Sellel pühapäeval tähistab kirik Pühima Kolmainu suurpüha. Pühima Kolmainu suurpüha peetakse Nelipühadele järgneval pühapäeval.
Keskaegne legend pajatab pühast Augustinusest järgmise loo: „Kui püha Augustinus oli otsustanud koostada raamatu Kolmainsusest, nägi ta kord rannas jalutades väikest poissi, kes oli liiva sisse uuristanud väikese augu ja tassis sinna lusikaga merest vett. Kui Augustinus poisilt küsis, mida ta teeb, vastas too, et kavatseb mere oma anumaga tühjaks kanda ja vette oma auku valada. Kui Augustinus ütles, et see on ju võimatu ja naeris lapse lihtsameelsuse üle, ütles poiss talle, et tema tegu siiski tõenäolisemalt teostatav kui Augustinus suudaks isegi kõige väiksemat osa Kolmainu saladusest oma raamatus seletada, võrreldes auku raamatuga, merd Kolmainsusega ja lusikat Augustinuse mõistusega. Kui ta need sõnad oli öelnud, kadus poiss silmist. Augustinus aga alandas end sellest kogemusest ja koostas siiski Kolmainsuse raamatu, olles eelnevalt palvetanud nii hästi kui suutis.“
Palve pühale kolmainule
Jumal, armastav Isa,
kes Sa tõe Sõna ja pühitseva Vaimu läbi
oma imelist olemust inimestele selgitanud oled,
anna meile, et pühas usus
Kolmainu igavest kirkust tunnistades
Tema Ainujumalust
võimu ülevuses
kummardada võiksime
Kristuse, meie Issanda läbi,
kes Sinuga elab ja valitseb igavesti.
Järgnevalt üks katse püha Aquino Thomase sulest, kes koostas Pühima Kolmainu suurpüha jutluse „Seisid seeravid“ (Seraphim stabant).
Foto: Sant Agustí medita sobre la Trinitat i se li apareix el Nen Jesús, Museu Nacional d'Art de Catalunya, Wipipedia
Sant Agustí medita sobre la Trinitat i se li apareix el Nen Jesús, Museu Nacional d'Art de Catalunya, Wikipedia
Aquino Thomas
Seisid seeravid (Seraphim stabant). Pühima Kolmainu suurpüha jutlus
Tema kohal seisid seeravid; kummalgi oli kuus tiiba: kahega katsid nad oma palet, kahega oma jalgu ja kahega lendasid. Ja nad hüüdsid üksteisele ning ütlesid: „Püha, püha, püha on Issand, taevavägede Jumal! Kogu maa on täis tema kirkust!” (Js 6:2–3).
Kõikidest religioonidest ja usuvooludest naudib kristlik usk seda eelist, et selles on teistest enam üleloomulikku ja mõistuseülest, ehk teisisõnu seda, mis on mõistusest kõrgem. Põhjus on selles, et kristlik usk tõotab meile teatud kõrgemaid hüvesid, mis ei ületa mitte ainult meie arusaamist, vaid ka seda, mida mõistuslik olend oskab üldse soovida. Apostel ütleb selle kohta: „Mida silm ei ole näinu ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud…“ (1Kr 2:9).
Seetõttu tuleb kristlikus usus tõotustele kohaselt kõrgemaid hüvesid uskuda. Vanas Seaduses seevastu lubati maiseid ja lihalikke hüvesid, nagu Jesaja raamatus öeldakse: „Kui te tahate ja kuulate mind, [siis te saate süüa maa parimat vilja]“ (Js 1:19). Seepärast ei olnud vaja, et mõistuseülesed asjad oleksid olnud seal sõnaselgelt ilmutatud, olgugi et kaudselt ja teatud viisil varjatult oli selles edasi antud palju asju, mis ületavad mõistust. Just selle kohta ütleb Issand tänases evangeeliumis: „Kui te ei usu mind juba siis, kui ma räägin maistest asjadest, kuidas te usuksite, kui ma teile räägiksin [taevaseid asju]?“ (Jh 3:12). Seega, kui nad ei uskunud Kristust, kui ta rääkis neile maiste asjade kohta prohvetite kaudu, kuna ta ise ongi Sõna, kelle kohta iga prohvetite lausutud sõna käib, kuidas nad said siis teda uskuda, kui ta kõneles neile taevaseist asjust? Seda aga, mis on mõistusest kõrgemal, ei saa me teada, vaid peame uskuma, sest teadmine kuulub mõistuse, uskumine aga tahte juurde.
