Juuli algul võttis Peeter-Pauli koguduse Piibli-katehheesi ja piibliringi seltskond ette väikese palverännaku Ida-Virumaale. Miks just sinna? Sest tuleb tõdeda, et Ida-Virumaa katoliku kogudused on paljudele Tallinna katoliiklastele üsna tundmatud... Ja millal siis veel oma kodumaa Kirikut tundma õppida kui mitte Apostelliku Administratuuri juubeliaastal! Pühendasime oma palverännaku Maarjamaa Kiriku ja eriti Tema väikeste koguduste eest palvetamisele.
Meie palverännak algas esmaspäeva, 8. juuli hommikul. Bussi istunud, usaldasime end Neitsi Maarja ning meie kaitseinglite ja -pühakute hoolde ja teekond võiski alata. Meie esimeseks sihtkohaks oli Kiviõli Püha Clara kirik, mis tervitas meid ilmselgelt remonti vajava trepiga. Aga nagu me kõik teame, ei ole tähtis mitte see, mis silmaga nähtav, vaid asja sisu ja olemus. Ja Kiviõli koguduse kohta võib öelda, et sisu on täiesti olemas. Seda kogesime kohe bussist välja astudes, sest sellesama remonti vajava trepi peal võtsid meid kohvi ja küpsistega vastu meie kaks rännukaaslast, kes on ühtlasi kaks kolmest Kiviõli koguduse eestlasest. Kohvi kõrvale saime kuulda, kuidas elab katoliku Kirik Kiviõlis.
Katoliiklasi on siin vähe – pühapäevasel Missal tavaliselt viis. Aga kõige tähtsam, et nad on. Püha Missa toimub Kiviõlis igal pühapäeval, suurtel pühadel ka, ja toimetab siin tubli isa Józef. Olenevalt osalejatest on Missa kas vene või eesti või suisa mõlemas keeles, viimasel ajal küll juba rohkem eesti keeles. Kiviõli kirikuhoonet on kasutanud ka kohalik luterlik kogudus ja see tundub üsna aus, sest Rakveres jällegi kasutavad luterliku kiriku ruume katoliiklased (isa Józef jõuab tegutseda ka Rakveres). Käesoleva aasta suurel reedel palvetasid Kiviõli katoliiklased ja Lüganuse luterlased koos ristiteed – see oli esimene ja loodetavasti mitte viimane ühine ettevõtmine.
Enne teist maailmasõda oli Kiviõlis katoliiklasi palju, sest poolakad tulid siia piirkonda põllutöölisteks. Kiviõlis teenisid Poolast pärit nunnad, tegutses pühapäevakool, elu kees. Katoliku kogudusele ehitati korralik kirikuhoone. Teise maailmasõja ajal ja järel muutus elu kardinaalselt. Ida-Virusse toodi inimesi suure Nõukogude Liidu aladelt, katoliiklaste arv vähenes sedavõrd, et kirikuhoone läks Moskva patriarhaadi alla kuuluvatele õigeusklikele. Kui punaimpeerium otsa sai – iga impeerium lõppeb kord – siis endine katoliku kirikuhoone jäigi õigeusklikele ja katoliiklastele ehitati uus. Ja see uus kirikuhoone on väga suur ja rõõmus ja helgetes toonides. Muide, oma rõõmsa ja helge ilme sai Kiviõli kirik tänu isa Augustynile, kelle kogudusepreestriks olemise ajal see ehitati – enne Eestisse tulekut oli isa Augustyn teeninud ka Aafrikas ja sealt inspiratsiooni ammutanud. Katedraali lihtsusega harjunud pealinlased olid Kiviõli kiriku värviküllusest igatahes võlutud!
Kohv joodud ja kaks Kiviõli kogudusest pärit rännukaaslast kaasa võetud, sõitsime edasi Ahtmesse, Püha Joosepi kirikusse, kus me keskpäeval Missa pidasime. Püha Joosepi kirik asub täiesti linna servas ja isa Józef (kas pole tore kokkusattumus, et Püha Joosepi koguduse preestri nimi on Józef ja teda abistab vajadusel õde Józefa?) arvestab Missa aegu paika pannes kohalike linnaliinibusside sõiduaegadega. Kirikuhoone on Kiviõli kirikuga võrreldes täiesti teistsugune, aga täpselt sama ilus, rõõmus, helge ja kodune. Kogudus on väike siingi, kuid siiski märgatavalt suurem kui Kiviõlis – pühapäeviti tuleb Missale umbes kolmkümmend inimest, suurtel pühadel rohkemgi. Koguduse liikmed on valdavalt venekeelsed ja ka Missa on tavaliselt vene keeles, kuid mõnikord osaliselt ka eesti keeles.
