varahommikus Vatikani sisse sõita, kõik need kuldsed kuplid ja sillad säramas! Võileivad sõime lossiukse ees ära, et ikka tugevam tunne oleks.
Väga pidulik oli sealt paavstipalee marmortreppidest üles ronida. Ja lõpuks olimegi kohal. Kui papa Leo sisenes ja pidi valitsema aukartlik vaikus, hakkas üks lapsuke üsna valjult häälitsema. Alguses mõtlesin, et vaesed vanemad. Aga pärast tundus, et oligi tore. Paavst tõstis ettevalmistatud kõnelt pilgu ja tegi lapse kohta sõbraliku märkuse (full of joy). Minu mäletamist mööda jäi laps selle peale kohe tasa.
Püha Peetruse basiilika oli nii tohutu, päike laskus akendest heleda voona, ja mul oli meie armsa isa Philippe`i missal istudes tunne, et see on nagu kõigi minu elu reiside ja rännakute sihtpunkt…
Ja imelikul kombel ei olnud mul kahju lahkuda. Oli imetore selles mahedas Igavese Linna kuldses sügises veel koos heade kaasränduritega gelatot limpsida, süda täis rahu, rõõmu ja tänulikkust. Ja hinges soov kanda ja hoida seda õnnistust ning püüda seda kodumaal kuidagi edasi anda…
Palverändur Margit
Teine tunnistus palverännakust:
See on juba pikaaegne traditsioon, et katoliiklased teevad palverännaku Peetruse trooni juurde Rooma Juubeliaastal, selleks et kinnitada või ka uuendada oma usku Jeesusesse Kristusesse. Palverännak ongi juubeliürituse põhielement.
Eestis korraldas palverännaku Tallinna Piiskopkond, Rooma-Katoliku Kirik Eestis ja meie palverännak kestis 20.–25. oktoobrini. Peale Tallinna koguduse osalesid katoliku kogudused üle terve Eesti - Pärnust, Tartust, Viljandist ja mujaltki, samuti olid esindatud kõik Eestis asuvad katoliku ordud ja kongregatsioonid, sellest palverännakust võtsid osa Malta Ordu liikmed ja vabatahtlikud Eestist eesotsas Malta ordu suursaadikuga Manfred L. Ritter Mautner von Markhofiga, kuid palverändureid oli ka teistest kristlikest konfessioonidest. Täpset osalejate arvu ei oskagi öelda, Rooma sõitjate palverändurite põhigruppi kuulus umbes 70, 80 inimest, kuid missadel osales ja spetsiaalselt Vaticani, paavstiga kohtuma sõitis Eestist ligi 200 palverändurit, võib-olla rohkemgi
Käesoleva juubeliaasta 2025 kuulutas välja paavst Franciscus kogu kirikule 9. mail 2024 aastal ja juubeliaasta algas Püha Peetruse basiilika püha ukse avamisega, mis toimus 2024 aasta jõululaupäeval. Ja veel samal päeval peeti igas katedraalis üle kogu maailma missat, mida pühitses kohalik piiskop. Selle juubeliaasta märksõnaks on lootus, meie lootus Jumalale - mis on jääv. Ma tsiteerin: "Iga inimese südames elab lootus kui soov ja ootus tulevast heast, hoolimata sellest, et me ei tea, mida tulevik toob." nii ütles paavst Franciscus. Ta palus, et me aitaks vaeseid ja abivajajaid, märkaks, et kus on ligimisel abi vaja, et teda tõesti toetada raskustes. Ja selleks on hea võimalus seda alustada juubeliaastal, et rohkem märgata ligimesi ja inimesi endi kõrval, kes tõesti abi vajavad. Lisaks palus paavst, et kõiki katoliku kirikud kogu maailmas koos preestritega ja usklikega valmistaks ette pihisakramendiks, mis peaks olema kergesti kättesaadav kogu juubeliaasta jooksul kõikides kirikutes. Püha Isa palvetas ka, et selle püha aasta jooksul kristliku lootuse valgus valgustaks iga meest ja naist kui Jumala armastuse sõnumi kandjat ja et kirik annaks selle sõnumi kohta ustavalt tunnistust igas maailma osas. Juubeliaasta lõpeb kirikutes kogu maailmas 28. detsembril 2025 püha uste sulgemistega, kuid ametlikult püha aasta lõppeb 6. jaanuaril 2026.