Seetõttu oligi kohane, et nende autoriteet, kes ilmutasid, kui ka see, mida ilmutati, oli üle kõige, iseäranis püha Kolmainsust puudutavais asjus.
Prohvet teeb püha Kolmainu müsteeriumi ilmutajate autoriteedi kaasajale teatavaks kolme asja kaudu: teenistuse [munus], väärikuse [dignitas] ja kooskõla [concordia] kaudu.
[Esiteks] teenistuse kaudu, kuna on öeldud „seeravid“, see tähendab, kes põletavad ja sütitavad, mis viitab apostlite seal valitsevale korrale. Sest nagu seeravid on kõigi taevaste vaimude seas eespool, nõnda ületavad ka apostlid teisi pühakuid armu ja auhiilguse osas. Teises kirjas tessalooniklastele öeldakse: „Jumal on meid esmaannina valinud päästeks, Vaimu pühitsuseks ja tõe usus“ (2Ts 2:13). Sest neil on „vaimu esmaand“, nagu Apostel ütleb kirjas roomlastele (Rm 8:23). Apostlid olid seega Püha Vaimu tulega süüdatuna (Ap 2:3) sobilikud ja väärilised püha Kolmainu saladust edasi andma. Kuna on kohane, et see, mis on teisest, peaks ilmutama seda, kellest see on, siis Poeg, kes on Isast, ilmutab Isa. Johannes kirjutab: „Isa, ma olen teatavaks teinud su nime“ (Jh 17:6). Püha Vaim, kes on Isast ja Pojast, teeb teatavaks Isa ja Poja. Johannes ütleb: „Tema kirgastab mind, [sest ta võtab minu omast ja kuulutab teile]“ (Jh 16:14). Seetõttu oli sobilik, et püha Kolmainu müsteerium ilmutati meile seeravite, ehk siis apostlite kaudu, keda Poeg õpetas ja Püha Vaim süütas. Apostel kirjutab esimeses kirjas korintlastele: „Aga meile on ilmutanud [Jumal selle Vaimu kaudu, kuna Vaim uurib läbi kõik, ka Jumala sügavused]“ (1Kr 2:10). Seepärast peetaksegi Püha Vaimu püha järel Kolmainu püha.
[Teiseks tehakse ilmutajate autoriteet teatavaks] väärikuse kaudu, kuna nad [seeravid] olid „tema kohal“, see tähendab, templi kohal, mis osutab nende autoriteedile ja esmasusele. Psalmis öeldakse: „Sa sead nad vürstideks“ (Ps 45:17). Sellega seoses peab tähele panema, et seeravite kohta öeldakse, et „kahe tiivaga katsid nad oma pead, kahega oma jalgu ja kahega lendasid“. Sellega väljendatakse nende Jumala poolt saadus autoriteeti, sest neile on antud inimestele mõningaid asju ilmutada, mõnda aga varjata. Just nagu Apostel ütleb, mida ta kuulis „varjatud asju, millest inimene ei tohi rääkida“ (2Kr 12:4), ja teisal: „Nagu väetitele lastele Kristuses, jootsin teile piima ega andnud tahket rooga“ (1Kr 3:1–2), sest ta on „nii tarkade kui rumalate võlglane“ (Rm 1:14). Seepärast nad lendasid õpetades, aga varjates katsid nad pea, sest kõikide asjade algalus ise on uurimatu. Aga kuna kõikide asjade algalus on ühtlasi ka lõpp, nagu öeldakse Ilmutusraamatus (Ilm 1:8; 22:13), siis seepärast katsid nad ka jalgu. Küll aga ei ole kaetud keskmine osa, sest see, mis on algusest lõpuni, nimelt jumalik toime [effectus], on meile ilmutatud. Seepärast öeldaksegi evangeeliumis: „Vaim lendab seal, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid seda, kust ta tuleb ja kuhu läheb, ei tea sa mitte“ (Jh 3:8). Nii et me vaid kuuleme häält, see tähendab, Issanda Vaimu toimet, aga tunnetada saab seda niipalju kui võimalik, kust ta tuleb, ei ole aga teada. Seda tähendabki, et nad katsid oma pead, või et kuhu ta läheb, kuna nad katsid jalgu.