Igaüks, kes satub külalisena Püha Joosepi kogudusse (Missa toimub üldjuhul iga päev), peab arvestama isa Józefi Poolale omase külalislahkusega. Meie saime seda tunda lõunasöögil, mille isa Józef meile valmistanud oli ja mis lausa keele alla viis. Ja nagu sellest veel vähe oleks olnud, oli ta meile ka kaks kooki küpsetanud, üks parem kui teine! Kuid isa Józef ei kostitanud üksnes meie ihusid vaid muidugi ka hingi, rääkides lõunasöögi kõrvale katoliiklusest Ahtmes.
Maitsva lõuna ja meeleoluka vestluse saatel oli kell märkamatult kolm saanud. Suundusime tagasi kirikusse Jumala halastuse palvepärga lugema, seejärel tänasime kogu südamest isa Józefit lahke vastuvõtu eest ja sõitsime edasi järgmisse peatuspaika, mis asus samuti Ahtmes: felitsiaani õdede kloostrisse. Nii mõnedki meist olid üsna üllatunud, avastades, et see klooster asub ühes pealtnäha täiesti tavalises paneelmajas ja on pealtnäha täiesti tavaline korter, kus elab ainult kaks nunna. Kuid selle pealtnäha tavalise korteri sees asub midagi väga erilist – nimelt väike kabel pühima Altarisakramendiga. Kõigepealt palvetasime natuke ning seejärel rääkis õde Józefa meile õdede missioonist ja igapäevaelust Ahtmes. Lõpuks saime kaasa kotitäie õdede küpsetatud moosisaiu ja istusime jälle bussi. Ära sõites olime ilmselt kõik liigutatud mõttest, et siin, selles esmapilgul üsna nukras ja päevinäinud paneelmajade rajoonis, on peidus Jeesus pühimas Sakramendis ja õdede igapäevases heategevustöös...
Õhtu hakul jõudsime Narva kogudusemajja, mis oli ka meie ööbimiskoht. Seal võtsid meid vastu kogudusepreester isa Grzegorz ja üks imearmas koguduse liige, proua Tatjana, kes oli valmis meid kõiges aitama, meile linna näitama jne. Kui olime end sisse seadnud ja imestanud selle üle, kui suur ja ilus on Narva kogudusemaja ja kui head tingimused on siin palverändurite majutamiseks, rääkis isa Grzegorz meile Narva kiriku ja koguduse ajaloost ja tänapäevast ning näitas mahukaid fotoalbumeid, kuhu on kogutud pildikesi koguduse elust läbi aegade. Muideks, isa Grzegorz ei ole kogunud ainult fotosid, vaid ka väga palju vaimulikku kirjandust paljudes keeltes ja see mitu toatäit trükiseid ootab katalogiseerimist.
Enne teist maailmasõda oli Narva Püha Antoniuse kirik Eesti suurim katoliku kirik. Ja nagu vanadelt fotodelt näha võib, ei olnud see mitte ainult suur, vaid ka väga ilus kirik, Tartu katoliku kirikuga sarnaselt uusgooti stiilis ja punastest tellistest. Ent sõja käigus „vabastasid“ Eesti „vabastajad“ koguduse sellest kaunist kirikuhoonest. Õigemini jäi kirik ise sõja käigus purustamata, hävis üksnes katus. Lõplikult lammutas punavõim kiriku 1980. aastal – et üle Narva jõe Tallinnas toimuvale purjeregatile saabuvad külalised ei peaks linnas varemeid nägema... Praegune uus kabel asub Narva kiriku ainsas vanas osas, mis alles jäi – kogudusemajas. Nagu paistab olevat omane Ida-Virumaale, on ka Narva Püha Antoniuse kabel täis valgust ja rõõmu. Ja mis peamine – kuigi endise uhke kirikuhoone asemel on lihtne kabel, on Kristus tabernaaklis ikka sama!
Õhtul sõitsime Narva-Jõesuusse. Olime lootnud näha päikeseloojangut (kuigi olime muidugi valmis ka selleks, et Jumalal on ilmaga teised plaanid)... ja nägimegi! Ja see päikeseloojang oli niivõrd kaunis, et seda nähes ei jäänud üle muud, kui palvetada roosipärga tänuks kõige eest. Kui päike oli merre vajunud ja roosipärg loetud, sõitsime tagasi kogudusemajja, lugesime kabelis päevalõpupalve ja läksime magama.