Programm oli väga tihe, plaanis oli külastada Rooma vaatamisväärsusi, näiteks Colosseum, Rooma foorum, Santa Scala ehk püha trepp, katakombid ja eri kirikuid, nt Püha Franciscuse kirik. Meil oli ka vaba aeg, mida võisime oma äranägemise järgi sisustada.
Kuid põhiline meie palverännakul oli see, et iga päev toimusid missad meie palveränduritele ja need missad viisid läbi meie oma preestrid, diakonid, ministrandid, muusikud ja lauljad. Missad toimusid eesti keeles. Ja tõesti, oli väga eriline tunne oma emakeeles pühitseda missat. Basiilikad, kus meie missad toimusid, olid aukartustäratavad, võib öelda, et mastaapsed, kõrged sambad, maalitud laed, tohutud ornamendid, skulptuurid, krüptid, ja tohutu rahvamass, palverändurite grupid kogu maailmast. Seda imelisem oli näha ja tajuda meie väikese Eestimaa delegatsiooni kohalolu, kuulda oma emakeelt, saada osa suurest palverändurite kokkutulekust ja osaleda pühal üritusel.
Juba järgmisel päeval pärast saabumist, toimus Püha Missa Santa Sabina basiilikas, sealt edasi toimusid kõigil järgnevatel päevadel missad nt San Paolo fuori le Mura (Püha Pauluse) basiilikas. Viimane püha missa toimus juba pärast kohtumist paavstiga San Pietro (Püha Peetruse) basiilikas, missat pühitses piiskop Philippe.
Püha Isa Leo XIV audients Eesti palveränduritele toimus San Clementina saalis Apostellikus Palees reedel, 24. oktoobri hommikul.
Kuigi kohtumine kestis vaid 15 minutit, oli see väga südamlik, sisukas, mõtlemapanev ja kindlasti meeldejääv hetk. Paavst väljendas lootust, et see aeg on palverändurite jaoks Jumala armu aeg, mis tugevdab sidet nende kiriku ja Püha Peetruse järeltulija vahel, ning rõhutas, et ta saadab neid oma palvetega.
Ta palus meil – kohalolijatel, anda üle oma soojad tervitused pereliikmetele ja sõpradele ning lisas veel, tsiteerin: “Öelge neile, et paavst palvetab nende eest!”
Paavst Leo tunnustas grupis viibinud Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku liikmeid ning teisi mittekatoliiklasi, samuti neid, kes toetasid õndsa peapiiskop Eduard Profittlichi SJ (1890–1942) õndsaks kuulutamise ettevalmistamist. Paavstile anti kingituseks üle õndsa Eduard Profittlichi portree, mille oli maalinud eesti kunstnik Aapo Pukk
Meie kohtumise lõpetuseks Paavst Leo andis Eesti palverändurid usaldusega Õndsa Neitsi Maarja eestkoste alla ja seejärel andis ta meile oma apostelliku õnnistuse.
Püha Isa Leo XIV tervitus palveränduritele Eestist on täismahus leitav katoliku koduleheküljel katoliku.ee
Ja lõpetuseks :
Issand! Mis on inimene?
Ometi märkad Sa teda.
Mis on Aadama laps?
Ometi hoolid Sa temast.
Inimene on kui tuuleke,
tema elu on kui mööduv vari
Taaveti psalmi 144:3, psalmi on tõlkinud isa Vello Salo ja luuletaja Indrek Hirv
See piiblisalm näitab meile Jumala armastuse sügavust, et Jumal pöörab tähelepanu igale inimesele, et Ta on otsustanud mind tunda ja armastada, vaatamata inimese väiksusele. See psalm peegeldab siirast aukartust, tänu ja usaldust.
Siinkohal tahan ma tänada meie piiskopp Philippe i, diakoneid isa Manueli ja isa Giosue d ja kõiki kõiki teisi, kes sellele palverännaku õnnestumisele kaasa aitasid, olen väga tänulik meie grupi vapratele palveränduritele, kellega oli tore sellel imelisel reisil koos olla ja kogeda ehtsat ühtekuuluvuse tunnet. Tänu olgu Jumalale!
Palverändur Zoja