Kolmandaks meenutatakse [apostlite autoriteeti] üksmeele kaudu, sest mitte üks või kaks või kolm, vaid kõik andsid Kolmainsuse müsteeriumi üksmeelselt selgesõnaliselt ja ilmutatult edasi. Apostel sõnab: „Olgu nüüd mina või nemad, [nõnda me kuulutame ja nõnda olete teie saanud usklikuks]“ (1Kr 15:11). Seepärast öeldakse seeravite kohta, et „nad hüüdsid üksteisele“. Niisiis on selge see, mis puudutab Kolmainsuse müsteeriumi ilmutajate autoriteeti.
Nüüd jääb veel üle vaadata, mida nad ilmutasid, kui nad ütlesid: „Püha, püha, püha…“ Sellega näidatakse meile kolme asja: esiteks püha Kolmainsuse müsteeriumit; teiseks Kolmainsuse enda kuju, mis on sisse vajutatud mõistuslikesse olenditesse; kolmandaks Kolmainsuse enda jälge, mis heiastub vastu kõigis teistes loodud ajades.
Niisiis, inglid teevad Kolmainsuse müsteeriumi meile teatavaks, kui nad ütlevad: „Püha, püha, püha.“ Selle kohta peab aga teadma, nagu Dionysios ütleb, et ükski tee ei ole Jumala tunnetamiseks nii tõhus, kui eitamise oma [via remotionis]. Jumalat tunnetatakse nimelt siis täiuslikult, kui me teame, et ta on sellest kõigest üle, mida me saame mõelda. Seepärast öeldaksegi Moosese kohta, kes oli Jumalale nõnda lähedal, nagu ühele inimesele siinses elus üldse võimalik, et ta lähenes Jumalale pilves ja pimeduses, see tähendab, et ta jõudis Jumala tundmiseni selle kaudu, et ta mõistis, mis Jumal ei ole. Seda eitamise teed käsitatakse ka pühadusena, sest kõigi õpetlaste arvates tähendab „püha“ sedasama, mis „puhas“; puhas aga on see, mis on teistest eraldatud.
Selle selgituseks tuleb arvesse võtta, et loodud asjades leidub kolm kõrgemat täiuslikkust: olemus [essentia], tunnetus [cognitio] ja kiindumus [affectio]. Kuid need erinevad Jumala vastavatest omadest sedavõrd, et tegelikult ei ulatu need üldse selle puhtuseni, mismoodi need on Jumalas.
Loodud olendite olemustes esineb aga kolme sorti puudust, mis on Jumala puhul täiesti välistatud. Esimene puudus on kaduvuse nõrkus — see esineb kõige kaduva loodu juures, nagu Jesaja ütleb: „Maa kuivab ja nõrkeb“ (Js 24:4). Teine puudus on osadest koosnemine [compositio] — see puudus esineb taevakehadel, mis küll on vabad kaduvusest ja muutlikkusest, ent ometi ei küündi nad jumaliku olemuse puhtuseni, kuna nad on liitsed. Iiob ütleb: „Isegi taevad ei ole tema ees puhtad” (Ii 15:15). Kolmas puudus on muutumine — see puudus esineb inglitel. Kuigi nood on vabad kaduvusest ja osadest koosnemisest, esineb inglite juures siiski muutlikkus. Iiob ütleb: „Vaata, oma sulaseidki ta ei usu ja oma ingleid ta peab eksijaiks“ (Ii 4:18). Selle põhjuseks on see, et Ta leidis ka inglites pahelisust [pravitatem]. Ja isegi kui nad on mingil moel muutumatud, siis see ei tulene nende loomusest, vaid Jumala armust.