Teisipäev, 9. juuli algas varase hommikusöögiga kogudusemajas. Pärast hommikusööki kiirustasime Aleksandri kirikusse. Seal ootas meid pastor Vladimir, kes rääkis äärmiselt elavalt ja kaasahaaravalt Aleksandri kiriku ja koguduse, Narva linna ja Ingerimaa ajaloost. Nägime kohta, kuhu sõja ajal kukkuks punaarmeelaste pomm, mis tegi augu kiriku katusesse ja lohu põrandasse, aga ei plahvatanud. Tegime ka tuuri kirikutornis asuvas muuseumis ja külastasime tõenäoliselt Eesti parima vaatega kirikukohvikut. Kahjuks jäi meil seekord vaatamata installatsioon „Taevas Narva kohal“, kuid pole hullu, ongi põhjust tagasi minna! Ent kõige liigutavam oli pastor Vladimiri kindel usaldus Jumala vastu, mis õhkus kogu tema jutust. Meie võime maailmas näha palju pealtnäha juhuslikku, palju halba ja palju meile mõistetamatut, kuid tegelikult on kõik osa Jumala plaanist ja Ta valvab kõige üle. Jumal liigutab sõrme...
Pärast Aleksandri kirikus käiku lugesime pargis linnulaulu saatel hommikupalve, jalutasime tunnikese promenaadil ning läksime tagasi kogudusemajja, et koos kohaliku kogudusega Missa pidada. Oli väga ilus koos palvetada ja tunda, et isegi kui me ei räägi väliselt ühte keelt, ühendab usukeel meid kõiki! Pärast Missat sõime lõunat, jõime kogudusemajas oma palverännaku viimase ühise kohvi ja vahetasime üsna pikalt muljeid. Lõpuks palvetasime kabelis palvepärga ja asusimegi tagasiteele. Armas Tatjana kutsus meid jälle külla tulema ja jäi meile südamlikult järgi lehvitama.
Meie palverännaku viimane sihtpunkt oli Sillamäe. Oli aeg, mil see oli suletud linn ja sinna pääses ainult eriloaga. Nüüd on Sillamäe kõigile avatud väga ilus linn, erakordselt ilusa promenaadiga ja väga kauni katoliku kirikuga, mis asub otse promenaadil!
Kui Kiviõli kirik tervitas meid remonti vajava trepiga, siis see Sillamäe kaunis ja otse promenaadil asuv kirik tervitas meid... kahjuks veelgi rohkem remonti vajava trepiga. Kuid nii nagu Kiviõli kiriku laguneval trepil võtsid meid vastu külalislahked koguduseliikmed, võttis meid Sillamäe kiriku trepil vastu külalislahke Anna, kes näitas meile kirikut ja jutustas koguduse elust. Ka Sillamäel on kogudusepreestriks isa Grzegorz. Kogudus on väike, pühapäeviti osaleb Missal umbes kümme inimest. Missad toimuvad aga siiski iga päev, vene ja poola keeles.
Olime pooleteise päeva jooksul näinud juba kolme Ida-Virumaa katoliku kirikut-kabelit, mis on küll igaüks isemoodi, kuid kõik ühtviisi rõõmsad ja helged, ning ka Sillamäe Püha Adalberti ja Püha Jüri kirik ei olnud selles suhtes erand. Selle kiriku iseärasuseks on aga vaade: altari kõrval olevatest akendest paistab meri, mis on iga päev iseilmeline, kuid viib alati mõtted igavikule ja Jumala lõpmatusele...
Igavikule ja lõpmatusele vaadates palvetasime roosipärga – koguduste eest, mida olime külastanud, ja inimeste eest, kellega olime kohtunud. Siis jalutasime veidi promenaadil ja tulime uuesti kirikusse õhtupalvet lugema. Jätsime tänulikult Anna ja Sillamäe kirikuga head aega ja hakkasime tagasi kodu poole sõitma. Neis kahes päevas oli olnud nii palju avastusi ja elamusi, et tundus, nagu oleks meie rännak kestnud hoopis kaks nädalat...
Kokkuvõttes on kõik neli Ida-Virumaa katoliku kogudust sarnased – pigem väheneva liikmete arvuga, pigem vananevad, pigem venekeelsed, preestrid toimetavad mitmes kohas – aga katoliiklus on hoitud. Peamine sarnasus on aga see, et katoliiklust hoiavad neis väikestes kogudustes ülimalt avatud, soojad ja külalislahked preestrid ja koguduseliikmed! Palvetame selle eest, et Ida-Virumaa inimesed leiaksid tee katoliku Kirikusse ning kogudused kasvaksid ja ilusad kirikuhooned püsiksid, ja muidugi palvetame preestrite eest, kes neid väikeseid kogudusekesi teenivad!
Tänulikud palverändurid
Juuli 2024
Fotol: Ahtme kogudus