Möödunud suvel kutsus mind sõber Kristo osa võtma Taizé palvusest, mis toimus meie Peeter-Pauluse kirikus. Kohale minnes ja neid lühikesi ning lihtsaid, kuid südant liigutavaid laule lauldes olin võlutud. Hetkel kui palvus hakkas lõppema, tundsin soovi edasi laulda. Palvuse lõpuks jagas üks Taizé vend sõnumit, et 28. detsembrist kuni 1. jaanuarini tuleb tuhandeid noori Eestisse, et koos meiega seda palvust taas kogeda.Peale seda hakati ürituse vastuvõtuks valmistuma. Isa Igor pakkus, et liituksin organiseerimismeeskonnaga, mis aitaks kaardistada vajadusi ja korraldada seda suursündmust võimalikult hästi. Võtsin rõõmuga pakkumise vastu, teadmata, mis mind ees ootab. Lugedes ja uurides Taizé kohta, kasvas minu huvi ja ootus veelgi.
Taizé kokkutuleku lähenedes tõlkisime ja koostasime tutvustavaid tekste katoliku kodulehele tarbeks, otsisime külalisperesid, kes oleksid valmis noori palverändureid vastu võtma ning leidsime jooksvalt teisi abivalmis vabatahtlikke, kes aitaks üritust korraldada. Koos teiste kogukondadega arutasime suurtes gruppides transpordist, osalejate leidmisest, toitlustusest ja paljudest muudest olulistest teemadest.
Enne suursündmust oli õhus veel palju küsimusi, milleks keegi meist ei olnud veel valmis. Küsimused, mis olid jäänud vastuseta, leidsid pidevalt spontaanseid lahendusi. Läbi usu nähti selgelt läbi ka kõige raskem hetk – esimene päev. 28. detsembril võtsime vastu 151 noort meie Peeter-Pauli koguduses. Minu üllatuseks võtsid eestlased kõik külalised vastu avatud südametega. Esmamulje, mis on väga oluline, oli fantastiline!
Kokkutuleku ajavahemik oli sisustatud nii minu kui ka teiste noorte jaoks. Hommikuti võtsime osa töötubadest ja seminaridest, päeval käisime Missal ning õhtul toimus ühine palvus Tondiraba jäähallis. Ühised Missad peeti Oleviste ja Kaarli kirikus, ent need ei olnud sugugi vähem tähenduslikud kui Missad meie katedraalis – usu kaudu on tõepoolest võimalik mägesid liigutada.
Õhtune palvus Tondiraba jäähallis, kuhu oli kogunenud 3500–4000 noort kristlast, oli midagi, mida ma ei oleks osanud enne kogunemist ette kujutada. Olen küll näinud videosid välismaa katoliiklaste paraadidest ja sarnasest asjast, kuid seda oma kodus - Eestis - näha ja kogeda oli võimas, kutsuv, inspireeriv ja lootustandev. Tõtt öeldes on raske sõnadesse panna seda, mida kogesin ja ma mõtlen siiani sellele Taize kogunemisele. Olles osa väikesest kogukonnast, ei tunne me tihti täielikult, millist mõju avaldab usk laiemalt maailmas.
Kirss tordile oli rahvaste festival aastavahetusel, kus saime omavahel jagada erinevate rahvaste kultuurilaulu ja -tantsu. Suur tänu Katrinile, kes aitas kõike seda korraldada! Minu jaoks oli see aastavahetus üks parimaid 25 eluaasta jooksul. Ja kui lõpuks koju jõudsin, lõi mu süda nurru terve öö ja hommikuni välja.
Lõpetuseks olen südamest tänulik Taizé Tallinna kohtumise eest. Suur tänu kõigile, kes aitasid noorte kogunemise korraldamisel, panustades ka kõige väiksemate ülesannetega. Meie noorte kokkutulemine oli minu ja paljude teiste jaoks sügava spirituaalse tähendusega. Ilma teie abita poleks see kõik olnud võimalik.
Küsin nüüd kohe siinjuures, et kas on noori, kes soovivad osa võtta tulevasest Taizé Pariisi kohtumisest?
Raigo Piil