Seega sellest ülevalpool asub esimene printsiip, mis on kadumatu, lihtne ja liikumatu, ning see pühadus on Jumala Isa pühadus, kellest lähtub kogu jumalikkus, nagu psalmis öeldakse: „Andku nad au sinu suurele ja kardetavale nimele: see on püha!“ (Ps 99:3). Seepärast omistatakse Isale kolm [omadust], et välistada eelnevalt mainitud puuduseid: väge, et välistada kaduvuse nõrkust, nagu psalmis öeldakse: „Issand, vägede Jumal, kes on nii võimas kui sina, Issand?“ (Ps 89:9). [Teiseks] Augustinuse järgi ühtsust, et välistada osadest koosnemine. [Kolmandaks] Hilariuse järgi igavikulisus, et välistada muutuvus, nagu psalmis öeldakse: „Aga sina oled seesama ja sinu aastad ei lõpe“ (Ps 102:28).
Tunnetuse puhul saab täheldada samuti kolmekordset puudust, vastavalt sellele, kuidas loodud olendite tunnetus on kolmel viisil ebatäiuslik. Esimene puudus seostub materiaalse ja singulaarse [st konkreetsete üksikobjektide] tunnetusega. See on meeleline tunnetus, mida kohtab üksnes loomade juures. Teine tunnetuse puudus on see, mis leiab aset kujutluspiltide [fantasmata] kaudu. Kuigi me tunnetame üldist, on see siiski ähmane, kuna „me näeme nüüd [aimamisi] nagu peeglist“ (1Kr 13:12), ja kuivõrd meie tunnetus toimub meeleliste asjade kujutiste vahendusel.
Kolmas tunnetuse puudulikkus seisneb selles, et see [tunnetus ise] on piiratud. Seda [puudust] võib täheldada inglite juures, kes küll omavad selget tunnetust, kuna nad ei tunneta meeleliste asjade kaudu, mille märgiks nad ilmusid prohvetitele säravate silmadega [cum oculis fulgentibus] (Tn 12:3), ent ometi on nende tunnetus piiratud, sest oma loomulike võimete abil ei saa nemadki näha Jumalat tema olemuses, kuna ükski mõistuslik loodu [intellectus creatus] ei suuda näha Jumala olemust armu abita. Apostel ütleb: „Jumala arm on igavene elu“ (Rm 6:23). Samuti on see tunnetus piiratud seetõttu, et kuigi nad näevad Jumala olemust tema armu abil, ei haara nad teda täielikult. Seepärast öeldakse, et kui taevavõlvilt kostis hääl, langetasid inglid oma tiivad [Hs 1:25]. Selle kohta ütleb Johannes Kuldsuu, et isegi taevased olendid pole kunagi suutnud näha Jumala olemust sellisena, nagu see on.
Nendest tunnetusviisidest kõrgemal seisab Jumala Sõna tunnetus, mis sisaldab kõike ja teab kõike. Seetõttu olid ariaanid päris rumalad, kui nad eitasid Jumala Sõna jumalikkust — sest kui Sõna ei oleks Jumal, ei tunneks Jumal iseennast. Seepärast on selle pühaduse näol tegu Jumala Sõna pühadusega, nagu psalmis öeldakse: „Sina aga elad pühas paigas, Iisraeli kiitus“ (Ps 22:4). See aga on nende kiitus, kes näevad Jumalat, et nad elavad pühas paigas — see tähendab Jumala Sõna tunnetuse osaduses. Ja kuna Jumala Sõna on puhas nendest puudustest, siis omistatakse sellele kolm [omadust]: [esiteks] tarkus — et välistada singulaarne tunnetus; [teiseks] Hilarius omistab sellele kauniduse, nimelt täiusliku ilu [speciem] — et välistada ähmane tunnetus; [kolmandaks] Augustinus omistab sellele võrdsuse — et välistada puudulik tunnetus.
Ka kiindumuste juures kohtab kolmest pühaduse puudulikkust. Esimene puudus on selles, kui kiindumus on enesekohane [privata, endale suunatud]. Sest loomus mandub, kui see kohandub endast madalama loomusega. Ülejäänud mõistuseta olendid tunnevad kiindumust üksnes iseenda hüve vastu — nimelt enese alalhoiuks. Seepärast, kui keegi suunab oma kiindumuse ainult iseendale, siis on ta oma väärikuses langenud. Apostel ütleb: „Kõik taotlevad ju enda oma, mitte Kristuse Jeesuse oma” (Ph 2:21). Teine puudus on siis, kui kiindumus on piiratud ja suletud, ja see tuleneb eelmisest: inimesed ei jaga oma hüvesid, sest nad armastavad üksnes iseennast. Selliseid laidab õnnis Johannes: „[Kui nüüd kellelgi on selle maailma vara ja] ta näeb oma venna olevat puuduses, [ent lukustab oma südame tema eest…]“ (1Jh 3:17). Kolmas puudus on siis, kui kiindumus on rahutu, mis on siis, kui inimese kiindumus ei puhka lõplikus eesmärgis. Augustinus ütleb: „Rahutu on meie süda, kuni ta ei puhka sinus“ [Pihtimused I, 1].
Nimetatud kiindumustest kõrgemal seisab aga püha kiindumus [affectio sancta], ehk jumalik armastus [amor divinus], mis ei ole enesekeskne, vaid „armastab kõike, mis olemas on, [ega põlga midagi, mis on teinud] (Srk 11:24). See ei ole suletud, sest „kui avad oma käe, [saavad nad külluses kõike head]“ (Ps 104:28). See ei ole rahutu, sest see on armastus, mis suundub lõpliku eesmärgi poole: armastus, millega Jumal armastab end ja kõike iseenda pärast. Seepärast on see armastus igavene: „[Ma olen sind armastanud] igavese armastusega“ (Jr 31:3).
Seepärast omistatakse sellele kolm omadust: [Esiteks] seos [connexio], et näidata, et see ei ole isekas, sest eraldatus ja lõhe tulenevad isekast armastusest, kuid Püha Vaim on kõrgeima hüve Vaim ja seetõttu on ta see, kes seob. [Teiseks] headus, et näidata, et see ei ole suletud. Sest headus levitab loomuldasa iseend teistele [bonum est diffusivum sui]: „Oh kui hea on Vaim!“ (Srk 12:1 Vlg). [Kolmandaks] kasutus, et näidata, et see armastus on rahulik ja suunatud lõppeesmärgi poole. Augustinus seletab „kasutust“ kui nautimise [fruitio, ilma vahendite või kasu taotluseta täieliku armastuse] kaudu. Jumal naudib iseennast jumaliku armastuse kaudu ning armastab Poega nautiva armastusega [amor fruitionis].
Aga kas need on siis kolm [eri] pühadust? Sugugi mitte. Meis on olemine [esse], tahtmine [velle] ja mõistmine [intelligere] teineteisest erinevad. Seetõttu on olemist puudutav pühadus üks, tahtmist puudutav pühadus teine, ja mõistmist puudutav pühadus kolmas. Jumalas on aga olemine, mõistmine ja tahtmine üks ja seesama, ning seepärast on temas ka nende kolme puhul tegemist ühe ja sama pühadusega. Seerav kordas kolm korda [„püha, püha, püha“] — mitte selleks, et näidata kolmekordset [st kolme eri] pühadust, vaid et osutada nende kolme [olemise, tahtmise ja mõistmise] olemasolule [st ühele pühadusele kolmes eri aspektis].
Ta näitab Püha Kolmainsuse kuju jälge, mis on sisse vajutatud mõistuslikesse loodud olenditesse, kui ta ütleb: „Issand taevavägede Jumal”. Siinkohal tuleb teada, et see sarnasus [st Kolmainsuse sarnasus] on mõnedes olendites seda selgemalt väljendunud, mida lähedasemad ning Jumalale ligemal nad on. Niisugused on aga mõistuslikud loodud olendid. Seepärast särab neis Kolmainsuse sarnasus eriti eredalt, mis avaldub kolmes asjas. Esiteks seoses erilise ettehoolega, mida Jumal osutab mõistuslikule loodule: nimelt karistades, käskides ja tasudes, mistõttu lausus [seerav]: „Issand”. Teiseks, kuna Jumal on iseäranis mõistusliku loodu eesmärk ja tasu, olgugi et üldises mõttes on ta ka kogu loodud maailma lõppeesmärk; seepärast ta lausus: „Jumal”. Kirjas heebrealastele öeldakse: „Seetõttu ei ole Jumalal nende pärast häbi lasta ennast hüüda nende Jumalaks, [kuna ta on valmistanud neile linna]“ (Hb 11:16); ja esimeses Moosese raamatus: „Mina olen [sulle kilbiks ja] sinu tasu [on väga suur]” (Ms 15:1).
Kolmandaks vabaduse mõttes. Ülejäänud loodud olendid toimivad mitte iseendast, vaid neid juhitakse väljastpoolt — nad ei juhi end oma tegudele, ning seepärast on nad justkui sulased, eriti kuna nad eksisteerivad teiste jaoks. Mõistuslik loodud olend toimib aga iseendast, sest ta on vaba ja oma tegude peremees. Seepärast on nad võitlejad või sõdalased, ning selle kohta kasutataksegi väljendit: „vägede” [exercituum], s.t. inglite vägede, kelle kohta Iiobi raamatus öeldakse: „Kas tema malevatel on arvu“ (Ii 25:3); ja ka inimeste kohta: „Kõik need päevad, mil ma sõdin…“ (Ii 14:14). Selles [taeva]väes heiastub vastu Kolmainu kuju: inglis, kuna ta on „sarnasuse pitser” (Hs 28:12); inimeses aga mälu, mõistuse ja tahte kaudu.
Jäljele aga, mis peegeldub vastu teistes loodud olendeis, osutatakse, kui öeldakse: „Maa on täis [tema kirkust]“. See saab nähtavaks juba maailma algses loomisel. Seal on näha Jumala loova väe kohalolu, et võiks ära tunda Isa: „Alguses lõi Jumal taeva ja maa“ (1Ms 1:1). Ja kui loetakse edasi, et „maa oli tühi ja paljas“ (1Ms 1:2), siis mõistetakse seda niiviisi, et iseeneses on see tühi, kuid see täidetakse Jumala kirkusega. Seal on näha ka Jumala kogu vormiva kunsti [ars] kohalolu, et ära tunda Poega: sest justnagu kunstnik annab oma kunsti kaudu mateeriale vormi, nii annab Jumal oma Sõna kaudu, mis on „täiuslik kunst“, kõigile loodutele nende eripärase kuju. Seepärast on öeldud: „Ja Jumal ütles: saagu valgus“ (1Ms 1:3), see tähendab: „Ta sünnitas Sõna, milles oli see, et valgus võiks tekkida.” Seal leitakse Jumala armuline heameel, kes kiidab heaks [beneplacitum Dei approbantis], mille kaudu tuntakse ära Püha Vaim, mille kohta ka öeldakse: „Ja Jumal nägi kõike, mis ta oli teinud, [ja vaata — see oli väga hea]“ (1Ms 1:31), see tähendab: ta kiitis selle heaks. Lisaks võib Kolmainsuse jälge ära tunda ka loodu omaduste kaudu, sest iga loodu püsib olemas [subsistit] tänu Isa väele, oma kuju saab see tänu Jumala Sõnale, ja korra või eesmärgipärasuse saab ta tänu Püha Vaimu armastusele.
Tõlkinud: Sven-Olav Paavel
Tõlgitud väljaandest: Sancti Thomae Aquinatis doctoris angelici Opera omnia. Tomus XLIV, 1, Sermones. Cura et studio fratrum praedicatorum. Edidit L. J. Bataillon. Roma-Paris, Commissio Leonina, Les Éditions du Cerf, 2014.